Keset uskumatult sinist Vahemerel laiuvad saapakujulises Itaalias, kus lihtsatest armastuslauludest ja heast veinist lugu peetakse seal ei viigi, kõik teed Rooma, mõni viib näiteks Milanosse ka. Aga Milanos, Milanos viivad enam-vähem kõik teeb hiigelväljakule, millel seisab linna uhke kivi, pitsiline, sadade saledad kate kõrgusse tõusvate tornidega, toomkirik väljakult viivad jalad sind iseenesest pikka kaarja klaaskatusega kaetud Vittorio Emanuele galeriisse ja sealt edasi peatsadel skaalale, kus kunstidele pühendatud kivist postamendil seisab pikas voogavas klis mõtlik Kivine, Leonardo da Vinci ja Leonardo vastas. Teispool tänavat seisab nüüd juba 230 aastat maja, kus igal õhtul imed sünnivad. Imesid leiavad sellest majast need, kes ei arvagi, et nad on mobile, tähendab naist mobiiltelefoniga sema ja see vägev maja on Milano ooperiteater La Scala. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kas meie Georg Ots oleks las skaala lava väärinud, julgen arvata, et oleks küll, kahjuaeg polnud tema poolt, aga Leonka vallab ajasite proloogis on kõik õige. Kes oskaks üles lugeda publikule teadmatuks jäänud draamasid pisaraid, intriige, teatrite tagatubades, primadonna tega, priise ning salajasi afäär. Ja olekski hea, kui vähemasti suur osa sellistest asjadest saladuseks saaks jääda. Et meile, kes me saalis istume, illusioonid alles jääksid. Kuidas muidu Patria muusika imesid nautides mõneks võrratuks tunniks hoopis teise ellu ja teise maailma saaksin astuda. Braavo, Pavarotti. Ku teatele skaala 1778. aasta augustis oma uksed avas, polnud selle muusika looja Giuseppe Verdi siia ilma veel sündinud. Kuid teatrielu Milanos käis juba sajandeid täie hooga alla. Töötut peatse Toomad toomkiriku väljakul piiravate hoonete hulgas on üks eriti tähelepanu väärne suurt kolmekorruselist uusklassitsistliku lihtsat tiib. Ehitist ilustavad fassaadi keskel joonia sambad ning pike palus traadiga piiratud rõdu kaarja sissekäigu kohal. Algselt oli selles proleta ja palatsus linnavalitsus. Nii olid lood 1300 kolmekümnendatel, kui Milaanot valitses sõjakavõitu Wiscontide aadlisuguvõsa. 1386 hakati väljakule ehitama ka imelist toomkirikut kuid 1450. aastal asendas Wiscontisid Milanos veelgi võimsam ja mõjukamsfortsade suguvõsa ning algas rahu ja selguse ajastu kuni 15. sajandi lõpuni. Siis tulid prantsuse väed hiljem hispaanlased. 1535 leidis proleta vekija Palazzos, mida hiljem Palazza reaalex kuninglikuks paleeks hakati kutsuma oma paiga. Hispaania asevalitseja oli 1594, kui ühes Palazzoreaale siseõuedes Milano linna interrahvale etendusi hakkas andma. Järgnevatel sajanditel teatrodugaa le nime saanud teater üha kasvas ning paljudel Milano ülikutelia jõukamatel kodanikel olid seal isegi oma privaatsed loosid. Kõik oli tore, kuni uhke karnevali pea nihk 25. veebruaril 1776. Milles tol õhtul suur tulekahju alguse sai, pole teada. Palazzureaale hoones tegutsenud teatrist ei jäänud igatahes suurt midagi järele. Palee tehti küll korda, aga Milano ei tahtnud ameti ilma teatrihoonete edasi elada. 90 rikastmilanalast, kellel teatrodugaa le sama loosid olid olnud, saatsid Austria ertshertsog Ferdinand esimesele kirja, milles paluti võimalust uus teater ehitada ning ehitamise ajaks ajutise teatrihoone sisustamist. Miks läks kiri teele Austria ertshertsogile? 