Tervist siin toimetaja maris Johannes. Eesti keel on hukas. Kui tihti te seda väidet olete kuulnud või ise lausunud? Mina keeletoimetajana kuulen sedalaadi keele nurinaid pahatihti. Kas helistab kuulaja või võtab keegi nööbist kinni ja kuulutab eesti keelele viimsepäeva saabumist. Aga kas te olete kuulnud, et Eesti riigil on oma keele arendamise strateegia ja seda juba 2004.-st aastast alates kuni 2010. aastani? Sel nädalal toimunud keelefoorumil seiratisele strateegia seisu korraldajaks oli Eesti keelenõukogu, mida juhatab Tartu Ülikooli professor Birute Klaas. Arvestades seda, et strateegia on sisuliselt kokkulepe, see ei ole ainult ühe seltskonna välja töötatud, vaid siin on vaja kokku leppida väga erinevate institutsioonide vahel on vaja kokku leppida kõigepealt riigis ja ka ühiskonna saavutada see kooskõla, et see on just see, mida me tahame teha. Kui esimene strateegia valmis kolmeaastase töö tulemusel ja kõigepealt korraldati väga mahukad uuringud seisundi kirjeldused ja siis alles tuldi välja põhipunktidega, mis on need strateegilised eesmärgid ja kavandati ka tegevusi siis praegu meil on juba lihtsam edasi minna. Vaatame, kes kuuluvad keelenõukogusse Birute klaasi kõrval. Seal on keeleteadlased, professorid Mati Erelt, Martin Ehala, Jüri Viikberg, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop, Haldur Õim, Peeter Päll, Irina Belobrovtsev, toimetaja Nelli Melts, advokaat Andres Hallmägi ja keeleametnikud nõunikud inspektorid Tõnu Tender, Ilmar Tomusk ja Jüri Valge. Kes meie keeleeluga veidigi ennast kursis hoidnud, saab aru, et tegemist on väga esindusliku koguga. Kerestrateegia 2004 2010 on seadnud oma eesmärgid, on kavandanud tegevused ja iga kahe aasta tagant oleme teinud ka kokkuvõte. Kuidas meil läinud on, mis on tehtud ja kui on midagi täitmata, siis mis on takistanud Eesti riiki, keeleteadlasi, kõrgkoole, koole, keda iganes Nende eesmärkide täitmisel. Kui me hakkame nüüd uut koostama, siis me saame kõigele sellele toetuda, aga kindlasti me peame alustama juba uue koostamist. 21. jaanuaril toimunud keelefoorumil pidas arengu strateegiast ettekande Birute Klaas. Sellele foorumile lisas sära presidendi osavõtt ja asjalikust haridusministri sõnavõtt. Sisukas oli diskussioon teemal keelia kool, mida juhatas Martin Ehala. Meie keelestrateegia ekspert oli seekord soome keeleteadlane, Soome kodumaa keelte uurimiskeskuse juhataja Pirkonooli Järvi. Võrdleme ennast naabritega. Kas keelestrateegia on ka Soome riigile? Riigil ei ole keelestrateegiad, aga meil on muidugi see keeleseadus. Mitmed seadused, kus keelest räägitakse kodumaiste keelte uurimuskeskus, tegi üldises strateegia väikses strateegia 98 rootsi keele osatigi 2003 think hom ja nüüd tegeleme soome keele kavaga. Ja kui te nüüd võrdluses Eestit ja Soomet kõrvuti säte, mis on siis need meie nagu ühised jooned, mis on Eestis teistmoodi, kui on Soomes Eesti keele arendamise strateegia kontekstis? Soome on ju nagu kõik teavad, kakskeelne ma ja meil on natuke teine ajalugu. Meil on rohkem keeli sotsioloogiline pilt võib-olla mitte nii palju keelest, aga selle keele seisundist, olukorrast ja nüüd soome keele olukorrast Soomes. Ja väga palju on sarnasusi. Me räägime ka koolist väga palju ülikoolist ja akadeemilisest maailmast ja firmadest ja nende keelehvali, kust ja nii edasi, nii et need erialad on muidugi ühised, aga see vaatepunkt on natuke teistmoodi. Vaatame siis, millega meie keelestrateegia tegeleb, sest arvan küll, et iga mees, kes südant valutab keele pärast vaevalt et iga päev keele strateegiat loeb. Niisiis esimene peatükk eesti kirjakeel ja keelekorraldus ütleb seda, et on vaja tagada eesti kirjakeele kvaliteet oskuskeel kaitsta nimepärandit. Ilmunud on õigekeelsussõnaraamat ja terminoloogia töö käima läinud. See peatükk saab hea hindega seirajate käest. Aga teine peatükk, Eesti keele kaitse ja järelevalve siin on vajakajäämisi. