Aastal 312 enne Kristust sai Roomat sensoriks APius Claudius käekus. Ajad olid keerulised, sest parasjagu sõditi samniitidega, kellel oli ka mitmeid liitlasi. APius, Claudius oli julge ja tark riigimees, kes otsustas rajada tee, millest sõdivate Rooma vägede jaoks lausa elutee pidi saama. See tee oli ilmatu pikk ning sellel juhtunud aegade jooksul imepäraseid asju. Näiteks öeldud just sellel teel ajalukku läinud sõnad toomine Kvavaadis. Issand, kuhu sa lähed, rajaja APius Claudius nime järgi saanud tee nimeks viia Apja peatee. Viie appi, algas kunagi Roomast ning viis läbi hulga suuremate ja väiksemate asustuste ida poole Aadria mere äärde Itaalia kagurannikulinna prindiisini välja. Üks linn via apjal oli fondi, mis asub enam-vähem poolel teel Roomast Napolisse. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja. Miks just fondi seekord meie ühist tähelepanu peaks köitma kas või näiteks seepärast, et uusi paiku on põnev avastada või seepärast, et Hercules ise olevat selle linna rajanud või seepärast, et renessansi ajal elanud fondis imekaunis verstitari Giulia kontsaga. Nonii, imekaunis, et kohutav punase habemega mereröövel Barbarossa ütlenud naisTürgi sultani haaremi jaoks ära röövida. Kuid Giulia pääsenud põgenema tulebki taas kord tähendada, et elu ise on läbi pika ajaloo ikka võrreldamatult huvitav. Tema on olnud kui väljamõeldud lood. Fondi oli tegelikult juba tükk aega enne viie appi rajamist olemas. Siin seisnud kõige varasem asula juba umbes 1000 aastat enne Kristust kaunil Fondi tasandikul Ausooni jaurundsi mägede vahel Türreeni mere ranniku lähedal. Kaugetel mütoloogiliste aegadel oli kaakuzipse hirmuäratav koletis, kelle suust tuleleegid välja Porskasid. Volkaanuse poeg, kes elas ühel tulevase Rooma seitsmest künkast ja lisaks metsikut ele maneeridele oli ta veel ka inimsööja kõigevägevam kangelane kreeka mütoloogias Heracles. Rooma Hercules sattus kordama karjaga elukoha lähedal laiuvatele rohel teistele Asedele jättis loomad sinna sööma ja uinus rahulikku unne. Koletis ka akus aga varastas tema karjast neli lehma ja neli pulli ning vedas loomad oma koopasse. Heracles ärkas, kuulis koopast loomade laiali ja tormas kohale. Algas titaanide heitlus. Kaakus sülgas Heraklese poole leeke ja suitsu. Kangelane ründas koletist maast välja kistud puutüvede ja tohutute kalju mürakatega. Lõpuks kägistas Herakles koletise ning rajas selle kangelaste mälestuseks fondi. Linnalegendid lisavad ajaloole värve, eks ole ju? Vello. Vello. Esimesed ajaloomärkused fondi kohta on pärit aastast 338 enne Kristust ladinasõdade ajast koos naaberasula formijaga oli fondis siis piisavalt elanikke, paik Rooma riigi seaduste kohaselt. Linnaõigused saaks Vana-Rooma riigi linnadel olnud kindel ülesehituslinn, ümbritsetud müüridega ja kaks linna keskel täisnurkselt ristavad peatänavat jaotasid asunduse neljaks osaks. Linn ise moodustas müüride vahel korrapärase nelinurga. IC fondikaarti vaadates tundub, et vanalinn oli päriselt ruudukujuline. Peatänavad moodustasid täpse, korrapärase risti ning teised tänavad kulgesid pea tänavatega paralleelselt. Eksimine peaaegu võimatu. Rooma linnade tänavad olid suurte kiviplaatidega sillutatud ja