Tere pühapäeva hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pidasin selle nädala raadiopalvused. Olen nendel hommikutel rääkinud seitsmest vaimsest halastusteost, mida ladina keeles nimetatakse septe Mooperlamiseri kordias. Rituaal ja viimane nendest halastustegudest on proovis ette funktis tee orare. Paluda jumalat elavate ja surnute eest. Küsimus jumala olemasolust on tegelikult küsimus jumala mõju olemasolust meie maailmale. Mõju ei ole aga kunagi täiesti ühepoolne. Kui jumal saab mõjutada inimeste elu, siis peab ka inimesel olema mingisugune võimalus jumala jõuda. Selliseks võimaluseks on head teod, ohverdamine eri ja ka just palvetamine. Muidugi ei ole see tee jumala juurde lihtne, ka lühike, vastupidi kunagi ei või teada, kas jumal võtab kuulda või ei. Me võime paluda paljude asjade pärast ega pahasti paluda, nii et jumal ei tohikski meid kuulda. Kuid palves Jumalaga, osaduse otsija otseseks eesmärgiks on siiski suhtlemine temaga. Küsimusest, kas sa usud? Jumala olemasolu on olulisem küsimus. Kas sa usud, et palvetamine ja pingutamine saab maailmas midagi muuta? Aga mida me palume, lapsed ja pahatihti ka täiskasvanud paluvad jumalat nagu jõuluvana. Armas jumal, ma tahaksin seda ja seda ja seda. Ja väikesele õele võiksid tuua uue nuku. Ja nõnda edasi. Ühtpidi on see ju loomulik. Paneme söögilauas käed kokku ja palume toidule taevast õnnistust. Ja täname, et kõigeväeline teeb lahti oma helded ja rohked käed ning täidab kõik, kes elab hea meelega. Tema on ju see, kes laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete üle kohtuste peale kelle käest kõik hea tuleb. Aga siin on mõeldud midagi enamat kui eluga korda saamise pärast palvetamist. Halastustegu on paluda jumalat elavate ja surnute eest. Ja elavatele muidugi kõike mõeldavad head. Aga surnutele. Kui me oleme terve nädala hommikutel mõtisklenud seitsme keskaegse vaimse heateo peale siis olen püüdnud neist rääkides teadlikult mitte liiga kiiresti tõusta maisest lendu anda kahtlejatele nõu, küllap parim nõu, mida kristlane anda saaks, oleks õelda. Usalda jumalat, anna oma elu tema kätte, ära kõhkle. Aga nii ei saa alata. Nii saab julgustada seda, kes on jõudnud taevariigi ukse lähedale ja kõhkleb, kas astuda sisse või mitte. Aga kui ta vajab julgustust ja juhatust argistes asjades, siis on õige teda aidata seal, kus ligimene on. Ja nii on nende teistegi tegudega, meil tuleb ise minna edasi sealt, kuhu oleme jõudnud ja teisi mõista ning aidata seal, kus nemad on viimselt lootes, et jumal ise juhatab meid kõiki. Kõik need kuus, selle nädala halastustegu rääkisid sellest, kuidas käituda oma kaasinimestega. Ka siis, püüdes neid konkreetselt aidata anda kahtlejatele nõu, teadmatuses olijaid juhatada ja õpetada, patuseid manitseda ja noomida, masendunud ja kurbi lohutada. Või siis, kui ligimest kuidagi otseselt aidata ei saa, kuidas siis saada korda iseendas, oma tunnetega solvanguid ja lööke, unustada ja andeks, anda tüütuid ja ebameeldivaid kannatlikult taluda. Aga kõigel sellel halastusel on piirid ja vahel me tunneme, et miski ei aita. Siis jääbki üle vaid palve. Me tohime paluda, et jumal annaks jõudu kanda elukoormat. Võime paluda, et ta muudaks koorma kergemaks, olgu endal või nendel, kes seda ise paluda ei oska. Ja võib-olla ei tahagi paremaks saada. Ja parim palve on paluda palju. Narva mäe liiga tihti, et tagasihoidlikkus, paludes voorus, et jumalalt tasub küsida vaid pisiasju. Jaakobus