Ja nii pääsesime meiegi jõuluvana ekspressile, mis kuhjaga täis rõõmu ja õnne ja kõikvõimalikke mänguasju. Ja see rong peatub kõigis jaamades. Jõulud on nii lähedale jõudnud, et jõuluEkspress võib juba teele asuda küll. Ilusat jõulueelset pühapäeva siis vikerraadio Helgi Erilaid Raimo oma ja just algas. Aja jälg kivis. Ongi peatus lööne burg. Eilne hansalinn Lüneburgi Alam-Saksimaal Hamburgist umbes 45 kilomeetrit kagu pool olevat üks uhkemaid jõululinnu terves Euroopas. Üks väga vana linn, mida ajaloo annaalidesse esmakordselt mainitud aastal 956. Lepingus, mis sõlmitud kohalike munkade ja Püha Rooma riigi vahel. Keskajal kehti Lüneburgi jaoks tähtis õnnelik avastus. Ümbrusest leiti suuri soolalademed. Kohe ehitati mitu soolakoda ja linna ning linna ümbruskonna soolamured olid pikaks ajaks murtud. Jäätiga vana soola tee üle Lauemburgi Lüübekisse, sealt aga viisil laevad soola lasta lausa balti rannikuni välja. Sool tegi lüüne purgist väga rikka linna ja sellest rikkusest sai osa kogu Hansa Liit. Pole mingi uudis, et head ajad igavesti kesta Lüneburgi läks isegi hästi, sest linna õitsengu ajad hakkasid taanduma alles seitsmeteistkümnenda sajandi alguses. Kuigi soolakaevandus pandi lõplikult kinni 1980. Ligi 1000 aastat oli lüüne burg soolalinn olnud, aga mitte ainult seda. Kahekümnes sajand saabus iidsesse hansalinna kaasas kõik talle iseloomulikud kingitused linna kõige tihedamini asustatud piirkonda. Kalternmoorin tekkis ka kõige rohkem kurjategijaid ja töötuid. Ning just Lüneburgi vangikongis neelas mürgikapsli sõjaroima Heinrich Himmler. Kui briti armee ta kinni oli võtnud. See juhtus 23. mail 1945 veel enne ülekuulamisi. Ta maeti lähedasse metsa mingit märki matmispaigast jäänud. Kuid leidub ka kahtlejaid, kes arvavad, et võib-olla polnudki Himleriga tegemist 21. sajand löönburgis. Praegu olevat selles linnas kõige rohkem paare. Seda nii elanike arvu kui pindala arvestades. Kogu Euroopas olevat ainult Madridis veelgi enam paare, nii et lüüne burg on teisel kohal. Kuid teatud ajal aastast ununevad Lüneburgi vanalinnas nii 20. kui 21. sajand. Hansalinna Lüneburgi õnnelik vanalinn näeb välja enam-vähem samasugune, nagu ta oli 16. sajandil, sest teise maailmasõja lahingud seda linna ei hävitanud. Nagu keskajal, seisavad linnast läbi voolava Elbelizaye ilmenov kallastel üksteise küljes kõrged punaste katuste ja toredate viiludega kaupmeeste majad. Paljon uhkeid Astangulisi kaubaladude viile sadamas seisab ammustest aegadest vana kraana ja kahelt poolt järk-järgult kõrgeneva fassaadiga. Vana raekoda kroonib kõrge Tooran. Sellises linnas siis õppis Johann Sebastian Bach ise ja kes teab, võib-olla innustasid Lüneburgi uhked jõulutraditsioonid teda isegi oma jõuluoratooriumi kirjutama. Arvatakse küll, et nii vägevaid jõulupidustusi nagu lüüne purgis mujal Saksamaal ei leidugi. Lüneburgi suurim jõululaadki laiub muidugi vanalinnas raekoja platsil. Siin on kõik nagu ammustel aegadel, keset väljakut särab tohutu jõulutelk selle ümberkatuste all kaupmeeste müügiletid ning tillukesed töökojad, kus tegutsevad