Tere eetris on märtsikuu viimane kultuurikaja MINA OLEN Riho Lauri. Saaremaailmas sünnib teatavasti igasuguseid asju. Ilmdeptempe ja sunnib üha rohkem endast rääkima. Aga sünnib muudki. Plusspoolelt olgu räägitud kasvõi see, et kauaoodatud pärimusmuusika ait lõi lõpuks Viljandis oma uksed lahti. Muu maailmarindelt paistab aga, et Tiibet vajab ikka veel vabastamist ning meie kõigi ühise planeedi heaks käekäigu pärast. Muretsejatel on võimalus täna õhtul ühineda sümboolse aktiga. Selleks vaja teha muud, kui lülitada kella kaheksast kuni kella üheksani kõik elektriseadmed kodust välja ja anda maale pisut puhkust ja pidurdada kas või hetkeks globaalne soojenemine. Aga meie saate peategelased tegutsevad täna ajalooteatri ja hirmuvaldkondades mõnusat kuulamist. Kultuurikaja. Eelmine aasta kirjandusmaailmas oli ajalookirjandusele plahvatuslik. Eesti lähiajalugu käsitlevat kirjandust ilmus aastas 50 ringis iga nädal vähemalt üks. Selge on see, et pikk mõõnaperiood lähiajalugu puudutavas Kirjanduses on jätnud oma tühimikku, mis täitmist vajab. Inimesi huvitab, inimesed ostavad, inimesed loevad, aga kes kirjutab, Eesti ajalugu viimasel ajal hoopis soomlased? Martti Turtola. 2002. aastal ilmunud raamat Konstantin Pätsil tekitas Eesti avalikkuses suure diskussiooni. Toona polemiseeriv turdolaga koguni president Lennart Meri ise, süüdistades autorit niinimetatud suure venna positsioonilt lähtumises. Nüüd on turdolal valminud sarnane raamat kindral Laidoner-ist kus on aga Eesti enda ajaloolased, kes teemat käsitleda võiks. Ajaloost ja ajalooraamatutest rääkisid ajalehekeskus ja Apollo raamatuklubi vestlusringi raames Mart Laar, Juku-Kalle Raid ja Urve Eslas. Lähiajaloost rääkides lähiajal kirjandusest rääkides peaks peatuma kahel teemal, üks on, kes kirjutab ja teine on, kes loeb. Äkki ta kõigepealt sellest, kes kirjutab lähiajalugu siis kas ei ole väike hirm, et pärast Magnus Ilmjärve Pätsi käsitluste, mis väga tormilise ja kohati ka negatiivse vastukaja sai, ei julge Eesti ajaloolased ise enam selliseid teemasid käsitleda, kas on olemas tabuteemasid Eesti ajaloos Eesti lähiajal? No sa küsisid, kes kirjutab, kes loeb, võib-olla on tähtsam see, kes loeb kõigepealt kirjastus Grenada, kes on selle lähiajalooga, kas teise maailmasõjaga tegelenud päris kõvasti sealt üks inimene ütles mulle, et et siiamaani on väga põnev, et niipea kui on raamatu pealkirjas sisaldub sõnast Sinimäed või midagi taolist nagu loota kartsele läbimüügile. Aga vaieldamatult ei, ei ole, nendeks, ostetakse ainult siis kirjastaja või siis kirjutaja sõbrad. Tegelikult ma arvan, et see huvi, ega siis ajalugu käsitlevate raamatute tiraažid üle ikka väga nüüd. Ta ei saa, kui siin võtta nii mõnigi muuseum pärast, et see auk on ikka päris kõvasti lõhki kärisenud 60 aastaga, eks seda annab kõvasti lappida ja noh, inimestel mingisugune teadmisjanu on, ekstan mingi vundamenditäide. Aga nüüd, kui sa räägid, et kes kirjutab, siis see on küll naljakas tendents, et meil on nagu mitu korda siin Eestis juhtunud, et meie suurtest kujudest siis on kirjutanud hoopistükkis Soome inimesed, et olgu, selles päts oli nüüd seesama turdola ilmunud Laidoneri raamat, mis kevadel minu teada mais ka eesti keelde peaks jõudma. Ja noh, muidugi ilmjärv sai igasuguste kurikatega kaigastega vastu päid ja jalgu peale hääletu alistumise ilmumist ja võib-olla see tekitab küll mingid taolised tendents, et võtab inimestelt nagu isu selleks kirjutamiseks või inimesed nagu jäävad lõputult mingit asja lõpetamata julgemaks vaata seda avaldada, saamata siis aru, et niikuinii mingit viimase instantsi tõde, nad ükskõik kui kaua see raamatut koostades on absoluutselt võimatu välja imeda. See probleem, ma näen seda noh, nagunii lähedalt sest et ma arvan, et siin on kaks aspekti, esiteks on noh, nagu arvustus tihtipeale Eestis nagu igal pool maailmas kuri ja, ja alati kirjutajale tundub ülekohtune ja kes siis tahab vähe või kindlasti sõimata saada ja noh, teine, mis võib-olla isegi on suurem probleem on kuidagi meie rahvuslikus hinges eksisteeriv jätkuv soov täiuslikkuse järele. Kui ei ole absoluutselt kõik läbi uuritud, siis ei ole ikkagi sobilik kuidagi või on kuidagi piinlik midagi kirjutada. Siin teine mees võtab kätte ja kirjutab, noh, ma vabandan väga noh, tõesti, ma ei tea, mille alusel mingisuguseid jama, kui avaldab, ära, lööb kõvasti laineid, kõik alustavad on tuntud tegelane, mõni teine mees, istuge, sõdib ja sõdib, sõdib, istub, käib arhiividest, saadab kirju, teeb intervjuusid, mõõdab ilmastikku, kordab, et noh, toimunud ja mul on hea näide siin siin Soomes äsja ilmunud raamat, noh iseenesest veel mitte kõige veel katastroofilise raamat Kaleva lennuki allatulistamisest 14. juunil 1940. Aga noh, ma pean ausalt ütlema, et raamat tugineb peamiselt ühe tubli eesti mehe aastatepikkusele tööle, kes, kes ei ole raamatusse ei ole veel jõudnud, kuna tema