Seekordse saatekülaline on Roy Strider. Ma arvan, et noorem generatsioon teab seda nime, aga vanematele inimestele siiski väike lühike tutvustus. Te olete ansambli kitarrist, olete ühiskondliku õigluse eest võitleja Te, olete rännumeest, olete kirjanik. Kas te ise lisate siia juurde veel midagi? Tere. Ei soovi midagi lisada, et mul ongi see häda, et sageli hakatakse nime taha mingisuguseid minu meelest ebaolulisi tiitleid laduma ja ma arvan, et eelkõige olen ma ikkagi lihtsalt inimene ilma igasuguste tiitlit, et ta ja, ja ei ole ka need ametid või hobid niivõrd olulised minu enda arust. Nojah, selleks, et meie stuudios praegu siin kokku saime, on see, et hiljuti ilmus raamat pealkirjaga Himaalaja jutud. Ja see raamat on sündinud tänu sellele, et te olete liikunud idamaadest, olete seal käinud korduvalt, olete seal elanud, olete sellesse maailma tõesti süvenenud? See ei ole mitte niisugune kahenädalane turismireis, nagu me võib-olla igaüks või enamus meist on teinud. Kas teil on ka meeles, kas te oskate seletada, olite mingisugune ajend või põhjus, miks te hakkasite idamaade vaimuilma vastu huvi tundma? Ma võin oletada, ainult, ehk on siin kuigivõrd kuidagi tegemist Nõukogude Liidu aegsed erinevate raamatute väljaannetega, kus oli ka sageli juttu ikkagi Aasiast, kuna nii-öelda vennasvabariik oli ka sealt Kesk-Aasia kandist päris mitmeid. Aga lapsena tegelikult ma samas ka mäleta sellist asja, et oleksin nüüd nendest aasiajuttudest või lugudest kuidagi eriliselt vaimustusse sattunud, aga ilmselt ma fikseerisime ära, et selline maailm on olemas, et kusagil ta eksisteerib ja, ja eks see teadmine küpses minu sees siis kuni mõningad aastatetaguse ajani, kus ma tõepoolest ka ise esimest korda lendasin, siis kõigepealt Indiasse ja sealt mingil ajendil samuti raske selgitada, aga mingi kutse nagu tuli väga võimas sealt Himaalaja kandist ja reisisin Indiast Nepaali ja avastasin täieliku võlumaailma enda jaoks kust jah, tõepoolest võis tõmmata ikkagi paralleel, aga nende lapsepõlves loetud lugudega omal kombel, et nõnda nõnda see aasia minu jaoks ennast lukust lahti keeras ja, ja nii ta tasapisi siis avanema hakkas eelkõige omal käel reisides ja kogu seda eluolus ja lavastada. Kui te läksite Indiasse, kas siis oli teil juba konkreetne plaan kamina Nepaali või see küpsis seal kohapeal, see plaan? Ei olnud, minul ei olnud mingit konkreetset plaani, kuma Indiasse. Sõitsin paali, ideese tekkis tõesti üsna käigu pealt läbi paari kohtumise mis olid ka muidugi väga suvalised planeerimatud, mis toimusid Indias ja kus ma vestlesin inimestega, kes olid sealtkandist pärit ja millegipärast hakkas Nepaal mind väga tõmbama ja noh, eks sealt edasi siis loogilise sammuna tekkis huvi ka teiste Himaalaja piirkonna maade ja riikide vastu Tiibet, Ziggy ja nii edasi ja nii edasi. Mind eelkõige köidab nii Aasia laiemalt kui siis kitsamalt selle valla ja mägise ja väga põneva regiooni juures ikkagi see, et see on niivõrd kirev. See on uskumatult eripärale ja see on tõepoolest nagu kaleidoskoop. Et kui seda ka natukene teise nurga alt vaadata või veidi keerata, avanevad hoopis teised mustrid ja värvid ning reisides selles kandis võib teinekord tõepoolest liikuda edasi vaid viis või 10 kilomeetrit ja kõik totaalselt muutub keel, rõivastumis, kombed, menüü, loodus, loomad. Et seal see on tõesti ammendamatu põnevuse kirst, nii-öelda. Kas India ei olnud küllaldaselt põnevik tundsid kutset linna Nepaali. Ma kujutan, et esimesel korral on ka see võtab silmad kirjuks ja, ja, ja jalad maast lahti. Kui sa satud oleks kõik, siis Bombeezzeminud eelisse. Ei aja, ma mäletan, kui ma esimest korda New tellis, ikkagi tulin lennukilt maha ja olin seal esimesed paar päeva ringi kiiganud, siis mul oli. Ütlen ausalt, mul oli tunne, et ma lahen tõepoolest vist hulluks, kuidas on võimalik üldse taluda kogu seda sagimist ja hindude poolsed tüütamist, kogused antisonitaarsust Eesti mõistes ja, ja muud, mis siis India turismi mekade ja eriti hõbelinnadega kaasnev. Et see oli, see oli ikkagi väga suur šokk ja ma mõtlesin, et ma enam iialgi enda nina siiakanti ei pista ja teen võimalikult ruttu sääred haka, eks nii ole, ilmselt paljude turistidega, kes siis Indiasse esmakordselt lähevad ja üsna pea ma toibusin, hakkasin juba veidi rahulikuma pilguga ringi vaatama, hakkas melu