Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks. See on rahvuslik kangelastegu, terve vabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest kah osa. Eesti lugu, Laidoner ise ei kõhelnud hiljem rõhutamaste Tartu langemine eesti vägede kätte 14. jaanuaril olenes täielikult Partsi ja Kuperjanovi initsiatiivist. Tartu vabastamise esimese aastapäeva pidulikul tähistamisel teatas Laidoner, et tal isegi polnuks moraalset õigust anda niivõrd suurt ülesannet nagu Tartu vallutamine arvult nõnda väikestele jõududele, kui seda olid soomusrongid ja kuperjanovlased. 18. jaanuaril avaldas Laidoner teise diviisi osadele ning eriti soomusrongidele Eesti vabariigi nimel Tartu vabastamise eest. Tänu kirjutab ajaloolane Reigo Rosenthal oma uues raamatus kindral Johan Laidoneri-ist. Tartu vastamisest räägib Reigo Rosenthal ka nüüd ka sellest, miks Laidoner päis tegutsemist tagantjärele pahaks ei pannud. Minu nimi on Piret Kriivan ja meie saade on sellest, kuidas rahvavägi eestimaa vallutatud osad sealhulgas ka Tartu 19. aasta jaanuaris punaste käest vabastas. 1919. aasta esimestel nädalatel toimunud võitluses ehk murdelahinguteks Need olid eesti väed vaenlase punaarmee peatanud ja mõnel pool isegi oli suudetud vastast tagasi suruda. Tekkinud oli soodne hetk, mida väejuhatus ka ära kasutas. Eesti vägede vastupealetungi kui sõjalise operatsiooni kestvuseks loetakse tavaliselt ajavahemikku seitsmes jaanuar, kuni neljas veebruar selle aja jooksul vabastasid. Näed siis sisuliselt terve Eesti etnilise territooriumi, ainult väike maariba Lõuna-Võrumaal jäi veebruaris veel punaarmee kenamuste valdusesse. Milliseks oli kujunenud jõudude vahekord rindel? Eesti poole jaoks oli see üpris soodne. Eesti väejuhatuse käsutuses oli sel hetkel kokku umbes 6400 tääkija mõõka. Punaarmeel oli Eestis sel hetkel umbes sama palju täke ja mõõku. Tuletan meelde, et mõistet ägid, mõõgad kasutati vabadussõja ajal rindele osade lahingukoosseisu tähistamiseks. Kokku võis Eesti relvajõudude toidul olla sel hetkel umbes 18000 kuni 19000 inimest. See on kos soomlaste vene valgetega. Seega inimeste arvu mõttes oli jõudude vahekord enam-vähem võrdne. Jõgedel oli mõningane eelis kuulipildujatest, mida oli vastupealetungi alguseks rindel umbes 200 tükki. Pulaarne kuulipildujate arv pole täpselt teada, aga üpris kindlasti jäise Eesti omadele alla umbes poolteist kuni kaks korda hinnanguliselt. Noormehel oli samas jällegi teatud ülekaal suurtükiväes. Kui Eesti poolel oli rindel suurtükikakskümmend viis tükki ja neistki olid pooled vananenud tüüpi suurtükid mida vaenlane enam ei kasutanud siis punaarmeel olid Eestisse koondatud umbes 40. Tõsi, osa neist asus sel hetkel tagalas ja mitte otseselt rindel. Eesti poole oluliseks eeliseks olid aga soomusrongid. Selleks ajaks oli moodustatud kolm laiarööpmelist soomusrongi ja üks kitsarööpmeline, eriti just laiarööpmelise soomusrongi eesotsas oma üldjuhi. Kapten Karl Partsiga mängisid järgnevates võitlustes pidevalt tähtsat rolli. Rongid olid mobiilsed, hästi relvastatud ja komplekteeritud olid nad kõrge moraaliga meeskondadega, mistõttu nende tegevus kujunes järgnevalt, et tõesti silmapaistvaks. Tõsi, tõelist soomust neil rongidel sel hetkel veel polnud. Selle said nad järk-järgult alles hiljem. Seni oli peamiselt ikkagi tegu nii-öelda puidu ja liiva soomusrongidega. Vaenlasel ehk punaarmeel tegutses Eestis samuti soomusronge seitsmendad. Jaanuari seisuga oli neid siin kaks tükki. Üks neist oli terasest soomusega rang, teine aga soomlasel sarnane eesti rongidega. Seda teras soomusega rongi hoiti aga esialgu millegipärast tagalas, aga teisest rongist, mis asus Põhja-Eestis eestirongidele mingit vastast olnud. Hiljem olgu öeldud jaanuari jooksul tõi punaarmee Eestisse kokku veel neli soomusrongi. Neist kaks või isegi kolm olid korralikult soomustatud. Võiks veel märkida, et üheks oluliseks erinevuseks Eesti ja ja punaarmee soomusrongide vahel oli see, et viimastele palun tavaliselt dessantüksust pardal. Tääkide ja mõõkadega arvati kokku armee