Tallinna ülikooli juures on üks uurimiskeskus, mis tegeleb naisuuringutega ja seda juhib juba kümmekond aastat Elvi jõe kännan. Tere tulemast stuudiosse. Meie jutuajamise ajendiks on see, et teil on ilmunud inglisekeelne suur kogumik pealkirjaga käring Lindast Stons ehk eesti keelde ümber pannes, siis kandes Linda kive, aga kõigepealt paar sõna sellest keskusest, mis on selle nimi eesti naisuurimus ja Teabekeskus asutati 10 aastat tagasi ja no tegeled naisuuringutega, nii palju võib siis, eks ole arvata ja aga kuidas see tööpõhimõte on? Keskus on tegelik valitsusväline organisatsioon, ta asub Tallinna Ülikoolis, aga ta ei ole osa selle eest. Ja suur osa tema tegevusest on seotud raamatukoguga, mis meil on, me oleme, on ainulaadne, feministlik ja kirjandus seal ja siis õpilased ja ajakirjanikud ja poliitikud, kes iganes selle soolise võrdõiguslikkuse teemaga sotsioloogia, ajalugu, politoloogia, isegi usud teadus ja teiseks siis meie kogume ka uurimusi, mis tehakse Eestis sellel teemal ja anname välja ajakirja Ariadne lõng. Ja nüüd siis me suurteos see raamat. Ja see raamat on esinduslik, selle juurde me jõuame mõne aja pärast, aga natukene teie isikus tahaks ka teada, te olete ka üks neid, kes läksid ära 44. aasta sügisel perekonnaga. Isa, ta oli vist põllumajandusspetsialist, tema jäi asjaolude sunnil maha Eestisse, kas oli nii jazz asjaolud? Nad olid? Kui Vene väed olid tagasi tulemas aga siis oli ikka mobilisatsioon, see viimane ja, ja ta oli agronoom ja ta oli siis vangilaagris ka, kuidas ta pääses, hoia, ta langes venelaste kätte. Detsember, jaanuar 44 45, kui tema ja 12 meest tahtsid põgeneda paadiga siit Rootsi. Aga Neil ei õnnestunud ja tormine meri viis nad hoopis Soome randa. Ja sealt nad leiti, anti üle siis venelastele ja ta oli Gulagissis ja. Tähendab, tema oli siis üks neist, keda siis tõesti Soome riik andis siis tagasi siia venelastele. Nonii, teie neli last koos emaga, aga see minek oli ka väga dramaatiline. Läksite maalt, te läksite rongiga viimasele hetkele? Me oleme pärit Viljandimaalt ja olime vanaema talus ja, ja siis see oligi augusti algul, kui isa oli läbi, noh, seda teed mööda ja võttis kontakti ja ütles, et meil tuleks põgeneda, nüüd asi läheb väga raskeks ja minge välismaale ja sõda benud, siis tulge tagasi ja tema soovitas Soome minna. Ning siis tulimegi väga ruttu pakkisime asjad, kui jaa, võhmas läks viimane rong nii-öelda, sellepärast rinne oli lõunas tulemas ja ja siis ema pidi veel kauplema selle võhma jaamajuhiga, et see oli üks looma ning ei olnud oma loomavagunid ja, ja ema ütles, et sakslased viisid ju palju asju siit ära, kui nad taganesid ja seal oli hõberebaseid, ta ütles, oli see rongile kuidagi nagu mäletan veel väikseid nägusi seal puurides selle rongiga ja peale seda tõmmati rööpad üles, saime ühes selle saksa laeva peale, mis viis siit kaupa ja, ja ta haavatud sõdureid. No kas laevale pääsemine oli kerge, kuidas teid sinna üldse Monserdati? Ma ei tea seda, kuidas õnnestus, aga seda me jõudnud, ma mäletan, me olime kõik nagu kuskil all, väga pime, kõik kitsas ja ja peatus oli ka veel. Lätimaal ka võeti peale inimesi ja siis oli juba laev nii täis ja ma mäletan, et seal oli kõik seal tekkide pääl, et inimesed oma kimpude otsas ja siis läti vist jõudsime sinna Ida-Saksamaale. Kas pommitati ka rünnata? Seda küll ja ma mäletan neid oht ja ka meid pihta ei saanud, aga see oli väga ohtlik aeg merel olla, jah. Aga mitte nii ohtlikus septembris, kes läksid. Me läksime augustis 28, august oli see kuupäev, ema