isegi meeldima omal kombel ja kuigi ka Indian kirjeldamatult erinev. Kõik osariigid on erinevad, samamoodi erinevad rahvad, erinevad keeled, erinev kliima, loodusmaastik toidusedel, mida iganes, et ikkagi mind kuidagi jah, tõmbas sinna mägede poole ja ja läksime siis otsima ehk tõesti, võib-olla rahu, mingisugust lumist, kargust, mingisugust kõiksuse hingust ja midagi päris iseenda jaoks. Kas te olete üksi? Jah, kui ma läksin Nepaali, siis ma olin üksi. Kas üksi olles puudub ka või on vähene niisugune noh, niisugune julguse ja sõbra ja õla tunne, et sa pead ainult ise hakkama saama, et sul ei ole kellegagi asju arutada, sellele kellegagi nõu pidada. Või somisse teile. Ega ma ei otsinudki seda ülavõi sõbratunnet, mulla on tegelikult meeldinud eluaeg üksi reisida, kuna mulle tundub, et nõnda avastage, märkab palju rohkem kui mõne tuttavaga kambas olles, ehk et minu arust tuttavatega koos reisides või seigeldes kulub väga palju aega ja emotsioone igasugust tähelepanekute kirjeldamisele ning vastastikusele, naljatamisele, suhtlemisele, suhtlemisele, ja see kuidagi takistab tegelikult ennast märkamast nendes uutes oludes ja tingimustes ja ja mulle tõepoolest meeldib üksi reisida, kus saab olla kahekesi ümbritsevaga ja ka mõelda selles mõttes ikkagi palju lihtsam, et puuduvad noh, ma ei ütleks, et segajad, aga, aga ikkagi jah, mingis mõttes takistavad mingid takistusi, on kuidagi vahel. Roy Strider, kas see teid häiris, kui te ei teadnud, kust õhtul oma pea maha panete. Kas õhtupoole hakkas tekkima niisugune väike pinge või te olite selles suhtes väga ükskõikne? Teinud mind, see käib asja juurde, see on ju rännaku üks mõte, et inimene ei, ei otsigi sellist laadi turvalisust, kus ta kõik endale ette ära planeerib ja kõik ikkagi täpselt teada. Minu meelest taoliste rännakute mõte on nii enese otsimine kui ka lihtsalt kulgemine läbi teadmatuse paljuski lastes ajal ja asjadel lihtsalt voolata. Ning mina olen alati püüdnud sellistel reisidel üleüldse võimalikult palju enda mina ära kaotada ja lahustuda ümbritsevas ja kõike uut ja huvitavat endast nõnda võimalikult palju lasta läbi voolata. Et igasugune muretsemine on ju tegelikult ikkagi õhtumaade komme rohkem, et idamaades sellise mõtteviisiga kaugele ei jõuagi, et see võib tuua rohkem hoopis takistusi teele veeretada, kui kasu. Indias pidevalt tülitatakse, keegi pakub midagi, müüa teenuseid, igasuguseid asju. Lõputus sikutab sind käest igalt poolt õlast. Kas siis Kadbanduus oli teil rahulikum tunne? No kõigepealt India juurde korraks peatuma jäädes, et ega Indias tülitamist sugugi igal pool ei kohta, et see kõige rohkem šantarist ja mujal pool on ikkagi inimesed Uiedamad ja palju mõistlikud ja noh, et puudub see tülitamise pool paljudes kohtades täiesti ja on väga tore, aga läheks katma, tuua on ju samamoodi päris värvika turismiajalooga ja, ja sealgi, no ma arvan, väga laias laastus julgelt nüüd öeldes tõenäoliselt pool katmandu miljoni pealisest metropolis elabki turistidest on ka seal selles mõttes tülitamist ja igasugust müügitööd tänaval ja, ja kauplustest tuleb ette, aga Nepaali elanikud ikkagi enamalt jaolt on palju, palju rahulikumad kui hindud. Mina sageli võrdlesin neid ja ütlesin ka, et meenutate tõepoolest rohkem Bayerlasi või Šveitsi retoromaani keel süst piirkonnast millegipärast väga meenutasid mulle hoopis elanikke, et et jah, väga suur erinevus on Nepaali rahvaste ja india asukate vahel, kuigi keeleliselt on, on sarnasus väike ja ka kultuur on ikkagi paljuski väga sarnane, rääkimata siis religioonist. Nepaal oli ju pikka aega maailma ainus hinduistlik kuningriik ja Nepaali kuningat peeti hindu jumala maapealseks kehastuseks, mistõttu siis hindud ja, ja Nepaali lingvistid olidki väga pahased ma usside peale, kes kuninga kukutasid, kuna nende jaoks polnud see mitte niivõrd poliitiline küsimus, vaid võrdus ikkagi pühaduse teatusega. Te olete kirjutanud, et turistide pealt teenimine, et see on natukene niisugune mäda põhja peal mõttelaad, et arvatakse, et nii saab kergesti kiiresti raha teenida. Ja te rääkisite sellest just kohaga seoses kohas need paksu kõhuga viina lõhnalised ja narkouimas turistid Euroopast Te, olite nende peale pahane, see oli küll nüüd juba teine reis, ei olnud seesama reis, millest me räägime. Kas Nepaalis torkab sega silma, kas neid