Keep up cancel and terve austria kohta ei oska arvata, aga pealinn viin näib küll tip-top paik olevat. Ainult et linnaplaani vaadates hakkab natuke õudne sellel tunduv viin nimelt nii suur ja nii uskumatult keeruline. Ja kui sa liikvele lähed, avastad peagi, et linna trammid 35 liini võivad sõita nii maa peal kui maa all jääd maa all võib leiduda tohutuid ülikeerulisi liiklussõlmi, kus trepid, liftid ja eskalaatorid viivad nii Uubaanide siis metroo kui trammide, šašenbaanide, peatustesse ja muidugi ka maa peale. Kõik on täiesti tiptop. Võib-olla on kenasti sildid tänavanimedega nende jaoks, kes teavad, kuhu nad jõuda tahavad. Kui sa oled Viinis esimest korda ja suurt midagi ei tea, õitse üksjagu maa-aluses labürindis ekseldas oih, maapealses abiks uskumatult keeruline linnaplaan, mida uurides hakkab pikapeale taipama, et tänavate rägastikku sellel plaanil üritavad üksteise sisse mahtu vaid korrapäratu kujuga ringe moodustada. Ümberkeskuse ja see keskus on Püha Stefani katedraal Viini vanalinna südames Stefan Sto in restaadis. Ja et just siinkandis seisabki suur osa ehtsast keiserliku striinist, mida selle linna elanikud läbi ajaloo katsumuste alles on suutnud hoida. Ilusat pühapäeva, siis taas. Vaadakem seekord natuke ajaloolises vinis ringi. Siin on vikerraadio ja Helgi Erilaid. Lähenes kevadliini kevad, millele ükski nutune lauluq ei saanud kahju teha, kirjutab Joseph Root oma raamatus kapotsiinide hauakamber. Ja edasi Joseph root üheski populaarseks saanud meloodias leiduva dif pargis või Foreks Guardianis kõlava muster rästa laulutundeehtsust, kes suudab ülistada kuldvihma habrast kulda, mis asjatult püüab varjuda naabruses kasvavate põõsaste tärkava roheluse vahele. Leedripuu uimastav lõhn oli juba kaugelt tunda nagu pidulik tõotus. Viini metsas sinasid kannikesed liini kevad. Viin on nüüdseks küll juba eks jagu kevadet näinud. Kuis igavesse ajalukku kaevuda, siis umbes 400 aastat enne Kristust seisnud praeguse Viini kohal Te ei tea sula. Ilmselt küll, hilisemates ürikutes on jäänud nimi veduunis. Arvatakse, et siit on pärit ka nimed winda Boona ja vedunia. 15. aastal enne Kristust tulid roomlased winda. Boonast sai kõigepealt sõjaväe välja paik, hiljem imperaator trajanuse ajal leegionäride laager. Veel hiljem olevat Marcus Aurelius siin peatunud ning Osama kuulsatest peegeldustest kirja pannud. Arvatakse juba kolmandal sajandil, kui isegi mitte varem olevat siinsetel aladel viinamarju kasvatatud ja veini valmistatud. Pärast Rooma impeeriumi langemist püüdis terve hulk Euroopas elavaid rahvaid mitmete sajandite jooksul siinseid kauneid paiku enesele vallutada. Longa pardid, slaavi hõimud, isegi tatari-mongoli hõimud, hiljem ungarlased. Ajaloolistes Salzburgi annaalidesse on juttu suurest lahingust frankide ja ungarlaste vahel, mis leidnud aset aastal 881 apud veenia siis Viini lähedal. See on kõige varasem ajalooline märgi Viinist ja aastal 976 asus maabenbergerite dünastia valitsema Saksa impeeriumi idaosa. See oli ostmar, mis sai 996. aastal ametlikult nimeks osta Richi. Siit siis rai Austria. Kaheteistkümnendal sajandil 1147 sai viin endale kauniste Hans toomi Püha Stefani kiriku, mida järgnevate sajandite jooksul suuresti täiendatud on ning mis praegu uhkelt linna südames kõrgub jaama pikast ajaloost. Lugusid jutustab Šehastami kõrge gooti pitsiline kellatorn. Stefan paistab vähemalt vanalinnas igalt poolt kätte, et ja see kirik on küll väärt, et sellest kunagi põhjalikumalt ringi vaadata. 