suurust, kuidas täägiga lahingus sõdida, seda õpetust mäletas Ants Vihmand 1995. aastal väga selgelt. Ega me seda ei kartnud. Meil olid väga hääd vaim, õpetajad, kui tuli juba, et sõda on tulemas, õpetajad panid natukene võimlemise õpetuses, panid natukene reivi drillile rohkem rõhku, kuid tavalisele koolivõimlemise õpetusele meile tuli üks vanem allohvitser sõjalist õppust andma. Poolid, tunnid olid lühendatud siis teine pool oli jälle siis seal suur park oli see suur lage plats oli seal koolimaja juures. Siis seal olime sõjaline õppus, sõjaline õppus, mis seisis selles, et see mees tal oli köik seljast, oli esimese maailmasõja paljud lahingud läbi tegelikult teinud ja ta ei olnud haavatega saanud. See istus ja tõmbas suitsu ja rääkis, rääkis realistest sündmustest, ümberringi kõik kuulasid, kõrvad olid minul küll olnud, kõrvad kikkis, kogu aeg, mis tema rääkis ja meelde on jäänud, üks õpetas. Juhend ei luba käsisti võitlusele täägivõitlusele minnes kooli rauda jätma, aitäh. Et võib oma meest tabada. Jätke ta tingimata Cowli, ei tarvissidel ütelda, justkui antakse rünnaku, käskis, tõmmake kooli. Enne kui teie saate teda Valgata säält ennad laseb tema kooliga sind 10 korda surnuks. Seda rääkis üks 100 korda ja võib-olla sellepärast jäigi meelde. Ja et seal on tähtis käsid, võitlusel on tähtis kiirus ja on juhtumisi on tema, rääkis juhtumisi, kus tema pääl on tuld vähemalt kolm tükki korraga käik ja dalai-köik vagaseks. Ageesi jäi terveks. Et ütles, et üks või kaks laskis alati koolid ära. Viimasega tuli käsiti kuu see võitlus ja siis ta rääkis, et kuhu ta viidi, seda tääkisid sättida ja sisuliselt vene püssid ja venelundsipi neljakandiline tääk sellega On juhuseid olnud, et kolm tüki otsa torgatud natuke hirmus torget ega meie torgata julgelt küll inimest ja tema andis meile siis sellel esimesel verise lahingupidamise strateegia. Eesti ülemjuhatuse eesotsas polkovlik Laidoneri ka eesmärgiks oli vaenlase võimalikult kiire Eestist väljatõrjumine. Seda oli vaja teha võimalikult kiiresti seetõttu, et mitte anda punaarmeele aega oma jõude Eestis olulisel määral täiendada. Eesti väejuhatus nimelt hindas vastupealetungi alguses täiesti õigesti et jõudude vahekord sel hetkel on igati sobiv vastupealetungile üleminekuks. Teiseks oli tarvis kiirustada kasvõi juba selle poolest, et enamlased jõuaks nende kätte langenud Eesti alal läbi viia mobilisatsiooni punaarmeesse. Ja tõepoolest, seda õnnestuski, takistada Põhja-Eestis jõudnud enamlased Eesti vägede kiire pealetungi tõttu läbi viia peaaegu mingit mobilisatsiooni. Samas kui Lõuna-Eestis suutsid nad mobiliseerida vaid umbes paar 1000 inimest punaarmeesse, siis vastupealetungi üldine plaan oli lihtne. Põhja-Eestis tegutsev Eesti esimene iis eesotsas kindralmajor Tõnissoniga pidi vaenlase tagasi paiskama ida suunas Narva jõe taha samas kui Lõuna-Eestis tegutsev teine diviis eesotsas alampolkovnik puskar igapidi punaarmee välja tõrjuma. Lõuna-Eestist olgu veel märgitud, et punaarmeel tegutses Põhja-Eestis kuuenda kütidiviisi nimeline praegu andis ning Lõuna-Eestis teine Novgorodi jalaväediviis. Eesti esimese diviisi üldine vastupealetung algas Põhja-Eestis niisiis seitsmendal jaanuaril. Diviisi osad saavutasid kahega edu, nende vastas seisavad. Punaarmee osad olid juba niigi murdelahingute jooksul jaanuari esimesel nädalal üpris kõvasti räsida saanud. Ning nüüd ebaedu jätkudes käis nende moraal üha rohkem alla. Üheksandal jaanuaril vallutasid Eesti soomusrongid Tapa. Eelmisel päeval oli Eesti laevastik Loksal maandanud ka dessandi. See dessant koosnes ühest Soome kompaniist ja ühest Eesti dessantpataljoni ruudust. Soomlasi oli sel hetkel rindel kokku umbes 300 tääki, samas kui üldse oli Eesti vägesid Põhja-Eestis rindel ligi 2900 tääkija mõõka. Seega oli soomlaste osakaal siin umbes 10 protsenti ehk mitte kuigi suur. Punaarmeel väejuhatus üritas Eesti vägede pealetungi Põhja-Eestis peatada paisates nende vastu oma reservist terve rea polkusid kui need polgud paisati lahingusse ükshaaval ja pealegi polnud nende lahinguvõime kuigi kõrge. Samal ajal kui eesti vägede võitlusmoraal vastupealetungi kestel iga edusammu tagajärjel järjest paranes. Kaheteistkümnendal jaanuaril vabastas esimene diviis Rakvere linna. Merejõud olid 10. jaanuaril maandanud oma dessantpataljoni Kunda all. Milline asula vallutati lõplikult järgmisel päeval? Soomusrongid olid vahepeal tapalt jätkanud pealetungi piki Tartu raudteed. Samas Eesti teise diviisi teine jalaväepolk, kui oli veel üheksandal jaanuaril vabastanud Jõgeva. Üldiselt oli 12.