Milano 1495 43 aastane Leonardo da Vinci seisab sante marjadele graatsia kloostri refektooriumi suure valge seina ees. Itaalias käiguvad veel prantslaste suurtükkide viimased paugud. Tuhanded maha põletatud majad hõõguvad veel, aga juba kõneldakse uuest sissetungist, kuid siin valitsevad rahu ja vaikus. Aknast on näha aias tuttavate munkade valgeid kujusid. Müra, maantee, kiriku lahtisest uksest kostab palves rosinat. No. Peaaegu üheksa meetrit lai on see sein, millele ta hammast seeni maalib. Viis meetrit kõrge tuleb tema pilt, et see laudade taga istuvad thelmunkadel silme ees, seisaks sellele valgeks krohvitud. Puutumatule seinale peab tekkima lugu 13-st inimesest, kes viimast korda koos õhtueinet võtsid. Üks neist löödi järgmisel päeval risti. Leonardo da Vinci püha õhtusöömaaega on mõned asjatundjad kõigi aegade kõige täiuslikumaks maaliks pidanud kuid miks ometi seisab see maal ühe päris tagasihoidliku kloostri kiriku söögisaali seinal? Ajaloos on nii lõpmata palju salapära, sellepärast ta nii lummav ongi. Ilusat pühapäeva, jälle kord. Helgi Erilaid olen mina. Jah, vikerraadios algas. Umbes 400 aastat enne Kristust hõivas kelti hõim Insurbid praeguse Milano ja seda ümbritsevad alad. 222 enne Kristust vallutasid kogu piirkonna roomlased ning keskset asundust hakati kutsuma meedia Laanum. Siin Laanum vastab keltikeelsele sõnale plaanum, mis märgib tasandiku media, Laan on peaks siis tähendama keset tasandiku Lombardia linnal. Milaanot on pikk sündmusterohke ajalugu, mis näitab, kuidas linn sajandite jooksul käest. Ta on käinud roomlased, läänegoodid, hunnid, idagoodid, langobardide, siit Lombardia ja prantslased. Keskajal sai Milanost kiiresti rikastub kaubanduskeskus ning õige pea võis juba Milano hertsogiriigist kõnelda. See võttis enda alla suure osalam pardiast ning kunagise Itaalia kuningriigi traditsioonilised keskused Milano ja Paavia. 15. sajandil sai Milana valitsejaks sportsa suguvõsa. Kõik algas mehest, kelle nimi oli Franžesca Franchesco esimene sportsa palgasõdurite juht Oscanast. Tema isa pidas sama ametit, et ja 18 aastane Franško võitles lahingutes oma isaga kõrvuti ning sai peagi kuulsaks sellega, et suutis metall kange paljaste kätega sirgeks painutada. Tolles Itaalias käisid pidevad linnriikidevahelised sõjad, nii et palgasõduritel oli tööd kuhjaga. Võideldi selle valitseja poolel, kes rohkem maksis. Source tegi oma tööd hästi ning jõudis lõpuks Milano hertsogiriigi armee kapit taanadženeraale ametikohani, mis peakomandöri peaks tähendama. Ja kui Milano hertsog ilma meessoost pärijata suri saysportsest 1450. aastal linna senati otsusega ka uus valitseja Milanos, Fortsade dünastia rajaja ja Francisco esimene sportsa on päris positiivse valitsejana ajalukku läinud. Ta tegi linna elus mitmeid uuendusi ning tema õukonnast sai hertsogiriigi renessansiajastu ideede ja kultuurikeskus. Ta sai sõbraks Firenze tollase valitseja kusi Modymeditšiga, mis tähendas rahuaega Milano ja Firenze vahel. Esimese Itaalia hertsoginna püüdis ta vana vaenlase Prantsusmaaga diplomaatilisi suhteid jalule seada, mis tal isegi õnnestus mõneks ajaks vähemalt. Dixicaderanta on see muusika, mille taktis itaalia rõõmus rahvas sajandeid oma pidustustel tantsinud on. Milanos jätkas oma isa Franžesco tööd, tema teine poeg, Milano hertsog Ludwig Kosfortsa Veiko Moora, nagu teda kutsuma hakati. Moora maur, Ludovi kal olnud pisut tumedam nahavärv ja süsimustad juuksed. Temagi oli oma valitseja positsiooni pärast lahinguid pidanud ning ei võinud iial kindel olla, et Itaalia rikkusi kavad riigid Prantsusmaa, Hispaania, aga ka portugallased, inglased, saksa vürstid ja šveitslased ikka ja jälle oma röövsõdadega Itaaliasse ei tungi. Aga eks oma elutähtis ka elamist. 