See, mis naised mõnikord teevad, on ikka kohutav küll. Tuttav rääkis hiljuti juhtumist, kuidas üks naine ajas mehele, kellest seda kõrvuni armunud oli, sedavõrd intensiivselt ligi, et nüüd saabki temalt varsti lapse, mis sellest, et mees elas hoopis teise naisega. Asjaolu, mis teeb tolle loo eriti kohutavaks, on see, et naine, kes käimale jäi, teatas sellest mehest alles kolm kuud pärast juhtumit. Ehk teisisõnu siis kui hästi enam midagi muuta ei anna. Muidugi pole teada, kas ta oma tulevase lapse isa teise naise käest ka päriselt endale võidab. Aga fakt on see, et nüüd küll saab ta mehed, vaata sealt varsti hakata raha välja pumpama nii palju kui tahab. Ma arvan, et mees ei peaks talle sentigi maksma, kui ta ei taha. Ei mingeid ülalpidamiskulusid. Millega seda arvamust põhjendada, selle juurde jõuan kohe. Aga enne tahaks anda konteksti, mis aitab loodetavasti mõista. Pärast naised meestega üldse nii kohutavalt käituvad. Käituvad pärast, nagu ma olen rääkinud rikkaliku Tallinna ööelukogemusega tuttavad, et esiteks on väärt mehi vähe saada. Nende nimel käib naiste vahel halastamatu võitlus ööklubides, nagu tuttavad on ette kandnud, käib meeleheitlik meeste rabamine isegi lausa kestnud pärased isendid pidid juba päris hästi loosi minema kuid on veel teisigi tegureid, mis naisi kohutavalt käituma ajavad. Kui vaatame viimaste aastate statistikat, siis näeme, et mitte. Alates 1970.-st aastast pole eesti ema keskmine vanus esimese ega ükskõik mitmenda lapse sündi. Mina olen olnud nii suur nagu praegu. Eelmise kümnendi keskpaigani ja esmasünnitaja vanus 22 kuni 23 aasta kõigi sünnitajate keskmine vanus 25 aasta kanti. Aga viimase 10 aasta jooksul on mõlemad näitajad jõudsalt tõusnud. Nüüd on esmasünnitaja vanus kerkinud üle 25 aasta ja kõigi sünnid Te olete vanus koguni üle 28 aastaarvud, kinnitas ja vot seega et emaks saamine lükkub üha edasi. Aga mida kaugemale see lükkub, seda meeleheitlikumaks naised muutuvad ja seda kohutavamaid samme nad ilmselt valmis astuma seejuures meestelt vägisi ilma koos kõrastuseta lapsi saama. Nõnda jõuamegi tagasi küsimuse juurde, kas mehed ikka peavad andma oma rahalise panuse nende laste üleskasvatamisse, kelle naised on need nii-öelda enda tahtsi välja petnud või meelitanud. Nagu ütlesin, siis minu arust ei pea. Mehed ei pea maksma seepärast, et lapse saamine on ja peab olema kahepoolne otsus sest lapse saamiseks on vaja kahte inimest meest ja naist ning nii vastutusrikast sammu, nagu seda on uue ilmakodaniku ellukutsumine ei saa teha ainult ühe poole tahtmise või pealekäimise järgi. Aga kui see tõepoolest nii toimub, et üks pool tahab ja teine ei taha, siis peaks see üks pool täielikult kogu vastutuse kandma, sealhulgas rahalise vastutuse. Siinkohal on oluline teha vahemärkus, et võimalus mees rahalisest vastutusest vabastada kehtib üksnes siis, kui laps ei sünni abielust. Abielus, mis on olemuselt kahe võrdse poole leping koos kõigi sellest tulenevate kohustustega peab mees alati kandma lapsest naisega võrdset vastutust. Võib-olla vanasti võis väita, et mees peab alati lapsest oma osa maksma ka väljaspool abielu ja tema tahtmata sündinud lapse eest aga nüüd pole selleks enam põhjust, sest nüüdis seal on naiste on rohkem kui üks kaks võimalust ennast soovimatu rasestumise eest kaitsta. Teisisõnu öeldes naine teab alati mehega lähisuhtesse laskudes, mis võivad olla selle tagajärjed ning kuidas soovimatuid tagajärgi ära hoida. Kui ta aga ei tee, vaid otsustab salamisi mehega siiski lapse saada, on see jõhker mehe tüssamine, nahaalne, mehe ärakasutamine ütlekski olgu nii et suisa Rehe vägistamine. Loogiline on siinkohal meelde tuletada, et kui mees ajab niisama lõbu taga ega taha, et sellest lõbust lapsed sünniks saab ta ju ennast samamoodi kaitsta, kaitsta nii, et naine ei saaks teda ära kasutada. See kõlab päris tugeva kontsert argumendina, aga ainult seni, kuni meenutame, et tegelikult on lapse saamine absoluutselt alati siiski naise otsus. Ja kuna lõplik otsus on naise käes, siis on ka lõplik vastutus naise mittemehe käes. Niisiis naised, kes seal sünnitamise muudkui edasi lükanud ning peavad avastama, et väärt mehed on otsa saanud, kuid otsustavad oma unistuse järglastest siiski teoks teha. Mõne sugumehe abil peaks arvestama, et mehelt last niiviisi välja pettes ei tohiks ta ilmuda mehe ukse taha ega minna kohtusse lapse üleskasvatamiseks raha nõudma. Ent ärge saage minust valesti aru. Loomulikult eetiline, et mees oma järeltulijaid vabast tahtest toetaks ükskõik mis võtetega ja keele üsa Stad ilmale on tulnud, aga seada mees juriidiliselt fakti, et, et ta peab toetama naist keelega lapsi saama, mis üldse kokku pannud, leppinud ja seda ei tahtnudki. Vaat see ei kõlba eetilises plaanis küll kusagile. Ja siin ei kõlba naistele meeste maksma sundimisega ka vene aja anekdoot, mis kõrvetav lapsetegu pirukaautomaadiga. Nimelt, kui mees paneb pirukaautomaati kopikad ja sealt tuleb väljapirukas, siis kellele see kuulub, kas automaadile või mehele mõistage mehele, mis annab naistele justkui seaduspõhise aluse väita, et järelikult peab mees Caroysi sünnitatud lapse enda omaks võtma ja pidama, isegi kui ta seda ei taha. Ja tore on, kui mehed seda alati teeks. Aga anekdoot on küll kõige viimane asi, mille järgi elus asju paika seada.