-ks jaanuariks olukord kujunenud selliseks, et punaarmee kuues kütidiviis põgenes paanikas Narva suunas. Ja vaid üksikud selle väeosad olid võimelised siin või seal tõsisemat vastupanu avaldama. Aga mis toimus Lõuna-Eestis? Lõuna-Eestis ei olnud sündmused eesti vägede jaoks vahepeal siiski niivõrd edukalt ja hoogsalt arenenud. Selle põhjuseks võib lugeda seda, et Eesti teine diviis, mis siis Lõuna-Eestis tegutses oli võitlusvõimelt mõnevõrra nõrgem kui esimene diviis. Kuna osa teise diviisi vägedest oli jaanuari esimesel poolel ikka veel formeerimisel ning neid ei saadud seetõttu siis esialgu rindel kasutada. Samuti oli teise diviisi käsutuses üpris vähe suurde alguses kõigest neli vanamoodsat kahurit. Tõsi, mõne päeva jooksul saabus Tallinnast diviisile toetuseks veel kokku kuus suurtükki, mis, tõsi küll, olid samuti vananenud tüüpi aga paremaid polnud sel hetkel lihtsalt kuskilt võtta. Seega jäi teise diviisi tegevus esialgu võrdlemisi ettevaatlikuks sest sooviti ära oodata oma väeosade formeerimise lõppemine, samuti täienduste saabumine Tallinnast. Teise diviisi kuues jalaväepolk hõivas küll Mõisaküla ning üheksandal jaanuaril isegi Ruhja alevi, aga Ruhja alev jäeti mõni päev hiljem maha. Seda kusjuures mitte vaenlase surve tõttu, vaid põhjendusega, et kohalik Läti elanik, kand on Eesti sõjaväelaste vastu vaenulik. Noh, see ei tähenda ilmselt siiski seda, et kohalikke lätlasi oleks nii väga kardetud, vaid asi oli pigem näiteks selles, et et polgu osadel kuuenda jalaväepolgu osadel oli sellises olukorras oma tagalaga ühenduse pidamine on väga raske, kuna kohalikud enamlased purustasid regulaarselt sideliine. Ja pealegi olid Rujas asuvat kuuenda polgu osad oma naabritest üpris kaugele ette tunginud ja võib arvata, et Ruhja mahajätmise üheks põhjuseks oli ka kartused seal olevat venelased võidakse vaenlase poolt ootamatult ümber piirata. Nüüd Eesti vägede ülemjuhatus Tallinnasse nähes teise diviisi raskusi andis käsu, et diviis peab oma jõupingutused keskenduma Tartu vallutamisele. Samas kui rindel lääne pool Võrtsjärve ehk siis Viljandimaal tuli esialgu jääda kaitsesse. Ja et teisel viisil Tartu vabastamist kergendada, suunas ülemjuhatus diviisile toetuseks ka mitu asja Tallinnas formeeritud osa. Täpsemalt siis Tallinna kaitsepataljoni koos ühe suurtükirühmaga äsja valminud kitsarööpmelise soomusrongi number kaks, samuti äsja valminud soomusauto tasuja ja paar väiksemat üksust Tartu kaitseroodu ja baltisaksa kaitseliidu roodu. Samuti andis Laidoner teise diviisi alluvusse Järvamaa kaitsepataljoni, mis seni oli Põhja-Eestis võidelnud ja kõikide nende väeosade saabumise järel pidi teine diviis siis Põltsamaa ja Jõgeva suunast Tartule pealetungile minema. Mida aga Laidoner Tallinnas ega teise diviisi ülem puskar Viljandis ei teadnud, oli see, et soomusrongid ja Kuperjanovi partisanid olid omal initsiatiivil vahepeal otsustanud Tartu vallutada, mida nad 14. jaanuaril tegidki. Nimelt oli soomusrongide üldjuht kapten Parts paar päeva varem ehk siis 12. jaanuaril jõudnud järeldusele. Soomusrongidel pole esimese diviisi rindel midagi teha, kuna vaenlane oli seal Tapa ja Rakvere vahelisel raudteel, sillad purustanud, aga nende parandamine pidi pikemat aega võtma. Lisaks sellele oli Partsi perekond jäänud Tartusse ja loomulikult tundis ta oma perekonna pärast. Ja parts otsustaski nüüd teha katset kahe soomusrongiga Tartut vallutama minna. Ta tegi seda ilma esimese diviisi ülema kindralmajor Tõnissoni loata. Ent see hiljem Partsile andestatisest retk Tartu peal osutus igati edukaks. 