Vaikne ookean on teistest ookeanidest kuidagi nukrailmelisi vahemaa üksikute asustatud punktide vahel hoopis suure mitte igale lihtsurelikule antud võimalust näha oma fantaasia kuldset kuningriiki. Silmapiiril laiuvad troopilist saart, mille sügada rohelistes vööndites võib aimata vaikseid salapäraseid orgusid, kus vulisevad karged, mägiojad. Vaimusilma ette tekib vilk Polüneesia sõdalastest, kelle veidrad rituaal maalid peidavad saladusi, mida võõrad ei tohi teada. Tekib tunne, et elu selles varjulises paigas on aegadest aegadesse muutumatuks jäänud. Saar on naeratav ja sõbralik nagu kütkestav naine, kellele loodus lahkelt oma ende on jaganud. Sadamakai äärde kinnitatud purjekad on nägusad ja kaunid. Säravsinise taeva taustal lõõmavad ses Alpiin nii, et mõjuvad nagu kirglik karje nende meelelisus ja varjamatu iharusson. Hingemattev laeva tulekul koguneb sadamasillale lõbus ja lahke rahvahulk. Need on lärmakad ja elurõõmsad. Ägedalt žestikuleerivad polüneslased. Lume inimeri ergava sinitaeva taustal moodustab kireva värvide virvarri ja inimesed aina naeravad. Päike kõrvetab. Värvide rohkus pimestab. Nii kirjutab Williams Sõmermaa oma raamatus Kuu ja kuuebennine, kirjutab küll ta heitist, kuid lõunamere saarte paradiis, lik hing, kus on tõenäoliselt nende kõigi jaoks ühine ja Jõulusaar, polegi ta heitist kaardi järgi nii tohutult kaugel. Ainult 3000 kilomeetrit, aga jõulusaari on siin maa peal tegelikult kaks ilusat pühapäeva, siis mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kuidas sellega siis on, kas sa tahaksid veeta jõulud kaugel merede taga Jõulusaarel riputada oma jõulusokid suure kookospalmi otsa jood, missuguseid kingitusi peidab nendesse kanuuga kohale sõitev jõulumees? Leon reed? Tema teab täpselt, kuidas jõulud Jõulusaarel välja näevad. Aga jaa, Jõulusaar ja on siin maa peal, tegelikult kaks. Üks on tilluke punkt otse keset vaikset ookeani ekvaatori lähedal. Kaardil pole see tõesti mitte midagi muud kui vaid üks tilluke punkt. Ning lisaks Jõulusaarele on tal teinegi nimi kiriti Matti teisel jõulusaarel on pisut paremini läinud. Ta on sattunud India ookeanis, Jaava saar, tere lähedusse. Nii et naabrid Indoneesia ja Austraalia pole just kohutavasse kaugusse kadunud. Miks on need kaks troopilist saart endale äkki säärase ootamatu nime saanud? Põhjus saab vaid üks olla. Põhjus jääb vaid see olla ammuste aegade meremehed aimasid ette. Tänavu tulevad Kodumaal nukrad ja igavad jõulud. Niisiis tuleb purjed üles tõsta ja huvitavamate pühadeotsingule seilata. No tegelikult oli see ilmselt siiski vaid juhused mõlemates. Avastajad jõudsid kohale täpselt jõulupühade ajaks ning teineteisest sõltumatult nimetasid mõlemad just sel ajal leitud saared jõuluSaardeks. Mistõttu meil siin on raskesti lahendatav probleem kummast saarest enne rääkida. Vaatame, kumb varem avastati. Niisiis India ookeanis Indoneesia ja Austraalia läheduses asuvale Saarele jõudsid briti meremehed 25. detsembril 1243 teise Jõulusaare Kirytimaati. Keset vaikset ookeani avastas kuulus kapten James Cook ise 24. detsembril 1777. Näete siis mõni probleem laheneb üpris lihtsalt, alustagem India ookeani jõulusaarest. Tänu William mainers jõudis oma Briti Ida-India Kompanii laeval Royal meierei 25. detsembril 1643 tundmatu saare reidile. Meri oli rahutu Nalemmindudki, kuid jõulupäeva auks nimetas kapten selle õuesaare misseni. Ühelegi merekaardile polnud kantud jõulusaareks. 