keskealisi hipisid on seal veel liikumas? Ega ei olegi eriti palju võiks olla palju rohkem surnud vä? Ma jään vastuse võlgu, sest ma, ma ei ole selle põlvkonnaga olnud nüüd ülemäära intensiivsus kontaktis, need liigub seal aga aga tõepoolest ka mina panin täiesti imeks, et ikkagi mitte mitte eriti palju. Ma arvan, et et vahepeal on Nepaali poliitiline olukord olnud üsna eemalepeletav. Seda ebakindlust ja, ja suisa puhast viletsust on Nepaalis olnud viimastel kümnenditel palju rohkem kui Nepaal, ükskõik mil moel selle oleks võinud välja teenida ja ega hipidki ju, nagu nad on otsivad eelkõige siis mõnusat äraolemist, mitte niivõrd paaniliselt mingisuguseid kannatusi või, või väga katsumusterikkast keskkonda. Küllap nad on liikunud parematele jahimaadele ka. Noh, nii-öelda ikkagi maises elus. Et Katmandusse torkab silma see hipikultuur väga palju ja see väljendub rõivamoes erinevates kudumites, mida müüakse selles, et siiamaani Katmandusse tänavatel narkodiilerid on äärmiselt levinud. Loodetavasti Mavistid, kes nüüd võimule tulid, hiljuti juurivad selle välja, nagu nad on teinud ka puskariajamise ja joomarlus, aga mägipiirkondades, mis on olnud nende poolt kontrollitavad juba mõnda aega. See on mõnes mõttes jah selle Mavismi nii-öelda pluss pool, kuigi neid miinuseid minu arust on raske öelda, kas rohkem, aga, aga vähemalt sama palju. Aga jah, ei, ei ole, ei ole neid hipisid sugugi palju seal katmanud, uus liikvel, palju rohkem on vanemas keskeas turiste erinevatest maailma osadest, kes siis on tulnud ka otsima midagi teistsugust kui India tavapärased turismikohad võiksid pakkuda. Mina kohtasin seal ikka väga-väga värvikaid, väga värvikaid vanemaid inimesi, eriti mulle jäi südame külge, eks õekeste paar Rootsist. Mõlemad nad olid, sotsialistid olid väga lähedastes sidemetes europarlamendiga ja Rootsis küllalt tuntud poliitikud. Üks õdedest töötas, oli töötanud eluaeg vangivalvurina. Väga tore, südamlik ja lahke inimene. Teine-ist oli nüüd juba pensionär ja varem ta oli olnud minu meelest õpetaja. Nemad olid tulnud Aasiasse suurajal kastiga, kuhu olid siis nende algatusel kogutud olmelähedastest küladest prillid, mida inimestel enam vaja ei läinud. Ja nad tõid eriti välja selle, et kui inimesed küsisid prille annetades, et kas on ka Indias tõepoolest nendest vanadest prillidest, siis kellelegi kasu, et kas nad saavad siis lugeda nende abil või mis tolku sellisest kingitusest või annetusest olla või siis õekesed olid naerdes vastanud, et lugeda vaevalt, aga nad näevad ehk nende abil toitu suhu pista paremini või ei jää kohe auto alla. Et nemad olid tulnud jah, ikka tõelise humanitaarmissiooniga. Ja kui nad Nepaalis Kasopasid mägiküladest ma mäletan, nad ostsid väga huvitavaid asju, näiteks rohukõrtest punutud trühvleid ja nii edasi siis nad maksid ikkagi kaks kuni viis korda kõrgemat hinda, kui küsiti iga kord, kuna neile tundusid Nepaali hinnad ebaõiglaselt madalad ja nad tahtsid õiglast kaubandust. Edendada nii, et kauplemine käis mitte allapoole, vaid ülespoole. Jah, täpselt nii, aga nemad olid nüüd ikkagi valgete turistide, selle valge külje või hea poole esindajad, et samuti oli ka palju täielikke degenerant, kes olid võib-olla algselt siis vaimsetele otsingutel kuidagi sattunud Aasiasse, noh, kes seda nüüd enam teab, aga, aga on liikvel muidugi ka inimesi, kes on ikkagi täiesti alla käinud ja all laskunud allapoole ka loomatasemest tihtipeale ja, ja aga kurb on vaadata ka selliseid valgeid liigub Aasias palju. Ei saa öelda, et palju, aga neid on piisavalt, et et piinlikult silma torgata. Detsembri lõpus ilmus teilt Postimehes ühesuunaline selge ja ka vihane artikkel alkoholismi vastu Eestis. Teil oli kindlasti seal silma võrrelda alkoholismi ja narkomaania, et öeldakse, et alkoholism on Venemaailma hädaidamaades on narkootilised ained. Kas toimub mingi segunemine praegu? Väga hea küsimus, mul on kõik head küsimus on, jah, selles ma ei kahtlegi. Ega Aasias ei ole alkoholil olnud eriti suurt kandepinda või, või tarbijaskonda, kuna religioonist tulenevalt ikkagi alkohol on olnud väga erandlik naudingu ja viletsuse allikas. Aga narkootikumidele on idamaades olnud tõepoolest pika ajalooga ja sügav roll ning neid kasutatakse seal tihtipeale massiliselt, kuid ka veel tänapäeval üliharva, ehk siis on teatud päevad igal