18. sajandi algul olid nimelt Austria väed milla hispaanlaste käest Habsburgide-le vallutanud. Habsburgide valitsemisaeg Milanos kestis kuni aastani 1796 kui Napoleon Bonaparte väed linna sisse marssisid. Niimoodi on siis ajaloos kaunis linn käest kätte käinud, kuid igast valitsejast on siia ka jäljed. Järelejäänud võiks arvata, et Habsburgide ajal valitsenud marjade reisijast on Milano head mälestused sest see valitsejanna püüdis endast küll linna muljetavaldavaid märke maha jätta. Tema aeg oli 1740 kuni 80 1776. aastal kiitis marjade Reesia heaks uus klassikastiili viljelev arhitekti Josep permariini loodud Milano uue teatriplaaniks. Uusteater otsustati ehitada, kes siiasamasse linna keskele Palazzureaalaya toomkiriku lähedusse. Siin ühel väikesel väljakul seisis kaunis Santa Maria della skaala kirik, mille aastal 1381 lasknud ehitada Wiscontide soost valitseja Mernaabu abikaasa teatriczyregi nendel laskaala, selle skaala, selle nime jälgede uurija avastab scaligeeri ehk Vellas skaala aadlisoo Verona valitsejate seast juba aastast 1226. See suguvõsa oli suur ja võimukas ning näib, et selle liikmed olid varanduse ja võimu nimel iga kell valmis üksteisele otsa peale tegema. Beatriitšidele skaala, Oliver õunavalitseja mastina teised tütar, kes abiellus Milaanot valitsevast Wiscontide aadlisoost pärit Vernaboga. Viimane pidas pidevaid sõdasid nii ümbritsevate Itaalia linnriikide kui paavsti vägede vastu. Lõpuks viinud see suur sõjakus 1373. aastal selleni, et vihane paavst saatnud oma kaks saadikut Milanosse, kaasas kirjad, mille kohaselt sõjakad Wisconti vennad Vernaabojagalazzo kirikust välja heideti. Maruvihane Berna bow võtnud paavsti saadikud kinni ning sundinud neid paavsti kirja, et kõige täiega ära sööma nii pärgamendi kui tina, pitsati kui siidpaela, millega kirjarullid kinni olid seotud. Alles seejärel lasknud ta õnnetud saadikud minema ja valitsenud despoodina Milaanot edasi kuni tema vennapoeg yangale otsa vis konti ta 1385. aastal kinni võtta ning mürgitada lasknud. Näete siis, milliste lõgudeni võib viia ühe nime jälgede otsimine. Igatahes oli Beatriits regi hinnedele skaala tolle sõjaka Vernabaviskunti naine kes laskis 1381 Milanosse inte Maria della skaala kiriku ehitada. Sama nime kandev kirik seisab ka tänapäeval šanfideele väljakul kuid see on rajatud juba 16. sajandil. Paika, kus kunagi seisis Beatriidse della skaala Püha Maria kirik otsustati 1776. aastal rajada millanus teater, mille projektid tegi siis uus klassikastiili arhitekt Giuseppe permaniini ja sellist keerulist teed pidi rännates oleme nüüd ka selgeks saanud, kust Milano kuulus ooperiteater oma nime sai kõigi teada. Valla skaala tähendavad tõlkes ka teater treppide juures. Ainult et ei sajanditevanustel maalidel, kus teatrimajaesist tänavat täidavad voorimeeste tõllad ning krino liinides ja päevavarjudega daamid ega ka praegusel ajal ei ole Milano La Scala sissekäigu ees üldse mingeid Tre. Niisiis, vana Santa Maria della skaala kirik sai lammutatud, plats puhtaks tehtud ja kahe aasta jooksul tõusis sellesse paika uus teatrihoone kaugeltki mitte arhitekt Giuseppe Pierre Mariini ainus töö, küll aga ehitis, mis teda läbi aegade meenutama on jäänud ning tema nime arhitektuuriloos tuntuks teinud. Praeguseks on permariini loodud hoonest alles vaid teatrimaja fassaad ning põhiplaan olevat ka äratuntav. Kõik teatri interjööris olevat aegade jooksul mõndagi muutunud. Igasuguse hoone, ka teatrihoone näo moodustab aga esmajoones fassaad. Ja tuleb küll