13. jaanuaril kohtasid Tartu suunas välja sõitnud soomusrongid number üks ja kolm umbes poolel teel Jõgeva ja Tartu vahel mõisamaapiirkonnas leitnant Kuperjanovi partisanisalga. Asi leitnant Kuperjanovi oli samuti juba tükk aega meeles mõlkunud, et kava teha katset Tartu oma partisanisalga jõududega vabastada. Ning nüüd võeti kuperjanovlased seal mõisamaapiirkonnas soomusrongidele ja sõit Tartu suunas jätkus. Seejärel kokkupõrgetes voldi piirkonnas Emajõe raudtee silla juures ning enne Tartut Tähtvere mõisa juures löödi punaarmee osad põgenema ja 14. jaanuari pealelõunale sisenetigi Tartusse. No võib öelda, et tegemist oli hulljulge retkega ent see õnnestus. Ja väga oluline oli see, et vaenlane jõudnud soomusrongide kiire edasitungi tõttu õhku lasta raudtee silda üle Emajõe. Robert Tasso, tartlane aastast 1918 oli Tartu vabastamise ajal kooli õpilane. 1918 oli isa Reola mõisas valitseja seon Tartust umbes 15 kilomeetrite Võru suunas seal valitsejaks ja nüüd, kui punavägi tuli 18. aasta detsembris, siis olid need Reola mõisa Kambja mõisa köike veneseda pala hoovitši vägesid täis, kõik läksid siis Vana-Kuuste mõisas, mis on üks kaheksa kilomeetrit edasi sinna varsti ja seal käis lahing. Nüüd varsti juba hakkasid nad pudenema sätted taga, need kõik ja kuna siis seda kommunistliku režiimi kartma vertikaal ja isa oli kah seal Vaitsja pidi jo sisemise korra eest ja perekonnatülisid lahendama ja kõik ja selles mõttes härrased, mõnigi võitale kah vaenulik olla, veis mõisatöötajatest. Siis noh, see oli detsembri lõpus nüüd mõisa hobused ja kõik olid need pala hoovitši väed ära võtnud. Mõisas oli 75 hobust, näete, kõik niuksed asjad, mäletad. Ja põgenesime siis Tartusse, vanematel oli vist enne juba ühe tuttava maja peremehega räägite, ütles. Isa viis mind jaanuari alguses kohe Treffneri gümnaasiumis oli veel üle jõe seal vanas Hugo Treffneri majas ja kuna mind oli kodus õpetatud külakoolis kusagil ma ei ole käinud kodus, oli õpetatud ja siis direktor oli shell korpus, satiin, Treffner, tema viis mind teisele korrusele mööda seda nägisuvad treppi, millest räägib, kirjutab Tammsaare. Ja ma mäletan, et see tõepoolest märgitsesse ja mu teadmisi kontrollis ja ma sain veel jaanuarikuus kolmandasse klassi. Ja noh, siis oli ka varsti juba 14. jaanuaril too vabastamine. Ja siis oli nüüd soomusrongide dessandid, osa tulid raudtee jaamakalt, osa tulid mööda Emajõe äärt. Ja, ja nüüd see koolimaja oli ka Emajõe kaldal ja, ja sealt läbi sel korral olid ikka talved külmad ja jõgi oli tugevalt tulnud ja, ja nägime läbi klassi akna ette, Emajõge pidi tulid kaks ratsanikku, noh need olid piilurit seal ja ka siis suurtükilasud, sa käisid kah üle linna, saadeti meid koju koolist ja. Nüüd seda lahingutega midagi neid asju ei näinud, aga Tartu linnas lahinguid ei õieti toimunudki. Sellepärast nad tädid ju ette oma Eestit ka vist et nendel siin ei olnud nii tugevat vastupanu või midagi selle pärast ju tihti ka see. Ööl vastu 14. jaanuari, see esimene kommunistlik massimõrv Tartu krediitkassa keldris juba detsembri lõpus, kui Tartus olime juba tulnud, siis juba räägiti, et võtate arreteerimisi, hakkasid kohe ja viidi siis esialgu Emajõe peale seal linnast väljas ja lasti seal maha ja jääauku ja Notkes siis tale alles jäid need siis tapeti seal ja mul isa oli siis selle 14-ni Norra hommikuks käinud seal sellesse krediitkassa keldris ka ja ütles, et see pilt nägi jube välja seal need laibad ja, ja aju ja verepritsmed, kõik seinad ja nii edasi. Bolševikud jõudsid krediitkassa keldris Tartus enne põgenemist hukata 19 inimest. Robert Tassole, kes praegu rääkis vabadussõja veteranidele, kuulub ka lause meie saatekujundusest vabadussõda, see oli rahvuslik kangelastegu. Aga mida tegi teine diviis, kui nende ülesanne Tartu vabastada oli täidetud? Nüüd teisele diviisile vähemalt muud üle kui Tartu vallutamiseks mõeldud Lähed kiiresti Tartusse koondada takistada vaenlase võimaliku vastupealetungi linnale ja 16. jaanuaril prooviski punaarmee lõuna suunast Tartule lööki anda, tõsi, võrdlemisi nõrkade jõududega ja lõppkokkuvõttes edutult. Tegemist oli niinimetatud Reola lahinguga, millest Eesti poolel võttis osa Tallinna kaitsepataljon. Vahepeal oli edukalt jätkunud ka esimese diviisi pealetung Põhja-Eestis. 