neid olevat ka tänapäevafondis veel näha. On päris tõenäoline, et fondi on Vana-Rooma ajalukku jäänud kõige rohkem tänu viie apjale, mis sellest linnast otse läbi läks. Teatavasti käis Rooma riigis üks pikk ja pidev sõdade pidamine ja maade vallutamine. Neljandal sajandil enne Kristust oli impeeriumi suurte provintside rajamiseni veel aega. Esialgu käisid lahingud Itaalia pinnal. Kesk-Itaalias nimel toimus selliseid päris suurel maa-alal samniidid ning Rooma riik pidas selle reaalikute hõimuga mitu suurt sõda. Esimene kestis 343 kuni 341 enne Kristust. Sõjapidamisega oli aga igavene häda, sest samniitide võimu all oleva Hispaania linna Capua ja Rooma vahel laius tohutu soine ala, mis sõdureid malaaria ähvardas. Haigestunud sõdurite asemele polnud õieti kusagilt uusi võtta, sest ümberringi oli keeruline maastik ja peateed möödusid soost päris kaugelt. Aastal 321 enne Kristust jäi aga hulk Rooma leegioni kaabu Ast põhja pool seisvatesse mägedes. Selleks neil polnud ei toitu ega vett. Ja et neid sealt päästa, pidi Rooma senat alla kirjutama, alandavale lepingule, osa maitsem niitidele tagastada ning osa sõdureid vangi anda. Aga sõjad muud jätkusid ja aastaks 312 enne Kristust oli roomlaste olukord juba päris keeruline. Mis umbes Tiido? Essonosid soola. Ja siis, aastal 312 enne Kristust sai Roomat sensoriks APius Claudius kaekus vanast Claudia patriitside soost pärit arukas mees, mis asus otsemaid sõjavägede varustamise probleemi lahendama. Esmalt laskis ta ehitada akvedukti Akva Apja, mis juhtis piisavalt vett Rooma linna, kuid hoopis olulisem oli tee, mida Apyusclaudise plaanide järgi ehitama asuti. Tee pidi algama Roomast, suunduma põhja poole KAPOsse ja viima otse üle saatuslike soode. Ja sellel teel võisid värsked ja puhanud leegionid kõikjal lahinguks valmis olla ning seal paiknevaid Rooma baase võis pidevalt kõige vajalikuga varustada. Beat APius Claudius targa plaani järgi ja Apiusest sai hiljem veel kahel korral ka Rooma konsul. Wie appi ehitamine algaski siis kahe 312 enne Kristust ja kõige olulisem teelõik saigi samal aastal valmis tasasele porisele pinnale laotati kõigepealt väikesi kive ja Märti seejärel kruusa tambiti kõik tugevasti kinni ja kaeti lamedate kividega. Tee oleks sile, mõned kivid olnud nii hästi kokku sobitatud, et nende vahele jäänud pragudesse isegi noatera ei mahtunud. Keskelt olnud tee pisut kõrgem, selge, et vihmavesi ära voolaks. Kraavidesse, mis kulgesid mõlemal pool teed. Vee, Apja kõige tähtsam Vana-Rooma teedest, mida kutsuti Reniina vea Rum teede, kuninganna. Teede kuninganna algas Rooma foorumilt ja kulges läbi Serbia müüri ja Kappeena värava linnast välja. Palju sajandeid hiljem imperaatorite Aurel Jaanuse ja proobuse valitsemise ajal ehitati ümber juba kasvanud looma uus linnamüür. Murra Aurel jaane Aurelianuse müür. See ümbritses kõiki Rooma seitset küngast ja oli kokku 19 kilomeetrit pikk, tellistega kaetud betoonist. Müüri paksus oli kolm ja pool meetrit kõrgus kaheksa meetrit. Seda kindlustasid sajad tornid ja linnast viis välja hulk väravaid. Riie, äppija lahkus linnast San Sebastiani värava kaudu ja läks vägeva truudusekaare alt läbi. Teele jäi hull kiitse linnu ja asundusi, mida