Kirikuelu kristlikud väärtused Eesti poliitikas sellist pealkirja kandis Prints, mille kutsus reedel lillepaviljoni kokku Lutheri kirik. Millised on kristlikud väärtused ja kuivõrd leidub neid Eesti poliitikas? Sellele küsimusele vastab ilmselt igaüks ise. Suuremat arutelu tekitasid konverentsil aga teemad, mis on seotud religiooniõpetusega ning kirikurolliga ühiskonnas ja sellest ka mõne sõnaga. Tänases saates räägime kirikuelu, teises pooles tuleb juttu ühest päris konkreetsest algatusest, mille taga on Euroopa evangeelsed kirikud. Tallinnas arutleti kolme päeva jooksul dokumendi üle, mis sõnastab kirikute ideaalid suhtumises mitmetesse sotsiaalsetesse küsimustesse. Olgu nendeks probleemideks siis rassism, sallimatus või vaesus. Kõigest pikemalt lähema poole tunni sees. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Tänases kirikuelu saates räägime niisiis konverentsist kristlikud väärtused poliitikas ja üheks ettekandjaks oli siin ka professor Marju Lauristin. Kui mõelda üldse sellele konverentsi pealkirjale kristlikud väärtused ja poliitikas, siis mismoodi teie lahti mõtestada neid kristlikke väärtusi, millest me siingi räägime? No tegelikult selleks konverentsiks, valmistades maaga natukene vaatasin, kuidas neid kristlikke väärtusi defineeritakse erinevates allikates ja, ja noh, muidugi neid väga palju seotakse 10 käsu ja, ja selliste arusaamadega, mis nimetavad ligimesearmastust ausust, taltsutamiseks tagasihoidlikust alandlikkust. Tõepoolest, seda eetilist põhimõtteliselt ära ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja muidugi kõige esimesena nimetatakse püüdlust ikkagi selle niisuguse noh, eks ole siis kõrgema kõrgema tõe tähenduse poole, mida siis nii-öelda kirik nimetab jumalaks, aga mida võib-olla need inimesed kirikus ei kuulu nimetavad siis lihtsalt mingiks selliseks kõrgemaks kõrgemaks printsiibiks. No kui me vaatame lihtsalt poliitikat, siis väga sagedasti ja minu meelest Eesti poliitikas on üsna tüüpiline need väärtused, siin ei ole mitte need kõige-kõige enam tegevust mõjutavad. Ja oma ettekandes ma püüdsin välja tuua seda, et Eestil üldse on väga iseloomulik see, et nagu riiki teelt vaadatakse omariiklust, vahetatakse teatud mõttes niukseid püha omadusena, pühaväärtusena aga tegelikku poliitikat sellega, nagu hästi ei seostata nende niisuguste väärtustega, nii et mul on mu meelest nisugune ambivalentsus siin ja vastava sisemine vastuolu see häirib inimesi ja, ja see tegelikult on oma ajalooliste põhjustega. Minu meelest võiksime siin olla natukene sellised reflektsiivsemad eneseteadlikumad ja küsida, miks see nii on ja kas see peab nii olema. Kui kuulata siin nende poliitikute ettekandeid ka siis väga paljuski toodi esile seda negatiivset, mis praegu meil ühiskonnas toimub. Et ühest küljest on inimeste eluiga lühike, meeste eluiga on vilets HIV, AIDS, samuti majanduskriis. Kas see on nüüd appikarje kirikule, kuna konverents on kiriku poolt korraldatud? No ma ei oska siin teiste eest rääkida, sest et tõepoolest mina ei esinenud siin poliitikuna esitanud appikarjed kirikule küll aga küllaga rõhutasin seda siin ka diskussioonis, et tegelikult on neid asju, kus kirik võib-olla tõesti saaks aidata ühiskonda saksa ajatega riiki. Ja siin ma