Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist minul on Urmas Vadi. Seekordne litter teeb sissepõike luuletaja Doris Kareva lapsepõlve ja kirjandusse. Kuulate tema suhetest paberiraamatute ning hõõguva brikett. Iga salvestus on tehtud selle aasta 29. jaanuaril Tartus Kirjanike Majas. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Head kuulamist. Tere õhtust kõigile. Mul on väga hea meel olla. Olla selles saalis, kus ma just mõni aeg tagasi vaatlesin neid Peeter Laurits väga inspireerivaid teoseid. Kui ma esimest korda lugesin selle sarja pealkirja, lapsepõlve kirjandus siis jäin ma mõttesse ja mul oli isegi nagu hetkeks kurb. Võib-olla sellepärast, et ma sain aru, et et minu jaoks seda jaod ei olegi kunagi olemas olnud minu jaoks, et need kaks on nagu alati olnud kitsama mõiste. Ma kasvasin vanavanemate juures Tallinna südalinnas. Südalinnaks nimetan ma seda süda tänava piirkonda, mida võib-olla tallinlased teavad, on väga-väga keskel, aga ta on ääretult vaikne. Ühes vanas puumajas. Ja minu vanavanemad olid vanad ja väga vagad inimesed. Nad kandsid pidevalt hoolt, et minuga midagi ei juhtuks, sellepärast, kui teistel lastel oli mängumuru, siis ei ole minul raamatukogu ja kui ma ei tahtnud päeviti magada, siis võisin ma selle asendada raamatute ettelugemisega. Nii juhtuski, et nelja-aastaselt ma ise ei mäleta seda, aga ma tean, et et mul on seda hiljem meelde tuletatud. Olin ma Nendel lõunatundidel ette lugenud väikese Illimari, mille lugemist ma väga mäletan, sest see raamat ei meeldinud sugugi spirade, mis meeldis juba tunduvalt rohkem. Ja Pirita kloostri viimsed päevad, mis meeldis mulle iseäranis. Aga sinna kõrvale muidugi ka igasuguseid lasteraamatuid ka lasteraamatud, et ei olnud nagu päris raamatut, tihtipeale enamus 60.-te algul ilmuvast lastekirjandusest oli oli väga selge suunitlusega, see kõik püüdis lugejast kasvatada tõelist Nõukogude inimest. Ja ma nagu ei saanud sellega päriselt kontakt, isegi need raamatut, kus ei olnud eesmärgiks otsesõnu juttu olid ikkagi niisuguse väga tagakasvatusliku või siis lõbustava hoiakuga ja mulle mulle tundus, et mind ei võeta tõsiselt ja ma ei saanud nende raamatutega õieti kontakti. Aga võib-olla kõige olulisem raamat niimoodi nelja viie aastaselt oli Anna Haava ümberjutustus pealkirjaga Trooja sõjakangelased, see oli vanas kirjaviisis. Siis ta oli natuke raskem lugeda ja lehed olid hästi pehmed, Nad olid sõrme all hoopis hoopis teistsugused. Aga see raamat läks mulle tõeliselt korda. Ja Ma lugesin seda mitmeid kordi, mil oli maas küll televiisor, aga ma ei mäleta õieti, et see oleks peaaegu kunagi mänginud. Vahel harva päevauudiseid vaadati. Aga selle eest istusin ma tonnide kaupa pliidi ees, meil oli selline vanaaegne raudpliit ja vaatasin briketi põlemist. Ja see, mismoodi brikett hõõgub ja siis mureneb ja laguneb seal omamoodi. Miski, mida ma ei ole enam kunagi hiljem näinud. Tol korral nägin ma täiesti selgelt Trooja linna leegitsevad varemeid. Ma nägin, mismoodi Andro mahe jooksis mööda müüri äärt, juuksed lahti ja lapsuke vastu rinda surutud. Nägin kõiki neist seene väga elavalt ja ma võisin seda teha tundide kaupa, oli palju huvitavam kui kui miski muu, mis minuni ulatus. Ja kõikidel mu mänguloomadel mängisime nukkudega, aga mul oli palju mänguloomi. Neil olid kõikidel nelja-viiesilbilised kreeka nimed. Praeguseks mäletan neist kõige lühemalt, ainult see oli karu nimega antilohus, aga ma enam ei mäleta. Nii või teisiti ega meie tagasihoidlikus elamises väga palju raamatuid ei olnud. Jeni niiski vanema, mind käekõrval tolleaegse Kingissepa tänava lasteraamatukokku, kus praegu asub Eesti lastekirjanduse teabekeskus. Mind vormistati sel lugejaks ja, ja siis käisin ma väga metoodiliselt nagu, nagu need loomakesed, kes närivad nagu termiidid, võib-olla jah, ennast läbi kõigest, millest on võimalik ennast läbi närida, nii närisin mina ennast läbi selle raamatukogu. Ja õige varsti sai see nii läbi loetud, et mul ei olnud seal enam ühtegi raamatut, mida, mida ma oleksin tahtnud teist või kolmandat korda lugeda. Ja ma küsisin, et kas ma tohin minna edasi suurte osakonda. Aga juba mõni nädal enne seda oli lasteraamatukogu juhataja väga kaunis niisukese nukra pilguga naisterahvas oli küsinud mu käest, et et mida sa nende raamatutega teed, et sa käid iga paari päeva tagant siinise, lähed iga kord ära suure koti raamatutega, et kas neid lugeda ka jõuad. Ja ma olin selle peale kuidagi ootamatult rabatud ja peaaegu solvunud ja mõtlesin, et loomulikult ma loen neid. Ja siis me rääkisime pikalt nendest raamatutest. Ja ma mäletan, et ma sain loa kirjutada ennast sisse suurt osakonda. Ja mäletan, kui ma ära läksin. See praegune Liivalaia tänav, ta ei olnud veel nii lai, kui