1198 sai viin linnaõigused ja selles linnas olid kindlad omamoodi seadused. Näiteks kõik linna saabunud rändkaupmehed pidid siin oma kauba kahe kuu jooksul maha müüma või kogu kaubaga linnast kaduma. Aga viimasel juhul tuli neil enne veel päris kõvasti oma rahakotti kergendada. Ja veel tollases Viinis külasid üpris sageli õukondlikud armastuslaulud minnes ängid. Viimane Paabenbergeritega seotud kuningas Ottokar teine laskis Viini kirikuid ja haiglaid ehitada ning alustas ka kuningapalee rajamist. Ottokar teine langes sõjaväljal. Seda peeti saksa kuningriigiga ja selle võitja Rudolf alustas Habsburgide dünastia valitsus ka Austrias, mis oli määratud kestma 640 aastat ja kaks kuud on arvatud, et dünastia nime saanud Habsburgide lossi järgi Šveitsis praeguses aar ka kant tonis, mille järgi loss oma nime sai. Selleski pole ajaloolased päris kindlad, kuid viidatud on saksa sõnale aabits, kurg, kulli või haukaloss. Esimene haaps burg Kessendi paga viinlaseks pidas oli Rudolf neljas. Raja ja selle nime teenis Rudolf ära Püha Stefani kiriku edasi ehitamisega ning alma mater Rudolf Hiina loomisega aastal 1365, millest sai vanimaid saksa ülikoole. Praha ülikooli järel. Viini kaupmehed ja käsitöölised said 14. sajandi lõpuaastatel õiguse valida oma linnale igal aastal linnapea ja 1469 saiviinist sõltumatu piiskopkond. Püha Stefani kirikust. Katedraal. Habsburgide dünastia ja see oli midagi tõeliselt suurt, midagi, mis hargnes aegade jooksul üle terve Euroopa ning jõudis otsapidi ka üle ookeani Mehhikosse ja Brasiiliasse. Ilmatu hulk liine, keisrid, kuningaid, hertsogit ja valitsejate abikaasasid. Pikkade sajandite jooksul oli Euroopas vist päris keeruline leida õukonda, kuhu mõni haapspurk poleks kuulunud. Sugulased igal pool ja enamasti abielude kaudu. Mõelge ise, kui Austria Maria Teresa tõi ilmale 16 last, elama jäi neist 11 tütart ja üks poeg siis kõik 11 tütart tuli ju mehele panna Euroopa riigipeadele põhjertsogitele, Õigrahvidele ja nii valitses saksa päritolu Habsburgide dünastia vaheaegadega Saksa-Rooma riiki pidevalt Austriat, hiljem ka Tšehhimaad, Ungarit ja Hispaaniat. Pidevalt Austriat valitsevate Habsburgide oli aga ometi vajaga väärikaid losse ja paleesid. Jäävinist sai nende ametlik keiserlik pealinn ning How purgist tähtsaim residents. Tohutu Hosburg seisab väärikalt keset linna ja võtab enda alla terve insenere ehk siis siselinna edelanurga palee uhkelt piduliku värava juurde. Mika eeler platsile viib lai lühike tänav mida piiravad kuldaegade liini kõrged, sageli lossitaolised hooned. Selliseid on kogu Viini kesklinn täis. Ja paistabki silma hiigelpalee Hufburgi võrratu fassaad. See fotodelt tuttav siniroheline, vägev Bel, mida ilustab kuldsete ornamentidega lint, piklikud ovaalaknad pitsilise kuldvõre taga ning lumivalged tuurid katuse äärt tehtimas. Kõrgemaiesteetliku väravakaare alt jõuad