pean silmas kõigepealt sedasama niisugust headuse headuse Tartust ja, ja seda, et kui inimest näiteks aidata, et see ei tohi toimuda väärikust alandades. Mulle tundub, et sagedasti meie nihukeses sotsiaalpoliitikas kas või sotsiaalabisse suhtumises riiklikul või poliitilisel tasemel kõlatatud üleolek, et noh, need, kes on nagu nõrgemad ja vaesemad ja hädas, et nad oleksid nagu, vähem vääriliselt inimesena ka konkreetne olukord, näiteks see, millest siin oli juttu, minu meelest oli see siin eile isegi ajalehes kirjutas üks noor inimene väga õigesti, et vanainimene, kui ta on hoolekodus, ta nagu jääb ilma oma väärikusest, teda koheldakse nagu mingit eset, eks ole, isegi koputas oksele tulles, mulle tundub, et kirik võiks olla siin aktiivsem, nähtavam just sellises kõlbelises inim väärikuse austamise nagu kilbile tõstmises selle, selle niisuguse headuse, niisuguse abistamise, mis ei ole inimest alandav. Ja, ja mulle tundub üldse, et Eestis kirik ta on, muidugi ta on riigist lahutatud ja meil on ka nõukogude aastal selline ikkagi paljude poolt kasvõi teadmatult sugune umbus kiriku suhtes. Ega see võitlev ateism tutele möödunud jälgi jätmata õpetajat, keda omal ajal karistati selle eest kirikus käisid minu meelest siiamaani nendel võib olla niisugune väike kõhedust kas või kirikuga koostöö tegemises. Mulle tundub, et, et kiriku rolli just praegu selles olukorras, kus inimesed vajavad tuge ja tegelikult tunnetavad, et ühiskonnas sellist solidaarsust ja teatud väärtuspõhist tegevust üldse on vähe võiks olla suurem. Kirik ise võiks selles mõttes olla julgem julgemini esile tulla oma oma niisuguste noh, nagu põhimõttelt. Viimastel aastatel on tegelikult näha kirike, üritab rohkem teha koostööd riigiga ja kas või seesama konverents, mida nüüd juba kolmandat korda korrale osatakse. Aga samas on inimesi, kes jällegi väga skeptiliselt suhtuvad sellesse ja vaatavad, et põhiseaduse punktis on kirjas, et Eestis ei ole riigikirikut. Aga kas, kas tegelikult võiks ikkagi toetada seda, et kirik üritab koostööd teha ka valitsusega? Ühine komisjon on olemas. No aga kiriku ja valitsuse koostöö või kiriku koostöö kasvõi kodanikuühendustega kellega tahes. Ei, ei vähenda mismoodi seda kiriku ja riigi lahususe põhiseaduslikku põhimõtet. Meil ei ole riigikirikut ja, ja ei saagi olla. Meie traditsioon on teistsugune. Aga see ei tähenda seda, et kirik peaks olema kuidagi peidus ja nurga taga ja mitte täitma seda rolli, mis tal peaks olema. Üheks võtmeteemaks on kujunenud siin sellel konverentsil kristlikud väärtused, poliitikas ka religiooniõpetus, väga palju on küsimusi selle kohta ja ja taheti ka ühtlasi teada seda, et missugune teie arvamus selle aine suhtes No mina siin mul on väga hea viidata ka sellele, et sotsiaaldemokraatliku erakonna Tartu isolatsioonis on väga aktiivne ja Tartu volikogu liige Treffneri Gümnaasiumi religioon õpetaja Toomas Jürgenstein ja tema on oma kogemuses näidanud seda, et, et siin ei ole tegemist mingisuguse nii-öelda usupropaganda noortega, manipuleerimisega vete poolest väärtuskasvatusega ja, ja ma arvan, et väärtuskasvatus on praegu väga-väga oluline teema ja läbi religiooniõpetuse noh, sellist õpetada nagu nagu Toomas selle praktika näitab, on seda võimalik teha. Samuti