ta praegu on, aga ta oli üsna lai, üks tihedama liiklusega tänavaid Tallinna kesklinnas. Juhataja tuli mind saatma ja ta jäi seisma teisele poole teed ja vaatas, kuidas meile tänava läksin oma raamatu bambuga uhkelt vehkides. Ja ma mäletan, et ma püüdsin minna väga sirge seljaga ja väga rahuliku sammuga, et oleks veendunud, et minuga midagi ei juhtu ja oota olla ma ei jää ja ma tunnen koduteed. Ja siis tekkisid niisugused omamoodi seosed. Kui ma olin näiteks esimest korda mingit raamatut lugedes midagi näksinud või, või jõuame, siis ma iga kord, kui ma sedasama raamatut üle lugesin, tahtsin ma uuesti tingimata täpselt sedasama asja, oli see siis kakao, tee või kohupiimapirukas või midagi niisugust, need käisid täiesti lahutamatult kokku. Ja nii kui ma ükskord tulin jälle kotis Vitjamaleieri seiklused ja peatusin seal nurgapealses poes, et sealt kohupiimapirukaid ost ja neid ei olnud, sattusin täiesti paanikasse, sest ma ei saanud ju lugeda pikema Leievik seiklusi ilma kohupiimapirukad söömata. Ja vist jäigi seekord tema leer uuesti üle lugemata. Ja viie aastaselt kolisin ma vanemate juurde, seal oli muidugi hoopis teistsugune raamatukogu koduraamatukogu ja sestpeale hakkas minu minul lugemise üle siiski mingil määral valvama minu isal. Tähendab, ta soovitas mulle raamatuid ja ma ei olnud tema soovitustega alati nõus hakkama, läks alati korda. Mis ta minust arvas või kuidas ta minusse suhtus? Isa nimelt põlgas romaanide lugemist, see tundus talle täiesti tühi daamikest ajaviide. Kuigi tal oli endal see seiklusjutte maalt ja merelt tuli kogu sari ja ja seda veel kuidagimoodi võis lugeda. Aga kui mind tabati näiteks mingi armastusromaaniga kusagilt, siis isa näol oli varjamatu halvakspanu. Küll aga meie majas oli, oli väga palju just entsüklopeediaid, sõnaraamatuid ja muinasjutte. Need olid isa huvialad. Ema oli neid täiendanud kunstiraamatute ja luuleraamatutega. Ega ma ei saanudki sellest lugemisharjumusest lahti, kuna ma olin praktiliselt viis aastat kasvanud peaaegu üksi peaaegu teiste lastega mängimata ja elades täiesti omas maailmas, kus kehtisid oma oma mängud omad reeglid. Siis jäin ma ikkagi läbi terve algkooli niisuguseks omas maailmas elavaks lapseks. Ilmselt needsamad Trooja sõjakangelased said määravaks selles suhtes, et igasugust mütoloogiat lugesin ma edaspidi suure huviga ja see mõjutas mu maailmapilti üsna tublisti. Nii et teises klassis ma mõtlesin enda jaoks välja. Kusjuures ma ei tajunud, et oleksin seda välja mõelnud, ma ma tundsin oma teadvuses, moodustuvad, võiks, võiks võib-olla öelda. Jumalate süsteemi või hierarhiat, mis suuresti oli, oli rajatud Kreeka ja Rooma ja vähemal määral siis põhjarahvaste saagade vormile või struktuurile. Seal olid siis erinevate ise loomudega erinevate võimetega või mõjuvaldkondadega jumalad. Jaa. Ja nende puhul oli võimalik pöörduda. Ma mõtlesin neile välja, nimed ise loonud. Isegi harjumused või nõrkused. Ja kui mul oli mõni, olgu siis, kui siis mure või probleem või me olime lihtsalt abi vaja, siis läksin ma nende templitesse. Nende väljamõeldud templid asusid Tallinna südalinna valdavalt varjulistes paikades kohtades, mida ainult mina teadsin enda enda meelest. Mis olid niisugused kas varjulised õued või, või mingid kummalised puud, mingid paigad, mis mulle tundusid, et võiksid olla pühad. Ja kui ma seal käisin, siis saime aru ka sellest, et jumalate poole olgu nad kasvõi su enda välja mõeldud ei saa pöörduda päris lihtsate sõnadega, võib päris niisuguses kõnekeeles, et et sind üldse kuulda võetaks, pead sa endale väga täpselt selgeks tegema mis on see, mida sa neilt palud. Et mitte tüüdata vaid võimalikult kokkusurutud selges vormis sõnastada oma kas palve või küsimus, hiljem olen ma aru saanud, et võib-olla oli selles iseendale loodud distsipliinis midagi väga kasulikkusest sellest oskusest on mul elus hiljem palju abi olnud. Ja kui ma olin selle selle palve või küsimuse sõnastanud tihtipeale oli see ka värsivormis või eksameetrites või mingisuguses niisuguses noh, kokkusurutud niukses kristalli sarnases vormis siis kirjutasime selle väikese paberi peale, rebisin selle tibatillukeseks tükikesteks ja lõikasin need tuulde laiali. Praegu muidugi hirmus mõelda selle nurjatu väike tüdruk, kes rämpsu laiali loobib, aga no need olid tõesti nii väikesed paberitükid, et sellest suurt paha ei oleks tohtinud kellelegi tõusta. Ja kui tuul oli need laiali viinud Smein ootama ja peaaegu alati saime mingisugusel kujul vastuse. Noh, ennekõike küsisime vastuseid. Paber tuletab mulle meelde, et sellega oli, oli meie majas alati mitte kitsas, mitte selles mõttes, et teda ei, ei ei oleks olnud või et sellega oleks kuidagi koonerdatud, aga päris lapsest saadik mind õpetati paberiga