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida, isegi istume ja peame keele foorumit majas, mille nimes sõna Teil on kirjutatud O tähega. Niisiis võõrkeelsed firmanimed. Kõik teame, kuidas kaubamärgi tooteinfo ja tarbijateabe vahekord on reguleerimata. Abi oodatakse sel puhul uuelt keele seaduselt, mis peaks toimima kui tarbijakaitseseadus. Selle jõud peaks jõudma ka ajakirjanduse keelekasutust korraldama või korrastama. Jätkame intervjuud keelenõukogu esinaise Birute Klaasiga. Siis selle aasta keele nägu, kus on põhjust rõõmustada, kus on nagu mure kord, me võime rääkida kahe aasta keele näost, sest seire käsitleb aastaid 2007 2008. Kindlasti on see rõõme on nii palju seotud ka Eesti riigi majanduse stabiilse arenguga nende aastate jooksul, sest majanduskasvu tingimustes on olnud selge, et riigil on jätkunud lihtsalt rohkem ressursse, rohkem raha panustada erinevate riiklike programmide arendamisse, ka keelevaldkonnas, see on, on olnud võimalik kavandada kõrgkooliõpikute programmi, et see, et me oleme asunud välja andma kõrgkoolidele ülikoolidele erinevate ainete õpikuid mahus kaheksa kuni 10 kuid aastas, et on edasi liigutud väga suurte sammudega eesti keele, keeletehnoloogilise toe ja väljaarendamisel. See kõik on olnud võimalik majanduskasvu tingimustes veel, mis on väga positiivne. Viimase kahe aasta jooksul on õigusruumi korrastamine, on vaja hakata koostama uut keeleseadust. Põhiseaduse preambulasse on sisse kirjutada võttud riigi kohustus kaitsta eesti keelt. Kindlasti on hea meel sellest. Ta on välja antud mahukad sõnaraamatut, näiteks eesti kirjakeele seletav sõnaraamat on ilmunud just vaadeldava seireperioodil, eesti keele õigekeelsussõnaraamat on nüüd kättesaadav veebis kõikidele huvilistele, kõikidele kasutajatele veel positiivsest hoiakust Lotte muutus eesti keele maine tõus viimastel aastatel, mis on seotud ikkagi ka nendesamade konservatiivsete rahvuslike väärtuste suurema esilekerkimisega siin ka meie haridus ja teadusminister kasutas seda sõna, et märkamisaeg on jõudnud ka keelde. See teeb väga rõõmu. Pilk eesti keelele Soome poolt piirkonooli järvi. Teise panite tähele ja samas tõesti ka Birute klaasi rõhutas seda, et me oleme esiplaanile tõstnud konservatiivsed väärtused, sealhulgas ka konservatiivsed keele väärtused. Noh, kuidas te seda hindate soomlasena, see on täitsa selline asi, et ma pean teadma rohkem sellest konservatiivsusest, aga ma arva need kihele, varje, dieedid ja see eesti kirjakeel, see suhtumine eesti kirjakeelt ja natuke teine kui Soomes, Soomes on võib-olla tapam see suhtlumine, aga see on nüüd ainult minu vaatepunkt. Muidugi meil on kirjakeelenormid, need on olemas, ega need ei muutu galati. Kuigi rahvas ütleb, et muutub, aga ei muutu, need on samad, kui nad on olnud ja siis tuleb midagi juurde väga vähe. Aga inimesed kirjutavad palju rohkem kui varem ja erinevaid teksti. Meil on teksti väga palju rohkem, kui meil on olnud kunagi inimesed kirjutavad netis ja veebis ja need ei ole ainult raamatud ja ajalehed, need normid on ka erinevad eritekstides. Kui te nüüd võrdlete seda eelmist seiret käesolevaga siis on neil mingid erinevused, kuidas see keel on liikunud, saanud