Kirikuelu riiklik programm, pühakodade säilitamine ja areng on olnud niigi alarahastatud. Viimase löögi kirikutesse taastamise programmile annab praegune majanduslangus. Tulevasel aastal ei võeta ette ilmselt ühtegi uut tööd. Püütakse vaid lõpetada neid renoveerimistöid, mis algasid seal võis möödunud aastal. Nii on juba ette teada, et viie aasta pärast meiliprogramm peaks lõppema ja meie pühakojad peaksid olema taastatud oma endises hiilguses. Ei ole see riiklik programm oma eesmärki siiski täitnud. Mis saab edasi? Kas vajame uut strateegiat, kuidas päästa hinnalist? Kultuuripärandit, mis peitub Eestimaa pühakodades või lööme käega, kirikud on niikuinii tühjad, las lagunevad ka hooned. Need on teemad, millele tuleb mõelda just täna. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Tänases kirikuelu saates on meil jutuks pühakodade riiklik programm, pühakodade säilitamine ja areng ning vestluskaaslaseks muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu, kes on ka selle riikliku pühakodade programmi juhtnõukogu esimees. Kui rääkida sellest programmist lähemalt, siis mõni sõna alguses ka eesmärkidest. Programm loodi viis aastat tagasi ja millised eesmärgid sellele on seatud tõesti programmile on juba viieaastane ajalugu ja siis, kui seda programmi alustati enne. Kõigepealt tehti küsitlus ja selle küsitlused tulemuste põhjal selgitati välja, millised oleksid need mahud, mida peaks riik sinna sellesse programmi mahutama ja ennekõike peeti silmas kirikuid. Tamm ei hõlma pühakodade juurde kuuluvaid hooneid ja kirikuaedu, neid ümbritsevaid kalmistuid ja ennekõike pühakodade programmi. Algatajad arvestasid sellega, et meie pühakojad, mis on halvas korras pehmelt öeldes või mõned lausa lagunenud saaksid riigi toel korda tehtud. Samas ei ole programm ellu kutsutud mitte ainult hoonete korrastamiseks, vaid programmi all on veel rida alamprogramme, mis sisaldab siis uuringuid, erinevaid, siis sisustuse, kiriku sisustusega seotud probleeme, kirikus olevaid oreleid. Seejärel koolitused koguduste inimestele ja ka kohaliku omavalitsuse inimestele, kes on vahetult seotud oma elukoha läheduses asuva kirikuga ja trükised, mida programmi raames samuti välja kavatseti anda. Kui me teame seda, et riigieelarvega on meil probleeme ja me teame, et igal pool tehakse kokkutõmbamisi, siis kui vaadata nüüd ka selle riikliku pühakodade programmi rahastamist, siis kuidasmoodi on on nüüd sellise programmi rakendamisega sellisel suhteliselt säästuajal, et kas see programm saab üldse toimida? Rahade teema on alati valus teema olnud ja kui ma siin nimetasin, et programmi loomise hetkel tehti küsitlus siis küsitluse tulemus oli see, et taotlused, mis arvati programmis vajalik olevat rahastada lähenesid 700-le miljonile ja aastal juba 2003. No me peame arvestama sellega, et nüüd on toimunud erinevad hinnatõusud ja märkimisväärne summa on lisandunud sellele 700-le miljonile. Ja kui tehti kalkulatsioone, programm arvestati aastateks 2004 kuni 2013, siis arvestati. Keskmiselt läheks üks, 60 70 miljonit krooni aastas sellele programmile. Tegelik elu on teinud tõsiseid korrektiive. 2004. aastal oli see rahastamine napilt 10 miljonit. Järgnevatel aastatel lähenes rahastamine 20-le miljonile. Aastal 2007 oli see 16 miljoni juures, sellel aastal 2008. aastal peame olema aga rõõmsad, sellepärast pühakodade riikliku programmi-le antud rahad ulatusid 28 29 miljonini. Ja see oli niisugune märkimisväärne rahade tõus. Ja ka tulemused olid märkimisväärsed, võrreldes varasemalt tehtuga. Nii et kui nüüd kokku võtame palju siis tegelikult riiklikule pühakodade programmile on riigieelarvest raha eraldatud, siis see summa jääb 91 92 miljoni krooni juurde. Ma ei hakka neid võrdlusi tooma, kui meil programmi algaastatel, siis kavandati 700 miljonit ja esimese viie aasta jooksul summa olnud alla 100 miljoni, siis sellistes tempodes liikudes kahtlemata programm oma eesmärke ei suuda täita. Ja olles ise realist ei vaatama ka täna väga optimistlikult järgmisse, 2009.