Ta pole mingi esimene armastaja, no vähemalt esimesel pilgul mitte oma pisikese kasvu ja ilka liikumisega meenutab ta pigem mõnd liigutav naljakat neljajalgset siin issanda loomaaias, aga samas on selle mehe ampluaa ikka Online. Sajad teatrirollid ja üle 200 osatäitmise filmis räägivad enda eest ise. 17 kevadist hetke punetab lodjapuu Meister ja Margarita röövlidaadid kolm musketäri, hallid hundid ja paljud teised poleks ilma temata need, mis nad on Moskva teatrist maalaja, Bron mäel rääkimata. Viimati mainitud kohtusime täpselt tund enne õhtust etendust, võtsime kitsukeses garderoobis istet ja üks Vene tippnäitlejaid. Lev Tour of oligi valmis mu küsimustele vastama. 77 aastane legend, kes oli esimese hooga pisut turri, et meie kohtumine nii viimasele minutile kukkus, muutus vestluse käigus täielikult taaselustunud mälestustest ja senise loometee tagasi kerimisest. Hoogusatununa suutis ta saatetegija närveerima panna, kas meid ka etenduse alguseks valmis jõuame, jõudis? Sellest sai kukkuda tänane keskne programm, mille muusika pärineb filmidest, kus Lev Tour of mänginud alla praegu kõlav meloodia on näiteks 1993. aastal linastunud hallidest, huntidest ja halli. Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Trastuti Lierdurov. Kõigepealt avaldasin arvamust, et küllap tähendab 40 aastat ühes ja samas majas töötamist seda, et teater maalaja Bron mäel on Turovi jaoks lihtsalt teine kodu. Loomulikult on siin minu kodu ja minu pere ja Nonii, seega jääb elupäevade lõpuni, ma arvan, naeratas näitleja neist 40-st aastast siin majas olen 27 töötanud koos legendaarse Anatoli Efrasega. Olen mänginud pea kõikides tema lavastustes olnud režissööri assistendi ja lõpuks ka ise lavastaja. Ter Malaya Bron ajal on olnud päikesekiireks ja värskendavaks tuulepuhanguks ka kõiges parimatel aegadel, kui pikid Verskoi bulvarit kõndides sadusid seesugust punapatriootliku vaimu, mis kajastus kõikvõimalikes Tatrates plakatitest loosungitest ja teab milles veel. Siis aga keerad väikesesse põiktänavasse nimega maalaja Bron ning enne juba paistabki kätte teatrimaja, kuhu sisenenud Ta ootab ees hoopis teine maailm, hingestatud, siiras ja elujaatavalt naljakas, kas noh, nüüd kukkus Vanomes lobisema, itsitas lektuur osaga pole hullu, kõik, mis rääkisin, on sulatõsi ja teiseks jagub mul vajadusel ka piisavalt eneseirooniat. Edasi palus siinkõneleja veel pisut meenutada legendaarset Tanatooljeefrost lavastajat, kes mängis pöörderist rolli mitte ainult lektuurovi ja tema kolleegide näitlejakarjääris, vaid kogu Venemaa teatrielus üldse. Esmakordselt kohtusin eestlasega Lasteteatris, pärast läksime koos edasi lenkomi. Aja möödudes võeti ta seal peanäitekohalt maha põhjendusega, et mees ei oskavat repertuaari koostada. Nimelt saadeti meile sel ajal teatrisse uus direktor, kelle mina riskisin varsti, andke andeks, palgamõrtsukaks see vennike teatas Eprosele näiteks, et nii nüüd on vaja hakata lavastama noort kaardiväge. Naine Anatoli Vassiljevi Chaga maailma kõige apoliitilisema inimesena vastased küll ei tea, kuidas seesugust tükki lavastama pead. Mispeale direktor jooksis kohe helistama, kuhu vaja ja see tants kestis nii kaua, kuni andekas lavastaja võetigi kohalt maha. Oioi, mis siis kõik lahti