14 10. jaanuaril lõi diviis vaenlase taganema Purtse jõe joonelt kus punaarmee oli üritanud oma reservist toodud väeosade abil uut kaitsejoont rajada, aga ebaõnnestunult. Eesti esimese diviisi lõunatiivaosad olid 14.-ks jaanuariks hõivanud Iisaku ja lohusu. Piirkonna. Peipsi põhjarannikul toimus see kõik sisuliselt vastupanuta sest sellel suunal tegutsevad punaarmee väeosad olid juba niivõrd tema realiseerunud, et olid veel eelmisel päeval Vasknarva juures üle Narva jõe põgenenud. 16. jaanuaril vallutas esimene diviisi jõhvi kates edenemist Narva suunas. Päev hiljem ehk siis, seitsmeteistkümnendal jaanuaril maandasid tere jõud Utrial punaarmee tagalas dessandi sele dessandi eesmärk oli anda lööke Narva suunas, et ära lõigata punaarmee taganemistee üle Narva sildade. See plaan päriselt küll ei õnnestunud. Dessandi esimesel päeval ehk siis seitsmeteistkümnendal jaanuaril suudeti tugeva lainetuse tõttu maandada vaid kaks esimese Soome vabatahtlike salga kompaniid. Järgmisel päeval järgnesid küll salga vähemalt kaks kompaniid, nagu ka terve Eesti dessantpataljon. Aga punaarmee suutis vahepeal dessandi vastu koguda oma reservist värskeid vägesid ja üritas siis dessanti vasturünnakuga tagasi merre suruda. Need rünnakud suudeti küll tagasi lüüa, sealjuures üks madala moraaliga punaarmee polk jooksis lausa laiali. Pärast nende rünnakute tagasilöömist vallutasid kaks Soome kompaniit, seejärel Narva-Jõesuu ja tungisid õhtuks ehk siis 18. jaanuari õhtuks Narva linna põhjaossa. Siiski juba oli täies hoos punaarmee taganemine üle Narva jõe. Need kaks Soome kompaniides Narva tungisid ei suutnud sildu üle Narva jõe siiski esialgu hõivata. Ja see võimaldas punaarmeel siis ööl vastu üheksateistkümnendat jaanuarit oma vägede evakueerimine Narva jõe idakaldale lõpetada. Esimese diviisi põhijõud olid vahepeal 18. jaanuaril saavutanud Vaivara piirkonna. Seal asus kaitse positsioonil punaarmee 86. kütipolk, mis aga seejärel täies koosseisus hoopis poolt vahetas, vangistada sama väeosa kommunistid. Kui punaarmee Narva maha jätnud 19. jaanuaril hõivasid selle lõplikult testivad, näed sealjuures hõivati ka jaanilinn Narva jõe idakaldal. Ja Põhja-Eesti oli sellega vaenlasest sisuliselt vaba. Kohe pärast Aro avastamist tegi Laidoner Eesti vägede ülemjuhataja esimesele diviisile ülesandeks viia rinne Narva jõe idakaldal niivõrd kaugele, et Narva linn, eks väljas pole vaenlase suurtükitule ulatust. Esimene diviis ei suutnud järgnevalt seda ülesannet siiski täita. Asi oli selles. Diviisi juhatuse hinnangul polnud tal selleks piisavalt motiveeritud jõude. Nii Soome Vabatahtlike salk kui ka dessantpataljon, mida oldi loodetud, et sellest pealetungis kasutada, teatasid oma keeldumisest. Soomlased viitasid oma lepingule, mis kohustas neid osalema eesti vabastamises aga mitte pealetungis väljaspool Eesti piire. Ja seega keeldusid soomlased pealetungis osalemast dessantpataljonis. Samas valitsesid tugevad meeleolud pealetungi vastu. Nimelt arvas pataljoni isikkoosseis, et üle Eesti piiride pole eesti sõduritel mingit vajadust tungida. Kindralmajor Tõnisson saatis selle pataljoni seepeale küll laiali, aga otsustas ka pealetungist Narva jõe taha loobuda. Ja esimese diviisi rindel kujunes seega pärast Narva vallutamist välja positsioonisõda. Ja olgu siinkohal veel ka loetletud need olulisemad väeosad, mis vastupealetungist Põhja-Eestis osa võtsid. Need olid esimene, neljas, viies jalaväepolk. Esimene ratsapolk, balti pataljon, kalevlaste laeva. Esimene Soome vabatahtlike salk, dessant, pataljon Järvamaa kaitsepataljon. Esimese suurtükiväepolgu esimene, teine ja kolmas patarei ratsapool, patarei ning soomusrongid number üks, kaks, kolm ja neli neist viimast number nelja oli formeerima hakatud rindel kaheksandal jaanuaril. Ja nüüd siis tagasi selle juurde, mis Lõuna-Eestis toimus. Risti lõpliku vabastamise kavatses Eesti ülemjuhatus ellu viia pärastlõunarinde täiendamist uute väeosadega, täpsemalt Soome põhja poegade rügemendiga. Se rügement saabus Eestisse osade kaupa ajavahemikul 14.