Santos, seal hiinas kastil tuli siia ilma väikeses San Antonio mägikülas kõrgel andides maailmamelust kaugel eemal. Viie aastasena läks poiss koos vanaisaga mägedesse lambaid karjatama. Kaasa võeti flöödid ja vanaisa õpetesse antuse, seda eilset pilli mängima. Kui külas pidusid peeti, pakkus Santos end alati trumme kandma, peaasi, et ainult muusikute läheduses olla saaks. Seitsmeaastasena saadeti poiss juba omapead mägedesse lambaid karjatama ja seal puhustajas isi üksinda oma flööti. Need avarad rohetavad künkad kajasid. Praegu ligi neli aastakümmet hiljem mängib kas vilja oma vendadega Peruu folkmuusikat grupis, mille nimi on vain appidža. Kaugete andide pojad on kõrgete põsesarnad ja pikkade süsimustade juustega. Aga vaevalt, et keegi julgeks kindlalt väita, et nende nägudest Ühe lõunat Ameerika iidset kõrgkultuuri esindanud põlisrahva inkade jooni leida võiks. Tumedad, õilsa profiiliga ja uhked on need näod, küll aga kahtlane, kas Francisco pizzarr juhitud Hispaania konkistatoorid 1532. aasta saunas kõik inkad tappa suutsid. Küllap segunesid rassid ja rahvad siin veel sajandite jooksul ja ehk leidub kaugetes mägikülades praegugi inimesi, kelle soontes Kainkade verd voolab. Kummaline küll ajalugu, aastasajad ja aastatuhanded näib ikka purustamistest ja üles ehitamistest koosnevat uus hävitab vana, et jälle otsast peale hakata, ainult et midagi jääb sellest hävitatust alati kusagile kalles. Hispaanlased ei suutnud õnneks kogu inkade iidset kultuuri maatasa teha. Uutel aegadel kaevati džunglist välja näiteks maailmaimeks saanud inkade linn matšubitšov. Inkad ise vallutasid aga 15. sajandil hoopis varasema Chimori kuningriigi, mille pealinn Chanšan olnud Kolumbuse-eelse Ameerika suurim ja uhkeim linn. Isegi eks terve tollase maailma kõige suuremaid linnu Chanšan nimi jääb hästi meelde ja ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Inkade hing elavad neis rütmides teavad vennad seal Hiinas, et sealt kaugelt Peruust teisel pool maakera Lõuna-Ameerika lääne, õieti looderannikul pikaks veninud Tšiilist põhja pool. Vaikse ookeani kallastel seisab see mägi nema, kuhu jätkub nii koordilieere kui lumiste tippudega ande. Siin on mahe, soe ja niiske subtroopika tõelised vihmametsad, kus võib sadada novembrist märtsini, siis algab selles kohati lausa metsikus paradiisis. Kuum suvi. Selles paradiisis õitsevad sadu orhideeliike kuid tõenäoliselt poleks Rexte auti raskekaaluline detektiiv Niro Wulf isegi säärase ime nautimiseks oma tugitoolist loobuda viitsinud. Nii põhja-kesk- kui lõuna, Ameerika vanade kõrgkultuuride uurimisel on viimastel aegadel päris huvitavaid seiku avastatud. Näiteks Norte, Chico tsivilisatsioon, Peruu põhja ja Keskrannikualadel. Vanim teadaolev tsivilisatsioon terves Ameerikas 2005 100 kuni 1800 aastat enne Kristust usub osa teadlasi kaljukindlalt sama aeg, mil egiptlased oma püramiide ehitasid. Misega noorte Chico tsivilisatsiooni puutub, siis on avastatud, et tegemist on niinimetatud keraamikaeelse ajastuga. Tähendab, ei mingeid potikilde. Arheoloogide rõõmuks. Tuleb välja, et ka kunsti harrastanud siinne rahvas noil kaugetel aegadel kohe üldse nii, et selle tsivilisatsiooni mõjukaimaks praeguseni säilinud saavutuseks olnud tollane monumentaalne arhitektuur hiigelsuured mulla vallidest, platvormid ning ümarad vette uppunud väljakud. Noorte Chico tsivilisatsioon hõlmas Peruu madalaid määr seid alasid, mis tähendas, et inimesed, kes siin umbes 4000 aastat tagasi elasid, nautisid mereande. Sellest