Kirikuelu tere õhtust. Eesti ajaloolised kirikud vajavad suurt kvoot, sageli puuduvad suured rahasummad, mille abil pühakodade seisukorda parandada ning sisenenud, ei jäägi muud üle, kui tulla toime käepäraste vahenditega. Näiteks panna pang vihmavett läbilaskva katuse alla. Muinsuskaitseameti poolt hiljuti välja antud raamatus just seesuguseid lihtsaid kirikute hooldusvõtteid tutvustataksegi aga lisaks kirikute hooldusele. Ma tulen, räägime alanud saates ka Põhjamaade ja Baltikumi luterlik kirikute ning anglikaani kirikute dialoogide konverentsist mille fookuses olid eetikaküsimused. Rootsi kirik on nende nimetatud kirikute hulgas justkui pinnuks silmis õnnistades samasoolisi paare. Konservatiivsem läti kirik seab oma küsimuse tõttu kahtluse alla juba armulauaosaduse kahe luterliku kiriku vahel. Nendest teemadest pikemalt lähema poole tunni jooksul saatejuhiks on Meelis Süld kirikuelu. Tänases kirikuelu saates rääkida kirikuhoolduse raamatust kirikute hooldusraamatut tutvustati Kultuuriministeeriumis sel nädalal ja olen kutsunud sellest teosest rääkima muinsuskaitseameti peatrepil Tarja asetäitja teaduse alal. Anneli randla, tere tulemast vikerraadiosse. Tere hooldusraamat kirikule kogudusele kasutada. Kas see tähendab seda, et meie kirikud on kõik hooldamata, et on tarvis sellist raamatut, mis oleks siis abiks ja, ja annaks nõu, mismoodi täpselt ikkagi seda hooldustööd paremini teha? Ei, see ei ole kindlasti mitte nii, et kõik meie kirikud oleksid hooldamata. Küll aga on muinsuskaitseamet näinud seda, et inimesed, tahtes head teha, võivad seal vahest halvasti välja kukkuda, kuna puuduvad teadmised, kuidas nende hoonete ja nende varadega ümber käia. Täpselt kuna tegemist on väga vanade asjadega ja siis ka väga väärtuslikega ja nendega ümberkäimine on pisut teistmoodi, kui siis tavapärase ehitisega. Mida see raamat hõlmab, millised teemad on selles läbi käidud, millele peaks siis rohkem tähelepanu pöörama just need, kes kirikuhooldusega tegelevad. Ja tegelikult ilmselt on see hea teadmine igale koguduseliikmele. Raamat on mõeldud siis tõesti kogudusele abiks ja annab ülevaate võimalikult täielikult kõigis hooldustöödest, mis kiriku juures tuleks ette võtta, ehk siis hakkab pihta kirikuhoonest alustades katusest kuni vundamentideni, aknad, uksed ja kõik muu sinna vahele kuuluv siis ka kiriku sisustusest, altareid, kantsleid, vallasvara. Eraldi on veel välja toodud ka peatükk kellade kohta ja orelite kohta ja siis ka näiteks biokahjustused ehk et mida teha seinte ja Mardikatega. Nii et põhimõtteliselt peaks katma nagu kogu kirikuhoones ette tulevate hooldusprobleemide kogu selle temaatika. Mis tundub, et on kõige olulisem, millele peaks koguduse töötegijad tähelepanu pöörama, need, kes on vastutavad, siis heakorra eest kirikus. No vast kõige olulisem on see, et oma vara üle vaadata ja et selline pilt oleks olemas, kus probleemid on. Et sageli me näeme seda, et muinsuskaitseinspektor on esimene kehvemini kiriku pööningule ja loomulikult kui kogudus on, on väga vana ja tõesti kiriku hooldajad ei olegi võimelised sinna minema, et siis lihtsalt oleks kedagi nooremat appi paluda. Aga selline igapäevane ülevaatus on see, kust see töö peale hakkab ja mis sellest raamatust ka peaks välja tulema, on see küllalt palju on võimalik ära teha väga väikeste vahenditega hoolduse käigus, mis hoiab ära hiljem väga kallid ja, ja keerulised restaureerimistööd. Ehk