ümber käima kui millegi väga pühaga. Üks asi on muidugi see, et paberit osta ei olnud raha, see oli üks asi. Aga teine oli just nimelt see õpetus, et et mida sul üldse öelda on või väljendada, siis seda on võimalik teha väga vähe ruumi raisates. Kui me käisime vanaemaga leivapoes, siis võttis ta tol ajal võeti saia, riiulist võileiba, enamasti leiba. Meie majas võeti sellise väikese nelinurkse paberitükiga. Ja märkasin, et mõnikord võttis kaks paberitüki ja võttis leiva nende kahe paberitüki vahele, siis ma teadsin, ma saan õhtul joonistada täis kaks sellist väikest paberitükki. Aga kõige õpetlikum sellest ajast oli seened kaldub ühtpidi kirjandusest justkui kaugemale, aga tegelikult on sellega väga sügavalt seotud. Oli see, kui mu isa tõi kuule tükki pruuni pappi, sellist koledat ja hea imavusega pappi ühe väga peene orava saba, pintslitopsi vett. Ja ütles, et see kogu aeg kordad, et sa tahad joonistada-joonistada ja, ja sul ei jätkuvärve ja paberite kõike vaata mitte midagi rohkem ei ole üldse vaja. Ja visandas siis pintsliga sinna papitüki peale maastiku. Praegu kui ma tagasi mõtlen, siis ma taipan, et see sarnanes väga hiina või jaapani kunstiga tol ajal ma ei osanud seda öelda. Ei, seal oli väga hea käsi ja see maastik oli täiesti lummav. Kõige lummuvam selle juures oli see, et samal ajal kui ta joonistas samal ajal hakkas see pilt haihtuma pisiaurus ja kuivas uuesti samasuguseks. Nii et see, see pilt oli, oli pidevalt muutuv. Ja seda visiooni seal tundide kaupa, samal ajal kui üks nurk täitus samal ajal, teine muutus tühjaks ja seiret. Ja see lõppematu ime oli minu jaoks tegelikult väga ilmutuslik. Nii et siiamaani ma, ma tunnen niisugust valusat Tuksatust, kui ma näen, et keegi võtab suure A4 valge paberileht kirjutab sinna, läksin välja. Ma olen täiesti valus vaadata. Ja muidugi kirjutamiseks raiskasime üldiselt üsna palju paberit, ise. Aga tagasi raamatute juurde. Ma olen sellest vist mitmed korrad rääkinud, et üks suurepärane lasteluulekogu, mis, mis mulle kuidagi väga värskendavalt ja vabastavalt mõjus, oli Jan žesva lõbusaid värsse. On tõlgitud kuuekümnendat, olgu poolelt tõlkeks Kalju Kangur. Ja see oli midagi, mida, mida tol ajal eestikeelses lastekirjanduses üldse ei olnud. Need olid mingis mõttes absurdi luuletused. Tähendab Stefan, pan, pleksiakadeemia autor, muide, kes on pannud leksi lugenud siis siis isegi kui neid luuletusi olla mitte lugenud, siis saab siiski mingisuguse tunde kätte. Näiteks üks niisugune luuletus lihtsalt teksti näitena. Entel-Denteli rikka Trei, teised sõid üks, aga ei. Laual seisis hõbenõu, hõbe nõus, ladvaõun ladva õunas istus, kus väike roheline uss. Kurtis uss, mu isa, ema, ema, isaisa eme, kõik seid õuna. Küllalt saadi, aitab õuntest, tahan praadi. Ütles nii ja tantsis linna. Siin oli nädal minna ikka Praatel meeles, püsis linnas kohe sööklat, küsis, aga see plate sõnni tuleb kelner toob menüü. Vaata sussi, tardus õunad. Õuntest koosnes kogu lõunaõunasupp jõuna koop. Õunastruudel õunajook salata õuntest marinaad. Ussike, kus on su praad? Ka praegu, seda ilma jäi Entel-Denteli trikka Trei. Ühesõnaga, seda tüüpi luuletused, mis avasid minu jaoks nagu täiesti teise luuletamise või kirjutamise, või mõtlemise võimalused mis ei olnud suunatud mitte mingile moraalile nagu enamus tol ajal kirjutatud, see omakorda tuletab mulle meelde ühe väga-väga vahva raamatu Nikolai nossovi toitu, raamatud, neid on terve sari. Ja kuuldavasti pärast esimese raamatu kirjutamist oli tekkinud Nossaril tõsiseid poliitilisi probleeme, mille leevendamiseks kirjutas ta siis järje, mis oli totu kuul. Ja mis siis püüdis nagu osutada kapitalistliku süsteemi puudustele. Aga seni, kuni ta kirjutas sellisest see old ideaal seal oli jah, kolm lugu, üks oli siis justkui sotsialistlik ühiskond, siis oli ideaalühiskond ja siis oli see kapitalistlik ühiskond. Ja seal need värvikate tegelaste hulgas oli näiteks kunstnik tuubik kes avastas üsna varsti, et kui ta joonistas, kirtsusid ehk siis tüdrukuid võilillelinna naisterahvaid. Et kõik tahtsid ühte, sama kõik tahtsid, et neil oleks suured silmad, pisike suu, ilusat värvi kleit ja siis ta aastased. Väga otstarbekas on teha niisugune pappi sisse vastavasse kohta augud ja tõmmata värviga üle ja ta jõuab päevas palju rohkem portreesid teha. Ja tulu muudkui tuleb. Ja siis, kui see peategelane toitukis imestaks igasuguseid asjade üle, küsis, et kuidas nad vahet teevad üksteise piltide ja siis tuubiks, seletas, et noh, et ta teeb ühele, ühel värvib silmad siniseks ja teisel roheliseks, ühel on punane, kleitidel on kollane kleit ja nii ta määrilaga õitses. Siis oli seal üks luuleta Janno, kes igal aastal kindlal kuupäeval ronis tünni otsa, esitas oma uuema luuletuse. Briljant