jutustavad jäljed puuvillast valmistatud kalavõrkudest, kaubandus, õitsenud ka juba noorde džiga aegadel Ecuadori rannikult toodud eksootilisi merikarpe, kõrgetest andidest, säravaid värvaineid, Amazonase äärest, hallutsinatsioone tekitavat nuusktubakat nii noorte Chico tsivilisatsioonist jutustava Vikipeedia loos mustvalgel kirjas. Üpris raske on niisiis avastada midagi uut siin päikese all. Kõik on juba tehtud. Teadlased on leidnud võimalikke genortetšiko tsivilisatsiooni ajastul Peruu rannikuasulates peetud pidustustest, kus nuusati viirastusi tekitavat tubakat, joodi uimastavaid jooke ning väga tõenäoliselt kõlas seal ka mingi Eela ajalooline muusika rutem. Tõenäoliselt siiski mitte selline. Norte Chico leiukohtadest on avastatud 32 pelikani luust nikerdatud flööti. Täiesti erakordsed on siit avastatud punutud kummalised Sõlmedega nöörijupid Kuipud, mis narmastene horisontaalselt nöörilt alla rippuvad. Nendes on teadlased algset arvude või isegi juba kirjapilti näinud. Tekstiili ja puuvill olid siinmail tuntud nii neile näidetele kui paljudele muudele toetudes peab hulk arvestatavaid teadlasi noortedžikat, kogu Peruu tsivilisatsiooni hälliks. Naiste ammustest aegadest peale on ajaloolased Peruus kümneid ja kümneid kultuure kokku lugenud kuid enamus teadlasi on arvamusel, et pärast Norte Chico tsivilisatsiooni pani tulevastele Peruu kultuuridele tugeva aluse just Tšavini periood umbes 900.-st aastast enne Kristust kuni kolmanda sajandini juba meie aja järgi. Sellest ajast on lisaks tekstiilileidudele maapõuest ka metallesemeid, raamikatia, religioosseid sümboleid välja kaevatud ja kunstiesemeid kuid kirjatähtedeni Sloveenia ja inimesed nagu paljud teised andide rahvad veel ei jõudnud. Sellest oskasid laamasid taltsutada. Need olid tähtsad loomad nii usukommetes kui rasked Tegandamite tassimisel. Kunst olid veinikultuuris juba tähtsal kohal tollaste keeruliste kontuur. Graveeringute tähendust oskasid küll välja lugeda vaid templite ülempreestrid, sest need olid pühad ornamendid, mis võisid inimsaatusi mõjutada ja kummalisi usukommetega seotud esemeid, on sellest ajastust välja kaevatud väikesi Uhumreid, milles ikka seda juba tuttavat, hallutsinatsioone tekitavat nuusktubakat pulbriks tehti. Luudest valmistatud torusid ja metsloomade kujukestega ilustatud lusikaid mida teadlased nõidus rituaalidega seostanud on. Tšveini usukultuse jumalused olid kivist inimfiguurid, akaga, Jaaguarid, kullid, Gadja maad. Sel ajastul ehitati jube suuri religioosseid keskusi. Võimalik, et ohverdati ka juba loomi, et jumalatelt paremad põllud paki välja meelitada. Kuid see veinile järgnes kauges üha saladuslikumaks muutuvas Peruus veel oma kuue aastasaja jooksul hulk iidseid kultuure, mis tõusid, õitsesid ja kadusid enne, kui jõuame Siimu kultuuriajastusse kuuluva Chimori kuningriigi ning selle pealinna Chan channini. Näete, Chanšannistan täitsa laul olemas, vene vista, läbi tore laulja kompaisse, Kunda kingib selle siin meile Siimari kuningriik moodustes kitsa ränna riba Peruu looderannikul vaikse ookeani ääres aastatel 850 kuni 1470 Se olnud suurim kuningriik noil aegadel siis ilmselt üpris killustatud Peruus tervelt 1000 kilomeetrit mööda rannajoont ning andide mägikülad noil aladel kuulunud samuti Chima Re kuningriiki. Muidugi olid siin jälle sõjad ja vallutused mängus ning legendi järgi jäänud riigipealinna Chan Chani selle esimene kuningas Takaynama Siimarist on leitud suurepäraseid keerukaid metallesemeid, mida