Kirsiaedade ja viinamarjaväljade oru kohale tõusva mäekünka astmelistel külgedel peesitava keskaegse promaanduse linnakesel akusti lihtsa elu laisk idüll on häiritud. Süüdi on miljonärist Pariislane maailmakuulus moelooja per kardaan lakosti elanike meelest tüütu rahurikkuja, kes arvab, et kui tal raha on, siis on tal õigus ka linnakese sajandite jooksul sisseharjunud elurütm põhjalikult segi lüüa püüdes siia midagi kultuuris bee taolist rajada. Eakas disainer on otsustanud nimelt just siia oma märgi maha jätta tänavate kaupa kauneid vanu maalilisi maju Kokostes ning lakosti luksushotell ja restoran ehitades, et kõiksugu välismaalased siia kokku lendaksid. Teleintervjuus teatanud kardäened kohalikud elanikud on rumalad ega mõist tahtema kardajani suuri tulevikuvisioone muutele kost kogu maailmakunstnike pelgupaigaks. Kohalikud näevad kardehnist pigem sissetungijad, kellel pole mingit õigust väikelinna elu pea peale pöörata. Sellest oleks täiesti piisanud, et kardaanmäe otsas seisva markides saadi kunagisele Kuneva lossi ära, ostis ja korda tegi märgidessaadi lussi. Nonii, lakast muutub üha huvitavamaks. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. On võimatu ettevõtte suruda Provansi ain omasse köitesse. Siin on liiga palju ajalugu, liiga palju materjali. Tuhandeid aastaid inimasustust, entsüklopeedia jagu, kirikuid ja losse, linnu ja külasid, Väike-armee, auväärseid või kurikuulsaid asukaid, sealhulgas Petrarca Nostradamus, remonte türann ja markide saad kunstnike, luuletajate ja kirjanike plejaad pensenfanhow poolse san Frederick Mistral marssell paniol, Halfonstodee legendid ja müüdid, mäed ja viinamarjaaiad, trühvlid ja melonid, pühakud ja koletised, kust alustada? Termeil tavans väike välimääraja. Õnneks õnneks on käepärast inglase Pieter Meeli provonzi raamatut tervelt neli Neid lisaks veel romaan hea aasta, millest film on tehtud rassal Grau peaosas. Lõuna-Prantsusmaast eriti Pravansist vaimustatud Pieter meil ostis nimelt majab on nii väikelinnas mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel lakostist ja kui oli sama naise ja koertega sinna elama. Niisiis sobivad tema teravmeelsed meeleolud, millest suur osa kohalikus elus vist ülitähtsale toitumiskultusele pühendatud on. Igatahes jah, sobivad meile nood meeleolud ja kirjeldused täna siin üpris hästi. Taevas oli eresinine nii tugev ja intensiivne, sinine, et see polnudki nagu enam sinine, vaid muutus hoopiski värvituks. Eespool laiuvate väljade rohelus oli oma meeletus puhtuses rohelise värvi põhiolemus ise lõõma sidrunkollane, päike, veripunane pinnas, üksiku erkvalge pilve Valevus alati uuesti sündiv viljapuuaedade roosa õitemeri. Nii kirjeldatakse Browaans värve härmiks Tony pannkoogi raamatus elujanu ja edasi Pythermeil August, proua on siis on aeg, kus tuleb olla vagusi, püsida varjus, liikuda aeglaselt ja piirduda väljasõitudega vaid väga lähedal asuvatesse piirkondadesse. Sisalikud teavad seda kõige paremini. Kell pool 10 oli sooja juba üle 30 kraadi ja kui ma autosse ronisin, tundsin end jalamaid nagu rasvaspraadiv kana. Uurisin kaarti, et leida tee, mis võimaldaks eemale hoida turistide voolust ja kuumusest hullunud veoautojuhtidest. Ning mõni näotsest langev higipiisk tabas täpselt 10-sse. Mu sihtmärgiks olevat Shad, tööne õhtu Paapi väikest suure veiniga linnakest. Ja fotol on näha silmapiirini ulatuvaid viinamarjavälju. Jätkem siis härra Peeter, meil sinna veine nautima, jahedas keldris iseenesest mõista. Linn on nime saanud kunagi väikesel künkal seisnud paavstilossivaremete järgi Blacost üks lugematutest väikestest linnakesest