Aplaus. Täiesti ootamatult võib siin elus kummalisi kokkusattumusi leida Tore New Orleansis stiili viljelev laid kitarrimees ning laulja Roy Royczesson teinud laulu leebist, kelle nimi Firus radierseid on maa peal vist üksjagu. Londonis elav maailmakuulus arhitekt Richard Rodgers, kelle abikaasa nimi on, näe Ruus, väike kokkusattumus, tänu millele saame veel pisut roirgesid kuulata. Kuigi seekordse looga on küll seotud Richard Rogers, maailmakuulus arhitekt, kes hulga teiste tähtsate hoonete seas on loonud ka Londonile loitse kindlustusimpeeriumi uhke kaasaegse kompleksi, selle hoone katedraali meenutavas aatriumis seisab ajalooline reliikvia lutiini Kell ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. See on siiski saanud. Missugune uhke fregatt Ta oli olalotiin, kui ta täis purjedes lainetel kihutas. Prantsuse mereväe kõrgklassi kuuluv kiire purjelaev täideti valmis 10 aastat enne suurt prantsuse revolutsiooni 1779 tuluni laevatehases ning tema luukidest võis tervelt 32 kahuritoru välja vaadata. Laeva nimi tähendanud naissoost vormi sõnast kiusaja või põrguline Napoleoni sõdade ajal 1793 septembrikuus piires briti kuningriigi laevastik, tuluni, sadamat ja linn andis alla. Napoleon Bonaparte väed võisid küll Euroopa mandril suuri tegusid teha, kuid merede valitseja oli briti kuninglik laevastik. Ning viitseadmirali Lord Huudi juhtimisel võttis söödu luuni all üle tervelt 16 prantsuse laeva nende seas ka Lalutiini, millest sai hiis mälestis Ship Jutiin. Inglased tegid fregati veelgi võimsamaks, lisasid sealjuures ka kuus kahurit ning ljotiin hakkas seilama Põhjamerel juhtides transportlaevu läbi ohtlike mere madalike. Oktoobris 1799 pidi briti kuningliku laevastiku rega Etelutiin toimetama Jarmo Sist kaks Havenisse ühe väga ebatavalise lasti umbes üks miljon 200000 inglise naela. Praegu teeks juba üle 81 miljoni naela kulla kangides ning kamentides. See varandus oleks pidanud Hamburgi pankadesse jõudma ning Põhja-Hollandis paiknevatele sõjaväeosadele tuli sellest ka palka maksta. Üheksanda oktoobri õhtul puhus põhjamerel väga tugev loodetuul. Purjelaev rutiin, mille kapten oli länsulats Skinner ei suutnud enam kurssi hoida, jäi tuulte meelevalda triivima ning hukkus tormis. Terschellingi saare lähedal. 240-st pardal olnud inimesest pääses vaidlema üks eluga. Flylandi rannik paiku purjeka vraki osad ulpima olid jäänud, oligi kurikuulus. Siinsed tugevad voolused ajasid tormide ajal tihtigi laevu karile. Pealegi on siin palju luiteid ja madalik tugevad all voolused panevad needki liikuma, nii et vee sügavus muutub pidevalt. Seetõttu on ka päästjatel keeruline kohale jõuda. Tol tormisel üheksanda oktoobri ööl 1799, kui lutiin hukkus, ei jõudnud ükski Laar talle appi. Õige pea pärast uppumist hakkas laevavrakk põhjamuda, alla mattunud, nii et aastal 1804 lõppesid püüded vrakki päästa. 