praegustelt kaartidelt enam ei leia, kuid fondi on täiesti alles. Ja nagu öeldud, umbes poolel teel Rooma ja Naapoli vahel. Apja tee pikkus olnud noil aegadel umbes 215 kilomeetrit ja tõenäoliselt just tänu sellele teele ning headele liitlastele võitsid roomlased aastatel 298 kuni 290 enne Kristust peetud kolmanda Samiitide sõja. Viimaste ülemvõim Kesk-Itaalias sai murtud, ajutiselt oli riigis rahu. Noraama riigil vaenlastest puudust ei olnud ja rahu saigi ainult ajutine olla. Naabrid kreeklased tahtsid Itaalias kohal olla, mis tähendas sõda epeerose kuninga börse vägede vastu. Esimesed paar lahingut võita pürras, kuid viimane neist olnud tema jaoks eriti kaotusterohke, misjärel öelnud väejuht pööras oma ajaloolised sõnad. Veel üks selline võit ja me oleme kadunud. Siit ongi pärit ütlus. Pürrase võit. Lõpuks sai püras siiski roomlaste käest lüüa ja pidi oma Itaalia allutamise plaanidest loobuma. Aastaks 264 enne Kristust oli viie Appija Itaalia kagurannikule Aadria mere ääres paikneva prindiisi linnani välja jõudnud. See tee on veel paljude tulevaste ajaloosündmustega seotud ning vähemasti Ühe üle ilma tuntud fraasiga kuulsaks saanud. Kohe appi ja tee esimesel miilil, umbes 800 meetri kaugusel San Sebastiani väravast seisab väike kirik just selles paigas viia. Apjal olevat Püha Peetrus tagakiusatud, Jeesust kohanud ja Peetrus küsinud Jeesuselt noomine Guavaadis. Kuhu sa lähed, issand Jeesus, vastanud Rooma, kus mind uuesti risti lüüakse. Üheksandast sajandist peale on selles paigas pühamu seisnud ja praegu on seal toominekuva vaadisse nime kandev kirik, mille tähtsaim reliikvia on koopia Jeesuse jalajälgedest viia peale. Nii appi antiik ka 51 on kiriku praegune aadress. Vane appi ja tee ääres võib leida hulganisti nii vana-roomaaegseid kui ka hilisemaid kristlikke haudu, katakombe ja mälestusmärke. 1756 on Itaalia graafiki arhitekt Peraneezi loonud oma kujutluse viie apiast mis on päris fantastiline kahel pool, sirgete etc kõrgub lõputu reana eriskummalisi mitmekordseid ehitisi, mille katustel kasvab puid. Siin on ülespoole pürgivaid järgulisi sammastega torne, inimesi ja loomi, kujutavaitskul tuur. Eksootilisi taimi. Igaühel võib oma viie appi alla. Fotol on praegu veel allesolev via peantika iidsete kividega sillutatud, noolsirgelt kaugusse, kaduvtee. On teada, et kuni tänase päevani on just sellel teel Euroopa kõige pikem täiesti sirge lõik kokku 62 kilomeetrit. Ja nüüd on aeg uurida, kuidas viie Apja fondisse jõuab. Roomat kunagi ümbritsenud vägeva ja kõrge Aurel Jaanuse müüri San Sebastiani kaar väravast väljunud Apja tee kulgeb ajaloolisel kaardil läbi mitmete linnade ja asulate, mida tänaselt Itaalia kaardilt enam ei leia. Noolsirgelt kulgeb ta Roomast edela poole, Türreeni mere rannikul paiknenud terratšinasse. Teeb seal väikese jõnksu sisemaale ja jõuabki fondi linna, mis rannikust pisut kaugemal seisab. Täpsemal kaardil on näha, et appi ja tee viib Rooma poolt tulles linna sisse. Kulgeb sirge, pea tänavana läbi. Fondi tänava nimi on siin Corso Apja. Claudia teeb siis taas väikese jõnksu ranniku suunas. Jõueformija linna täpsemalt jõudis siis, kui sellenimeline linn Itaalias veel olemas oli. Praegu viib