Tere hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean selle nädala raadiopalvused. Räägin nendel hommikutel seitsmest vaimsest halastusteost. Esimene nendest oli anda kahtlejatele õu teine teadmatuses olijaid juhatada. Kolmas on Pekkatoores moneere, see tähendab patuseid manitseda või noomida. Jah, ega keegi ei kipu kergelt oma kahtlusi ega teadmatust tunnistama. Aga veel vähem tahab ta olla patune. Kui tavalise inimese või ta lähedastega juhtub mingi õnnetus, siis on esimene reaktsioon just oma süütu tusele toetumine. Mis kurje mina siis olen teinud, et jumal just mind karistab? Ja kui naaber siis peaks ütlema, et ega see ikka nii laitmatu ka ei ole, kui sa arvad, siis läheb süda veel õieti täis, mis sa ise parem oled? Kuidas siis saab nimetada halastus teoks, patuse noomimist? Saab ikka? See noomimine ei tarvitse olla tagantjärele parastamine vaid peaks olema just õigel ajal teise tähelepanu juhtimine asjadele, mis ei lõppe heaga. Kui sõber kavatseb istuda rooli purjus peaga siis ei tohiks ju seda rahulikult pealt vaadata. Kui sa ei karda, et ta sõidab enda sodiks, siis karda hullemat. Äkki jääb politseile vahele? Mõelge ise, kas see, kui autojuhil tilgutavad tulesid vastu sõitjatele teatamiseks, et ees on patrull ei ole just patustajate? Olgu nendeks siis kihutajad või joodikud. Manitseminev. No see oli nüüd niisugune äraspidine näide aga tõsi see on, et reeglina manitsemine ei meeldi. Probleem on ka selles, kust teada, mis on teise inimese jaoks pat. Sest see mõiste pärineb religioonisfäärist ning tal ei ole uskmatu jaoks sisu. Ei saagi olla. Paulus ei anna patu definitsiooni, vaid sedastab kõik, mis ei tule usust Albat. Kui inimene ei usu jumalat, kas siis tõesti kõik tema elus on patt? Mingis mõttes on see tõesti nii. Patt on see, mis lahutab jumalast kui mingit kontakti jumalaga ei ole. Mis mõte on siis pudi-padi tähtsustada ja mõnda konkreetset pahet esile tõsta? Nonii, nagu praegu tehakse suitsetamisega, millele on kogu maailmas sõda kuulutatud et juhtida tähelepanu kõrvale tähtsamatest asjadelt. Jah, vahel on muidugi tõepoolest otse halastustegu, kui keegi julgeb näiteks noore kukebussis vaikima sundida. Kaassõitjate jaoks on see suurepärane kodanikujulgus ka siis kui ei tarvitse rohkemaks, kui vaid üheks korraks aidata. Aga eksele patuste manitsemisega ole lugu sarnane nagu kahtlejatele nõu andmise ja teadmatuses viibijate juhatamisega. Kellelgi meist ei ole täit tõde ega absoluutset valgust. Aga kui ise oled midagi paremat elus leidnud või suurepärast vabanemist kogenud? Tahad seda ju ka ligimesele jagada, kas või raashaaval? Ma ei taha teid täna üles kutsuda, maailma parandama ja patuseid harjutama. Küll aga õhutada iseennast läbi katsuma. Tahma toomapäevaks pidi olema tare, koristatud ja kaunistatud. Keegi ei tahtnud teistest räpasemalt elada. Üle kantult. Kui oskaks nõnda olla, et ei lähe, kas sõnu vajagi? Et puhas elu oleks Kristuse tunnistuseks teistele. Palvetagem. Isa taevasamma julgust märgata seda mida tuleks muuta. Anna julgust kurjale vastu astuda ja leida selleks õige tee. Aamen.