Kolumbuse-eelse ajastu kõige uhkemaks peetud ja kogu siinsetelt aladelt välja kaevatud keraamika on süsimust ja Chansanni on kutsutud mudalinnaks. Pidi küll tohutu töö olema savist või mudast tellised, vormida õled või oksa raad, kinnituseks need siis päikese käes kuivatada teda ja nendest linn ehitada ja mitte lihtsalt linn, vaid tollase maailma suurim linn. Vähemasti arvab niimoodi osa arheolooge, kes Johnsoni pärast tükk aega väldanud kaevamistöid uuesti päevavalgele on toonud. Siis nii palju kui sellest linnast meie ajaks järelon välja, et järele on üllatavalt palju nii palju, et selle põhjal võib järeldusi teha. Kui perootšimori kuningriigi pealinn Chanšan pärast sajandeid kestnud ehitustöid lõpuks valmis sai, siis kattis ta 21 ruutkilomeetri suuruse maa-ala. Kui see linn 15. sajandi teisel poolel maailma suurim ei olnud siis põhja-lõuna ega Kesk-Ameerikas, küll Noil aegadel teist nii suurt linna ei leidunud. See linn, see hiigelsuur Chanšani linn, uhkeldanud mousse'i Horus umbkaudu 400 kilomeetrit praegusest Peruu pealinnast limast põhja pool. Ühel pool linna Mehises vaikne ookean, teisel pool tõusis Andid, eelmäestik ja linn, mispärast kaua kestnud väljakaevamisi ning arheoloogide tööd siis lõpuks avanes? Mõtled tõepoolest hinge kinni? Fototki on päriselt lummavad. Kad kõrged müürid, kohati kuni 10 meetri kõrgused müürid moodustavad kui 11 suletud tsitadelli koos shansani suurima linna põhjaosas seisva Huaga Pisba astmikpüramiidi. Ka moodustavad just need müüridega ümbritsetud nelinurkset sittedelid. Linna põhiosa igas müüride vahel tekkinud nelinurgas seisis kunagi tõenäoliselt sadu enam-vähem sarnaseid savitellistest ehitisi. U-kujulisi vastuvõtuhooneid, eluhooneid, ladusid ja ilmtingimata olid seal kaevud õieti looduslikud põhjaveereservuaarid. Võtkem kujutleda naid kõrgeid, pikki, mudavärvilisi, kummaliste ornamentidega kaunistatud hiigelmüüre, mis suletud linnaosad. Erinevate allikate järgi võis viimaseid olla üheksa, 10 või 11. Välismaalaste eraldasid müüride vahel kulgesid pikad ja laiad tänavad, kohati 10, isegi 25 meetri laiused. Mööda neid tänavaid toimetati Johnsoni linna sõjasaak, vallutatud maadelt pärit varandus ning orjad, kes ehitasidki tegelikult ka nood kõrgeid vägevad muda, savitellistest müürid, et linnaelanikud oleksid tugevate ookeanituulte eest kaitstud ning saaksid kõrgete müüride taga rahulikult oma eraelu elada. Tundub, et selle linna elu toimuski seespool müüre. Mis seal müüride taga siis õieti oli? U-kujulisi hooneid kutsuti audienciateks. Neid on kauge tuleviku ajaloolased ja uurijad Shimori kuningriigi kõrgklassi ning valitsejate töö hooneteks pidanud kus tähtsaid riigiasju otsustati ja külastajaid vastu võeti. Nende ruumide lihtsalt seinad on sageli pikkade keerukate ning viimistletud, savi friisidega ehitud. Siit võib teokarpe stiliseerida, laineid, merelinde ja kalu avastada. Ühel freesil kaunistab pilliroost paati kormoran ja hiigelkalmaar valmistub parasjagu kala alla kobistama. Pole ime. Johnsoni linn seisis vaikse ookeani ääres mõnede teadlaste meelest ookeanile lähemal kui ükski teine tolle aja linn. Seepärast siis oskasid kid Johnsoni muistsed elanikud oma linna igasuguste mereandide motiividega kaunistada. Kummalisi kalu leidub siin seintel ja pelikani isegi kalavõrke, millesse mereelukat kinni on jäänud. Ning asjatundjate arvates viljelisin iidsete aegade kunstnikud siin kaht stiili. Üks oli lausa realistlik linnud, kalad väikesed mereloomad samasugused kui elus. Teine