Vait ülevalt kupli pealt pühitsetud paisjärve vett langeb kolmandat korda, täna juba sajab ja varsti hakkab äike paukuma. Lapsed viiakse tuppa ära, nagu mitu aastat tagasi viidi viimane lehm tapamajja ära. Ja viimane piimapukk lõhuti. Kool pandi kinni, aknad taati sisse. Vihmakrabin laie lehteil, kõlab nagu taevas plaksutaks, kui küla hakkab otsa saama. Kõik saab lõpuks otsa, isegi vihm jääb järgi. Astud bussi, sõidad jälle rokkbänd, et ja enne kui saab kätte, et uusküla või järv või rahvamaja. Enne kui päev jõuab ära lõppeda, hakkab jälle sadama. Ilmselt miski jälle meeldis ilmselt ülal, kas jälle plaksutama? Sel päeval, kui sa minu juurest ära läksid hakkasid kõik mu 13 paari kingi hõõruma. Ja arvuti ütles üles. Kingad ei hõõrunud enne arvutit, see oli uhiuus. Saad aru, see polnud nii, et lihtsalt lahku oleks läinud, üks armunud paar kõik verest perse, kolm kuud järjest 100. rahet ja kõik majad, kus ma kunagi käinud olin, põlesid maha. Bensiini hind tõusis valguskiirusel, kõigi mu tuttavate lapsed said sel päeval tuulerõuged ja Bonzo hakkas europopi laulma. Kõigil maailma teedel kehtestati aeglus kohustus, rüütel sai uuesti presidendiks ja nii liipasin autoavariist autoavariisse. Jalad kõigist kingadest, vere korpas, kõrvus kole europopp. Sel päeval, kui sa ära läksid, keset lörtsi ja põlenud maad. Mati Unt lasi kõigil kõigilt küsida, et kas sa armastad mind? Vastused ei aidanud kunagi kedagi. Kund ära seletas, et aus suhe inimeste vahel pole lihtsalt võimalik, sest kaks erinevat aju ei suuda nagunii mitte kunagi samu olukordi samadena tõlgendada. Üks mäletab ühte ja teine teist. Remark tegi armastuse ilusaks ja suurimaks mööndusega, et kohe kui üks uinak ei teada teisest enam midagi. Ja seetõttu pole tõelist lähedust lihtsalt olemas. Pealegi tapiste tavaliselt kopsuhaiguse või tulirelvaga, kõik lahtised otsad. Atwood lõpetas oma armuepase läbilõigatud kõriautomaadiga. Mitt seal kasutas sõda ja lauslollust ja luuletajatest me ei räägigi. Lõpuks on ikka üks igavikuline tõde, mis teeb kõik olematuks ja võimatuks. Abiks tegelikult. Pole midagi lihtsamat, kui suunduda raamatukogu poole teadet traagikat pole vaja või pisaraid kähiseval häälel taeva poole karjuda. Lõpetage vana nali. Tahtsin joomise maha jätta, joonistada paberi peale risti või ringi või kriipsujuku ja siis sind maha jätta ja soome kolida. Hakata seal nõude pesijaks õllebaaris sadama lähistel. Nii et minu käed lõhnaksid kogu aeg nõude pesemise järele. Ja mul oleks väike kööktuba nii ärimehed ka tol, kus ma jooksinko v laktoosivaba piimaga. Igal pärastlõunal enne tööd. Õpiksin vaikselt leevientelleiminksi plaadi pealt soome keelt ja suitsetaksin peale tööd baari tagatrepil prügikastide kõrval baaris sigarette. Peaksin musta merd silmas, peaaegu et kuuleksin, kuidas sina, teisel pool lahte Linnahalli katusel, mind, maa põhjenejad. Kõigi kaunite nelja täheliste sõnadega. Ilus unistus, eks ole. Mõtlesin ja keerasin Moody suunatult külge, nii et sina liiga seina ja minu vahele vajusid. Ja nägid terve ülejäänud õudusunenägusid sellest, kuidas sa liftis kinni istud. Õhk vaikselt otsa saab. Pissihäda, tahab ära tappa. Igavesti. Tol ööl laulis raadios tüdruk, keda olime vist kunagi telekas näinud. Tuck koolutet. Ega ta väga tarka juttu ei ajanud. Kuskil kirjutati veel, et ta oli maganud oma produtsendiga ja polnud keskkooli lõpetanud. Keegi teine oli teda näinud linna peal meik laiali, purupurjus. Huvitav, kas produtsent vähemalt valetas, et ta armastab teda? Mõtlesin ja kes kirjutas selle laulu. Ja kas see kirjutaja sai vähemalt kuulsust ja kui palju raha? Ja kas nad vähemalt valetasid tüdrukule, et ta on andekas? Igast ta ise kuulis seda oma lauluraadios tol ööl, mil keegi võiks teda veel linna peal näha, meik laiali, purupurjus. Ja kas ta on õnnelik, nüüd ma mõtlen, kas vähemalt see tüdruk ise on õnnelik, kui tal on see laul, mida raadios mängitakse neil öödel, mil midagi muud pole teha, kui konnata linna peal meil kõigil meik laiali ja Tuck koolutajat. Aga kui ma kirjutaksingi bensiinihaisust hoopis mitte lummavast jasmiinihõngust Teeksin külmal ajal maja pealt kõik aknad, uksed lahti. Nii et tagahoovi paistaks autotee. Ja kui ma sööksin üksi lõunat igal reedel ja armastas, saaks enne õhtut otsa. Pesupulgad kõlguks tühjal nööril, keegi tapaks öösi rentslikasse. Kui ma kirjutaksin hoopis bensiinihaisust noaga oma rinna peale mitte lapsepõlve, taevastest või meestes siidilinadel. Kui ma lembeksin bensiini haisu, mis sa teeksid siis, kui elaksin bensiini Haysos keset autoteid ja surnud kasse? Tagahoovides.