Mõned lauludesse pidama jäänud paigad, vaid mõned tuhandetest pluusi juured on siin rütmibluusi rock n rolli omad samuti. Kui seal pühapäevasel tunnil on ikka aja kiviseid jälgida ka otsitud peamiselt siis hiilgavaid losse või vägevalt kogukaid katedraal peale, siis sääraseid siitkandist ei leia, olgugi, et see ehtne õigemust gospel tegelikult siinsetes kirikutes sündis. Mis oleks, kui arutleks seekord lihtsalt niimoodi, targad arhitektid on paberile pannud projektid ja plaanid, tublid ehitusmeistrid on need hooneteks muutnud, millised nad siis ka ei oleks. No ja siis on kolmas loojate seltskond need hooned vallanud ja siin oma loomingut muusikat tegema hakanud. Kolmekordne looming on ju tähelepanu väärt või kuidas? Aja jälg kivis. Ilusat pühapäeva mina olen Helgi Erilaid. Ja mina, Raimo Seljamaa Kena kevade puhul, seekord siis vahelduseks paikadest, kus palju vahvat muusikat on tehtud ning muusikutest enestest muidugi iga aegade jäljed muusikaloos. New Orleans ikka seal kaugel kuumas lõunas soises Louisianas prantslaste rajatud Kressensiiti poolkuu. Linn olevat nüüdseks mõne aasta tagusest kohutavast üleujutusest toibunud. Sealne kultuur võib oma baroki juurtega uhkeldada. Need ulatuvad Prantsusmaale, Briti kuningriigi Hispaaniasse, Kariibi mere saartele Ladina Ameerikasse ja Aafrikasse. Uusasukad tõid oma rütmid kaasa ja tekkis suur segadus, tänu millele võib New Orleansist kõnelda kui džässi, sünnipaigast, bluusirütmibluusi, rock n rolli linnast, prantslaste geensioni ja kreoolide saideka linnast. Sätmen sääts selle hellitusnime andis New Orleansi haiduvaid lambi bändi juht kümneaastasele antuandominnale juba siis, kui poiss vapralt klubi klaveripingil penne ja aplausi teenis. Linna baarid, klubid ja tänavad olid õhtuti muusikat täis, just siin sündis kuulus New Orleansis sound. Sügaval lõuna kirglike ööde voolav elurõõmust pakatav, kergelt rõlva meloodia kärvitama ja meistrite õpilasest rääts toominast sai tõeline New Orleansi legend. Kodulinnas ERRi täis Louisianas naas mustade linnaosas Foods triidil oli kunagi puidust ööklubi liigull Heinile kuulu Heinist Big Hous. Valged klubis üldiselt teretulnud ei olnud. Erandiks Natšissi raadiojaama diskorid. Kelledel oli lava kõrvale laud reserveeritud. Esinemas käisid seal lõunaosariikide parimad bluusmuusikud, nii vanemad kui nooremad, nii orkestrit kui klaverimängijad. Ja nii ka Big Mac ju. Uurisime igal reedel mehest, kes BIG House'is järgmisel nädalal esinevad ja kihutasime siis jalgratastel kohale, meenutab Cheryli Lewis. Müüsime seal ajalehti, olime saapapuhastajad ja vahel õnnestus nii ka pikemalt sees olla, enne kui meid välja visata. Aga ma kuulsin seal palju tõeliselt head klaverimängu. Need vanad mustad muusikud sõitsid kohale, jalad bussilogu akendest välja rippumas ja nad oskasid tõeliselt mängida. See on kaljukindel värk. Ikka Ferry, Louisiana Foods Strid nüüd laupäev, 19. November 1949. Kohalik Fordi kauplus korraldas avatud uste päeva, et tutvustada järgmise aasta uusi automudeleid. Muusikat teeb hilbellior Ester ja rahva seas olid ka Cherry liigos isa Elmo Lewisega. Pärast isa kiitlemisi. Tema poeg mängib seda vana klaverit paremini kui orkestri pianist. Kutsutakse 14 aastane Cherreli lavale. Lauluks valis poiss sügise kuumima hiti Stics mäki dringingu. Ain spurdi uudi. Ta äraootaval seisukohal olnud publik oli koheselt vallutatud üksmeelselt hakata kaasa laulma jalgadega rütmi trampima. Kaupluse üks omanikest sloti pool, kes poisikese lavale oli aidanud, kõndis rahva seas kaabuga, käes ringi ja raha. Tuli on küll erinevaid andmeid, Ühed räägivad üheksast, teised 13-st dollarist. Aga igal juhul on tegemist Cheryli esimese honorari. Kaugetel 1900 kahekümnendatel olid lennukid ikka veel imeasjad. Julged noored mehed tegid oma kahe diivalistel rahva rõõmuks õhutsirkusetrikke, kuid lennuliikluse võimalusi hakati tõsisemalt võtma nii siin kui sealpool ookeani. Ja kui Memphise linnapeaks sai 1927. aastal suur lennunduse fänn, Watkins võtan, hakkasid asjad ris liikuma. 