1491 abiellus 39 aastane luda viigoil Mooro imekauni 16 aastase vanast aadlisoost pärit printsessi Beatriidse estega ja ei saa öelda, et Milano hertsogi õukonnas noil aegadel just igav elu oleks olnud. Vaeneluda Viika, tema lossi katu, sealt kadus rahu sel päeval, kui ta verinoor naine sinna elama asus. Moorol oli õige mitmeid armuseiklusi olnud tervelt 12 aastat tema lemmikuks olnud sessilje kalleraani oli aga just mehe abiellumise aastal tallega poja kinkinud Beatriitsejali halastamatu kalleraani päev õukonnast kaduma. Poeteisse lautomängija sessilja anti naiseks vanale rikkale graaf Bergamiinile, kes naiste oma luksusliku lossiga olema viis. Beatriitsi oli oma esimese võidu saanud üpris haritud noor daam otsustas siis oma õukonda ka väärikaid inimesi kutsuda kaid, õpetlasi, poeedee, kunstnikke, nende seas ka Leonardo da Vinci, kes korraldasuda vihkaja Beatriitsi uhke pulmapeo ning kujundas noore hertsoginna ruumid hertsogi lossis. Pulmakingiks ulatas ta noorele daamile temast maalitud kauni renessanss portree. Ja õhtuti käis lossis ikka pidu ja pillerkaar, mille keskpunktis Trallides kaunis Beatriidse. Vaene luda viik ei suutnud ei tantsuringis ega jahikäikudel oma noore naisega sammu pidada, kuid ta oli siiski mõjukas mees ja kaval poliitik. 1494 sai temast ametlikult Milano hertsog kuid samal aastal tungis prantsuse kuninga Sharel kaheksandaks armee taas kord Põhja-Itaaliasse. Tema väed jätsid üha edasi tungides maha verise ja laastatud maa graferentselasest. Leonard ost sai kohutava kallaletungi ohver. See lugu algas 1487. aastal. Selle aastal kutsus Ludovi kos force Leonardo enda juurde ja andis talle tellimuse luua oma isa, Franžeskas Hortser ratsamonument. Leonardo da Vinci oli seni vaid maalinud. Nüüd peab ta äkki hakkama saama ühe skulptori jaoks vaat et kõige raskema ülesandega ratsema nomendiga. Asja uurides leidis ta, et Itaalia linnades on väga vähe ratsuri kujusid. Ta teadis mõndagi oma portreteeritavatest frantšescasfortsast palgasõdurite juhist, kes oli kõrgema tasu eest iga kell valmis oma senist isandat reetma ja kellest lõpuks sai Milano hertsog. Kuid Leonardo otsustas selle kuju siiski teha. Tehku see au oma loojale, mitte sellele, kes hobuse seljas istub ning nimetab seda ma skulptuur ka vallaks hobuseks, mitte Fresh, kas force ratsamonumendi ks. Ta oli teinud valmisemaga vallu hiigelkõrge savimudeli ning muretsenud skulptuuri valamiseks 170000 kaela pronksi. Ta oli lõpetanud valuvormi alustanud sulatusahjude ehitamist, kuid 1494. aasta sügisel tuli moora kabinetist range käsk kõik 170000 naela pronksiäravedamiseks valmis seada. Seda oli vaja suurtükkide valamiseks. Prantsuse kuninga šarl, kaheksanda võitmatu armee veerese leid Itaalia nagu tulvavesi ning Morov, Charlie, hea sõber oli tema poolel. Mooro eesmärgiks oli Charlie armee Milano hertsogiriigi vana vaenlase Naapoli kuningriigi pihuks ja põrmuks teeks. Kuid 1495. aasta kevadeks oli