on nüüd soomlasena eesti keele poole vaadates väga palju on juhtunud, aga palju on tehtud ja see keeletehnoloogia osa on olnud väga suur, väga palju programme ja töid on tehtud sellel alal. Jaka koolis on juhtunud palju ja see oli minu meelest väga tore, et viipekeel on ka läinud edasi Eestis see on ju emakeel, mitmete inimeste emakeel. Kui me võrdleme Eestit ja Soomet, siis kuidas selle keele politiseeritusega on, kuigi Soomes keeli tikast räägitakse, räägitakse tihti rootsi keele olukorrast Soomes. Soome valitsus annab riigikogule iga neljas aasta sellise raportit, kuidas soome keeleolud on? Muidugi, Soome ja Rootsi on väga tähtis, aga teised keeled ka te peate nagu seda meie olukorda võib öelda, siis politiseeritumaks. Ma arvan, et see on natuke rohkem seda, nagu ma ütlesin täna siin keelefoorumis, et alati on nii, et vähemuse seisukoht ja olukord on täitsa teine. Ja alati on küsimus poliitikast, kui me räägime keelest, kuigi see on enamuskeel või vähemuskeel. Keel on nii tähtis asi ühiskonnas, kuigi meie alati mäleta seda. Ja nüüd jälle Eesti keelenõukogu vaatepunkt, Birute Klaas. Keelestrateegia on tegelikult ju poliitiline dokument, kui palju on praegu seda politiseeritust eesti keele ümber nagu Pirkkanoal, järvi? Soome kodumaa keelte uurimiskeskuse direktor siin mainis, et keel ja poliitika paratamatult on seotud. Nad on seotud kasvõi sellest sõnast see, mida me kasutame nimelt keelepoliitikas. Politiseeritus jah, ma usun, et, et Eesti riigis üleminek muukeelsete koolide ülemine kui ka eestikeelsed selle aineõppele oli ehk alguses väga tugevalt politiseeritud, aga siiski ta käivitus asjalikult ja praegu see koostöö, mis koolidega on muukeelsete koolidega õpetajate täienduskoolituse valdkonnas koolijuhtide täienduskoolituses näitab küll seda, et, et on saavutatud kokkulepped ja mõistmine selles valdkonnas on ju meie eesmärk, et ka venekeelsed noored oleksid võimelised Eesti tööturul sama hästi konkureerima nagu eesti koolide lõpetajad. Nad saaksid kõrghariduses jätkata, et oma haridusteed, see on meie kõigi ühine eesmärk ja, ja see on jõudnud ka vene koolidesse. Teaduskeel on ikkagi jõuliselt inglise keeles meie kultuuriruumis, kuidas selles kontekstis oma terminoloogiat arendada ja ütles oma keelt tasemel kõrgtasemel hoida üks kõige tähtsaim sõnu, meie keelepoliitikas on see kooseksisteerimine. Väiksed rahvad saavad väga hästi aru, et me peame kasutama teisi keeli ja siis me peame oskama neid. Aga kui me ei kasutanud Ta oma keelt, siis need teised keeled ka ei käi edasi. See on see tähtis asi, et akadeemilises maa linnas peaks kasutama nii oma keelt kui ka teisi keeli, näiteks Soome arstid ja arstiteaduse uurijad. Aga ta on alati 100 aasta jooksul teinud väga palju oma keele jaoks ja ikkagi avaldavad nad väga palju inglise keeles, aga seal on see kooseksisteerimine väga hea bioloogia alal, võib-olla see ei ole nii hea ja on, on erialasid, kus ei kasutata nii palju soome keelt ja seda me tahtsime, et kasutage soome keelt ka ja siis areneb ka see teine keel. No see ongi see, et kui kasutame oma keelt ja siis ka terminid on oma keelelised, Eesti või Soome keelelised, siis läheb edasi see oma keelt ka sellel erialal, et see on selle eriala ja muidugi ka keeleteadlaste ühine töö ja minu meelest rahvusvaheline avaldamine on, on see, et ma Ka saksa keeles midagi, aga see ei ole ainult inglise keelt, peab olemas, sõnastiku peab olema teksti omas keeles, peab olema loenguid, õpetust selles keeles, et see areneb, et need teadlased, vanimad teadlased