1666 lekkis Hollandi meremees Pieter kuus Saare esmakordselt ka kaardile. Märtsis 1688 jõudis kohale briti laev signet ilus nimi, mis tähendab luike või luige poega. Niisiis Briti laev Silmet, mille kapten oli William pea signeti sihiks olnud tegelikult kookossaar, rahutud ookeanilained laeva kursist kõrvale ida poole ning nii jõutudki pärast 28 päevast seilamist jõulusaarele. Kaczygneti meremeest olnud siis esimesed inimesed, kelle jalad jõulusaarele astunud. Tagasi tulnud nad puul ratsungi ja tohutu suurte krabidega. Saar NUT päriselt inimtühi, troopiline lindude paradiis. Londoni ajaloomuuseumis on hoiul tõenäoliselt esimene joonis jõulusaarest selle teinud kapten Daniel Pinkman. Aastal 1714. Joonisel on näha mägede teravaid tippe troopilist. Metsaameti hoidsid Jõulusaare eraldatus ning karm kaljune rannik inimesi siit pikki sajandeid eemal. Aastatel 1872 kuni 76 tegi siis meelsestis Ship Challenger pika okeanograafilise ekspeditsiooni maailma meredel ja loodusteadlane doktor Jean-Marie uuris muuhulgas ka jõulusaare taimestikku ning pinnast. Jõudis järeldusele, et saarel või fosfaadilademed leiduda saarele saadeti veel uurimislaevu ning doktor Marie järeldused leidsid kinnitust, mis viis selleni, et suvel 1888 liitis briti kuningriik Jõulusaare oma sõnadega. Nõnda siis saabusid noil aegadel juba pea igas maailmajaos kolooniaid omandanud britid muretult jõulusaarele. Selles polnud nende jaoks suurt midagi uut. Näiteks jõulusäärest edela pool paiknevatele kookossaartele oli 1826. aastal elama asunud Šotimaalt pärit laeva kapten ison kraanias Ross. Kuninganna Victoria oli kookossaare talalised perekonnale annetanud ja perekonnapäid kutsuti saartel sellest ajast peale kuningateks. Aga juhtus nii, et teadlane John Mari ja kookossaarte suur valge kuningas George kraanias Ross tahtsid mõlemad Jõulusaare fosfaadilademed omanikeks saada. Briti valitsuse ettepanekul loodi siiski ühine jõulusaarte fosfaadikompanii ning 19. sajandi lõpus aastatel toodi saarele ka esimesed fosfaadi kaevanduste töölised, hiina lihttöölised kulid. Neid oli kõige rohkem lisaks Malailased ja šikid, kes inglaste juhtimisel tööle hakkasid. Sellisest seltskonnast hakkas siis Jõulusaare elanikkond välja kujunema. Aastate jooksul sai Jaapanist Jõulusaar raadi kõige suurem tarbija ja võib arvata, et britid seadsid end ka siin troopilistel Jõulusaarel kookospalmide all kenasti sisse. Nad olid harjunud asumadel elama. See rahulik eksistents lõppes, kui jaapanlased teise maailmasõja ajal jõulusaare vallutasid. Ju siis ei andnud saare rikad fosfaadi lademed neile rahu. 21. jaanuaril 1942 seisis Jõulusaare pea sadamas Flingviscovis lendava kala lahesopis Norra laev Eitzwald, mis parasjagu fosfaadilaadungit peale võttis. Jaapani allveelaevalt teele saadetud torpeedo purustas ei foldi, kuid inimesed jõuti õnneks siiski päästa. Rünnakud jätkusid nii õhust kui veest ja mõne kuu jooksul vallutasid jaapanlased saare fosfaadi. Kaevanduse töölised olid aga enamasti suure hirmuga džunglisse põgenenud ning vastupanu jätkus samuti jaapanlaste laev Nysseymaru torpeedotabamuse, nii et okupatsiooni ajal jõudis jõulusaarelt Jaapanisse õige vähe. Fassaati Saarele oli jäänud vähem kui 500 hiinlast, Jamalailast ainult 15 jaapanlast. Oktoobris 1945 vallutas Chip Rover Jõulusaare taas Briti impeeriumile. Kuid emamaa Inglismaa oli kaugel briti rahvaste ühenduse liige Austrias Itaaliaga palju lähemal. Niisiis otsustati Londonis Austraalia valitsuse palvele vastu tulla ning riiklik võim Jõulusaarel Austraaliale üle anda. See juhtus esimesel oktoobril 1958 ning esimene oktoober on