sepad, savipottide meistrid, viltkübarate õmblejad ja teab kes veel. Samamoodi nagu sajandite eest väljak lausa särab, saab pimedatel jõuluöödel pikad lampide kiirlandid vanade hoonete seintel. Kaks suurt tuledes kuuske, teine teisel pool raekoda ning jõulutuled nii väljakul kui ümbritsevatel keskaegsetel tänavatel. Jõululaadalt võid sa kõike osta, kuid huvipakkuvad vaid luine purgile omased jõulukingid. Traditsioonilised soolakivist valmistatud lambid, omatehtud mesilasvahast, küünlad ning igat sorti puunikerdused. Kõik meeled lausa lahmivad Lüneburgi jõululaata jõulukellade helin ja laulud jõulutuledes särav ehtsalt vanalinnaväljak ja nina naudib kaneeli, vürtside piparkookide martsipani erinevad Saksamaapaikadest toodud ingverileivatort, tittede, hõõgveini ja praetud kastanite lõhna. Au, vägevad jõulud hansalinnas, lööne purgis. No meil on ju ka sina hansalinn ja üht-teist tuttavat oli ju meilegi selles jutus aga otse keset raekoja platsi seisvat suurt kuuske ma Lüneburgi fotodele iha vastanud. Teas Johann Eisen kirjutab raamatus Meie jõulud ilmunud 1931 kuis keegi Strasbourgi elanik kirjeldab jõulupuud aastast 1605. Jõuluks tuuakse tuppa kuusk, mille otsa riputatakse värvilisi paberlilli õunu, kuldlehti, maiustusi ja muud ja Eisen jätkab, et veel kolm põlvedel. Ka siin ei olnud eesti noorusel aimugi jõulupuust. Me võime jõulupuud nimetada Saksamaa lapseks. Saksamaalt on välja läinud komme tuua jõuluõhtul tuppa kuusk ja seda ehtida. Ja alles 18. sajandil sai moeks jõulupuud varustada küünaldega. Esimene pilk küünaldega jõulupuust olla aastast 1799 ja Eisen kasutab sihilikult sõna jõulupuu, mitte kuusk, sest kasutati ju ka mändi, oli nulg ja maal vaesemates paikades ajatati jõuluks kaseoksi hiirekõrvu. Oma panuse puu tutvustamisele andis ka Göte, kes Ta nägi esmakordselt jõulupuud 1765 Leipzigis. Nagu noore verteri kannatustes selgub. Vanu ajakirju lehitsedes olen tartus alles 1937 jõulupuutegemisega kokku puutunud, jätkab Eisen. Se valmistati vaese lastele ja eesti linnades jõulupuu laiemalt tuntuks 19. sajandi teisel veerandil. Perno Postimehest leidis aga teate aastast 1859, et talukohas on heinatu kaaslinna paigus aga küünlad puul. Paar aastat hiljem kirjutab sama lehte Keblaste mõisas sakste poolt tehtud jõulupuust. Esialgu ehtisid jõulupuud tuld kartvast paberist ketid ja küünlad ja maiust jagati niisama. Hilisemal ajal Ajal kui õunu ja magusad puuokstele riputati kiputi peo lõpul jõulupuud ikka tormiga rüüstama. Legendid jutustavad, et nulg olevat pärit otse eedeni aiast et see olevat elupuu, mille lehed muutunud tillukeseks okasteks sel hetkel, kui Eeva noppinud vilja hea ja kurja tundmise puust. Ja teine legend räägib, et Aadam võtnud ühe tolle sama hea ja kurja tundmise puuoksa eedeni aiast kaasa. Sellest oksast saanud hiljem nulg tulevane jõulupuu. Igihaljaste okste tuppa toomine olevat 600 aastat vana traditsioon, millest hiljem arenes järgmine traditsioon, pärjad ja ehitud jõulupuud riputatud laest alla. 1535 ehtinud Martin Luteri jõulupuu oma laste jaoks, briti impeeriumi kuninganna