aastal teatud pühad, kus inimesed Marivanaga enamasti siis kasutades marihuaanat, tõmbavad ennast nii-öelda pilve ja see on siis seotud religioossete tavadega ja Nendel päevadel saab osta narkootikume vähemalt Indias valitsuse vastavatest kauplustest ja pannakse seda marihuaanat, toidu, siis suitsetatakse, juuakse, juuakse seal teatud jooke. Mis siis mõjuvad niimoodi, et tekitavad narkojoovet. Aga massilist pruukimist seal tegelikult ei ole. Muidugi on noorte hulgas nüüd rohkem levimas aga Aasias on huvitav see, et kui ka haigestunud inimesele müüakse neid narkootikume, mida ta seal hirmsasti taga ajad kättesaadavuse odavuse pärast ja ka sellepärast, et, et paljudes riikides ei järgne karistust läheb lihtsalt sinna narkootikumide järele nende lahjad narkootikumid roll on väga ületähtsustatud tänapäeva maailmas. Minu meeles tuleneb vastikust popkultuurist ja see on rohkem nagu mingisugune vaimne kui füüsiline probleem, ehk et täpselt sama tegelikult sigarettide suitsetamisega keegi kusagil annab. Eeskuju ühiskond suures osas aktsepteerib ja inimesed siis lihtsalt matkivad ennast mingitesse rollidesse asetada, aga Aasiasse tulles tagasi, kui müüakse narkootikume inimestele, siis hoiatatakse, et palun tarbige väga mõistlikult ja et seda ei tuleks kasutada iga päev ka ohjeldamatult, kuid valged tavaliselt löövad käega ja liialdavad, et kui idamaadesse kase narkootikumide pillerkaar sellisel kujul peaks jõudma, nagu ta läänes on, siis tuleb see ringiga läänest tagasi hoopis teisenenud moel. Mina ida, see ei ole ise mingisuguseid narkoorgijaid näinud, aga Läänes näed neid igaüks, kel vähegi silmad peas, on. Et, et siin on ikkagi tegemist klassikalise juhtumiga. Kui me vaatame, kuidas tuli kokaiin näiteks indiaanlased, kes Andides kõrgmäestikus närisid kokalehti, et paremini hõredale õhule vastu pidada, sealt see levis Euroopasse, kus siis leiutati kohe uued viisid ja tekkis siis täielik Ameerikasse. Muidugi kõigepealt tekkis täielik epideemia, mis siiamaani kestab ja vaesed indiaanlased kindlasti ei oleks osanud uneski näha, mida kõike selle kokalehega teha võid. Et jah, sellistest asjadest peaks palju rohkem rääkima ja, ja mina sellega nõus ei ole, et narkootikumid on idamaade probleem, alkohol, lääneprobleem, minu meelest mõlemad probleemid, läänemaailma probleemid, kuna läänes on rohkem hedonismi, on palju rohkem elust noh, igasuguste naudingut, mõnude otsimist ja minu meelest tuleneb nõrgast religioossest taustast inimeste moraal on muutunud, on isegi hääbunud väga paljudes piirkondades, vaated täiesti ja inimesed ongi orienteeritud siis hoopis teistele tulemustele ja teistel eesmärkidel elus. Roy Strider, mis on teie vahendid, kui teil on tarvis ennast lõdvestada, kui te tunnete, et te olete pinges, mis on teie soovitused ja teie praktikat? Noh, see võib kõlada veidi naljakalt siin ja praegu, aga mina olen enda jaoks avastanud palveveski ja see on selline kaval seadeldis mis me oleme näinud seda ja filmides ja televiisori ja et see mõjub tõesti, see mõjub tõesti minu meelest viis minutit palveveskiga, mõjub umbes nagu 0,5 milligrammiks tahaksid, et sellel on väga rahustav toime. Ma kahtlustan, et see võib olla subjektiivne mõningatele inimestele ühtemoodi, teistele teistmoodi, inimesed on erinevad, aga ma olen leidnud sellise noh, esmapilgul veidra riistapuu ja veidra meetodi, mis jällegi idamaades teatud regioonides on täiesti iseenesest mõistetav. Siis väga hästi mõjub kuuma vee joomine, soovitan proovida isegi mitteteedega, vii sinna sisse panna vaid lihtsalt kuum vesi alustada päeva kuuma veega ja see organismi väga hästi häälestab välja, korrastab nii seedimist kui muid protsess, virgutab väga mõnusasti ja kogu päev ja mis ees seisab, mida on alustatud kuuma vett juues, on hoopis kuidagi mahedam ja pastersemates toonides. Loodus muidugi loodus, loomad, hea raamat, muusika, teatud erilised vibratsioonid. Samamoodi jälle ma ei saa üle ega ümber. Himaalaja instrumentidest tõin ka neid Eestisse kaasa, nii palju kui võimalik oli viimasel korral erinevad tiibeti laulvad kausid, meditatsioonikellukesed üks väga tore pill on ookeanitrumm, mis on, noh, millega teda võrrelda. Õhukene trumm, mille nahkade vahel pöörlevad, noh, ehk on need herned, ma ei ole kunagi sisse vaadanud, tekitab ookeanimüha ka väga sarnast heli, selliseid