muudkui uurib ja naftaga Remodguurib, kuna ikka on veel midagi natukene puudu ja ikka on ikka veel mõni katsetus veel teostamata. No nii enam-vähem ja vot noh, niimoodi me ei jõuagi ja nüüd me olemegi olukorras, kus Pätsist on ainsa sellise raamatu tanud soomlane Laidoneri. Nüüd ilmub esimene raamat, vestlus jälle soomlane, soomlane, sama soomlane Jaan Krossist ilmub monograafia soomlane ja ma ei taha selle viimase kohta, ma arvan, et see viimane on nendest kahest esimesest tunduma varem, sellepärast teda firma peet on ikka väga tõsine uurija. Noh, ma ei tahaks hakata puudutama nüüd seda Laidoneri raamat, otseselt ma põhimõtteliselt ei taha arvustada raamatut, mida ma ise pole lugenud, aga noh, kui see tõele vastab, mida praegu pressis on sellest raamatust edasi antud, no siis küll ütelda, tule taevas appi küsida, et jumal Pätsi raamatu järgi ma lootsin, et meie, Eesti ajaloolased, kirjuta, see pole isegi ei ole ajaloolased vaja professionaalselt ajaloolastelt kirjutada. Parem raamat noh nagu näiteks Pätsist või selline huvitavam raamat, kus ees. Mulle tundub, et juba Pätsi elulugu hakkas see tendents pihta, et pakutakse välja meie elulugu ja siis kirjutatakse mingisuguse start artikli mahus enam-vähem ühest väikesest seigast, kui ka inimese elulugu, siis tuleb ikka kirjutada elulugu ja noh, mulle tundub, et Laidoneri on vist veel hullemaks. Mina olen seda raamatut lehitsenud, ma ei ütleks, et see hullemaks on läinud peale selle, sellel medalil on kaks poolt ja, ja see teine pool on minu meelest vähemalt, on võib-olla isegi sutsu olulisem kui see esimene pool kastaneid on õiglane või mitte, teda on olemas ja siin on ka need kindlasti vähemalt peaks äkki jätkuma piisavalt materjali, et keegi viiks asja edasi, nii et me ju ei saa. Ise tahtsin räägitud, eks ole ju, selleni täiuse januga kõige viimase instantsi täiusijana vastu, et see on head turdol, seda teeb äkida tõesti nii-öelda. Mingile Eesti uurile jala loodan tagumiku alt välja, tahtsin seda selle eelmise raamatuga ja selle tõttu ma võib-olla suhteliselt temasse arvutuste suhteliselt noh, nagu kriitikaga leebelt, aga ma tõesti tahan seda. Ma jälle nüüd patustan iseenda vastu, et asun tegelema raamatuga, mida ma lugenud olen, aga ma võin ütelda, ütelda, kui need katked või need väited nagu tõesti raamatus sisalduvat siis on, siis võib küll noh, nagu eelmine raamat ei tegelenud sellega, et otsida oma väidetele tõestust, siis seekord on noh, nagu mindud ikkagi teadlikud selle poole, et ega fakte polegi vaja raamatu kirjutamiseks. Aga huvitaval kombel on ka nii, et, et eks see kipu ikka olema, kui tegeletakse suhteliselt võõramaa asjadega, siis kipub, ei ole. Niimoodi ei ole teadsa, ei ma noh, seesama Laidoneri raamat on saanud ka soome professe noh niimoodi enam-vähem tõsistamatuurijatelt juba praeguseks hävitava fessorida nagu kõvasti hinnang osaliseks just professionaalsuse pärast küsimusele mitte see, mida me ühest või teisest mehest arvame. See on noh, nagu ajaloolase õigus ja lausa kohustus kirjutab, tegi seda, mida ta arvab, aga noh, selleks, et midagi arvata, peab ikka mingeid fakte noh nagu ka siis sinna diad looma ja, või vähemalt üritama kirjutada või vähemalt et teda, noh, nagu üritada ikkagi käsitleda uurimusena, mitte ainult nagu lihtsalt publitsistikavõimekusega käsitlev publitsistika Ena siis on teda võimalik ilmselt teha ka teistmoodi. No mina ütleksin küll, et näiteks Pätsi elulugu vaadata, et mis on Eestis avaldatud isegi Eestis noh, võiks keegi ta lihtsalt kokku kirjutada selle materjali alusel, mis on meil kaasajal Eestis avaldatud, saaks üsna korraliku raamatu, isegi kui astute üht arhiiviuksest selle kirjutamiseks teisegi sammugi sisse ja minu meelest võiks küll olla loomulik, aga ka siis saaks suhteliselt korraliku sellise ülevaate kätte. Laidoneri ka täpselt sama lugu. Ja teine asi. Laidoner ja Päts on ka eestlaste jaoks teatavasti sellised suurkujud olnud, keda noh siis ennem Ilmjärve ega keegi suurt torkida ei tahtnud, sellepärast et eks on ju teada ka, millega see inimene riskib, kes seda nii-öelda sõrmeotsaga seda teemat puutuda julgeb, saati siis veel kuidagi ühe või teise juhi teguviisi kritiseerida, eks ole, et noh, praegu võib-olla see on nii-öelda pätsi pühaks pidama ei saa, hakkab. Jumal ta seal üle vaatama minema ja kui sa vaatad neid ka küsitlusi, siis on Ta juba ikkagi läinud selgelt ja samal ajal noh, mina, kes ma olen ise ka ju ju kritiseerinud mitmeid pätsi, eriti 39. 