öelda, et ühe maailma kuulsaima ooperimaja Milano La Scala fassaad on suhteliselt tagasihoidlik. Arhitektuuriliselt kaine, on selle kohta kirjutatud. Oma osa mängib siin ilmselt ka see, et praegu laiub las skaala ees päris suur ja pidulik, samas ometi üpris õdus väljak roosipeenarde, põõsaste ja pinkidega. Aga 1776. aastal, kui teatrihoonet ehitama hakati, kulges selle eest läbi linnatänav ning teatri vastas. Teispool tänavat seisid viiekorruselised kivimajad. Väljakul asuv hoone oleks tõenäoliselt hoopis viimistletuma ning enamat detailide ja kaunistustega fassaadi saanud. Aga pidulik on see hoone ameti nii et isegi vaid seda vaadates suudad kujutleda pidulikku ja kaunist muusikat mille jaoks ta loodud on. Su ees on maailma kuulsaimat teatrimajade esireas seisva Milano La Scala tagasihoidlik kuid ikkagi pidulik, meie värviline kolmeks osaks jaotu fassaad, keskele ulatub esile lahtine sammas, hall kolm suurt võlvitud kivikaart esiküljel juhivad sind teatri pidulik jõusteni. Samas alli kohal teisel korrusel kõrgete saledatega Tase samba paaridega piiratud akende ees laiub suur valus traadiga ümbritsetud terrass. Kolmas korrus on hoopis madalam alumistega võrreldes hoopis väiksemate akendega ning selle kohal seisab palus traadiga piiratud ja Kivivaasidega ehitud poolkorrus keskel klassitsistliku cademplit meenutav ehisviil klassikalise skulptuuri reljeefiga, millel Apollo oma meeletutest hobustest kantud kaarikul meist mööda kihutab. Kreeka templite fassaadid olnud ammustel aegadel uhkelt värvilised uusklassitsismi arhitektuuris on värvid kahjuks kadunud. Pole neid ka Milano La Scala fassaadil millele 1800 kolmekümnendatel aastatel kaks tiibehitust lisandusid. Kui seda rikkalikum, säravam ja värvilisem on teatrihoone sisemus. Nii kõlab uutel aegadel las skaalas salvestatud verbi Rigolettot kuid Milana uus teater avati pidulikult kolmandal augustil 1778 Antonio Sarieeri ooperiga esile astunud Euroo. Ja palun ooperi asjatundjatelt vabandust, kui ma selle teose nime tõlkimisel päris täpne ei ole, aga milline oli Sislas skaala sellel pidulikul avaetendusel hilissuvel 1778. Pangem kujutlusvõime tööle ikka las skaalas salvestatud Rigolettot taustal. 1776. aastal avatud teatrihoones oli 3000 kohta. Ehituskulusid tõid kõvasti tagasi kallite eralooside omanikud, kes oma loosega rikkalikult kaunistada tavatsesid tohutu hobuserauakujulise saali seinu katsid tihedalt looside pikad read. Neli rõdutäit loose, nende kohal veel kaks loosideks jaotamata rõdu kokku kuus hobuseraua kujulist rõdu üksteise kohal. Täpselt teise rõdu keskel seisis punase samet baldahhiniga uhke ja kõrge kuninglik loos. Oma lillede ja pärgade ehitud loosides kohtusid rikkad, kes soost Milanalased vähem rikkad leidsid koha kõrgemal lotsioonedeks kutsutud galeriidel. Sinna kõrgele ronisid alati ka kriitilisemad ooperisõbrad, kes ei häbenenud häälekalt näidata oma vaimustust, kui laval nähtu ja kuuldu neile meeldis või nördimust, kui ei meeldinud. Las skaala galeriid, neid on kutsutud ooperimaailmapuhastust tuleks ning kibedalt kahetsema pidid need lauljad ütlejad, kes kriitilise galerii publiku meelest seda puhastustuld ei läbinud. Üle kontsert ja kisa galeriidelt ei lõppenud teinekord enne, kui sealse rahva millegagi välja vihastanud õnnete näitleja lavalt kadunud oli. Veel pikka aega pärast La Scala avaetendust 1776. aastal elas selleski teatris juba keskajast pärit