1929.-ks aastaks oli valmis kolme angaari ja muru kätega lennuväli ning aasta hiljem läksid iga päev õhuteele tervelt 15 reisijat ja maandujaid oli sama palju. Kümnekonna aasta pärast seisis siin juba moodsam lennujaam, kuid teise maailmasõja ajal läks armee käsutusse. 1960.-te alguses rajati Memphises see uus lennujaam ikka vanale kohale, mille nimeks sai Memphis Metropolitan häär poolt viimase peal kujundus ja 22 lennuväravat tervelt seitsme lennuliini jaoks. Siia pidi maanduma ka lennuk, mis Cherreli Lewise Londoni turneelt koju tõi. 22. mail 1959 algas Cheryli Louise Inglismaa turneed. Plaanis 37 kontserti. 27. mail 1959 lennati tagasi kodumaale. Toimunud oli kolm kontserti. Britipoolsed korraldajad keeldusid koostööst ja briti press nõudis ebasoovitava isikumaalt väljasaatmist. Põhjuseks Cherry Lewise 15 aastane abikaasa, briti seaduse vaatevinklist alaealine ja nüüd ühendus meile juba tuttava Memphis lennuväljaga. Aasta siis 1959 29. mai pisut pärast kella kahte päeval. Liigub ringi igasuguseid lugusid lõunaosariikide tumedatest, öödest. Pill, Heili oma komeetidega oli taaskord teel taaskord esinema, kui korraga jooksis bussile ette mees kätega vehkides peale võtmist paludes. Buss peab kinni ja selgub, et meest kimbutab, ajab taga kuu kuluks kraan pil. Heili peidab mehe kähku, bussimehe nimi on Sakk Perry. Kõik läks hästi. Lavalonsak Perry ja Pill Heili andis komets. Legendidega on nii, et neid võib uskuda või mitte, aga elule, värve lisavad nad igal juhul. Näiteks Mississippi ja Louisiana muusikalegendid on tihti ristteedega seotud. Teed on ju ka inimeste loodud ajajäljed ja kui palju neil väljutustada oleks. Möödunud sajandi kahekümnendatel olnud näiteks Mississippis silmapiirini ulatuvaid avaraid tasandike, kus ainsaks inimasustuse jäljeks olnudki vaid pikad tolmused. Omavahel ristuvad maanteed. Muidugi bluusimees Robert Johnson on seotud kõige kuulsama ris teede legendiga. Läinud ta ühel neljapäeval, aasta oli arvatavasti 1930 koos oma kitarriga ristteele ja kohtunud seal saatan ja enesega. See olnud üks suur ja must mees ning müünud siis talle kitarrimänguoskuse eest oma hinge. On ka kahtlejaid ja teisi teooriaid, aga igal juhul peale, kas väljailmumist koduganti Robin svillin, mängis Johnson kitarri paremini kui ükski teine ja kirjutas hulga kuulsaks saanud pluuse, nende seas ka muidugi riste, krossoud pluus. Mississippis oli ristele saabunud saatan siis bluusimees Põhja-Carolinas, bandžomängija, Tennessiis, viiulimees ja Louisianas. Akordionivirtuoos. Vanemad muusikamehed Louisianas võivad küll lõputult lugusid rääkida sellest, kuidas akordionid ka üleristteele mindi, et siis seal saatanaga kohtuda. Ja rekvisiitide hulka kuulus tingimata ka must kass. Lafayette'i saideco klubis jutustas Merrit hoomas oma isast, akordionimängija eelius Toomases. Maxwelli soli riste ja üks vana pillimees ütles mu isale. Kui sa lähed sinna, must kass kaasas jooted südaööni, siis müüd oma hinge. Tanele. Isa läks ja rääkis meile pärast verd tarretama paneva loo. Südaööl seisnud äkki tema ees üks mees, kõige pikem mees, keda ta oma elus näinud ning iga kord, kui see mees suu avanud, paiskunud sellest otsekui tuleleegid välja ja siis öelnud see mees isale, mängi valssi. Isa mänginud akordionil valssi ja viie minuti pärast olnud