Appijade fondist väikesesse Hitleri linna. Fondi linna ajalooline tähtsus ongi seotud kunagise Rooma leegionid elutee viie appi, aga mis sellest linnast läbi kulges ning oli pikki sajandeid kõige olulisem Roomat ja Lõuna-Itaaliat ühendav teefondi ajalooline keskus moodustab praegugi peaaegu korrapärase ruudu mis Rooma aegadel müüridega ümbritsetud oli. Aga vägeva Rooma impeeriumi ajasõiduotsa aastal 846 vallutasid linna säratseenid küll mitte kauaks, sest peagi jagunes Itaalia väikesteks omavahel alalõpmata sõdivat, eks linnriikideks ja fondist säiga eta hertsogiriigi osa. Taani hertsogit tegid linnast oma võimu ja usukeskuse Neljateistkümnenda sajandi lõpuveerandil valitsenud onu raad tohka, et Taani esimene laskis linna ehitada vägeva ümarate tornidega kindluslossi. Lihtsa nelinurkse hiigelhoone seintes oli vaid üksikuid aknaid. Laske pilusid, seest leidus nii massiivsete seintes kui kolmes eri kõrguse ja lameda katusega jämedas tornis. Kindlus oli rajatud Vana-Rooma aegse linnamüürialale ja 16. sajandil elas just selles kindluses imekaunis Julia kond saaga. Oma kirjanikest ja kunstnikest moodustatud sõpruskonna keskel. Vanal maalil seisabki kaunist Giulia tumedad juuksed, puhas peenkorrapärane, nägu, suured tumedad silmad, hermeliiniga äärestadel lai mantel, käsi laual avatud raamatul. Nagu vanadel aegadel aadliperedes kombeks, pandi 13 aastane Julia kontsaga pakult mehele 46 aastasele fondiverstile Vespasjana kolonnale kesk kolm aastat pärast pulmi siit ilmast lahkus. Julia kutsus oma fondi lossis asuvasse hiilgavasse õukonda, kunstnikke ja kirjanikke ning korraldas tänapäeva terminoloogiat kasutades loomingulisi õhtuid, kus luuletajad oma värsse ette lugesid ja muusikud oma kauni kunstiga külaliste meeli lahutasid. Prouadele, keda. No tõenäoliselt olid need meeleolukad õhtul lossi rikkalikes ruumides mustade küünalde valgel väga kütkestavad. Seda enam, et võõrustaja liulia olnud nii imekaunis, kuid keeldunud kindlalt uutest abieluettepanekutest. Küll olnud talle armulugu Firenze kardinali poliitodymeditšiga, kes varsti pärassuliaga kohtumist siit ilmast lahkunud. Nagu juhtus ju ka abikaasa Vespacianokollonnaga kummaline leedi, kellel näis surm kannul käivat. Kuid tema järgmine nii-öelda kosilane oli lausa eriskummaline. Quelle lood elungolmaali veeluuda. 16. sajandi algupoolel Vahemerel tegutsenud piraatidest olid kõige kuulsamad vennad Barbarossa. Alguses oli neid neli, kuid karmides lahingutes hukkusid kolm venda üksteise järel. Viimane, kes ellu jäi, oli Geir Timber Varossa kes pärast oma julma vanema venna rootši surma ka oma juuksed ja habeme arautši kombel punaseks lasknud värvida teataks. Merede hirm. Barbarossa pole kusagile kadunud, vaid jätkab oma tööd julmalt, julgelt ja kindlalt. Kuid kere teenil olnud nõrkus kaunite daamide vastu ning mõnede ajaloost alles jäänud märkmete kohaselt laadinud ta teinekord oma laeva nii abielunaiste kui neitsidega. See oli tsitaat. Ja ööl vastu üheksandat augustit 1534 rünnanud julm Corsair barbarossa fondi linna et röövida Itaalia kuulsast aadliperest pärit ja maalikunstnike ning poeetide loomingus ülistatud Giulia kontsaga, keda paljudki tollal kogu Itaalia kõige