-st kuni 23. jaanuarini. Vahepeal kuni põhja poegade rügemendi saabumiseni jätkas teine diviis kohati ka pealetungi. Seitsmeteistkümnendal jaanuaril hõivasid soomusrongid, mis olid nüüd kõik teise diviisi käsutusse koondatud. Elva samas Tallinna kaitsepataljon võttis Tartust lõunas endale Kambja piirkonna. 19. jaanuaril vallutas kuues jalaväepolk taaskord Ruhja alevi. Samas käisid üpris ägedad võitlused tõrva piirkonnas, mis käis käest kätte. Eesti poolel, võitlesid seal kolmas jalaväepolk, Viljandi kaitsepataljon ja vene valgete põhjakorpuse koondsalk, mille Laidoner oli oma reservist vahepeal teisele diviisile toetuseks saatnud. Tartu-Valga raudteel tegutsevatele Eesti soomusrongidele saabusid Tartust 24.-ks jaanuariks appi Kuperjanovi partisanid. Misjärel nii kuperjanovlased kui ka soomusrongid jätkasid, et edasitungi Valga, siis mis toimus üpris ägedate lahingutega. Olgu öeldud, et punaarmee oli pärast Eesti vastupealetungi algust Lõuna-Eestisse asunud koondama hulgaliselt täiendavaid jõude. Osa neist, peamiselt vene polgud olid võrdlemisi madala moraaliga, sest enamik nende meeskonnast olid sunniviisil mobiliseeritud ja läbi imbunud sõja tüdimusest ning seega Eestis sõdimisest absoluutselt huvitatud polnud. Väeosades valitsenud meeleoludest annab aimu näiteks selline juhtum, et sellise polgu nagu kaheksanda Novgorodi jalaväepolgu isikkoosseis korraldas 16. jaanuaril Elvas miitingu, millel nõuti polguülem. Olin komissari tagandamist, kuna need olid väeosa eelnevalt ilma suurtükitule toetuseta lahingusse saatnud. Ja seejärel hõivasid punaarmeelased omavahelised rongi ja lahkusid hoopis rindelt tagalasse. See oli küll ehk mõnevõrra kunstiline näide. Samas tunduvalt parem meeleolu polkudesse valitsuses, üldiselt aga kuulsatest punastes Läti kütipolkudest, mida punaarmeel väejuhatus asus viimases hädas samuti Lõuna-Eestisse koondama. Kokku toodi jaanuaris Lõuna-Eestisse kuus läti kütipolku ja kõrvalepõikena. Olgu märgitud, et üpris kindlasti päästis. Kuramaal tegutsevad Läti vabariigi ja Saksa väed. Need väetisel kuramaal olid jaanuaris äärmiselt nõrgad kuid et ega punaarmeel need jõud seal oluliselt tugevamad ei olnud. Sakslaste-lätlaste vastu Kuramaal tegutses kolm nõrka punast läti kütipolku. Ja need ei suutnud järgnevalt siis, kuna maad vallutada. Ent kui, kui need kuus polku, mis saadeti Eesti vastu samuti sinna kuramaale oleksid jäänud, siis võib arvata, et üpris kindlasti oleks terve kurama õige pea punane valdusse langenud. Lõuna-Eestis tegutsevatest punaarmee jõududest moodustasid Läti punakütid jaanuari teisel poolel arvuliselt umbes 40 protsenti isikkoosseisust seega mõnevõrra allapoole, et valmistudes siis Lõuna-Eesti lõplikuks vabastamiseks suunas Eesti ülemjuhatus sinna jaanuari viimasel nädalal lisajõude, täpsemalt siis põhja poegade rügemendi äsja Tallinnas halvenenud kitsarööpmelise soomusrongi number kolm ja ühe suurtükipatarei. Lisaks toimus üks olulisem muudatus vägede juhtimise organisatsioonis, kui 25. jaanuaril nimetati terve Eesti lõunarindevägede operatiivjuhiks Soome kindralmajor Paul Martin vetser. See nimetamine oli pigem poliitilise tagapõhjaga otsus. Ilmselt sooviti Soome kindralile niivõrd tähtsa koha andmisega olla meele järele soomlastele juhtkonnale üldiselt lootes, et sellega mõjutatakse Soome riiki rohkem Eestit abistama. Vetserile hakkasid jaanuari lõpus Lõuna-Eestis alluma kokku kolm Eesti operatiivgrupp mis siis viisid jaanuari lõpus ja veebruari alguses vastupealetungi operatsiooni lõpule. Kanist Võrtsjärve liivi vahel tegutsenud grupp allus alampolkovnik Peeter kannile ja see grupp vabastas siis jaanuari lõpus lõplikult tõrva ning piirkonna Valgast loodes. Olgu märgitud ka selle grupi koosseis. Sinna kuulusid kolmas ja kuues jalaväepolk, Viljandi ja Pärnu