-sse aastasse. Sest et tõenäoliselt pühakodade riiklikule programmile eraldatav summa ei saa olema nii suur, nagu ta oli 2008. aastal, see võib langeda koguni 50 protsenti väiksemaks, kui ta oli sellel aastal. Aga lõppsõna ütlevad loomulikult meie rahvaasemiku Riigikogus. Milliseks see summa? Mina loodan muidugi programmi juhtnõukogu esimehena parimat ja kindlasti loodavad ka seda need inimesed, kes on kirikule väga lähedal, aga nagu ma juba eelpool mainisin, et olles ise realist, tuleb meil ka reaalsusega arvestada. Pühakodade säilitamine ja areng on selle programmi juhtmõtteks või pealkirjaks ma kujutan ette, et selliste nappide vahenditega peale sellise säilitamise suurt midagi ära teha tänasel päeval ka homsel päeval ei ole võimalik. Ma arvan, et need asjad, mis on tehtud Nende hulgast, on päris päris häid tulemusi. Ma võin siin ära nimetada, et väga ilus on ilmjärve, uus katusemaastik on õigeusu kiriku poole pealt siis JärvaPeetri kingatus, üks Eestis suuremaid pikihoone katuseid, Rannu kirikutorn, Kuressaare Nikolai kiriku tegemine. See ei ole küll nüüd veel päris valmis, kuid ma loodan, et ta saab sel aastal või siis järgmise aasta sees valmis. Ja on nii-öelda tehtud mõned kirikud ikka väga korda. Samas loomulikult, arvestades seda, et meil on lähes 400 pühakoda Eestis ja riikliku programmi raames oleme vast kahtekümmend protsenti nendest saanud toetada siis mõned kirikud on lagunenud ja nende lagunemine jätkub ja kahtlemata aastate pärast, siis kui jõuab nendeni järg on olnud sedavõrd lagunenud, et see summa, mida algul planeeriti, nende korrastamiseks, on kasvanud üüratult suuremaks. Mismoodi üldse pannakse paika need prioriteedid, et milline kirik siis saab selle toetussumma, et säilitada kultuuripärandit, taastada seda kirikut? Meil on selge kord, kõigepealt konfessioonid esitavad oma taotlused pühakodade programmi juhtnõukogule. Need taotlused kogunevad juba aasta jagu ette, nii et kui läheb otsustamiseks 2010. aasta asjad, siis need taotlused peaksid olema laekunud 2008. aastal. Nii et 2009. aasta taotlused laekusid meile juba 2007. aastal ja siis kujunet taotlused tulnud siis iga konfessioon oma siseselt paneb paika selle pingerea, millised nende meelest on need pühakojad tingimata tahaksid rahastada ja siis need, mille puhul nad vaataksid veel tehkkonna aega. Seejärel pöördutakse nende pingeridadega muinsuskaitse poole, kes vaatab omalt poolt nende väljapakutud variantide hulgast, millised on muinsuskaitselisest aspektist olulised ja millised muinsuskaitselisest aspektist on natuke vähem olulised. Pean siin ühte asja rõhutama, et pühakodade riikliku programmi raames ei abistada mitte ainult mälestisena olevaid kirikuid, vaid kõiki pühakodasid. Peaaegu ta ei pea olema kultuuripärandile riiklikus registris arvel ja seetõttu on meie muinsuskaitsepoolne soovitus või arvamus siin ainult üheks niukseks aspektiks. Ja siis, kui on vaadanud konfessiooni esindused üle need taotlused, Jaan ülevaade, on need taotlused muinsuskaitseamet, siis tuleb kokku pühakodade riikliku programmi juhtnõukogu ja ühise laua taga. Veel kord kaalutakse kõike variante ja langetatakse ühiselt. See otsus, loomulikult esimeseks kriteeriumiks on see, et kas ehitusel on katus ja kas see katus peab. Et juhul, kui ikka on valida selle