tõrida Itaalia riik, väike paast ja Hispaania kuningas, prantslaste vastu võimsa liidu moodustanud Ludovi Moora üpris kiiresti aru, et kasulikum on võitjate poolel seista ning reetis pikemate oma senise sõbrašarli, kes üheksandal oktoobril 1495 tema jaoks häbiväärsele rahulepingule alla kirjutanud. No ta ikka Ilmarali nüüd vägev hertsak ning pidas end kogu Itaalia isandaks. Kuid see positsioon oli raskelt tulnud. Ta oli kõige eest maksnud oma poliitiliste sõprade, lepingute, salajaste klauslite, intriigide ja liitlaste eest. Hinnad olid kõrged, õlad tohutud. Isegi vanad perekonna ehted olid müüdud või panti pandud. Küllap vajas valitseja noil keerulistel aegadel üht rahulikku paika, kus asjade üle järele mõelda. Ta leidis sante marjadele kraatse kloostri. Ludwig kale hakkasid meeldima valgeid rüüsid kandvad dominikaani mungad, kes olid 1462. aastal Milano kindluse lähedale oma kloostrit ehitama hakanud. Talle meeldis siin väike kiri ja vaiksed aiad ja ta leidis, et just siia tuleks rajada tema perekonna hauakamber. Kloostrihoone oli 1469. aastal ehitanud skulptor, arhitekt ja insener Kuniforte Solari. Kuulsast arhitektide soost pärit meister ja Milano hertsogiriigi peainsener. Kiriku ehitamine võttis rohkem aega ja Ludovi Komoro kutsus selleks appi nimeka renessansiajastu arhitekti tonaato Praman. Milano oli küll gooti traditsioonide linn, kuid Pramante tõi uue ehitusstiili siiagi. Dagen pisut Voldemar Vaga üldist kunstiajalugu 15. ja 16. sajandi renessansskunstiajastu maali ja skulptuuri iseloomustab realistliku looduslähedase käsitlusviisi lõplik võidulepääs. Itaalias seltsiv sellega ka juba algusest peale veel üks tähtis moment, nimelt tiik kunsti mõju. Kõige tugevam oli see mõju Itaalia arhitektuuris. Siin hakkab 15. sajandil maksvusele pääsema antiikarhitektuurivormide imiteerimine. Õieti ainult arhitektuuris võib niisiis kõnelda antiikkunsti uuestisünnist, mida tähendabki prantsusekeelne sõna renessanss. Kõrgrenessansi arhitektuuristiili geniaalne rajaja Andonaatab remonte. Teda huvitasid peamiselt kuppelehitised ja seda huvi süvendas arvatavasti tutvus Leonardo da vintsiga, kes ju ka arhitektuuriga tegeles. Pramante Lombardia loodud ehitistest on tähtsaim 1492 kuni 97 rajatud Santa Maria telegraatsia kooriruum. See on tsentraalne supelhoone mida väljast ümbritseb telgikujuline hulknurkne ehitis. Voldemar Vaga Üldine kunstiajalugu. Müra maanteest veel nii palju, et 1499. aastal asus ta elama Rooma ja seal andis paavst Julius teine talle tohutu ülesande ehitada ümber Püha Peetri basiilika ja seda tööd jätkas juba Michelangelo ise. Aga praegu on 1492 ja loodab ikka moora andis just vramantele käsu ehitada ümber Santa Maria della graatsia kloostri kirik, et see sobiks hertsogi perekonna hauakambriks. Viimaste aegade uurijatele on selle kohta küll ka kahtlusi, kuid arvatakse, et see ikkagi oli Bremon aitäh, kes kujundas kirikule vägeva absiidi. Tuletagem meelde absiid pool ringi või hulknurkse põhiplaaniga END ehitis kirikuarhitektuuris kus paikneb tavaliselt kõrgvaimuliku istekoht või altar. Vraman tee absiid sante marjadele kraadilise kirikus sammaskäigu kohal on kõrge ja uhke. Kirikuhoone ise pole just väga kõrge, kuid seisab Mayes teetlikult laiaväljaku ääres punastest tellistest hoone suure otsaviiluga fassaadil kahe samba vahel, ümara kaarega kas