kaitse pataljon. Skautide väeosa, üks kompanii, teise ratsapolgu, üks eskadron, kolm kitsarööpmelist soomusrongi ja kaks suurtükipatareid. Teine operatiivgrupp Pepe alampolkovnik Hans kalmi juhtimisel vallutas esimesel veebruaril Valga pidades sealjuures eelmisel päeval päeval enne seda palgaeel maha ka kuulsa Paju lahingu. Selle operatiivgrupi koosseisu kuulusid põhja poegade rügement, mille ülem Hans Kalm oligi. Lisaks seal Kuperjanovi partisani pataljon Tartu kaitsepataljon, neli laiarööpmelist soomusrongi ja üks suurtükiolgu lisatud, et põhja poegade rügemendi-il oli lisaks seal oma suurtükivägi, mis koosnes kolmest patareist. Kolmas operatiivgrupp leppe eesotsas alampolkovnik puskar iga vabastas jaanuari lõpus, veebruari alguses Võrumaa sealjuures esimesel veebruaril ka Võru linna ja neljandal veebruaril Petseri linna. Selle grupi koosseisu kuulusid teine jalaväepolk, Tallinna ja Järvamaa kaitsepataljon, põhjakorpuse koondsalk, baltisaksa kaitseliidu rood, teise ratsapolgu üks eskadron ja kolm suurtükipatareid. Nii neljandat veebruarit võibki lugeda Eesti vastupealetungi lõppkuupäevaks. Järgnevalt, kuni kuu keskpaigani, mil Eesti väed lõunarindel taas pealetungile läksid, valitses seal suhteline vaikus. Toimusid vaid kohaliku tähtsusega kokkupõrked. Kokkuvõttes oldi siis vastupealetungi tulemusena veebruari alguseks avastatud pea terve eelnevalt vaenlase kätte langenud Eesti ala ühes seal olevate rahvastiku ning majandusressurssidega. Ja nad olid võtnud hulgaliselt sõjasaaki, muuhulgas 36 suurtükki, üle 100 kuulipilduja, kaks lennukit, neist üks oli korras üheksa vedurit, 180 raudteevagunit. Taneli, muuhulgas kaotanud kahe soomusrongi koosseisu. Eesti vägede poolt võetud sõjavangide koguhulka vastupealetungi jooksul võib koos üle jooksikutega hinnata umbes paarile 1000-le inimesele. Ja eduka vastupealetungi tulemusena tõusis siis Eesti riigi maine nii kodu- kui ka välismaal. Vastupealetung tõstis tunduvalt eesti vägede moraali elanikkonna seas. Üldiselt vähenesid kõhklused Eesti riigi toetamise otstarbekuse suhtes samas kui riigivõimuesindajaid ja sõjaväelasi julgustas saavutatud edu kindlamini oma võimu rakendama. Ning vabastatud alal oli siis võimalik läbi viia mobilisatsioon. Eestivägedesse väeosadesse ilmus tagasi suur osa sealt eelnevalt detsembrikuust septeerinud meestest. Sõjaski tuleb eeltööd teha, et sõdurid võidelda saaksid. Jaanuari lõpus peetud lahingus Hellenurme mõisa pärast oli oma osa 16 aastasel luurajal Aldur saarel. Koolivennaga tuli siis niisugune jutt, et kossu ja nüüd näeme sõjaväkke temaga mina ainult punaste pooli Mäelanud valgeid Depaule, ega siis ei räägitud mingisugust kommunistist ega ka mitte Eestist, vaid ainult punastest Dolly tookord ja ma olin siis Eesti kaitseliidul, mitte koosseisuline maa, kuule vaid kaitseliidumaakuulaja nagu kandis toda andmeid siis salaja sinna Elva raudtee silla juurde kos silda parandati, sild hoiti Heleri Urve vutterna mõisakohalt suurtükitule all, mitte toda silda remonti saaks. Samal ajal siis läksin mina Hellenurme mõisa mõisast, siis viisin sõnad sinna Tigasi metsavahi juurde, don Päidla koolimaja lähedal ja säält viidi sisse mõrtsuka järve äärde sinna soe talu ja säält laid siis hobustega siia Elva soomusrong lastele, kes seda silda parandasid vase, et niisugune olukord, et seal on seal mõisa oli sõjaväge otsani täis ja olitsk suur kivi haigla seal kiviaia nukamann oli siis kuulipilduja üleval ja seal oli siis neli viis meest, tule, kuulipildujad, kuulipilduja oli, oli sihitud Helenurme mõisas sinna puderna poole ehk Elva poole ja pääle tolle siis mina. Tuli äkki sealt rõugu tagas kaks Jordani dollakuda võidiot, maatid, sinna tulen ja sinna lähen ja akus Tepparitele madin todamas mõista salata, ütlesin, et ma olin Rõngust Amist esindeedi. Näe, midagi teete, Shalasin maha. Ja seal soldati kinni ja viisivassisse telenormi mõiste Harbanis härban oli Šoltatisi otsani täis ja pandi üksikute tuppaminušinjušinna Kenny toakanul järve pooli kitsas tuba, ühe aknaga tuba välja ei, saalset