läks? Moskva teatriüldsus tõusis tagajalgadele, mina isiklikult korjasin ja sain tohutult allkirja. Et silmapaistev kunstnik rahule jäetaks. Ulanova savatski, akadeemik Kapitsa, no need on vaid üksikud. Kohe meenuvad maailmanimed, kes Eprose kaitseks välja astusid. Aga ei midagi maha, ta võeti ja siis oli näitlejate Ines kord 20 Moskva tippnäitlejad, kirjutasid lahkumisavaldused. Ettekaht sirvinud Dirsavin, mina, Jakovlev asbruujev. No see asi hakkas juba vaikselt seal kõrgemates sfäärides muljet avaldama ja efrosele tehti ettepanek tulla Malaia bronnale. 60 valitud näitleja oli raske, kui 20-st tuli välja valida 10, aga teoks sai pooleks vere ja pisaratega. Olin üks 10-st õnnelikust, naeratas lektuurov leplikult ning jätkas. Ja siis tuli välja esimene tükk Tšehhovi kolm õde. Olen kindel, et üks harmoonilise maid Tšehhovi lavastusi terves maailmas 33 etendust saime mängida see järelgile spurtseva tüki ära. Leiti jälle mingeid kahtlasi rõhuasetusi, riigivaenulikke mõistagi mitte. Vähem tähtis polnud ka asjaolu, et maalaja Bron kolm õde osutus samaaegsest kunsti teatri omast koordi menukamaks. Seal aga leidus furtseva sõpru kahjuks, kes asja alla neelata ei suutnud. Loomulikult ei pea ma silmas üdini andekate aristokraatlikus tollast peanäitejuhti oledki Freemovid. Rektuurov tõmbas hinge, ent oli niivõrd hoos, et tahtis selle ebameeldiva vahejuhtumi veel kord südamelt ära rääkida. Nõnda ta siis nördinult jätkas. Ma ei tea, kas see on legend või mitte, aga tollal räägiti, et meie kolmele õele müüdi pileteid ainult koos kunstiteatri kolme õepiletit, aga ehk siis iga õnnelik kassa maratoni läbi tegija sai kaasaga sundmenüüst. Veel jahmatava oli aga furtseva visiit meie etendusele, kus ta selle lõppedes teatrirahvaga tülli kusjuures ja teatas, et inimesed on sind kasvatamatud kuna julgevad temaga vaielda. Etendus võeti maha, ent tähendusrikkalt Kristuse vanuses numbriga 33 täpselt nii palju kordi jõudsime mängida. Lektuuror jõudis mängida kuulsas kolmes musketär-is ja sellest filmist kõlabki järgimine. Küsisin elus mitmete haigustega võidelnud ning suurte katsumuste hinnaga teatri ja filmi tööle naasnud Tourovilt, mis asi see teda küll omal najal hammustas, et ta veel lavastama hakkas. Nii menuka näitleja puhul Kell tööd alati üle pea olnud, tekitab see ikka imestust küll. Olin ju kuni kõrgematele režissööri kursustele minekuni pidevalt defrose abiline. Lisaks mängimisele aga terve elu ei taha abiline olla, tahtsin ise midagi teha. Nii lihtne see ongi ja energiat jagus ka. Siin aga sai efrosest minu põhioponent talle nagu eriti ei meeldinud, mida ma lavastasin ja kuidas ma lavastasin Queen erinevalt rolli lahenduste otsinguist jäin ma selles osas endale kindlaks ja vaidlesin vastu Anatoli Vassiljevitsh, rääkige, mida tahate, minu nägemus on niisugune ja niisuguseks taga jääb. Olin kangekaelne nagu eesel, naeris Tour of lisas aga tõsine, et nood eriarvamused ei vähendanud tema Eprose vaimustust karvavõrdki. Nimetatud teatrikorüfeed on ta alati geniaalseks pidanud ja seda ei muuda miski. Turovedja siiamaani ühtki teist lavastajat, kes oleks sedavõrd peen psühhoanalüütik. Aga taolist paljuski välisele särale üles ehitatud šokielementidega teatrit, mida vanameistri meelest täna