Browansse, Luberooni mägialadel. Lakost saab küll hoopis teist laadi varemetena uhkustada. Shate saad markidessaadil lossi, vägevad kivised, varemed kõrguvad selle linna kohal ja sellest kurikuulsast markiis ei saa siin täna üle ega ümber. Kuid lakost seisis omal kohal juba ammu enne markiid. Paiga esimene ajalooline nimi Costa on jäänud ürikutes aastast 1056 kuid väljakaevamistel on leitud elumärke hoopis varasemast ajast. Neljandal sajandil enne Kristust seisnud siin näiteks üks kallija kindlusi algselt elanud linnakeses reformeeritud kirikut esindavat kaelvinistid 1545 vallutanud paigaga katoliiklased, kes pühitsenud oma võitu usuvaenlaste massilise hukkamisega. Kõige vanem ehitis koostis on üheksandast sajandist pärit hoone Mesonhortee. Selle lähedal seisab süljeni silda ka ilmselt juba Rooma riigi aegadest peale ja kostis. On lugematuid pilte ilusaid varjalisi. Nurgakesi. Väikesel väljakul seisva raekoja ukse kohal on seina sisse ehitatud kaunis vana päikesekell. Võluvad majad, kellatorn kitsad, järsud munakivi tänavat tõusevad kohati treppidena, vanade kaar väravate alt. Iidsetel majadel on vägevad kivist seinad, kus algselt oli vaid üksikuid väikesi aknaid, sepisrauast, aiad, rohelusse kasvanud kivimüürid. Kohati võiksin tunduda, et aeg on lausa seisma jäänud. Sõrmeil kirjutab maja seisis mäenõlval kirsipuude ja viinamägede vahel kulgeva teega raja lõpus. See oli ehitatud kohalikust kivist, kusjuures 200 aastaga tuulte ja päikese käes oli see kivi omandanud värvitooni, mis oli midagi kahvatu, mee, kollase ja kahvatuhalli vahepealset. Maja oli oma elu alustanud ühe toalisena, 18. sajandil oli juhuslikul moel laienenud, et mahutada ära lapsed ja vanaemad, kitsed ja talus vajaliku kraami, kuni oli kasvanud ebakorrapäraseks kolmekorruseliseks ehitiseks. Kõik selles majas oli tugev keerdtrepp, mis ulatus alt veinikeldrist ülemise korruseni. Välja oli tehtud kogukatest kiviplaatidest seinad, mõned neist meetri paksused olid ehitatud Mistral tuulte kaitseks. Need tuuled aga pidavat eesli kõrvad peast puhuma. Maja tagaseina juurest algas suletu tõu ning selle taga oli valgetest pleekinud kividest bassein. Oli kolm kaevu, oli kindlalt juurdunud, puude vari olid saledad, rohelised kübressid rosmariini hekid üks hiigelsuur mandlipuu pärastlõunapäikeses puust aknaluugid poolenisti kinni nagu unised. Silmad. Oli see maja vastupandamatu. Pieter meili kadestamisväärne maja Provansis seisan Bonnie linnakeses, viimane on omakorda lakkusti naaber ega saa uhkustada iidsete lossivaremete kõrgel künkal nagu lakost. Lossikiviseinad arvatakse juba 11.-st sajandist pärit, olevat selle ehitamist jätkatud, aga tõenäoliselt 16. sajandil ja valmis saanud vägev kivi loss 18. sajandil. Just see loss on lakosti kuulsaks teinud, sest Dona Alfons François Mark kiiressaad veetis selles linnakese kohal kõrguv ossa töös olulise osa oma elust. Niisiis ta 11.-st sajandist pärit loss, läksime lääni perekonna omandusest rikaste aristokraatide saadidega. Aastal 1710 1740. aastal Pariisis ilmale tulnud tonatsianalfaans saabunud siia esmakordselt umbes 1765 siis 25 aastasena selja taga jesuiitide lütseum ning mõni aasta ratsaväe rügemendis seitsmeaastases sõjas. Sõjast naasnuna tahtnud ta abielluda Pariisi kõrgaristokraadid noorema tütrega, kuid nooruki isa käskinutel hoopiski neiu vanem õde naiseks võtta. Ja selle käsu vastu ei saanud ju keegi. Paaril oli kaks poega ja tütar, kuid pereidüll ist siin just rääkida ei saanud. 1763.