teevad seda tööd ja siis noored õpivad. See Soome kodumaa keelte uurimiskeskuse juhataja piirkonooli Järvi mõte haakub hästi meie oma presidendi Toomas Hendrik Ilvese lennuka üleskutsega keeleuuendusele. Käesoleva aasta innovatsiooni. Ma loodan, väga laienev paleegi. Võrdleme viimase seitsmeteistkümne vabadusaastat, siis tahaks küsida. Kus on nüüd meie? Jah, palju räägitakse keelevisustamisest, aga võib-olla see tuleb sellest. President Ilvese kõrval ärkas ellu luuletaja ilves või vähemalt luulehuviline alustas ta keelefoorumit Juhan Liivi lennuka lausega. Minu erakond on eesti keel. Ja tunnistas, et keel on eesti rahva usutunnistus ja identiteedi alus. Vürtsi keelestrateegia arutellu ei ajakirjanik ja majandusteadlane Aavo Kokk, kes küsis, mis on üldse strateegia on see plaan? Keelestrateegia on see olukorra kirjeldus plaanielementidega või peaks strateegia olema teekond? Suurte süsteemide juhtimine on komplitseeritud. Me ei suuda detailseid plaane teha, otsuseid tuleb igal teekäänaku ümber vaadata. Kindlasti on strateegia selles kontekstis valikute tegemine. Ja veel üks huvitav detaile Avoga mõtiskusest. Strateegia mõiste tuli laiatarbekeelde pärast teist maailmasõda, kui juhtivad tsiviilpositsioonid olid hõivanud sõjaväelise taustaga inimesed. Aga kuidas enne teist maailmasõda seda kõike nimetati? Ja kas me tänapäeval üldse saame ühtemoodi aru strateegia tähendusest? Sest teada on ju, et diskussioon ei saa toimuda, kui iga mees saab sõnadest omamoodi aru. See oli Avogoka väga õpetlik ja korralekutsuv mõttekäik strateegia arutelus. Muide õpetlik oli jälgida ka keelefoorumil toimunud kahte diskussiooni. Ühel pool kutsuti üles kõnelema keelest ja majandusest, teisel juhul keelest ja koolist. Diskussioon keele ja majanduse üle ei käivitunud, sest foorum ei olnud sellel teemal lihtsalt kompetente samal ajal aga kooliteema oli auditooriumile väga südamelähedane ja mis seal salata, keelde ja koolipuutuv on ka keelestrateegias väga tähtsal kohal. Vahelduseks tsiteerime jälle keele strateegiat. Eesmärk tagada põhikooli ja gümnaasiumilõpetajate hea eesti keele oskus ja positiivne hoiak eesti keele suhtes. Strateegias on ära toodud ka kolm punkti, mis seda takistab. Tsiteerin kohatine konservatiivsus, eesti keele õpe ja kontrolli küsimustes. Teiseks uue riikliku õppekava väljatöötamise aeglus ja kolmandaks eesti keele säilitamise oluliste eelduste mittemõistmine õpetajate, õpilaste ning avalikkuse ka äriringkonna poolt. Ja nüüd vaatame, millised on need olulised punktid, mis koorusid välja keelefoorumi diskussioonist teemal keel ja cool, mida peeti kõige tähtsamaks kõigepealt emakeeleoskus kõnes ja kirjas. Teiseks eesti keele kui teise keele oskus vene õppekeelega koolides. Kolmandaks õpetajate ettevalmistamise metoodika, neljandaks keeled õppeainetena ka võõrkeeled, viiendaks sotsiaalsed garantiid õpetajatele. Kuuendaks küsimus sellest, milline on üldse eesti koolide õppekeel. Ja lõpetuseks, milline on ühiskonna hoiak oma emakeele suhtes. Kõigil neil teemadel oleme aja jooksul ka oma keele kõrvas rääkinud ja räägime kindlasti tulevikus. Aga ülevaate eesti keele arendamise strateegiast ja möödunud kolmapäeval toimunud keelefoorumist lõpetab Eesti keelenõukogu esinaine Birute Klaas. Keelestrateegia eesmärk on tagada eesti keele hea käekäik kõikides kasutusvaldkondades ja maailm meie ümber ja olukord siinsamas Eestis pidevalt ja me veame uue strateegia koostamisel arvesse võtma neid muutuvaid tingimusi ka seda, et näiteks kõrghariduses püüavad ülikoolid leida tasakaalu