Tango punane nagu tuli, vein või veri, kergnaudingud, hingevalu, igatsus, draama, halastamatu rütmi. Tango, Argentiina, Buenos Aires. On öeldud, et ta on ka Uruguay, meil on ka laps ja Hispaania paneera lapselaps, mis sündis Riiadel aplad res Buenos Airese, vaeste äärelinnade Bordellides kogu oma kires Jesensaalsuses tangaks hakatud seda kutsuma 1800 üheksakümnendatel aastatel ja kiiresti leidis kirglik hiromant, selline tants tee kesklinna lokaalides ja tantsusaalidesse rändest 1900 kahekümnendatel üle ookeani Pariisi ja teiste suurlinnade kõrgseltskonda, kus haarati ahnelt kõike uut, dramaatilist ja eksootilist, mida maailmal pakkuda oli. Nii see siis läks, lühikeseks ajaks vallutas tango kas nüüd terve maailma, aga osa sellest kindlasti, et siis omakohtu uuele Mae hullusele loovutada. Tango sageli juba muutunud vormides jäi muidugi ka alles, aga tema roll Euroopa tantsusaalides vähenes kõrghetkedega võrreldes tunduvalt ainult mitte Soomes. Kas pole kummaline, et just soomlased, kes isegi ennast maailma kõige aeglasemaks rahvaks on kutsunud, leidsid tulises lõunat Ameerikast pärit Tangos oma melanhoolselt põhjamaa jaoks nii sobiva rütmi. Aga see on siiski Soome tango. Argentiina tango jäi Argentiinasse. Seega läheb siin kõikjal kohvikutes, tantsusaalidesse, teatrites ka maailma suurimate ja uhkeimate teatrihoonete kuuluva kolonn teatrilaval. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord. Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios algas. Ajaloost on päris täpselt teada, et teisel veebruaril 1536 hakati riiedela plaate rannikule ühte asulat rajama. Lõuna-Ameerikasse oli nimelt jõudnud Hispaania maadeavastaja, Peedrode Mendoza. Asula nimeks sai kõigepealt Ciudad Tennuestressini juura Santa Maria del When Aire otsetõlkes heade tuulte või pärituulte jumalaema püha Maria linn. Kuid siinsed päriselanikud tõrjusid peagi sissetungijad minema. Juba viie aasta pärast jäi heade tuulte linn tühjaks. Muidugi mitte kauaks. Hispaanlased tulid taas ja jäid. Rannikulinna Buenos Airese saatus sõltus kaubandusest ka salakaubandusest. Kuni Hispaania kuningas Carlos kolmas aastal 1700 linna avatud sadamaks kuulutas see, sest vaeselt elavad linna kuigivõrd õitsvamaksega jõukamaks Emutnud elanikud polnud rahul ning vähehaaval jõudsid siiagi kauge prantsuse revolutsiooni vabaduse ideed ja kasu Hispaania kuningavõimu alt pääseda. Püsivus viiski sihile. 25. mail 1810 õnnestus Buenos Aireses suhteliselt rahulik revolutsioon läbiviija Hispaania asevalitseja pidi lahkuma ning loodi ajutine valitsus. 20 viiendat maid tähistatakse siiani kui mai revolutsiooni päeva, kuigi päris iseseisvaks sai Argentiina aastal 1816. Nõnda siis Argentiina sai vabaks. Pärast pikki vaidlusi Buenos Airese staatuse üle sai just sellest linnast, kus kõige rohkem vabaduse ideede eest võideldud oli Argentiina pealinn. 