Kirikuelu tere õhtust. Täna on kirikukalendri järgi igavikupühapäev. Paljud vanemad inimesed teavad tänast päeva kui surnute mälestuspüha algavas saates räägimegi sellest, miks me mälestame lahkunuid on sellel ka vaimulik tähendus. Kas see muudab igavikku läinud inimeste saatust teispoolsuses? Uurime, kuidas mälestamist kirikus läbi viiakse ja millal tavaliselt seda tehakse. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Vestluskaaslaseks täna on Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Mind ajendas sellesse kiriku saatesse võtma surnutena mälestuspüha teemat. Üks küsimus ühelt kuulajalt, proua helistas raadiosse, tahtis teada seda, miks ei ole meil kalendris enam pühapäeva peal, mis eelneb esimesele kliendile, mitte midagi kirjastada, tavalistes kalendrites ei ole seal enam igavikupühapäeva märkustega surnute mälestuspüha märkust. Nii et tundub, justkui oleks kõik kadunud, ei olegi midagi sel pühapäeval, aga ometi teatakse, et tegemist on kirikuaasta viimase pühapäevaga on siis kirikus üldse midagi toimumas sel pühapäeval või mitte. Tammsalu Tallinna Jaani koguduse õpetaja. Ja sellega on niisugune lugu, et et nähtavasti on need nii-öelda tavakalendritegijad lõpuks käega löönud, sest kirik ise ei oska nagu õiget vastust anda enam. Me oleme muutuste keerisesse ennast lasknud tõmmata ja surnute mälestuspüha on üks, mis on selles muutuste keerises nagu, nagu lendama läinud. Vanasti oli väga selgelt tahad, kirikuaasta lõppes luterlikus kirikus surnute mälestuspühaga, et enne kui läksime edasi, mõtlesime nende peale, kes, kes on lahkunud, siis nüüd on nihkunud see lahkunute peale mõtlemine järjest enam ja enam hingedeaega ütleme siis nii, et eestlastena ehk see on meile ka natukene omasem ja, ja sellele oma loogika täiesti olemas. Samas teine november paraku ei ole püha päevi ja, ja, ja oleks ta siis pühapäevane päev sel aastal langes pühapäevasele päevale, aga mis teha järgmisel aastal, millal siis surnuid mälestada. Nii et ma usun, et siit on ta nagu pärit, miks ta on kuskil kalendrites nagu see nimetus välja langenud, sest kui me võtame nüüd täna luterliku kiriku, selle aasta kalendri, siis selle koha peal on, on kuid kui pühapäev kirjutatud ja siis olles surnute mälestuspüha, et anname teile veel võimaluse, kes te veel nagu Imandlikud olete, et veel selle peale nõndapidi mõelda kuskil Kristuse pühapäev ja nii edasi ja nii edasi. Nii et sealt ta on tulnud ja pühapäeval on ikkagi pühapäev ja, ja need, kes oma lahkunuid südames kannavad ja ja usuvad, et nendega jamada, mõtlemine, nende pärast palvetamine on üks, üks igati kristlik tegevus. Siis võiksid ikkagi minna oma mälestussoovidega vaimulike juurde ja ma ei usu küll, et üheski kirikus õpetaja, kes on ka võib-olla väga reformimeelne, ütleb, et sel pühapäeval mälestada surnuid. Aga võib-olla see rõhutamine selle pühapäeva mälestuspüha rõhutamine on ja jäänud nagu väiksemaks. Üldiselt on niimoodi, et inimesed meie kiires maailmas ei taha mõelda väga palju surmale, mõeldakse ikka rohkem tervisele ja edule. Kas, et surnute mälestuspüha kirikukalendris on muudetud ära igavikupühapäevaks on märk sellest, et see mõtteviis jõuab tasapisi ka kirikusse ja surmale ma nüüd