siiani Jõulusaarel tähtis pea. Selline oli siis saarel lugu ja Jõulusaarel leiame India ookeanis Austraalia mandri kõige läänepoolsemas linnast Pössest 2600 kilomeetrit loode pool ja 500 kilomeetrit Indoneesia pealinnas Jakartas lõunas. Seal ta siis leidub. Jõulusaar. Valgetest jõuludest, nii nagu meie asjadest aru saame, selle saareelanikud küll unistada ei oska. Pole neil seal palmide ja ergava päike seal sellistest asjadest aimugi. Ja ilmselt läheksid nad valget maad nähes lausa endast välja. Suurema osa jõuluse Saare 135-st ruutkilomeetrist moodustab rahvuspark rk. Kas leidub veel täiesti ürgset puutumatut, vihmametsa enamus Jõulusaare umbes 1600-st elanikust peamiselt on need hiinlased vähem eurooplased ja Malailased. Siis enamus neist on end sisse seadnud saare põhjatippu rajatud asulates Living Fish Ko lendava kallal. Laht on meil siin, aga ka hõbedane linn, Silversity puhun, saan ja Rampsaid sellised paigad. Möödunud sajandi lõpukümnenditel tõid laevad jõulusaarele hulganisti varjupaigaotsijaid Indoneesiast. Uue sajandi alguses jõudis kohale ka Lähis-Idast pagenud põgenike. Miks siis mitte pageda sellisesse troopilisse paradiisi Saarele, mille moodustab tegelikult veealuste hiigelmägede platvormil? Ame tippvee peale tõuseb vaid umbes 300 meetri kõrgune mägede ala. Saarele, kus on kümnete ruutkilomeetrite kaupa igihaljast rohelist džunglit ning kus loodusteadlased oma õnne uskuda ei julgeks. Jõulusaar oli ja nii kaua asustamata, et siinne floora ja fauna on ilma igasuguse vahelesegamiseta areneda saanud on omaette küsimus, kas just kõige meeldivam omal moel kaht liiki kohalikud rotid olevat tänaseks küll juba enam-vähem välja surnud. Karihiiri pole kuigi palju märgatud ja jõulusaarte väikeste nahkhiirte arv on tublisti vähenenud. Et aga kaks kolmandikku saarest rahvuspargiks kuulutatud ja rahule jäetud, võivad kõik need armsad olendid ju siia uuesti tee leida. Tõeline muusika ja väsimatu linnuke, see esilaulja kauges džunglis, kus kasvab 25 puuliiki ning metsal ilmatu hulk sõnajalgu ja imelisi orhideesid ning 135-st taimeliigist võib kuutteist ainult jõulusaarelt leida. Pealegi leiab siin igav aasta novembrikuus aset üks looduse suurtest imedest, umbes 100 miljonit. Ei tea, kuidas nad on loetud, aga jah, umbes 100 miljonit punast krabi kiirustab krabinal mere poole, et seal oma järglased ilmale tuua. Taevas ise teab, kui palju neid krabisid siis saab. Üleüldse tundub Jõulusaar suuresti krabide saar olevat. Neid on kümneid liike, ka kookoskrabi, kes foto ilmselt kookospalmitüvele on roninud näeb minu jaoks välja kui kuue pika jalaga hirmuäratav, tohutu suur ämblik nende siis vihmametsade kookospalmide, orhideede, lugematu arvu pidevalt häälitsevate lindude ja krabide ning kuuma päikesesaar, rääkimata kõigest muust, mida võiks leida jõulusaarelt mis seisab India ookeanis ja rest lõuna pool, 500 kilomeetri kaugusel Indoneesia pealinnas Jakartas ja 2600 kilomeetriga kaugusel Austraaliast. Ütleme, et see oli meil siin täna Jõulusaar number üks. Pigem siis käsile Jõulusaar number kaks. Ei midagi muud, kui lõputu silmapiirini ulatuv ookean nädalate nädalate kaupa reisida, purjetada, avastada. See oli inglase Cheemskugi kirg, mis oli ta Briti kuninglikus laevastikus kapteni auastmesse tõstnud ning tema majesteedile päeva hindava kapten Cooki käsutusse andnud. Ta tegi kolm pikka avastusreisi mõõtmatu Vaikse ookeani vetes. Tema teele jäid Austraalia, Uus-Meremaa, Havai saared. Ta hiiti hiljem kui Gizarteks kutsutud saarterühm ja mitmed Polüneesia saared. 