tilliki oli tema nimi. Ja luuletused algasid ja lõppesid enamasti nagu kindla süsteemi järgi. Näiteks üks luuletus oli Väikse kärbse, püüdsin ma Tratratatatatata. Teises luuletuses oli see näiteks mingi teine putukas ja luuletused lõppesid alati. Aitab, mis ma tühja jändan. Ükskord oli lõpuks seelik tahab õmmelda, teinekord oli, põrand tahab pühkida või midagi muud õpetlikku. Noh, palju selliseid värvikaid tegelasi. Need raamatud on kõik need, mis ilmusid enne kui Lindgren jõudis eesti keelde enne muumitrolli enne Karupoeg Puhhi, enne kõiki neid raamatuid, mis mis on nii olulised, et ilma nendeta ei ei kujutle nagu omavahelist suhtlemist tihti ettegi. Need on sellised baastekstid, millele viidates sa juba eeldad, et kõik teavad neid raamatuid. Et see on nagu ühine kultuur samamoodi nagu piibel või müüdid või mõned muud baastekstid. Aga milline oli maailm enne nende, nende tekstide eesti keelde jõudmist on praegu tagantjärgi isegi isegi kõle meenutada, sest need raamatud, mis olid välja antud eesti ajal, neid korjati järjest ära. Lasteraamatukogus need juba juba enam peaaegu saada ei olnud. Ma mäletan, et esimeses klassis oli meie kooli raamatukoguhoidjaks üks vanaproua, kes teadis veel, kus need raamatud asuvad. Nad olid kuskil kõige kaugemal riiuli. Pärast teda hakkas raamatu kukku hooldama meie pioneerijuht ja need raamatut kadusid nagu tina tuhka. Nii et ma arvan, et neljandas klassis, kui mina neljandas klassis ei ole nendest enam jälgigi. Minu lapsepõlv langes just sellesse aega, kus seda vana väärtkirjandust enam ei olnud ja uuemat veel ei olnud. Ja selles vaakumis omamoodi ei jäänudki suurt muud üle, kui kui lugeda niisuguseid raamatuid, mis ette tulid. Lõpetuseks loeb Doris Kareva ühe muinasjutud. Ja see on Hans vallada. Lood lastele. Olen ette jutulugu, õnnetuse kanast. Elas kord kõikvõimas võlur, kellel oli uhka kirju kukk ja kolm kana. Üks kana, munes kuldmune, teine hõbedasi, aga kolmas ei munenud üldse mitte hariliku kana munudki. Ta oli selle üle väga kurb, sest teised konnad naersid teda ega tahtnud temaga kunagi jalutama minna. Juhke, keda ta väga armastas, ei vaadanud tema poolegi ega kõnelnud temaga kunagi. Kuidagi leidis ilusa pika vihmaussi või rasvase maipõrnika, võtsid teised temalt toidu ära, öeldes, miks peaksite sööma nii rasvast, Sevskaju, hariliku munagi mured, rääkimata kuldsest või hõbedasest nagu mune, meie teed, sa kaod päevavaras, sellist kana meeleheitele, miski rõõmustanutidena, ta istus nukralt nurgas ja pobises omaette tuttpütt. Tahaksin ära surra. Kellelgi ei ole mind vaja. Uhkad, kirju kukk, keda ma nii väga armastan, ei vaata minu poolegi ja kuidas ma ka ei pinguta, ei suuda oma muneda ainsatki muna. But but but olen mina küll õnnetusega. Kõikvõimas võlur kuuliskonna kaebamist lootes teda ei rääkis. Oota ainult. Kunagi saab ka sinust midagi. Sinu õed võivad küll muneda kuld ja hõbemune, kuid sinu jaoks on mul midagi veelgi paremat varuks. Sinust keedetakse kunagi supimis surnud ellu, äratab neid võluri sõnu kuulis tema majapidajanna väike tige naine, kes tahtis nõidumist õppida ja mõtlesin endamisi. Sukk, mis surnud ellu äratab, on kenaasi. Sellega võib palju raha teenida. Kui kõikvõimas võlur kord teise võluri juurde kauge maa taha külla sõitis, püüdis majapidajanna õnnetusegana kinni, lõi tal pea maha kitkuda, kõrvetas suled, võttis sisikonna välja ja pani kana potti, et kiita temast ilusat. Kui Lisijaga keemia ulisema, hakkas klasse nõiale, nii nagu hüüaks surnud kana keedupotist but but but ma õnnetuse kana, but but but ma õnnetuse kana. See kohutas nõida niivõrd, et ta võttis poti tulelt, haaras noa-kahvli ja lusika ning püüdis kana kiiresti ära süüa. Ta mõtles oma rumaluses, et kui kanadel juba kõhus ei saada enam häälitseda ja nii ei saa ka põllul midagi teada tema pahast teost. Samal ajal istus võlur oma sõbraga selle toas ja kui nad olid rääkinud kõigest, mis nad teadsid, hakkasid nad igavusest teineteisele oma nõidumis kunsti näitama. Mis sul ometi nina otsas on, küsis üks ja tõmbas teisel nina sõrmest vihmaussi välja. Vihmauss kasvas ikka pikemaks ja pikemaks. Mis kraami sul küll ninas ütles, võlur, sa pead oma nina kord korralikult tühjaks nuuskama ja ta viskas vihmaussi, mis oli oma tubli meetri pikkune aknast välja. Ja sina küsis teine võlur sai pese küll iialgi kõrvu, eks sa näe, Sid tulevad isegi redised välja, vaata ometi. Ja ta pistis käe teise kõrva ja võttis sealt terve biode rediseid. Seejärel aga veel ühe suure kollase naeri lõpuks rohelise kurgi, mis oli veel pikem kui vihmauss. Nüüd aitab küll, ütles teine köhis ja köhatust lendas kogu juurvili laualt ära tänavale, ühele mööduvale naisele korvi. See arvas, et täna sajab rediseid ja kurke ja naereid ja pani