vahel, kas aknad ja uksed on korralikult ees või vaja oleks paigaldada katus, siis esikohale tuleb ikkagi see hoone, millel oleks vaja katust teha. Aga alguse saab see ikkagi siis koguduse enda tähelepanekutest oma püha poja suhtes, edaspidi siis kiriku ostmisest ja lõpuks jõuab siis otsus juhtnõukogu ette. No kahtlemata, sest, et kui ikka me ei tea seda kohapealset muret ja see kohapeale mure ei jõua taotluse näol meieni, siis ei oska ka aidata. Loomulikult meil on maakondades oma muinsuskaitseesindused ja need inimesed on kursis sellega, mis maakondades toimub, aga muinsuskaitseamet, vaneminspektorid, Maakondades tegelevad lisaks pühakodadele veel terve rea kõikide teiste mälestistega ajalooarheoloog, loogia, kunsti arhitektuurimälestistega, nii et alati on õige ja huvitav küsida, küsida kogudusepoolselt küsida veel kord, sellepärast et kui ei saa, esimene kord saab teinekord oma initsiatiiv, see on esimene. Te ütlesite taotlused 2009. aasta peale on juba laekunud 2007. Mis plaanid on siis järgmise aastaga, missugused tööd? Suuremat tööd on kavas ette võtta? Aastaga 2009 on niisugused lood, meil on rida pooleliolevaid töid. Pooleliolevate tööde maht täna vaadates on kuskil 15 kuni 20 miljonit krooni. Nii et mina julgen küll kahelda täna, kas meil on 2009. aasta eelarves vahendid selleks, et alustada uusi objekte? Pigem 2009. aastal, lõpetame neid objekte, mida me oleme alustanud. Kas 2007. 2008. aastal, missugused need objektid on, mis praegu vajavad lõpetamist, noh, üks, mis mulle kohe meelde tuleb, on Haljala kirik. Seal on toimunud katusetööd ja katsetööde tegemine jätkub ja nende töödega siin ma tahaksin ühte ühte niisugust asja just tuletada meelde koguduse inimestele. Muinsuskaitseamet sõlmib lepingu üldjuhul rahastamiseks kogudusega, kogudusele lasub siis vastutus, et kuidas neid rahasid kasutatakse. Meie küsime pärast aru, et Haljala puhul ütleme niimoodi, 2008. aastal veel kahjuks meil mitte kõige parem kogemus selle osas, et rahade kasutamine ja ehitajatega või töötegijatega kokkuleppimine ja nende tööde tegemisi Peal silmahoidmine ei läinud just kõige paremini, nii et tekkis töödesse pehmelt öeldes väike või noh, meie raha asja arvestades päris suur auk seal 0,6 miljonit. Et siin mina, palun kõikidel nendel inimestel koguduste poolt, kes tegelevad on kaasatud sellesse pühakodade programmist eraldatud rahade kasutamisse, et nad väga hoolega vaataksid, kuidas töötegijad neid rahasid kasvatavad. Lepingud oleksid väga täpseid, lepinguid täidetakse ka nii, nagu nad on kirja pandud. Haljala on üks äkki mõni näide veel, et siis saada reaalset pilti, mis sellelgi aastal on, on toimunud või veel jätkub järgmisel aastal selle pühakodade säilitamise ja arenguprogrammi raames. Ütleme niimoodi, et võtta, millised kirikud vajaksid, vajaksid tõsist abi, oleks Harjumaal näiteks luterlik kirik, Harju-Jaani kirik siis Jõelähtme kirik, Hiiumaale, õigeusu kirikutes, puski kirik, Jõgevamaal jõle luteri kirikust, Maarja-Magdaleena kirik, Äksi kirik, siis Järvamaal, Eesti evangeelne vennastekogudus, anna palvela Läänemaal Ridala kirik, Lääne-Virumaal Simuna kirik, Pärnumaal, Tahkuranna jumalasünnitaja uinumise kirik, Raplamaal Märjamaa kirik, Saaremaal, Karja kirik, Tartumaal, Puhja kirik, Valgamaal laanemetsa Peetri Pauli kirik, Viljandi Mil, Kolga-Jaani Nikolai kirik ja Võrumaal Mõniste-Ristiku ristija Johannese kirik. Et oleks nagu meie eelistused, aga neid praegu töösse võetud veel ei ole ja sellepärast, et nagu ma ütlesin, et juhtnõukogu otsustab siis, kui on taotlused koos ja siis ka, kui on olemas juba riigieelarve, me saame siis hakata otsuseid langetama, kui me teame, palju ikkagi riigikogust või Eesti riigieelarvest meile selle programmile raha antakse. Nagu ma aru sain, väga lootusrikkad ei ole ja, ja ilmselt siis tuleval aastal uusi pätte juurde ei võeta. Kui vaadata seda, mismoodi meie majandus edasi toimib ja mida arvatakse edasi, siis väga palju lootust ei anta ka 2010.