kujutanud küll kõike sedasama, kuid graafiliselt ja stiliseeritud moel. Pikkade kõrgete kivimüüride vahel kunagi oma rõõmsat elu elanud linnaosades on leitud tohutuid laoruume, mõni lausa 2000 ruutmeetrit suur. Iseenesest mõista leidsid uute aegade uurijad need ruumid tühjadena, kuid jäljed olid jäänud. Arheoloogid avastasid näiteks käsitöö esemed ja kangaste jälgi ilmselt viidise varandusid inkade saabumise aegadel ära. Laurumide põhjalikul uurimisel on leitud ka seda, et Johnsoni elanikud ei hoidnud siin suurt hulka toiduaineid või tooraineid. Vastupidi, tundub, et Siimu kultuuri ajal kaubeldi põhiliselt väheste kallite luksusesemetega, mis olid pärit vallutatud maade valitsejate varakambritest. Chanšanni selle iidse hiigellinnakeskuses kõrgete nööridega eraldatud üheksas, 10. või 11. täpselt nelinurk ses piirkonnas leidus templi püramiide kalmistuid, aedu, veereservuaare ja sümmeetriliselt paigutatud hooneid. Üpris raske on hilisemate aegade arheoloogidel ja ajaloolastel kindlaks teha. Ja see elu nende müüride taga ja vahel õieti kulgeda võis. Ja on välja mõeldud, et hiigelmüüridega piiratud nelinurksete aladel elas linna kõrgklass. Igas nelinurgas olid uhked eluhooned, laohooned ja matmispaigad, on leidnud kinnitust ka teooria. Üks kuningas, üks palee kinnitust sel kombel sittedellide müüride vahelt on leidnud kummalisi kõrgeid platvorme ja kui aegade tuhk ja tolm lõpuks eemaldatud sai leiti matusepaik, mille keskmeks oli T-kujuline hauakamber. Väga suur hauakamber, kus lahkunule oli kaasa pandud kuhjade viisi kangaid, keraamikat ja metallesemeid. Keskse haua ümber leidus veel kümnete naisteluid. Tõenäoliselt inimohverdus või teine võimalus. Lahkunud juhi järglased lihtsalt kasutasid seda kuningliku mausoleumi matmispaigana veeldika aega pärast valitseja siit ilmast lahkumist. Siimari kuningriigi valitseja paleesse asus ilmselt pärast kuninga surma tema hõimust valitud järglane, uus juht. Chansani ornamentidega kaunistatud hiigelseinad kaevati sajandite tolmu alt välja ja nad on enamuses terved. Seisavad siiamaani, mis näitab Chima kultuuriehituste vastupidavust ja ehitusmeistrite tarkust ning osavust. Seda mudast rajatud linna on peetud, nagu öeldud oma ajastu suurimaks linnaks tervel Ameerika mandril ning võrreldud egiptuse mees, daam ja India, Hiina või Mehhiko päraste tsivilisatsioonide saavutustega. Chan Chan kannatab võrdlust välja küll. Kasvõi vikerkaare templi vägevaid draakoneid täis kraveeritud sein. Ja me ei saa kunagi teada, kes küll nii palju sajandeid tagasi sellise majesteetlik kuningpeene kunstiteose valmis meisterdas. Ja kah toredat inimkuju näitavad fotod. Ühe tsitadelli väravat valvamas. Vähemasti inimese järgi on nad voolitud tohutu pea kahe tipuga müts peast eemalehoidvad kõrvad, terav nina, rahulik, seisev poos. Kahju, et ükski mulle kättesaadav allikas ei selgita, on see mõnid Siimu kultuuri iidne jumalus või hoopis hilisematel aegadel siia paika pandud tegelane elusamaks muudab ta need lõpututena, tunduvad müürid ometi. Siimari kuningriigi kõrgklass Elasama pealinna Chanšani kõrgete müüride vahel kui ajaloolased rabavad, et lihtsam rahvas neisse paikadesse ei pääsenud. Käsitöölised, kalurid, põllumehed ja töölised elasid hoopis väiksemate ja lihtsamate hoonetes kui olid seda ülikute pal Reed monumentaalsete müüride taga ameti pannud needki armetud hütid. Arheoloogid on neid hooneid shansani keskmisteks ehitisteks kutsuma hakanud, milles elanud kaudu 12000 inimest. Kogu linnaelanike