40. aasta otsuseid küll noh, väga selgelt seisukohal, et see jälle lähenemine, kus unustatakse ära Pätsi varasem varasem tegevus või ka sügavalt ebaõiglane, noh nagu niimoodi ikka ei tohigi kirjutada. No niimoodi ma ütlen, niimoodi ei tohi töödelda, sa tahad kirjutada, siis kirjuta raamat aastas 30 940, kirjuta, sellel pole Pätsi elulooga mitte mingisugust pistmist inimese elu järel, võib-olla. Tähendab, ja aga inimese elulugu on tervik ja selleks, et üldse asja mõista ja noh, nagu tuleb ikkagi ette tervikuna, et see, kes 1918 rusikaga laua peale virutas ja ilma milliseid rusika virutamatamis legend olla, aga noh, tont temaga poleks vabadussõda tulnud, ilusaid müütan ikka. Aga no see meenutab mulle isegi ese, müüt on nagu selles suhteliselt väga võimalik, et sellised asjad toimuda ka otsused. Noh, milleks selline lugu, kilod olid reaalsed ja selles suhtes ei ole noh, lool viga midagi. Aga teine asi, mis mulle siin just lähiajaloost rääkida, sellest 18-st aastast rääkides meenus, on nüüd küll väga oluline tühik meile, see on ikkagi tegelikult vabadusse ja käsitluse see on täiesti puudu ja see on äärmiselt kummaline tegelikult, sest ütleme ikkagi päris ausalt, see on ikka Eesti riigi või noh, ikkagi eesti rahva ainus töövõit, praktiliselt ainuvabadussõja võitmine. Ainukene ainukene raamat, mis seda kui kuigivõrd käsitleb, on juba Eesti allilma otsese nagu väga piisav. Maad, et seda Lõpus ja ega siis ka. Aga ei, see on loomulikult minu meelest üks suurimaid väljakutseid tänasele Eestile on, on tõesti täiesti hämmastav, et see sõda noh, me oleme nüüd kirjutanud kõikidest sõdadest ma ise ka kaasa arvatud, mida me oleme noh, nagu ikkagi vähemalt lahingulised sõjalise konfliktiga lüüa saanud. Ja samal ajal me noh, nagu siis oleme täiesti jätnud kirjutamata sellest sõjast, mille me oleme võitnud, et ilmselt meil selline teatavad masohhistlik ikkagi element elab nagu meie kirjutamist essees, et me siis tahame seda kõike lahti kirjutada, kus meile üle kuu on tehtud, aga see, kui me ise midagi olme võitud vaata, vot see noh, nagu kuskile ei kõlba, eks see aga tunnistama, noh, kajastub ka teatud teistes debattides tänapäeva Eestis, kus vabadussõja võitnud nagu lahti otsa, see on ikka üks kahtlane värk noh nagu, et või mis sellest ikka mäletada, kuidas võidab nii-öelda sammas, eks ju, tegelikult. Tulid koolipoisid asusid ära tegema, aga nojah, vabadussõda vabadussõjaks, aga see võib olla kipub olema teistpidi tendentslike. Tegelikult on päris lähiajaloos inimestel, kes on veel elus ja kellel on nagu võimalus ennast õigustada, ennast naasis, esitleda või present planeerida. Noh, sellest aastast on alati kergem, kirjutas teda ja inimesed ka tunnevad, et see on nende nii-öelda, ka siis karjäärile või kuvandile vajalik. Pean siin silmas 90 esimest aastat, meil on terve terve tünnitäis seltsimehi, kes kipuvad Eesti vabariigi taastamist konkreetselt enda nimele kirjutama. See on nagu kummaline, eks. Vaieldamatult. On ka, eks, isegi mina ütleks isegi ikkagi vähe, mina ikka tahaksin tunduvalt rohkem kirjutatakse. Minu meelest võib kasvõi igaüks kirjutada endale, ma arvan pole Ostressi, ega ma ütleksin tegelikult, eks me jõuaksime ka tõele lähemale, sest ühes olema küll veendunud, et need inimesed, keda oli saatus saatnud tööd tegema tollel ajal siis Eesti ülemnõukogu koosseisu ja kes seda nuppu vajutasid ja teinud selle jaoks küll mitte sugugi rohkemat kui need mehed, kes kes siinsamas, selle raadiohoone, kus me praegu seda saadet teeme juures, barrikaadidel oma ainult Molotovi kokteiliga ja veevoolikutega seisid vot need madalaks osutades vot nende meeste mälestusi sellest ajast saada. Sest et kogu see eestikeelsuse taastumine ei olnud mingisuguse väikeses kangelasliku selts klanni tegu, kes siis oma kangelaslikkuse jätkuvat supleb ja nõuab endale üldrahvalikku austust. See oli, aga noh, ka nemad peaksid kõik oma lood kirjutab, kõik peaksid oma lugusid, mida rohkem, seda uhkem, sellepärast tegelikult tõsi ongi see, et et det taastasidki kõik, noh, nagu neid taastajaid oligi, väga palju see ongi. Mina võtaksin antud ainukene tõsi ja selles suhtes jumala eest, mida rohkem, seda uhkem, aga see teema kindlasti vajaks nagu kirjutamine just täpselt sellisena, nagu ta oli kõiges oma, oma suusugusesse, naljakuses. No õnneks on seda asja uuritud ka teistpidi, tegelikult on inimesed ka nii-öelda korjanduse korras oma mälestusi andmete kirja pannud küll, et, et kas või Eesti Rahva Muuseumis ja lihtsalt noh, need ei ole veel raamatuks vorminud, aga nad vähemalt nad on kusagil olemas, aga on väga palju najal üles korjatud, et ütleme, et mina viljadega hambale raamat oli peaminister, ehk on midagi osata. Loodan. Ei, ma arvan, et ega kindlasti on aga üks periood, mis on tegelikult ju käsitlemata ja mida on väga vähe käsitletud, on siis päris nõukogude periood ega ega see, et see töö on kõik alles alguses, see on võib-olla kõige piinlikum mõnes mõttes teema ja võib-olla see on ka põhjus, miks sellest ikkagi räägitakse, on ilmunud küll kangelassaaga prono Saulilt kui hea meil oli. Ja kui vahva meil oli, aga nagu nagu sellist uurimust on vähe, on mõni väga hea raamat ilmunud tagarohtudele erilist tähelepanu, niipalju kui need raamatud vääriksid, võib-olla isegi veel ei ole. Aga tuleks siin kõvasti tööd teha ja