Victoria abikaasa, Saksamaalt pärit prints Albert, toonud jõulupuu traditsiooni Windsori lossi. Alles aastal 1841. Nüüd Louis Armstrongi sünnilinn New Orleans, kus teeks, ei läinud jõuluvana, juhatab orkestrit ja püha vaim on lausa kuuldav pation striidil. Ja siin lähedal asus kosiimama Tassa legendaarne stuudio mis tegelikult oli algul vaid mööblikaupluse tagaruum motellitoa suurune, kuhu kogu muusikute seltskond oli ära mahutatud vaid trummar juukse taha eraldi mikrofoniga. Aga siin sündis palju rock n Rolli klassikaks saanud muusikat Hats doomino, Loit, Price, lill, Richard ja siin ka töödeldi klassikaks juba kasvanud laule ja neist nii mõnigi äratas vähemalt algul võõristust. Üks pahameeletekitajaid oli hevi pianos, Schmidt ante klound oma versiooniga ligi 150 aastat varem Euroopas sündinud tuntud loost. 1818 jõululaupäeval valmistus Püha Nikolause kiriku abiõpetaja Joosep Moor missat pidama ja seda plaani seda teha ilma muusikata, sest kiriku orel oli rikkis. Veel samal õhtul aga oli ta kutsutud õnnistama üht vastsündinut. Tagasiteel kandusid ta mõtted äsja sündinule sealt Jeesuslapsele ja need mõtted võtsid lõpuks salmide kuju. Koju jõudes palus ta kiriku organistile Franskruuberil kirjutada tekstile kitarriseade ja see kesköisel missal ette kanda. Ja nii ooben dorfis Austrias 25. detsembril 1818 ka sündis. On ikka kõneldud, et jõulurahu ajal peaksid ka relvad vaikima ja kunagi olevat see isegi nii olnud esimeste esimese maailmasõjaaegsete jõulude ajal 1914 tekkinud relvarahu Saksamaa ja Ameerika sõdurit vahel iseenesest siis kui mõlemal pool hakatud jõuluõhtul Püha ööd laulma ohvitseridele sugugi ei meeldinud, et sõdurid vaenlasi ei tulista, vaid nendega koos jõululaulu laulavad. Velena sõdurid keeldunud sõdimast ka järgmistel päevadel vaenupooled kohtunud, rindejoonel, mänginud üheskoos jalgpalli ja vahetanud kingitusi, nii palju, kui neil midagi vahet seda oli, sest olid jõulud rahu maa peal. Võib-olla on seegi üks jõululegend, peab lootma, et mitte ja reaksootega seda, et püha öö võlujõudu ükskord siin maailmas uuesti tajutakse. Siinsamas Austrias, kus Owen dorfis sündis kaunis laul pühast ööst laiuva, suure ja uhke, pika ajalooga linna võib alati muusikast ära tunda. No kuhu küll jõulud veel paremini võiksid sobida, kui kuningliku viini kui kauniks pidulikuks muudab jõuluvalgustus kõik lossid ja kirikud ja paleed, vägev gootika jõus, gootika, barokk ja renessanss. Selles linnas linnas leidub küll kõike. Ka jõulud saavad siin olla, oli ainult suursugused, sest just siin on rännanud nii pallungid just siin surematut muusikat teinud Glück, Hayden, Mozart, Beethoven, Schubert, praamse, Johann Strauss ja Stefan Zweigi on selle linna iseloomu lühidalt tabavalt ja täpselt kirja pannud. Seal vanas Viinis elati hästi, hõlpsasti ja muretult ja sakslased põhjas vaatasid pisut pahuralt ja põlglikult Doonau äärsetele naabritele alla, kes selle asemel, et olla tublid ja kõva korda pidada lasksid elul mõnusalt minna. Sõid hästi, lõbutsesid pidudel ja teatrites ning tegid sinna juurde oivalist muusikat. Muidugi