et ise on, on vajalik päris palju ära teha. No mis see näide võiks olla, milline väike hooldus võiks olla siis väga abiks? No mis, mis on meie kirikute juures probleemiks on, on katused, neid on jõutud vahetada, aga mitte kõiki veel. Ja üks selline läbitilkuv katus võib teha väga palju pahandust. Sammas enamasti on võimalik siiski väga väikeste vahenditega üks koht kinni panna, alustuseks see, et panna tilku vale kohale ämbrid alla, et allpool olev sisustus näiteks kannatada ei saaks ja siis otsida üles, kus läbijooksukoht on ja siis püüda seda sõltuvalt katuse tüübist siis natuke ka ise parandada, kuni siis jõutakse tõesti suuremate töödeni ja sellega saab juba väga suure kahju ära hoida. Kas seda tehtud? No kahjuks küll mitte ja või vähemalt mitte alati see, see on üks selliseid näiteid, kui mille peale me oleme sattunud ja üks ka väga iseenesest mõistetavana tunduv asi on näiteks kirikute tuulutamine, mida me oleme püüdnud ka järjekindlalt õpetada, aga inimestel ikka tundub, et kiriku uksed tuleks suvel sooja ajaga lahti hoida ja kui on külm, siis kinni. Aga sellega tehakse tegelikult päris palju kurja, ehk et kirikuid tuleks tuulutada varakevadel. Nii et nad ühtlaselt üles soojenevad. Sest kui suvel sooja ajaga külma kiriku uksi lahti hoida, siis läheb niiskus nii kohutavalt üles, et sellest külmast kirikus tekivad tõsised kahjustused. Juba. Praegu talvel, nüüd see talv ei ole küll nii külm, aga just talve me näeme seda, et kirikud on hästi-hästi külmad. See on kindlasti probleem nendele, kes sinna kirikusse lähevad, aga kas kiriku enda jaoks, kui hoone jaoks ka mingisugust kahju tähendab? No meie kirikut, millest mõned on ju üle 700 aasta vanad ja mis on, on ilma kütmata vastu pidanud, eks nad peavad ka edaspidi, et see on rohkem inimese probleem, küll aga täpselt sellesama tuulutamise juures, et kui nüüd need külmad kirikut ka väga märjaks tuulutatakse, siis niiskus teeb juba tunduvalt rohkem. Kahju, et kuiv külm ei ole otseselt ei, ei hoonele ega tema sisustusele kahjulik. Aga muidugi ideaalis võiksid meie kirikud kõik olla sellise baastemperatuuriga, et mõni kraad sooja oleks seal kogu aeg sees. Aga kindlasti ka mitte üleköetud, mida me näeme nende kirikute puhul, kus kuhu on sisse pandud kütte, et seal võib teistpidi tekkida kahju sellest, et liiga palju köetakse. Mina olen käinud välismaal mitmetes pühakodades ja seal tundub just, et kirikud on väga head ja soojad, et et miks see siis halb on, et kirik on hea ja soe? Ei, ega see ei ole halb, et kirik on hea ja soe, aga asi peab olema tasakaalus. Ehk siis, et sisekliima üldiselt peab olema tasakaalus, et niiskusrežiim peab olema paigas ja kui suudetakse püsivalt hoida ühtlast temperatuuri ja niiskust ja niiskus on, on siinjuures jah väga tähtis, et ta ei läheks ei üle ega alla siis 50 protsendi enamike materjalid puhul, et puidu puhul näiteks ja ka kivi metallijaid, muu puhul on, on see 50 protsendini, niiskus selline ideaalilähedane, et igal juhul mitte kuivemaks, siis ei ole sellest muidugi probleemi. Probleem on siis, kui see, see niiskus ära kaob, kütmise käigus? Jah jah, just kuidas on nüüd väiksemate remonttöödega, mida kirikus teha, et pingid tahavad mõnikord värvimist ja võib-olla ka altar. Kas see hooldusraamat annab, nagu ka siinkohal? Annab selles osas küll, et mida nagu võiks ise teha ja kus tõesti tuleks pöörduda spetsialisti poole, et asjad viltu ei