pikad read piklike kaaraknaid ning nende kohal sügavad ümaraknad kõik heledate raamidega, hoone teises otsas kõrge hele hulknurkne kuppel ja apsid ning taas pikad read Telliskiviäärisega aknaid. Kiriku sees avaneb suur pikk pealkaartega ühendatud sammaste read eraldavad seda külg löövidest, mille mõlemaid seina palistavad kabelit. Arkaadia võlvi ehivad ammused ornamendid ja nii seest kui väljastpoolt jätab Milanos ante marjadele kraatse tagasihoidlikult suursuguse mulje. Seinte ääres seisab tegelikult inkrosteeritud vanu puukappe. Nende kohal võib näha iidsete freskade jälgi. Need on pärit kiriku ehitamise aegadest. Kloostrihoone ja kiriku vahele ehitas Pramante enamus ajaloolasi on niisiis veendunud, et see ikka oli pre maantee. Ka uue refektooriumi munkade söögisaali. Sedalaadi kloostri ruume oli tavaks religioossete piltidega kaunistada. Et mongatsuma söögiaegadel liiga naiste mõtete küüsi ei satuks. Et. No no sööme, sööme toorene. Neeme. Leonardo da Vinci oli lootnud, et hertsog luda Viikoil Moora usaldab Pramanter efektooriumi maalid tema hoolide kuid hoopis kohalikult meistrilt. Tonaatodemontarfaanolt telliti munkade söögisaali jaoks maal Kristus ristipuul mandorfano lõpetaja sama fresko 1495. aastal ja kui Mooroselle üpris tavalise töö üle oli vaadanud, kutsus ta kohale mehe Vintšist ja andis käsu kraapigu Leonardo õnnetumandolfano pilt maha. Pilt jäi siiski alles, otsustati aga, et Leonardo maali prefektooriumi tagaseinale oma pildi püha õhtusöömaaja. Ei ta. Toomelgi appi. Ja nii seisab Leonardo da Vinci, Milano Santa Maria della graatsia refektooriumi suure valge seina ees ja mõtleb, kui palju itaalia maalikunstnikke on juba püüdnud püha õhtusöömaaega maalida. Ja kui paljudel see on ebaõnnestunud, kui nad pole kujutanud inimlikku draamat, et õhtusöögi ajal enne piinamist ja kannatusi vaid lunastustoova jumala poja ohvri ülemust, Leonardo otsustab, tema püha õhtusöömaaeg peab kujutama inimliku tragöödia haripunkti. Selle jaoks, kes on tulnud armastust ja headust jutlustama ning selle eest risti lüüakse. Juba näeb ta oma valgel seinal kolmeteistkümmet inimest laua taga istumas. Veel ei tea nad, mis neid ootab. Kuni laua keskpaigas istuv Jeesus vaikselt ütleb. Üks teie seast annab mind ära. Jõudes on oma 30 hõbeseeklit juba kätte saanud ning lubanud oma õpetaja variseride-le kätte näidata. Siin laua taga teda veel ei kahtlusteta, kuid kunstnik peab pildi vaatajatele näitama, et just see mees on reetur. Põhjalikult Leonardo da Vinci aega ja loomingut uurinud ajaloolaste töödest on ilmselt oma stseenid voolinud ka františektšile raamatusse mees Vincist. Ta väidab, et püha õhtusöömaaeg polnud Leonardo jaoks vaid piiblist seent. Ta nägi selles ka oma kaasaega reetmisi, ahnust mõrvasid kirikute kasu iha ning kõige ja kõigi üle valitsevat põrguelukat raha. Nii asub siis Leonardo tööle oma 13 keerulise isiksusega maali kallal. Protsess on pikk ja raske. Ta teeb endale kõigepealt selgeks, missugune on tema maali tahate, iseloom on nad ülevad, villabased, lõbusad, kurvad või karmid õiglased võigurjad, vanad või noored. Ta õpib tundma igaühe olemust eraldi ning läheb neid siis linna peale otsima. Ta jälgib hoolega inimeste nägusid, käitumist, liigutusi ja kombeid. Pliiats ja vihik on tal alati vöö vahel kaasas. Ta joonistab, jäskitseerib, otsib omapäraseid