kaunimaks naiseks pidanud. Siin lähevad allikate arvamused taas kord lahku. Ühes on kirjas, et Barbarossa tahtis Juliette endale. Teises Talle oli ülesandeks tehtud verstiter oma valitseja, türgi sultan Soleiman teise haare misse toimetada. Aga ühest ammusest kunstiteosest saab näha, kuidas uhke ja julge aadlidaam Julia pikkade mustade juuste lehvides voogavas valges rüüs, mis tema kaunist püsti kuigivõrd, Ta mõõk pihus, 1000 nelja süsimusta hobuse seljas põgeneb, ei saanud hirmus Punahabe Barbarossa oma unelmate naist. Noh, ega ta kaua kaotusvalu ei kannatanud. Veel kuuekümnendates mehena röövis ta ühe teise Itaalia kaunitari ja võttis endale naiseks. Seda hiljem läks tollal vaid 20 kahened Julia kontsaga Napolis kloostrisse ja kohtades 26 aastast Hispaania aadlimeest, kelle nimi oli Huan Valdes. Huande Valdeestil kaksikvend Alfonso, kellest sai tuntud riigimees Khanis, sai pigem kirjamees. Ta õppis ladina, kreeka ja heebrea keelt ning avaldas kirjatükke, milles astus välja Hispaania inkvisitsiooni vastu. Mistõttu ta muidugi sellesama inkvisitsiooni eest põgenema pidi paavsti õukonda, kus ta austava Kameriere tiitli vastu võttis. Camera krahh, ütleb sõnastik. Kuid aastal 1535 omaga mereered soosinud paavst suri vande. Valdessaga saadeti Naapolisse, kus teda paavsti misjonäri tööpari tootes all teesi on kirjeldatud kui mõõga ja mantli härrasmeest suursuguste rikkast rüütlit Käia õppinud meest ning väga hea välimuse ja väärikate nööridega suurepärast kõnemeest, kes sai heaks sõbraks Napolis elavate itaalia aristokraat idega. Ta elanud oma maa lossis Riviera tegi aias, mis olnud üks kaunimaid paiku maailmas. Pühapäeviti ei võtnud ta vastu valitud kõrgest soost sõprade seltskonna pärast hommikueinet imetletud, siis üheskoos maastiku ning võõrustaja lugenud oma külalistele ette nädala jooksul kirja pandud mõtteid ja klassikat, mis sisaldab vaimu harivaid, taevalike tõdesid. Nii kirjutab ajaloolane Ale Andro Moreno Morrison. Ilmselt naeratas elu Huandewald Eestile päris laia naeratust tema sõprade ringi Napolis moodustanud teadlased, kirjamehed, kardinalid, piiskopid, aadlikud ning ka kõrgestisündinud ja karskeid, Naapoli leedid, Michelangelo platoonilist armastuse objektiks peetud pest Vitoria Colonna näiteks ja noor vööstiter Giulia kontsaga viimase ausus, suursugusus ja mõtteteravus reedelnud Huandeval Teeesseeriti täiuslikuna tunduv Hispaania aadlimees olnud alguses ilmselt Juulia juriidiline nõuandja asjades, mis puudutasid vürstid tõrjeabikaasa surma hiljem tekkinud nende vahel väga tugev hingeline side, mis põhinenud ühistel religioossetel kogemustel Naapoli usupühade ajal. Mõnes allikas on küll viidatud rohkem kui sõprusele selles õpetaja õpilase suhtes, kuid suure küsimärgiga igatahes pühendanud Valdeism mitmed religioossed kirjutised ja uurimused just vastuste leidmisele Giulia hinges tekkinud küsimustele, sest noor naine lausa jänonenud teadmiste, õpetuste ja tarkuste järele. Vande Valdes lahkunud siit ilmast 1541. Kaunis Julia kohtumised Valdeesiga ning nende omavaheline kirjavahetus ei jäänud aga inkvisitsioon ilmite märkamata. See väga mõjukas ketserlus vastu võitlev katoliku kirikukohtu ja politseiasutus suutis