ütles meile, saime laevale. Et seal oli vahe, oli vahe ja. Meil õnnestus. Te sattusite varsti vist põgenikelaagrisse. Kuidas te seda õhkkonda meenutate ja mäletad? Kõik tundus ajutine, eks ole, no ja alguses nagu ei olnud veel organiseeritud põgenikelaagreid, sest see oli ikka veel saksa aeg ja sõjaaeg ja seal oli töölaagrid ju kust välismaalasi oli palju, väga palju, Saksa tööstus ju tõi sisse väljaspoolt territooriumid, medali okupeerinud inimesi ja siis laeva peal oli üks ala, Ta ei, õde, mu ema oskas saksa keelt, kes ütles talle, et kui teil on mõni tuttav Saksamaal, ärge jääge siia idatsooni sinna töölaagrisse, et parem on, kui te saate sealt ära ja siis isal oli üks sugulane, kes oli abiellunud ühe mehega, kes siis läks Saksamaale, kui Hitler kutsus 39. aastal. Emal oli see aadress. Aga see asus seal teisel pool otsas Saksamaad, nii et pidime minema sealt idaotsast risti üle, läbis selle pommitamise ja sõjaaga. Teisest küljest oli see ka, ei ole kasukest veile pärast. Jah, sest see lõpp, kui sõda lõppes, meie olime Ameerika tsoonis ja mitte ida idatsoonis muret ei olnud, tähendab andmete järgi, kui ma siis kirjutasin selle perekonnakroonika enne kui ma ära tulin USA-s ja siis ma käisin seal Leic vudi arhiivis ja seal on kõik need dokumendid, väga huvitav oli lugeda, et kuidas siis aprill 45, kui Ameerika väed tulid sinna kohta, kus me olime Saksamaal üks väike linnakenen Airis häim, sest need mungad seal tegelikult söötsid meid, hoidsid meid elus. Ja kui need Ameerika väed tulid, siis seal oli meil võib-olla paarkümmend eestlast ja nad siis kirjutasid kirja ja see on, et me tahame kaitsta ja nii edasi, et oleme okupeeritud maal ja nii edasi ja juba alguses hakkas peale see teavitamine, mis oli juhtunud ja kes me olime. Te olite põgenikelaagris ka ja no ja siis nad organiseerisid põgenikelaagreid. Esimesed seal. Jah, oligi nii, esimene päev, 11, oktoober 45. Sel suvel 45 hakati kohe organiseerima laagreid, kui saadi aru, et baltlased ja osa need, kes olid seal Poolast, idad poolt, et nemad ei pea tagasi minema, muidu repa kriptsioon oli väga-väga suur tol suvel seal olid miljoneid inimesi, kes olid oma kodumaalt ära toodud sõja ajal. Teie olite seal esimesed ja siis hakkas tulema teisi inimesi ka. Millega te seal tegelesite, mis te seal tegite, kus see laager oli, mis ta nimi? See laager asutati, see, kuhu meie läksime, case, lingen ja see on ka Lõuna-Saksamaal Stuttgardi Ulmi vahel on suur laager, oli, ta oli kuskil ja kuni 4000 inimest 4000 eestlast korraks väike linnakene ju neli tuha. Nad hoolitsesid meie eest ja söögid, riietus kõik, mis oli vaja ja hakkasime ise organiseerima kultuurielu ja koolid ja nii edasi ja tööd ka tegite või seal ei olnud tööd. Me olime isoleeritud saksa ümbrusest. Muidugi, Saksamaa oli ju ka nagu põlvili peale sõda. See oli ka üles ehitada. No te sakslastega kokku ei puutunud või kui palju te saite aimu nende suhtumisest ja meeleoludest? Paigutati sakslaste majades, nemad pidid need tühjaks tegema ja andma need üle okupatsioonivägedele, nii et need majad, kus me elasime, kuulusid sakslastele ja ei tohtinud midagi kaasa võtta, välja arvatud oma isiklikud pesu ja üks asja pidid kõik maha jätma. Muidugi neilt tekkis huvi, siis võta ühendust nende inimestega, kes seal elasid, et oma esemeid saada ja mõned, nii, et seal tekkis kohe mingi suhtlemine vanemate inimestega. Kas püüti Saksamaalt ära pääseda, ütleme näiteks Inglismaal, Austraalias? No mitte kohe alguses, aga kui immigratsioon saadi aru, et need baltlased