harrastatakse, ei tunnistada üldse. Kui produktiivne lavastaja siis tippnäitleja Tour of ka ise on olnud, tundis siinkõneleja edasi huvi. Ajapikku on kogunenud nii 22 etenduse ringis, täpset arvet ma ei pea. Sealhulgas on olnud häid asju, on õnn pidada oma lavastaja saatust, samuti õnnelikuks. Suuri läbikukkumisi pole olnud. Kriitikud on mind loomulikult tähele pannud, kasvõi seetõttu, et lektuurofonju näitlejana endale ikka kõvasti olen teinud. Aga retsensiooni ma muide ei loe, tean kõiki neid teatri arvustajaid ja seda, kuidas nad kirjutavad. Ning kuna olen üle keskmise tundlik, siis pole mõtet oma närve rikkuda. Seda enam, et põhiargumendiks oli, on ja jääb minule ja saalis ja ma olen väga rahul, kui sa vaatad, pigem mõtleb, kui närib põnevusest küüsi. Pigem muigab, kui möirgab naerda. Sest vaadake hirnuvate inimest, Need on elus üldse palju lihtsam manipuleerida, kui mõtlevad tõrja naeratavatega. See on ja jääb minu kui lavastaja jaoks üheks väga oluliseks tõdemuseks. Nüüd viisin jutukinole väikesekasvulised ja igati oleval karakternäitlejal. Lev Tourovil on ette näidata üle 200 filmirolli number, mis jääb kättesaamatuks paljudele ja oleks siis asi ainult numbris. Pole ainsatki filmi, milles Tourov rolli suurusele vaatamata kedagi külmaks oleks jätnud. Kord küsis üks ajakirjanikuneiu käest, et milliste filmivõtetega ma parasjagu seotud olen. Mööda läks meie tuntud staarnäitleja Valentin Smirnitski, kes heitis käigu pealt üle õla, et küsige parem millistega, ta seotud ei ole. No see on päris kõnekas detail minu hõivatuse kohta või mis põgistas filmitäht naerda. Praegu lõppesid üheaegselt kahe seriaali võtted, tööd sai kummaski tehtud nii 12 tundi järjest ja sellisel moel ajada nüüd karmid antakse kadakahetkel olen hõivatud kolmanda filmiga, mis on omal moel üks päris põnev asi. Sisust niipalju, et üks seltskond üritab luua koopiad 70.-te pioneerilaagrist, kuna just see nõukaaegne leiutis oli huvitaval kombel ju täiesti normaalne nähtus. Jättes ideoloogilise poole kõrvale, sest see oli seal üsna nõrgalt esindatud. Et siis sõprus võib-olla esimene armastus, mõnele esimesed teadmised, distsipliinist, vastutustunne ja naist laagrist saadud väärtuslike kogemuste loetelu võiks jätkata. Ning oma rolli hakkab mängima ka kindlasti nostalgia. Ühesõnaga loodan, et film nimega sumeda tuleb korralik. Jah, filmide hulk, milles mänginud olen, on aukartust äratav, samas pole nad kõik mõistagi šedöövrid ja teisest küljest on paraku ka mõned tipprežissöörid jäänud minu jaoks täitumatuks unistuseks. Pole iialgi kasutanud Tarkovski, mis teha, igalühel on oma nägemus ja ju siis minu tüpaaži pole talle sobinud. Filiinist ma ei räägigi, naeris Tour of. Samas on mulle väga armas näiteks hüvastijätt Rasputini romaani ainetel. Film, mis jäi ilma igasugusest publiku menust, kusjuures ma ei taipa, miks hiljuti vaatasin ta uuesti üle ja vaimustusin taas, kui ilusti jääb sellest kõlama mõte, et ilma minevikuta pole tulevikku. Äsja kõlanud motiiv on taas kord pärit 1993. aastal linastunud filmist hallid hundid. Väike lõik nimetatud filmimuusikast kõlas mäletatavasti ka saate alguses. Halja hunte on ka Eesti kinodes näidatud, Lev throw näitas end taaskord tõsiseltvõetava karaktermeistrina. Helistas