hirmunult jooksma, niiet seelikud lehvisid. Mõlemad võlurid aga naersid, niiet kõhud vapusid. Nüüd ma näitan sulle midagi, millega sa ise toime ei tule, ütles võõras võlur. Võttis kuue seljast, vaatas käises, ütles läbi selle käise, võin näha igale poole ja vaadata läbi kõikide seinte. Kui ta seda hoid vastas, kõikvõimas võlur, siis ütle mulle, mida sa minu toas näed. Sinu toas, ütles teine võlur. Istub keegi laines laua taga supikaussi närib kanakoiba, mis karjus võlur suures vihas, kas ära tapnud selle kana, millest melu suppi tahtsin keeta, siis pean ma kiiresti lahkuma. Ta oli kolm korda vastu tooli, millel ta istus, tool muutus hiigelkotkaks, lendas temaga toast välja ja kohises sellise kiirusega läbi õhu, et vaevalt tuli möödunud minut, kui nad juba võluri toas olid. Väike nõid laskis pooleldi näritud kanakoiva hirmuga kukkuda. Hakkas nutma kisendama ma ei tee seda enam iialgi. Ei aidanud aga midagi. Võlur võttis pesulaualt väikese pudeli ja käsutas. Sõida sisse ja kohe muutus nõid üsna väikeseks ja kadus pudelisse nagu suits. Võlur pani pudelile korgi peale, riputa selle kotka külge, ütles nüüd lenda jälle koju, muhja kotkas, muidu puudub minu sõbral üks tool. Ja ütle talle, et ta seda väikest nõida välja ei laseks. See debayne pahandusi, kui ta tahab teada, milline ilm tuleb vadaku vaid nõida, kes istub pudelis, kui tal suu on kinni ja film ilusaks. Kui tal aga keel väljas on, hakkab sadama. Ütles kotkas lendas ära ja tegi nagu kästud. Põlvkonnaga käis läbi kogu maja ja õue ning otsis kokku kõik, mis nõid oli kanast ära visanud, suled sõnniku hunnikult, sisikonna seakülast ja pea prügikastist. Ainult ühekoiba pealt jäi liha puudu, see oli ära söödud ja seda ei olnud enam kusagilt võtta. Ta. Ütles võlur, panin kõik kenasti kokku ja lausus mõned, meie sõnad seisis kana jälle elusalt ja tervelt täis. Ta kukkus kohe pikali, sest tal puudus üks koibi, ei saanud ühel jalal seista, pole viga andmetes võlur ja laskis kutsuda osava kullassepa. See valmistas oma kunstide abil kullast kanakoiva ja pani selle nii osavasti kokku, et kana võis sellega käia, nagu oleks jalglihast ja luust. Ja see ei tundunud kanale sugugi mitte halb. Kuib säras ja hiilgas toredamalt kui ükski uhke kirju kukesulg. Ja kui ta jooksis klõbises, koib toa põrandal nii ilusasti nagu kaagutaksid kümmekonna pärast munemist. Mis aga sai osaks kanale, kuid ta oma kuldse koiva klõbisades rahulolevalt uhkelt õue läks. Kunstijalg lombakas hüüdsid pilkuvalt mõlemad teised kanad, kes kuld ja hõbemuna oskasid muneda savana flopper koib. Nad jagasid kanale nii kaua nokalööki, tunnistasid teda, kuni see hirmuga puu otsa lendas. Kõige hullemini aga nokkise küünistes, uhke kirju kukk. Siin võib ainult üks hiilata ja see olen mina, karjuste tigedalt ja tagus nii et suled lendasid. Sealistus nüüd vaene kana päris ära, hirmutatud puu otsas ja kaebas endamisi, but but but mu õnnetuse kana. Ma mõtlesin, et nüüd, kus ma nii palju kannatanud olen, läheb kõik paremaks, aga tegelikult on asi hoopis hulluks muutunud. Ahju oleksime ometi surnud. Parastaja harakas aga märkas, et puu otsas midagi etendab ja heldib ning mõtlesin, et siin oleks vast midagi varastada. Lendas ligi ja tahtis kanal kuldse koiva ära rebida. Kuid ta nägi, et üksinda selleks liiga nõrk ja lendas kiiresti ära. Ta kutsus sadade kaupa õdesid kokku ja kõik nad himustasid säravaid asju niisama pööraselt nagu ta ise. Nüüd Lenglesid kõik Terava nokkoliselt harakad kana ümber, suled lendasid igasse kaarde. Tekkis kole kära ja kriiskamine, kuna iga harakas tahtis kuldset koiba just endale. Kanaga kukkus nagu surnupuu otsast maha, otse kõikvõimsa võluri jalg ette, kes parajasti toast tuli välja vaatama, mis põrgus? Võlur vaatas kurvalt kana, kellel ei olnud enam ühtki sulge, kes oli üleni verine ning ütles. Sinuga on asi hoopis hõlpsa bana õnnetu kanu. Aga oota ainult ei pea vastu. Sa saad seda veel näha, kui sinust elusuppi keedetakse. Sa saad kuulsaks. Sind austatakse nii nagu ühtki kana enne sind pole austatud. Seejärelliiste kana, Maia. Etega sulgi polnud võimalik enam üles leida. Kuna tuul oli need ära kandnud, saatis ta vilunud hõbeseppa järele ja laskis kanale valmistada kunstipärase hõberüü üle terve keha säras ja hiilgas nii ilusasti, et rõõm oli vaadata ja kuldkoiva klõbin oli tore nagu rõõmuskonna kaagutamine seepeale muutuse õnnetuse kana väga rõõmsaks ja uhkeks ja läks välja hoovile ennast teistele kanadele näitama. Mõlemad teised kanad jooksid koos uhke kukega kiiresti vaatama, mis särade hiilgab. Kui nad aga nägid, et see on vaid õnnetuse kana ja tegid kindlaks, et ükski nokahoopi tungi läbi hõberüü ütlesin bulastavalt. Armetu kana. Tal ei ühti, sulge ta, täiesti alasti. Selliseid viletsa olevusega