-ks aastaks, kas see tähendab seda, et võib-olla 2011 2012 saab reaalne tegevus riiklikul pühakodade programmil jätkuda? No vaadates tagasi, kui palju on riigieelarvest ka parematel aegadel pühakodade riiklikule programmile raha antud siis ei saa olla suur optimist aastate 2011 ja 2012 suhtes. Sellepärast et aastat 2006 ja 2007 ei olnud Eesti majanduses viletsad aastad. Aga need summad, mis riigieelarvest pühakodade riiklikule programmile anti, olid siis vastavalt ühel aastal 19 miljonit, teisel aastal 16 miljonit. 2008 nagu ma ütlesin, oli tõesti aasta, mis mis ületas kõik meie ootused ja lootused ja rõõmustas oma kahe lähes, 29 miljonilise eelarvega. Aga mida te soovitate koguduse inimestele, kes saavad nüüd aru, et ilmselt sellest riiklikust programmist neile abi ei ole? Kirik laguneb ja, ja võib-olla selliste pühendanud inimestena nad ei suuda ka seda ise pealt vaadata, mismoodi pühakotta laguneb ja mitte midagi ette võtta. Ta ei saa riiklike rahasid ka peale ei tule. Mitu erinevat võimalust ka muinsuskaitseamet ise vaatab nende võimaluste poole ja kõigepealt on võimalused erinevatest Euroopa fondidest raha taodelda. Siis on olemas piiriülesed, et programmid, mis toimivad siseministeeriumi all näiteks on Vene-Läti, Eesti piiriülene koostööprogramm Läänemere riikide koostöö programm, saarte koostöö programm, Eesti, Läti koostööprogramm. Kirik on just piirideülene ja siin on võimalus silmas pidades, kuna need siseministeeriumi programmid on ennekõike kohalikku arengut silmas pidavad programmid ja kirik on minu nägemuse koha pealt kohalikku arengut igati tuttav ja niisuguste programmide läbi võiksid koguduse inimesed hankida vahendeid, seda saab teha koostöös kohaliku omavalitsusega. Seda saab koostöös teha vennas kirikutega või teiste kogudustega. Nii et see on üks variantidest siis läbi kohaliku omavalitsuse lihtsalt pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Ka neile eraldatakse riigieelarvest raha kohalikele omavalitsustele. Ja kui ma siin ennem rääkisin ainult pühakodade programmist toimunud rahastamisest, siis ma pean ütlema, et tegelikult läbi muinsuskaitseameti on alates aastast 1990 kas rahastatud pühakodasid tegelikult 200 miljoni krooni ulatuses, seal sees on kahtlemata ka pühakodade programmi raha, nii et see ei ole ainukene raha, mida riik annab pühakodadele. Üks asi, millest me ei ole veel rääkinud ja millel on ka tähelepanu pööratud, on see, et mõned kirikud saavad otse riigieelarvest toetust selleks, et need saaksid siis renoveeritud. Praegu on käsil Pauluse kiriku renoveerimine Tartus sele taastamine täies mahus, saal on hetkel kaheks jaotatud vaheseinaga, mis sinna nõukogude ajal ehitati, siis samuti on Narva kiriku restaureerimine ja samuti Kuressaare kirik. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis just nimelt pühakodade programmi eelmine juhtnõukogu esimees sellepärast ameti maha panigi, et tundus, et seda poliitilist raha jagamist otse kirikutele on, on küll ja, ja samas siis on kõrval pühakodade riiklik programm, mis peaks väga põhjalikult kaaluma, millisele kirikule raha läheb. Kuidas teie suhtute sellesse, et osa raha läheb riigieelarvest nii-öelda otse kirikutele läbi, siis võib-olla paremate suhete, mis neil on koguduse liikmete ja poliitikute vahel? Oma suhtumist sellesse väljendasin ma väga selgelt 2007. aasta