mulle siis kord režissöör Igor kostjad ja palus härdalt, et mängiksin tema filmis üht poliitbüroo liiget. Mina hakkasin esimese hooga vastu punnima, et ei sarnane Neist kellegagi, ei väliselt sisemusest rääkimata, muigas Tour of. Sa oled sündinud Mikojan jäigostjas kõigutamatuks. Vaata end peeglist. Vaatasin, ei midagi. Aga eksaike kuradi päike oli muus mõistagi pead tõstnud ja järgmisel päeval olin Mosfilmis kõpsti kohal. Nasained, kuulsad vuntsid ja prooviti tumedat parukat ja kohendati siit-sealt ja nuta või naera, Niko Jandmismikojan. Ehk siis kolleegide sõnutsi rohkem tema moodi kui tema ise. Nii ma sinna filmi sattusingi ja ega aedse välja tuli, igati korralik asi. Inimliku tragöödia sugemetega poliitiline detektiiv. Muide, satust Lev Tour of veel rohkem hoogu, Miko Janno on ikka nii koloriitne kuju, et temaga käib kaasas kohe igasuguseid lugusid. Niko Jann saabub poliitbüroo istungile, väljas on tõeline paduris. Meie sõbra mantel on aga absoluutselt kuiv. Anastassia Ivanovitš, kuidas teil on ometi õnnestunud kuivaks jääda? Kuidas, kuidas piiskade vahel käia või siis selline lugu, et Stalin küsib, et tänastas Bakuu komissar oli ju 27, aga maha lasti 26. Kuidas sinul õnnestus pääseda? Kükitasin silla kükad seal peidus, Jossif Vissarionovitš tublianastas tubli, mis ma küll Ta praegu teeksin, vaat seesugune kahe koletise dialoog siis naeri storage ja lisas, et niisuguses seltskonnas elas ja tegutses vägagi vastuolulise natuuriga. Nikita Hruštšov, hallide huntide peategelane, harimatu ja kohati ülimalt lihtsameelne, kellega oli üpris lihtne manipuleerida, sest Stalin võis küll lahkuda, aga tema jube mentaliteet püsis veel kaua. Vahel imestan, kuidas meie normaalsed inimesed nii minu vanuses üldse vaimselt ja füüsiliselt vastu oleme pidanud, mõtiskles vestluskaaslane selle teema lõpetuseks. Siinkõneleja viisaga juttu tema kui näitleja vastupidavusele ehk teisisõnu Lev Tourov kuulub teadupärast nende hulka, kes kaskadööri ei tunnista. Jah, tõepoolest oli Tourov liigutatud siinkõneleja teema vahetuses. Kaskadöör peab olema vajanud. Esimese hooga meenub kohe 81. aasta film kiirrong number 34, kus hüppasin nii liikuvale rongile kui liikuvalt rongilt. Küll hobusega, küll ilma põlesin ka, kui soovid. Sest vaadake, stsenaariumit lugedes ja oma nõusolekut andes ei tule mulle pähegi, et ekstreemsem osa sellest rollist peaks jääma kellegi teise kanda. See oleks ju terviku lõhkumine ja minu tegelaskuju tükeldamine. Samas muidugi naeratas häbelikult, on selline jälle omavahel öeldes keelatud, issand kui paljude filmidirektoritega ma ses küsimuses tülli olen pööranud. Nathan sajatades võtteplatsilt lahkunud ja karjunud, et kui midagi juhtub, siis nemad ei vastuta. No ja mis muga siis ikka nii väga juhtunud on, itsitas jäärapäine staar, mõned väikesed luumurrud, mingid tühised haavad, üksikud naeruväärsed nihestused. See ei tee ju mehele midagi. Samas nentis näitleja märksa tõsisemalt, et mõistagi on see kõik nüüdseks juba sügamine. Tänasel päeval tuleb oma 77 eluaasta ja läbielatud infarkti tega olla hoopis vaoshoitud. Nõnda rääkis armastatud lava ja filmitäht, kes teadupärast ei pirtsuta ka koduste tööde puhul ehk teisisõnu nende peremajapidamises pole valdkonda, kus Lev Tourov