Me väiksed inimesed kaome tööpäevade vagudesse sügisel, meid neelatakse külmade ilmade poolt mütside ja sallide poolt. Meie hologramm näeb üheksast viieni. Septembrist maini. Euroopast Põhja-Ameerika nii kätlema viisakalt peegelduma ekraanilt higistame nähtamatuid, piisku ja röökivaid, masinad teevad meie nädalatest koopiaid. Ja sündmuste protokollijat klõpsivad tühikuid. Kaasaja inimene kirjaoskaja, õnne, oskamatu elustandard, kõrge standard, elu. Sündimus-suremus. Sellest iseeneslik. Kultuur kõrgelt arenenud ühe protsendi rahvastiku hulgas ülejäänusid ei puuduta. Tööstusindeks tootlus, töötlus, toostus. Kogutoodang käigu töödang. Tegu, toostlus, indeks, positiivne. Eesmärgiks on tagasi saada hing. Tuleb teha väljakaevamisi, tuleb teha kompromisse. Mis on hing? Kas töölt ära tulemisest piisab? Kas juhusuhted tuleks lõpetada või annab kuidagi ühildada neid asju kui pärast korralikult kahetseda? Kui saavutatud on süümepiin? See on alles algus. Lõppeesmärgiks on hing. Mis on hing? Kas teleka eest äratulemisest piisab? Kas peaks kellessegi armuma? Ei, realiseerimine on vajalik taastada usk enesest kõrgemasse. Tuleb keskenduda. Tuleb vaeva näha. Roomat ei ehitatud päevaga. Eesmärgiks on tagasi saada hing. Sul peavad olema kiirusepiirangud. Muutun seejuures aeglaseks. Ma tegelikult ei tea. Võib-olla see ongi hea. Aga ema ütleb, et elu on kiirtee. Ja kui sa seisma jääd, siis sõidetakse üle. Mitte, et ma usuks kõike, mis ta ütleb. Ei. Pealegi võiksin vabalt nagu Morris sai hukkuda kahekordse bussi ees kui koos sinuga. Nii et selles pole küsimus. Sa pead olema keskklassi kodanlus. Ma muutun seejuures rahulolevaks. Seisan kaubamajade all, võib-olla see polegi halb, aga sõber ütleb, et deemon mu söönud ja pöörab must ära. Muidugi, mis siis? Pettuksin meelsasti marksise Engels siis kui koos sinuga. Nii et selles pole küsimus. Ma tahan armastust. Esmaspäeva hommikul on see kuidagi vajalik mingis abstraktses platoonilises vormis, kui suhe hambaharja ja Lätiga on nii räigelt füüsiline ja anonüümne. Aga muidu saab kenasti hakkama. Inimesed ainult kuulavad sind. Aga nad ei saa aru. Neile läheb kaduma mõte, jalatoon. Aga nad on valmis kaasa noogutama. Eriti kui mõte saab ilusasse vormi. Lause saab hüperbool, see kuju. Nad ütlevad sügav ja noogutavad kaasa. Pärast tsiteerivad armutult sõnu segi ajades ja mõtet vägistades. Hea seegi, et nad selle enda vaimu Valgatusena presenteerivad. Muidu oleks piinlik. Aga tema ütles, et ei öelnud. Kõlupea pole kunagi öelnud, kui olendid ilmselgest. Ei, sa said valesti aru? Ei, ütlesid küll, ütles ütles. Appi, kui piinlik. Nagu lapsed oma püha jäärapäisus ega pealiskaudse uudishimuga, mis kestab kaks sekundit. Sa annad neile maailma. Nad võtavad kirjavead. Ära tee reede õhtul teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. 1000-ni jõude plaksudes mitmekordses korterelamus. Kõik surevad reede õhtul üksinda. Tee reede õhtul tööd, siis tuleb ka armastus. Inimene sündis reede õhtul vabana aga nüüd on ta kõikjal ahelais. Vabadus reede õhtul võrdsus ja vendlus on nüüd. Me ootame revolutsiooni ajalehepoisist reede õhtul miljonäriks. Ja kõigi maade proletaarlased, ühinege. Reede õhtul. Plats puhtaks. Iga suur samm reede õhtul minu jaoks on väike samm ühiskonna jaoks. Ma olen fortuuna narr, reede õhtul sind ihaldades. Olla või mitte olla reede õhtul jumal on surnud. Kuidas leida sõpru ja mõjutada inimesi? Kollane ajaleht ära varje, moest valgust. Tule tagasi oma tumedalt pooluselt, Masahist. Armasta reede õhtul oma ligimest nagu iseennast. Mu sõbrad, kõik on melon, hoolikud. Ma võtan nende kuju. Elavad vaimukoobastes, teen minagi toa hämaramaks. Ei lase end päikesel veenda. Ei kuula tähtede sõna. Teiste inimeste jaoks ei deklareeri oma fassaadi. Aga sisu on tugev. Kõverat juurikat ei saa sirgeks ega sirgelt lõpuni kõveraks. Mõõda, mis pidi mõõdad. Aga kõige mõõt on inimene. Kurb ja lootusetu. Mu sõbrad, kõik on melon hoolikud. Ma võtan eeskuju. Lahkusin varemeis tartust. Kivi polnud jäänud, kivi peale. Põlesid sillad, rusud, suits ja tuhk. Lahkusin varemeis Viljandist. Pommitatud oli kogu linnus tükkideks. Küngaste asemel lohud. Lahkusin varemeis Pärnust. Promenaad oli pooleks. Vees hulpisid aiamajad, liiv täis mürsukilde. Kus iganes käin, lahkun alati varemeis. Ühel hommikul ärgates ja ajalehte avades ei uskunud oma silmi. Tühi valged lehed. Jooksin teleka juurde, staatika, midagi polnud juhtunud. Mitte midagi polnud juhtunud. Viimaks ometi. Tänavatel oli vaikus. Telefonid ei helisenud. Inimestel polnud millestki rääkida. Neil polnud enam mitte millestki rääkida. Ah me introverdid rõõmustasime.