on seda võimalik teha läbi kirjanduse õpetuse läbi ajaloo, õpetus ja nii edasi, aga, aga vähemasti mina näen religiooni ühte täiesti võrdväärset võimalust, see on seotud üldise kultuuriõppega üldisel, sellise kultuurilise arenemisega inimeses või me ei mõista, kas või noh, ma ei tea muusikat maalikunsti mitte midagi ei pea, eks ole, kui me kasvatame noori sellises mõtteks ateistlikus nõmeduses. Nii et mulle tundub, et, et siin on väga palju selliseid noh, nagu väär või, või mingeid võlts hirme ja hoiakuid. Ma ei ole ka näinud siin meie kiriku esindajate silmis mingit sellist sellist noh et, et läbi selle prao nüüd tuleks, kool ei hakkaks tegelema seal nii-öelda sunniviisilise noorte mingisuguse noh, ma tea, propageerimisega see on väga-väga niisugust, noh, avatud ja siiras soov just nimelt kaasa aidata selles nii-öelda kasvatuslikus töös ja ja mina küll ei tunne, et see oleks halb ja ma olen vaadanud siin neid noori, kellel tõesti need väärtused puuduvad igasugused ja, ja tõepoolest, kes on siis palju kergemini lähevad niisuguste asjade ohvriks noh, mis seal ikka neile lausa lausa surmavalt kahjulikud. Võtame needsamad narkomaanid ja nii edasi, kes tegelikult mingis mõttes otsivad ka mingit sellist noh teatud noh, miks mitte isegi mingit hingelist rahuldust ja minu meelest pakkuda teed hoopis selliste tõsisemalt väärtuste poole, millega kirik tegeleb, on selles olukorras ikkagi? Ma arvan küll oluline vastukaal. Nii et mulle tundub, et me peaksime olema vabad nii ühes kui teises suhtes, me peaks onu vabad sellisest ateistlikus krambist ja samal ajal vabalt ka sellest noh, teatud mõttes tundest, et noh, kirikule tehakse liigeste tahab nagu ise väga hakkama siin selle eest võitlema, et minu meelest kirikule loomulik osa niisuguses euroopalikus ühiskonnas vajab niisugust rahulikku avalikku tunnustamist. Ja noh, sellega seotud siis ka kõik need funktsioone, mida kirik võiks täita, vaatame Ameerikat, vaatame. Vaatame Rootsit, vaatame Saksamaad noh, igal pool, noh, kirik, ta ei ole kindlasti midagi sellist, mis ta oli keskajal või ütleme, siin paarsada aastat tagasi, eks ole, niisugune agressiivne võimukeskus ka mingis mõttes. Aga tal on nendes ühiskondades oma roll, ta kannab teatud traditsioonidega, annab teatud väärtusi läbi perekonnaga ja nii edasi, meil on need siiski mõnes mõttes vägivaldsed nagu kultuurist välja lõigatud olnud ja, ja, ja minu meelest nende taastamisega tuleb tegeleda kirikus. Nii nagu professor Marju Lauristin ütles Kirik aidata riiki seiste seaduse poolel üheks näiteks just seesugusest, algatusest, headuse ja õigluse poolel. Seismisest on üks teine konverents mis eelnes Tallinnasse reedesele kiriku ja poliitikute kohtumisele. Valmimas on Euroopa protestantlik kirikute ühenduse dokument, mis sõnastab Kristlaskonna seisukohad suhtumises sotsiaalsetesse probleemidesse. Tuleme selle teema juurde mõne hetke pärast. Mõeldud sellele ma ei, kui ta ei, ta ei ela. Hirm, kas tuulejärve jälle? Enne kui räägime Euroopa protestantliku kirikute ühenduse või evangeelse kirikute osaduse kohtumisest Tallinnas mõni sõnas sellest organisatsioonist eneses. Euroopa protestantlik kirikute ühendusse kuulub rohkem kui 100 evangeelsed kirikute üle. Euroopa ja nende alusdokumendiks