traditsioon teatri parteris siis teatrisaali põrandal ei olnud üldse Toole. Suur põrand oli täitsa lage. Skaala muuseumis hoitakse alal vana Graf üüri, mis annab pildi Milano teatrodugaa le saalist aastal 1742 siis 34 aastat enne suurt tulekahju. Kahel pool hiigelsaali seintel kõrgub üksteise kohal viis uhkelt ehitud rõdu. Maalitud laest ripub alla hulk kroonlühtrid, pitsid, ese vägevates Krinaliinides, daamid ning elegantset ess põlvini ulatuvatest kuubedes ja põlvpükstes varrukatega härrasmehed täidavad rõdude ruumikaid loose ning kõnnivad omavahel vesteldes ringi selle tohutu peeglite, sammaste, raidkujudega ehitud saali lagedal põrandal. Lava eesriided on avatud, etendus ilmselt käib ja orkester istub otse lava ees. Põrandaga samal tasemel niinimetatud orkestriauku pole veel leiutatud, oleks vist keeruline otsustada, kumb etendus põnevam on, kas laval või saalis toimub. Kuid just selles teatris siis Milano teatrudukaales etendusi, muuhulgas näiteks Mozarti varased ooperid. Imelaps Mozart tulid UK-le tegevuse lõpetanud suure tulekahju ajal 20 aastat vana. Mees Henno SN. Aga see on Mozarti võluflööt tulile skaalas lavale 1816 lavastust, mis selles teatris läbi aastakümnete unustamatuid elamusi pakkunud Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul Guile skaala alustas, valgustas lava 84 õlilampi. Terve teatri jaoks aga läks vajama 1000 lampi. Pidev tuleoht varitses hoonet. Ja õige mitmes toas oli tootel sajad vett täis ämbrid. Mõne aja pärast vahetas gaasi valgusõlilambid välja. Jah, 1883 tulilas skaalasse elekter. Lavatehnika teadagi muutus ja arenes aegade jooksul esimese suuremat sorti uuenduskuuri elaslas skaala läbi 1907 teise maailmasõjapommirünnakute ajal sai teha 1943. aastal kõvasti kannatada hoone taastamine diskolm aastat, nii et skaala avas oma uksed taas mais 1946. Artur odoscaniini juhatas orkestrit ja sopran Renate Paldi tekitas tohutu sensatsiooni. Maailmakuulsa La Scala laval on esietendunud hulk maailmakuulsaid oopereid. Ja aja jooksul sai sellest midagi Giuseppe Verdi koduteatritaolist, aga mitte kohe väikeses rongoolest sündinud Verdi tuli Milanosse 1833. Ta oli siis 20 aastat vana, tahtis muusikat õppida, kuid mitme aasta jooksul ei lubanud Verdi oma oopereid La Scala lavale, sest teatri orkester olevat ükskord tema muusika ära rikkunud. See tüli hiljem õnneks lahenes ja Verdi hilisemad ooperid etendusi las skaalas tohutu menuga. Muidugi, Travjaata ja marja kallas. Õnne ja valu, laskaale, õnnehetked ja valusad ajad. Kõike hoitakse alal teatri ühes tiivas paiknevas laskaale muuseumis messe jutusta mitte ainult las skaalat teatrist, pigem antakse siin ülevaade sedalaadi meelelahutuse pikast ning kuivervikaste ajaloost. Tagasihoidlikuks kitsevõitu infolett klaasi taga ja piletimüüja ütleb. Kui teil huvi on, siis paar teise rõdu looži on praegu avatud. Te võite minna ja saali vaadata, seal on küll päris pime, sest laval käib proov. Aga te peate hästi vaikselt olema, kui meil huvi on. Aga muidugi on meil huvi sellist õnne näha Milano, maailmakuulsa La Scala saali. Seda poleks julgenud lootagi. Pidulik kaheksa, järgnev trepp, mille kohal primadonna Maria Kallase elusuuruses portree paremal pool, las skaala muuseum vasakul. See on siis teise rõdu jalutusruum. Suhteliselt tagasihoidlik, kuid on näha marmor, püste ja peegleid ja seinakaunistusi. Tasa, tasa. EDP juht, noormees, ilmselt muuseumi giid, juhib