24. detsembril 1777 jõudis kapten Cook taas ühele väikesele troopilise le saarele keset ääretut ookeani. Jääte oli just parajasti jõululaupäev, nimetas selle jõulusaareks. Me ei hakka seda saatma jõulusaareks number kaks kutsuma, sest sellel on hoopis teine nimi. Antud kaarti uurides tundub, et vaiksesse ookeani on saari puistatud otsekui libeduse vastaseid graanuleid talvise Tallinna tänavatele. Need on Arhipellaagidena gruppides ja üksikutena. Kuid üksteisest on nad ikka äraütlemata kaugel. Tuhandete ookeani kilomeetrite või siis oleks õigem öelda meremiilide kaugusel. Läti tuli neid ju kuidagi rühmitada, et mingi kord valitseks. Niisiis kapten Cooki, 1007. 77. aastal avastatud Jõulusaar kuulub liinis Arterita saared, seisavadki seal kenasti reas põhja poolt lõuna poole. Üksildased tillukesed punktid keset ilmatut ookeani. Ja Jõulusaar kuulub ühtlasi ka Kirybati vabariigi koosseisu koos veel kolme, 10, kolme Vaikse ookeani atrollija saarega. Tiri pätivabariiki kuuluvad ka Silverti saared. Need on nime saanud kapten Toomas Silverte järgi, kes 1788. aastal esimese eurooplasena saartele jõudis. Tema nimest On tulnud mikroneesia keel Silbertiis, mis kohalikke tähti kasutades moodustabki nimed tiribati. Kuki Jõulusaar sai oma nime sama meetodi järgi. Sõnast christmas jõulud tuli Silverteesi keelde üle tooduna Kirytimaati. Mehe asemel hääldati tee, selline on siis meie teise Jõulusaare nimi, vähemasti niimoodi seletab keerulisi nime, asju, kõike teada. Saar oli õieti asustamata, kui kapten Cook 1777 siia kohale jõudis. Aeg-ajalt oli siit ilmselt Polüneesia kaupmehi läbi rännanud. Võib-olla oli siin ka ajutiselt elatud teekonnad ühest Vaikse ookeanisaarest või arhipelaagist teise olid ju lõputult pikad. Väheseid iidseid kivi varemeid on saarelt igatahes leitud. 1800-st 80.-te alguses saabus Kirytimaatile juba uusasukaid kookosistandustes töölisi ja kalamehi. Ei vedanud uusasukatel. Tohutu põud tappis õige pea ligi kolmveerandi Kirytimaati kookosvalmidest ning saar jäi 20. sajandi alguses jälle peaaegu päris tühjaks. Venemaaga veelgi. Ena. Lävele. Kohanimesid Kirytimaati saarel on pärit sellest ajast, mil prantsuse preester Emmanuel rošeer saare aastateks 1917 kuni 39 endale rentis ning siia umbes 800000 kookospalmi istutada laskis. Režeer oli oma elukohas Kaarel Pariisiks nimetanud. See seisis paigas nimega Benson point. Selle vastas. Teisel pool väikest realit seisis Rus jäärajal. Laanr praegune London bridžist Pointi sadamas. Ken häälitseb ikka üpris võimsalt, et jõuda keritimaatile, mille saare avastaja kapten James Cook Jõulusaare eks oli nimetanud. Selleks tuli lõputult kaugel laevaga mööda ääretut ookeani sõita või tänapäeval ookeani kohal lennata. Lõputult kaua kereti Mation vaikse ookeani Rally saarte seas kõige suurem pindala ligi 323 ruutkilomeetrit, kus ei saa siis õieti, asub Austraaliasse. Sydney'sse on siit 6700 kilomeetrit Ühendriikidele, läänerannikule San Franciscosse 5360 kilomeetrit. Ekvaator jääb säärest 232 kilomeetrit lõuna poole. Tõepoolest otse keset tohutut vaikset ookeani. Ja ole sa saarel ükskõik kuskohas igas suunas ulatub kuni silmapiirini ikka vaid lõputu ookean. Keri pätivabariiki kuuluval kiriti maeti saarel, tervitatakse sind sõnadega. Toona Mauri ja küsitakse Cowara, kuidas läheb. Eriti maeti Maran, esimene asustatud paik maa peal, kuhu uus aasta kõigepealt kohale jõuab, milleeniumivahetuse grandioossed teleshows meie seda isegi nägime. Imeline troopiline mererand, kauneid