on niinimetatud Loienbergi Concordia aastast 1973. Selles alusdokumendis kirjeldatakse ühist arusaama Amist evangeeliumist. Ületatakse õpetuslikud vastuolud ja hukkamõistmised, mis olid reformatsiooni ajast saadik kirikuid lahutanud ja osadust takistanud. Tuginedes üksmeelele, deklareeritakse Wimbergi Concordia kirikute osadust. Sellele alla kirjutanud kirikud on üksteisega kantsli ja armulauaosaduses. Üheskoos ollakse võimelised pidama jumalateenistust, mis tähendab, et luterliku kirikuõpetaja võib pidada jumalateenistust ja pühitseda armulauda ka reformeeritud kirikus ja vastupidi. Nõnda tunnustatakse ja jaotatakse 11 kirikuna, kirjutab Rog Thomas-Andreas Põder möödunud aasta jaanuari ajalehes. Eesti kirik. Seesama Euroopa protestantlik kirikute ühendus viis lõppenud nädalal Tallinnas läbi kohtumise, mille käigus valmistati Te või õigemini viimistleti dokumenti, mis sõnastab kirikute suhtumise sotsiaaleetilistesse küsimustesse. Lihtsamalt öeldes paneb paika ideaalid, kuidas kirikud võiksid õigluse ja headuse poolel seista. Eesti Evangeelse Luterliku kirikut esindasid sellel kohtumisel Eva-Liisa Luhamets ja teoloogiadoktor. Kaido Soom. Antud üritus, mida meie osaleme praegu, see Eva-Liisa Luhametsaga on siis noortele orienteeritud konverents selleks, et selgitada noorte inimeste seisukohti tänases Euroopa olukorras, milleks on väga sageli kirikust võõrandumine küsitaks noorte inimeste arvamust, mida võiks olukorra parendamiseks ära teha. See Euroopa oikumeeniline ühendus leiab, et kirikud peaksid olema sotsiaalsetel teemadel aktiivsemad ja rohkem sõna võtma. Ja sageli kirikut ei ole seda pädevust nii palju teatavaid avaldusi teha, et ülesanne on tegelikult koostada üks dokument. Et millised on need väljakutsed sotsiaalses õiguses, protestantlik kirikutele, mille põhjases kirikud saaksid teha oma oma avaldusi ja seda oma töös kasutada. Ja selle dokumendi üldpealkiri on seisa õigluse eest. No kas tähendab see siis seda, et kirikute ühisrindena tõepoolest seisavad õigluse eest ja ja midagi praktilist selles suunas ka korda saadavad, või on tegemist lihtsalt sellise dokumendiga, mis seab üllaid eesmärke? Tegu on dokumendiga, mis seab üllaid eesmärke, mille sihiks on see, et nad jõuaksid ikka praktikasse välja. Et siin on nagu sellised kesksed teemad nagu õiglus, rahu, integratsioon, haridus, Sene, rassiline ahistamine, mille vastu kirik peaks seisma vaesus Euroopa riikides globaliseerumine. Ja muidugi kahtlemata ka selline sekularism, mis on Lääne-Euroopas valitsev. See on nagu selline üks päris suur ja põhjalik materjal mis on meil välja töötatud, et projekt kestab juba mitu aastat. Et esimene kohtumine oli eelmise aasta kevadel? Jah, ja see oli Saksamaal, siis teine oli selle aasta kevadel. Ja nüüd on juba kolmas kord, kui kohtutakse, nagu selline põhidokument on 53 lehekülge pikk. Selle muutmisega me siin täna tegeleme. Aga samas on ka selle lühiversioon, mis on, mis on kahel leheküljel neile inimestele, kes kõike seda suurt mahukat dokumenti läbi lugeda ei jõua. Et selles dokumendis analüüsitakse praeguse Euroopa sihukest sotsiaalset poliitilist olukorda analüüsitakse bioloogilisi küsimusi ja, ja oluline osa on ka soovitused, et seal on üks, üks osa sellest, et