sind kitsasse käiku, mis looži viib? Siin on tõepoolest pime. Esialgu see rohkem aimad, äkki kogu oma hiigelsuuruses ja hiigelkõrguses avanevat saali pikad tugitoolide read keset saali helipulka ja valgustatud laud. Lavastaja teeb oma tööd ja avatud lava näib tohutuna. Seda ta ongi suurim kogu Itaalias. Keset lava seisab ühe ainsa prožektori valgusvihus noor naine. Mu valgustus on minimaalne vaikus. Kui silmad vähehaaval harjuvad, suudad eraldada ka hiigelpikk. Ki hobuserauakujulisi rõdusid kahel pool ja üritad neid kokku lugeda, kuid kõrgel üleval näib kõik pimedusse kaduvat missised pime. Ehk on see las skaala saal, sädazalahkutse pimedast loosist, mis kunagi tõenäoliselt mõne Milano rikk küüliku omandusse kuulus ja astud laskaale muuseumi, milles igal esemel igal portrees igal iidsel muusikariistal oma lugu rääkida on. Veel ei jõua see neisse lugudesse süveneda, kui toosama entusiastlik giid su juurde tõttab ja teatab, saalis on nüüd pool valgus ja loosid on ikka veel avatud. Kui soovite näha ja kuidas veel. Vau, las skaala, saal, poolvalgus, hiigelkroonlühter laes ei põle. Aga kõik on nüüd näha. Punane samet, muidugi. Eesriie ja saalitoolide read ja trapeeringut kõikjal punane samet ja kuldkaunid, ornamendid, retuusid, ehtimas, tohutuna tunduv tühi orkestriruum lava ees. Ja redusid ongi kuus. Mida sealt taevalt kuuendalt rõdult küll näha võiks? Võrratut vaadetlas skaala vapustavale saalile, seda kindlasti. Loos, millesse seisad, on suhteliselt väike, kõige rohkem, vast neli inimest mahub kõrvuti istuma. Kuidas küll kunagi daamide krinoliinitsi jääramahtusid, seda praegu nii uskumatult vaiksed ja täiesti tühja saali imetledes üritad kujutleda etenduse õhtut las skaalas. Kui täisvalgus kõik särama paneb loosidelt alla rippuvad lillevanikut, kulla ja rikkaliku punases ametlik, kui kõik tooliread nii põrandal kui rõdudel ja ülalgalerii. Teil on rahvast täis väga pidulikult rõivastatud publikut. See on laskaalas. Stiil, kallid ehted. Õhus on parfüümi jaotust. Orkester häälestab pille. Unustamatu Pavarotti Verdi trubaduuriks laskaale muuseumi 10 ruumi jutustavad kõigest. Neis ruumides on kõik nii nagu algses laskalas marmorsambad, läänid, seintel kuulsate heliloojate dirigentide ja ooperilauljate püstid kaunites raamides, portreed, kuldvanad, pillid, näiteks uhkete maalingutega ehitud spinet väike pianiino, mille sisekaanel seitsmeteistkümnenda sajandi maal Juudit, ola, Verne peaga Kaheksateistkümnenda sajandi portreelt jälgib meid väga terava pilguga. Las skaala looja arhitekt Giuseppe permariini hõbehall parukas, pits, kaelus ja karusnahkse kraega siidkuub ja milliseid fantastilisi lavakujundusi ammustel aegadel tehti ja kui uhkeid kostüüme. Kammediadel Arte saalis on hulk portselankujukesi arlekiin, kolan, piina, pantalone, kogu seltskond ja kõik need heliloojad, itaalia klassikud, kelle teoseid skaalas lavale on toodud kõigist jutustabla skaala muuseum. Kõigi portreede ehivad siinseid ruume Rossini, Berliini, Putšiini, Donizzeetimas, kanni, Lõnka vallu ja Verdi. Muidugi Verdi. Köik Verdi suuretse imelise muusikaga ooperid onla skaalas lavale toodud Nabucco Mc bet Rigolettot rubadurotell olla Travjaata Maskiball Don Carlos, saeda Need on vaid enam tuntud ooperid Verdi leiust Milanos oma meistriteosed, kuid muidugi ei esietendunud need kõikla skaalas. Ta töötas väga palju ning hulk tema kaasaegseid on Verdit suurimaks ja