tagasi minna ja siis pidi avama immigratsioonivõimalusi neile mujale, et nad ei saanud jääda eluks ajaks laagrisse. Praegu mõtlen näiteks, kuidas palestiinlastele põlvest põlve juba laagrites põgenikelaagrites ei olnud meie saatus. Ja siis immigratsioon avanes nii Kanadasse, Austraaliasse, Inglismaale, USA-s ja mõned väiksemad kohad ka, aga see oli neljakümned, et aasta lõpupoole niisugune mõiste nagu Luige, et kas oli niisugune mõiste oli Inglismaale minna, mis tähendas? No üks elulugu siin sees ongi sellest Luigest tema ema läks Luigena ja minulik sugulane läks ka Inglismaal palgati noori naisi kena välimusega meredes teenijateks. See oli üldiselt, mis oli, võib mujale töölisteks ja see oli seevõrra traagiline, seda tihti. Siis lahutas pereliikmed nagu selle tselluloosiraamatusse Elin toona elulugu, tema ema oli luik. Ja läks Inglismaale sära ja Elin ja vanaemaga Saksamaale laagrisse. Tegelikult Elin ja mina oleme sama vanad, olime samas laagris, aga me ei tundnud 11 aastat hiljem siin Eestis allest, kohtusime. Me nüüd jõudsime selle raamatu juurde ringiga tagasi, ütles on inglisekeelne raamat mõeldud avalikkusele kõigepealt lühike ülevaade Eesti ajaloost algab muide eelmise Ameerika Ühendriikide suursaadiku sissejuhatusega, kes teatavasti oli ka ju Poola põgenikeperest pärit. Nii et selles mõttes tema mõistab kindlasti eestlasi paremini kui mõni teine. Aga nüüd selles raamatus on siis erinevate inimeste elulood, kõik on naised ja te olete jaganud niimoodi need eestlased, kes seid siia, need, kes küüditati Siberisse ja need, kes läksid Nende olude sunnil. Te olete teinud niukseid kolmikjaotuse, jah. Aga kuidas teie valisite, kelle meenutused sellesse raamatusse võtta, sest et neid meenutusi on ju väga palju juba kirjutatud. Kui me oleme otsustanud, noh, et need kategooriad siis tahtsime ka valida elulugusid, mis on territoriaalselt erinev hariduselt, meil on seal kolhoosi traktoristist kuni pätsu minia, elulooni ja tuntud väliseesti kirjanikud Elin Toonane ja tegeleb ainult teise maailmasõja okupatsioonide perioodiga. Nii et kui sa, need elulood, oled kõik nagu koos ära lugenud. Sul tuleb ette sihukene elav pilt, mis siin juhtus Eestis tol ajal. Teeme siin väikese valiku. Minul on nimekirjas esimene Elmine, Otsman omal ajal tuntud kombainer tema oli üks neid, kes siis naad tõsteti pjedestaalile, oli tarvis positiivseid kangelasi rahva jaoks ja, ja ta oli isegi seal esikaane, naine on tellimetatud ja ja ta oli esimene naine, ainukene naine, kes läks kombainerite kursusele ja oli kange töö, naine. Mis muljet ta teis on tekitanud, see? Naine oma elulooga. No peale selle ta oli jah, kuulus siin nõukogude ajal selle kombaineri traktoristina tema elulugu oli ka meile väga oluline selles mõttes, et et tema oli perest, kelle esivahepeal läinud Venemaale juba tsaariajal ikka ise oli sündinud ja ise oli sündinud Venemaal ja tema räägib siis kuidas seal juba eestlastel oli Stalini aeg ja nii edasi ja kuidas seal, nii et see on ka osa Eesti ajaloost ja kuidas tema siis tuli Eestisse ja, ja nõukogude aeg, kuidas oli olla niisugune kangelane, mis on väga, noh, see on tõenäoliselt niimoodi asjad. Meil valiti keegi välja ja ja miks mitte, kes oli esimene kombainer, aga kuidas siis olisi nendesse eestlastesse suhtumine Venemaal Stalini ajal ta kirjeldas? Tähendab siin, et noh, nemad väga raskelt pere töötas ja oli töökas ja praktiliselt kogu aeg, kui sa loed need elulugu, ikka, tuleb esile see, kui töökad, need inimesed, kuidas teil oli oma kool ja nagu