hätta jääks. Mis aga eriti tähelepanu väärne, maestro ei maksa midagi teha, valmis, näiteks üks korralik mööblitükk. No seegi on nüüd minevikku jäänud, märkis tagasihoidlikult. Omal ajal tegin tõesti mööblit, ei salga, olen neid kõvasti laiali jaganud. Õe juures on näiteks ajakirja lauake täitsa olemas, aga ühe väikese raamaturiiuliga õnnestus isegi ninapidi tõmmata. Käin Sumberg katsuti näpuga ja küsiti, et antiik jah, mina vastasin, et antiik muidugi, ainult et oma kätega tehtud. Oldi päris jahmunud, naeris Tour of aga nuh. Isa oli mul tõeliselt kuldsete kätega mees. Alustades piltide õmblemisest ja lõpetades maja ehitusega, polnud tööd, mida ta poleks osanud. Eks midagi jäisest mullegi külge, selgitas Lev throw ja lisas, et pole olemas igavat tööd, on igavad inimesed. Põrandaid võib pesta ja neid võib pesta, mängis ta intonatsiooniga, nii et silme ette tekkiski pilt põrandaid huvitavalt, pesevast Tuurorist. Näitleja ütles, et ta on sel teemal tuliseid vaidlusi maha pidanud, tuues muuhulgas näiteks, et kojamehe amet on väga ilus. Tuleb endale ainult nii-öelda, et ma hoolitsen maakera puhtuse eest mille peale olevat keegi oponent soovitanud, et aga hakakugi, siis huvi pärast kas või üheks õhtuks kojameheks ja vaadaku, kuidas on. Tuur hakkaski kokkuleppel teatud seltskonnaga pühkis ta luuaga Moskva hoovidest tervelt nädala vältel. Mõistagi kergelt maskeeritud sõna- ja grimeerituna kojameheametile. Lisaks hakkas ka vabatahtlikult Ei tekkesi aitama, kellel taris, poeg, kellel prügikoti, avas uksi ja soovis head päeva. Nagu Levkonstantiinovitš hiljem kuulis, olid eidekesetel kaua pisarsilmi tolle imelise kojamehe järele pärinud. Et kuhu ta ometi jäi. Ja veel, mis tähendab näiteks naiste töö ja meeste töö, ironiseeris Tour of. Miks peavad naised kodus hommikust õhtuni küürutama, tehes asju, mida meestel justkui sobi teha, täielik jama. Minu jaoks pole majapidamises ühtki tööd, millest käed otsast kukkuma. Kõlanud laul ja katkenud olid pärit kultusfilmist mees kaputsiinide bulvarilt, kus teiste hulgas lõi taaskord kaasaga lektuurov. Edasi läks jutt intelligentsuse ja ebaintelligentsuse peale. Tippnäitleja Tourovi jaoks taaskord tundlik teema. Ta on kaugel arvamusest, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Alustasime sellest, et pärast kojameheks olemist on Tourovil selle elukutse esindajate hulgas nii mõnigi intelligentne, tuttav. Rub loomulikult oi, samas kui akadeemikute hulgas on nii mõnigi väiklane hing. Kahjuks sa võid olla ükskõik kui kaugele jõudnud, aga kui sinus istub orjamentaliteet, siis on lugu ikka nigel küll pidevalt midagi karta. Ta kadestada kättemaksu jõuda. Oh jumal ei tahaks olla seesuguste nahas ja nii kurb, et nad olemas on. Lektorofoli üsna löödud näoga, mina küsisin edasi, millised on siis üleüldse mõned, mida ta inimestes hindab. Pühendumus ja ustavus kõigepealt ei teagi, mida esimese hooga kohe juurde lisada. Näiteks minu jaoks on üks kõige hirmsamaid asju reeturlikus. Olgu või pisiasjades, vaat siis muutun ma korraga täiesti jõuetuks. Kuidas on selline asi võimalik? Iial ei saa näiteks mind süüdistada selles, et olen kedagi reetnud või alt vedanud iial samasse rahulikult andestada ka äkilisemad ise loomusest proovideski juhtub ju nii