mees kadunud ja must kass samuti kuid järgmisel hommikul suutnud isa Eilius suurepäraselt akordioni mängida ja mitte ainult akordioni, vaid ka viiulit, suupilli, kitarri, passi, mis pill talle ka anti, kõike osanud mängida. Aga eelju, see lugu läheb edasi, Merry jätkas. Ei, sa ei käinud pärast seda enam kirikus alles palju hiljem, enne surma läks ta väikesesse baptistide kirikusse ja laskis end ristida. Tuli seejärel koju ja heitis voodisse. Aknast välja vaadates nägime siis alati madu, kes majja sisse püüdis tungida, aga preester ütles, et isa iiliuse hing on päästetud. Kui sa päris haigeks jäi, oli ta alati kodus ja mängis meile akordioni. Nende viiside saatel õppisin mina tantsima. Nii palju salapärast ja müstilist on kauge Louisiana lugudes ja legendides ka neis, mis aidaku akordionid, puudutavad seda pilli tuleb päris salaja mängima õppida ja kõigi koduste eest peidus hoida. Alles siis, kui lood selged, on või teiste ette ilmuda ning näidata, et sa akordionit kaver toredad ja aidaku, muusikutele on tuttav ka järgmine lugu, milles akordion Louisiana rahva keerulisi rassiprobleeme päevavalgele toob. Loo peategelane on siis akordionimängija, tegevus toimub tavalises Louisianas, vana maamõisas on tantsupidu ja tantsuks on palgatud mängima must kreool. Peokülalised aga on kõik heledanahalised kreoolid. Peoperemees on kimbatuses, aga leiab siis väljapääsu. Akordionimängijal kästakse valged kindad kätte panna, õues lahtise akna all seista ja käed koos pilliga aknast sisse sirutada. Ja nii paistavad Louisiana tumedas öös peoruumi hämaras valguses tantsijatele vaid valged turvalised käed, mis akordionil muusikat teevad. No miks ei võinud see nii alla, kui on teada, et akordion leiutati 1829 ja vaid oma paarkümmend aastat hiljem siis 1800 viiekümnendatel mängiti seda pilli juba Louisianas. Aga on aeg pajatada pisut ka teistest pillidest, jah, teistest paikadest. Ühes kontsertsaalis tõuseb eesriie enne õiget aega ja saali kogunenud vaatajaskonnale avaneb lavapilt. Klaveri taga istub sirge seljaga Cheryli levis tema taga seisab Jacques Perry nuga Cherry lei kõril ja Perry taga seisab Cheryli isa Elmo Lewis, haavlipüssitoru Perry kuklal. Aga seegi kord, kõik lahenes ilusti ja kenasti. Täpselt ei oska öelda, millises saalis vaatepilt avanes. Küll aga tutvustab helgi ühte teada-tuntud kontsertsaali, peame aga ületama, nagu nad vahel räägivad lombi. Miks nad ütlevad lomp? No võib-olla nad ütlevad lomp, sellepärast et mis see ookean siis nii väga ära ei ole, vaata kaarti või gloobust pole seal suurt midagi, natuke sinist on. Tähendab kui kaarti vaadata, siis on niimoodi, et see silma dimensioon ja sügavus peab vaataja silmas olema. No eks siis viisakusest võib öelda, suur. Seda ma ei ole kuulnudki, et suur. Mina arvasin, et lomp on lomp aga igal juhul teeme selle lombiületuse Scott Walkeri saatel ja laulu autoriks Jacques prell. Preili, rahvusvaheline kuulsus, puhkes tõeliselt õitsele kontsertplaadiga. Muusikat miljonitele. Ja see kontsert, et toimus just selles saalis, millest kuuleme kohe lähemalt. Mis jääk prelli puutub, siis tema on üks kõige rohkem Prantsusmaal hinnatud lauljaid üleüldse ja tema lauludest on ka väga palju uusi varianti tehtud. Kuulame näiteks, mida on ühe tema lauluga teinud Mark Holmand. Jacques Briell andis 1961. ja 64. aastal Pariisis lausa legendaarseks jäänud kontserte, kus olümpiateatris Pariisi suured bulvareid, neid on terve rida ja üks läheb sujuvalt teiseks üle mar lääni bulvar, kaputsiinide pullover, itaallaste pulber, mon, Maatribolvar, kõik need on laiad, puudega palistatud kõrged, elegantsed kivihooned. Ühel pool ja ühel sellisel hoonel, mis koos