päris ühte pühapäeva küll enam ei pühenda. Noh, võiks öelda, et pigem on nii, et, et me pühendame ta Igovikule ehk mõtleme selle peale, mis tuleb peale suruma, et me läheme nagu sammukese edasi jätame selle surma sealt nagu vahepealt vahele. Kuidas Hando Runnel on öelnud, häda tunnen väikest omast, kes ükskord mõttes surmasti küsis, mille pärast, kas peab suureks saama laps ja siis luuletaja lohutab, et surm tuleb talist pärast, sa oled alles laps tegelikult inimeseks olemise juurde kindlasti kuulub surmale mõtlemine ja, ja enda nii öelda mõtet selgeks saamine selles valdkonnas kõige naerinud ja õigesti minu meelest see, kes ei ei taha mõelda surmale, ei mõtle tegelikult ka elule või see, kes pole surmaga asju selgeks teinud oma mõtetes pole mõtteid selgeks teinud ka elule mõeldes. Kas sellel pühapäeval Jaani kirikus on ka pikk-pikk nimekiri inimestest, keda mälestatakse, ma tean ise kogemusi kirikust olles surnute mälestuspühal teenistusel, siis ma tean, et püsti tuli seista ikka iga minutit ja võib-olla 10 minutit ja kui mitte 15 minutit, sõltuvalt siis koguduse suurusest. Ja ütleme nii, et millised võib-olla, et muutused on tulnud ka tänu sellele, et ega õpetaja jagab, haara seda, et mida on palju ja mida nagu liiga palju. Et muutus on selles, et me oleme juba ammu jätnud ära või vähemalt ma olen püüdnud seda nii teha, et ka teised võimalikud selle ära jätaksid siin Jaani kirikus vähemalt igasuguseid võrdeid ülivõrdes või selle rõhutamine, kes mälestab, mina, Johan harik, mälestan oma vanaema mallid ja ta oli mulle väga kallis, ta oli mulle kallis, mina olen see, et siin mälestamise puhul on oluline nimetada mälestatava nimi. Ja see, kes mälestab, see võiks olla väga tagaplaanil, see võiks olla selle inimese südames, kes seal kirikus sellel päeval on ja minu meelest üks hästi hooletu käitumine on see, kui alatelefoni teel helistad kantseleisse ja siis annad sinna mingisuguse meili teel saadavad 60 nime. Palun mälestega kõiki ja nägemist. Et võiksime tõepoolest mõelda selle peale, et kui me kedagi kalliks peame, siis, siis toome ta välja nimeliselt, aga ärme rõhutame seda, et meie selle nime väljatoojad olenerite, veel see, et kui mina olen kiriku liige siis ma rõhutan just nimelt, mina mäletan ja, ja noh, mitte mitte kristlastest vennad ja õed, kindlasti minu vanaema või minu kallis demo ei mäleta, et see rõhuasetus tuleks viia lahkunutele, mitte meile, kes me nii hea mäluga oleme. Aga mis tähendus on üldse mälestamisel kirikus mälestamisel ja see, et inimesed meenutavad inimest, kes on neile kallis olnud, aga kas sellel on ka mingisugune vaimulik tähendus peale selle, et inimese nimi on nimetatud, teda tuletatakse võib-olla südames palves hea sõnaga meelde. Ütleme siis nii, et, et seal on tõesti tõesti kahepoolne tähendusi, on üldse teise poole rõhuvat osatu, see sõltub väga palju sellest, millise konfessiooniga on tegemist õigeusu kirikus, näiteks väga tõsiselt usutakse sellesse, et ikkagi meie palved võivad tema olukorra ja väga palju muuta sealpool. Et olenemata sellest, mida inimene on symbol teinud, kuidas ta on uskunud, võimite uskunud ja nii edasi ja nii edasi siis meie elavate palved, preestripalved, inimeste