eestikeelse kõrghariduse ja ülikoolide rahvusvahelistumist plaanide vahel. Et meil on vaja toetada eestikeelset teadust, et meil on vaja tagada see, et kooli lõpetaja, et eesti keele tase oleks selline, et see lubaks neil ilma probleemideta jätkata õpinguid kõrghariduses, ma arvan, probleeme on veel päris palju, kutseõppeasutustes teha on veel oi kui palju. Viimane küsimus, rahastamine olid, head ajad olid rahapada. Priskem on nüüd teistsugused ajad ju tulemas. Viimased aastad on tõepoolest andnud keelevaldkonnale päris hea arenduskeskkonna, me oleme ka käivitanud näiteks mitu Lektoraati väljaspool Eestit kõrgkoolides, kus töötab Eesti riigi toel eesti keele lektor. Kuidas me kõikide nende plaanidega edasi saame minna? Sõltub tõepoolest kokkuleppest, mida riiklikul tasandil on võimalik saavutada. Kas me peame oluliseks Eesti keele head käekäiku, mis on tegelikult Eesti riigi jaoks äärmiselt oluline? Ja kui me peame seda oluliseks, siis küllap me leiame ka vahendeid seda head käekäiku ka kindlustada. Kellel sügavam ja põhjalikum huvi meie Eesti keele arendamise strateegia vastu siis leiate selle internetist haridusministeeriumi kodulehel. Aadress. EKN ehk Eesti keelenõukogu punkt HM ehk haridusministeerium, punkt ee EKN pump H M punkt e. Panete otsingumootorisse Eesti keelenõukogu ja seal on põhjalik tekst kõigile käepärast, aga olgu siis lõpetuseks veel üles loetud. Kõik need teemad, millega eesti keeles teegia tegeleb eesti kirjakeel, keelekorraldus, keele kaitse ja järelevalve, eesti keele mainekujundusharidus, eesti keele õpe, eestikeelne üldharidus, muukeelne haridus, kutseharidus, kõrgharidus, eesti keele uurimine ja keelekogud, eesti keele keeletehnoloogiline tugi, eesti keele piirkondlikud erikujud, väliseestlaste keel, viipekeel ja keeleliste erivajadustega inimeste keelekasutus ja selle seeria lõpetab peatükk Eesti keele arendamise strateegia 2004 2010. Rahastamise põhimõtted. Keelefoorumitest on külastanud meie laiuskraad. Järgmisel nädalal on tulekul üleriigiline terminoloogia nõupidamine. Aga lõpetuseks tahan hoopis teie südant rõõmustada ühe näitega keeleloome vallast abiks Udo Uibo etümoloogiasõnastik, mis tehtud Eesti Rahvuskultuuri Fondi toel sitkunesid, ütleb toimetaja maris Johannes. Jeeki. Sõna jeeki on tõenäoliselt tuntud enam-vähem kõigile, kes tänapäeva eesti keelt emakeelena valdavad. Kui hakata selle sõna juuri otsima, siis selgub, et see sõna on laiemalt levinud Oskar Lutsu kevade tasuta kaasaandena alles nõukogude ajal. Selguse huvides lööme lahti kirjakoha, kus esimest korda ette tuleb. Nimelt tekstilõigu kevade teises osas, kus poisid räägivad kooli magamistoas tondijutt, et siis tuleb kolinal kohale, Toots oma punaseks värvitud gloobusega ja kukub pikalt-laialt seletama, kuidas ta käis kabeli müüri alt sinna maetud varandust otsimas. Varanduseni ta oma jutuga siiski ei jõua ja imelik peab vajalikuks sekkuda. Aga varandus varandus usutab. Imelik, sa käisid ju praegu varandust otsimas, nagu ütled, kas said kätte ja kätte, kus sa nii ruttu kätte saad. Seal on nii palju neid jeeki meid juures valvamas, et keda keda jeeki, meid küsivad kuulajaid uudishimulikult. Mis asjad need on? Eks te minge, vaadake, mis asjad need on. Tähendab, tood saladuslikult, mina läksin, pidin leivakotist ilma jääma. Sain teisele veel õigel ajal maakeraga pähe valada, muidu ripub leivakoti küljes nagu ahv, jäiseid, vurr-vurr-vurr ja totot. Missa varastade totutad, pime, pean kinni, räägi selgemalt, hüüavad kuulajad. Kes nad on siis niisugused ja mispärast