Tere hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean algava vaikse nädala raadiopalvused. Räägin nendel hommikutel Jeesuse viimastest sõnadest ristil. Alustame mõtisklusi Luuka evangeeliumi 20 kolmandas peatükis jutustatuga. Kui eelsuse hukkajad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks, lõid nad Jeesuse ja veel kaks riiklikku kurjategijat sinna risti teise, tema paremale, teise vasemale käele. Aga Jeesus ütles, isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad või. Kuidas on võimalik, et ristilööjad ei tea, mida nad teevad. Aga see on tõepoolest nii. Rooma sõdurid, kes musta töö tegid, täitsid lihtsalt käsku. See oli nende töö. Kuidas saanuksid nad vastu hakata ülemuse korraldusele ka siis, kui mõni vahialune tundus sümpaatne, no või koguni süütu? Ei, sõjamees ei vaidle ülematega, tema kohus on olla kuulekas. Jeesuse palve, et isa annaks ristilööjatele andeks, oli mõjus, vähemalt tsentuurio väesalga ülem tunnistas mõni tund hiljem, kui Jeesus hinge heitis. See inimene oli tõesti õige. Aga mida selline lõpmata suuremeelsus ütleb meile ka meie teeme oma elus kurja küllap ehk väiksemat, aga siiski täidame koledaid käske, kardame keelduda ja vastu hakata. Kui laseme end avalikust arvamusest mõjutada. Enamik kurja tehaksegi mitte isiklikust vihkamisest, vaid süsteemi sunnil. Evangelistide teatel isegi maavalitseja Pontius Pilaatus oleks Jeesuse kui ohutu mehe vabaks lasknud. Kui ta ei oleks sama positsiooni pärast kartma löönud. Kui me võtame Jeesuse ristilöömist lunastustööna, siis tähendab see, et ka meil on kas või hiljem taibates ka siis, kui enam midagi ei saa heaks teha ometi võimalik meelt parandama. Sest Jeesus palus ka meie mõistmatus eest. Aga seal olid ka veel teised. Neid, kes hukkamise käsu andsid, sünnid, rõõm ja sadus, erid ja ülempreestrid. Kas ka nemad ei teadnud tõesti, mida nad teevad? Nad otsustasid ju täie teadlikkusega jeesuse, kui rahutuse tekitaja kõrvaldada. Kaivas ütles selge sõnaga, välja on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub. Jah, nende süü on hoopis suurem kui kuulekatel käsutäitjatele. Aga me ei tohi oma moraalse nördimuse ülesnäitamisega liialdada. Mõelgem enda meelest olid nad vastutustundlikud rahvajuhid, kes püüdsid keerulises olukorras rahu säilitada. Too oli aeg, mil lõks messija kandidaat teise järel tõusis üles Rabiga maalijal, keda kogu rahvas hindas, tuletas mõni aeg hiljem kohtuisandatele meelde vale Messijast jõudast ja tema nelja 100 meest. Ja Galileialast juudest, kes ahvatles hulga rahvast mässama. Need ülestõusud, suruti veriselt maha. Kuidas oleks suurkohus saanud jäta vahele segamata, kui oli kindel, et see lõpeb halvasti. Jeesus palvetab ka nende eest, kes ise arvasid, et nad teavad, mida nad teevad. Võib-olla oli ka rahvajuhtide seas keegi, kes hiljem lõi kahtlema ja kahetses. Oli ehk nende hulgas, kellel nelipühi päeval valu südamest läbi käis, kui Peetrus tunnistas. Jumal on just tema teinud issa andakse Messijaks, sellesama Jeesuse Teie olete risti löönud. Ja kes siis meeleheites küsis? Mida me peame tegema, mehed, vennad. Palve, isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Ei ole endastmõistetav. Aga ta on ainus, mis aitab. Esimene vere tunnistaja Stefanos palub samal kombel nende eest, kes teda kividega surnuks viskavad. Issand, ära pane seda patu neile kirja. Läks aega, aga see-eestpalve mõjus vähemalt noormees Saulusele, kellest sai apostel Paulus. Märtrite veri on olnud ristikoguduse seeme. Palvetagem. Issand halasta meie peale, anna meile andeks, Me mõistmatus. Ära jäta meid pimeduse meelevalda.