palved, ühised palved, eestpalved tema pärast võivat ja nii-öelda elu seal pole kergemaks teha või, või võivat saab kiiremini valgusesse aidata ja nii edasi ja nii edasi, et luterlikus kirikus ma usun, et see, see mõtteviis ei ole nagu kindlasti mitte, et noh, mõned ütleksid selle kohta kindlalt, nii et see ei ole üldse luterlik mõelda niipidi, et inimese jumalasuhe on inimese ja jumala suhe, kui inimene on siit läinud, oma tööd, otsused usud, elanud, täitnud, lootnud ja, ja see, mis tast seal saab, see on juba nii-öelda jumala jumala küsimus ja jumalat mõjutada, et kuule, anna talle mingi parem parem paik või kustuta tema fotod või, ja nii edasi ja nii edasi. Et väga paljud. Ma usun, luterlikud vaimulikud ütlevad, et see on selline enesesugestioon rohkem ja vaevalt et me küll jumalad saaksime nagu mõjutada tema edasises saatuses, kes on nagu läinud siitpoolt sinnapoole. Aga, aga ma siiski usun, et väga palju luterlikud vaimulikud ka siiski usuvad väga selgelt jumala kõik väelisus ja sellesse, et jumalale on kõik võimalik ja kui jumalale on kõik võimalik, jäi, kui jumal kuulab palveid, siis miks ei peaks seda kuulma ka neid palveid, nii et siiski ma usun, et ka nendel nendel nii-öelda ennast kõige luterlikku mutukateks pidavatel luteri vaimulikel kuskil ikka jookseb läbi see mõte siiski paluda paluda tasub ka selliste selliste asjade pärast paluda just nimelt sellepärast et inimene võiks jõuda valgusesse seal viimsel kohtupäeval. Oleks tal võimalik olla Kristuse paremal käel ja kuulda neid sõnu, et tulge minu juurde. Mõisa õnnistatud pärige kuningriik. Millised üldse on mälestamise traditsioonis? Üks asi on see, et mälestatakse inimeste surnute mälestuspühal või siis hingedepäeval aga kuidas üldse seekord tavaliselt kirikus välja näeb? Jälle kirikuti, väga erinev seal, kus on õigeusu kiriku mõju nendes piirkondades ja nende inimeste juures on, on nagu enesestmõistetav, see 40 päevapeole inimese lahkumist võiks või siis umbes 40 päeva peale inimese lahkumist, see tähendab siis seda, et et kui on 38 päevamaades on pühapäevane päev päev, siis võiks teda mälestada. Paljudes kirikutes töötab aga see asi enesestmõistetavalt, et kui vaimulik on matnud inimese, siis sellele matusele järgneval pühapäeval 100 inimest mälestatakse meil siin Jaani kirikus näiteks igal pühapäeval tuletatakse meelde just nimelt neid inimese nimepidi, kes on nädala jooksul meie kiriku vaimulike poolt maetud. Need on tavaliselt üks kuni kuus, nende nimed ja mälestavad siis nende pojad, tütred ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see esimene mälestamine tavaliselt tahaks kohe peale matust, see, see on ka selleks, et asi on veel värske ja haua peal. Vaimulik saab ütelda enne lahkumist kõigile, et et me kanname palves veel jumalat selle lahkunu, sellel hapol, tere tulemast kirikusse. Et see on nagu üks külg, teine külg on siis nagu ütlesin, juba see õigeusutraditsioonist tulenev 40 päeva ehk umbes 40 päeva, selle mõte on siis see, et on selle taga uskumused 40 päeva järgi hing nii-öelda lahkub siit siit maa pealt, kõrgematesse, vääridesse ja nii edasi, nii edasi. Luterlased tõlgendavad seda veidi teistmoodi, aga kui mõni tuleb ja ütleb, et mälestega