19. sajandi keskpaiku saabus küll prantsuse ja inglise laevu teistpoolt ookeani, et linn võõrvõimu alla suruda, aga need blokaadid jäid lühiajalisteks Hedaga järjetuteks. Sajandi teisel poolel asuti Argentiinas Buenos Airesesse viivate raudteedevõrku välja ehitama ning pikapeale muutus linn üha suuremaks kaunimaks. Linna keskväljakuks sai Plaza de Mayo May väljak. Just selle väljaku ääres seisab rida linna ja kogu riigi jaoks tähtsaid hooneid. Valitsushoone kassa Rost saada munitsipaalidad siis linnavalitsus, vabadusvõitluse sümboliks püsti pandud Maybe ramiid, muinasAirese suur katedraal ja rahvuspank. Buenos Airese kultuuri ja elu on alati suuresti Euroopa tuultes arenenud. Seda on mõjutanud Tänud nii prantsuse, Hispaania kui Itaalia kultuurid. Ma ei tea, kes midagi ütleb selle linna kohta ka see, et seda Lõuna-Ameerika Pariisiks on kutsutud. No igatahes kujutab just see linn enesest Argentiina äritööstuse ja kultuurielu keskus ja siin seisab maailma suurimate ning kuulsaimat ooperimajade hulka arvatud teatro kolonn. Mis võiks küll olla need olulised märgid, mis ühe ooperihoone üle terve maailma nii hinnataks teevad? Kõigi aegade kõige perfektsemaks ooperimajaks on asjatundjad ikka pidanud Garnier ooperit Pariisis. Selle looja Žalgarnie olevat pärast Ateena partenani külastamist öelnud. Sa pead olema looja, kas jumal või arhitekt, nii nagu jumal lõi maailma, nii lõigarniee uue maailma omal kombel peakski iga tõsiselt hea arhitekt just sedasama tegema. Ikkagi, mis teeb ühe ooperihoone hinnatuks terves maailmas ajatult suursuguseks, pidulikuks paigaks, kus see kõik argisid, segadused, unustad ja ainult muusika imet suudad nautida. 1800 viiekümnendad aastad olid tollases muusikamaailmas ooperietenduste kuldseks ajastuks kujunenud. Ooperitrupid rändasid oma etendustega mööda maailma pealinnuringi. Buenos Aires ei ainult nende teelt sugugi kõrvale. 1854. aastal näiteks esitati linnas tervelt 53 erinevat ooperit. Linnavõimud leidsid, et nüüd enam ilma spetsiaalse ooperiteatrite läbi ei saa. Plaasedel majja leiti koht, kuhu asuti ehitama kolonni ooperimaja. Ehitus käis imekähku alustati 1856 ning teater avati pidulikult juba 27. aprillil 1857 Giuseppe Verdi La Traviaat, aga seda juba neli aastat pärast ooperi esietendust Itaalias. Kuid see May väljakule nii kiiresti kerkinud ooperihoone, mille plaanitagi arhitekt Carlos Enrico Pellegrini tulevase Argentiina presidendi Carlos kriini isa oli tegelikult esimene teatrogolon saalis oli 2500 kohta ja naiste jaoks oli ehitatud eraldi rõduteater täitis oma ülesannet tervelt kolm aastakümmet, kuid 1800 kaheksakümnendatel leiti, et Argentiina pealinn vajab suuremat ja moodsamat. Ooperimaja arhides tiks valiti Itaaliast pärit 43 aastane Franchescothamburini, kes oli 1881. aastal Argentiinasse tulnud ning Buenos Airese tähtsaima ehitise valitsushoone Casa Rost saada restaureerimisel väga head teinud. Tema tegi uue kolon teatri põhiplaanid. Ta võttis oma abiliseks samalt Itaalias sündinud 29 aastase Victoria mehaano kes oli Buenos Airesesse just selleks tulnudki tamburiiniga stuudios töötada. 1889. aastal pandi uue teatri nurgakivi paika. Ehitustööd algasid otse linna südames erakordselt laia üheksanda juuli avenüü ääres. Itaalia arhitekti loodud projektid jäljendasid käitaalio Peri majade stiilis ning neis leidusid kõik Euroopa teatritele omased mugavused. Kuid erinevalt kolon teatri esimesest majast ei läinud uue teatriehitusel asjad sugugi ei lihtsalt ega kiiresti. Vaieldi põhjalikult teatri asupaiga, ehitustööde tempo ja kõige enam muidugi ehituseks vajalike summadele. 