Tere hommikust, head raadiokuulajad. On kaunis pühapäev issanda päev, Jeesuse Kristuse ülestõusmise päev ja kogu maailma kristlaskond tähistab seda rõõmuga ja tänuga, jumala ees. Mul on hea meel, et täna hommikul on selline tore lugu mida võime lugeda tähele panna, mille rääkis Jeesus tähendamissõna pilt elust, mida tolleaegsed inimesed mõistsid väga hästi. Vanemad inimesed kindlasti ka meie ajal mõistavad seda hästi. Noortele ja linnarahvale tuleb võib-olla pisut järele mõelda, aga raamatutest oleme pilti karjasest küll ja küll kohanud. Enne kui ma seda veel siiski loen. Ma tahaksin teid südamest tänada, et olen võinud teiega jagada möödunud nädala jooksul mõtteid, mis on tekkinud piiblit lugedes. Loodan, et need on aidanud teil mitte ainult päeva hästi alustada. Vaid need mõtted on aidanud ka päeva hästi elada, töötada ja ehk on midagi head jäänud ka pisut pikemaks ajaks. Johannese evangeeliumi kümnendas peatükis. 11.-st salmist edasi. Jeesus räägib sellise pildi. Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest palgaline, aga kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole. Kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb, hunt kisub neid ja ajab nad laiali. Tanjub palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind nõnda, nagu isa tunneb mind. Ja mina tunnen isa ning annab oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima. Ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari. Ja üks karjane. Karjasepilt on kahtlemata kaunis. See lugu tuletab mulle meelde mu vanaema kes õpetas mulle ühe toreda lastelaulu mis algab umbes nii. Olen väiike kaariaane, mul tuud laul ja sest laulan kuul kook ja moos mehi, nii nagu. Ja nii edasi ja nii edasi. Olime hiljuti koos oma koguduse töörühmaga ning mõtlesime asjadele, mis võiksid inimestele olulised olla. Keegi ütles ühe mõtte ja see jäi mind saatma. Ta ütles, et see asi pole küll milline, mille eest ollakse valmis surema. Jeesus, kes selle tähendamissõna jutustas, ei rääkinud tegelikult kellegist muust kui iseendast. Ning missioonist, mille jaoks polnud ükski hind liiga kõrge. Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab oma elu sõprade eest. Teie, olete mu sõbrad? Ütleb ta Johannese evangeeliumi viieteistkümnendas peatükis. Selline pühendumine kuni imetlust vääriv, kuid kes oleks valmis tooma samasuguseid ohvreid? Oma eeskujuga on Jeesus Kristus inspireerinud paljusid inimesi ajaloos. Üks neist oli Martin Luther King neegrist baptistikoguduse pastor, kes panid kogu oma elu kaalule võitluses võrdsete õiguste eest Ameerika Ühendriikides. Iga kooliõpilane teab lõiku tema kuulsast kõnest. Teen Mul on unistus. Kuid talle kuuluvad ka sõnad. Kui inimene pole avastanud midagi, mille nimel oleks ta valmis surema siis talle ei kõlba elada. Kaks karjast, kellest Jeesus räägib, on väliselt sarnased kuid nende suhe sellesse, mida nad teevad, täiesti erinev. Üks neist võtab oma kohust kui tööd. Talle makstakse selle eest. Ta teeb täpselt nii palju, kui nõutakse ta võib-olla kohusetundlik kuid tema pühendumisel on piirid. Kui tekivad ohtlikud olukorrad, siis mõtletavaid sellele, kuidas oma nahka päästa. Või kui keegi pakub selle karjaomanikust suuremat palka. Plahkuta mõtlemata. Kari, see pole ju tema oma. Selline inimene ütleb. Ärge minu peale lootke maa ei saa. Kuid ehk sa ütled nende suurte inimeste peale, On küll innustav mõelda. Kuid see pole minu võitlustanner. Mina elan oma elu, püüan sellega toime tulla. Kuid kas polegi nii, et just siit kõik algabki sellest oma elust? Eks ootab sinu naine või mees, et võib jäägitult kindel olla sinu peale. Nagu öeldakse, ustav surmani. See kõlab tänase elu tegelikkuse juures kuidagi arhailiselt ja ülepaisutatud kuid see ei tähenda, et seda igatsetakse. Hiljuti ütles üks inimene mulle oma pereprobleemidest rääkides et tema arvates jäi abikaasal lapsepõlvest õige peremudel saamata. Vanemad lahutasid varakult ning jäid võitlema lapse pärast, kuni ta täiskasvanuks saamiseni. Tõepoolest on vahel kurb ja isegi nõder kuulda vabandusi meeste suust et nad endiselt armastavad oma lapsi, kuid nende emaga ei suuda nad enam elada. Kuulsin hiljuti, kuidas üks pereisal teatas oma naisele ja lastele, et on otsustanud nende juurest lahkuda. Ta olevat lihtsalt armunud kellessegi teisesse. Ühele selle pere lastest oli see juba teine isa, kelle suust midagi sellist oli kuulnud. See tekitab minus küsimuse, miks peaksime uskuma jutte pühendumisest rahva teenimisele poliitikute suust näiteks kes ei ole suutnud truud olla isegi oma perekonnale. Või kuidas saab tööandja kindel olla alluvale, kes oma abikaasat petab. Me ei saa loota selliselt riigilt ja ühiskonnalt turvatunnet kus ei olda valmis pühenduma üksteise teenimisele ustavuses ja truuduses. Kuid seda saame pakkuda vaid. Meie isa. Jeesus ütles. Mina olen hea karjane, hea karjane annab oma elu lammaste eest. Tean, et paljusid ärritab see lambapilt, kuid tegelikult ei oodata meilt mitte üksnes lambale omast alandlikkust ja valmisolekut karjasele järgneda. Vaid me ise oleme samuti karjased. Meid usaldatakse. Meie peale loodetakse, kas oleme valmis ülima karjase eeskujul seda vastutust kandma ning oma ego ohvriks tooma suurema nimel kui vaid meie oma elu, seda on. Issand, meie hea karjane. Me täname, et võime sind usaldada ja uskuda. Sina ohverdasid oma elu meie eest, et võiksime mõista oma tänaste võimaluste väärtuslikkust. Issand sina tunned meid, kes me sageli oleme küll väliselt tugevad. Kuid seesmiselt meie hing karjub jumala sinu abi järele. Ma tänan, et sa tahad meid aidata, olla ustav neile, kes loodavad meie peale. Meie lapsed, abikaasad. Jumal, sa näed, kui oleme komistanud ja kuritarvitanud nende usaldust siis issand, anna andeks. Ning anna jõudu hakata elama uutmoodi sinu eeskuju järgides ning sinu armastusest jõudu ammutades.