meil paguluseski. Aga siis Stalini-aegse kõik lõhuti ära, kui need kolhoosid loodi. Ja kuidas jälle siis need raskused, mis nad pidid läbi elama ja siis tuli sõda ja ja ta kirjeldab seal kaunis, kaunis hästi. Kas see, et ta oli Venemaal sündinud, oli talle muidugi plussiks, et just tema välja valiti selleks muster tegelaseks? Jah, võib-olla küll, ja pealegi ta nagu tead Eestist mitte midagi, ta ise ütleb, et ta ei teadnud Eestist, kui ta tuli siia ja omandas siin või kodusse. Mulle tundub, et ikka rohkem siin tale eesti kool oli ju alguses, kui ta oli laps. Nii et seal ikka ju neil oli eestikeelne ajaleht enne Stalini aega ja nii, et ta ikka natukene oli õppinud, teadis. Tema kohta vist on niisugune arvamus, et tema niisuguseid vaateid ja seisukohad on pidanud ka suuresti muutuma ja tegema läbi suure arengudaamist elab praegugi kaheksakümnendates. Ja kui meil see raamatu esitlemine oli, siis me otsisime üles kõik need autorid ja kutsusime võitja siia Tallinnasse esitlemisele ja ilmiine vastas, et tema ei saa tulla. Aga ma tean, et temal oli rutt, on rääkinud otil, on ju kõik need elulood? Rutt Hinrikuse olete üle ajada on muutnud seda teksti, aga see on ka mõnevõrra loomulik, et et noh, tuleb nagu midagi uut meelde, mis võib-olla nüüd praegu on oluline, aga varem nagu ei olnud. Nii et tal on jah, mitu varianti sellest eluloost. Üks markantsemaid detaile on see, et suurest Venemaa tehasest saadeti temale nimeline kombain, nii et see kombain on praegugi temal kuuri nurga taga. Vaata seda elu, lavastaja nimed, panete ja, ja ka seda kombaini lugu ta, jah, seda ta küll mainib, et võiks teha kombainis siis mingi, ma ei tea, mingi mälestusmärgi. No see on nüüd üks niisugune elukäik. Teine samast vallast on ajaloodoktor Ea Jansen meie hulgast juba lahkunud ka omal ajal väga aktiivne olnud poliitilises elus siin noore inimesena siis saanud väga suurt tunnustust teadlasena kas tema on teinud ka läbi mingisuguseid muutusi, kas tema teksti kohta on teil mingeid arvamusi? Ei. Kuulnud mul oli au teda kohtuda, ma seal käigus, kui nüüd neid elu lugusi valisime ja tahtsime neid avaldada, siis muidugi küsisime luba. Ja ma käisin tal külas, nii me püüdsime sealt välja võtta, et selle, et noh, kuidas oli olla üks teadlane nõukogude ajal, eriti ajaloolane Nüüd, kui tulla tagasi veel selle Elmine Otsman juurde, siis tema kohta teadjad ütlevad, et ta on olnud osava sulega tallanud kujundliku sõnaga taandunud. Suur päevikupidaja, palju fotoalbumeid. Kas tema tekste, kas ta kirjutas selle ise? Ütleme niimoodi, et Ruti käes olid kõik need elulood Tartus, välja arvatud paar tükki, mis meil siin näiteks Elin toona kirjutas oma inglise keeles originaalselt juba aga siis rutta aitas toimetada neid eestikeelseid elu lugusi. Et valmistada siis selle selle teose jaoks, mis te tahate veel hea Janseni kohta öelda. Tema elulugu on väga huvitav, sellepärast tema on teadlane, oli Tallinnas, tema pere oli juba isa, oli kunstnik, ema oli ajakirjanik ja see ringkond, kellega nad siin suhtlesid, see andis väga ilusa pildi sellest ajast ja elust ja siis, mis juhtus, kui sõda tuli need raskusi ja miks nemad ei läinud ära? Paljudele välismaal on ju teada, kuidas see siis oli, ega kõik ei saanud ära minna ja mõned, kes nagu tahtsid, ei jõudnud, võib, otsustasid, et nad päevad ja vanemate suhtes oli niimoodi, et nemad otsustasid, et noh, mis seal ikka lähevad ja ega, ja arvas, et tema üksinda, aga ta ei lähe kuigi. Puru läks ja natukene kunagi enam elus ei kohtunud ja võtame järgmise nimede