1891. aastal lahkus siit ilmast teatri peaarhitekt Klanchescathamburini tema tööd jätkama noor abiline Vittorio Mea, noh ilmselt väga andekas arhitekt, kes võitis 1895. aastal välja kuulutatud Argentiina ära Rahvuskongressihoone projektide võistluse. Nii et juhatus nüüd juba kahe eriti tähtsa hoone ehitustöid Buenos Aireses. Üks allikas kõneleb siin Vitoria mehaano enneaegsest traagilisest surmast esimesel juunil 1904. Teine ütleb otse välja, et arhitekt mõrvati ja et tegemist oli armastuskolmnurgaga kiremõrv tangomaal. Õige pea suriga. Itaalia ärimees Andžele Ferrari, kes õieti uuegolon teatri ehitust rahastas ja teatrimaja Alika pooleli. See Etongut vili Mill ime, mini seto, vot see see Tongatsi gimme ja oli kime. Tango linnas leidus aga veelgi teistpoolt ookeani kohale jõudnud arhitekte, Belgia päritolu hoolija Normal oli Pariisi kauneid kunstide koolis õppinud ning 1868. aastal Argentiinasse saabunud, kus asus ühena esimestest siinses arhitektuuris art stiili rakendama. Selle stiili kohta on kirjutatud, et ta kujutas enesest suuresti seniste ajalooliste arhitektuuristiilide sünteesi ning kaldus eklektikasse sümmeetri jah, oli selles stiilis tähtsal kohal armastati suursuguseid ja suuri ruume, suuri pidulikke sissekäike ja uhkeid Tre. Kauneid detaile pidi ka palju olema palustraade pilastreid, reljeefide paneele, skulptuure, lille vanikuid ja kogu see pilt pidi uhkelt värviline olema. Pärast Victoria Myana mõrva jätkas Ö aad skooliga hulio tormaal tööde juhtimist nii Argentiina rahvuskongressi kõigolon teatriehitustel. On kirjutatud, et nendel ehitustel ta siiski originaalprojekte ei muutnud. 20 aastat oli kolonn teatri teist maja ehitatud. 1908. aastal oli see lõpuks valmis 2487 kohta hobuseraua kujulises säravpunases ja kuldses saalis. Kaasaegne lava 20 meetrit lai, 15 meetrit kõrge, 20 meetrit sügav võrratu akustika, mis on toonud just selle teatrilavale kõik maailmakuulsad ooperilauljad. 25. mail 1908 Argentiina pidupäeval avati Buenos Aireses pidulikult uus teater. Agol on ikka imeline looja, Verdi aga taida. Võidumarss võis kõlada. Tüdrukul on on Lõuna-Ameerika suurim muusikateater lisaks ka kõige kaunim ja kõige kuulsam teatrisaalis pikad read punases ametiga kaetud ümarate seljatugedega tugitoole loosid Herdud Gazuela, Bert tulija galerii baraiisa, siis kõige ülemine rõdu on paradiis. Kuid kokku ümbritseb kolonn teatri tohutut hobuseraua, kujulist saali tervelt seitse hobuseraua kujulist hiigelrõdu. Kõige kõrgemalt paradiisist alla vaadates avanevad täiesti fantastiline pilt seal kusagil kaugel-kaugel all laval tegutsevad näitlejad otsekui inimsipelgad, nii on kirjutatud. Kui see nii ongi, on siis tõepoolest mõtet piletiraha arvelt kokku hoida. Lava jääb ju kole kaugele. Kirjutaja, keda ma tsiteerin, leidis, et seal kõrgel üleval on muudki vaadata. Hiigelsuur kristalne kroonlühter näiteks laest alla rippumas rohkem kui 700 lampi ja kõneldakse selle kroonlühtri sisse mahtuvat ära terve orkester või siis lae kuplifreskod. Need