nad leivakoti rebisid, kas nad kodukäijad olid, kes nad muud olid või mine tea, seal oli kõiksugu prahti segamini, kes neist pimedas aru said? Vastab, palju käinud ja palju näinud mees poolpahaselt. Nagu ei oleks ta pikemaks seletamiseks kuigi suurt lusti. Paneme kõrva taha, et poistele, kes Tootsi jutu Jekkimitest kuulavad, tuleb see sõna üllatusena ja nad küsivad, mis asjad need jeeki meid, niisugused on. Samale tulemusele, et tegemist on uue tundmatu sõnaga jõuame ka vanu sõnaraamatuid ja teadus, võtke sõnavara kogusid, uurides sõna- jeeki mon aastakümnete vältel del registreeritud ainuisikuliselt Oskar Lutsul ja teiste kirjanike teostesse on see jõudnud alles pärast teist maailmasõda. Küll aga on Lutsu kodukohast Põhja-Tartumaad dokumenteeritud lühike, seega sõna Jekin. Tõsi küll, alles pärast kevade ilmumist ja väga hõredalt. Ning seal leidub selle kujuga talu ja muid kohanimesid. Kuna Eesti oma sõnad häälikuühendiga jeee alata ei saa, peab tegemist olema laenuga ja võimalikke pretendente jääb sõelale ainult üks. SÕNA jääkima aluseks on praegu vähe levinud vene isiku nimi Kim mis on põhimõtteliselt sama päritolu, mis saksa Joachim ning tänapäeval laiemalt tuntud vene perekonnanime Jekimov kaudu. Tänase päeva õigekeelsussõnaraamat annab jeekimi tähenduseks kuradike tont paha vaim koll ja märgib, et ta on kasutusel ka kirumis sõnana. Mõlemad tähendused sobivad eespool toodud kevade katkendi konteksti ja fikseerivad tähenduse, millega seda sõna on tõepoolest käibele tulnud. Oskar Lutsu teostes leidub jeekimile teinegi kontekst, mis sobib sõna vene päritoluga õigupoolest hoopis paremini. Näiteks suves on selline kirjakoht, kus lible narritab kiirt ja räägib talle, et kiirvõtab kindlasti vene naise. Ja siis sünnib terve kari punase peaga äikese dieeki. Meid. Kui tuletada meelde, et naaberrahvaid kiputakse sageli õnnistama isikunimedest moodustatud sõimunimetustega näiteks vonka, venelase või frits sakslase kohta siis võib küsida, kas luts pole jeeki mitu algselt kasutanud hoopis Ivan, Orava ja teiste, tõsi, eestlaste lemmiksõna tibla tähenduses. Võib-olla ei kimbutanud Joosep Tootsi paunvere kabeliaias mitte lihtsalt kodukäijat kuradikesed ja tondid vaid surnud venelaste surematud hinged. Olgu lisatud, et venelase tähendusele viitavat konteksti näib Lutsu teostes peale suve leiduvat mujalgi, näiteks tema mälestustes. Jäägu see küsimus siinkohal siiski retooriliseks, nagu sedalaadi küsimused paraku tihti kipuvad jääma. Siinse jutu poendiks sobib tõdemus. Tõesti Oskar Luts tõi eesti kirjakeelde sõna Kim pole ta seda sinas sõna õigupoolest kunagi kasutanud. Väide võib tunduda pisut pentsik aga tegelikult on asi lihtne. Lutsul esineb kogu aeg läbi aastakümnete ühe heega sõna- Jekyll ja sel kujul jõudis sõna eestiaegsesse Johannes Voldemar Veski toimetatud õigekeelsuse sõnaraamatusse. Kaks seed on see sõna saanud, olles nõukogude ajal ilmutatud Lutsu teoste kordustrükkides. Õigekeelsussõnaraamatutes. Selle kohta räägib legend, mille tõepära ma ei kipu kinnitama ega ümber lükkama, et kahe e kasuks olevat asja otsustanud üks omaaegne keeletoimetaja. Tema nimelt olevat teadnud, et selles sõnas peab olema kaks seed ja nii lõigatigi Jekim ümber Jekkimix. See on kaunis näide kirjanduse ja elu segunemisest, mida saab ette tulla ainult nii populaarse teosega nagu kevade. Kirjanik toob kirjakeelde sõna sõna astutama teosest nii-öelda ellu siis järsku suure tähega elu avastab, et kirjanik on sõna valesti kasutanud, võtab kätte punase pliiatsi ning parandab otsustavalt vea.