ei kavatsegi. Me tegemist teha. Ja uhke kirju kukk kires, raevunud ma juba ütlesin sulle kord, et ainult mina tohin särada. Oota, sa ei võta sult ühtegi vihmaussi enne vastu, kui oma hallsulgkleit jälle selga ei pane. Sa ei saa ju seda teha, hüüdis kana kurvalt. Kõik kuulanud midagi, läks vihaselt ära. Kana nuttis ja kaebas, minul ei vea kunagi, mis ka ei juhtuks, but but but olen tõesti õnnetusega. Ja ta istus kõik päevad kurvalt nurgas ja teda ei rõõmustanud, ei hõbeööga, kuld kruvib aga vahest gara uutes midagi veel halvemat. Nimelt kuri nõid, kes istus pudelikeses teise võluri kirjutuslaual, jälgis kõiki nõidusi, mida sa iga päev tegi. Õppis seejuures palju ja muutus üha kurjemaks. Kui ainult pudelist välja saaksin, mõtles ta. Mõnele alles näitaksin, et võin niisama hästi nõiduda, kui nemad ei oska neile veel palju pahandusi teha. Kuid võlur valvas teda hoolikalt, nii oli kurgi isegi nööriga pudelikaela külge kinni sidunud, et ta välja ei pääseks. Siis aga tuli nõid kavalele mõtetele ajas ilusa ilmaga, kui ta suu pidi tegelikult kinni olema. Keele välja, mis tähendas vihmavõlur, nägi seda ja ütles. Hakkab sadama headmessa, tean, tahtsin just täna pärastlõunal oma tädi tärka kärnkonna külastada. Nüüd aga jään parem koju, sest ma ei taha märjaks saada. Võlur jäi koju ja tal õieti midagi teha ei olnud, nõidus ta selgest igavusest terve toatäie õunapudingit ja seejärel 300 väikest hiirt, kes selle pudingi pidid ära sööma. See kestis tükk aega, kui aga kiirekesed olid õunad pudingi ära söönud, muutusid nad suurteks paksudeks ümmarguseks. Siis nõidus võlur 30 kassi, kes pidid 300 hiirt ära sööma. Kui kassid sellega valmis said, heitsid nad täissöönud väsinult päikese kätte magama. Võlur vaatas seda, hüüdis hämmastavalt, mis ma mõtlesin, et sajab, aga ikka veel paistab päike. Mis sul ometi minu nõiaga lahti? Ta koputas sõrmega pudeli pihta. Näidisusega vaikselt pudelisse, näitas Kilk. Küll aga hakkab kohe sadama, lohutas ennast võlur ja vaatas jälle kolmekümmet kassi, kes laisalt uniselt päikese käes lamasid. Mis ma selle karjaga ometi teen, küsis võlur endalt. Nad on ennast nii täis söönud, kõlvanud millekski, meil on 300 hiirt kõhus ja 300-l hiirel on terve toatäis õunapudingit kõhus. Nii vedelevad nad siin igavesti ei tee midagi ja ta lõi ühte kassijalaga. Tal oli nimelt halb tuju, kuna ta oli uskunud nõide ilusa ilmaga koju jäänud kassi hoolinud ühestki jalahoobist, vaid magas rahulikult edasi. Võlur tõi lehtedeta sarapuuvitsa ja nõidus 30 laiska kassi 30-ks rapourvaks oksa külge. Nii ütles ta. Sinna jääb vähemalt ilus välja, ei ole jalus. Ja pani ukse vaasi. Kuidas ta teinud oli, vaatast jälle ilma. Päike paistis ikka veel. Sirel silmitses ta nõiakesed pudelis ja nägi, et me ei hakka, näitas ikka velgilt. Kuule sina, ütles ta ja koputas vastu klaasi. Neljas ei 100 ju, tõmba keel suhu, ei hakka, näitas keelt. Võib-olla on ta keele hammaste vahele kinni jäänud, mõtles võlur ja raputas tugevalt. Pudelit leiab ka, seal oli aga endiselt keel väljas. Ma keeran pudeli tagurpidi, ütles võlur ja tegi seda. Aga no ei hakka, näitas ikka veel keelt. Ma viin ta päikese kätte, mõtles võlur, siis ta ometi näed, et ta eksib. Ta viis pudeli välja ja pani päikese kätte. Ma ei hakka neid aspekesele keelt. Seal, lollpea, nüüdisvõlur. Raevunud viskas pudeli vastu seina. Kuidas sa saad nii rumalasti käituda. Pudel purunes vastu seina, müüake lendas sealt välja nagu suits. Ja enne veel, kui võlur jõudis öelda meie sõna, vuhises ta suitsu üles. Pilvedesse. Ongi läinud, ütles võlur hämmastunud. Loodetavasti tekitele ta liiga palju sekeldusi. Sirel läks ta majja, tõmbas saapad jalga. Siis ta tahtis, nüüd siiski tegi targa kärnkonna juurde minna, nagunii polnud sadu karta. Neiuke jäänud aga kauaks pilvedesse, sest seal oli tema jaoks liiga külm või taskus just sellel kohal jälle maa peale, kus asus kõikvõimsa võluri maja. Tasuks pudelisse panemise eest tahtis ta kõigepealt temale ühe vembu mängida. Näidake muundu suitsust taas inimeseks ja vaatas ettevaatlikult aknast tuppa, et näha, mida võlur teeb. Põluristus oma suures tugitoolis magas raskesti. Tema ühel õlal istus kana, kes munes hõbemune, teisel kana, kes munes kuldmune peas, uhke kirju. Ja need kolm magasid samuti. Kus on siis õnnetusegana, küsis endalt neiuke. Kui ma tal südame rinnust rebin ja selle ära söönud, ei saada kana enam ellu äratada ja see pahandab teda väga. Meiega läks aeglaselt õuele ja nägi õnnetuse Kanadaga kurvalt nurgas istumas. Neiuke püüdis gara kinni, tahtis tal südame rinnust välja kiskuda, kuid hõberüü oli liiga tugev. Siis võttis nõiakesed ainsa, mis kanal oli veel lihast ja luust, nimelt peo ja kiskus selle ära. Et aga nõiake tead, ise süüa ei tahtnud, andis