sa siseõue, mida lossi ovaalsed tiivad suuregarena ümbritsevad. See siin on niinimetatud uus How burg, 19. sajandi vägev loss, lugematu hulk kõrgeid kaaraknaid, lugematu hulk kaksiksambaid, nende kohal valustraad, piiramast katuse äärt, kus kiviseid, ingleid ja kangelasi valvamas näha võib. Uue hoo purgini on aga aega. Esialgu tuleb vana uurida. How purgi vanemasse ossa viib taas tore võlvitud 16. sajandi kaar värav, seda ehivad kahel pool sinipunatriibulised sambad, kuldsed vapid ja värava kohal veel eriti uhke ning ladinakeelne tekst, mis kõneleb austria impeeriumisse kuuluvatest maadest. See värav juhib Šveitsi õue Schwaitzerhow. See on kõige vanem osa purgist ja nime saanud kunagi siin paiknenud Šveitsi kaardiväe järgi. Just siia ehitaski meile juba tuttav Böömimaa kuningas Ottokar 1275. aastal kindluse, et Rudolf von haaps purgivägedele vastu panna. Rudolf võitis otsustava lahingu, nagu me nüüd teame, tugevdas praeguses Vaitzerhovi kohal, seisad kindlust järgmised Haas, kurgid jätkasid siin ehitamist ja laiendamist. Ahja, Austria valitsejate loss seisnud noil ammustel aegadel väljakul, mida kutsutud Ammhow. Siit siis ilmselt Hosburg. 13. sajandil siia rajatud kindlusest pole praeguseks küll enam midagi järel Šveitsi päravid väljakule, mida ümbritsevad eri ajastutest erinevas stiilis hooned. Barokki leidub siin ja varasemat ning helis renessanssi. Siin on algselt 1449. aastal gooti stiilis ehitatud lossikabel, kus ka praegu, pühapäevasel missal ja kirikupühade aegu laulab kuulus Viini poistekoor koor, mille traditsioonid ulatuvad asutamisaega aastasse 1498. Siis oli ta osa keiserliku kabeli koorist, kuhu kuulus 16 kuni 20 kooripoissi. 18. ja 19. sajandil olid kooriliikmete hulgas ka Joseph Hain ja Franz Schubert. Praegu tegutseb aga juba neli erikoori. Jess Vaitzerhofi varakambris säravad punases ametil Püha Rooma riigi kroon. Riigiõun jäskepter. Keisrikroon on puhtast kullast, sellel sädeleb pärleid, smaragd, rubiin ja safiir ja ta on rohkem kui 1000 taastat vana kaunistas kõigepealt Otto suure pead Roomas aastal 962 aset leidnud kroonimisel. Karel suure mõõka võib siin imetleda ja müstilise kuulsusega iidset püha oda 21 toatäit, skeptreid, mõõk, kroone, valitsejate raskeid rüüsid, kahe peaga kotkaid, ligi kahe ja poole meetri pikkune ning 500 aasta vanune ükssarviku sarv. Kuisenite sarv ala kihve ei ole. Üks sari on ikkagi põnevam. Igatahes pidise ese oma valdajale jumala heasoovlikkus tagama. Ja veel seisab varakambris ükse haad Kaus, mis arvatakse olevat toosama Püha Graal, mida Kristus pühal õhtusöömaajal oma käes hoidis. Nii palju imesid šveid Serhofi varakambris Hofburgis Riini uhkes südames, kus põlvkondade viisi keisrid on nähtud. Vuthosburgi tuleme natuke hiljem vaatama ajalugu nimelt pöördub nüüd keiserliku viini teistesse lossidesse. Võib-olla kerkis näiteks vägev sönbruni loss oma kohale tänu just sellele, et haapspurgid vähemasti 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil kirglikud jahimehed olnud ning ümbruse metsades ja aasadel ülitihti oma jahi kirde rahuldamas käinud. Ühel sellisel retkel aastal 1612 avastanud keiser Mattias imeilusa allika Runnel Mattiase järglase