praegu Hong võib olla osaliselt jäme ots läinud, läinud siis selle teatri ja kultuurirahva kätte. Noh, mulle tundub, Ma kahjuks ei ole veel ise teatrisse jõudnud, kujutleda, mida ma kuulnud olen ja näinud, kõrvalt lugenud, aga noh, ma usun, et see vetama karusooetendus tundub olevat üks esimene teine, üsna huvitav katse tegelikult kogu seda nõukogude aega, noh nagu nagu mõtestada Et nagu väga vastuolulist inimest ka aga, aga kas midagi on üritatud süstematiseerida ka nõugudestega? Ma ikkagi tuletaksin meelde Kaljo-Olev, Veskimäe. Ma tean, et ma olen kaks kaks hiilgavat raamatusse luuseuma, ainult ütleks, et kallid inimesed, lugege neid raamatu. Ja üks on siis Eesti NSV unelaadne elu, eks ole ju ja teine on siis raamat Käbinist tema tõusudest langust, sest et see on nagu tõsiselt, aga neid on muidugi vähe, et pigem on nii, et nõukaaja käsitlemine piirdub selliste kommipaberite kilukarp pidenäitamisega, et noh, et kuidas see elu-olu just nimelt nagu siis välja nägi, lihtsalt, kuhu oli midagi pakendatud, selliseid asju on küll ilmunud. Väga tore ja las nad olla, meil võiks ka veel rohkem kollega kogu see asi ja ma kindlasti tahetakse meile Lauri Vahtre raamatut nõuda pruudist absurdsusest, elust, mis on ka väga-väga hea pilt nagu sellest. Aga ma ütlengi, et siin ruumi on ikka veel väga-väga-väga palju sellel alal. Mina võin ainult ütelda küll, Heltki kõhutada, kas või noh, ikkagi elulood, elulood, elulood, elulood on juba ka puht müügiartiklina maailmas üks kõige enam loetavaid asju, mida inimestele ikka meeldib lugeda, meeldib lugeda teiste inimeste elust. Kallid inimesed, kirjutage, kirjutage testist, kirjutage endast, on alati huvitav jalutada. Loetav žanri ja noh, tähendab üks meie raamatupoodide kõige kummalisem pilt ongi, kui me võrdleme eesti raamatupoode, Soome raamatupoodidega, elulugude elulugude vähesus. See on noh, konkurentsitult kõige suurem erinevus, reaalalane kirjandus vaadata, kui palju meil ilmub sõjaajalugu või tavaajalugu mee jää, noh nagu enam kuskil alla see, kus näiteks suur vahe jookseb, siis on elulood. Et mine ikka akadeemilises kirja koopasse elulugude juurde ja mine siis meil mõnes raamatukaupluses, jah, välismaaelulugusid tõlgi kõvasti roosat. Aga noh, meie enda omad on ikka ikka ikka häbiväärsel kombel puudu, nii et. Kui jõuame tagasi, et võib-olla eestlane ei taha kirjutada teisest eestlasest või saatis iseendast, kuna ta teab, et ajalugu on lipakas, ei võib talle selle eest kätte maksta. Kas seesama elulugude kirjutamine ja nende lugemine aitaks vast üle saada ka sellisest ühe ja õige ajalookujutluses? Vaieldamatult elulugu ei saa olla lugu selline, nagu ta on, nii et nad kindlasti aitaks ja kindlasti aitaks leppide ajalooga ja ka kindlasti ka mingite tendentsidega, mis lihtsalt inimese elus ette tulevad. Noh, takkajärgi võib targutada, et see või teine valis valesti või, või tegi halvasti. Aga issand jumal, see on, see on, valimine oli ükskord teha ja. Nii paraku noh, meil on nagu see nagu soov kuidagi niimoodi näha, meie kõiki ajalugu ja ajaloolisi suurkujusid läbi mingisuguse sellise kõigepealt noh, tema tehakse mingisugused kohutavad iidolid, kohutavad kangelased kaotavad hiljem mardikad öeldakse. Varem või hiljem tuleb välja neil ikka teatud inimlikud omadused laiemas. Niipea kui siis need inimlikud mõni esimene omadus ilmub, siis võetakse sealt preester mitte lihtsalt maha, vaid lihtsalt lüüakse täiesti puruks. Missa raisk, oled inimene, tuligi välja, et sa samasugune inimene nagu teine ja see on loomulikult lausa tundub solvav vana ja, ja siis tulebki sihuke häda ja õnnetust, noh nagu ka jagus. Olete ajaloos mittemõistvaid, tahetakse ainult hukka mõista ja noh, vaadates osasid kirjutajaid vähendada või alandada käsitaks pühak, kõlavad, need elulood on selles suhtes hea žanr, et noh, nagu kui sa ikka korralikult kirjutatud elulugu, siis tuleb välja, et see inimene ikka paar korda lase elus ikka kõhutuult ja ja võib-olla noh, tegi, sai mingite lollustega kama ja kindlasti tegid suuremaid väiksemaid vigu oma elujooksust. Kes meist neid teinud ei ole. Ja see võib olla aitabki nagu kuidagi seda, seda meie oma arusaamist ajaloost inimlik alustada ja ja aru saada ka see, et, et ega tõsta mingil määral kindlasti enesetunnet või aru saada, et igalühel on omakohus oma roll ajaloos ka kaasajal, nii nagu see on olnud sõltumata sellest, et me oleme selleks, et noh, kõik ju tavalised inimesed Täpselt nii rääkimata tuletas tagasi meil selle 91. aasta näitajad tegelikult suur ajalugu koosneb väikestest ajalugudest, nii et seda võiks igal juhul tähele panna ja sellega leppida. Ja ajalooga lähme edasi. Tundub, et kuskile kahe ilmasõja vahele on eri rahvastel jäänud terve hulk väga valusaid mälestusi, millest vahepeal rääkida ei saanud või ei tahetud. Paljudel rahvastel on need valusad asjad seotud eelkõige teisele ilmasõjale eelnenud sündmustega