selle ühele koerale, kes tuli parajasti piki teravat koer, haaras, peab siis selle ära, jooksis edasi. Nii ütles nelke nöölise võlur kindlasti Marmast kana enam ellu äratada. Sirel muutis mejjakend uuesti suitsuks ja lendas üle maa, et otsida kohta, kus jälle võiks mõne pahanduse teha. Võlur, magasin väga raskelt, oleks kaua uut pahandust üldse märganud, aga uhke kirju kukk, kes tema peas istus ja magas, nägi unes, et moosist hakkas välja tulema vihmauss. Unes haaras ta vihmaussist küüntega kinni, aga vihmaksjuriin tugevasti maa sees, et ta ei suutnud teda välja kiskuda. Siis hakkas kukk ikka veel unes seda nokaga maa seest välja kaevama, hoidistada seejuures küüntega kõvasti kinni. See kõikvõimas võlur Rarkas hakkas valu pärast karjuma. Kukuli tal ühest juuksetutist kinni haaranud, rebis seda küüntega tagustele nokaga pähe. Põruv pahandas häbematu dollar road õnnetuse kana poleks iialgi nii teinud ja kihutas linnud toast välja. Õues hakkasid nii valjusti kisama ja kaagutama, et võlur pidi järele patramisel jälle juhtunud on. Kanad ja kukk aga seisid erutatult üle Haberevis kana, kes lamas surnult ilma peata maas. Võlur tõstis ta üles ja ütles kurvalt, kes sellega jälle hakkama saanud. Muidugi, sinu vaenlased, tigedad harakad, kes olid kadedad sinu hõberöövile. Aga oota ainult, niipea, kui ma su pea üles leian, äratan su jälle ellu. Aga nii palju, kui ta otsis, ei leidnud ta pead kuskilt ja see polnud ka mingi ime, sest see jooksis ühe koera kõhus mööda maad ringi. Lõpuks heitis võlur otsimise järele. Ma pean õnnetu kana uuesti ellu äratama, ütles ta endamisi, kui ma peaksin selleks ka suure varanduse ohverdama, oleni oma võluraamatutest lugenud, et temast keedan ma ükskord elus. Ja see on seeläbi rikkaks ja õnnelikuks. Kuidas ta öelnud oli, torkas talle pähe, et tal oli ühes laekas suuri haruldane kalliskivi, mille ta oma isalt oli pärinud. Traskis kutsuda osava kivilihvija, kes pidi sellest kalliskivist tahuma ja lihvima maailma kõige kaunima kanapeo. Siis sobitatise hõberi otsa nõiuti kinni. Juba seisiski õnnetus kana ilusalt võluri ees aga ta ei näinud enam sugugi õnnetuse kanana välja. Ta säras ja hiilgas jumalikult ja teemandist biohelkis. Kõikides vikerkaarevärvides oli nii kõva, et kui sellel oleks haamriga peale löödud, poleks ainsatki kriimustust tekkinud. Nii ütles võlur rahulolevalt. Nüüd oled sa nii tugevasti soomustatud, et ükski vaenlane ei saa sulle midagi teha. Mine nüüd välja, õnnetusegana ja kuulamiskarestajad räägivad kanalex välja õuele ja kui teised kannad näkitseda sära ja hiilgust ning olid kindlaks teinud nad oma nokkadega enam midagi ei suuda teha. Ja tunnetuseganal olid teemat nukk teravam kui nuga, ütlesid nad vihaselt. See on ju lausa üle kuus. Meie Muleme võlurile iga päev ühe kuld- ja ühe hõbemuna, aga meie heaks ei tee ta midagi. Kuid seda päeva pärast ehib ta, nagu oleks kõikide kanade keisrinna. Ei nüüd teistkümne meetme teda üldse ei näe ja ei räägi temaga enam ainsatki sõna. Kukkoli nimelt õigusega vihane, kuna tema uhke kirju kuu paistis õnnetusega hõberüü teemantpea kõrval kahvatu ja vilets. Ja ta ütles vihaselt õnnetuse kanale. Ärge sulgege minuga enam rääkida, ta ülesmukitud isik musti keerab end kõhust ringi, kuidas sellist võltsi hiilgus näeb? Ma ei räägi teiega enam ühtegi sõna. Õnnetusega oli niisama üksik ja kurb nagu varem haledalt istuste nurgas, Curtis O kui ometi kord mõni kena kukk, ütleks mulle paar kordagi sõbralikult kokk. Ah, kas siis iialgi ei vaata uhke kirju kukk mulle armastavalt otsa. Oh kui ometi kord saaksin kasvõi ühe päris hariliku kanamuna muneda, but but but olen tõesti õnnetusegana. Vahepeal oli nõiake pikka maal ära lennanud, kuni jõudis keiserliku palee juurde sealistus, keisri tütar aknalja tikkis. Me ei hakka, nägi teda töötamise, märkas kui ilus ja armas neiu oli ja mõtlesime kurjas südames. See oleks küll suurim pahandus, mille ma võiksin korda saata, kui ma keisri tütre haigeks teeksin. Ja nõiate muundus ennast otsekohe leppadriinuks ning istus keisri tütre tikkimisraamile. Senegi lepatriinut ütles. Armas lepatriinu, lenda parem mõnele hallile lehele. Siin minu tikkimisraamil võitsin veel kogemata torgata saada. Kuid aga rääkimise juures suu lahti tegin, lendas lepatriinude otse suhu. Et nõiad oli väga mürgine ja kuri, ei printsess silmapilk surmani haigeks. Ta kukkus toolilt maha ja oli kahvatu nagu pleegitatud lõuend. Tema keisrid isaleskis kõik arstid kokku kutsuda. Need koputasid ja kuulasid Princess igalt poolt andsitele küll magusaid, küll hapusid kibedaid rohtusid. Tegite kuivi kompressi ja mähkis teda märgade rätikute sisse uinutasite magama, äratasid jälle üles, andsid talle süüa, keelasid söömise hoopis, tegid toa pimedaks ja kaitsete jälle