aknast ei ole küll, aga kui sa lähed Kerboliin ja ei täis mõi salli täis ja neid punaseid ja ja siis nüüd nakatele nurme mõisa noormad, kes Aldur Saar Rõngu vallast on, mis ta siin õiendab. Jutt läks mõisarahvas laiali ja, aga näed, koolivend sai toda kuulda, naised ja mehed, jää küll, et on minu koolivend tulubas valgete poole minna. Noh, pääle tolle, siis tuli komissar sinna ja minu tuppa ja küsse sisse lõhti täis asja, ma lasin kõik maha, mitte üht sõna. Ma ei räägi. Ja systeti seal surma ootus ja surmaotsus oli kirjutatud pruuni paberi pääle. Boun pakkimise paber oli tolle rebitud Luther, et mitte harilikku nagu harilikult dokumendi ja ja sinna oli siis tindiga kirjutatud viletsa käekirjaga minu surmavõtus. Tatu surmaotsus pandi siis härrastemaja seal suures toas laua peal ja laste minul nimi seal alla kirjutada ja ma tundsin, et mul käsi gene värises, kui ma esimese surmaotsuse kirjutasin alla Hellenurme mõisas. Ja nüüd siis soldatite nõu, Bogoolidelnu seal surmaotsuse maha, laske mihkel kuuse kaebuse peale, jutu peal. Aga komissar Eslase otsust täide viia seal Elenurm, mõisen Saatse mind Valka linna vangimajja. Ega teil kohust ei olnudki või ei ole mitte mingisugust? Soldatite nõukogu, ma mäletan, oli ootused Lennart maalast ja šiiidi minu. Elenurme mõisast Palupera raudteejaama ja säält rongi peale ja rongiga, siis lätsin Valg ka ja viidi siis sinna Valga raudteejaama jaguma. Raudteejaama sisse läksin. Kes oli seal ooteruumi, suur tuba ja seal suurel toal Isseva kolm-neli nii suurt vana. Sa saad sealt üles ja tuleb nõuete, võtab sinna Khaniga, siis Leisis Mullennokaaniga pähe süüa. Jaapan praegu alal ja Žižnectšiveri nii mudu alla juhust mööda nägu jooksis veri alla pandud paber, šiia, Allast veri tilkus siia paberi peale, mis ta revolvriga lei. Siis tüki aja pärast tuli lühikesi mees määrisseiad mingisugust paksu salvi mulle pähe ja siis sai veri kinni. Siis Shay, too paber ära, võetus käed jalaga, siis lasti hõõrumildu veri põrma tubajalt ära, mis Vušist mööda nägu alla kuusk. KuMul paberites oli Ženjat pilliveokis paberi peal. Do komissar, kes mul revolvriga päheli töötles niimodi, govori, govori, Braavilnud, aga mina arvan, mis kurat. Ma ootasin aladit naiskonna maha, katas laskma. Ja seal siis võeti minu ja viidi Valga vangimaja, norin, seal söövad tribunal oli seal saman, lähikesin üle tee kahekordne kivimaja siis viidi sinna minu tribunali sõjaväetribunali Valgan ja seal siis ka kirjutati, seal oli jällegi puhun papermisele normend, kaasand, tooli, seal kaia Actima näid, edasin seal oli üks naisterahvastel ka. Ja siis too seal midagi kirjutas, ütles oli kui nad kuri mees põrutas rusikaga vastu lauda ja et tõlgu läbilisasimas ainult esika, nii palju aru, et mina kiritanteid maha laske seal Challastises tolle protokollile teene kord alla kirjutada, minu surma susel Riia tänavas Valgale. Ja nüüd toodi säält minu sinna jäljega markasega Morcali number üks paremat kätt, aga kuidas ta sinna ilmus sinna pandimajja, et seal vangimaaniatu läks jutt laiali, et nii modeeritatud maha laski. No mida te teete siis nakashid surmaotsust ootama ja kes midagi salasin, kõik maa ja siis kutsevangimaja ülem Polli, eestlane tagan disohvitseri riiet, sinelid ja Tugutsesisconturitegi ajutised Tehitumatuste Mahalaski. Kas neid sugulasi Valgashan, mode tollile, seletasin mina õiglaselt välja, kes ma olen ja mis otstarbeks Marsel Elenurm mõisel kann ainud geneesi, tolle vangimaja ülemine, ta oli eestlane ja palusin toda jumala keelised laseb mu lahti. Kes tükk aega ja Šeš, mõtlesin, et mis ma saan teha teil sugulasi siin ei ole, mina kirjutan protokolli, et te olete ära põgenenud Jaagultedgeti saadas siia tagasi tuua siis lastasteid kindlasti maha, aga katsuge õnn, te olete noormees. Vabadussõja veteranide mälestused on Lembit Lauri saatest kirjutama Ta memuaarid, kuidas käis Aldur saare koolivenna käsi ja kuidas Aldur Saar tagasi omade juurde jõudis õnnelikult teadagi siis sellest saate kuulata meie kodulehel vikerraadiopunkt ee kaldkriips eesti lugu.