on Viinis siis ka uhked ja vanad jõulutraditsioonid, siin on oma paarkümmend suurt ja vägevat jõululaata. Lisaks veel hulk jõulumüüke ja meeleolukaid. Jõulutänavaid grandioossed suursuguse uusgooti raekoja ees on vist küll kõige suurem Viini jõululaat. Raekoja väljakule mahuvad karussellil kirjate, õhupallide hiigelpilved ja ponid rätsutamiseks see kõik rõõmuks ja terve jõululinnake tohutu kuuse all, kus väikestest, tuhandete tillukeste lampidega valgustatud majades müüakse kõikvõimalikku jõulukaupa ja mitte kellelgi ei ole mitte kusagile kiire sest see on viin, kus ikka on elul mõnusalt ja muretult voolata lastud. Vähemasti jõulude ajal tehakse nii ilmselt ka praegu. Kogu melu jälgib heleda raekoja keskse kõrge uusgooti torni tipust Rathousmann Raekojamees oma kolme meetri kõrgune keiser Maximilian esimese ratsakuju üks viini sümbolitest. Riini kõige traditsioonilisem jõululaata avaneb linna ajaloolises keskuses raiungis. Siin peeti esimene jõululaat aastal 1772 keisrinna Marie-Therese valitsemise ajal, kelle võrratu Belvedele barokkpalees samuti jõululaata peetakse. Legendide legend, põhjapõtrade seas Rudolf plaanina Džiin Ootri viisakas esitluses ioni Maxey lugu, kuis jõuluvana kutsus särava ninaga Rudolfi endale töökaaslaseks. Päris nii asjad siiski ei käinud. Tegelikkuse paljastas spaik Chouns kooslum ma City Slikerdajatega. Nimelt oli Rudolf Linnuteetransporditöökoja ikka vägagi ära tüüdanud oma lõputute helistamistega tööl unimisega. Kuni siis lõpuks saabus õige aeg hetk tänu sellele, et seni jõuluvanatööpartneriteks olnud põhjapõdrad erinevatel põhjustel rivist välja langesid. Kes jäänud nõdraks, kes aru kaotanud või mingil muul põhjusel nagu elus neid palju leidub. Ja nii sai alguse jõuluvana ja Rudolfi sõprus, mis ajalukku läks. Nüüd New York jõulud Harlemis chactyygaardan ja Johni Vorcher koos pool võtmani orkestriga. Ja meeste jutus selgus jõuluvana pani tiigaardenile suka, siis mille muu kui trombooni ja et kõik on end üles löönud, säravad ka ise kui jõulupuud ja kihelevad puu võõriku alla, et hüüda, siis hiljem haidi. Puuvõrku okse all suudlemise traditsioon olevat alguses Skandinaavia jumalanna frigaga sündinud loost puu võõrikus tehtud nool haavanud lahingus friga poega, palderit, ema nutnud kuumi pisaraid, mis muutunud puu võõrikuga valgeteks Mariedeks sõpradel õnnestunud palveer elu päästa ning seejärel andnud jumalanna friga käsu puu rikkeid üha enam iial ühelegi inimesele haiget teha. Vastupidi, saagu sellest armastuse sümbol ning kõigil, kes selle oksal kohtuvad, tuleb teineteist suudelda. Hiigellinnas New Yorgis võib leiduda küll lugematu hulk jõulukuuski, aga kõige kuulsam neist seisab vist igal aastal Rockefelleri keskuses. Traditsioon alanud depressiooni aastatel, kui Rockefelleri keskus parasjagu ehitatud ühel jõululaupäeval toonud töömehed siia väikese palsamnulu kaunistanud selle kuremarjadest keede pabergil landide ja tillukeste tina kruusidega ja nii siis seisabki alates aastast 1931 igal jõuluajal Rockefelleri keskuses kuusk. Mida aeg edasi, seda suurem ja uhkem. Jõulupuude