-st aastast peale elas normargide, saad peamisel Pariisis, kuid käis tihti ka perekonna mitmetes maa lossides lõbusalt aega veetmas. Ainult et ajaviide, mis marki jaoks lõbus oli, ei pidanud seda tema ajaviitekaaslaste jaoks teps mitte olema. Millegipärast oli aristokraatlik perekonna võsust kasvanud vastikute elukommetega liiderdaja, kes ei väsinud oma ohvreid füüsiliselt ega vaimselt piinamast markide seadis skandaalidest, on tema elulugu kui ridamisi märkmeid jäänud. Esimene suurem skandaal 1768 lihavõttepühade ajal saadi süüdistatakse roos Kelleri nimelise naise röövimises oma töölisasuvasse lossiviimises ning piinamises. Naine põgeneb läbi teise korruse. Marssey 1772 lisa ning tema teener Flatuur mõistetakse süüdi prostituutide mürgitamises ja sõdoomias. Mehed põgenevad Itaaliasse, kusjuures marki võtab kaasa oma naise, noorema õemehed võetakse kinni, kõik põgenevad. Neli kuud hiljem. Märgide saad peitub omal akosti lossi. Ka tema naine teeb seal edaspidi toimuva kaasa. Lossi noored teenrid ja teenijanna põgenevad isanda seksuaalse vägivalla eest. Kaebavad jäädes saad, peab taas Itaaliasse pagema. 1776 tuleb tal akustikat tagasi ning teenijatüdrukud lahkuvad jälle hirmuga. Lossist on kirjutatud, et ühe tüdruku isa saabunud lossi laskevalmis relv käes, saadi õnneks lasknud ta mööda. Markide saad arreteeritakse, 1778 Pariisis pannakse vangi ja mõistetakse surma. Surmanuhtlusest õnnestub tal pääseda, kuid vanglasse jääb ta edasi suure prantsuse revolutsiooni eelõhtul, juuli alguses 1789 põhjustab debastiis väikese vangide mässu misjärel ta toimetatakse Sharan Antoni hullumajja. Just enne Basti vallutamist 14. juulil. 1790 markide saada on vaba, nagu ka tollane uue valitsusega, Prantsusmaa arvab end olevat, ta avaldab anonüümselt rea raamatuid ning kohtub endise näit. Leian Ämari konstanz Kress neega kes nüüdsest juba kohutavalt ülekaalulise marki kõrvale jääb. Aga on prantsuse vabariigi aeg ja sa ei saa enam mingi marki olla. Ta püüab oma aristokraatlik päritolu igati varjata. Ta ja kutsub end. Kodanik saad, tegeleb natuke poliitikaga, kirjutab Pamplete lisaks ka imetleva ülistuskõne Jean-Paul Marat-le. Aga sellest pole suurt abi. Nüüd satub ta vanglasse juba poliitika pärast ning pääsebdol tormiliselt err Rory ajastul hädavaevu Kiliatiinist. 1794 vabaneb kodanik saab taas vanglast ilma raha ja tiitlitest. Ta on ta sunnitud paar aastat hiljem maha müüma tema jaoks nii mälestusterohkele akosti lossi. Ja 1801 annab Napoleon Bonaparte käsu arreteerida vaheliselt erootiliste raamatu Lotte. Stiin jää, Juliette autor saad pannakse ilma kohtuotsuseta vangi, kus ta väidetavalt otsemaid nooremaid kaasvange võrgutada püüab. Niisiis jõuate uuesti Sharentoni hullumajja, kus Konstantsel lubatakse siin tema kõrval olla. Asutuse heasüdamlik direktor. Abedeegolmier lubab saadil siin näidendeid kirjutada, teda ja isegi lavastada. Kuid sellist asja peetakse tolle aja psühhoteraapias liiga uudseks. Jaama elu viimased aastad veedab, saad üksikpalatis, mis ei sega tol ajal seitsmekümneaastast meest. Alustamast afääri. Sharantonist teeniva 13 aastase Marlen Leclerc iga lugu vältab neli aastat ja lõpeb saadi surmaga 1814. Endine markides saad oli jätnud selged juhised. Ta soovis tuhastamist jama põrmu laiali, puistamist kõigi nelja tuule poole. Tegelikult maeti ta Sharentoni ning tema pealuu kaevati hiljem hauast välja Frenoloogilisteks uuringuteks, et teha kindlaks, millise kujuga kolju oli inimesel, kes oli suuteline saatma korda sääraseid tegusid nagu mark. Revolutsionäär filosoofilise alatooniga erootiliste sageli vägivaldselt pornograafiliste teoste looja piiramatu vabaduse filosoof, kelle jaoks polnud tähtsust moraalil, usulega seadustel tähtsad olid ainuüksi tema enesenaudingud jällegi puud. Lihtsamalt öeldes plastikute elukommetega liiderdaja, kes ei väsinud oma ohvrit piinamast täielik sadist. Haigus küll see termin olevatki ju tema nimest tulnud, igatahes sellise mees kaasaegsete meelest väärt, et teda vangi panna ja nagu teada, seda ka tehti. 