seoses. Kuid sellele lisaks on soomlastel oma asjad lahendada ka aastaga 1918, mil riigis möllas nii punane kui valge terror. Sellel nädalal meiegi kinodesse jõudnud mängufilm piir 1918 on Jern Donner jalg ideel põhinev draama, mis sisuliselt räägib piiri tõmbamisest sinna, kus seda kunagi varem pole olnud vaja teha. Filmist ja ajaloolisest mälust, räägib Jaak Lõhmus. Filmipiir 1918 üldisemaks taustaks Lauri törhani, tema nimi on praktiliselt eestlastele. Isegi filmisõpradele. Tundmatu või vähetuntud. Teada on, et mees oli pikka aega Soome filmikoolijuht ja professor. Tema käe alt on tulnud palju noorema põlve filmilavastajaid. Ja oma esimese õnnestumise põlevingel tegi ta 1984. aastal pärast seda veel mõned telefilmid, dokumentaalfilmid. Ja õieti võiks öelda, et nii väga lihtsustatult öeldes on see tema teine täispikk mängufilm. Mees ise on 60 aastane. Aga nüüd siis jah, filmist lähemalt tegevus toimub kevadel 1918 Peterburist või Petro kraadist, nagu seda tollel ajal nimetati. Umbes 40 kilomeetri kaugusel on maha pandud Soome ja Venemaa vaheline piir. Ja noor ohvitser kapten von munk, keda mängib Helsingi rootsi teatriteatri näitleja Martin Paane on määratud korda loomateri Joel. Ja tegema kõik selleks, et piir peaks. Soomes käib kodusõda, valged ajavad taga punaseid. Venemaal on olnud revolutsioon, on samuti kodusõda. Punane terror on Venemaal valge terror, võiks öelda Soomes, soomlased väga oluliselt meenutavad seda. Seda aega väga paljudes filmides ja raamatutes ja mälestustes. Selle filmi aluseks ongi kuulsa kirjaniku filmikriitiku režissööri ja produtsendi Jern tonne riisa Kaidonneri päevikud ligi 4000 lehekülge päevikuid. Millest siis praegu noorema põlvkonna üks andekamaid stsenarist Aleksei pardi kes muide osaleb ka René Vilbre õue mängufilmi stsenaariumi toimetamisel. Aleksei pardi kirjutas siis koos Lauri törheneniga sellest materjalist kokku stsenaarium, nii et asjal on tõepõhi taga. Need on tegelikult sündmused mille põhjal on loodud stsenaarium. Niisiis, noor ohvitser satub sündmuste keerisesse. Inimesed liiguvad üle piiri ilma igasuguse korrata. See on ka arusaadav, seal ei ole kunagi piiri olnud. Mõlemad riigid on uued. Mõlemad riigid on vastloodud ja pole õigeid riiklike struktuure veel päriselt välja kujunenud. Jaa, jaa, väga kiirelt, järsult ja, ja mõnikord julmalt peab ta lahendama probleeme. Noor ohvitser kohtub õpetajanna, aga Maria lindu on tema nimi ja mängib seda noort naist väga atraktiivne Soome näitlejanna minna Haapküla. Üldse peab ütlema, et näitlejad selles filmis on, on väga hästi valitud. Üks soome kriitik on meenutanud kunagise Soome filmiklassiku. Risto ei arva sõnu selles kontekstis selle filmi kontekstis, et filmi lavastamises on 80 protsenti tähtsust Holstingule õigel näitlejate valikul. Et kui need, kui need on õigesti valitud, siis edasi läheb juba kergesti. Ja tõesti, Lauri törhanen, kes siis veel kui Soome näitlejate ja ja filminduse paremaid tundjaid professor Lauri tõrsonen on osanud väga hästi, need näod ja tüpaažid leidub seal muide Vene ja Soome koostööfilm väga huvitava rolli teeb baltisaksa või saksa päritolu vene Punase ohvitseri Kentši osas, Leonid Mosco voi see on, nad on Peterburi näitlejad. Ka helilooja on Venemaalt ja muidugi produktsioonigrupis paljud. Ja see major kents, keda Leonid Musgovoi mängib, see on selline kummaline mees. Tal, ta teeb aeg-ajalt teisele poole piiri von vunki lehevisiite ja mängib temaga malet, tahab lihtsalt vestelda elust ja inimestest, võtavad natukene napsi, ei saa aru, kas ta käib luurel või mispärast või tahab lihtsalt aadlimehega rääkida. Sest Venemaal on juba alanud terror ja võib-olla on ka nii, et ta teab ette, mis teda ootab, sest tal on saksa nimi. Ja see see tegelikult juhtubki üsna varsti. Aga mida veel öelda filmi kohta hinnanguks? Film on detailideni paika pandud suurte tunnete ja suu ja, ja suurte võitluste film. Praegu on Lauri Göransson asunud kirjutama üht väiksemat filmi ja loodab, et, et saab peagi seda lavastama hakata. Tema esimene läbimurdefilm põlevingel oli just niinimetatud väike film mitte ainult eelarve poolest, vaid ka mastaapidelt. Ja võib-olla veel, mida lisada siis mind on alati teinud kadedaks nii-öelda, nagu öeldakse, valget kadedust olen tundnud sellepärast kui kui põhjalikult ja kui mõtleks südamega. Soome filmiloojad vaatavad minevikku. Seesama kodusõja teema jõuab eeloleval sügisel või suve lõpul uuesti ka mängu mängufilmi ekraanile. Aguluchi mees, kelle paha maa on Eestiski tuntud on lõpetamas kodusõja teemalist psühholoogilist draamat. Käsk mis kinodes välismaa kinodesse läheb pealkirjaga libahunt ja teeb see surma. Teema on jõudnud isegi nukufilmi nukufilmi, mis on täiesti üllatav. Äsja lõppenud Tampere filmifestivalil oli Katariinal Ilkvistil võistlus kaos, film Uurali liblikas mille teine pool puudutab Tamperes aset leidnud veriseid sündmusi, kus