teistega ühtses reas seisab näedsa juhuslikult üles vaadates silti olümpia. Suured heledad tähed punasel taustal sildi all suur reklaamtahvel ja lihtne avarsisse käik. Kaputšiinide pullover 28. See siis ongi ta kuulus olümpia, mille laval ilmatu hulk terves maailmas tuntud lauljaid ja muusikuid üles on astunud. Maailmakuulus olümpia, mille rajas Music hoolide mänedžer Joseph olla aastal 1888 Pariisi kõige vanem muusikasaal. Aga juba järgmisel aastal 1889 avas ikka Joseph ärijõupingutuste tagajärjel uksed mon Maartri kuulsaks teinud ka paremus Andrus. Olümpia ei olnud aga mitte kabaree sinanti külga varietee-etendusi, kus muusikanumbrid, tsirkuse ning naljanumbritega vaheldusid. Kuid esmajoones võis olümpialaval kontserte, operette ja ballett eriti näha ning esineda said sinika vaid nimekad ja suured staarid. Ajalugu ei ole olümpiatele tihellitanud aastast 1929 kuni 44 Olysinkina kuid aastast 1945, kui liitlasväed Pariisi vabastanud olid, alustas Music hool taas oma etendustega ning univormis. Liitlasvägede sõdurid said alati ilma piletita sisse. Olümpia on niisiis häid ja halvemaid aegu näinud, isegi mahalõhkumine on seda hoonet ähvardanud. Aga õnneks ainult ähvardanud. 1954 pida sana olümpia suurt taasavamise pidu sest ajad olid paranenud ja saal uue ilme saanud. Aastal 1955 astus sellele väärikale lavale tilluke mustas kleidis naine edit peas ja andis siin tervelt seitsme jooksul pika rea soolokontserte. Just jah, tõi olümpia lavale ühe tollal veel noore tulevase kuulsuse. Niisiis peafti olümpia lavale tollal kiiresti tuntust koguva Montaani Olümpias aegade jooksul üles astunud kuulsuste nimekiri on mõjuv. Šarlas Navoor, Sülverbecu, Johnny Hallyday, mõned prantsuse nimed ja mõned kaugemad Luciano Pavarotti, Metzeebeeenny Keiv, Niinasti moon, nõudis Reding, Velvet, Underground, Rolling Stones ja ärgem unustagem biitleid vaid mõned nimed lõputust reast. Ja muidugi on olümpia vaid üks maailma tuhandetest kuulsatest kontsertsaalidest. Mõned neist tuletavad end aeg-ajalt meelde, kui seal teiste erakordset juhtub. See oli kena, väike Pariisi ekskursioon nüüd rõõmsalt tagasi üle nagu järgmises looski öeldakse ikka mingi teine võimalus, ütleme siis üle Atlandi ookeani. Ja Helgi jutustab järgmisest vaatamisväärsusest ja mis kõik kuulamist väärt on. New York City liik on teatriajaloost üht-teist ikka on, näiteks seda liikanitan Radio City Music hooli, vanemaks õeks kutsutud ning et mõlema muusikasaali rajamise idee taga oli omalajal tuntud Impressaaria ja visionäär Sämi rooksi Rothvel ATK stiilis piikani teater avati 1929 publikut ootasin tohutu saal ja kolm rõdu kokku oma kaks ja pool 1000 istekohta. Saali perfektne helisüsteem ning laitmatu akustika lubasid siin igasuguseid etendusi anda, ähvade ville ja muusikale, näidendeid ja oopereid ning filmide näitamine oli täiesti võimalik. Ja muidugi on sellegi teatri lava igasuguseid kuulsusi näinud. Olman Rades näiteks on alates aastast 1989 siinsel laval iga-aastaseid kevadkontsertide sarju korraldanud Misery karsi ja siin esinenud nagu ka Äärosmis. Juba 1991. aastal detsembrikuus vändati just liik on teatrisaalis kontsert, sõlm, Rolling Stones, ET veeemmeks. Oktoobris 2006 tähistas Bill Clinton täna ma kuuekümnendat sünnipäeva siinsamas piikonis Rolling Stonesi privaatkontserdiga ja just samal ajal ja samal pidulikul laval vändetiga Martin Scorsese film Šayne lit. Šayne laitavas teatavasti tänavuse Berliini filmifestivali ja kõik nelistonzi ning nendest umbes pool pead lühem režissöör maadinskorsiisi kõndisid rõõmsalt mööda pidulikku punast vaipa kohale. Kuidas film sündis? Sellest jutustavad arvukad intervjuud ja lühidalt võib