30 kas sama 74-st eluaastast viibistessaad erinevates vanglates, nendest viimased 13 hullumajas. Vanglas kirjutas ta ka suure osa oma raamatutest kuid kõik pärast marki surma leitud käsikirjad laskis tema poeg põletada. Aga meid huvitab tena tegelikult Shad töödessaad lakowstis. Kee lõbusa elu hiilgeaegadel seisis praeguste varemete asemel väedjev loss, kus peeti pidustusi ja vall ning lossi teatri sant intiimseid etendusi kuumadel suveõhtutel ütlesid kivi platool rajatud aromaatsete aedades kaunilt ehitud daamid ja härrasmehed. Lihtrahvas võis uhkelt valgustatud lossis toimuvat vaatemängu jälgida oma madalam vanadest majadest all. Mäeküljel aga tuli ka selle rahvaaeg. 1792 pärast suurt revolutsiooni, kui peremeespealinnas oma pea õlgadel püsimise eest võitles, tuli alllinnarahvas laaste, seal õhkus viha ning kättemaksusooviga lakostites saadi kivi lossi nii kuidas jaksas. Nende jaoks oli see siin hirmu ja õuduste kivine tsitarell. Mida kirjutab avanssi ja selle maakoha kommete tundja Pieter meilmarkidessaadi lossist lakowstis raamatus Pravansi väike välimääraja, leidub peatükk taevalik mar, okei, loeme siit natuke. Ta muudishatoon 42 toaliseks lossiks koos erakabeli ja erateatriga, kus ta tavatses lavastada omaeneseetendusi, võite endale ette kujutada osaliste valimise sessioone. Dessandi Maidil jõudis lõpule 1778, kui ta pandi erinevad süüdistuste alusel vangi. Nende hulgas oli prostituudi mürgitamine, Afradi sealsete kommide jagamine, pahaaimamatut teleteenijatüdrukutele ja hullematki. Ja siiski vaatamata tema ohjeldamatule liiderlikkusele viidet antakse talle tänapäeval pahatihti taevalikule margile. See ajas mu segadusse. Kõigist omadussõnadest, millega võiks saadi ja tema elu iseloomustada on taevalik vaevalt küll see, mis kõigepealt pähe tuleb. Pariisi Ülikooli kirjandusosakonnas juhtis abivalmis doktor Lorenz kampa minu tähelepanu sellele, et lõdiva Ammarki oli tiitel mida kasutas poeet apole näär aastal 1909 oma ees sõnastessaadi kirjutiste antoloogiale. Edasine uurimine sel korral. Tessaadi teoste analüüs paljastas veel ühe seose teostes Soodoma 120 päeva. Filosoofia buduaaris, Juliet ja stiin ilmub sõna taevalik ikka ja jälle taevalikust, naudingust, taevaliku incestini ja terve rea teiste taeva like tegevuste ja kehaosade ning see oli nähtavasti üksnes saadi lemmik adjektiividest pidemeid. Pravans väike välimääraja. Kirjasead on aegade jooksul väga vastakate hinnangute ja arvamuste osaliseks saanud. Prantslaste vabameelsus tuleb siingi esile. 1950.-te alguses avaldas ajakiri moodsad ajad Simon Debovaares, see, mille pealkiri vabas tõlkes võiks kõlada, kas me peaksime saadi tulle viskama nii selles kui mitmetes teistes kirjutistes on püütud avastada, saadi teostest radikaalse vabaduse filosoofiajälgi ja seda umbkaudu 150 aastat enne moodsa eksistents realismi tekkimist. Saadis on nähtud ka Sigmund Freudi ideede eelkäijat. Su realistid pidasid temast samuti lugu. Üks viimaste eelkäijaid ja apolinaar öelnud tema kohta kõige vabam hing, kes kunagi elanud, on vihatud või ülistatud, vägivaldne naistevihkaja, pornograaf või tõeline vabaduse filosoof. Milleks üldse nii kangesti vaielda? Iga sõnavõtja jääb ikka oma arvamuse juurde ning neil on see vabadus ja võimalus. Kiire saad näinud oma tohutus keskaegses lakosti Kivilassis otsekui suurt näitelava, kus ei elata igavate argipäevast elu. Tema jaoks oli see paik intiimseteks, julmadeks, mängudeks, etendusteks, suurejooneliseks, kostüümi lavastusteks ja kõik kohalviibijad olid näitlejad. Mingil kombel elab see idee Lagosti lossis edasi. 