parimaks heliloojaks pidanud. Tema muusika on kaunis ja võimas, meloodiad jäävad meelde. Lood, milles tema ooperid tõstavad, on kohati hingepõhjani liigutavad ja muidugi võttisla skaala publik selle rõõmuga vastu ning pidas meistrist suuresti lugu. Giuseppe Verdist jutustab õige mitu ruumile skaala muuseumis. Siin on tema portreed, tema noodid, kirjama sulepead, kõik asjad, mis leitud Milano hotelli numbritoast kus 88 aastane helilooja 1901. aastal suri. Siin on ka marmorist Verdi parema käejäljend ning helilooja surimask ja siin Ladravjaata ning. Skaala muuseum jutustab lugusid seal esinenud võrratutest, ooperilauljad. Nendest primadonna test on ehk tänapäeval enam tuntud Eleonora tuuse, Renate Depaldi ja muidugi Marja Kallas, jumalik kallas läbi viinaolevate tegutsetud ja jälle kord saavad teoks Leonka Vallo pajatsite proloogi sõnad. Te näete laval vaid sära ja hiilgust, kuid ka näitlejatel on süda ja hing, nemadki tunnevad valu ja piina. Marja kallas oli kuulus imelise sillerdava häälega tiiva ning esines kõigil maailmakuulsatel ooperilavadel. Las skaalas muidugi ka. Ja ta pole väärt teda saatvat tavalist kõmu, et ta oli kapriisne primadonna, kelle kreeka maru rikas laevamagnaat on Assis Jacky Kennedy pärast maha jättis. Äärmiselt andekas, võrratu häälega lauljatar, seda oli marja kallas kõigepealt. Maria-Ann-Sophie selja kalogi Roopalu oli Ameerikasse rännanud kreeklastest vanemate tütar sündis New Yorgis 1923. Tema vanemad ei sobinud omavahel kohe sugugi ning Maria oli 14 aastat vana, sõitis tema ema Trega Ateenasse tagasi. Marja kallas on meenutanud. Ma olin paks ja kohmakas, inetu prillidega plika, kellele tema ebaõnnestunud välimust pidevalt meelde tuletati. Aga mul oli mu hääl, hääl, mis muutus üha kandvamakse kaunimaks. Kui Maria muusikat lõppema hakkas, särav imelise tämbriga dramaatiline sopran, mis Kallase ooperilavadele viis. Kõik ei läinud hoopiski lihtsalt ja on meenutatud, kui tohutult marja kallas õpinguaegadel tööd tegi 10 ja enamgi tundi päevas. Kuni tulid ooperirollid ning suur üleüldine imetlus. Jumalik Kallas, kes sai muinasjutuliselt hakkama ka kõige raskemate ooperipartidega. Kallase suur läbilöök Milano skaalas oli 1946 50.-te alguses olile skaala kindel primadonna Karenaata Depalt. Nüüd tõusis esile uus staar Marja Kallas, kes võttis ülede Paldi rolli Verdija iidas ning kritiseerida avalikult tema esinemisTravjaatas. Ja skaala tegi selle vea, et võttis mõlemad tiivad kaasa pikale tuurile üle ookeani ning ajakirjas taim ilmus intervjuu Maria Kallasega, kes nägugijatestaim teatas, et tema siis Kallase hääl on nagu šampanja ja Debaldi hääl nagu kokakoola. Intervjuud jälginud kõrvalseisja nentinud küll, et Kallas relnute paeldi häält konjakiga, kuid taimi reporteri kõrv tabanud kedagi kõrvalseisjat kokakoolat nimetamast ning sensatsiooni aimates pani ta selle fraasi Kallase tsitaati. Tegelikult on asjatundjad kirjutanud, olid kallasede Paldi lauljat, keda poleks mingil juhul vaja olnud võrrelda. Nad olid mõlemad suured härrased ja nende hääled olid erinevad. Marja kallas ametlik debüüdlas skaalas oli aastal 1951. Järgmisel aastal esines ta Londoni kuninglikus ooperis ning varsti pea kõigist ilma suuremates ooperiteatrites New Yorgi Metropolitan Opera, nende hulgas. Traviate salvestus, mis täna siin kõlab, on tehtud Lissaboni rahvusteatris. 