Tere hommikust, head kuulajad. Teie äratusjutlustaja Erki Tamm, Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor, tasin. Kuna kindlasti on raadiote juures praegu inimesi, kes just parasjagu kohvi keedavad siis tahan jagada teiega isikliku maitse-eelistust. Kui küsitakse, kas kohvile, koort või suhkrut sisse panen, vastan tavaliselt, et elu on piisavalt must ja kibe. Olgu kohv vähemalt valge ja magus. Seda edasi arendades. Kas pole nii, et mõningatel perioodidel? Esiteks justkui elu meile sedasorti küsimusi, et vastuste otsimise asemel me hoopis väsinud. Ning muutume araks, meil kaob usk heasse jumalasse ilusasse ellu. Ja ka sellesse, et tõesti ma suudaksin midagi korda saata. Just sellisest kahekõnest räägib meie tänane piibli kirjakoht prohvet Jesaja raamatust vanast testamendist 49.-st peatükist kaheksa kuni 20. Nõnda ütleb, issand, ma olen sind kuulnud hea meeleajal ja aidanud päästepäeval. Ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud päris osi, ütleme vangistatuile, minge välja, pimeduses, olijaile, tulge valguse kätte. Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa, kõigil küngastel ei ole nälga ega janu neide pista palavusega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde. Ma teen kõikuma, mäed teeks ja mu maanteed on kõrged. Vaata, nad tulevad kaugelt enne ühed põhja ja lääne poolt, teised siinimaalt hõisake taevad ja ilutsema. Mäed rõkkab rõõmust, sest issand, tröösti oma rahvast Jahlastab oma viletsate peale. Aga Siion ütleb, issand on mu maha jätnud. Jumal on mu unustanud. Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale. Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse. Su müürid on alati mu silme ees. Su ehitajad tulevad tõtates, kes sind lammutasid ja laastasid, need lähevad ära su kallalt. Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi, nad kõik kogunevad tulevad su juurde. Nii tõesti kui ma elan, ütleb issand, ehitsa ennast, nende kõigiga nagu ehtega ja see otsele endale vööle nagu mõrsja ja sul aastatud ja paljaks tehtud paigad ning su hävitatud maa. Tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks ja kaugele põgenevad sulastajad? Veel sinu kuuldes saavad öelda su lastetus, aja lapsed, paik on mulle kitsas, Teie ruumi, et ma saaksin elada. Tänu, olgu Sulle, mu jumal, kes on mind, ei jäta enesehaletsuse ja üksinduse sisse vaid oma sõnana läbi, oled mind kinnitanud? Ma olen su laps ning mu elu läheb sulle korda. Aita mind selles usus saada tugevamaks.