pole küll kahjuks originaalid. Niiskus rikkus viimased 1903-ga kümnendatel, kuid 1966. aastal tegi praegused Prescott kuulus Argentiina maalija Raoul Soldi. Ja need olevat vaatamist väärt nagu kogu too hiigelsuur teatrisaal, mille lisaks kõigele olevat nii fantastiliselt hea akustika. Hetke kõrgel ülalparadiisis viibides ei lähe sul kaduma ühtki heli. Nutlejana Pavarotti. Ta olevat kolonn teatri kohta öelnud, et kogu oma täiuslikkuse juures olevat selle saalil siiski üks viga. Sellel on liiga hea akustika, mis tähendab, et laulja selle saali laval ei tohi teha absoluutselt mitte ühtliga. Luciano Pavarotti. Päevaruti kõrval on niisiis pikk rida maailma kuulsusi kolon teatrilaval käinud juba õige pea pärast hoone valmimist jõudis selle ideaalse teatrimaja kuulsus üle maailma ning kolonist sai Milano La Scala ja Metropolitan Opera rivaal mis maailma parimaid ooperilauljaid, balletitantsijaid, dirigent ning muusikuid kohale meelitas. Kuulsate nimede reast mõned kõige kuulsamad Marja Kallas, Richard Strauss, Artur Taska, niini Henryga karuusa, Renate Paldi klasside Domingo vaid mõned nimed, asugem neid võrratuid hääli kuulates rännakule Buenos Airese kolon teatris, abiks lood, mida selle rännaku tõepoolest läbi teinud inimesed jutustanud on. Aga siin on Marja Kallas Violetta la televeatas. Kolon teatrihoonet on lihtne leida, see asub maailma kõige laiemal üheksanda juuli tänaval ning on ainus vana tohutu klassikaliste arhitektuuri esindaja. Sellel tänaval. Kõrgete kontoritornide reas näib ta madalana kuid oma tohutus massiivsuses ja klassikalises ilus tõuseb viimaste hulgas vapustava vaatamisväärsuse hina esile. Midagi romaani stiilist, midagi uus, klassikast raske ja tõsine hiiglane. Tuhmroosa kalt hall kaks väga kõrget korrust, kolmas madalam. Nende kohalt tõuseb veel paar kitsamat korrust, mida katab vägev klassikaline viilkatus rõdud, kaaraknad, tagasihoidlikud reljeef, kaunistused. Kaunis vana ooperimaja, mis võtab enese alla terve nelinurkse majade plokkimaala. Võiks arvata, et kolle on teatri peasissekäik, on laial üheksanda juuli bulvaril kuid tegelikult on see hoopiski vastasküljel, kus seisab väike välja. Klaasist ja metallist sammas, eeskoda, suur ning lai marmortrepp. Tohutu avar fuajee, kolme liiki Itaalia marmorit, prantsuse klaasmaalid, Veneetsia mosaiigid, kogu Euroopast pärit pillav suursugusus kahelt poolt viivad taas üles uhked marmortrepid kordsesse ruumikas salongi, kust avanevad uksed esimesele rõdule. Sa istud oma mugavas punases samettugitoolis ja vaated selles võrratus saalis ringi. Rõdude ja looside read tõusevad su kohale nii kõrgele, et viimast pole siit esimeselt rõdult õieti nähagi. Tohutu vana kaunis kroonlühter rippumas alla sealt üleval hoomamatest laekuplist. Enamuse rahvast on pidulikult rõivastatud, Buenos Aireses on see kombeks kuigi ikka ka siin maailmakuulsas ooperiteatris vaid teksaseid ja jooksukingi näha, kuid vähe teatrokollon, pidulik paik ning heade tuul linnarahva jaoks väga oluline paik. Siin on mõndagi juhtunud. Kunagi istusid ühes naist sametega trapeeritud loosidest evita jah, on pere, on vahest ka 1970.-te ja 80.