50 neljade. Fotodel on marja kallas alati ülisale särav tiiva, tegelikult oli ta ka oma karjääri algaastatel tugevasti ülekaalus, nagu teatri primadonnad ju olema kipuvad. Kuid siis otsustas. Tsiteerin, terve elu olen ma suutnud muusikas kõik õigesti teha, miks poleks ma siis võimeline eriti pidama ja oma välimust kaunimaks muutma? Muidugi oli ta selleks võimeline, alustas kolmekümneselt ja võttis paari aasta jooksul ligi 40 kilo alla, muutudes niimoodi maestro res kinni ja sõnade järgi ilmselt kõige kaunimaks naiseks lavalaudadel. Ja Itaalia kriitik Rudolf selle Kallase hääl polnud sametine ega rikkalik kuid selle värvid ja tämber tegite ainulaadseks. Ta oli võimeline Ma oma hääle värvi, selle tämbrit ja ka oma kehakaalu nii nagu tahtis, andes igale oma rollile uue hääle. Tema hääl ütles kõik, ta võis seista kümmekond minutit laval sõrmeotsagi liigutada tõmmata ja publik jälgis teda hinge kinni hoides. Üks tema käeliigutus andis rohkem kui mõne teise laulja dramaatiline ülemängimine terve vaatuse jooksul, kuid aastad läksid ja Marja Kallase imepärane hääl hakkas väsima. Jutuveskid asusid ka kohe tööle. Kas polnud mitte tiiva drastiline kaalust allavõtmine süüdi selles, et häälest jõud kaduma? Kas sest ooperilauljal on kõvasti füüsilist jõudu vaja? Hapras kehas pole hingamiselunditele enam vajalikku tuge ning häälistki hakkab jõudja kindlus kaduma. Naasi oli üks võimalikke teooriaid, kallas oli nii kuulus ja pidevalt tähelepanu keskpunktis, nii et kõik, kes vähegi ooperimaailmas tegutsenud olid, arvasid endal õiguse olevat siin kaasa rääkida. Kuid lugege müht, Marja Kallase hilisemat intervjuud, milles ütles. Minu hääl ei kadunud kusagile, kuid minu Diafragmas Polnud enam endist jõudu. Mu julgus ja enesekindlus kadusid, arstid ei osanud aidata ja nii ma siis pingutasin oma häält, kuni see värisema hakkas. Lõputult ostetud ja taga järjetult arutatud missis tiivaga tegelikult juhtus. Igal juhul on lõpmata kahju, et see sädelev karjäär nii varakult lõppema pidi. Neljakümneselt Kallas enam lavale ei esinenud, kuigi tema sõbrad ja toetajad väitsid, et ta oleks vabalt võinud seda edasi teha. Oma viimastel ooperiaastatel esines ta veel New Yorgis, Pariisis ja Londonis sõitis mööda maailma ringi ning andis kontserte väga minut. Professionaalselt. Viimane avalik esinemine oli 1974. aastal Jaapanis. Marja kallas suri septembris 1977 Pariisis. Südameatakk 50 kolmeaastaselt. Viimane tõeline ooperidiiva on tema kohta öeldud ning Maria kallast ei meenutata hoopiski mitte ainult las skaala muuseumis. Tema häält imetlevad ikka veel kõik, kes seda kuulevad. Las skaala pole enam ammugi selline kui kaugele jäänud algusaegadel. Ta pole enam ka selline nagu siis, kui marja kallas selle lavastaar oli. Uue aastatuhande alguses 2002 2004 tehti teatris palju uuendusi, mis puudutasid peamiselt lava. See ehitati täiesti ümber lavataguseid, ruume ning dekoratsiooni ruume suurendati. Toodi uus lavatehnik. Kuid las skaala, saal, jäikalas skaala saaliks vaid rasked punased vaibad korjati põrandatelt, et teatrisaali niigi suurepärast akustikat veelgi parandada. Uuendatud las skaala avati taas seitsmendal detsembril 2004 ja siin sai ring täis. Aastal 1778 avati La Scala teater Milanos Antonio soleeri ooperiga esile astunud Euroopa. Nüüd 226 aastat hiljem avati uuenda tulla skaala taas sellesama ooperiga. Maailma kuulsamaid ooperimaju, kui mitte kõige kuulsam hoiab alal oma ajalugu ja itaalia ooperi väärikaid traditsioone.