kõrguseks on siin mõõdetud 23 kuni 26 meetrit. Rockefelleri keskuses aiandusarhitektid istuvad igal aastal helikopterisse ja lendavad sobivat kuuske otsima. Vermonti, New Jerseysse ja isegi Kanadasse. Sobiv puu leitud, võetakse see maha ja toimetatakse spetsiaalsel treileril ette määratud kohta. Rockefelleri keskuses pannakse jõulukuusk särama 30000 lambiga ning umbes kaheksa kilomeetrit elektrijuhtmeid peidetakse okste vahele. Kuuse ladvas hiilgab aastast 2004 kolmemeetrise läbimõõduga täht mis kaalub ligi 250 kilo. Seda kutsutakse Swarovski täheks. Kindlasti fantastiliselt kaunis ja särav jõulupuu seisab Rockefelleri keskuses veel nädala pärast ja aastavahetust siis hüvasti, imeilus puu. Vaevalt, et leidub teist maad, kus korstnakivid on aegade jooksul talletanud endasse sellise koguse jälgi jõuluvanadest ja veel suurema kogu jõulukingitustest. Kõik käib kui korstna kaudu vähemalt jõuluajal. Umbes anno Domini 280 sündinud bataaras, mis asub Maire lähedal praeguses Türgis, jõukas kristlikus peres, poisslaps Nikolaus, ta olnud ülimalt jumalakartlik ja heasüdamlik ning aidanud alati kõiki, keda ta aidata suutis. Hiljem saanud temast moira piiskop vanematelt saanud päranduseks suure varanduse, mida ta tihtigi vaeste haigetega jaganud. Nikolaus rännanud hilisõhtuti ringi, et näha, kas ikka kõik tema kogukonna liikmed on terved ja rahul. Kaugeltki olge alati nii, ei olnud kor näinud ta perekonda, kes kaebles neid tabanud õnnetuste ja vaesuse üle ja selle üle, et nad peavad kõik oma kolm tütart orjadeks müüma, sest pole raha neid ülal pidada. Samal õhtul kukutanud Nikolaus vaese pere maja korstnast kolm kotitäit kuldmünte alla. Ühes sama legendi variandis oli lugu nii, et tütred olid oma sokid ahju ette kuivama pannud ja kolm kullakoti kukkusid otse sokkidesse. Siit siis tavapäraselt kamina või ahju lähedale asetatud jõulusokid. Nüüd juba ka meil, et päkapikkudel nende täitmisega tegemist oleks. Pühast Nikolausest on palju lugusid kordulnud Maire linnas suur näljahäda sadamas seisnud aga viljalaadungiga laeva Valmis kaugetele maadele teele asuma. Nikolaus palunud kaptenilt abi, lubades, et kui nad annavad kasvõi väikese osa laevadele laaditud hüljast inimestele nälja kustutamiseks, saavad nad siht, olete te seda ikkagi täislasti eest. Sellega oldi nõus ja Nikolaus jagas näljastele inimestele osa laevadel olnud viljast. Kui Aga laevad oma sihtkohtadesse jõudsid, olnud trummid jälle ääreni vilja täis. Laevamehed leidnud, et nüüd on küll tõeline ime sündinud ja rääkinud sellest kõikjal, kuhu nad oma reisidel jõudsid. Niimoodi saanudki rohkem kui 1700 aastat tagasi sündinud vagast ja sõbralikust preester Nikolausest, laste meremeeste, üksikute inimeste ülekohtuselt süüdistatute ja tagakiusatute pühak Püha Nikolaus Santa Claus. Meie tore jõuluvana. Selline on puusõdurite jõuluparaad cristal esituses albumil christmas kihvt, for you from Phil Spector filist hektari jõulukinki just sulle. Selliste tööd kokkuvõtvate tänusõnadega lõpetas Phil Spector tänasel päeval jõuluklassikaks saanud kogumiku mille