1857 avastati kogemata, et vrakk on jälle nähtavale ilmunud. Kuid kaks aastat hiljem oli seda mudaga kaetud. Miks purjelaeval lutiin vrakki nii kangesti päästa taheti? Mõista varandus liutiini pardal rohkem kui miljon inglise naela noil aegadel rohkem kui 81 miljonit praegu kulla ja hõbeda kangedes Jementides. Kõik see seal kusagil laevasoppides või merepõhjas. Kuld oli kindlustatud Londonile loitse kindlustusfirmas. Sealt teatati. Loits pretendeerib kogukul Allastile, mis merepõhjast välja õnnestuks tuua. Kuid laevaõnnetus leidis aset Hollandi vetes. Jääd Sa ju ikka veel käis, nõudsid hollandlased lasti endale kui sõjasaaki. Londoni admiraliteet saatis oma esindajana kohale kapten pool ploki olukorda hindama. Kalloyd saatis oma agendid, sündmuspaika, hollandlased samuti. Detsembris asusid kohalikud Hollandi vrakkide päästjad tööle. Tol ajal oli gluteen umbes seitsme ja poole meetri sügavuses vees kuid oli talv. Laev päästmisvõimalusi arvestades väga halvas asendis ja kõik kolm kohale saabunud esindajad leidsid, et töö tuleb edasi lükata. Võitlus lutseini kulla eest oli alanud. 1821 pöördusid hollandlased briti impeeriumi kuninga William esimese poole õnnestunult ning said kuningliku dekreediga õiguse üritada oma pead kuningliku fregaatilutiini päästmist. Õnnestumise korral saaks Suurbritannia poole kõigest, mis laevavrakist veel kätte saadakse. Loits leidis, et see on karjuv ülekohus ning pöördus briti valitsuse poole, nõudes oma seaduslike õiguste kaitsmist kogu lutiini. Kullalast oli ametil loitsi kompanis kindlustatud. Niisiis lisas kuningas William valitsuses kõvelamad ekreedile 1823 veel lisada pügala, mille kohaselt Kalloidze kindlustuskompaniid gluteenivrakist üles tõstetud kullast oma osa kätte saaks. Loitsi dokumendid hävisid 1838. aasta tulekahjus. Nii et polegi täpselt teada, kui suur õieti õlil Jutiiniga merepõhja läinud varandus on välja arvestatud, et selle koguväärtus oli nagu öeldud, umbes üks miljon 200000 inglise naela nii kullast kui hõbedast. Hilisemate teadete kohaselt olnud laeva pardal ka Hollandi kroonijuveelid. Kõik see oli väärt, et merepõhja sukelduda, mida Hollandi tuukrid aastakümnete jooksul kadegi. Üht-teist õnnestus laevavrakist ka kätte saada. 1860.-ks aastaks näiteks 41 kullakangi 64 hõbeda kangi ning oma 15000 münti. Välja toodi paar laevasuurtüki ja ankrut. 1870 kas anti välja niinimetatud loitse akt, milles võeti kokku fregatt Teeni aastakümneid kestnud päästetöö tulemused. Selles aktis on öeldud, et loits on oma kindlustatud hiigelvarandusest vaid umbes 25000 naela tagasi saanud jääd. Päästetöid jätkatakse, kui meri selleks väiksemagi võimaluse annab kuid meri lainetesse vajunud varandusest oma osa. Seitsmeteistkümnendal juulil 1858 avastati fregatt gluteenivrakist aga vahest midagi kulla kangidest, väärtuslikumadki. See oli laevakell, mis oli kettidega fregati tüüriruumi kinnitatud. Kell kaalus ligi 200 kilogrammi, selle läbimõõt. Ta oli umbes pool meetrit, kellele oli graveeritud kiri Sanšan 1779 ja on jäänudki mõistatuseks, miks ei kandnud ta laeva algset nime. Lalotiin. Laeva Kell tõeline reliikvia. Ümbritseti võiks vist isegi öelda puust balda hiiniga. Ta ripub tumepruuniks lakitud ja kaunilt ornamentidega ehitud ümaraga varju all ning tema ümber seisab ringis kuus kõrget soonilist kuldsete kapiteelidega sammast. Need on pidulikud Korintose sambad mille kapiteelidest kaarduvad väljastiliseeritud karu sõralehed. See tarkus on antiik-kreeka arhitektuuriraamatust pärit ja sellises uhkes ümbrises seisab siis tänapäeval ajalooline luti nigel, seisab, kus iseenesest mõista loitsi hoones Londonis. Need on laevakellalöögid, kindlasti mitte lutiinidella omad, sest teenil on oma kindlad traditsioonid. Üks löök tähendas halbu uudiseid, kaks häid, üks löök, laeva hukkunud kaks lööki. Laev