nägusid, jätab need endale mällu. Lõpuks tungib tema apostlid, luues nende olemusse. Sädadest nägudest loob ühe ainsa, millest tegelikkuses olemas ei ole, kuid mis on tema pildi jaoks kõige tõetruum. Ta elab sama apostlite elu, tunneb neid kui südamesõpru, kujutleb nende reaktsiooni, kui Jeesus ütleb välja oma saatuslikud sõnad. Üks teie seast annab mind ära. See, kes parajasti joob, paneb käestama peekri ja pöördub Jeesuse poole. Teine käedristatud kortsutab kulme ja pöördub oma lauanaabri poole. Kolmas pöörab peopesad üles, kehitab õlgu hämmastus näol. See, kes nuga peos hoiab, pöörab ennast, ajab ümber, laual seisab peekri, teine kallutab end ettepoole, silmad suletud. Märkmed eskiisid vaatlused isegi unenäost, stseenid läbi nende läbi selle tohutu eeltöö sünnib kunstniku mõtteis püha õhtusöömaaja draama. Kuid valge Seinsante marjadele kraatsee dominikaani munkade refektooriumist. Annika veel tühi. Aga lõpuks jõudis Leonardo oma eeltöödega niikaugele, et laskis munkade söögisaali seina äärde tellingud üles panna. On säilinud kirjeldusi selle kohta, kuidas ta oma maali kallal tööd Tase. Sageli ronis ta juba varahommikul tellingutele päikesetõusust, kuni õhtuhämaruseni ei pannata pintslit peost. Vanustes söögi- ja joogiaina maalis, aga siis ei puudutanud pilti, mitu päeva seisis refektooriumis ja vaatas seda tundide kaupa. Mõnikord tormas ta korraks kloostrisse, ronis tellingutele, tegi kakskolm pintslitõmmet ja ruttas taas kuhugi mujale. Kloostri priorit häiris Leonardo töörütmi Aina lisaks rohmakatele tellingutele tema söögisaalis. Sellestki on kõiksugu lugusid jutustatud. Prior oleks siis tahtnud, et kunstnik kogu aeg pintsliga tahaks, et pildiga ometi kord asjad ühele poole saaks ja tellingud maha võetaks. Miks peaks Leonardo teinekord pool päeva lihtsalt niisama pildi ees seisma? Pahane prior kaebas hertsogile ning Moro kutsus Leonardo kohvile. Seal seletas kunstnik oma töö tellijale siis kaua aega, kuidas kunstilooming sünnib ja et looja peab oma pilditegelased esmalt mõtetes välja kujundama ja alles siis pintsli pihku võtma. Leonardo teatas, et tal on veel tegemata kaks kõige tähtsamat pead sellel pildil Kristuse ja Juuda omad. Ta pole neid veel leidnud, aga äkki sobiks Juudaks doosema tüütubrior ise ehmunud prior jätnud seejärel kunstniku rahule. Kas aga tema nägu tõepoolest pildil juudele on maalitud? No kes oskaks seda öelda? Kuid Leonardo oli noil aegadel ka hoopis maisemaid muresid. Milano hertsog oli pärast suurt sõda põhjalikult võlgades ja tal polnud raha kunstnikule tema töö eest maksta. Varsti polnud Leonardo enam millestki elada. Ta kirjutas hertsogile kirju, lausa meeleheitel like palveid, mis jäid vastuseta. Ta nägi vaeva mitmete tehniliste leiutiste kallal, mõtles välja masinaid ja mehhanisme tekstiilitööstuse jaoks, mis ametiga pisut raha sisse tooksid kuid ei suutnud tollases maailmas oma mõtteid ellu viia. Kõik tema plaanid ja joonised jäid ikka vaid tema töötuppa. Leonardo kannatus katkes 1496. aasta juunis. Ta viskas oma balleti ja pintsli Santa Maria della graatsia refektooriumis, kus seda ja teist ning lahkus. Hertsog ei üritanudki teda tagasi kutsuda ega maksnud kaerapalka ka, mida ta kunstnikule kolme aasta eest võlgnes. Ta andis käsu Leonardo Le asendaja leida. Kuid kuulsad meistrid, kelle poole ta pöördus, keeldusid kõik