pille on palju ja, ja kuna nad on hoolega IZ traditsioonide ja teadmiste järgi meistrite poolt valmistatud teatud vibratsioonidele teatud sagedustele välja häälestatud, siis nad kõik toimivad. Üsna üllataval kombel. Kas, kui te need Pille mängite, kas teil on ka mingisugused tekstid, on teil ka mingisugused budistlikud palved või võtate neid puhtalt nii nagu nad on, et pillid ja see muusika? Kuidas kunagi, vahest tõesti olen ka teatud mantraid sinna juurde kasutanud, aga mõnikord ka täiesti puhta. Helina nii-öelda kasutada neid pill on. Ongi kõige parem. Tänases saates kuuleme muusikat niisugustelt toredatelt instrumentidele nagu Tiibet, tee kloostri trump, et siis ookeani tron, tiibeti kellad, ahjurooppulgad ja diivanilaud haukumine, nurumine, mantrad. Kõik on meie saates esindatud ja meile esinevad Roy Strider, Erkki Luuk ja KiVa. Kas te budistlike tekstide lugemisega olete tegelenud ja kui palju? Vaat ega ei olegi eriti et see, ma loodan, seisab mul ees. Sellised tekstid nõuavad päris omajagu süvenemist. Ja seda millegi kõrvalt teha, minule isiklikult hästi ei sobi. Minu unistus oleks üleüldse mõneks tahaks siirduda taramsalas kloostrisse tiibeti keelt õppima, et selles midagi imelikku jälle Aasias ei ole, et inimesed aeg-ajalt käivad kloostris õpingutel Tiibetis on kloostrid peamised haridusasutused läbi aegade olnud ja vanasti mindi sinna lausa perede kaupa mõneks ajaks teadmisi omandama. Nüüd on see muidugi Tiibetis endas üsna problemaatiline. Peab võtma valitsusest siis vastava loa. Iga inimene, kes soovib mungaks minna, julgeolek uurib, selle inimese tausta uuritakse, ega tema liikmete hulgas ei ole olnud Hiina võimude vastaste meeleolude levitajad või kandjaid ja kui taust on laitmatu, siis antakse luba, inimene võib minna siis noh, muidugi teatud jälgimise all kloostrisse mungaks aga väljaspool okupeeritud Tiibeti budistlikke kloostreid, jumal tänatud, väga palju veel alles ja sinna võetakse ikkagi enamikesse kloostrites seevastu põhimõtteliselt kõik soovijad, kelle vaimu valmis ja toimivad nad haridusasutus Dustena taravuse laas on tõepoolest lausa sellised kursused, näiteks kahekuune tiibeti keele algkursus, inimene läheb sinna, saad prii elamise nii-öelda kosti ja rõivad, kõik see maksab Eesti mõistes üsna tühise summa. Kui mu mälu mind ei peta, siis võis seal olla midagi veidi üle 200 Eesti krooni kuus nende õpingute ja ülalpidamise ja toidu eest ja nõnda siis täiesti oma näolises keskkonnas saab omandada taolisi teadmisi, noh kes soovib, omandab filosoofia kursuse. See on väga erinev jällegi, et seal on mitmeid võimalusi ja minul oli plaanis minna juba sel talvel, aga kahjuks elu läks teisiti ja asusin ametisse Eestis enda maakodu ehitamise juurde ja see kõik võttis plaanitust palju kauem. Aga ja pidin edasi lükkama. Aga kunagi kindlasti sooviks sooviks ikkagi ka seda elu proovida. No ehitustöö on teile siis nagu tuttav või kirves käes ja tahud tee palke või. No tuleb ka seda ette, aga, aga eks ma olen ehituse alal ikka väga võhik ja väga asjaarmastaja õnneks tänapäeval on see ehitamine päris lihtsaks tehtud. Kui me läheme nüüd tagasi sinna maailma katusele, sõitsite Katmandusse, kuskil te olete öelnud, et teil olid kirjutamise kavatsused, kuidas õnnestus seal kirjutada? Noh, ma olen Katmandusse päris palju sõitnud et enam ei oskagi kokku lugeda nüüd kas võib-olla, et isegi ehk 10 korda või sinna kanti midagi kirjutama konkreetselt plaaniga, kui sellisega, läksin ma Katmandusse kevade lõpus peale Tiibeti olümpiamängudel osalemist, kus siis minu ansambel sõitis tagasi Eestisse ja mina pidin tõesti, ma olin juba ammu lubanud kirjutada ühe näidendi Endla teatrile ja reisimisega seoses oli kogu aeg jälle mingeid muid kirjatöid vahele tulnud ja ma olin otsustanud härjal sarvist haarata. Ta, ja võtsin kuu aega näidendi kirjutamiseks ja läksin jah, seda tõesti Katmandusse tegema, kuna seal oli Musooni hooaeg ladises pidevalt paduvihma sadada. Ja mulle tundus vihmasajus istumine üsna inspireeriv, vana sai rahulikult süveneda ja, ja kuu ajaga ma tegelikult selle näidendi siis ka valmis kirjutasin Eestisse tagasi tulles veel Newdeelis matšinuga tilla tiibetlaste koloonias, kirjutasin seal viimased lõpulauset, et lennuki pealt maha astudes oli ta mul igal juhul nii-öelda valmis. Aga see oli küll ka ainus