valged tapsid punaseid. Nii et meil meil tegelikult vaadates Eesti minevikku, eesti filmi minevikku meil ei ole peaaegu tehtud ajaloolisi filme selles mõttes et enne 80 seitsmendat aastat 80 kaheksandat aastat ei olnud võimalik midagi ausalt rääkida või rääkida seda, mida taheti rääkida ja nüüdsel uuel perioodil ei ole neid filme ka kuigi palju. Noh, õnneks on nimed nimed marmortahvlil tehtud. Kuid vabadussõjast võiks ka teise nurga alt filme teha. Meil on nüüd tulemas detsembrikuumus, eeloleval sügisel see natukene leevendab, meil on teada, et et on olemas sinimägede lahingutest ja metsavendadest stsenaariumid, aga ega seda ei olegi nii palju. Meil on mingi väga sümboolne sümbolistlik film, peaaegu sürrealistlik, võiks öelda film küüditamisest Jüri Sillartilt tehtud. Rohkem kui 15 aastat tagasi äratus. Mis te ei räägid asjadest nii, nagu nad tegelikult olid, vaid püüab anda mingisuguseid suuri maailma, laiusid vana antiikseid üldistusi ja jookseb sellega üsna ummikusse. Nii palju siis Soome filmist ja eestlaste mälust. Ja nüüd lähme teatrisse. Teatri NO99 kuumad eesti poisid. Lavastus ehk karjatšestonski paarini võitis Eesti teatri aastaauhinna parima teatritüki eest. Lavastus räägib kamba noormeeste meeleheitlikus sammus peatada Eesti rahva väljasuremine on vaid üks viis. Tuleb teha palju lapsi. Moraalselt on nende tegu vastuvõtmatu, eetiliselt kahtlane, kuid eesmärki pidades ainuõige. Sotsiaalsest teatrist ja selle tulevikust, rääkis teatripäeval toimunud auhinnatseremoonia järel kepi lavastaja Tiit Ojasooga. Teatrikriitik Eva Kübar. Kepi võite ei tulnud suure üllatusena üllatus. Üllatus, et minu meelest see ei ole mitte lavastajapreemia, vaid see on just nimelt nagu lavastuse preemia, et see on nagu pest production, mitte mitte Pesbike siin nii-öelda nagu lavastajatöö, noh, loomulikult ma tegin oma tööd ka, aga, aga minu osa oli põhiliselt nagu see idee, et kuidas see asi koos seisab, et et mõne teise lavastuse puhul ma arvan. Ma olen rohkem nii-öelda lavastajatööd teinud. Et siin selle lavastuse puhul oli ikkagi väga määravaks trupp, kes seda mängis, kuidas seda mängitakse. Et selles mõttes ma loomulikult väga hea meel, et meie selle preemia saime, aga aga see pigem on nagu selline lavastuse preemia kui lavastajapreemia lavatusse koosnevalt trupist. Koosneme just nimelt lavastajast kunstnikust ja kõigist nendest, kes on lava tagajala ümber, et ma tahan seda võtta, kui, kui preemiat sellele teatrile, kes on. Student no see lavastus jääb kindlasti need sinna, no sellise väga sotsiaalkriitilise teatri valda nendesse peeriklas, mis välja tuli, on ju hoopis teistsugune. Et kas oleks aeg teatris mingisuguseks pöördeks teie arvates või võib teha nii ja naa? No, ega see kepp, need ka nii väga sotsiaalne olen, kriitiline, ei ole selleaastasele kriitikast veetseega laadsem tantsud pigem pigem murest sellisest kõige lihtsamast üksijäämise hirmust, aga siis mitte üksi jäämine, indiviidina jäämine rahvana, õigemini siis nende inimestena sellel rahva sees üksi jäämine. Aga mis puutub sellisesse uude suunda, mille me justkui peeriklasega oleme võtnud, siis? Ma arvan, et sotsiaalsed teemad ei pea tänases eesti teatris enam olema sellised, kus räägitakse otseselt, et nüüd selle asjaga meil halvasti või et meil on HIV levik, on massiline ja narkootikume tarvitatakse ja liikluskultuur on kohutav ja lapsi ei sünni ja tarbitakse meeletult. Et teater võib selles mõttes oma oma sotsiaalset rolli täita ka teistmoodi. See ei ole päris nii, et et peaks rääkima, et noh, et elu ja armastus on ju alati sotsiaalselt, kuna see puudutab inimesi, aga ma arvan, et peerikles oma vaiksel kombel tegelikult ka papa sinna väga sotsiaalse teatri pool minu jaoks. Kui vaadata üldse eesti teatrit laiemalt, siis kas see on piisavalt sotsiaalne? No kuidas võtta, no tegelikult ei ole, et isegi meie ütleme, et me rohkem ei viitsi teha sotsiaalset häbist mis mõttes isegi meie mul on tunne, et Von Krahli on selline tunne, et nad ei, nad ei taha enam otseselt selliseid teemasid käsitleda. Loomulikult sotsiaalsed lavastusena teisteski teatrites, igas teatris võiks isegi öelda. Aga selline üldine pilt, küsimus ei ole jällegi mitte selles, et kas me, kas me räägime mingisugusest, tänapäeva Eestit puudutavast teemast otseselt nende sõnadega. Küsimus on selles, et, et milline on see mõttemaailm ükskõik mis teksti, mis lavastuse ümber, et ma arvan, et, et Christian Smetsi kajakas on, on ka väga sotsiaalne lavastus ja. Ma ei hakka ütlema, aga nii mõnigi lavastus, mis sellele pretendeerib, tegelikult ei ole eriti sotsiaalne, sest see sotsiaalsus on sellised väga esmatasandil ja ja pigem pigem sõnades kui, kui mõtetes ja tunnetes. Aga kui me vaatame repertuaariteatreid, kas nemad võiksid läheneda sotsiaalsemalt? Repertuaariteater on eesti teatriuhkus ja viletsus ja seda tunneme ka meie siin saalis üheksa täiesti oma nahale