tema pakkumisest. Kunstielus oli tollane Milano vaid provints, mis meistreid millegagi ahvatleda ei suutnud ja mungakloostri refektooriumi seinal kujutatud 13-st inimesest püha õhtusöögilaua taga pannud kahel ikka veel nägu. Vägikaikavedu hertsog Moorajale Narda vahel kestis mitu pikka kuud kuid kunstnik ei unustanud selle aja jooksul oma Kristust jama juudest seal sante marjadele, graatsia seinal. Vastupidi, ta otsis neid nägusid kõikjalt, kuhu juhtus. Ta otsis reeturi prototüüpi, Milano vangla surmamõistetute kongidest ja vaestest linna jagudest, kuid leidis selle õige näo hoopiski paleedest, kus õukondlased ja türännid olid paugupealt valmis 11 maha müüma. Siit leidis ta oma kurikuulsed inimvärdjate pead ning nende seast käiud ainese. Kuid siis andis saatus Milano hertsogile Lodoviga ilma Orole kaks rasket hoopi. Suri tema 15 aastane vallastütar Bianca päikeseline olend, kes Milano kastelli külmadesse ruumidesse alati soojust oli toonud. Bianca maeti 1496. aasta novembris hauakabelisse inte marjadele graatsia kloostris. Sellesama paiga lähedale, kus Leonardo maalil ikka veel puudus Jeesus. Juudas oli nüüd kunstniku meeltes juba olemas. Haua juures sosistasid pahatahtlikud keeled, et Bianca mürgitati. Pilgud vaatasid ikka vaid hertsogi kaasa Beatriicze poole, kes polevat sallinud seda valgussädet õnnelikku peankad. Beatriidse ootas sel ajal oma kolmandat last kuid tal polnud põhjust õnnest särada, sest õuedaam Lukreetsee Agrivelli ootas imo rallast. 1497. aasta jaanuarikuu teisel päeval läinud hertsoginnat Assanta marjadele graatsia kloostrisse ning seisnud kaua Bianka haua juures. Samal õhtul korraldanud Beatriicze hertsogi lossis taas ühe uhke peo käskinud teenijatel oma pihiku tugevasti kinni nööride ning tantsinud end meeletuks ja hingetuks. Veel enne südaööd tulnud ilmale hertsogi surnud laps ja ka noor 22 aastane hertsoginna Beatriicze lahkunud sel ööl siit ilmast oli see tema kätte maksta oma truudusetu mehele linnasse Systati külmud linnas sosistati Etka hertsoginna mürgitati tema pattude ja Bianka eest. Hertsog laskis Beatriiczis antama riiedele graatsia kloostrisse Bianka kõrvale matta. Ta oli nüüd murtud mees ja talle tuli meelde tema teenistuses olnud maalikunstnik Leonardo. Nüüd kutsus ta Leonardo tagasi, et suur pilt kloostri refektooriumi seinal ometi kord valmis saaks. Tagaseina akende taga on õhtumaastik, pika laua ääres istub 12 apostlit Nende keskel. Jeesus laud näib kloostri söögisaali otsese jätkuna. Sellele on samasugune senist Siksakkelist oja meenutava tikandiga linna nagu saalist seisvatel laudadel. Samasugused taldrikud, noad, leiva tükid, mille küljes suutäisi murtakse. Iga päev. Õhtuhämaruses istusid seinal oleva Kristuse vastas oma õhtusöömaajal kloostri prior, Jamongad, ka hertsog Moora, tavatsenud siin käia. Seinale maalitud Jeesus ja tema jüngrid kannavad lihtsaid, vaeste inimeste rõivaid ja lunastaja ütleb nii oma jüngritele kui neile, kes pilti vaatavad. Üks teie seast annab mind ära. Õudus, viha, valu, hirm, teadmine, et üks nende hulgas on reetur, kõik peegeldub apostlite näol. Selle hetke pühast õhtusöömaajast suutis Leonardo da Vinci igaveseks jäädvustada. Kõik pildil on suunatud keskse tegelaskuju poole, kes istub oma 12 kaaslase seas kuid on juba üksi. Silmades on ääretu kurbus, ta teab oma saatust ja teab ka