pääses ja tuleb tagasi sadamasse. Oli siin nüüd kaks lööki või neli. Igatahes head uudised. Teise maailmasõja ajal teatas natsistlik propagandaraadio, et liutiini Kell helistati õige tihti, sest liitlastel laevad muud kujupusid. Tegelikult helistati kell sõja ajal vaid ühel korral ja ühe ainsa löögiga siis, kus sakslaste laev, Bismarck. Gluteeni kella helistatakse siis, kui sureb keegi briti kuningliku perekonna liikmetest näiteks külaste pärast Walesi printsessi Diana kukkumist. Ühe löögiga piini Kell hinnanud mitmeid monarhia riigitegelasi, nagu kuningas George viies George, kuues president Roosevelt, president Kennedy ja söör Winston Churchill. Kõige ebatavalisema põhjusega kõlasid liutiini kellalöögid loitse uue hoone aatriumis peetud heategevuskontserdil. Kui kella neli ühekordset lööd, kes olid just selle kontserdi jaoks loodud muusika palasse sisse kirjutatud nüüdisaegadel on gluteeni kella helistamine rohkem tseremoniaalne. Laeva hukkudest ta enam ei teata, kuid kella helistati näiteks pärast New Yorgi maailma kaubanduskeskuse kaksiktornide kokkuvarisemist pärast aasia tsunamit ja pärast Londoni pommirünnakuid. Merel selles õigesti Jes helistati elutiini kella ilmselt viimast korda tol ammusel tormisel oktoobri ööl 1799 59 aastat hiljem tõsteti ta lutiini vrakist maa peale tagasi ning paigutati mälestusväärse reliikvia na loitse kindlustusseltsi hoonesse Londonis. Kinks Londoni laulikud ligi 278 aastat enne seda, kui Kingsama päikesepaistelise õhtupoolikul lauluga briti tabelitesse tõusis, siis oma 278 aastat varem kogunes Londoni Tower Streetile Timesi ääres kellelegi Elvarloydi kohvimajja pärane seltskond, meremehed, kaupmehed ning laevaomanikud. Vaevalt, et, et meremehed, kuid teistest tegelastest kandis enamust ohutuid, lokitud parukaid, pits, kaeluseid ja sabakuubi, sest aastal 1688 oli selline mood. Loidi kohvikus jagati neile kohvi kõrvale ka usaldusväärseid andmeid Londoni vilka sadamaelu kohta. Nii said laeva kaptenit kaupmehed ja Modric, et mehed oma äri ajada, mis osaliselt ka laevade jalaste kindlustamist puudutas. Nii palju, kui teada. Edward Lloyd ise kindlustuse asjadega ei tegelenud. Kuid just siin tema kohvikus sündisid teinekord riskantsed tehingud. Kui rikkad mehed üksteise järel kindlustus poliisidele allagi ütlesid, mistõttu neid hakati kutsuma Andervuraitheriteks. Allakirjutajad eks temast on saanud majanduslik termin, mis on siis laeva kindlustusäri esindaja või ka laevakindlustuse aktsiaseltsi garant. Edward Floydi kohviku järgi, kus Londoni laevakindlustuse ala tegelased koos käisid hakati nende ühingut Londoni loitsiks kutsuma ja tänapäevaks juba tohutuks paisanud. Kindlustusimpeerium kannab seda nime siiamaani. Loitsi pangaga pole sel kompaniil midagi ühist rahaga küll. Raha ei reeda sind kunagi, tõepoolest aga maailma kõige vanem seitsmeteistkümnendast sajandist alates pidevalt tegutsenud kindlustuskompanii üks praeguse maailma suurimaid rahvusvahelisi kompaniisid, kes kutsub end Inshrans maakett loits Vlandon kasvas Edward Loidi väikesest sadama kohvikust kiiresti välja. 