mu ema, kuna 40 päeva on täis, mina küll ei usu, et ükski luterlik vaimulik ütleb, et ei, meil seda traditsiooni ei ole, lükkame surnute mälestuspühale või, või, või surnuaia pühale. Nii et me siit jõudsimegi kolmanda mälestamine liigimisena surnuaiapühadel, kui kalmistupüha, surnuaiapüha, kiriklik, siis väga palju seal inimesi nimeliselt mälestatakse, kes on viimse nii-öelda maise puhkepaiga leidnud seal surnuaias kus seda surnuaiapüha peetakse. Ja siis tihtipeale inimese 100. või 50. või 75. sünniaastapäeval või suruma aastapäeval mingitel ümmarguste tähtpäevadel, kui kui inimene taas meelde tuleb, tuleb väga tõsiselt mõelda. Väga paljusid inimesi mälestatakse ka siin Jaani kirikus igal pühapäeval. Me mälestame neid, kes nädala jooksul maetud pluss neid, kellel on mingisugune aeg mingist temaga sünniajast või surma ajast täis saanud. Ja kes on inimestele meelde tulnud nii et väga-väga erinevat on, on seda või siis küüditamise aastapäev kui mõeldakse selle peale nende peale, kes on viidud ära Siberisse ja, ja väga paljud nendes kirikutes, kus seda sellist päeva tähistatakse, palvet peetakse, siis tullakse nimeliselt ja mälestatakse neid, kes on sinna jäänud. Nii et kui mõnigi päev mingi sündmus, mingi kuupäev tuletab meelde mingit inimest siis miks mitte tema pärast vastav palvetaja. Mulle tundub, et eestlased peavad väga palju meeles just nimelt neid inimesi, kes on lahkunud. On jõudnud siis igaviku või kuidas keegi seda parasjagu nimetab. Ja kui minna mis tahes päeval surnuaiale, siis alati on seal küünlad põlemas, rääkimata siis hingedepäevast või surnute mälestuspühast. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu, kas mujal maailmas kirikutes on ka nii palju mälestamisi ja, ja nii palju haudadel käimist, kui meil siin Eestis? Järjest vähem ja järjest vähem tähendab ainuüksi matusekultuur on juba Lääne ühiskonnas muutunud selliseks, et asi tehakse ära võimalikult soojas ruumis. Kirst viiakse haua peale, ole tavaliselt ei minda isegi kirstuga kaasnevaid ja kui minnakse kaasa selliseid, lasta kirstu isegi hauda või kui lastakse hauda, pannakse plastmass kate peale. Ja siis tuleb ekskavaator kopp ja lükkab mulla peale. Aga elavatele ei ole seal enam asja eriti vinges, tuules seismas ja nii edasi ja ma olen olnud haua peal kaks ja pool tundi, kus oli unustatud tekkinud hunnik nii-öelda ära katta ja, ja külmad tuuled ja veevesi ja jää olid teinud oma tööd ja kildhaaval raiuti seda lahti. Kaks ja pool tonni, muudkui seisime kõik kogu seltskonnaga, nii et siin on mõlemal pool äärmusi. Ütleme siis nii, et lääne ühiskonnas on seda tunduvalt. Eestis on see olnud läbi aegade väga oluline meie kultuuri osa või meie mõtlemise osa ja Uku Masing on selle kohta öelnud, et eestlased on oma surnutega rohkem ametis ja hädas kui ükski teine rahvus siin meie ümber. Ja lisanud sellele, et kui vanasti inimest oli mõnda sõpra elavate hulgast ei olnud, siis mõni sõber ta surnute hulgast ikka oli, see tähendab seda, et oli kellegi rääkida, oli kelledele mõelda, inimene ei olnud üksi, sest ta teadis, et teisel pool on tal veel neid, kes on armsad, kallid ja et elu ei lõpe mitte surmaga. Suhtlemine teispoolsusega kõnelemine nendega, kes on