asjad nii kaugele viia. Julia kontsaga oli sunnitud 1553. aastal kardinal Erkole kond saagale kirja kirjutatud tema ja väitma, et ta oma vaimse nõuandja val teese hilisemate kirjutistega siiski nõus ei ole. Juulia suri 53 aastasena 1566. Aasta hiljem leidis kohutava lõpu tema hea sõber, mees, kes samuti Huande Valdesse lähedasse ringi oli kuulunud ning kellest pärast Valdeci suuremas Julia kontsaga vaimne nõuandja ja õpetaja sai. See oli humanist Jädeoloog. Piet rohkarneseki inkvisitsioon oli ka temal juba aastaid silma peal hoidnud, kuid otsustavad süüdistused leiti karneseki kirjavahetusest. Juliaga kirjadest leiti nii palju ketserlus, et mehel löödi pea maha ja seejärel põletati ta veel ka tuleriidal. Aga tegelikult me rääkisime ju hoopiski fondi linnast väikesest, pika ajalooga linnast, milles inimsaatused teinekord nii kummaliselt hargnenud ning põimunud anne. Pika ajalooga fondi linnas, millest iidne Vie Apja sirgelt läbi kulgeb, on hulk iidseid ehitisi todasama anoratage taani ehitatud massiivne nelinurkne kolme ümara torniga kindlusloss, kus asus kab Justiteradžoulja kontsaga kunstilembene õukond Dorjoone. Nii kutsutakse seda lossi ja selle kõrgeim torn tõuseb ligi 30 meetrit taeva poole. 15. sajandil on rajatud kapalatsadel printsiipe kaunis gooti katalaani stiilis hoone, mille loojaks oligi katalaani arhitekt Matteo Hodžimaania. 12. sajandil endise paganliku templimüüridele uut kirikut ehitama Püha Peetri kirikut. 15.-st sajandist pärit pühamarjas, hunta ja pühade omeeniko kirik ja veel iidseid kirikuid, konvente mälestusmärke, kuid tähtsaim selles linnas on ikka seda läbiv viia Apja. Inglise kirjanik Charles Lambert on fondi linna lausa armunud. See on just minu linn teatata. Miks. Jala ümbert vastab. See linn on Rooma ja Naapoli vahel. Seda ümbritsevad mäed. Selle läheduses on kolm imeilusat järve. Mõned ehitised selles linnas on Vana-Rooma-aegsed ja pühapäevasel laadal müüakse absoluutselt kõike. Talvel lõhnab siin puusuid sõja apelsinide järgi. Suvel jalutad seal peaväljakul, see on peatsed, ellunitaadid, Dahlia kohtud sõpradega olgu iidsetel kitsastel tänavatel, kiviste väravakaarte all. Kui jõuan fondis talvel lähen otse TTL-i baari, kus pakutakse parimat espressot põhja panna ballett. Suvel on lemmikkoht Castello baar peaväljakul. Vanad mehed istuvad siin väljas reas, nagu nood vihmavee rennide elukad kirikute katuse äärel. Jäätšarlenberti jätkab neil, kes esimest korda fondi linna saabuvad, soovitan külastada hommikust turgu viie Markoonil iidse kivise linnamüüri varjus ning kõndida seejärel 12.-st sajandist pärit San Pietro kirikusse, mis on ehitatud Rooma Jupiteri templi varemetele. Juba üksnes imepäraselt ehitud kantsel ja marmortroon selles kirikus on põhjalikumat uurimist väärt. Kõik paigad, mida sa fondis näha tahad, võib jalgsi läbi käia. See jalutuskäik tasub end mitmekordselt ära. Ja peatänav kors. Pia Claudia on see tänav. Ära unusta, et sa kõnnid mööda iidsetappija teed Vana-Rooma riigi kõige tähtsamat teed mille rajamist alustati 312 aastat enne Kristust. Viie Apjantiika Reginafjaarum, teede kuninganna, õige koht igavest küsimuste esitamiseks. Kust me küll tuleme ja kuhu läheme? Kavadis?