päikesega mõõtsite palavikku, katsusid pulssi. Lühidalt, nad tegid kõike, mida arstid üldse teha suudavad. Ainult ühe asja peale nad ei tulnud, et printsess on neelanud lepatriinu, kes on tegelikult kuri nõid. Seepärast ei prints ikka haigemaks ja haigemaks ja oli juba päris surmasuus. Tema keisri isa kurvastas armsa tütre pärast väga Glasgis kogu maal teatada, et kes tütre terveks teeb, saab pool kuningriiki. Paljud brutasid selle peale kohale, kuid keegi suutnud printsessi aidata. Keyser sai vihaseks, ütles kõik, nad on petised. Nad tahavad minu keiserliku palee siis ainult hästi süüa juua, kuid minu tütart nad terveks ei tee. Kes nüüd veel tuled ja ka teda terveks ei tee, selle lasen, kui bitisel pea maha raiuda. Nüüd ei tulnud enam keegi, sest kõik kartsid. Ühel päeval kajastus väravavaht jälle keisri ette, ütles kõrge keisri all seisab üks mees. Kaenla all on tal hõberüüs kana kuldkoiva teemant. Peakaid ütleb, et võib teie tütre terveks teha. Rabavaht küsis keiser, kas sa ütlesid talle, et ma lasen tal pea maha raiuda, kui ta mu tütart terveks ei tee. Ma ütlesin talle seda vastasväravavaht. Siilaseda sissekeskis, keiser. Mees juhatati keiserliku saali, kus printsess oli suremas haige ja see oli kõikvõimas võlur oma õnnetuse kanaga. Lubage kõrge keiser, lausus võlur, et masin printsi silmade all sellest kanast suppi keedan seal. Ja kui printsessiga sööb, saab ta jälle terveks. Tehti see, tuli keskis keiser ja tooge keedupott kuuma veega. Aga sa tead, et kui see sul ei õnnestu, laseme su pea maha raiuda. See õnnestub mul vastasvõlur ja viskas õnnetuse kana keeva vee sisse. Kui kala oli natuke aega keenud, küsis keiser, kes kannatamatult tütre tervenemist ootas. Kas elusupp lõhnab juba? Ei, vastas üks tema treeneritest, kes seal lähedal seisis pealt. Kuidas see välja näeb, küsis keiser. Nagu selge vesi, sai ta vastuseks. Mis teeb Kanaabris, keiser jälle istub veise, räägib but but but ma õnnetusegana. Siis tehke suurem tuli katla alla, käskis keiser seda kala tuleb keet hästi suure tule peal. Liiga tehti ja pärast päris keiser jälle uudiseid, aga kõik oli nagu enne supi lõhnanud, vesi oli selge ja kana istus nagu vannis ja põlistas but but but õnnetusega. Tihti veidi suurem tuli alla, aga kõik endiseks. Keiser kortsutas vihaselt. Laupäev küsis Põlurilt, mis see tähendab, mees, kas sellest saab supp või jääb see veeks? Põluraga vastas värisedes võimas keiser. Ma sain aru, et olen suureriaadinud. Vaenlased kiusasid Kanadaga taga ja seepärast panimatelekult kuiva hõberrüüa teemat pea, et keegi tal enam häda ei saaks teha. Aga seejuures ei tulnud mulle pähegi, et hõbedat, kulda ja teemat ei saa ju keeta. Võimeliste õnnetuse kana küll veel kolm aastat tulel hoida, kuid vesi ja briikse mingit elusuppi temast ei saa. Siis ei tulegi elu supist midagi välja, küsis keiser vihaselt. Ei, vastase võlur kurvalt. Siis pean laskma sul pea maha raiuda, kostis keiser, sest ma olen andnud selle peale oma keiserliku sõna. Seepeale kutsus ta ühe oma sõduri, kes kohe mõõga haaras. Võlur vaatas seda kurvati, mõtles kahju. Need, ma pean, siis sureme. Me ei hakka ka, kes oli printsessi kurgus, tahtis näha, kuidas tema verivaenlasel kõikvõimsal palluril peama raiutakse. Ta ronis printsessi suust välja istuste huulel, et paremini näha. Seda märkas võlur, kes tundis oma võluri silmadega, et see olnud lepatriinupaid moondatud nõid. Ta hüüdis kõva häälega õnnetuse kanale keedupotis naps ära, laps ära. Õnnetuse kana lendas potist välja, napsas lepatriinu kinni ja lõid oma teemat nokaga puruks. Samal silmapilgul oli printsi selle terve ilus ja armas nagu varem. Keiser käskis oma sõduril mõõga ära panna, võlurilaga, ütles ta. Sa ei suutnud küll keeta elusuppi, kuid sinu kana päästis mu tütre elu. Sellepärast jätka sina ellu ja saad poole minu riigist. Võlur oli väga rõõmus ja kinkis õnnetusega tänuks printsessile. Kana tohtis nüüd elada keiserliku lossis IGA PÄEV toodidele nisuteri kuldsel vihmaussi hõbedase taldrikul. Kuidagi jalutama läks, sammusid 10 uhket kirikut, kui tema ees 10 kõrval ja 10 taga. Ja kõik 30 kuke kiresid täiest kõrist ehitasid, tehke ruumi teelt ära. Siit tuleb keiserliku printsessi kana, kanade kana, õnne kana. Kanaga rääkis endamisi kah, kui vaid minu õed Juhke kirju kukk võluri uuelt mind näha võiksid. Aga neid ei ole siin ja seepärast ei paku see kõik mulle mingit lõbu. But but but olen täiesti õnnetusega. Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tänases litris oli külaliseks luuletaja Doris Kareva. Saate panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi. Meile saab kirjutada, kommenteerida saadet ja öelda uusi mõtteid elektronposti aadressil. Padi ät R punkt. Ee kõike head ja kohtumiseni kahe nädala pärast.