kord, kus ma olen Katmandusse spetsiaalselt kirjutama läinud, et teistel kordadel on ikkagi veidi teised eesmärgid. See mastide esiletõus ja nende niisugune poliitiline jõud kaugelt vaadates tundub natukene arusaamatu. See kindlasti mõtlesite selle asja peale seal kohal olles, mis olid teie niisugused järeldused ja oletused. Noh, see on väga loogiline, Movistid Nepaalis võimule valiti ega Moism kui selline on üleüldse Aasias väga levinud poliitiline ideoloogia. Eriti on ta levinud töölisklassi ja põllumeeste hulgas, kes kannatavad rõhumise ebaõigluse all. Te peate mõistma, et Aasias ikkagi väga paljudes piirkondades, kas äsja eksisteeris või eksisteerib siiani sisuliselt Fjodaalne ühiskonnakord ja klassivahed ja igasugune ühiskonnakorraldusest tulenev ebavõrdsus on väga suur. Oma Oism ongi ju leninismi-marksismi baas ja töötlus mao poolt välja arendatud ja kuna Hiina, kes siis väidetavalt on mõistlik, kommunistlik riik, minu hinnangul kaugeltki mitte. Kuid eks need asjad paistavad ka erinevat moodi, eriti seal. Hiina kõrval elades võib-olla paljusid asju alati ei näegi nii selgelt nagu kuskilt kaugemalt. Ma vihm on väga populaarne, Mavistid on Indias isegi Butaanis, Nepaalis, Kambodžas, Vietnamis, tõepoolest ei ole seal mingi eriline fenomen, et kusagil on mao istid, kas osariigivõimutüüri juures aga Nepaalis oli, see oli see iseäralik ehk seetõttu, et nad asusid võitlema kuningavõimuga, mis oli türannia. Ja no ma võin tuua mõningad näited, võib-olla olen neid varem kasutanud, istunud kusagil, ET kuningas Nepaalis varastas iseenda rahva tagant ja röövis iseenda riiki. See nägi välja näiteks nõnda, et Nepaal, mis on tuntud väga kvaliteetse suhkrutootja, sõlmis lepingud läbi kuninga isiku naabri Indiaga, kus siis India ostis ära, koguneb paali kvaliteetse suhkru samal ajal Nepaal ise oli sunnitud ostma sisse palju kehvema kvaliteediga suhkrut ja hoopistükkis kõrgeima hinnaga Novosti tasusid võitlusse kuningavõimuga. Nad olid väga edukad, Nad võtsid päris kiiresti kontrolli alla, vaata et üle poole Nepaali territooriumist, peamiselt siis mägised ja metsased alad. Aga Nepaal enamalt jaolt ongi mägine ja metsale ning nad viisid olukorra riigis nii kaugele, et kuningas oli sunnitud tegema väga paljusid järeleandmisi. Kuni lõpuks leppima esimeste demokraatlike valimistega. Ja kuigi Lovistidel on Ma absoluutselt ei taha mingit kiidukõnet pidada, on väga palju halbu külgi. Ja kindlasti minule see ideoloogia isiklikult on vastumeelne, kuna tegemist on autoritaarse poliitilise ideoloogiaga. Siiski sellest hoolimata demokraatlikud valimised toimusid ja, ja Movistid võiksid need valimised. Et päris asjata see ikkagi toimuda ei saanud ja inimeste poolehoid on hoolimata nende väga järsust ülalpidamisest ja, ja paljudest võiks isegi öelda inimsusevastastest kuritegudest, mida on nii kodusõja ajal kui ka peale seda sooritatud rünnakud eraisikute rünnakud väljakujunenud tavade, kultuuri, vasturünnakud, pressivabaduse ja ajakirjanike vastu. Et see kõik on neil mõnes mõttes see kõik anti neile mõnes mõttes nende valimiste ajaks andeks, kuna Movistides nähti ikkagi Kahest halvast paremat mis kuningast kuningas elab siiamaani katvandu noh, ütleme äärelinnas või äärepiirkonnas paiknevas lossis, mis talle uute võimude poolt eraldati ja teda valvab 80 eriüksus last, tal on ka alles jäetud mitmed varad ja ta tõenäoliselt ootab parajat hetke, kus taas sekkuda riigi sisepoliitilisse võitlusesse, nii et ta ei ole loobunud. Absoluutselt mitte, ma arvan, et paali praegune kuningas on küll jõhker kaard ja ta on noh, ebameeldiv inimene ja ja ta oli väga ebapopulaarne, mis oli ka üks põhjus, miks ma ostid võimule said üleüldse tulla. Praegust kuningat peetakse mõrvariks, tõenäoline selliselt põhjendatult. Teda peetakse 90.