läinud ja nii edasi on olnud meile väga-väga oma, nii et selle tõttu ma arvan ka seda, et kui mõni raadiokuulaja mõnel oma elu hetkel on hoonebki ära kohkunud, et oma vanaisa või ema või kellegi haua peal olnud ja äkki avastab ennast kõnelemas sellega selle inimesega, kes on läinud ja kes on väga südames narvakate, olete hulluks läinud vaid lihtsalt arvake seda, et teil on midagi ellu ärganud ja just sellest, mida meie esivanemad on täiesti normaalseks asjaks pidanud. Ja ausalt öelda ka mina pean seda täiesti normaalseks asjaks, et me aeg-ajalt suhtleme oma mõtetes nendega, kes on läinud. See ei tähenda mitte mingisugust usu sellist äraväänamist vaja midagi taolist, vaid see tähendab seda, et me me toetame oma juurtele ja me usume, et ükski inimene ei ole kadunud, vaid nad on kusagil olemas. Jumala armastuse hõlmas ja meil on võimalik neile midagi head soovida, meil on võimalik nende pärast palveid teha. Ma arvan, et see on väga-väga normaalne, et inimesed seda teevad, ebanormaalne on, seega me unustame väga kiiresti need, kes on läinud. Ilmselt ei tule üllatusena sulle, kui ma ütlen, et meile raadiosse, õnnitluste saatesse, aeg-ajalt tuleb mälestamis soove ja siis on meie toimetus väga hädas, mida me nendega teeme? Kellelgi on juubelisünnipäev, muidugi on pulma-aastapäev, keegi tahab lihtsalt mõnusat lõbusat lugu kuulata. Ja siis tuleb mingi mälestamine, kas me peaksime neid eetrisse andma või me peaksime suunama inimesed kirikusse? Tundub, et see mälestamine on inimestel nii hinges ikkagi. Ja vot siin on see asi, et, et kuhu kanaliseerida asjad, mis on kanaliseeritud valesti kohta, et ma arvan, et mälestamise mõte on ikkagi palve mõte ja, ja seal, kus me hakkame nagu, nagu tegelema sellega ja jälle, et me nagu raadioeetris tahame meenutada kedagi, kes on läinud siis tasub väga vaadata, et, et kuidas seda tahetakse teha, et kas selle taga on ka, et mina, Matti vähk, tahaksin oma ülikallist vanaema väga mälestada, et siis kommunu sugulased kuuleksid, et, et ma pole asjata pärandust kätte saanud ja nii edasi. No ma viin asja irooniaks, aga, aga, aga ma ei usu seda, et, et inimesed tihtipeale nagu selle, kelle poole pealt ainult seda teevad, et ennast nagu näidata, aga inimesed on hädas, tähendab On olemas teatud harjumused, veendumused, aga samas kui ei ole ikkagi kirikuga kontakti, siis püütakse leida uusi kanaleid, kuhu neid viia. Aga raadiot ma ei leiagi eriti õigeks kanaliks selleks, et mälestada kedagi. Siis võiks raadio võtta omale programme mingisuguse, kes köis, Kesköise hingedetunni, kus siis loetakse, kes oma kallist ja kes oma armast ja kes oma ülikallist ja ja, ja need doosi, aga see sünnipäeva õnnitlused on ikkagi eelkõige mõeldud sellele, et me mõtlema, et nii poolabs ehk ise ka kuuleb ja talle öeldakse, et kuule kuule, su sugulased õnnitlesid sind vikerraadio kaudu. See, see on nagu selle poolega mõeldud ja vaevalt et Petrus nüüd küll kellegi juurde läheb ja ütlevad, et kuule, su nime mainiti hiljaaegu Eesti raadios, et vaata ikka mäletavad sind veel, et küllap see nende jaoks teadmile läheb kuidagi teistmoodi. Ma ei leia praegu ühtegi head põhjust, miks ütelda, et elavat kõneldavas saates peaks peaks vahele