Ferdinand teise kaasa keisrinna Eleonora, lasknud samasse paika kauni jahilossi rajada ning uhkeid aedu, kus siis õukonnapidusid ja vabaõhuetendusi korraldati. Aga siis piirasid türklased teist korda Viini esmakordselt juhtusse, 1529 linna nad ei pääsenud, kuid kaunišuenbruni tegid Tase pole viga. 1686 sai keiser Leopold esimene sönbroni alad oma valdusse ja alustati suursuguse barokklossi ehitamist, milleks kutsuti kohale Roomas oma kunsti pinud õue arhitekt Johann Bernhard Fischer fon Erla lossi ümber kavandati kohega võrratuid, aedu ja avaraid, parke, sümmeetrilised lillemustrid, laiad teerajad, tiigid, puude alleed, ilupõõsad, purskkaevud ja kohustuslik labürint. Aga söönbruni imedest on tegelikult siin selsamal tunnil juba kord kõneldud. Täna tuleks vahest meenutada üht selle lossi kuulsatest elanikest. 1740 pärast keiser Karl kuuenda surma sai Carli vanimast tütrest tollane 23 aastasest marjade reisijast Austria ertshertsoginna Püha Rooma riigi valitsejanna ning Ungari ja Böömimaa kuninganna ainus naine kuus ja pool aastasada valitsenud Habsburgide dünastia troonil kes veetis suure osa oma elust kaunis keiserliku suvelossis žentronis. Ja kui sa nüüd söönbrunny lugematutes ruumides hiilgavate rokokoo sisustusega saalides ja galeriides ringi vaated, ei mõtle sa keerulistele, riigi probleemidele ega sõdadele, millega marjad Therese kahtlemata tegelema pidi. Siin sönbrunis oli ta esmajoones naine kaunist ülisaledest näitsikust sai aastate jooksul uhke kas pitsi teise satsides ja krinolinis Matroon, kes liikus ringi oma imepärases palees, kus tohutute kroonlühtrit sära, mitmekordistus maani ulatuvatest peeglitest, kus värvid olid pastelsed ja maalidel kujutatud kalanced, stseenid ja seinu, täitsid miniatuur maalid, haprates taimornament moodustavates, kuldraamides, Nendel teenrile, toatüdrukul pidi küll lossi 1200 ruumi ning aedade eest hoolt kandmisega kõvasti tegemist olema. Sellest mahtusid nii keisrinna suur pere kui õukond siia lahedasti ära. Psuembrunny peeglisaal peeglid muidugi ja kuld ja kroonlühtrid ühes nišis väike altar, mida ehib Agricola maalitud madonna. Kuni 18. sajandi lõpus punni olevat kõik valitsuse ministrid selle altari ees oma ametivande andnud ja just selles saalis olevat kuue aastane muusika imelaps Wolfgang Amadeus Mozart 13. oktoobril 1762 keisrinna marjade Reisele oma esimese kontserdi andnud seejärel võdinud keisrinna juurde, heitnud talle käed ümber kaela ja palunud, et üks keiserlik Est-printsessid Est talle naiseks antaks. Nimelt kõige noorem Maria Antonia, kes mari Anto Anetina ajalukku jäänud on. Legend või mitte, sellist lugu, jutustab sulle kõrvašuenbruni elektrooniline giid, et väike Wolfgang siin keisrinna le esines, see olevat ajalooliselt tõestatud fakt. Kas hammas fassaadi ning kahele pooleenduvate tiibadega Schenbruni lossi ja selle tagaküljelt algava suurte aedade ja parkide ümber elab praegune Riin oma suurlinna elu aga park on nii lõpmata ahvatlev oma hiigelsuurte, lille, Klumpide, tiikide ja skulptuur gruppidest moodustavate purskkaevudega kraadide purskkaev ja Neptun ja ma näiteks viimase tagant tõuseb madal lai küngas, millel seisab suur õhuline valge