turjal, et et ühelt poolt on, on väga rahulik ja kindel tööd teha kui seda teadet, et igal õhtul on etendus ja vähemalt kui valmistame lavastusi ette, aga teisest küljest sellist sellist tõelist nagu tundlikku olemist säilitada olukorras, kus sa pead igal õhtul tegema mingisuguse sotsiaalse akti. Et siis see ei ole eriti võimalik, minu meelest sotsiaalne teater saab olla tegelikult selle teate, mida mängitakse praktilist, nagu ükskord me teeme nüüd sellise sotsiaalse akti, siis me teeme sellise sotsiaalselt sotsiaalse akti. Aga noh, kui me mõtleme kõikide nende inimeste peale, kes on palgal ja kõikide nende inimeste peale, kes on saalis, siis me saame aru, et me peame seda sotsiaalset akti tegema. Meie puhul vähemalt 100 korda nagu lavastusega nafta oleme teinud ja noh, 100 korda järjest ühte sotsiaalset akti tegelikkuses teha. Ma ei ole võimalik. Muidugi püüame olla nii professionaalselt, kui me vähegi saame, lavastus areneb, kasvab kõikides sellistes nii-öelda hea teatrimõistetest ka sotsiaalse aktina. Tema väärtus on tegelikult juba küsitav, aga üritame teha asju, mis, mida endale üks tore vaadata ja ja teha seda nii hästi, kui me vähegi oskame. See on ainukene ainuke retsepti ja õigupoolest on see ainuke vabandus, mis üldse õigustab lavale minekut või siis minul kellelegi lavale palumist. Tuurigaja kui pimedatel öödel valitseb Eesti Pimedate Ööde filmifestival, siis esimeste kevadmärkide tulles pakub Haapsalust teravaid elamusi tema õudne väike õde. Kolme aastaseks saav Haapsalu õudusfilmide festival täidab rahuliku merelinna kriiskamise elavate surnute ja tontlikul naeruga. Veel täna ja homme saab väikelinnas toimuma õudseid ja ennenägematuid asju ja seda mitte ainult kinosaalis, nagu korraldajad kavas lubavad. Mida täpsemalt saab lugeda internetilehelt www. Punkt How punkt. E-elamused garanteeritakse. Õudusfilmide festivali programmijuhi Helmut Jänese ka rääkis Urve Eslas. Ohtlik ohutust kaugusest vaadatuna on inimest ikka huvitanud, olgu selleks näiteks gladiaatorivõistlused või murdjad, metsloomad, tsirkuses filmitööstuse arenedes tehti aga hirmutamisest terve teadus. Mida on teada saadud, missis hirmutab inimest kõige efektiivsemalt veri ja soolikad kirvega hullumeelset libasurnut või hoopis teadnud. Noh, see kõik, mis sa ütlesid, on ju hirmus, tegelikult inimesi on hirmutanud erinevatel aegadel erinevad asjad, erinevad filmid, näiteks ajal kui filmid kunst oli alles lapsekingades, tehti ju hoole, armastusega puhtakujulise fantaasiafilme näiteks reis kuule, kõige tuntum film. Ja noh, tänapäeval vaadates tunduvad nad ju naljakad, naiivsed, aga toona hirmutasid sellised filmid inimesi ikka päris kõvasti. Ma räägigi siis näiteks filmist rongi saabumine, üks filmikunsti esimesi, Siim üldse on ju teada, et siis inimesed lausa kohkunult jooksid kinosaalist minema, kui nägid, et rong saabub nende peale. Kuigi seda ei saa nimetada õudusfilmiks, täidab ta mingis mõttes selle õudusfilmi žanri kohal küll ära. Ja mida aeg edasi, seda erinevamad teemad hakkasid siis õudusfilmide lavastajaid huvitama. Kõigepealt tulid õudused, mis võtsid aluseks tuntud romaanid. Sigo jumalaema kirik Pariisis oli üks nendest mis köitis lavastajad just just selle ebartliku kellalööja pärast temast tehti mitu filmi ja neid filme võib tänaseks üles lugeda, ma arvan, sadu, mis selle tegelaskuju seal tehti? Väga huvitav, õudusfilmide periood saabus kahekümnendatel aastatel, Saksamaa tehti nii-öelda ekspersonistlike õudusfilme. Kõige tuntum film võib-olla sellest ajastust on doktor kandidaadi kabinet ja seal on juba näha sellist natukene peenemad psühholoogilisamat vähenemist juba nii-öelda kaameraga tungima inimhinge sügavustesse, noh minule isiklikult meeldivadki ikka rohkem selliseid õudusfilmid, mis tegelevad inimhinge uurimisega mitte niivõrd vere soodikate loopimisega läbi sajandi kuni tänapäevani välja. On siis õudusfilm, ma arvan, võtnud läbi kõik erinevad motiivid, žanrid, stiilid, mis, mida on üldse võimalik välja mõelda. Ja siin me siis nüüd Oleme asjatundjate Ameerikast õudusfilmide alal väidavad, et saabumas või juba saabunud on uus õudusfilmid ajastu, kus õudusfilmid panevad üha enam rõhku räigusele. Hitchcock on nende kõrval lapsemäng, rääkimata vanast heast nosseraatust. Kas on näha õudusfilmide puhul väga räigeks minema? Vaat need filmid, mida me kinos näeme nii-öelda õudusfilmide nime all on jah tihtilugu nii räiged, et neid on hakatud nimetama nii-öelda pornograafiat, eks see mõiste tuleb siis sõnast koor mis tähendab siis sellist eriti julma julmuse demonstreerimist, esiletoomist ja pornograafia on ta siis sellepärast, et noh, teadupärast kuulsata nagu saag või hostel mis siin hullutasid aasta tagasi publikut nii siin kui sealpool ookeanit. Neid võib tegelikult nimetada jah, nagu pornograafilist üks õudusfilmideks mille ainukene ainukene mõte või motiiv on siis inimestes