kevadel, kui sai koostatud kiri peaministrile, riigikogu rahanduskomisjoni esimehele, milles ma võtsin kokku olukorra, kus tõesti oli riigieelarvesse kavandatud vahendeid otse ühe või teise koguduse või pühakoja tegevuse korrastamiseks korraldamiseks. Ja need summad ei olnud sugugi väikesed. Sõnum oli selline, et pühakodade programm ja pühakodade juhtu kogu on moodustatud ennekõike selleks, et riiklikke vahendeid otstarbekalt, mõistlikult õigesse kohta saaks paigutada. Ja vastukaja või tagasiside oli nii minule kui pühakodade riikliku programmi juhtnõukogule 2007. aasta kevadel, kui see tõrjumise tehtud positiivne ja peab ütlema, et 2008. aasta riigieelarve tegemisel seda arvestati. Ja ilmselt see oli ka üks põhjuseid, miks ei läinud rahad mitte pühakodade riiklikust programmist mööda, vaid tulid läbi pühakodade riikliku programmi. Kuidas see saab olema nüüd 2009. aastal, mil seisavad ees kohaliku omavalitsuse valimised? Seda ei oska manustada. Rääkides nüüd nendest objektidest, mida te nimetasite, üks on siin Tartu Pauluse kirik siis valminud on ju Tartu Jaani kirik, siis käib Narva Aleksandri kiriku restaureerimine, ehitus. Need rahad liiguvad tõesti mitte läbi pühakodade riikliku programmi, vaid need rahastatakse otse läbi Kultuuriministeeriumi eelarve ja need summad on päris päris suured. Tartu Pauluse kirik peaks saama kaheksa miljonit krooni järgmisel aastal. Ma ei julge nüüd küll siin nende summade osas kaasa rääkida, sellepärast et just need vahendid lähevad otse läbi kultuuriministeeriumis. Seda raha ei anta läbi muinsuskaitseameti või siis läbi pühakodade riikliku programmi. Samas ma tean, et projektid Pauluse kirikuprojektid on väga heal tasemel tehtud. Just siin oli mul võimalus kõnelda inimestega ja eeltööd selleks, et Saksa hakata Pauluse kiriku juures tööd on hästi tehtud. Ilmselt selle vastu ei olegi kellelgi midagi, et üks või teine kirik saab korda, et meil on Tallinna Jaani kirik korda saanud, et Tartu Pauluse kirikut restaureeritakse. Aga lihtsalt kui mõelda seda, et on püha, kodasid, mis lagunevad ja mis lagunevad edasi. Et siis ilmselt tekib see küsimus, kus on need prioriteedid. Ja ühte asja tahaks nimetada veel, see on Tallinna linna pühakodade probleemi, et Tallinna linna pühakodadele läbi pühakodade riikliku programmi ei ole märkimisväärselt raha eraldada, sellepärast et Tallinna linn on ise väga suurte summadega, võib öelda isegi peaaegu sama suurte summadega, kui seda annab välja pühakodade riiklik programm rahastanud Tallina pühakodade korda tegemist. Nii et siin on osadel kohalikele omavalitsuses olnud väga suured panused pühakodade korrastamisel ja Tallinna linn on siin üks tõesti erakordselt hästi toiminud kohaliku omavalitsus. Aga me ei saa ka eitada seda, et Tallinna linn on Eesti pealinn ja tema eelarve on ikka võrreldamatult suurem kui teiste linnade või kohalike omavalitsuste eelarved Eestis. Aga mis te arvate praeguse rahastamise juures ja, ja veel mõeldes päris mitmele mõõnaaastale, kui kaugele see eesmärk võib lõpuks ulatuda, et meie püha rattad oleksid vähemasti rahuldavas seisukorras Eestimaal? See sõltub kõik sellest, kuidas Eesti riigil läheb. Ega niipea kodusel programmil kui ka pühakodadele endil ei saa minna paremini, kui läheb Eesti riigil. Ma arvan, nii. Pühakodade programm ise on kavandatud nüüd esialgu küll aastani 2013, et selle ajaga see programm, riiklik programm lõpeb ja mis saab nüüd edasi, tänase päeva seisuga ei ole veel lõpuni kaalutud. Aga kui võtta asja laiemalt, ütleme niimoodi kogu Eesti kultuuripärandit, et vaadates mida just maa kui muinsuskaitseameti peadirektor hindaksin, siis need rahad, mis