esialgne käekäik küll kuidagi ei vastanud. Tegijate ootustele. Alustati suvel 1963, paigaks sõltumatu staar stuudio Los Angeles. Oma ajada täiuslikuma tehnika ja suurte spets tsementsegust valatud kajakambritega seinad, mille vahel sündis spekt Sorry kaubamärk, voolov, sound, helimüür vall, nagu ta ise, ütles. Wagner Jaanlikke lähenemine rock n rollile väikesed sümfooniat jõmpsikatele. Sügiseks oli töö edukalt lõpule viidud, lootused kõrged ja album jõudis poelettidele. Valel ajal. Saabus 22. november päev, mil mõrvati president John F. Kennedy. Ja sellega oli asja saatus otsustatud. Teenitud tähelepanu sai jõulualbum 1972 ajal, milles Spector tegi tihedat koostööd John Lennoni ja George Harrissoni ka kelle sooviks oli unustusse vajunud plaat au sisse tõsta. Apple firma ostis avaldamisõigused ja siitpeale Anspektori jõulukink korrapärane hooaja külaline nii müügitabelites kui raadiojaamades. Oodatud ja soovitud ja nägu on iseloomustatud. Albumi ühe solisti, Darlinlawi laulmist laulab nii, et paned juulikuus soovi korral lume sadama. Los Angelesest päris kaugel Memphises on vaikus, jõulupühad alati pikemad ja uhkemad olid kõmmujal. Elvis ostis selle suure heledate sammastega koloniaalstiilis häärberi. 1957. aasta märtsis rajas siia oma kodu ning Islandi. Sama aasta talvel tekkis Kreislandi kõige ehtsam jõulumuinasjutt imedemaa, sest jõulud olnud rokkar oli kuninga lemmikaeg hoone ees laiemale platsile tõusnud kui nõia hel naiivsevõitu jõulust, seent jõuluvana ja saani ja põhjapõdraga kuuekümnendatel ilmunud selle asemele elusuuruses jõulumüsteerium äsja sündinud Jeesus-laps sõimes ja tema ümber kõik need, kes sinna kuuluvad. Häärberi ees seisnud säravat kunstjõulupuud ja kre Islandi väravate juurest majani viivat pikka teed ümbritsenud Ajad, sinised tuled. Helvi seise väänan, Presley naljatanud, et selline paik mõlemalt poolt tuledega piiratud tee võib segadusse viia lendurid, kes lähedal asuvale lennuväljale maanduda soovivad. Kreeslendi sisemus meenutanud samuti igal aastal imepärast jõululossi. Kõikjal punased sameteesriided, punaste lintidega, rohelised pärjad, jõulutähed, puu, võõriku oksad ja suures saalis sädelev valgest nailonist punaste kaunistustega jõulukuusk, mis aeglaselt pöörles. Kreslendi jõulutuled süüdatud traditsiooni kohaselt igal aastal tänupühale järgneva päeva õhtul kell kolmveerand kuus. Tänupüha peetakse ühendriikides iga aasta novembrikuu neljandal neljapäeval ning Elvise soovil kestnud tema lemmik Aegreeslandis kuni tema sünnipäevani jaanuarikuu kaheksanda päevani. Alles siis korjatud jõulukaunistused järgmisi pühi ootama ja öeldakse, et just see järgmine laul olevat Elvise kõige lemmikum lemmik. Jõululaul. Näete siis, kuhu kõik võib välja jõuda, kui jõululinnast lööneburgist teele minna. Plant poiss of Alabama ja määrist Apple luuka evangeelium. Kui siis inglid olid läinud nende juurest ära taevasse ütlesid karjused üksteisele. Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis, issand teatanud ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes sündinud Petlemmas lörtsi.