1774 kolis loits Londoni kuningliku börsihoonesse ja just sinna loitsi ruumidesse paigutati eemal merepõhjast päästetud lutiini laevakell. Börsihoone oli tore uus klassikaline kahe kõrge korrusega ehitus, mille keskelt tõusis taeva poole vägev kolmeastmeline torn. Sellesse hoonesse pidi vana Lütiini Kell küll üpris hästi sobima. Ammusel pildil seisab ja liigub hoones munakividega kaetud suurel väljakul hulk voorimehi ja põldu. Aga näib, et rahamasinad hakkasid aja möödudes üha kiiremini tööle ja floits kasvas ka Londoni börsihoone ruumidest välja. Esimeses omaenesehoones liiden hooli, tänaval tegutses loitse kindlustus 30 aastat. 1928 kuni 58. Muidugi võeti sinna kaasaga luti nigel, aga äri edenes nii võimsalt, et seegi hoone jäi loitsile väikeseks. 1958 koliti ikka koos teeni kellaga suuremasse hoonesse Lions Streetil kuni aastani 1986. Siis tuli taas kolida. 986 kolis loetuse Vlandunud taas, sest Briti teenekas üle maailmakuulus arhitekt Richard Rogers oli saanud valmis uue ja vägeva hoidsi hoone vanale, päris lähedal sealsamas laim Streetil. Pritse Trošess sündis 1933 Firenzes ning töötas alguses koos teise maailmakuulsa arhitekti Norman Fosteri ka koolivennaga jäili arhitektuuri koolist. Neid ühendasid uute aegade moodsad suursugused ideed, uued materjalid ning tehnilised võimalused huvitasid mõlemaid kõrgtehnoloogia kaasaeg ja tulevik. 1967 ühines Rosias siiski teise arhitektide tiimiga, mida juhtis Renza peana ning üheskoos võitsid nad Pariisi kuulsa Pompidu keskuse projektide võistluse. Võib-olla keegi mäletab seda Masinaks kutsutud eriskummalist hoonet oleme selgi tunnil üheskoos uurinud seda otsekui alles tellingutes seisvat hoonet tohutute torujate, klaaskäikude ja liftidega, kus kõik veetorud, elektrijuhtmed, kaablid ja küttesüsteemid olid hiigelhoone välisseinale toodud. No midagi sellist on toimunud Kalloitsi kindlustuse õues hoones. Londoni citys. Loits jõud, hoonet ehitati kaheksa aastat 1978 kuni 86 80.-te keskel valitsenud nii Volstriidil kui Londoni citys D5 kriid, Iskud ahnus on hea Rised rošessi loodud hiigelhoone meenutes siis ja ilmselt meenutab ka praegu mõnelegi arhitektuurikriitikule naftatöötlemistehast keeruline, kangesti indust. Reaalne tundub ta fotol küll ja siingi paiknevad trepid, liftid, elektriühendused ja veetorud kõik välisseintel. Tervelt 12 klaaslifti, milliseid enne seda hoonet Londonis veel keegi polnud näinud. Ainult erinevalt Pariisi Bombidu keskuse vallatult mitmevärvilisest välisilmest tunduv Londoni lossihoone kuidagi väga metalne ning kui see öisel ajal veel sinise valgusega üle kallatakse, võib vaatepilt päris kosmiliselt ebamaine olla. Kem kujutleda Londoni Elloitsi fantaasiaküllane hoone. See on kõrge nelinurkne torn mille nurkades tõuseb omakorda kolm poolümarad põhi, Darrani, lisaks veel kolm teenindussaareni. Kõik see on tohutu suur. Põhitornid näivad koosnevat üksteise kohale asetatud säravalt metall setest poolse lindritest peatornis loen neid 13, kõrvaltornides 14. Lisaks seisab tornide kõrval mitmeid eri pikkuses torusid ja pool silindrite ridade kohale tõusevad kolmekorruselised klaasnely nurgad meenutades pisut meie pealinna Fahle maja Tartu maanteel ja veel torusid ning kummalisi konstruktsioone, ühenduskäike ja klaasist liftišahti, nagu oleks ehitus ikka veel pooleli. Seda muljet on teadlikult süvendatud kolme kraanaga kolme põhitorni katusel. Hoone fookuspunkt. Tähtsaim ruum on põhikorruse hiiglaslik aatrium mille sügavuses toimub see tähtsam. Siin sõlmitakse tehinguid ja lepinguid. Tohutud, 60 meetri kõrgusele tõusvat nelinurkset ruumi ümbritsevad