Tere, suure reede hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean vaikse nädala raadio palluvused. Räägin nendel hommikutel Jeesuse viimastest sõnadest ristil. Täna peetakse kristlikes kirikutes jumalateenistusi, kus kirikutes loetakse kannatuslugu ning püütakse sellele kaasa elada niivõrd, kui see meil on võimalik. Jeesus rippus ristil hommiku kella üheksast kuni kella kolmeni päeval. Palestiinas on paasapühade ajal juba suur palavus ning sellises olukorras on janu paratamatu. Kõik evangelistid räägivad, et Jeesusele pakutakse juua aga kirjeldustes on erinevusi. Matteuse evangeeliumis räägitakse, kuidas kohe Kolgatale jõudmisel veel enne ta ristile naelutamist antakse eelsusele Juua sapiga segatud veini. Jeesusel oli janu juba hommikul, aga kui ta seda oli maitsnud, siis ei tahtnud ta juua. Matteuse ja Markuse evangeeliumis jookseb kuus tundi hiljem, kui Jeesus kisendab ahastuses. Mu jumal, mu jumal, miks sa oled mind maha jätnud? Keegi Emmutab käsna äädikaga ja pistes selle, Roodsa pakub talle seda juua, öeldes. Noh, olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda maha võtma. Sapiga segatud vein ja äädikas ei olnud mõeldud janu kustutamiseks, vaid piina suurendamiseks. Mõnitamiseks. Evangelist Johannes Aga teatab. Pärast seda ütleb Jeesus, teades, et kõik on juba lõpetatud. Et pühakiri läheks täide. Mullan janu, seal seisis äädikat täisastja torkasid nüüd äädikaga immutatud käsna iisoppi roootsa ja ulatasid selle tema suu juurde. Kui nüüd Jeesus oriaadikad võtnud, ütles ta, see on lõpetatud ja langetanud, pea heitis hinge. Ei ole päris selge, millist kirjakohatäideminemist neljas evangelist mõtleb. Võib-olla on selleks 69. psalm, kus on read. Ma ootasin kaastunnet, aga ei olnud ja lohutajaid ega leidnud neid. Ent nad andsid mulle roa sees mürki. Ja Nad jootsid mind, mu janus äädikaga. Aga piiblis on janust juttu tavaliselt ülekantuna janunemisena jumala järele. Nagu 60 kolmandas salmis. Jumal, sina oled mu jumal, ma otsin sind aina. Mu hing januneb sind. Sind igatsedes vaevleb mu ihu põudne, januneb veeta maa. Võib-olla ei ole Jeesuse lause üldse ihuliku janu kohta, vaid teiste sõnadega sama, mida väljendas karje Eloy Eloy lemma sabahtani. Jeesus januneb jumala järgi. Nii raske kui meil seda on ette kujutada, sest tema ütles naisele Samaaria kaevul. Igaüks, kes seda vett joob, januneb jälle. Aga kes iial joob vett, mille mina talle anane, janune, enam iialgi. Paid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu vulisevaks allikaks. Tema on see, kes tõotas, kellel on janu, tulgu minu juurde ja joogu, kes usub minusse nagu kiri ütleb, Temaiust peavad voolama elusa vee jõed. Kuidas on see võimalik, et nüüd on ta ise janus suremas? Meil ei ole vastustega seletust. Seal ta sureb, abituna janus enam. Eluallikas on kuivanud. Rahvasumm, kes oli tulnud verist vaatemängu jälgima lõi endale vastu rindu ning pöördus koju tagasi. Ja kõikeseisust tundsid, olid jäänud seisma, eemale. Palvetagem. Issand halasta meie peale. Anna meile andeks, abitus, ära jäta meid pimeduse meelevalda. Aamen.