kokku võtta ja öelda, et juba kaheksa-üheksa aastat tagasi vestlesin maadiskorzyysija Mick Charger filmist, mis võiks paljastada tänapäeva muusikaäri halastamatest, selle köögipoolt, kus asjad käivad otsekui mingis maffia perekonnas. Kõik see on ilmatu põnev, need on Scarsiisi sõnad. Lausa säärast paljastavad silmi pole seni sündinud, kui kaks meest leidsid, et kuni idee küpseb, oleks tore teha dokumentaalfilm Rolling Stonesi test. Ainult see on side ajaloost saaks vähemalt viie tunni pikkuse filmi. Samas peaks olema ju ka kontsertsilmside muusikast ja lavashowst ning ste on sidest enesest nii keeruline. Seda enam, et mitte kõik ste on siit olnud järjekordse muusika filmi mõte üleni kangesti õnnelikud. Ifritsias meenutab oma tollaseid tundeid. Kuulsin, et jälle mingites Tountsida kontsertfilmi tahetakse teha, oli mu esimene mõte küll, et unustage ära, palju neid juba tehtud on. Aga kõik muutus, kui selgus, et Martin Scorsese hakkab filmi tegema. Ma teadsin, et see mees oskab teha nii, et tehku täpselt nii, nagu tahab. Ma töötes. Et tahan ainult show'd filmida. Lava taha ta kaameratega tulla ei kavatse. Kui aga asi, kes siis teatas, et tal on veel midagi vaja ja asus arhiivide kallale. Ja ma küll ei usu, et keegi tahab näha, kuidas Charle ja mina üritame seal omadega hakkama saada. See võib tõesti tüütu teistel olla. Ja kuulake, Mick Jaggeri meenutusi filmimisaegadest. Martin küsib minu käest, et kus sa neljanda loo ajal oled? Vina vastan, ma ei tea. Kui sa mulle ütled, kus ma peaksin olema ja siis ma olen seal. Aga muidu oleneb kõik publikust ja olukorrast. Laval peab väga paindlik olema. Alles kohapeal peale selgub, kuidas ühte või teist laulu tõlgid, seda. Saine laid filmis on hulk tuttavaid klassikaks saanud Stonside laule. Siin on tagasi vaatama 60.-test peale varasemaid intervjuukatkeid ja kas stseen liik on teatri ees, kus teonzigescorseisi tervitavad Hillary ja Bill Clintonit nende kaaskonda, kes on saabumas ekspresidendi 60. sünnipäeva rõõmsale muusika peale? Madis kosiisi, Jaakson, Rolling Stones hoopis erilise tähendusega bänd läbi aastakümnete, andes laule oma filmides kasutanud ja oskab ka öelda, miks Martin Scorsese Ma olen mõelnud, miks nende muusika alati minu jaoks nii enesestmõistetav on olnud. See põhineb bluusile ja mulle pluus meeldib. Tekstid on neil ka head üldse. Rolling Stones on üks maailma parimaid bände. Laval on nad lausa uskumatud vanad pluusid mehed või džässmuusikud, eakad ooperilauljad, see on üks asi, aga nemad on rokkareid ja iga ei tuleks nende puhul nagu üldse arvesse vanus, see küpsuse jõu ja vapustava professionaalsuse fenomen. Seda ma tahtsin filmis tabada, jäädvustada. Laval käisid ka kutsutud külalised, aga tuli ka kutsumata külaline ammune Stonside sõber pari kai, kes oli sel päeval tõeliselt heas vormis ja tujus. See oli aasta 1970, kui Stonsid kutsusid Padigaidiatsiooni arvuelsi oma padur need kaasa tegema ja nii õppis rändavateks bluusisaadikuteks nimetatud muusikuid tundma ka Euroo kiis. Richards ütleb niimoodi. Ta oli sel õhtul fantastiline tõepoolest. Et mul on sellised sõbrad, mõtlesin ja ulatasin talle sealsamas oma kitarri. Ütlesin, see on sinu. Mul on palju kitarre, aga see, mis ma talle andsin, oli üks mu erilisi lemmikuid. Lihtsalt mu sisetunne ütles, et pean ta padi kaela andma kõige selle eest, mida tema kõigile teistele annab. Nüüd agagid Richards omakorda külalisena Louisiana mehe plaadil. Parigay laul, Richard soolokitarr Price Jukkadeebeeii. Siis seekord paikadest, kus palju vahvat muusikat on tehtud ja muusikutest, kes seda teinud on. Aegade jäljed muusikaloos. Ja Louisiana lõpetab Cherry Lewis ja ikka Padigay.