kuidas me peaksime tegema, et kui kirikutes tahetakse, et siis need tuleb ka ideid, mida me peaksime tegema, et sellega me loodame, et see ei ole mitte ainult üllas idee, vaid sellest on ka praktiline kasu. Ja see teine dokument, mida me praegu koostame, see on nii-öelda mõelda sellest, mida me lubame selles valdkonnas teha. Et me pühendame ennast sellele tööle. Ja see on rohkem niisugune liturgiline tekst, et mõeldakse, et seda võidakse kirikutes jumalateenistustest koos usutunnistusele, lisaks kaks ja anda lubadusi, mida me lubame teha selles valdkonnas tõotusi, siis. Mõned näited sellest tõotusest, mida siis me kirikutena protestantliku kirikute neuroopas oleme lubanud teha, et võidelda või seista õigluse eest. Näiteks lubame seista inimõiguste eest demokraatia eest. Lubame hoolitseda vaeste kodutute eest, lubame võidelda rassismi vastu, lubame kasutada loodust säästvamalt, lubame töötada rahu ja lepituse suunas ühiskondades ja nii edasi. Nii et need põhimõtted tegelikult idees peaksid jõudma igasse kogudusse ja sellest võiksid siis kõik protestantlikud kirikud Euroopas lähtuda. Jah, loomulikult, see on eesmärk, kogudused võiksid omandada selles suhtes sellise pädevuse reageerida inimeste vajadustele ja just nimelt ennekõike Sist noorte inimeste ootustele, mida nad esitavad kirikule ja sungiks see loojanbergi Concordia eesmärke kaasata noori inimesi oikumeenilise protsessi, muidu võib-olla jääb järeltulev põlvkond ilma sellest protsessist ja otsustaks nagu kõik noorte inimeste eest ära need inimesed ei ole nõus, siis tulebki sinna kirikust võõrandumine väga kergesti. Kui te põhimõtteliselt siis kirikutena kõigi ühiselt peaksite seisma vaesuse vastu, samas ka rassismi vastu, kas kirikud nagu teevad ka midagi enamat, lisaks sellele, mida nad seni on teinud koos selle deklaratsiooniga? Kui me vaatame tänapäevast Euroopat, siis näeme, kuidas igal pool tegelikult on rahvustevahelisi konflikte, kui palju on Euroopas sisserännanuid? Käisin siin alles hiljaaegu Saksamaal ja nägin, et Berliinis annavad ikka väga palju tunda võõramaalased, kes on sinna sisse rännanud. Kiriku ülesanne on nende inimeste integratsiooniga tegeleda, pakkuda neile kristlikke võimalusi võimalust integreeruda kristlikku Lääne-Euroopaga ja selles suhtes kahtlemata ka Eestil on tulevikus kindlasti rohkem probleeme sisserännanute, aga kui praegusel hetkel praegu siiski Eestis on ju Eesti Vene rahvus, kes mõlemad on ikkagi eurooplased ja omavad Euroopa kultuur ja siin on tegelikult see kultuuriline lähenemine Eestis tunduvalt lihtsam, sest sest neil on vene rahvus. Kes on, võib öelda sisserännanuid Eestisse on meile kultuuriliselt tunduvalt lähedasem, kui oleks näiteks kasvõi näiteks türklased. Ühest küljest oled juhised kirikutele, et mida meie kirikutena peaksime tegema, aga samas nad on ka juhised meile kui kristlastele. Et ükskõik kus me oleme, et me ei pea olema pastorid, et midagi teha, et kui me oleme poliitikas, kui me oleme õpetajad, kus iganes me oleme, et me võitleme nende eesmärkide nimel. Väga paljud nendest eesmärkidest, mis on sõnastatud evangeelsed kirikute osa looduse poolt, need on väga paljuski kirikutele ka ju iseenesestmõistetavad, seisame rahu eest, võitleme selle eest, et vaestel