arvuks on öeldud umbes 50000 ja seda mudalinnaks kutsutud Peruust Siimu kultuurikeskusest Chanšanis mis ehitati aastatel 850 kuni 1470. Ta tuli üle mere ja valitses maad, on juba koloniaalajastu kroonik kirjutanud Johansoni linna müütilise looja Takayn Naama kohta, keda ka Siimu kappakiks kutsutud. Pärast Acaina mat jõudis veel hulk kuningaid Siimori riiki valitseda ja pealinna suuremaks ning vägevamaks ehitada, mis juhtus aga aastal 1470. Kõik need ammused ajad on ikka natuke müstilise looriga kaetud. Ikka tuleb öelda tõenäoliselt umbkaudu, võib-olla arvatavasti, kuid 1470. See aastaarv on Chimor impeeriumi ajaloos kindlalt kirjas, sest see tähistab selle impeeriumile puu ja veel Siimar oma vägeva pealinna Chansaniga olnud viimane kuningriik Peruus kellel olnud võimalus isandate tulekut peale teda isandad indiaani keeles incad, olid ketša keelkonda kuuluvat keelt kõnelev indiaanihõim. Inkade ainujumal oli päike, nende valitseva dünastia legendaarne rajaja aga päikese poeg, mangokapak, päikese poeg, tema naine mamma Okel, Johuaco ja nende järglased olid maale inimesi aitama saadetud. Inkade hõimud elasid Peruu aladel juba 11.-st sajandist peale inkade riigi dateeritud ajalugu algas patsiakuteks ju Bankvi kroonimisega aastal 1432 valitseja Ingaga oli alati veresuguluses päikesejumala ülempreester, villak, kummu, võlur või nõid, kes räägib ja tema oli ka peaaegu sama tähtis kui valitseja ise ning inkade impeeriumi kasv oleks siis võinud veel ainsana peatada Chimori kuningriik Peruu loode rannikul, kuid 1407 Mandsaid Shimori valitseja, Mincancamaani väed Tupac inka sõjaväelt lüüa ja Chimor ning selle riigi uhke pealinn Chanšan vallutati. Incad rajasid oma üha kasvavale riigile uue pealinna Cuzco ja viisid Johnsoni andekad käsitöölised ja ehitajad sinna. Niimoodi siis rajasid inkad juba 16. sajandi alguseks Kolumbuse-eelse Ameerika suurima impeeriumi. Nad olid Lõuna-Ameerika mandril viimane ja kõige tuntum arenenud ning edumeelne andide rahvas. Nende loodud impeerium haaras enda alla osa tänapäeva Ecuadori, Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentiina ning Kolumbia aladest. Nad ehitasid uusi linnu. Pealinn oli Cuzco ning sellest umbes 100 kilomeetrit loodesse. Kõrgele Andidesse peitsid nad oma maailmaimeks saanud matšubitsiu täis püramiid jaid, templeid, kauneid paleesid. See linn kerkis enam-vähem samal ajal, kui vallutatud Shimori kuningriigi vägevate müüride taha peidetud Shang Shan vähehaaval tühjaks jäi. Väegade tolmu Allamatuma hakkas, et siis sajandite pärast tänu juba uute aegade teadlastele ja arheoloogidele suure mõistetusena taas välja ilmuda. Inkad, kes valgeid laamasid, päikesele ohverdasid, eks ole ka nende saatus meenutamist väärt. Inkad tundsid loodust ja oskasid seda hoida ning uskusid ennustusi, unenägusid ja nägemusi. Tuli aeg, mil viimasel suure link Kalfuana kappakil äki mitmeid kummalisi nägemusi tekkis. Ta nägi oma jalgadest leeke tõusvat seeennustes halba. Peruu rahvapärimustes tähendasid maod ja leegid haigusi ning allakäiku. Õige pea saabuski teade, et pealinnas, kuskohas on kiiresti leviv muhk puhkenud ja inimesed nägid õhus liuglevad kotkast, keda ründas väiksemate lindude parvkotkas, ei suutnud nendega võidelda ning kukkus päikesetempliesisele väljakule. Toimus maavärinaid, rannik oli tulvavett täis. Taevasse ilmus komeete ja ümber kuu oli kolm suurt ringi. Üks veripunane, teise värv muutus lainetena rohelisest mustaks. Kolmas tuhakarva vana inkade oraakel, ennustas, et