raamatust Urbebušman. Tutvustage seda inimest, mis alusel te tema valisite? Urve buss MAN sellepärast et mõistetaks välismaal, et et kuidas inimene, kes ei olnud milleski süüdi, aga see süsteem ta teda nagu takistas eluks ajaks, kuna tema isa viidi ära. Ja siis ta nagu märk oli peal. Ja seda nagu läänes ei saada hästi aru, sest lääne lähenemise mõistes inimene vastutab iseenda eest mitte su pereliikmed ja, ja sellepärast siis temal olid takistusi haridusega töökohtadega ja nii edasi ikka tuli esile ikka jälle, kes tema isa oli. Kas te pakute ise välja mõne inimese ja tema eluloo, mis on teie jaoks põnev ja huvitav? Lähemalt sellest räägiksid minu meelest tšudes Nova elulugu on väga huvitav. Tema oli üks noor tüdruk seal Läänemaal, armus kooli õpetaja, see, kes ütles, et oli kommunist ja täis oli kasvatatud niukse kristlikus kodus ja ja siis Ta kannatas, sellepärast seda abiellus selle nii-öelda kommunistiga ja siis kes oli ka haritlane ja hukkus saksa okupatsiooni ajal ka tema ise viidi siis Saksamaale. Noh, neid oli meie hulgas neid, kes arreteeriti ja viidi Saksamaale. Ja sellest nagu palju ei räägita, aga ma olen kohanud siin teisigi inimesi, kes on rääkinud niisugust elulugu, kus mitte ainult ei, nagu sakslased ei arreteerinud, vaid, kuid see aeg mööda oli ja tulid Vene okupatsiooni oli, siis nad ka viidi Siberisse kahes mõlemas suunas. Ja vennal on selles mõttes ja niukene väga omapärane elulugu tema siis seal Saksamaal, kus ta oli nagu, nagu vangilaagris. Seal ta siis kohtaski selle vene sõdurid idatsoonis. Ja, ja siis abiellusid, läks Moskvasse elama oma uute sugulaste juurde ja lõpuks ikka tuli Eestisse koos oma mehega. Ja veel, mis on nisukene osa elust, mis on väga tegelik asi peale iseseisvust, temal üks poeg, selles suures äri atmosfääris hukati, tapeti ta, tapeti jaa, jaa. Ja teine autoõnnetuses motomootorratta peal ja ja niisugused tragöödiad, mis, nagu meil kogu aeg meie ühiskonnas toimuvad, et tema elu peegeldab seda väga hästi, kuidas tema, mees kohanes siin Eestis, kuna ta ainult Kohtla-Järvel, kus oli palju venelasi, pigem minna nagu kohanes selle ühiskonnaga. Ta väga väga hoiab Vallotsiaalida nimi tega ütleb Volodja oli minu elus minu suurim valgus ja kõik, et ta oli väga hea mees talle. Te ütlesite enne, et saksa okupatsiooniaeg toimunud arreteerimisi ja hukkamisi ja vahistamisi meil praegu eriti nagu ei võeta, jutuks, mis te arvate, miks see nii. Ma ei tea, minu taust on ajaloolane ja olen treenitud, et sa vaatad arhiivi, vaatad dokumente, mis nad ütlevad, see on, mis on. Aga Mahas algamist ma paljut ei saa pooldada, sest selle pärast juba, et informatsioon on saadaval, inimesed üldiselt teavad, mis toimub või on toimunud ja ma ei tea, miks praegu, võib-olla sellepärast, et tegelikult ja siin raamatus me ütleme ka seda, sest küllaltki palju uurimusi nüüd tehtud, et Stalini ohvrid oli palju, palju rohkem kui Hitleri omi. Helvi Jõe-Cannon üks huvitav inimene selles raamatus, kus te olete olnud suuresti osaline, on helgijalis päts Pätsi poja abikaasa tähendab siis Pätsi minia. Tema oli ka Viljandist Mina, kui ma usas elasin, ma olin ka aktiivne balti riikide vabaduse liikumises ja siis ma tõlkisin juba tol ajal tema eluloo ära, et Ameerikas levitada. Tema mulle tundus ja minu meelest ta ongi üks väga tugev vaimselt tugev inimene ja jäi truuks oma arvamustele ja, ja aadetele. Nii et ja elas ka kaua, mis on vapustav tegelikult ka peale kõiki neid kannatusi, sest ikka kaks korda küüditati suurte hulka ja jäta laps maha, üks