läheks ja et, et mida me ka näeme, tõesti, on see, et enamik vigu, mis on hooldamisel tehtud, on tehtud teadmatusest ja mitte mitte kuritahtlikkusest ja siin viiaksegi hooldusraamat tõesti abitud. Võiks olla kuidas on, nende vahenditega, mida kasutatakse jumalateenistuste käigus näiteks siin karikad, armulaua riistad tervikuna võib-olla ka ristimisvaagen või midagi sellist, kas need on ka teemat, mis käivad sellesama kirikuhoolduse alla? Käivad küll, et siin on eraldi pikem peatükk vallasvara kohta ja nii, et kõik see, kuidas käia ümber kiriku hõbedaga nii, et kõige paremini hoitud saaks, mida teha küünlajalgadega, kuidas külla rasvast näiteks puhastada, kuidas kirikutekstiile, altarikatteid ja muud taolist puhastada ja korras hoida. Et kõik need teemad on siin ka lahti kirjutatud. Kust läheb see piir, et mida võib teha koguduse õpetaja ja tema meeskond, kui nii võib öelda ilma muinsuskaitseametit, mida, mida peaks siis kindlasti konsulteerima muinsuskaitsega? No see sõltub esemest tema ajaloost, tema seisukorrast ja sellesamas hooldusraamatus on püütud ka siis ära liiast seletada, see, et mis, mis on see igapäevase hoolduse piir, mis on täiesti normaalne, et iga omanik iga esemega seda teeks, et et see ei ole ainult kiriku küsimus ka näiteks hoone puhul, et oma maja võib ikka ise hooldada ja remontida ka siis, kui ta on muinsuskaitse all. Aga et kust on just see piir, kust edasi peaks tegelema spetsialistid ja seda me püüame siin ka kenasti lahti seletada ja muidugi, kui tegemist on muinsuskaitsealuste, esemete või hoonetega, siis kui neil on olemas kaitsekohustusi teatised, siis nendes on ka juba täpsemalt kirja pandud, et kust see piir jookseb. Mis tundub, et on praegu olulisemad teemad, millele peaksid hakkama kogudused mõtlema just siin lähitulevikku vaadates ja kirikute seisukorda hinnates. No üks väga lai teema, aga mida siin väga pikalt ei tahaks, arutada, on, on see, et mis saab üldse kirikuhoonetest, kui kogudused jäävad väikseks ja ei suuda neid enam ära hallata. Et see on, on selline riigi tasandil kindlasti otsust nõudev küsimus. Igapäevaselt ja väikestest asjadest, ma usun, et tõesti selle hooldusraamatu abiga saab jagu, et, et selliseid noh, seesama tuulutamise küsimus või, või ka mida meie inspektorid on ka läinud, et mis puudutab kiriku ka tarbevara, mis ei ole muinsuskaitse all, kui on näiteks mitu komplekti armulauariistu või, või vanemate kirikutekstiilid, mida enam ei kasutata. Et nende üle nagu kogudustel endal puudub arvestus sageli ja need esemed võivad lihtsalt ära kaduda aja jooksul, kuigi neil on, on omaette väärtus samasest muuseumit see nüüd ära anda vahest ei taheta. Ta vahest õigusega vahest mitte. Aga et me oleme nagu soovitanud küll, et kui neid ei kasutata ja neil väärtus on, et siis oleks targem muuseumitesse deponeerida, et kõigil süda rahulikum Kuidas on lugu orelitega meie kirikutes? Orelite temaatika on muidugi selline keeruline, et praegu ikkagi muinsuskaitse all on enamuses prospektid ja muinsuskaitseoreleid, kui Pille sel kombel täna veel ei kaitse, aga selles osas ka töökäibed, et, et ikkagi see niimoodi ei jääks. Iseasi on nüüd kompetentsi küsimus, et kuidas need muinsuskaitseinspektorid, kes peavad täna juba suutma esiajaloolisest arheoloogiast kuni kuni moodsa kunstini välja, olla pädevad, et siis kuidas nad suudaksid veel ka orelite kui muusikariistade eest hoolitseda? Nüüd see raamat