igast küljest galeriid. Läbi hiigelsuure poolkaares võlvitud klaaskatuse. Seal kõrgel üleval tulvab sisse päevavalgus neli esimest galerii korrust avaneva taadiumisse lahtistena. Neid ühendavad hiigelruumi keskelt tõusvad eskalaatorid. Kõrgemad aatriumis avanevad korrused on juba klaasitud. Seal asuvatesse toritesse pääseb vaid hoone välisseintel paiknevad telliftidega. Selline on siis ühe nõdra sulega kirjeldatud hiigelruum selle kummalise hoone sees. Modern äride. Siin valitseb raha. Kui päevavalgus tuhmub laeval Londonile Loissi tohutu atriumis põlema lugematud lambid, mis panevad särama ka ainsa tõeliselt vana ajaloolise eseme selles ruumis. Tumedast puust, kaunite nikerdustega ehitud, ümara kattevarju Alda ripub ümbritsetuna kuuest pidulikust kuldsete kapiteelidega Korintose sambast. Sellises uhkes ümbruses näib ta lausa kiriku kellana. Vana tuttav gluteeni laeva Kell kumab soojas valguses vaskselt kella kohal kõrguva ümara kattevarju peal seisab ikka samast tumedast puust välja nikerdatud väiksem postament ja sellel särab ajanäitaja ümara numbrilauaga kell kaheksa nurkses raamistuses väärikas koht vanale laevakellale ülimoodsas futuristlikus hoones. Leontiine kell on ju loitsi jaoks ka tõeline reliikvia. Üht-teist ajaloost võib aga sellest nii tänapäevasest hoonest veelgi leida. 11. korrusel on näiteks loitse kindlustusmarketi komitee saal, mille arhitekt Robert Adams aastal 1763 teises sõlmeoni krahvi Williambeedi Fitzmorissi söögitoaks projekteeris. See rõõm on pärit ühest endisest loitsi hoonest ning kui uus Richard Rogersi loodud ülima ternel loitse hoone 1986. aastal valmis sai, lahutati krahvi uhke söögituba osadeks ning pandi uue ehituse 11. korrusel täpselt samasugusena kokku. Ju siis oli ruum seda väärt William peetifits, Morris teine Shell, Bourne'i krahh ning samas ka auväärne Läänstowni marki oli 1782. aasta juulist 1783. aasta aprillini Suurbritannia peaminister. Varem oli ta veel muid kõrgeid riigiameteid pidanud. Niisiis meenub Täpse saal Londoni loitse ultramoodsas uues hoones kuningas George kolmanda valitsemisaegu 18. sajandi teisel poolel, Richard Rogersi projektide järgi ehitatud Uuelloitsi hoone avas aga 1986. aastal, tema majesteet, kuninganna Elizabeth, teine. Londoni loitse vägev tulevikku vaatav päevane ehitis on 88 meetrit kõrge, 14 korrust, kolm kraanat, hoone tornid ja otsas on vaid dekoratiivsed. Hoone ei ole mitte pooleli, aga kraanad lisavad kõrgusele veel seitse meetrit juurde. Londoni uuemat arhitektuuri tutvustavas raamatus kirjutatakse loitsi hoone kohta. Tundub, nagu oleks sipliga ainesse üldpilti pillatud tohutu hulk säravat plekitud terast, mis öösiti elektrisiniseks värvub. Kõik selle tavatu kujuga hoone detailid on vaatamiseks välja pandud ning annavad täieliku ülevaate sellest, kuidas ehitis toestatud ning kinnitatud on. Ja seespool seespool on atmosfäär kummaliselt katedraal, ilik valgus tulvab ülalt klaaslaest kanjoni sarnasesse aatriumis ning peegeldub kõrgedelt klaasseintelt tagasi. Ka arhitekt Richerrories on oma kirjutises selle hoone kohta entusiastlik olnud, teatades minu suured kogemused on mulle õpetanud targad ning mõistvad kliendid on ehituse õnnestumises sama tähtsad kui arhitektide ja inseneride töörühm. Nii tähtsa objekti ehitamisel, nagu on seda loitsu kindlustusimpeeriumi hoone töötasime