reeturit, kuid ei osuta temale. Kas uskuda, et Leonardo andis Kristusele omaenese näo? See küsimus jääb vastamata. Itaallasest kunstnik valis oma apostlid Itaaliast. Need mehed on kirglikudega, hoia omaseste vaos. Nad ei suuda äsja kuuldust toibuda. Juudas istub kangestanult Johannese ja Peetruse vahel. Pigistab paremast käest rahakoti, teine käsi eksleb laual. Ta ei pööra pilku Jeesuselt. Kas ta tõesti teab, et just tema on reetur? Juude see julmus ja tundetus on inimnäoga ja nende kõnnibki reetlikus inimese maskees tabamatuna mööda maailma ringi. Leonardo maalis oma püha õhtusöömaaega kolm või neli aastat mõtles läbi iga käeliigutuse pea, kallutuse ja pilgu iga väiksemagi detaili sellel maalil on öeldud, et see pilt on isegi liiga täiuslik. 44 ruutmeetrit täiuslikkust. Selleks oli kunstnikul aega vaja, kuid noil aegadel maaliti seinu freskotehnikas, mis tähendas värvide kandmist veel niiskele krohvile, et need kõvasti seina külge jääksid. See oli kiire töö. Täiuslikkust taotlev mees Vincist ei saanud aga oma tööga kiirustada. Ta valmistas kõigepealt hoolikalt kogu suure seinapinna, kattis selle spetsiaalse kihiga ja kasutas oma leiutatud õli temperat. Leonardo oli ju leiutaja, ta oskused tema leiutatud värv peab vastu vähemalt 10 sajandit. 1498. aasta talvel pidile Ardo oma pildist lahkuma. Ilm oli vastik, 100. kord vihma, kord lörtsi, kord lund. Kloostri seinad muutusid niiskusest plekilisteks. Kanud kunstniku terav pilk Jeesuse selja taga kahvatum maastikul vaeva nähtavat mõra mitte keegi ei saanud seda tol ajal veel tähele panna sest mitte keegi ei tundnud nii põhjalikult pildi pinna, iga sentimeetrit. Aga selles tillukeses mõras oli värvipind aluse küljest lahti rebenenud ja kunstniku haaras kohutav hirmutav eelaimus. Aga esialgu ei teadnud keegi midagi sellest ähvardavast marast. Püha õhtusöömaaeg sante marjadele, graatsia kloostri refektooriumi seinal tegi Leonardo kiiresti üleid Itaalia kuulsaks hakkasid tekkima legendid tema jumalikust andest sellest, et ta tunneb end kodus mitte ainult kõigil kunstialadel, aga ka teadustes ja milliseid vahvaid leiutisi ta veel loonud on kaaluda Veiko Ilmar oli äkki Leonardo geniaalsusest vaimustuses ning jagas kunstnikule terve rea uusi tellimusi lastes talle välja maksta kausa eelmistest aastatest test võlgu jäänud palgast. Hertsog kinkis oma kunstnikule isegi viinamäe portewertsel Liina juures suure tunnustuse märgiks. Aga katastroof oli juba siinsamas. Prantslaste väed marssisid taas Itaaliasse, otse Milano peale. Ludovi Guell moora põgenes ja ilma ainsagi püssipauguta vallutasid prantslased kogu Milano hertsogiriigi. Kuningas lõi 12. laskis tohutute killa vooridega kaupa Itaalia rikkusi ning kunstiesemeid Prantsusmaale vedada. Sõjasaaki üle vaadates jäi kuningas stante marjadele graatsia refektooriumi seina katvat püha õhtusöömaaega silmitsema. Ta püüdis leida igasuguseid võimalusi, kuidas Maali vigastamatult Prantsusmaale toimetada, aga tegemist oli ikkagi terve kloostriseinaga. Jube taheti sein plokkideks lammutada, et see siis vankritele üle alpide Prantsusmaale toimetada. Kuid õnneks tuli 1499. aasta talv. Teed olid porised, pusid mudasse ja lõpuks lumme. Pilt jäi sinna, kus ta oli, kuid selles tuss oli otsustatud. Leonardo käis ikka aeg-ajalt refektooriumisema seina vaatamas ja nägi üha enam uusi mõrasid