-te alguses Nepaali kuningakojas aset leidnud veriste mõrvade jada initsiaatoriks või autoriks, kus siis kroonprints piirendra väidetavalt tappis oma isa mitmed sugulased viimaks ka iseenda ja lõpuks siis ka kukkus veidral kombel kohe alla helikopter kuningakoja kõrge leediga ja kuna kõik pärijad olid väga lühikese aja tõttu äärmiselt veidrate asjaoludel hukkunud, siis saigi võimule noh, nii-öelda hiljuti kukutatud kuningas, et ei pea olema üldse mingisugune selgeltnägija, et mingisugust niidistiku sealt taga nüüd nagu paistma hakata ja tegemist on auahne isikuga ja julma isikuga ja see, et ma ostid on suutnud kuninga nüüd lahkuma sundida see ei tähenda, et Läks toetajaid ja see ei tähenda, et oleks loobunud. Ma arvan, et Nepaali tulevik kindlasti lihtne ei ole. Movistide valitsemine on juba oodatud kaasa toonud väga palju uusi probleeme teeme ja nende arusaamine demokraatiast on väga huvitav ja vastuvõetamatu paljudes aspektides. Ning ning ma kardan, et, et ega Nepaalis rahu kui sellist ikkagi lähikümnenditel vist ei, ei, ei saa. Meil on jah olnud ettekujutus Nepaalist kui niisugusest väikesest rahuriigist, kus Sipid oma aega mõnusalt veetsid. Paljude käisite Tiibetis? Ma käisin Tiibetis, viibisin seal ühe kuu ja läksin sinna. Me erineva eesmärgiga, tõenäoliselt üsna suures osas need minu eesmärgid, miks ma sinna läksin, ka said täidetud, lahkuma pidin Tiibetist küll mõnevõrra ootamatul kombel. Mul tekkis probleem Hiina julgeolekuministeeriumiga ehk siis mind hakati jälitama Laasas ja minu e-post pandi teatud Hiinale omase blokeeringu alla. Ma ei tea, kas põhjus oli selles, et domeeninimi oli Amnesty, mis viitas otseselt Amnesty Internationalile, mille tegevus on Hiinas keelatud nagu igasuguste inimõigus laste ja inimõigustega tegelevate organisatsioonide tegevus. Kas oli põhjus selles või oli põhjus hoopis selles, et ma lihtsalt võisin äratada tähelepanu, mis tingis jälitamise ja igasuguse muu säärase huvi? Igal juhul, mulle tungivalt soovitati Heade kohalike nõuandjate sõprade poolt kiiresti lahkuda Hiina rahvavabariigi territooriumilt teatud põhjustel. Ja seda ma siis nagu üritasingi teha. Selleks ma pidin ennast teatud arengute tõttu Sis moondama kohalikuks mis isegi oleks võinud olla küllalt lõbus, kui kõikvõimalikud negatiivsed tagajärjed, mis vahelejäämisega oleks kaasnenud välja arvata ja lahkusin enamuse sellest maas siis mis, mis minu tagasiteel Nepaali tuli läbida, ma katsin ainult kohalikele mõeldud bussis, kus turistidel ja välismaalastel on keelatud reisimine, seal ma sõitsingi nii-öelda tiibetlased moondatuna vaikides ja päris suure, võib-olla värinaga nagu sees, aga lõpuks ma jõudsin ikkagi Nepaali ja kõik lahenes ilusti. No teie nahavärv, reedoteid või eurooplast. Jah, aga Tiibetis on talvel väga külm ja kui kanda kindaid, jalas saapaid, pükse ja traditsioonilisi Tiibeti, siis üleriideid peas on kaabu näo ees kantakse seal nii külma kui kui ka igasuguste võimalike nakkuste või saaste vastu tavaliselt kas päris maski või rätti, et ega siis ei olegi nagu seda nahavärvi üldse tegelikult näha väga hoolikalt jälgisin. Ja tõepoolest siis täiesti täielikult sisse pakituna nagu inimkompsuna õnnestus Laasast välja ja väga kaugele jõuda ja piir tuleb ületada. Piir. No piiriületuseks oli juba see maskeraad läbi saanud läbi peale teist sõjaväe kontroll vasti ja edasi läks siis täiesti ehku peale, et piir mul õnnestus ületada ilma igasuguste probleemideta ja võib vaid oletada, et kas kas mul vedas või või ei olnud mingisugused noh, teatud korraldused sinna piirini jõudnud või ei olnud see otstarbekas, et seal tekitada mingeid lisamuresid mulle ma ei, ma ei oska seda nagu ette näha, aga no eks sellised asjad ongi alati küllaltki hämarad ja ja sageli võib ju ka olla nii, et on hirmul, palju suuremad silmad kui tegelikult põhjust on, aga olukorras, kus Tiibetis jätkuvalt kaob päris palju ajakirjanikke ja kus üleüldse inimesed kaovad ja kus on totaalne kontroll, totaalne hirmuvalitsus kus kõikjal on kaamerad, kogu internetiliiklus on. Seire all, kus umbes pooled tiibetlased, keda turismiobjektidel võib kohata, on tegelikult kas hiinlased või siis võimudega koostööd tegevad tiibetlastest nuhid ja kui seal ikkagi tegutseda Amnesty Internationali missiooni liikmena ajakirjanikuna või lihtsalt tiibeti sõbrana siis polegi mingi ime, kui, kui sulle tekib vari, kui sind hakatakse tänaval pidevalt saatma. Nojah, see on nüüd loogiline järeldus juba, aga mis on teie seosed olnud Amnesty Internationali Riga? Ma olen Amnesty Internationali Eesti grupi liige ja olin Amnesty aasia missiooni juht. Sellised seosed tähendab asja emissiooni kas Eesti ajas ja meie üldse kogu aasia eesti asi, missiooni juht ja Eesti aasia ja missiooni eesmärk oli kaardistada ja fikseerida võimalikult palju inimõiguste rikkumisi Aasias. Ja kuigi mul oli küll ka dokument, millega