mõndagi. Ise olen karjunud kolleegide peale, et millal te, kuradid, tahaks lõpuks mängima hakkate, kaua ma teid veel järele lohistama pean? Aga kõik mõistavad ja keegi ei solvu, sest situatsioon on pingeline situatsioon. On töine tükk, on vaja liikuma saada. Samas muidugi tähendab karjumine abitust ja iseloomu nõrkust ekskazzist, urov kukalt, aga noh, me, keegi pole inglid. Keegi pole täiuslikud. Aga reetmine, kordan veelkord, on kõige hullem patt, mida tean. Malaia Bron teatri staar tõi veel ühe kurva näite. Praeguse seisuga on meie teatri koosseisus kaks minu õpilast, aga oli kolm. Võimekas näitlejatar, kelle olin sunnitud lahti laskma, on mul tänini singel. Enne üht esietendust hakkas äkki vaevatud näoga ringi käima külma vee tassi laubale surudes. Mina olen kodukootud psühholoogi kohta üsna nutikas, taipasin kohed. Tüdruk simuleerib siis ja üldse silmapiirilt ja seda vahetult enne tüti väljatulekut. Olin sunnitud uue inimese sisse tooma, aga see polnud enam see. Võtsin kogu kujunenud situatsiooni kui absoluutset pühaduseteotust. Pärast esietendust ilmus meie kangelanna nuttes välja ja palus endale andestada, tähendab, kui selgus, et ta oli hiilinud filmivõtetele raatsimata neist loobuda ja suutmata asju enda kasuks koordineerida nutt kurgus. Lasin oma lemmikõpilase teatrist lahti. See oli aeg, kui olin Malaya Bronal, lisaks kõigele ka peanäitejuht. Siinkõnelejale tundus, et kindlameelse maestro silmad tõmbusid praegugi niiskeks ja seetõttu tuli esitada kähku uus küsimus. Muide, eelmisest jutust välja kasvanud nimelt soovisin teada, kuidas siis igal pool nõutud lektuurov ise end teatri ja kino vahel jagada suudab. Koduvad raskelt vahepealsete peanäitejuhi aastatega, sest teater oli raskes seisus, nõustusin üksnes tingimusel, et leitakse kiiresti uus noor ja võimekas inimene. No lõpuks leitigi, kiitis lõpetanud Sergei Colomaazov. Aga jah, see enesejagamine teatri ja filmijumala vahel on üks lõputu Kuleppimiste kompromisside ja ka loobumiste rida. Viimane mõistagi filmi kahjuks. Anameister kiikas seda rääkides üha sagedamini suure seinakella poole ja siinkõneleja mõistis, et on vist ülim aeg näitleja garderoobist lahkuma hakata. Sest etenduseni oli jäänud vaevalt 20 minutit. Lekturov vene teatri ja kino au ja uhkus soovis hüvastijätuks Eesti raadiokuulajale, aga järgmist. Soovin väga, et meie vahelt ei lipsaks läbimite mingeid musti kasse. 39. aasta oli nende korraldatud, kes panid raskelt kannatama Rahva, nii et neid patte pole mõtet meie kaela veeretada. Oleme isegi ohvrid. Pean silmas kõiki hingeharidusega lihtsaid ja vähem lihtsaid inimesi, kelle hulka isegi kuulun naeratus, Tourov. Minu hingele on Eesti ja eestlased lõpmata armsad, olge terved. Anistoni pastor. Ja see oli taaskord laul filmist mees kaputsiinide bulvarilt, kuigi Le Tour of on nagu öeldud, mänginud enam kui 200. filmis pole saatetegijaid käsutuses just tonnide viisi muusikat, aga see, mis on, on ka hingele armas ja mis on hingele armas, on ka tänases saates kõlanud. Tippnäitleja Lektoroviga kohtus Moskvas male Bron Teatris Haldi Normet-Saarna. Muusikat aitas valida Ain Saarna. Saate helioperaator oli maris Tombak ja mängima jääb veel laulu. 1963. aasta filmist Ma kõnnin Moskva tänavail. Ja tuua.