sammastik ülaääre keskel troonimas kuldne hingel. Blorjet mida on ilus vaadata ning mille sammaste vahelt on ilus kuldsete liivade toonides söönbrunny vaadata. Päike paistab ja kõik on väga ilus. Lossi parema tiiva taga seisab puudest salu, mida liigendavad teerajad ja sealt tuleb üksteise järel viisakaid, noori inimesi, kes paluvad turistidel natuke kaugemale hoiduda. Seal puude vahel nimelt üritatakse midagi filmida. Ongi läikivad ratsud tõllad univormides, ohvitserid säravad kiivrid peas. Aga turiste, mood, kui tulvab kohale ja viisakate noorte inimeste pingutused on päris lootusetud. Kuigi tõllad, hobused ja univormid sobivad Schöönbrunny ideaalselt. Keisrinna Maria treesiaga on seotud teinegi rahulik barokksaar keset praegusaegsed suurlinna Viini mis on linnasüdamele juba hoopis lähemal. Sul tuleb ainult välja rabelda süüdbaanhovi maa-alusest ja maapealsest rägastikus ning mõnisada meetrit kõndida. Velvedere itaalia keelest tähendab ilusat väljavaadet. Velveedeere loss Viinis tähendab ta sihthiigelsuurt pargi ja lossikompleksi jutustamas lugusid keiserliku viini sündmuste rikkast ajaloost. Kabelvedee rest on siin kunagi räägitud, aga üht-teist meenutada. Alustades ajast, mil Türgi väed teist korda Viini piirasid. Aasta oli 1683 tollal 20 aastane Savoia prints Šein näides lahingutes erakordseid väejuhivõimeid. Türklased pidid juba teist korda viinialt taganema. Prints šenn. Saksapäraselt õigen oli kolmekümneselt Austria feldmarssal varsti juba Austria vägede ülemjuhataja, kes tegi 1714 arhitekt Johann Luukas fon, Hildebrand teile ülesandeks ehitada enda jaoks Viini lähedale suveresidents. Velvedere. Õieti seisab siin kaks Velvedere lossi alam ja ülemBelvedere nende vahel taas kord suur ja võrratu park. Ikka hiilgav barokk, säravad toonid, marmorgaleriid ja hallid. Kuulsusrikas väejuht prints Oigen lahkus siit ilmast 1736 Austriat valitses tollal Karel, kuues Marie-Therese ja isa. 18 aastasel Florääni hertsogi Franz, esimesega abiellunud marjade reisija sai Key seinaks 1740 nagu täna juba meenutatud ja just tema asus Belveedeere paleest hoolt kandma. Ta tõi ülem Belveedeeerresse oma lossist Austria kuningliku maaligalerii, mida aja jooksul suuresti täiendatud on. Siin on Itaalia ja Madalmaade vanu meistreid saksa ja austria maali koolkondade töid kogusid, kust võib siin tänapäevalgi imetleda. Aga ka juba nimekaid Impressioniste ning 20. sajandialguse kunsti Gustab klimpi töid teiste hulgas, kuid 19. sajandi teisel poolel tõstis mõnelgi meeleolukalt pallil Velbedeere palee barokksaalis hiigelkroonlühtrit all oma taktikepi viini valsikuningas Johann Strauss noorem. Pisut enne valsikuningamaise teekonna lõppu, mis oli 1899 asus ülem Belveedeeerresse elema, keiser Franz Joseph esimese vennapoeg, Austria-Ungari armeekindralinspektor ertshertsog, Franz Ferdinand, siia seisustati tema sõjaväekantselei 20. sajandi alguse Euroo Ta oli aga tol ajal juba rahutu. Suurriigid olid põhjatult ahneks muutunud, kähimustasid üksteise maid. Parandusi, oleks nüüd Austria ertshertsog, Franz Ferdinand, taibanud 1914. aasta juunis oma kaunis Belvedee res püsida, aga ei, tal oli tingimata vaja tollal Austria-Ungarile