lillepärgade, ka inimesed ja ookeani tagant silmapiirilt tõusev tohutu päike. See on nüüd päris ehtne Polüneesia jõululaul sellele unistuslikult kaunile lõunamere saarele saabus teise maailmasõja ajal liitlaste lennuvägi ning siit loodi õhusild Havai saarel ja teistel Vaikse ookeani saar saartel asuvate Ühendriikide lennukeskustega. Külm sõda, mis nii-öelda päris sõjale järgnes oli kiriti Mati ja teiste Kirybati piirkonna saarte jaoks hoopis hullem kogemus. Saduküla meetreid lõuna pool seisval tillukesel Maldeni saarel katsetasid britid väidetavalt 1957. aasta mais edukalt oma esimest vesinikupommi. Kogu operatsioonikeskus asus Kirytimaatil. Tegelikult Maaldeni saare katsetus ei läinud päriselt nii, nagu oodatud. Ja uus õnnestunud katsetus toimus hoopiski novembris 1957 Kirytima Läti saare kagutipus. Saarel või selle läheduses tehti järgmisel aastal terve katsetuste seeria. 1962 leidsid Ühendriigid, et see on küll üks eriti sobiv koht operatsiooni Dominic käivitamiseks mis tähendas kahtkümmet kaht tuumapommi katsetust. Noil aegadel oli saarel ligi 4000 ameerika sõdurit. 60.-te lõpul oli Ühendriikide sõjaline huvi Kirytimaatila ammendanud. Siinsed rajatised lammutati või jäeti lihtsalt maha. Saareelanike nendeks kohutavateks aastateks tavaliselt ei evakueeritud. Ja kõik andmed selle kohta, kuidas tuumapommi katsetused kohalikule loodusele ja saarerahvale mõjunud on, salastati. Praegu elabki eritimaatil sellel imelisel troopilistel vaikse ookeani saarel rohkem kui 5000 inimest. London on kõige tähtsam asustatud punkt ja sadam. Vanana on ka tähtis. Lähedal asub kohalik lennuväli, kässide International Äärbot. Pariis, kus kunagi elas Emman nõel Rus jäär on aga täiesti varemetes. Aga nüüd loen mäed, kässide lennuväli suleti neli kuud tagasi, sest tõusu ja maandumisrada oli juba liiga hullus seisus. Vaene Kirytimati. Ega kuigi palju eksootikaotsijaid siia vist ei eksigi, peaasjalikult saabuks oreli igat sorti kalamehi, kes teinekord juba varahommikul laevadega merele lähevad. Kohalikud juhid, teadagi kaasas. Tere tulemast Jõulusaarele, ütleb suur silt pika ühekorruselise hoone katusel, vägevate palmide all. Nii tervitab oma külalisi Kirytimaati. Meie planeedi suurim rallijad, toll. Tõesti suur 642 ruutkilomeetrit koos laguuniga. Saare enesepindala. Korrake veel, on siis 323 kilomeetrit, kusjuures Kirybati 33-st saarest koosneva vabariigi pealinn way riiki saarel asuv Rava on Kirytimaatist 3222 kilomeetrit lääne pool. Külalisi võetakse saarel vastu tohutute troopiliste õide merre õppuvas minihotellis, mis on madal pilliroost katusega hoone uksi, aknaid katab pingule tõmmatud võrk. Minihotell pakub sulle hommikueinet väikeses toas, kus on peek kireva linaga laud, selle ümber igast sordist toole kalale minema. Nende jaoks tehakse hommikusöök juba hästi. Varakult valmis veel enne päikesetõusu. Rikkalik hommikueine, munad ja peekon ja vorstid, röstsai marmelaadi, kohvi tee. Kalameeste giidid saabuvad varakult juba poole seitsme ajal minnakse merele ning lõunasöök pakitakse kaasa. Ookeanilainete sujuvad pahaaimamatud kalad veel õnnelikult ringi. Selline see elu juba kord on. Aga minihotelli söögitoas ripub seinal kiriti mati lipp. Punane allääres lainetab sinine valgete triipudega meri, midagi ebameeldivalt tuttavat. Kui keegi veel mäletab asja, päästab merest tõusev kuldne päike, mille kohal kuldne lind tiibu sirutab. René on keritimaatilip. Meni hotelli vastaspaiga nimi on, tuletagem meelde. London on end välja sirutanud päris pikk ühekorruseline