poeg suri nälga seal. Ja teine, Mati Matit, ma tunnen, et mul on olnud au nüüd temaga kohtuda ja, ja temaga rääkida, ja kui me seda raamatut koostasime Susan lee toimet ajatest. See elulugu teda eriti vapustas, oli see, et ütles, et temal on ka poeg, meil on meil kõigil on lapsed ju nad ütlesid, et see on uskumatu, et kuidas ta sai oma lapse maha jätta. Ta tähendab, et Mati pidi maha jätma, kui tähendab tants korda, viidi Siberisse või saadeti Siberisse ja ja siis, et kas matil ei ole mingit nihukest negatiivset tunnet. Ja siis ma küsisin härra pätsu käest, näen, et proua Susanne, et ta leiab seda nagu uskumatu, ma ütlesin, ei ole, ma sain aru, et emal ei olnud valikut ja ma see oli kõik, nagu näete, kui selline suur vahe kohe, kuidas inimesed suhtlevad vabas ühiskonnas Roses siukses ühiskonnas, kuidas last hoida. Kui tema äi ära viidi, siis ta oli ka kloostrimetsast, ta nägi seal neid sündmusi kõiki, seal nad olid, kõik koos seal koos, nimetas tol päeval ja päts oli juba varem öelnud, et võib-olla, et meil tuleb minna ajutiselt Venemaale, nüüd ta ikka midagi teadis. President päts. Võib-olla, ja see on niisugune kummaline lugu ja et ta uskus, Stalin see mulle ka, noh, et see nagu ajutine ja ta hoiab neid ja nii ja ja, ja ma nimetaks seda kord matile, ütlesin, et kuidas oli võimalik. Et vanaisa uskus, et Stalin hoiab teid seal, et need sakslased tulevad ja võib-olla siit tuleb hävingija. Nad ütlesid, aga Stahlil oli saatnud talle ju foto endofoto alla kirjutatud. Minu arust see on väga naiivne. Tagantjärele tundub mõni asi. Ja, ja et kui me niimoodi jõuame ka jälle vaadake, mina olen ju ka uurijad seda ajalugu ja mis minule on üldse väga raske aru saada, inimesed, kes siin uskusid, selles ideoloogias nad kindlasti teadma, mis Ukrainas toimus, nad kindlasti pidid teadma, midagi ei saanud, kindlasti pidid teadonis kolmekümnendatel aastatel teistpool piiri toimus. Aga kui palju nad teadsid, see on muidugi vaidluse teema. Sakslased ütlevad, et nemad oma laagritest ei teadnud ka midagi koonduslaagritest. Nii nad vähemalt väidavad, püüavad tagantjärele. Seda ma räägingi, nii nad väidavad, aga samas on inimesi, kes ütlevad, kuidas nad siis ei teadnud vahest isegi see mingi tuul nagu puhus midagi sinu suunas. Ei ole võimalik, minu meelest ei ole võimalik, on ikka siuksed tsoonid, kui sa üldse liigud ja oled ja sõnad nagu öeldakse USA-s hoovis Leaks tähendab ikka midagi imbub läbi ja ikka midagi imbub. Jah, jah, ma arvan ka, et see ikka päris nii Sand olla, aga muidugi teine asi on ka, et lihtsam on mitte mõelda selle peale. No ja inimestel on väga niisugune mehhanism antud, ta saab ennast petta. Inglise keeles, softi naer. See on väga tugev asi, tegelikult ma olen hakanud taipama, kui tugev on seoftina või tina ajal üldse. Et sa, sa ei tunnusta seda lihtsalt ei lase oma pähe seda. Tuleme tagasi veel nende teie elulugude juurde. Lydia laius, jah? Jah, ema nimi oli Lydia laius lõpuks jaa, jaa. Palun rääkige tegelikult, kuna ta oli jõe siis ta tuntud kui Emajõe, selle me laulsime alati selle Emajõe laulu ei tundugi ema ja, ja siis, kui ta abiellus papa laiusega, kes oli lesk seal Ameerikas, siis ta oli jõe Emajõe laius ja ja noh, mis ikka, Taali talutüdruk. Ega ta ei olnud valmis välismaale minema, sellepärast lugugi on pealkirjaga, et reis, mitte plaanitud reis ja lihtsalt olude sunnil pidin minema ja tuli toime. No kuidas sa kohane niivõrd võõras olukorras talutüdruk nagu sa oled, raske öelda, ma olen kujutanud ette, kuidas ma ise kõndisin seda teed