kirikute hooldusraamat jõuab kõikidesse kogudustes ja ma saan aru, et on plaan ka see vene keeles välja anda. Jah, nii see on, et kõigi kogudustena peaks ta olema juba jõudnud ja ma loodan, et ka ELK on jõudnud oma kogudustele kõigile seda jagada. Samamoodi siis Eesti Apostlik-Õigeusu kirik vene keelde tõlkimiseks läheb ta just venekeelsete koguduste jaoks ja loodame selle aasta sügiseks selle siis ka välja saada. Kohandame teda siis natuke rohkem ka õigeusu kirikute vajadust lastele. Et praegugi on selles hooldusraamatus, et ta ei ole päris luteri kirikukeskne, et siin on, on ka õigeusu kirikule mõeldud aga et ilmselt venekeelses osas näiteks orelitest ei ole põhjust väga pikalt. Aitäh tulemast stuudiosse muinsuskaitseameti peadirektori asetäitja teaduse alal. Kirikuelu vahetame nüüd teemat, mõne hetke pärast on kõne all juba eetikaküsimused, mille üle arutleti Porvoo ühenduse teoloogide konverentsil Londonis. Horvo Ühendus liidab Põhjamaade ja Baltikumi ning anglikaani kirikuid. Jaanuari lõpus kohtlesid nende kirikute teoloogid Londonis konverentsil, mille alateemaks oli eetika ja osadus elamine üheskoos, vaatamata erinevusele. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajana osales konverentsil usuteaduse instituudi direktor professor Rander tasud. Teema oli püstitatud sellisena, kus pidi arutusele tulema, mismoodi kirikud oma eetilistes küsimustes ja mõnedes praktilistes väljundite seostes ühiskonnaga arvestavad või ei arvesta seda konteksti, milles nad elavad, ütleme, rahvuslikke poliitilisi iseärasusi ja ka seda, kas kirik käitub ja toimib selles mõttes individuaalselt vabakiriku tüüpiliselt nagu vaba rahvakirik Eestis või on ta riigikirik ja sellega rohkem või vähem seotud riiklike seadusaktide otsustustega. Nõnda see oli, üsna palju käsitleti seda kontekstuaalsed tausta, mis annab mingisuguse kirikuotsustuste taustaks ja seal selles sektsioonis, kus mina töötasin, oligi või kus ma ettekande pidin pidama, oligi põhiline ettekanne Inglismaa kiriku esindajalt, kes tõi sissejuhatuses ära üsna pikalt selle kujunemise, mismoodi inglise kirikumaa ühiskonnas on olnud ühest küljest küll nagu, nagu riiklikult ja, ja vormiliselt ka praegu riiklikult tagatud ja seose nõu kuningannaga kui formaalse kirikupeaga, aga samas ei ole see takistanud inglise kirikul oma otsustustes olemast kui sõltumatu. Erinevalt nüüd Rootsi kirikust, mis Aastast 2000 ei ole enam riigikirik, aga ometi on väga paljus palju see, nagu nende riigis toimuvate seadusandlusega kaasa läinud. Ja sellised küsimused, mis positsioon on, on kirikul rahva suhtes riigi suhtes ja, ja kuidas see mõjutab kiriku, otsustasid need, olid need põhilisemad teemad, mille ümber jutt käis. See on ilmselt paratamatu, et kirik muutub ühel või teisel määral seda nägu ja kannab sarnaseid väärtusi, mis on ka ühiskonnas. Mingil kombel see kahtlemata niimoodi on, need inglise kiriku sinodid meenutavad parlamendi istungeid ja ja nähtavasti Rootsi kirik on, on olnud niivõrd tugevasti riigiga seotud, et, et justkui selline iseseisvuse aasta ja on üsna nõrk neil. Eesti olukord seevastu tänu jutumärkides tänu nõukogude ajale, mis kaks inimpõlve siin vahel olnud, on ta nii selles mõttes nii iseseisvunud, et ta ei tunne endal psühholoogiliselt nagu sellist. Ma isegi ütleks alaväärsus kompleksi, mida ma võib-olla mõnel pool näen, et, et ta peab just kuigi kellegi teise maise isanda joone järgi