-te alguse sõjaväe hunta kivinägudega kindralid. Küllap istus kusagil seal ka Argentiina kuulsaim tango mees Carlos kartell. Maailmakuulus tenor Enrico ka roosa, esines aga kolonn teatrilaval hoopis varasematel aastatel. See aaria on salvestatud veel enne, kui teatrogoloni uus maja 1908. aastal avati Milanos aastal 1904 Henryga karuusa lahkus siit ilmast 1921, et kolonni lavale kindlasti enne järgnevaid tähelepanuväärseid sündmusi, millest Argentiinast ja Buenos Aireses rääkides mööda ei tohiks minna. Tango kõlas nii Buenos Airese odavates kõrtsides kui peenras lokaalides ka siis, kui Eva per on 1919. aastal Lostoldose küla silmale tuli, siis polnud ta küll veel Eeva Peron, vaid Marja, Eeva Ibargu rend ema nime järgi. Eva isa oli rantšopidaja honda arte, kellel oli Eeva emaga viis last, kuid nad ei abiellunud kunagi. 15 aastasena põgenes Eva tango tantsija Augustin magaldiga Buenos Airesesse et oma unistus teoks teha ja näitlejaks saada. Pääseski teise järgulistesse, melodraama teste ning raadio Elmunda seebiooperites. Aga sellest oli teadagi tema jaoks vähe. No tema saatus oligi teisel moel kuulsaks saada. 1944. aastal kohtus 25 aastane Eva ühel heategevusõhtul endast kaks korda vanema Tiina armee koloneli Huandomingo Peroniga. Aasta hiljem nad abiellusid ning evastus suurde poliitikasse. Samal aastal sündis Buenos Aireses Peronismi liikumine. Seitsmeteistkümnendal oktoobril toimus linna keskväljakul plasedel Maial hiigeldemonstratsioon mille korraldas Eeva Peron koos tööliste ja ametiühingutega, et vabastada vanglast vahepeal arreteeritud Huandominga Peron. Tulevane Argentiina president, Lõuna-Ameerika moodi prioneetist kaunitarist peagi erilisust rõhutavaks blondiks muutunud Eeva Peronist sai rahva lemmikviita. Tema oli tõeline jõud president Peroni poliitika taga, Argentiinast Buenos Aireses isegi kolonn teatrist rääkides ei sajevidest mööda. Seda enam, et filmid ja muusikal on tema ümber vägeva aupaiste ehitanud millele naise varajane traagiline surm veelgi sädelust lisas. Samas aga lauldakse muusikalis eri. Ta on alles tsirkuseshow. Argentiina on hullunud leinates päeval ja ööl. Näitlejanna teevad perrooni, kellele tuleb au anda. Tema lahkumisstseen oli lausa geniaalne. Aga kes õieti oli too püha evita ja küllap oli tal pisut stiilija väärikaid hetki, kuid tegelikult ei teinud ta pikkade aastate jooksul mitte midagi, kui mitte arvestada linna parimat show'd kassa Rosada ees. Kui oleks huvitav natuke uurida sedagi, mida enesest õieti kujutab too Peronistide liikumine mille eesotsas seisid selle hiilgeaegadel 1900 neljakümnendatel ja 50.-te algupoolel Argentiina president Joan per, on ja tema naine Eeva Peron Peroni partei partiido lustis sealista, mis on tänase aga on ju olemas, on oma nime saanud hispaaniakeelsetest sõnadest lustis ja õiglus. Jah, sotsialism, sotsialist, isegi poliitika asjatundjatel olevat õieti raske Peronismi defineerida. Populistlik rahvuslik liikumine on selle kohta öeldud, mida on aeg-ajalt ka fašistlikest vaadetest süüdistatud. Huanber on olnud nimelt suur Mussolini austaja aga selle üle on vaieldud. Igatahes olnud Peranistide põhimõttel lühikokkuvõte