kuuluvasse Sarajevos sõita, KUS Serbia rahvuslane printsiip teda relvaga varitses. Ja nagu Virtin proua Müller Rova tulevasele vahvale sõdurile šveikile, ütles, Niinatapsid meie Ferdinandi. Euroopat haaras aastaid kestev sõjame. Kuid keiserlik viin on kõigist mölludest hoolimata oma elu ikka edasi elanud. Seal vanas Viinis kirjutab Stephens Vaik. Seal vanas Viinis elati hästi hõlpsasti ja muretult ja sakslased põhjas vaatasid pisut pahuralt ja põlglikult toona äärsetele naabritele alla, kes selle asemel, et olla tublid ja pidada kõva korda lasksid elul mõnusalt minna, sõid hästi, lõbutsesid pidudel ja teatrid ning tegid sinna juurde oivalist muusikat. Ela ja lase elada, oli kuulus Viini põhimõte ja tänini tundub see mulle humaansem, kui kõikategoorilised imperatiivid. Tehands vaid eilne maailm. Keiserlik viin muidugi kuulub ta eilsesse maailma, kuid tänases on üpris vahva tema saladustest aimu saada ning mõelda, kes kõik kunagi noil südalinna tänavatel kõndinud on. Carls plats, Carli väljak, millel seisab Kaarli kirik, üks uhkemaid barokkkirikuid terves Euroopas. 1713 kaotas viin katkuepideemias oma 10000 elanikku. Ja see oli vaevalt paarikümne aasta jooksul juba teine kohutav epideemia. Keiser Kaarel, kuues andis siis piduliku tõotuse ehitada üks vägev ja kaunis kirik austuseks oma nimega aimule katkuepideemiate ajal inimesi aidanud pühakule Kaarel vormeusele kuulus Viini arhitekte Bernhard Fischer. Fon Erla on selle kiriku loomisel taas oma talenti näidanud ühendades klassikalise arhitektuuri ja baraki peaoks sammaste ja viiluga nagu kreeka templil taevasse ulatuv kabiini moodi sinakasroheline vägev kuppel ning kahel pool peaust seismas kaks kõrget sammast, mis võiksid esimesel hetkel hommikumaiseid minarete meenutada. Vaid kaugel sellest. Siin on arhitektil eeskujuks olnud roomad, rajanuse sammas ning Kaarli kiriku. Mõlemad sambad on kaunistatud spiraalsete reljeefidega. Tõstavad pühak porra nõuse elust. Jah, imetegudest. Päike paistab, lilled õitsevad Johann Straussi Miliitsa Korjus meeles lahkudes Kaarli kiriku kuldsest barokist, ületad laia tänava ja leiad end fotodelt Jade läbildilt tuttavaks saanud hoonest. Mosaiik varaim ongi punane valgekaarakendega fassaad ja kusagil selle tagahoone sisemuses imeline kuldne saal mis avaneb maailmale iga aasta esimesel päeval meele olukaks Straussi kontserdiks, mis on lihtsalt üks ilus elamus. Ja teisele kingitus ka, sest 1863. aastal määras keiser Franz Joseph esimene Viini muusikasõprade ühingule suurema tüki Kaarli kiriku vastas. Kõhu tõuseski music verain. Carli väljakult otse Kärtner Strasele, mis areneb peagi pikaks ja laiaks jalakäijate ostutänavaks. Aga kohe siinsamas nurgal seisab friini vägeva ooperimaja, kõrged avatud kalanaadid kahel korrusel ning katusenurkadel muusad tiibadega hobuste kaasuste seljas ehitatud 1862 keiser Franz Joseph jõudis oma pealinna jaoks on hästi palju teha, ainult et ooperimajaga on mõndagi traagilist seotud. Arhitektid August fon Sikartsburg ja Edward vander null projekteerisid Viini ooperi prantsuse renessansi stiilis kuid said selle eest kõva kriitikalaviini kaela. Vander null tegi seepeale enesetapu. Jah, on see