maja uksed kõik reas pärani. Londoni kauplused, kus müüakse kohalikele inimestele vajalikku toitu ja tarbeesemeid. Saar elab asjalikult sisse toodud toiduainetest. Ainult mereannid on muidugi käeulatuses ja päike kõrvetab ja särav sinises taevas hoiab valgeid pilvi. Kiriti maeti olevat üks väheseid paiku ekvaatori lähedal, kus on üpris kuiv kliima. Siin on pidevalt 24 kuni 30 kraadi sooja. Aastaaegade vaheldust eriti märgata ei olevat. Ja tuul puhuvad tavaliselt ida poolt. Kuiv küll, aga roheline ongi eriti maeti. Suured kookospalmiistandused elavad siin edasi. Paljon madalaid laiu põõsaid ning õitsvaid taimi, värvilisi heli, atroope, teiste seas aga tüüpilist vihmametsade maastikku seal troopilistel saarel ei leiduvat, sest kliima, nagu öeldud, on kuiv. Linde linde on küll kõvasti leitud on oma 35 linnuliiki nii toreda nimega lind, vokiko, kiika ja veel mõned liigid elavad kuival maal, enamuse saare lindudest moodustavad aga merelinnud ning kiriti maeti. Laguuni saabub igal aastal suur hulk rändlinde, mõned puhkavad ja lendavad edasi, mõned jäävad terveks talveks siia. Paradiisilinnud paradiisi. Kaarel siiani uhke. Aga loomad? No ma ei tea, enne kui Garden kukaale jõudis elanud siin rattur tus, lihtsamalt öeldes suur hulk musti rotte. Mustad rotid on tänaseks kadunud, aga Polüneesia rotid, rattus, Exulats täiesti olemas. Nende hävitamiseks järele tuhandete kaupa kasse toodud või tekkinud kassidega osutusid jälle lindudele ohtlikeks, nii et lausa häda ka metssigu leidub keritimaatil küll mitte palju, sest anti luba nende loomade küttimiseks kuidagi saarele jõudnud ka sisalikud kehkod, keda leidub kõigil Vaikse ookeani troopilistel saartel ja rohelisi kilpkonn võib Kirytimaatil leida rannavetes kõiksugu kalaliike ja krabisid. Hirmuäratav kookoskrabi näiteks ja ilusa nimega, kuid pildil päris õudse välimusega maasikamaakrabi. Kes Inga ringi ei liiguks, kogu Kirytimaati saa. Meil on üks suur looduslik paradiis. Õieti on ta seda aastast 1975. Varem ja varem juhtus nii mõndagi. Tuumarelvakatsetused 1950.-te lõpul hävitasid kindlasti saare loodust. Kuid andmed selle kohta on absoluutselt salajased. Ja loomulikult korjati siin toiduks linnumune, sest on välja arvestatud, et ühe hooaja jooksul võib neid saarelt rohkem kui 10 miljonit leida. Neid ei hävitanud mitte ainult rotid ja kassid. Neid korjasid ka inimesed. Nüüd on rotid kassid kontrolli all ja inimeste jaoks seadused ja keelud välja antud. Kuid mõnele on rohkem elanikke tekkinud ja kui väikeste imeilusate troopiliste lindude kolooniad varem saare asustamata paikades murelikult säutsusid. Nüüd on nemadki ohus. Troopiliste lindude säravad suled meelitavad nende püüdjad ja kütijaid sulgedega, ehitakse kohalikku käsitööd ja eksootilist kunsti, kuid linn ei peaks nende kättesaamiseks sugugi tapma. Vähemasti varasemat Polüneesia elanikud seda küll ei teinud. Niimoodi siis me rändasime seekord mõtetes meie meedi kahel jõulusaarel ringi. Võõras ja kauge, on see troopika ahvatlev ka? Jõulud Jõulusaarel ükskord ju võiks, saaks eemale pimedusest ja hallusest ja ostumaaniast. Milline oleks jõuluöö? Saamerset Moom kirjeldab. Polnud kuulda ühtki häälitsust, õhk ümberringi pakatas valgete lillede lõhnast. Öö oli nii imekaunis, et hing otse pannud enam keha vangistusse jääda. Ta näis olevat valmis kehast eralduma ning lõpmatusse kaduma. Selles paigas oli isegi surmal sõbralik ilme. Saamerset maa, kuu jaguuebennine. Kirytimaatilt lahkudes tuleb öelda. Ko Rabwa, tänan teid. Ja diabo. Kohtumiseni.