Tere hommikust, olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean selle nädala raadiopalvused. Räägin nendel hommikutel seitsmest vaimsest halastusteost. Neljas nendest tegudest on Afliktos, Solari, see tähendab masendunuid kurbi lohutada. Näib, et sellist üleskutset ei oleks vajagi. Eelnevatel hommikutel oli juttu tegudest, mida vaid väga-väga ettevaatlikult saab üritada. Ükskõik kui head meie kavatsused on. Kuid leinajaid lohutada ning neile kaasa tunda tohib, kartmata, et see tagasi tõrjutakse. Surm on niivõrd sünge, et võtab korraks inimestevahelised piirdeaiad maha. Aga lahutamist ei lähe vaja ainult Teinas. Detsembri algul avaldatud eurobaromeetri vaimse tervise uuringust selgus, et Eestis elab võrreldes teiste Euroopa liidu liikmesriikidega tunduvalt rohkem kurnata ja vaimsete probleemidega ning vähem õnnelikke inimesi. Toon mõned arvud. Viimase kuu jooksul tundis end mitte kunagi harva kurnatuna 26 protsenti küsitletud Eesti elanikest mis on madalaim näit ja Euroopa liidus. Ühenduse keskmine on 34. Viimase kuu jooksul tundis 29 protsenti eestimaalastest, et on saavutanud soovitust vähem. Keskmine 18 protsenti. Kui seda uuringut korrataks jõulukuul, oleksid tulemused veelgi süngemad. Tead, teise jõulustress, professionaalset abi psüühilistele või emotsionaalsetele probleemidele on tänavuse aasta jooksul otsinud 17 protsenti Eesti elanikest. Veel kõrgem on see näitaja vaid Slovakkias. Jõu keskmine on 13 protsenti. Kes on siis need, kellel jääb vaimujõudu üle veel teisi lohutada? Karta on ju, et masendus nakkab. Kui teised solvuvad jaan loppis, siis keegi peab tegema ka selle töö, mis tollal 27-l protsendil kurnatutest tegemata jääb. Kas seni, kuni on ise sama läbi? Ja siis ka lahendus selles, et teisi aidates läheb endal kergemaks. Lugesin poisipõlves igasuguseid lugusid eksootilistest maadest ja matkadest. Meenub jutt, kuidas kaugel põhjas kaks surmani väsinud ja külmetavad meest lähevad vaevaliselt teed. Ega tea, kaua nad veel jaksavad jalgu tõsta. Ja siis leiavad tee servalt teelise, kes on nõrkenud ja poolsurnult maas. Üks meestest ütleb, et tema küll ei jaksa aidata ning rühi püksi edasi. Teine aga sikutab tundmatu endale selga ja hakkab koorma kaastuma. Aeglaselt. Kuid seljas rippuv keha annab lisasooja. Ning ta peab vastu. Mõne tunni pärast leiab sõbra, kes oli üksi edasi läinud surnuks külmunult. Ma ei tea, kas see on tõestisündinud lugu või väljamõeldis. End psühholoogiliselt on asi selge. See, kes teisi toetab, suunab tähelepanu enese haletsemiselt mujale. Palvetagem issand Jeesus, sina oled tulnud meie maailma, et võta meie koorem enda kanda. Õpeta meid sind nõnda usaldama, et sa teed meidki tugevaks. Olgu sinu harm ja helgust tänasel päeval meie osa aamen.