kärtsburg sai südameataki. Niisiis olid mõlemad arhitektid siit ilmast juba lahkunud, kui ooperimaja 1869. aastal Mozarti Don Giovanni etendusega avati ja küllap on seal ka Figaro pulma mängitud. Ooperijuurest mööda siseringi edasi ja sa oled jõudnud tagasi keiserliku How purgi lossi sissepääsu ees. Kuulge, ümbritsevatel tänavatel kõlab heli, mida suurlinnades tavaliselt kuulda ei ole. Hobuse kapjade klõbin, tänavasillutise voorimehed kahe hobusetõllas ja pukis voorimehed, valged pluusid, mustad vestid, kikilipsud ja kaabud peas. Viinis olevat neid alati olnud keiserliku sviinis. Ja see on uue Hoforgi tohutu keiser Ferdinand esimese ratsakujuga keiser Ferdinand oli Franz Joseph esimese onu. Viimane astus Austria troonile 1848. Pärast seda Dynanud troonist loobunud oli Franz Joseph. Esimene oli üks haaps burg Loräänide põhiliini kuuluvaid valitsejaid, kes eredamalt ajalukku on jäänud kui mõnigi teine. Tema ajal sai Austria impeeriumist Austria-Ungari impeerium. Franz Joosep sai keisriks juba 18 aasta vanusena laienema printsess Elizabeth, et oli Franz Josephi täditütar ning temast seitse aastat noorem. Nende kahe tutvumisest ja armumisest on kõiksugu lugusid räägitud. Mäletan filmikus nad maalilisel mägi aasal kohtusid. Igatahes 1854 peeti Viinis uhked pulmad. Paarigaks esimest last oli tütred, kuid 1858 sündis poeg ja pärija, kroonprints Rudolf. Franz Joseph olevat teistele keiserlik ele lossidele küll söönbrunny eelistanud, kuid uhked Kaiser apart, tsemendid, keisserlikud eluruumid olid muidugi ka hoov purgis keisri talveresidentsis ning ametlikus palees. Siin on suur vastuvõtuhall, kus keiser ei pidanud paljuks oma alamatega vestelda ning salajaste nõupidamiste ruum, vallija banketisaalid ja keisripaari eluruumid. Kogu seda uhkust ja hiilgust on antud sulle näha ja imetleda. Keiserliku perekonna ühised eined Hosburgis no need olid suhteliselt tagasihoidlikud laud, ehiti vaid hõbedaga, selle keskel seisid vägevad küünlajalad, hõbe, karnituurid, lillekompositsioonid portsele ning oma neli-viis paari lauahõbedat nuge-kahvleid iga taldriku kõrval. Kui aga tegemist oli suuremate riiklike vastuvõttude või pan keppidega, toodi lauale kuld veel mitu korda vägevamad, küünlajalad ja karnituurid ja lillebuketi tehti silla jõuda. Välja toodi kallid ja väärtuslikud kuninglikud kingitused hiina, jaapani, prantsuse või saksa meisseni serviisid. Uhkeim kõigist on aga 140-st esemest koosnev kullatud hõbeserviis ja uusrenessanss lik lauakaunistus, mille kuninganna Victoria kinkis keiser Franz Joosepile 1851. aastal. Nii, Sa siis käid seal keiserlik apartementides ja mõtled, et enam uhkemaks minna ei saa. Jääksid kõik need maalid, kobe läänid, tohutu imeilusaid, rokokooahjud, pooletonnised, kristall-lühtrid, keisri enese tööruumid ja magamistuba on küll palju tagasihoidlikumad. Viimases seisavad lausa Spartalike armee välivoodi ning pesunõud paleesse rajati veevärk alles 1800 kaheksakümnendatel aastatel. Aga keisrinna temaga on pisut teised lood. Tundub, et keisrinna Elizabeth sissi, nagu teda kutsuti, oli How põrgis lausa müstiline valitsejanna, keda läbi ajaloo austatud ja kummardatud on ning kellele siin terve muuseum