siis oleksin pidanud siirduma ka Afganistani ja Pakistani, siis kahjuks sinnakanti ma sel korral ei jõudnudki. Tiibet on ikka üks niisugune valus asi eestlastele. Üks ootamatu asi on, et nende dalai-laama suhteliselt mõõdukas oma nõudmistes ja oma rahva huvide väljendamises. Et seal on olemas skoopis radikaalsemad rühmad, kes võitlevad ka dalai-laama vastu. Ma mõtlen tiibetlaste hulgas, seal on ka teatud relvastatud rühmad. Kuidas teie nagu sellest asjast seal aru saite, kui te seal liikusid ja neid asju püüdsite endale selgeks teha? Enamus Tiibet lasi, seisab dalai-laama poolt siiani viljeletud, siis keskteepoliitika taga ja nad toetavad dalai-laamat, aga radikaalseid gruppe on olnud okupatsiooni algusest saadik. 59. toimus suur ülestõus Laasas mis võttis kodusõja mõõtmed. Peale seda tegutsesid partisanid, tegutsesid nad oma baasiga mustangi kuningriigi loa territooriumil, mis oli välismaailmale suletud ja varustas ja treenis need CIA Ameerika Ühendriikide luure keskagentuur. Selle konkreetse partisaniarmee üks juhte oli tegelikult ka dalai-laama vend ja nad jätkasid oma vastupanuga peale seda, kui CIA tõmbas kokku varustuse ja side ja muude vajalike asjadega toetamise seoses Ühendriikide muutunud välispoliitikaga. Seal oli asi ikka tõsine, Ameerikas olid treeninglaagrit treeningbaasid ja siis saadeti meed langevarjudega Tiibetisse ja see oli niisugune väike sissisõja õhutamine. Ja kaks kaks peamist paasi oli üks baas asus Colorados Ameerika Ühendriikides ja teine paasuses Indias. Ja tõepoolest elamus võitlejaid olid, kusjuures kammi maakonnast pärit tiibetlased, kus on väga tugev sõdur, munga traditsioon olnud läbi aastasadade. Ja neid inimesi kutsutakse kampadeks. Enamus võitlejatest olidki trump, aga nad said päris hea väljaõppe ja olid üsna edukad oma operatsioonidel ning põhjustasid päris palju segadust Sis Tiibeti autonoomse regiooni territooriumil. Aga jah, kuna Ühendriikide poliitika, no me teame kõik, et ameeriklased on alati armastanud sõdu võimalikult palju võõraste kätega pidada. Et kui Ühendriikide poliitika jällegi kursimuutuse läbi tegi, siis jäeti kampade partisaniarmee saatuse hooleks ja Nepaali valitsus, keda sama samuti ameeriklased toona päris usinasti toetasid, saatis mustangi kuningriiki, viimaks oma legendaarsed sõdurid, kurkad, kes siis sinna veel alles jäänud kampad hävitasid, füüsiliselt likvideerisid. Ma millegipärast arvan, et sellist tõsist uut totaalset partisanisõda Tiibetis ka vist isegi õnneks võib öelda, kunagi ka ei teki. Ma ei ole pessimist, ma loodan siiski, et mingid lahendused on ju alati maailmas olemas. Mina panust on vaba maailma tavaliste inimeste peale ja ma loodan, et selleks sütikuks, mis võib inimesi mobiliseerida, pannes nad omavalitsustele survet avaldama ja läbi kodanikualgatuse siis sellele tiibeti teemale tuld Allased. Et ma arvan, et selleks sütikuks saavadki olla erinevate aktivistide kirjutised, filmid, raadiosaated, maalid, mida iganes. Ja kui enne siin oli juttu eestlastele Tiibet korda, mina sellega nõus ei ole. No kuidas Liivet siis eestlastele ikka nii väga korda läheb küll, millest see välja paistab või, või kus seda näha on mina mõtetes? Ma ei, ma ei usu sellesse, natukene halb on ehk öelda selliseid sõnu, kuid ma tõesti kusagil seda eestlaste erilist toetust tiibeti ei näe. Kui sõita ringi Itaalias, Prantsusmaal, siis on sageli näha majakatustel või akende ees kas või lehvimas Tiibeti lippe, kas või graffiti majanurkadel, Friidi bet, et mida iganes erinevad nägid. Tiibeti teema on palju rohkem meedias kajastatud Eestis on toimunud kas või käesoleval aastal kolm või isegi neli meeleavaldust millest kolmega ma olen ise päris lähedalt seotud olnud või aidanud organiseerida, see osavõtt on jäänud äärmiselt kesiseks ja, ja ma ei ole näinud mingisugust poliitilist toetust. Välja arvatud üks poliitik Silver Meikar, kes julges sõita ainsa maailma poliitikuna üldse Tiibeti olümpiamängudele Indiasse. Roy Strider, teil on kaasas ka natukene muusikat sellest piirkonnast elamus. Muusikast on budistlik muusika. Sekkaga hindu viimase aja hitte ja budistlik muusika pärineb nende piirkondade kloostrites, kus ma viimastel aastatel viibinud rohkemale Kuuldus saate külaline oli Roy Strider. Vestlust juhtis Martin Viirand ja selle saate helirežissöör oli maris tumba.