järgmised. Tugev keskvalitsus, hoidumine välismõjutustest, majandus ei ole sotsialistlik ega kapitalistlik. Mõlemast süsteemist tuleb kasulikud elemendid ülevõtta poliitikas natsionalismi ja sotsiaaldemokraatia kombinatsioon. No pole ime, et ka asjatundjad pole osanud selliste põhimõtetega parteid mingisse kindlasse lahtrisse paigutada. Aga Eva Peron oli arukas naine, kaval ja auahne. Ta teadis, millistele nuppudele vajutada, et rahvas temaga kaasa laulaks. Van peraan võis küll Argentiina president olla, kuid teadagi, kes seda riiki tegelikult valitses. Tärke viita kuulutas alati, et presidendi Laari tegevust inspireerib ja julgustab Haanberoni tarkus ja kirg. Eeva asutas Eva Peroni fondi vaeste abistamiseks ning Kaberanistide partei naisharu. Aastaks 1904 59 oli viita kõige mõjukam inimene Argentiinas ja märguande peale oli rahvas otsemaid nõus loosungitega tänavale tulema. Ühel fotol on tohutu lai avenüü, võib-olla isegi üheksanda juuli nimeline. Näib, et tuhandeid naisi täis, kes kannavad plakateid parteide Peranistafemeniina ranistide naispartei Viive viita, El põeb lohk on Peron ning hulganisti Eeva Peroni pilte kus see väga käis heategevusmissioonidel, haiglates ja koolides rahvaga kohtumas. Kõikjal saatis teda fotograafide vägi. Ilmselt ei läinud päevagi, mil lehtedes poleks olnud tema pilt. Rahvas jumaldas oma evidat, aga sellele polnud määratud kesta. Selle naise tähelend oli tõeliselt särav kui traagiliselt lühike. Küllap see ongi loonud tema ümber säärase müstilise salapära nimbuse nagu ikka nende puhul, kes lahkuvad noorelt ja traagiliselt otse oma kuulsuse tipust. Merilin printsestajana, viita maailm ei suuda neid kuidagi rahule jätta. Eva per on suri vähki 26. juulil 1952. Ta oli 33 aastat vana. Kagu-Argentiina leinas ööd ja päevad klasede Maial. Tugevas vihmasajus seisid vaikides noodsamad naised, kes juubeldades viitele järgnenud olid naised mustas vihmavarjude all, käes palvehelmed, pühapildid ja nende eneste pühaku evita pildid kust pidid nad endale uue jumaluse leidma. Kolm aastat hiljem, 1955 toimus Argentiinas sõjaväeline riigipööre. President Peron tagandati, kindralid tulid võimule. 1969. aasta mais haaras kogu Argentiina suur üldstreik ning sõjaväeline diktatuur pidi võimu taas eraisikutele loobuma. Tema president Peron tuli maabas tagasi, aga mitte kauaks. Ta suri 1974. Kuid sõjaväelised riigipöörded lõuna- ja Kesk-Ameerikas käisid noil aegadel kähku. 1970.-te keskel leidis Argentiinas aset üks eriti verine võimuhaaramine. Hunta võimu aegadel kadus kümneid tuhandeid inimesi jäljetult oma poegi ja pereliikmeid otsivate ja leinavate mustades rõivastes. Emade vaiksed demonstratsioonid näitasid inimeste kannad, tõsi, noil rasketel aegadel. Plaza de Mayo emad, Argentiina iseloomustav kujund, mis üle maailma tuntuks sai. Kõik on olnud kadunud, aga mitte unustatud. Küllap on viita muusikal jõudnud gallon teatrilavale nagu on seal esinenud argentiina, tangokuningad ja pikk rida maailma kõige kuulsamaid ooperilauljaid, muusikuid, balletitantsijaid ja dirigente. Teater hoiab ajalugu alles, aga ta on ise ka ajalugu. Midagi, mis püsib teadagi Arslonga viitab previsest.