1900 üheksakümnendatel ostis lossi varemed endale üks prantsuse kuulsamaid moeloojaid Bear Garden. Itaalias 1922 sündinud kardaan kolis Pariisi, 1945 õppis arhitektuuri, töötas koos Elsa ši aparell iga see oli tõenäoliselt väga hea moekool ja avas oma moemaja juba aastal 1950. Mis küll võiks ühe moekunstniku loomingut moest küllastunud Pariisis esile tõsta. Originaalsus võib-olla Berga tähendab geomeetriliste vormidega kleite, näiteks nelinurkseid, kott, kleite, mis kandja kehavorme järginud ning vähem täiuslike vormidega kandjad südamest õnnelikuks tegid. Nathan tegi eksperimente, kujundas näiteks nii-öelda uniseks, moerõivad täpselt ühesugused nii meestele kui naistele. Need ei olnud just alati praktilised. Ja suurel kosmose vallutamise ajastul käisid ka kardaani kleidid ja kübarad Kaasas. Ta laiendas oma tegevust ning asus disainima uusimaid sportautode mudeleid, seda juba Ameerikas. 1981 ostis kardaan kuulsa maksiimi restoranide ja hotellidega ning laiendas ta New Yorki, Londonisse ja Pekingisse. Alates 1994.-st aastast näitab Bernhard väänama moeshow sid vaid hoolikalt valitud klientidele ja ajakirjanikele. Võiks arvata, et juba aastates moeloojal on piisavalt tegemist, aga ei, ta pidi endale saama kurikuulsa markides saadil lossi väikeses Lagosti linnakeses provintsis. Koostis, kus oldi harjunud rahulikku külaelu elama sellest hoolimata, et siin tegutseb alates aastast 1970 Lagosti kunstide kool, kuhu ka juba endale nime teinud maalikunstnikud ja poeedid rahu ja vaikust nautima ning õpetavaid loenguid kuulama tulevad. Kool küll laieneb, kuid mitelekosti elanike heaolu arvel. Ja siis suur probleem väikeses lakostist tuleb Pariisist kleidi õmbleiast miljonär ja keerab kogu linnakese elu pea peale. Laskis markii lossi korda teha. No see on muidugi hea, aga nüüd istub seal nagu keskaegne feodaal ja üritab linnamaju koostes kogu siinset elu valitsema hakata. Lakast elanikud, neid on umbkaudu neli ja poolsada suvitushooajal kaks korda nii palju Annema sajandite jooksul sisse juurdunud rutiiniga harjunud. Nad ei taha lärmakaid, pidustusi, luksus, tell, uusi baare ja kohvikuid. Nahlakostison ennegi mässatud. Nüüdki on kohtuasi algatatud Edgar lääni saax markii lossi lähedal paiknevasse vanasse kaevandusse kreeka amfiteatrit rajada. Kohaliku rahva tegi eriti vihaseks see, et kardaan nimetas tellinud Intervjuus Amal akosti vastaseid põmmpeadeks, kes tema suurtest tulevikuvisioonidest aru ei saa. Lakkusti elanikud aga nimetavad kardaani egoistlikuks sisse tungijaks, kes linnakest hävitada tahab. Kõrgel tuulisel tillukesel munakividega kaetud linnaväljakul astub 85 aastane Bear kar vähem välja oma mustast BMW-st. Kallid päikeseprillid ees, moekas triip, pintsak seljas, iganädalane impeeriumi ülevaatus. Väikesel peatänaval lülide baasil on nüüd 12 kardaanile kuuluvat maja. Varsti kuulub talle koguse käänuline vanamoeline tänav. Tema nimi seisab ajalehekioskis. Ta on lasknud siia Kaksud galeriid leivapoe ja peene Puttiki ehitada ja uurinud, kuhu mahutada restorani kaks hotelli tosinaid. Inimesi töötab siin tema projektide kallal ning furgoonauto kirjaga per kardaani. Parfüümid ronib üpris sageli mööda kiviseid tänavaid ülespoole. Intervjuudes teatab per kardaan, et tema sooviks on linnake kauniks muuta ja et kui mõned teised koguvad marke, siis tema kogub