oleks, mida suhu pista ja nii edasi. Tegelikult need on tegevused, mis väga sageli juba niigi kirikute jaoks olemas või mis on igapäevane nende jaoks, mis mõte on nende paberile panema. Jah, me tahtsime teha midagi uut et ühiskond on muutunud üsna palju. Ja siis me mõtlesime, et mis on need uued teemid, millega kirik peaks tegelema, aga paraku on väga palju vanu probleeme, millele ei ole veel lahendust leitud või on mingil määral süvenenud tänapäeval mingil määral ikkagi rõhutada nende olulisust. Ja samas ei ole vist olnud päris sihukest protestantliku lähenemist asjale, et mis nii oikumeeniline kui ka eriliselt protestantlikud kiriku loomane Kas on tulnud välja ka mingisugused võtmeprobleemid nüüd sotsiaaleetika valdkonnas, millele kas või siin Tallinna konsultatsioonil on kirikud rohkem tähelepanu pööranud loetelu, mille nimel või mille eest võideldakse loomulikult. Ju väga pikk, et selline kahtlemata on praegusel hetkel saabunud majanduskriis, mis on meie ühiskonda väga tugevalt mõjutab ja, ja kirikut samamoodi. Tegu on täiesti uue probleemiga, kus ühiskonnas on väga tugev finantsprobleem probleem rahanduses probleem raha leidmisega ja kindlasti kasvatab ka ühiskonnas vaesust puuduses olevate inimeste hulka ja kiritaks hakkama sellega väga kiiresti tõsiselt tegelema. Kasvõi näiteks diakoonia arendamise kaudu. Et ilmselt Eestiski on tulevikus palju neid, kes on laenu võtnud ja ega see ühel hetkel on hädas ja võib-olla on just Saabi käsi kogudus kui Eestit nüüd vaadata, siis vähemalt selline teooria, kus kirikut inimesed vajavad ennekõike siis kui inimestel on elus probleeme ja raskusi. Ja ilmselt vajadus kiriku järgi tõuseb väga oluliselt määral. Kui nüüd vahepeal on olnud küllalt heade ajad, kus inimesed on võtnud pangalaenu, elanud õnnelikult ja selle laenu varal finantseerinud oma igapäevaseid kulutusi, siis nüüd on see aeg, kus tuleb hakata püksirihma pingutama. Osa inimesi kaotab töö ja ilmselt seetõttu kaotavad ka oma elamispinna mis on ostetud liiga kõrge hinnaga ja mille tagasimaksmine võib olla keeruline, siis kahtlemata selles olukorras inimesel tekivad lisaks materiaalsete küsimustega eksistentsiaalsed küsimused. Vaevalt kirik suudab neid inimesi piisaval määral materiaalselt aidata küll, aga ta võib pakkuda inimese usku iseendasse uskuda paremasse homsesse, usku jumalasse, kes, kes aitab. Ja ma usun, et praegusel ajal astuvad selliste materiaalsetele matuste asemel aja jooksul üha rohkem ja rohkem vaimsed väärtused. Ja antud konverents nagu üritab selles suhtes teed sillutada kirikus ka vaimselt valmis inimesi aitama siis, kui neil on isikliku elu probleemid. Aitäh selle intervjuu eest Eva-Liisa Luhamets ja Kaido Soom Eesti Evangeelse luterliku kiriku esindajad konverentsil Tallinnas, mis tegeleb siis dokumendi koostamisega hea sõnastamisega ja viimistlemisega, mille pealkirjaks on stand-up Forchastis seisa õigluse eest ja selle dokumendi taga siis evangeelsete Kirikute osadus Euroopas. Kirikuelu selleks korraks kõik, kohtume tuleval nädalal kell 19 ja viis minutit. Kirikuelu saateid võite järelkuulata vikerraadio kodulehel www. Viker raadio-e ja tagasisideks saab saata emaili aadressil kirikuelu ät r e. Mina olen toimetaja Meelis Süld ja soovin ilusat õhtut.