ütleb, teil ei ole, sest ei palu. Jeesus küsis pimeda käest, keda ta kohtas. Mida sa tahad, et ma sulle teeksin? Pime võinuks lunida Jeesusel Talmust. Ta pidi ise välja ütlema, issand, et ma jälle näeksin. Ja siis sai Jeesus talle öelda, sündigu su sõnade järgi. Täna on jõululaupäev pidanud, ootame sellelt päevalt vastastikuseid kinke, jõulupraadi kõike seda, mis kokkuvõttes annab nõndanimetatud jõulutunde. Seda on armetult vähe. Jõulud kuulutavad, et jumal on saanud inimlapseks, et meie saaksime jumala lasteks. Et tema on saanud vaeseks, et meid teha rikkaks. Jeesus tuli ilmale tallis ja lõpetas oma elu võllas. Rebasteron, urud ja taeva lindudel pesad, aga inimese pojal ei olnud kuud oma pea võinuks panna. Aga just seepärast tähendas tema sünd suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale. Ta laskus alla sügavale, et keegi ei peaks arvama. See ei saa olla minu jaoks, kas jõulude väline kooroy hõlpsalt nihutatav nädala võrra hiljemaks? Üsna vähe oli seda, mis jäi kasutamata. Osa jõululaule suudeti kohandada nääridele. Kuid just see pisku, mis jäi alles kirikule ning mis praegu kaob päkapikkude ja muu muinasjutulise varju on see, mis on jõulude jääv osa. Seda ei ole vaja viia välja kaid ajama hakkava Kuusega. Vana jõululaul väljendab seda nõnda. Hõisake taevad ja laulge, nii maa kui ka meri. Jeesus on tulnud suur jumal on liha ja veri rahuda, toob südamed uueks talub, täidab, mis kuulutab kiri. Vaata hing imet, kuis kõrgeim end alandab põrmu. Vaata ning kummarda ilmunud igavest armulapseks saab nüüd jumal ja kannab kõik süüd. Hävitab ära kõik hirmu. Jumal on lihas, kes võib seda saladust mõista. Lahti on värav, et võin mina tema eest seista. Betlema laen, seal oma päästjat ma näen. Saan kada õnnistust maitsta. Igaüks peab ise tegema otsuse, kas ta võtab pakkumise vastu või keeldub. Ja me ei tea, kas kellegi teise eest palu aitab. Aga viimselt võiks seda öelda kogu meie palvetamise kohta. Teie taevane isa teab ise, mis teil on tarvis. Ometigi õhutab piibel meid teiste eest palvetama. Vahel näib, et just palve teiste eest on õige palve. Neli sõprodeid halvata Jeesuse juurde. Jeesus tegi midagi nende usku nähes. Isa palus tütre paranemise pärast ja nõnda edasi. Aga paluda surnute eest. Kas ei ole juba liiga hilja? Ei ole. Küllap on lõpmata lohutav teada, et siis, kui ise enam ei suuda on teised, kes sinust hoolivad. Kes sinu peale mõtlevad, kes sinu pärast jumala poole hüüavad. Ja et ka surm ei katkesta hoolimist. Et sind ei unustata, vaid muretsetakse su igavese saatuse pärast. Ja võime öelda, et puu jääb, kuhu ta kukkus. Et surnu on ise oma igavese saatuse ära teeninud ja valinud, olgu see siis taevas või põrgu. Aga isegi siis, kui eestpalve tõepoolest ei peaks midagi muutma surnu saatuses. Mina seda uskuda ei suuda. Ei ole mahajäänute jaoks ükskõik, kas nad hüüavad lahkunu pärast jumala poole või mitte, et meie suhtes näitab see, kas meile lähevad nad tegelikult korda või mitte. Kui te täna olete käinud jõulukirikus minge omade hauale ja pange küünal palvetage nende eest ja palvetage veel elavate eest. Soovin kõigile rahu, mis on ülem kui meie mõistus ja sellist jõulurõõmu, mis oleks suurem meie maise elu õnnestumistest ja nurjumistest. Ning laseks meid saada osaliseks jumala ilm, arvamatu suurest kingist. Palvetagem, ustav Immanuel, minugi südames, sünni sinust, mu päästja Ma alati hoian siis kinni elamu sees käise ikka mu ees Eima siseks ideed, kõnni, aamen.