sõja läbi Saksamaalapsena. Kui aga kuidagi me tulime toime ja jõudsime eluga sugulase poole, isa sugulase poole, kes tegelikult ei olnud võimalik, neil polnud võimalik meil vastu võtta. Ja siis leidsimegi selle Seleneeris häimi, kus olid teisi välismaalt tulnuid kogunenud ja kus see klooster oli, munkade klooster, aga ta teistega koos hädas, ma arvan, et need, kes viidi Siberisse, oli sama lugu. Oli raske, aga hoiti kokku, kokku, toetati 11. Ja, ja need pagulusaastad laagris näiteks, ma arvan, hoid ka, ma olen hiljem rääkisin mõnedega, kui ma olin ülikoolis näiteks, valin Indiana ülikoolis magistrikraadi, sain Indiana ülikoolis ja seal oli nagu väga meie lugupeetud professor Felix Oinas ja tema proua ja me suhtlesime ja siis ma ikka ütlesin, kuidas seal laagris siis nii aktiivne kultuurielu ja kuidas toime tulime, need aastad, arvestage sellega, see oli peale sõda ja me olime kodu kaotanud ja nii edasi. Ja ma mäletan, proo oinas ütles, et aga kui me ei oleks seda teinud mõnes kõik hulluks läinud tähendab süüa kui mingi vajadus niisuguses olukorras, et me pidime ennast hoidma ja, ja kokku hoidma tegutsema. No ja, ja huvi ja lugupidamine kultuuri vastu oli ka võib-olla siis suurem, kui ta praegu Eestis. Ja sest paljud, kes põgenesid, olid ju kultuuriinimesed, haritlased seal arhiivis oli väga huvitav näha, just, kes oli, no kes tal oli need keeslingeri laagris ja seal oli arst ja põllumajandusteadlasi loomaarstiga ja kellelgi ei olnud meil ju kodulooma. Aga neid ka rakendati siis oma ümber millekski muuks. Ja väga huvitav oli selles mõttes aga suur hulk ikka sellest laagrielanikest olid ikka naised ja lapsed ja veel üks nimi, ester, klaas, esstööd ma olen ka kohanud väga huvitav, väga huvitav ja sümpaatne naine ja mis oli tema elulooga lausa vapustav oli see, et ma läksin temale ka külla, me oleme suhelnud ja ta võttis mind väga kenasti vastu ja ma tahtsin temaga. Me küsisime, mida te soovite näha oma eluloo pealkirjana ja ta nagu füüsiliselt muuta. Ootamatu kohtumine. Ja ma kohe nägin, et see noormees hakkas rääkima, noormees jalutas tuppa ja ma mõtlesin taevakene, ta on tänapäevani armunud sellesse mehesse peale sõda, tema, kui nad tulid tagasi sealt tagalast Venemaalt, siis teda rakendati klaverimängijana. Ja ta tundis ka keeli, ta oli ju Saksamaal olnud lapsena ta rääkis saksa keelt, rääkis vene keelt ja, ja tegelikult ta eesti keelt nagunii tugevalt ei räägi, põhiliselt saksa ja vene keelt ja ja siis tema poole pöörduti. Ta tuleks abi tõlgina saksa vangi tega, kes olid siin Tallinnas vangide juurde vangide juurde ja veel vabandati, kuna ta juuditari, et ta teab, et see on talle valus ja ta peab seda tegema, aga nad oleks väga tänulikud, kui nad teeks, ta nõustus. Ja siis oligi see saksa ohvitser, kes jalutas siis mingisuguse ruumi siis nii hea, üks ruum, kus nad siis ta pidi olema tõlk ja tuli sisse ja ta oli üks väga haritud kena noormees ja ja nad hakkasid siis kuus käima. Nonii, Misest lossoi loost sai seda, et need Saksa vangid ju saadeti koju tagasi ja, ja igasugune kontakt lõppes, kuigi ta oli talle kirjutanud või see noormees oli talle kirjutanud, mis ma mäleta, Ta on ta hiljem kuulis aga muidugi võimud nagu ei lubanud seda suhet pidada ja see noormees oli Ida-Saksamaalt tegelikult pärit ja ta ei tea, mis lõpuks juhtus, tema need kontakt jäigi kaduma, kontakt katkes ja ta ise abiellus ju väga ilusa mehega, ma ma taguni tema pool vaatasin, et seina peal need pildid, ta oli tantsija balletitantsija Anatoli Hansson väga kena välimusega