tulevad kummalised inimesed, keda iial varem nähtud pole ning röövivad inkadelt nende impeeriumi hävitavad nende riigi ja usu. Kurb küll, oraakel rääkisite. Tragöödia leidis aset kaha markas aastal 1532. Inkade valitseja Athoalpa oli suures lahingus inkade trooni pärast võitnud oma venna Oskari ja oli teel pealinna, kus kassetroonile astuda. Oma 80000 pealise armee kah peatus Atachualpa ka Hamarkas. Aga hispaanlased olid ju juba Lõuna-Ameerika mandril. Konkista toorKarentšiscapis. Arro oli oma 168 sõduriga Kaiust kaha markasse saabunud ja nõudis inkade vajaliku alistumist. Kui ata halba sellest uhkelt keeldus, teatas piisarro, et inkad on Hispaania katoliku kiriku vaenlased. Konkistatoorid vangistasid Kahamarca lahingus inkade pealiku tahu Alpa ning tapsid tuhandeid inka sõdureid, jah, ümberkaudseid elanikke. Põlvest põlve on ajaloolased seda kummalist lugu selgitada püüdnud. Sest kuidas sai juhtuda, et 168 piss Arro konkistatoorid sai jagu 80-st 1000-st Atafoolpa sõjamehest. Üks viimaste aegade seletusi toetub võitluspaigast leitud inka sõjameeste luustike uurimisele ning uurijatele on selgeks saanud, et neid sõjamehi pole tapnud mitte hispaanlaste relvad, vaid indiaani hõimude omad, millest on järeldatud ET kooskonkistedooridega võitlesid inkade vastu ka kohalikud indiaani hõimud, sest ka inkade eneste hõimude vahel peeti julmi ning veriseid sõdu. Ja tihti täpsid võitjad kõik võidetud inimohvrid allilma vaimudele olid inkade kultuuris ja usukommetes ka üpris sagedased. Võib-olla olid teised indiaani hõimud inkade nende isandate ülemvõimust väsinud. Võib-olla ostsid hispaanlased nad ära, kui, siis kuigi kalliks konkiste tooridele tõenäoliselt ei läinud. Igatahes on teadlased uute tõendite valgusel järeldanud et inkade suure sõjaväe vastu astus välja tunduvalt rohkem rahvast kui vaid 168 konkista toori. Hispaanlased oli niisiis inkade pealiku tahu Alpa kinni võtnud ning kaha markas juurde peatemplisse vangistanud. Nad ähvardanud ate Halpa sõjapealik, kuid et kui need veel hispaanlasi rünnata proovivad, tapetakse nende kuningas otsemaid Hathaalpa lubanud konkista tooridele oma vabaduse eest suurt lunaraha. Inka kuningas lubas piisarrole kahe kuu jooksul terve toatäie kulda ja kaks korda sama palju hõbedat. Muidugi meeldinud hispaanlastele selline pakkumine, muidugi teatanud nad, et nad on nõus. Ja muidugi polnud neil hetkekski mõtesata hoolpa vabaks lasta. Turistidele näidatakse ka markas vannituba, mille nimeks on Elguartodel Reskaate lunaraha tuba, mis üpris tõenäoliselt oli pigemata halba vangikong. Inkade pealik poleks pidanud konkista toore usaldama pärastlõunaraha kättesaamist hukat jätachual paikkagi. Laske langeva HDMI. Hispaanlased tulid vanast maailmast uut avastama ja tõid kaasa oma relvad, Euroopa võõrad salalikud, kombed, oma usu ka oma laulu, mis aegade jooksul siinseteks lauludeksaid. Noil ammustel aegadel polnud kaugelt saabujatele kõige õnnemadki aimu, et nende jaoks uues maailmas on juba aastatuhandeid iidsed tsivilisatsioonid õitsenud. Et hävitatud kultuuride asemele on siin uued tekkinud, mis omakorda hävinud. Ning et viimastele suurtele kõrgkultuuridele, nagu olid seda näiteks ka maiade ja inkade kultuur tegi lõpu just eurooplaste purjed mõtlemine üle ookeani ja nii jäidki vanade kõrgtsivilisatsioonide ning veel varasemate kultuuride varemed tulevastele põlvedele avastamiseks, uurimiseks, mõistetamiseks, fantaseerimiseks ja imetlemiseks. Just Kaczymori pealinn Chan Chan Peruus. Lember.