on pühendatud. Sissi lugu on jutustatud elupäevade algusest peale lõpuni välja fotode, maalide, skulptuuride, tekstide, Talle kuulunud esemete abiga. Kõigest sellest võib järeldada, et keisrinna sissi oligi ilmselt päris tähelepanu väärne naine. Sale ja võrratult kaunis, kelle vaikiv juuresolek õukonna lausa särama pani. Tema toad on hoopis uhkemad kui keiserliku abikaasa omad. Nii magamistuba kui töötuba ja samas on ka tema võimlemisruum käsipuude ja ronimisköiega sisse nimelt teinud iga päev kõvasti tööd, et oma ülisaledat figuuri säilitada ja samuti kulunud iga päev tunde tema peaaegu kandadeni ulatuvate juuste eest hoolitsemiseks. Keisrinna olnud rahutu hing, kellele õukonnaelu ahistavad kombed sugugi istunud. Ta tahtis reisida ning maailma näha, tal oli selleks ka oma keiserlik rong, millega ta mööda Euroopat ringi rännanud ja isegi Väike-Aasiasse ja Põhja-Aafrikasse jõudnud keiser Franz Joseph ei saanud neid reise kaasa teha. Temal olid tähtsad ülesanded Austrias. Väga õnneliku tähe all keisripaari elu siis tol ajal juba üpris rahutu Euroopa ühes tähtsamas pealinnas Viinis ei kulgenud. Tegelikult oli selles elus päris palju traagilist. Austria kaotas sõjad Prantsusmaa ja Preisimaaga keisri vend, kus Mehhikos kroonprints Rudolf tegi 1889. aastal enesetapu. Tema ema, keisrinna Elizabeth sissirõivastus sellest peale kuni elu lõpuni ainult musta. 1898. aasta septembris viibis kuuekümneaastane Austria keisrinna koos sõpradega Šveitsis Genfi järve ääres. Ta reisis tavaliselt vale nime all, kuigi oli teada, kellega tegemist. Itaalia anarhist Luitšillukeeni oli samuti Genfi järve äärde jõudnud. Selleks et mingi Aid tema jaoks arusaadava vabaduse nimel. Orleansi hertsog. Kuid viimane oli juba ära sõitnud nukini, otsustas siis ühe teise tähtsa isikuna. Keisrinna Elizabeth oli parasjagu käepärast. Sellest löögist ei toibunud Franz seoses enam elu lõpuni. See viimane vanakooli monarh, nagu teda kutsuti, pidi 84 aasta vanusena veel nägema, kuidas tema vennapoeg ja troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand 28. juunil 1914 Sarajevos tapeti ning kuidas Euroopa sõjakeerisesse sööstis Franz Joosep suri kaks aastat hiljem oma lemmiklossis sönbrannis. Koos temaga kadus ajalukku ligi kuus ja pool sajandit püsinud Habsburgide hilisem absburg Loräänide dünastia, kuid keiserlik viin on alles, olgugi jätta teises sõjatulekahjus 1945. aasta pommirünnak. Tugevasti kannatada sai. Roomlased olid ladunud müüriks selle linna esimesed kivid kastrumiks kaugeks eelpostiks, mis pidi kaitsma ladina tsivilisatsiooni barbarite eest. Ja üle 1000 aasta hiljem oli osmanite rünnak Õhtumaa vastu neil müüridel purunenud. Siin olid rännanud nii Bellungid, siit oli muusika surematu seitse täht, säranud maailma kohal. Lükk Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms ja Johann Strauss. Siia olid voolanud kokku kõik Euroopaga tuuri jõed. Õukonna aadlirahva veres olid saksa ja slaavi, Ungari ja Hispaania, Itaalia, prantsuse ja Flandria sugemeid segi ja tolle muusika linna geniaalsus seisneski võimes sulandada kõik need kontrastid uueks omapäraseks austria likuks liinilikuks tervikuks. Stefan Zweigi eilne maailm.