käima. Et siin ongi erinevus selles, kas kirik on moraalseks selliseks sõna ütlejaks ühiskonnas või tuleb see moraal ja näpunäitamine mõnes mõttes väljaspoolt ja ja, ja selles mõttes selline enda moraalne ja psühholoogiline, täiskasvanuna tundmine või iseseisvus võib väikesel kiriku ja väga vaesel kirikul olla olla suurem kui mõnel temast paljusust paremal ja, ja rikkamale ja, ja väliste ressursside poolest ka haritumal kirikul. Kas need erinevused, mis nüüd kirikutel on kasvõi moraaliküsimustest arusaamises tekitavad pingeid kirikute vahel? Tekitavad küll ja, ja kuna, kuigi selleks korraks oli korraldajate inglaste poolt palutud ja, ja see oli mitte ainult palutud, vaid see oli kokku lepitud, et me keskendume üldistele küsimustele printsiipidele, mismoodi, mismoodi reaalsed ja praktikasse juurdunud otsustused on seotud ühiskonnaga, siis Rootsi kiriku esindajad ikkagi pidanud, sest päris kinni vaid hakkasid taas oma seda homoseksuaalsete paaride õnnistamise praktikat õigustama ja, ja, ja nagu ei pidanud sellest kokkuleppest kinni ja see oli üks momentidest, mis tekitas ka täiesti märgatavalt pinged mitte ainult nüüd Rootsi kiriku ja Baltikumi kirikute vahel, vaid ka Rootsi kiriku ja inglise kiriku vahel, sest inglise kirikes soliidselt ja tõesti džentelmen likult tüüris kogu seda kogu seda arutluskäiku ja, ja neid sissejuhatusi ja väljajuhatusi, kuhu see konverents peaks välja jõudma, et see nagu nagu jäi, jäi tähele panemata, kui, kui üks partneritest ei taha päris mängureeglite järgi mängida, nõnda et see tekitas kahtlemata pingeid, aga see oli kahjuks täiesti nagu ühepoolselt initseeritud ja selles mõttes ei läinud keegi otsese Välise sellise psühholoogiliselt võib-olla pingelise poleemika ka kaasa, vaid seda rohkem nagu võib-olla paistis välja ühe osapoole enda sisemine ärritatus. Kas mingisugust diskussiooniga oli nüüd selles suhtes, miks Rootsi kirik on võtnud nõuks samasoolisi paare õnnistada kui palju on võimalik olnud ühel poolel ära kuulata teist ja vastupidi, et kas selle üle nagu sisulist diskussiooni kaan peetud? Sisuline diskussioon oli rohkem poolteist aastat tagasi Sigtunnas kus olid samade kirikute esindajad koos ja seal oli see sisuline arutlus ja selleks korraks lepitigi nüüd tegelikult kokku, et me seda teemat iseenesest selle poolt või vastu argumente ei käsitle või käsitleme seda, kui palju üleüldiselt moraaliküsimused võivad olla kontekstist sõltuvad, kui palju luterlikus või anglikaani teoloogias võivad nad olla ka sellistest bioloogilistest õigeksmõistva õpetuse ja muudest, ütleme evangeeliumi kuulutamise ja sakramendid jagamise põhimõtetest sõltumatud või sõltuvad, et nagu see temaatikalise oli see, millele, millele püüti keskenduda. Jaga taheti keskenduda. Kas võib öelda siiski, et see Borgu osaduskonde tuginedes nendele põhialustele, selles mõttes on siiski osaduskond ja tegutseb edasi, vaatamata nendele erisustele, mis siin kas või sai mainitud seoses Rootsi kirikuga? Praegu ta tegutseb sellisel kombel kahtlemata edasi, et selle konverentsi lõppedes aktiivrühm tehes kõigepealt kokkuvõtteid ja, ja pidades siis ka läbirääkimisi vähemalt suuremate esindajatega planeerib järgnevaid järgnevaid samme, mingit ajakava ega ega ega niisugust teemat praegu välja ei käidud veel, sest lihtsalt olukord vajab analüüsimist. Siin ei ole mõtet ju kiirustada, aga selliseid teatavaid pingeid näiteks armulauaosaduse küljes