Tere hommikust, head kuulajad. Oleme ühise mõtisklusega jõudnud, laupäeva. Mina olen Erki Tamm, Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor. Mind on palutud sellel nädalal teid jutlustajana äratada, olen nimetanud seepärast ennast äratus jutlustajaks. Kutsun teid täna mõnusa puhkepäeva hommikul kaasa elama võimsale pildile mis kirjeldab vanade rahvaste austust jumala ja tema korralduste vastu. See teises Moosese raamatus 30 neljandas peatükis kirjas. Ja issand ütles Moosesele raiu enesele kaks kivilauda, esimeste sarnased. Ja ma kirjutan laudade peale sõnad, mis olid esimestel laudadel, mis purustasid, ole hommikuks valmis, mine hommikul üles Siinai mäele ja seisa seal mu ees mäe tipus. Aga ükski ei tohi koos sinuga üles tulla ja kogumäel ärgu nähtaguga mitte kedagi, isegi lambaid kitsi ja veiseid ei tohi selle ees olla. Siis Mooses raius kaks kivilauda, esimeste sarnased. Ja muuseas tõusis hommikul vara ning läks üles Siinai mäele, nõnda nagu issand teda oli käskinud ja võttis kätte need kaks kivilauda. Ja issand laskus alla pilve sees. Muuseas astus seal tema juurde ja hüüdis issanda nime. Ja issand möödus tema eest ning hüüdis, issand issand, on halastaja ja armuline jumal, pika meelega ja rikas heldusest tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu. Aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni. Siis Mooses kummardas kiiresti maani, heitis filmile maha ja ütles, issand, kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis siis käigu issand meie keskel. Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna siiski andeks meie pahateod ja patt. Ja võta meid oma pärisosaks. Õppides erinevate tsivilisatsioonide ajalugu kumab neist kõigist läbi inimeste arusaam, et seaduslik kord. On jumalik korratus, aga jumalast ärataganemise tulemus. Ja sellel nähakse kohutavaid tagajärgi. Lääne tsivilisatsiooni õigusemõistmise üheks aluseks on jumala poolt antud käsud. Võib ju pidada neid lugusid vanadeks müütideks, mis inimestes hirmu jumala ning allumist valitsejate ees pidi tagama. Kuid teisalt tagab jumala kogemusest tajutav pühaduse tunne iga inimese enda, kuid laiemalt kui ühiskonna jaoks käitumuslikud piirid. Juba ammu enne tänapäevaseid kasvatus ja geeniteadusi olid inimesed märganud, kuidas head ja kurja ei saa purki panna kaan peale. Vaid neil on omadus inimestes areneda. Mäletan üht meie läheduses elanud perekonda, kus isa ja ema olid alkohoolikud ning sageli jooksis nende mõneaastane laps kodunt hirmu pärast minema. Ühel sellisel sügisesel õhtul leidsime tüdruku pärast pikka otsimist ning tõime enda juurde. Oma koju polnud teda võimalik viia. Ta oli külmunud, must, näljane abikaasa pesida sooja duši all puhtaks otsis ta jaoks puhtad riided ning andis talle süüa. Kuid mis meid üllatas, oli see, kuidas too väikene tüdruk rääkis. Seda oli päris kole kuulata. Kuid vaid selliseid sõnu oli ta oma mõtete väljendamiseks õppinud oma vanemailt. Tõepoolest meie mõtteviisid, suhtumused, harjumused, uskumused. See pole vaid meie enda asi. Igal päeval tegeleme oma suhtumiste, harjumuste ja nii edasi külvamisega millest saavad osa paljud halba eeskuju. Sõnu ja tundeid külvates ei saa tulla häid tulemusi meie suhetes teiste inimestega ega ka meie järeltulijatest. Head tehes saame aga õnnistatud juba seda tehes. Aga meid tänavat ka need, kes põlvkondi hiljem meie järelmaa peal elavad. Austamises jumalat ning armastan oma lähedasi sellega kindlustame endale ja oma järglastele hea tuleviku. Igavene jumal. Me täname sind, et sina hale jätnud meid mitte kaosesse vaid sa oled andnud teada, mis on hea. Et su sõna hoiatab meid kõige kurja eest. Paluma sind, tee tundlikuks meie südametunnistus. Ja aita meid, sinu tahet. Parimat.