ja pragusid juba lahti tulnud väikesi krohvitükke. Kunstnik teadis, et see on tema eneseasi. Ta oli valinud vale värvisegu valele krundile. Miks ta küll sellele ei mõelnud, et see kloostri põhjapoolne sein on otse jäise tuule teel ja imeb endasse pidevalt niiskust ja et vaid paari meetri kaugusel siit keedavad mungad köögikateldes oma toitu ning pottidest tõusev aur seguneb just püha õhtusööma ja ees sahvri lõhnadega. Jääd siia alla, kloostri juurde voolavad kõik vihmaveed. Kibedat kahetsust tundes pidi kunstnik seisma oma imelise, kuid sureva töö ees. Inglise kirjanik Aldous Huxley on vahest kõige õigemini öelnud. Leonardo püha õhtusöömaaeg on kõige kurvem kunstiteos maailmas. Noaga. Tulevikku oma karmis nukruses tuli aga selline. Juba järgmisel aastal ujutas tulvavesi Milano üle ja selle sogases veed möllasid mungakloostri refektooriumis. Järgmiste sugupõlvede vältel püüdsid kümned nimetud platserdajad juba poolenisti hävinud teost päästa, seda riknenud kohtades üle maalides ja niimoodi pilti veel rohkemgi kudes. Refektoria nõust otsustati kõrgemaks teha pildi alumise osa arvel. Napoleon tuli, vaatas ja mõistis selle kunstiteose tõst, kuid pidi uutele lahinguväljadele kappama, et sadu tuhandeid inimesi tappa. Varsti pärast seda sai sante marjadele graatsia kloostri refektooriumist sõjaväe hobustetall. Lõpuks taipas keegi ohvitser hobused ruumist välja viia. Veelgi halastavam mees laskis refektooriumi ukse kinni naelutada. Kui ükskord head restorani altarid kohale jõudsid, võis seinal kujutati stseeni vaid uduselt aimata. Ja siis tuli suurim sõda, mida klooster seni näinud oli. Leonardo oli kunagi püüdnud leiutada tiibu, mis inimesed taevalaotusse lindude kombel lendama aitaksid. Rohkem kui 400 aastat hiljem, ühel augusti ööl 1943 olid nad kohal pommilennukid Santa Maria telegraatsia kloostrist jäid varemed järele, aga ime küll, püha õhtusööma ja seen jäi alles. See oli liivakottidega kinni kaetud. Klooster ehitati taas üles ja muidugi kasutati kõiki uute aegade võimalusi selleks, et Leonardo maal valgete seintega tühjas ruumis nii hästi restaureerida kui vähegi võimalik. Hulk kunstiajaloolasi, uurijaid, teadlasi ja kunstnikke töötas aastaid selle maailma kuulsaima maali kallal. Imet ei suutnud nad ometi korda saata. Ja kahjuks on praegune püha õhtusöömaaeg vaid kahvatu vari Leonardo da Vinci kätetööna valminud imelisest värvilisest pildist nagu ta oli aastal 1497. Aga ta on alles ja täis mõistatusi ning saladusi, mida siiani lahendada pole suudetud. Petturisukas, kes tahab nagu jälle ei saa läbi ilma than Brauni ja tema Da Vinci koodita. Kes mäletab keskmik, aga ühel ööl istuvad Sofi ja Langdon ja väga paha, nagu hiljem selgub, kuid tark õpetlane tyybing viimase luksuslikus kabinetis ja uurivad Leonardo püha õhtusöömaaega. Ja tyybingi juhib Sophie tähelepanu inimesele, kes istub Jeesuse paremal käel. Sofi vaatab ja näeb lopsakaid punaseid juukseid leebelt kokku pandud käsi ja vihjamisi maalitud rinda. Püha õhtusöögilaua taga ei istu Ki siis 13 meest. Näib, et Jeesuse kõrval istub naine. No see on muidugi, tähendab Raun tema ilukirjanduslik tõlgendus, mida ei pea tõsiselt võtma. Aga, aga kui mõnel mu lugupeetud kuulajal peaks käepärast olema uuemaid kunstiraamatuid, vaadake püha õhtusööma ja reprot. Leidke ta internetist, kes istub Jeesuse paremal käel.