maju. Grafede Franz koguneb nõupidamistele, linna elanik Nende seas kunstnikke ja õpetajaid. Nad kõnelevad, et miljonär kardaan on linna vanade kivihoonete eest teinekord elanikele ka mitmekordset hinda pakkunud, kuid lakosti linnake on habras. Siin elab palju eakaid inimesi, koolis käib ainult 30 last ning kardaani sammude vastu välja astuv grupp. Ta tahab, et siia tuleks ja jääks nooremat rahvast, et linn elaks ja püsiks ning ei kaotaks oma promaandusliku vaimsust ja rahulikku võlu. Seepärast kirjutavad nad petitsioone ning käivad kardaaniga kohut. Lakostis elab ju juba aastakümneid mitmest Euroopa riigist pärit kunstnike kardaani. Jutt, et just tema on see, kes linnakese päästab ja siia ainuisikuliselt kultuuri toob, on nende meelest lihtsalt naeruväärne. Võtkem või betoon ja Max Ernst, nemadki elasid, lakk ostis, ei saa ometi, lasteaiad tuleb üks rahamees ja keerab kogu siinse elu pea peale. Samas leidub aga ka lakoostis äraostetavaid, kes oma majad tohutute summade eest kardaanile müünud on. Üks kardaani tähtsamaid projektijuhte-le koostis on öelnud, ta peab end patrooniks, kes vaid annab midagi tagasi tahtmata. Ta on hääbuvasse linna elu tagasi toonud kardaani alla kosti, elanike vastuseis küll solvanud, kuid ta on vanamees ja ta tahab oma unistuse kiiresti teoks teha. Aeg kiirustab ja aeg näitab ka, mis lakkustist edasi saab. Esindab siin Bergard väänama rahadega vältimatut ja igavat progressi, mille ohvriks seekord lakost peab saama või jäävad, nagu öeldakse, pinnale Browanssi elu tähtsaimad väärtused. Kirjutab Pravansson põhjamaisele organismile paras šokk. Kõik on siin. Täisvereline temperatuurid on äärmuslikud 40-st kuumakraadist 30 külmakraadini. Kui sajab vihma, siis sajab seda sellise andumusega, et teed uhutakse minema ja magistraalid pannakse kinni. Mis traal on jõhker ja kurnav tuul. Talvel kibe, külm, suvel kallikija kuiv toit on täis tugevaid maalähedasi maitseid, mis hõivad vähem esiletükkivad toidusedeliga harjunud seedimisele masendavalt mõjuda. Vein on noor ja salakaval, kergesti joodav, aga mõnikord suurema alkoholisisaldusega kui vanemad veinid, millega ettevaatlikumalt ringi käiakse. Pravamsis pole miski leebe. Suvisel pärastlõunal naudin kõike, mida ma armastan. Lavendlit ja Santoliini küpressi, salveid, rosmariini loorberipuud, ole andrit, pukspuud ja tüümiani hallid toonid, peaaegu sinisest, peaaegu valgeni, rohelised tumedast ja läikivas, kuni tolmuse ja pleekinud, nii suvel laiguke lillakaspunast. Need on värvid ja vormid, mis sobivad maastikuga. Elus püsimiseks piisab neile õige vähesest. Ning minu ainus suurem kohustus on pigem nauding kui töölavendli pügamine. Juulis. Iga küla tähistab augustikuud mõne Beoga. Plataanide otsa riputatakse värvilised tuled ja sätitakse paika Puublankudest tantsupõrandad. Kohal on mustlasi, dj, akordionistid, suveniirimüüjad ja rock n Amblid, isegi nii kaugelt nagu Avinjaal. Kõik see meenutas turgu. Seal olid kohalikud käsitöölised oma puunikerdustega, keraamikaga, viinamarjakasvatajad ja mesinikud, paar vanakraamikaupmeest ja kunstniku. Suurem osa müügilettidest kujutas enesest pukk alustel kaudu, kus käsitöö esemed olid laotud trükimustriga linade peale. Sageli juures silt, et omaniku leiab kohvikust, kui peaks olema tahtmist midagi osta. Palju olnud vaikne, ängistavalt palav päev ning küla lõhnas kuumuse, sulanud asfaldi, kuivanud rosmariini ja sooja kruusa järele. Ja inimeste järele. Pieter, meil aasta Provansis. Ma olen nüüd vilja, veini, õli ja päikesepaiste maal. Mida muud võib inimene paradiisi soovida. Thomas Jefferson provintsis 27. märtsil 1787.