praktiliselt päev päeva kõrval loitsi juhtkonnaga üheskoos. Ja valminud ehitis peegeldab nii klientide kui arhitektide, inseneride ja ehitusmeistrite pingutusi, pühendumust ja üksteisemõistmist. Nii on sisenenud arhitekt Rodgers. Päris vapustav on Richard Rogersi projekteeritud hoonete nimistu ja päris kadedaks teeb selline anne. Võiks küll uhke tunne olla, kui sa oleksid Rised Royces käia mööda kodulinna Londonit. Näe, siin on loitsima aja ja üle linna veel kümneid oma loodud maju ja komplekse. Sõidad Heathrow lennuväljale seal jälle omaloodud viies terminal lausa tuli, uus galerii. Jõuad Pariisi, ahaa, Vahva pom, pidukeskus, rõõmus, värviline jää, mänguline Euroopa inimõiguste kohtuhoone Strasbourgist. Paralennuvälja neljas terminal Madriidis, Hessbeerijad, Oren Barcelonas, New Yorgis ja Washingtonis teatavaid hooneid isegi Hiinas omatehtud ärikeskuse ees. Oleks küll uhke olla arhitekt, reisijad, Rosias. Samas sa tead, et sinu looming jääb aastakümneteks, kui mitte kauemaks inimeste ellu. Ja seda väga otseses mõttes. Vau. Võib-olla tuleks ikka enne mõelda, kui Rised Royczerseks tahta saada? Hullumeelne vastutus varitseb jala iga arhitekti tööd, aga no Richard Rogers on aastast 1991 Richard ta kütte eest lugematuid auhindu ja preemiaid saanud nende seas arhitektide jaoks kõige auväärsema Britzgeri auhinna. Rised rollidesse on valitud New York City uue, kolmanda maailma kaubanduskeskuse Tornio arhitektiks. Tema kunagine koolivend, partner Norman Foster, samuti maailmakuulus uute kaasaegsete põnevate ehitiste looja töötab samuti maailma kaubanduskeskuse torni kallal. Eks siis paistab, mis sellest võistlusest välja tuleb. Nii on räägitud prantsuse laevast Lallutiin milles uhke briti regatt Ship Lotiin, tema majesteedi laev on räägitud selle laevakellast, mis merepõhjast välja toodi ning Londoni Elloidži kindlustusmarketi hoonesse paigutati. Räägitud loitse uuest fantastiliselt kaasaegsest hoonest mille projekteeris arhitekt Richard Rodgers. Kaeru Jerzyst on räägitud loitsi kindlustusmarketi, nagu seda nimetatakse tegevus on üpris keeruline. On teada, et see sündikaat tegeleb igasuguste kindlustus- ja edasikindlustuslepingutega omandite mootorsõidukit, aitäh ja muu varandusekindlustus kindlustusõnnetuste ja katastroofide puhuks. Kindlustusfirmad tegelevad selliste asjadega ju igal pool. Loisis on lisaks veel võimalik kindlustada end inimesi röövi ja lunaraha nõudmise ning muude ebatavaliste juhtumite puhuks aga Londoni Loilson ka üpris ebatavalisi kindlustuslepinguid sõlminud. Loidis näiteks kindlustatud Rolling Stones, Kiisriciasse kitarristi sõrmed. Nende kunsti kuuleme just taustal tummfilmikoomiku bänd lööb silmad olid siis kindlustatud seks puhuks, kui näitlejal näiteks kõõrdsilmsus peaks tekkima ja näitlejatari Vetik räibli ning pruuksilsi jalad ning Kadina tööneri jalad hot läheks. Nagu kassidel, indiaani häälepaelad ja tembestormi rinnad pole au, seda tahame küll tunda. Seikleja ja rännumehe Stifoossete elu oli loitse sündikaadis 50 miljoni dollari eest kindlustatud. See summa tuli ilmselt välja maksta. Õige mitmete elukutseliste maadlejate kehad. Ta on samuti Lloyd siis kindlustatud. Näete siis, kui vahva paikane loits Londonis eriti veel seepärast, et selle tohutu futuristlik kirikuhoone uhket aatriumi ehib tõeline reliikvia giljotiini laevakell.