esile tulla sellist räiget hirmutunnet nende julmade stseenide demonstreerimisega. Ja noh, isiklikult arvan, et, Selliste filmide aeg on hakanud tegelikult juba mööda saama. Sest noh, inimesed ikkagi tahavad näha ekraanilt midagi muud kui ainult lihtlabaseid, jäsemete lõikumisi või vereloopimist ning ma tahaks vähemalt uskuda, et me ei pea enam väga palju kannatama selliseid vidinaid Samas kui mõni aasta tagasi ja ajakiri Total film valis läbi aegade 50 parimat õudusfilmist siis mis sa arvad, mis võitis esikoha? Ei Oskar, Texase mootorsaemõrvad, mis on ju küllalt verine ja üsna räige. Kuidas siis seda seletada? Niimoodi kohe ei oskagi öelda, miks see kindlus kõige veidram on, sest mina tean märksa veidra maid, märksa huvitavamaid filme võib-olla ainult siis sellepärast, et see film pani aluse nagu mingisugusele mingisugustele näidetele või eeskuju tähendab, et praktiliselt kõik kaasaja õudusfilmide lavastajad ja autorid on mingit šnitti sellest filmist võtnud, et võib-olla selles mõttes on seal ilm. Huvitav, et ta on eeskuju väga paljudele filmidele andnud aga veidra maksma 100 filmi küll ei nimeta. Filmitööstuse eks saavutustest on kindlasti see, et inimesed on nõus maksma selle eest, et neid korralikult hirmutatakse. Hirm on aga teatavasti üsna negatiivne emotsioon. Mingil hetkel aga see negatiivne emotsioon. Ta mõnuks, et miks, ja psühholoogid on ju, ma arvan, kirjutanud sellel teemal pakse raamatuid ja ajakirjanikud on kirjutanud romaane nendel teemadel. Mina poolest kõige õigem inimene seda teemat siin lahkama, aga ma arvan, et õudusfilmi vaatamine ekraanilt tekitab jah, sellise mingis mõttes äreva vaevalt mõnusa emotsiooni. Mingis mõttes ka sellise mugava mugava emotsiooni, sa vaatad ekraanilt igasuguseid õudusi, sa tead, et see võib olla autori puhtal kujul, see on fantaasia mida päriselus ei tohiks toimuda. Arvatavasti ei toimugi ja peale sellise filmi vaatamislahkud kinosaalist mingi mõnus kaebus jääb südamesse, aga sa unustad selle selle filmi üsna kiiresti. Ja isiklikult jälle. Mina peaksin nagu sellisteks tugevamateks õudusfilmideks ikkagi selliseid töid mis jätavad sulle jälje mitte tundideks, vaid päevadeks või nädalateks või isegi aastateks, et sa mäletad ühte filmi ka aastate pärast. Selliseid õudusfilme tehakse muidugi tänapäeval väga harva. Ja nad ei pruugigi olla otsese nõudsad. Aga nendes peitub selline pealtnäha nagu nähtamatu selline õudu, nähtamatu kurjus, mis, mis hakkab sind nagu sees sööma alles märksa hiljem peale filmi vaatamist. Mulle endale meeldib ühe tuntud õuduskirjaniku Low Krafti seletus asjale. Ja öelnud, et mitte miski pole teda köitnud enam kui ääretus tundmatust saabuvate jõudude koletuslik tungimine meie tuttavasse maailma. Just see vastandus, võõras, tundmatu ja koletuslike, meie jaoks tuttav maailm. Kas nende kahe vastandi läbi võikski? Võib-olla ei suuda silmi defineerida? Jah, see on hea definitsioon, ütleks nii palju, et sellesamuse Low Krafti romaanide alusel on tehtud ju ka kümneid film ja üks nende filmide režissöör Bryan Juusna tuleb ka tänavusele Haapsalu festivalile külla. Näitame ka tema filmide eriprogramme. Kõiki, keda huvitab see selline definitsiooni lahkamine? Sellised teemad, ma arvan, et just prion nuusna võib neile seletada, et mis, mis, mis teda huvitas loo krahvi juttude juures, et miks ta just loo Krahti jutud valis enda filmide aluseks. Et tulge Haapsallu, siis küsib, küsiti usna enda käest. Mis on laupäevases pühade programmis sellist. Mida võiks soovitada vaatajale esmalt jällegi praegu üsna kes tuleb festivalile reedel, aga ka laupäeval, pühapäev on tema filmid kavas auhinna näeb siis üsna vahest ehk kõige kuulsamat filmi reanimaator. Pühapäeval siis reani maatori, ärge järge rehani maator kaks. Et need on päris põnevad vaatamised ja pakuvad ühtviisi nii nalja kui ka ikkagi seda hirmutunnet heas mõttes. Aga laupäeval on meil üks väga tähtis üritus veel, see on siis nii-öelda kultusulmefilmi Navigaator Pirks 30. aastapäeva tähistamine koos siis selle filmivõtted tee saabumisega Haapsallu ja ühtlasi ka nende nii-öelda esitamise austamisega ja kohale tuleb ka filmi režissöör Marek Yestrack kes siis räägib publikule, kuidas, kuidas film sündis ja Ta on ju oluline ka tänapäeval. Ja noh, põnevaid ettevõtmise põnevaid filme jätkub veel. Selline oligi tänane kultuurikaja. Saates arutasid Mart Laar ja Juku-Kalle Raid ajaloo kajastamisele kirjandusest. Jaak Lõhmus rääkis läbi filmi piir 1918 soomlaste ja eestlaste ajaloomälus ning juttu tuli ka teatripreemiat jagamisel võidutsenud sotsiaalsest teatrist. Kui saate teemad mõnes heas kuulajas mõtteid tekitasid, siis võib neid meiega lahkesti jagada e-posti aadressil kultuuriga. Ät r punkt e. Tänase kultuuri kajab pani kokku Anna-Maria korrel, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Aitäh kuulamast. Ja järgmise saateni ikka lörtsi, vabast nädalavahetust.