lükkama pidevalt ka surnuid. Aga rääkides veel headest kommetest, alguses sa mainisid seda, et ei ole just eriti meeldiv, kui tuleb 60 nime emailiga ja neid kõiki tuleb siis hakata kirikus ette lugema. Aga kuidas see tavaliselt siis käib, et kas tuleb suguvõsa kirikusse, millal seistakse püsti, millal istutakse. Need on teised, aga teinekord on inimestel suur hirm, mismoodi seda kõike tegelikult peaks tegema. Jah, ütleme nii, et see sõltub jälle kohalikust traditsioonist, kohalikust kirikust, kuidas, mis, et, et ma mäletan, siin Tallinna jaanis on, kui ma siia jõudsin neli aastat tagasi, et siis no tavaline see, et kui kellegi nimi nimetati, keda mälestatakse, siis kuskilt kiriku kirikurahva hulgast keegi kaks, kolm viis inimest tõusis püsti. Et nüüd me oleme öelnud seda, et kui te olete kirikus, kui ta mälestate kedagi ja te olete kirikus, siis on teil kaks võimalust, kas tõsta püsti sellel ajal, kui teie Lorkuna nime nimetatakse või jääda istuma ja olla südames kaoses. Ja järjest enam inimesi kasutab seda viimast võimalust, tähendab nad ei tõuse püsti, ehk siis minu meelest ei ole see mingi kohustusliku osa, et mälestada ja, või mälestada jaod tingimusteta nagu püsti tõusevad. Et ma valetan, ei ole samas seda, et kui me olime siin mainisin ära Rooma paavsti lahkumiserineval pühapäeval, siis selle ole terve kirikutäis rahvast tõusis püsti, see puudutas nii, et mitte kellelegi olnud mõeldud, et tõuske nüüd püsti või 10, rääkisime Jaan keeviti lahkumisest, siis oli terve kirik äkki püsti, et, et see tuleb spontaanselt nii. Ja ma arvan, et see võikski olla nõnda, et see, kas tuleb spontaanselt, aga, aga kui seda spontaansust ei eelda, kui see käib nii harva kirikus ja nüüd on vanaema läinud, vanaema oli usklik inimene, siis küsi õpetajaga, kuidas käituda, kuidas siin kirikus käitutakse jaanis ühtemoodi, võib-olla Treimonis teistmoodi ja nii edasi. Ja võib-olla väikestes kohtades, kus 10 inimest kirikus, no miks see viis peaks siis nagu püsti tõusma, kõik me teame kõik Me tunneme vaos teile viiele, kes te olete meie keskel täna, nii et nii ja naa, aga jusse täiesti täielik anonüümsus ja samas pikkade nimekirjade saatmine ja kõige hullem on see, kui see saadetakse laupäeva öösel kell 12 õpet ei ole teel, arvates, et õpetaja aa ja siis ollakse, esmaspäeval sõimatakse õpetaja nägu täis, et, et me siin kellelegi kirikusse ja ta ei maininud ka minu kolmekümmet ära, eks ole. Aga õpetaja evad meile iga päev iga tund, iga iga iga sekund ja nii edasi. Et mälestamine peaks olema selline, kus inimene vähemalt üle kontrollib, kas mälestamine on jõudnud vaimuliku, nii et mitte kasutada neid vahendeid, kus sa ei pruugi olla kindel, et see on kohale jõudnud vaadates selle jõudnud vaid ikkagi võtta õpetajaga ühendust, kas telefoni teel võib saata meile loomulikult, aga siis tuleks ikkagi telefoni teel üle kontrollides asi ikkagi toimib. Kirikuelu tänases kiriku aastalõpusaates rääkisime Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsaluga surnute mälestuspühast või siis kaasaegsemalt öeldes igavikupühapäevast. Mina olen toimetaja Meelis Süld. Soovin teile rahulikku õhtut ja kuulmiseni taas nädala pärast, mil tähistame juba advendiaja algust.