läheksid Eesti kultuuripärandi korrastamiseks, sealhulgas ka pühakodade korrastamiseks on niivõrd kolossaalsed ja nad aasta-aastalt summad kasvavad, sellepärast et see, mida täna me ei korrasta, selle korrastamine homme on oluliselt kallim. Ja see on nagu lõputu võidujooks, kus eesmärk nihkub kaugemale kaugemale, kaugemale, mida rohkem sa eesmärgi poole liigud. Et oleks tore, kui meie riigil tekiksid sellised võimalused, Janeri lööks majanduslikust sedavõrd õitsema, et oleks võimalik korrastada kõik kultuurimälestused ja ka sealhulgas kõik pühakojad. Kuid ma julgen olla siiski mitte niivõrd optimistlik, et uskuda, et see on lähimate aastate või aastakümne ASI. Te mainisite siin veel seda, et põhimõtteliselt võiksid kogudused ise mõelda sellele, mismoodi leida vahendeid juurde kas siis piiriüleste programmidest või miks mitte Euroopa Liidult. Kas muinsuskaitseamet ise ka tegutseb selles suunas, et näiteks eurorahasid saada kultuurimälestiste restaureerimiseks taastamiseks? Mõneti on muinsuskaitseamet, et keerulises olukorras, kuna ta on riigiasutus ja väga-väga paljud programmid ja fondid ei anna riigiasutustele raha, no üldse ei anna riigile raha, riik peaks nagu ise oma rahadega hakkama saama, samas kohalikel omavalitsustel on võimalus saada mittetulundusühingutel, sealhulgas ka kogudustel, kõigil neil ja siin. Praegu tegutsevad päris aktiivselt selleks, et kõigepealt selgitada välja neid võimalusi ja vajadusi ja siis ega selles skeemis objekt, mis vajab raha. Ja see rahakott selles skeemis on üks väga nõrk koht. Et me teame väga täpselt neid objekte, kuhu oleks raha vaja, milleks oleks seda raha vaja ja me näeme ka seda kohta, kust see raha võiks saada. Aga seal vahepeal on see niinimetatud projektikirjutaja ja minu üllatus oli see, kui me hakkasime asjaga tõsiselt tegelema, et meie Eestis ei ole piisavalt neid inimesi, kes suudaksid kirjutada häid projekte, mis kiidetaks siis seal rahade jagamise juures heaks, et see on meil praegu, ma tunnen väga nõrk koht sellest jutust, ma saan praegu aru niimoodi, et kui kellelgi on, on siiski soov oma pühakoda kindlasti säilitada ja vähendada ja on olemas koguduses aktiivsed inimesed, siis vähemasti muinsuskaitseameti poole võiks pöörduda kasvõi selleks, et küsida, millised võimalused on olemas igal juhul, sest et meie mitte ainult ei eralda raha selleks, et ühte või teist asja korda teha. Vaid meie üks ülesanne on selgelt inimesi konsulteerida, neile nõu anda ja teadmisi jagada. Ja nii nagu algul märkisin, et pühakodade riiklik programm ei ole mitte ainult mälestiste korrastamine, vaid on rida alamprogramm, seal on need erinevate trükiste väljaandmine, koolitused ka selleks on pühakodade programmis piskut summad ette nähtud ja me kasutame neid summasid selleks, et neid asju korraldada. Seal on palju trükiseid, näiteks väga kenad ja head trükised on pühakodade raames välja tulnud, nagu seda on Kaarma kirik, Tallinna Kaarli kirik ja ilma usan Tartu Jaani kirik. Siis oleme välja andnud just tuli välja kirikute hoolde osse käsiraamat eestikeelne selle aasta lõpus proovime välja anda ka venekeelse variandi. Siis on ilmunud Jõelähtme kiriku kroonika, nii et ja noh, loomulikult koolitused, koolitused ja veel kord kuldsed, need on ka mis, kus me jagame siis koguduse inimestele teadmisi sellest, kuidas kirikut korras hoida ja ka seda, kuidas oleks võimalik hankida vahendeid. Aitäh tulemast kirikuelu saates. Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu ja olete ühtlasi ka riikliku programmi pühakodade säilitamine ja areng, juhtnõukogu esimees. Tänaseks ongi kõik, mina olen saatejuht Meelis Süld ja soovin teile ilusat õhtu jätku.