mees, need olid väga õnnelikult abielus, aga see, see kohtumine oli midagi muud. Kas te tahate veel rääkida mingi põneva loo? Ei, kõik on raamatus. On raamatus inglisekeelset raamatut ja suurem osa neid elu, lugusi on Rutt Hinrikuse need Eesti elulood, et näiteks kolmeköiteline teos ja seal eesti keeles ilmunud eesti keeles neid saab kätte. Aga nüüd see raamat The käring Lindastoms inglise keeles Tallinnas välja antud, mõeldud siis, eks ole, Lääne avalikkusele, see on selge. Tallinna suuremates kauplustes, raamatukauplustes on ta olemas. Nonii, aga meie tahame ju kohe teada, kuidas ta siis Läänes levib. Kas te võtate kampsun kaasa, kui te lähete Ameerikasse ja siis viidi 20 raamatut kaasa või kuidas see asi käib? No teate, see raamat on ise üks raamat on juba raske ja kõige rohkem, mis ma jõuan korraga. Tassida on tosin, pakkis nii et ongi nagu muutunud naljaks, et meie nüüd tassime neid Linda kive kogu aeg postid, meeme postitanud neid oma kontaktorganisatsioonidele Põhja-Ameerikas, nii Kanadas kui ka USA-s. Ja siis enne ma läksin USA-s enne jõule ja siis oligi hea aeg, kuna siis olid need jõululaadad Eesti organisatsiooni ja siis ma saatsin posti teel juba ees ära ja siis käisin seal turustamas nagu harjuski. Jaa. Jaa, jaa. Nonii. Kas asi on väliseestlased, aga meid huvitab ikka see, kui palju nad levivad, ütleme siis Ameerika ülikoolides, suuremates raamatukogudes, et nendest oleks jutuga inglisekeelse ja publik. Ja seda me üritame veel teha, muidugi mul on Ameerika kontakti ka ja Susanile on ka ja oleme seda oma ameerika kontaktide kaudu ka ja Kanadas ka teinud. Aga seal on ka niuksed, majanduslikud probleemid, tähendab tiraaž. Ameerika turg, Põhja-Ameerika turg on meeletult suur, meie siin ei, ei suudaks seda kirjastada ja seal jaga taime, peab olema üks kirjastaja USA-s või Kanadas ja seda meil ei ole õnnestunud, te üritate, aga siiamaani ei ole, ei ole õnnes, meie üritasime enne kui siin avaldasime. Et, et seda ja vastus oli see, et üldiselt noh, me tulime valel ajal turule, sellepärast et Iraagi sõda ja kõik huvi oli hoopis keskendunud selle teemale ja nõukogude aegne teema ja teine maailmasõda, nagu ei olnud enam inimestel mõttes nii palju. Kas seda ka öeldi, et oi, et need kommunismi kuriteod ja koledused on juba kõik ära tüüdanud, et liiga palju on seda? Seda me nagu ei kuulnud, aga üldiselt oli hea, et nad seal nõukogude perioodi, et see on nagu basse. Ja see oli ju lausa üllatavalt selle pärast ikka ülikoolides ja institutsioonides kindlasti jälgitakse, mis toimub Venemaal tänapäev veel ja nii, et see ikka tegelikult nii ei saa olla, aga neil lihtsalt meil ei õnnestunud leida seda kirjastajat. No kuidas on Eestis huvi selle raamatu vastu? Küllaltki suur sind, poed on müünud okupatsioonide muuseumis paljud külalised, kes seal käivad, seal on kaunis suurelt arvult müüdud neid raamatuid ja nii et jah, ikka on, võiks olla rohkem, aga võiks olla rohkem, aga juba ette öelda seda, et 1000 tiraaž on Eesti kohta ju suur. Et me oleme selle läbi müünud ja nüüd on kordustrükk 800 ja me näeme. Meil läheb sellega ka küllaltki ja muidugi me peame meeletult tööd tegema. Nii et siis teele tööle ma ei tea siis laeva või lennuki peale ja raamatupump kaasas? Ei tea veel? Ei tea veel, kuidas. Aitäh stuudiosse tulemast, Ilvijaid kännal. Me rääkisime raamatust, kus te olete üks toimetaja. Kandes Linda kive, võiks selle raamatud tõlkes olla siis eestikeelne pealkiri, raamat ison inglise keeles. Kuulaja küsitleja rollis oli saate toimetaja Martin Viirrand.