Läti kiriku ja selles mõttes ka Rootsi kiriku vahel Eesti-Läti ei ole Porvoo osaduskonna liikmeskirik, vaid ainult vaatleja. Et selliseid pingeid siiski on. Te ütlesite, te pidasite ka ise ühe ettekande, millest see oli? No minu ettekanne oli vastus siis inglise kiriku esindaja poolt peetud põhiettekandele, milles oligi eetika ja kontekst riigi ja osaduse suhtes ütleme, kuidas eetilised otsustused sõltuvad kontekstist ja, ja mis on nende suhe riigiga ja siis ka selle Porvo osadeskonnaga. Selles mõttes oli pealkirjastatud üsnagi, üsnagi pikalt ja mitmetahulised ja seetõttu inglise ettekandja ei puudutanud väga palju seda viimast osa, et kuidas Porvoo osaduskonda mõjutab. Küll aga oli põhjalik ettekanne sellest, mismoodi inglise kirik oma riigi suhtes on läbi sajandite olnud ja mistõttu ta võib ka praegu oma otsuseid näiteks mitte õnnistada sama soost paare teha lahus sellest, et, et riigi seaduse järgi tsiviilpartnerluse registreerimine on Inglismaal võimalik ja siis ma tõin samuti sellise läbi lõikelise näid läbi Eesti ajaloo, missuguses positsioonis kirik Eestis on ja et on palju olnud nagu võõra võimused ja, ja oma rahvusest vaimulik konde on siin võtta 150 aastat vana, mis on jälle erinev sellest, mis on Inglise ja Rootsi kirikus ja et mistõttu mistõttu suur osa Eesti rahvast ei võta Meie oma kirikut kui päris oma sellisel kombel, kui võetakse Inglismaa kiriku Church of Finland on ikkagi respekteeritud, sest see on täiesti meie, seal ulatub läbi sajandite meie kirikuna ja noh, nagu Eesti kontekst on selles mõttes kirik tunneb ennast ikkagi hüljatuna ja, ja tõid meedia momendid välja, mismoodi ütleme, need kommentaarid toovad välja seda, et ka noorem põlvkond, kes peaks olema vaba vaba nõukogude aja sellisest ideoloogiast kõikides muudes asjades on nagu läänemeelne. Aga niipea kui tuleb jutt kas usundiõpetusest või kiriku moraalsetes printsiipidest, et siis nagu nagu see võõrandatus on väga selgelt tunda üsnagi, üsnagi suure osa inimeste elus, et sellega ma tõin nagu selle konteksti välja, missuguses kontekstis on Eesti kirik ja, ja seetõttu ka Eesti, kui ta oma seisukohti formuleerib kasvõi sellesamasooliste paaridesse suhtumise küsimuses. Et ta kõigepealt lähtub ikkagi sellest sisulisest argumendist ja seejärel, kui võimalik, vaatab konteksti argumenti, et nagu selle inglase ettekande üks momente oligi, et ta, ta arutles nende kahe argumenteerimisviisi omavahelise suhte üle kümmendav printsipliia hajumendavate kontekst, nõndamoodi, et siis inglased ikkagi annavad sellele põhimate argumendile esikoha ja samas noh, nagu ütlevad, et konteksti argument ei ole, ei tohi kunagi kõrvale jätta, aga seda ei saa, seda ei saa ise ettepoole seada, et ei saa lähtuda sellest, seda ütles nagu inglise esindaja oma ettekandes paaril korral, et ei saa lähtuda sellest, et mis meie konteksti sobib, et see on õige, see on, see on juba ka nagu mugavusest või mugavusest tulenevalt ei ole enam põhimõtteline arutlus ja ja see oli nagu mõnes mõttes hinnang Rootsi kirikule, kes kipub vahel ütlemata, kas see sobib meile järelikult okei, veel sellest otsast ei saa arutlema hakata. Porvoo osaduskonna dialoogide konverentsist andis ülevaate dialoog randardasmat tänaseks kõik kirikuelu, saade kuulatav ka internetis aadressil www vikerraadio e. Tagasisidet saate kohta saate anda ka aadressilt kirikuelu ät r e. Mina lähen Meelis Süld ja soovin teile head õhtu jätku.