Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. 30. novembril on Voldemar Panso 87. sünniaastapäev. Ja Panso loodud lavakunstikool tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva. Märgime lavakooli juubelit kavaga, kus Panso õpilased tema viimasest seitsmendast lennust loevad oma õpetajatekste. Merle karusoo annab hääle Panso päevaraamatule, mis õige pea ilmumas. Ja Lembit Peterson loeb portree teatrimehest. Paul sepast. Panso õpilase Priit Pedajase õpilane Britta Vahur esitab aga jõngermanni loo. Voldemar Panso visioon viisile Meil aiaäärne tänavas on raadioarhiivist. 1965.-st aastast. Päike kumab ja mesilased sumisevad. Ja ristikhein. Esimesed arglikud lapsesammud üle koduõue. Kasteheina nii kui armas Son seal aia taga 1000 mets. Mis seal metsa taga? Aga jälle taga, taevas. Aga taeva taga tahad? Ära päri laps, sured noorelt ära. Ja selle taga taaton vait. Ja taga taga. Laps. Ütles Daci aeg Ja see aeg on siin küll. Tere kõigile ja eriti teatrirahvale siin ja sealpool trumpi. Mina olen Merle karusoo, lavastaja. Andrus Kivirähk kirjutas mulle näitemängu Voldemar. Uhke on öelda mulle, aga nii see on, ise palusin. Sellepärast võtsin ette paari stseeni algmaterjali. Siin need on. Panso päevaraamat number 4944 Voldemar on 24 aastane. Üheksandal märtsil sai Tallinn kaela tuld ja tõrva. Räägitakse ligi 3000-st surnust. 300 lennukit oli linna kohal 21 olla alla tulistatud. Olin sel ajal oma teatris jube, oli esimesed lähedased mürsud, mis võtsid krohvi lahti ja lõid aknad puruks, tegid näost valgeks, naised kiljusid, hiljem harjus nagu ära ja sai omaseks. Fataalne mõtteviis, kui tuleb, siis tuleb, ega hirmuga ka midagi ei päästa. Äkki hakkas keldrisse valguma inimesi, sel ajal, kui mina kägaras koridorinurgas istusin ja teatasid hirmuga, et tulevad Estonia keldrist see pidada põlema. Kui esimene rünnakuhoog vaibus ja nina välja pistsime, nägin, kuis leegid, leid Estonia dekoratsiooni magasini st välja ja keskmine ringhäälingu osa lõõmas samuti kontsertsaal, teisel pool külje peal leegitsev kohtuma ja taevas oli valge, nii valge, et täiskuu oli kõrval kui kahvatu poisike. Huvitav rünnaku ajal vanad napsusõbrad, Põlla, Malmsteni ja nii edasi ajasid taga veekraani. Kuskilt olid nad vist saanud piiritust igas olukorras, nad kombineerivad, igas olukorras nad saavad ja igas olukorras käib pidu. Ilmus Kaarel Karm kahe ülikonnaga ja täis peaga oli väga intensiivne ja lubasin ta järgmisel hommikul maha lasta. Mõni muigas, aga karm, vastas põlevi silmi ja viimistletud diktsiooniga, et kuradil lollakad. Kas te arvate, et ma veel edasi elan, kui mu teater põleb täna nelja päeva möödudes karm, elab veel, aga võib-olla nokib enda hiljem maha? Pannud endale ülikonna peole veel smokingu ikka pidulikku ja kingad tasku. Püüdsin läbi põleva linna nõmmele joosta. See oli jube pilt, klaasikillud langevad, hõõguvad katuseplekid, purunenud telefoni- ja elektritraadid ees nagu ämblikuvõrgud. Pommigraatorid, suits, mis tegi silmad kibedaks ja sädemed, mis langesid riietele hirmus tuul ja vahel leekide hirmus kuumus. Mõtlesin teatrisse tagasi minna, aga just Harjumäe varjendi kohal hakkasid tümama jälle paugud ja jooksin mäe alla ajaloolistes Kasemattidesse, kus istusin hommikupoole kuueni. Siis kompisin jala nõmmele. Ka õed tulid videvikus oma kompsudega. Meil oli koos Sõime ja tundsime, kui ilus on elu. Ja siis jäin mõttesse, kas olen pühapäevalaps või ei ole. Juba mitmest krahhist vapustusest olen terve nahaga pääsenud, kestab see igavesti või on vaid hetkeline Petrilt? Ei tea. Mis saab edasi, seda ei tohiks praegu mõelda, see teeb südame raskeks, meele süngeks. Näib nagu keeks kogu maailm mingis suures sulatusahjus, kus ta tahetakse välja valada, kristall sena helgena heana ja puhtana. Kahju, et need ahjukütjad, meistrid mõtlevad igaüks omamoodi, igaühel on oma retsept. Ühes on nad üksmeeles tuld juure ikka tuld juure, nagu mõtleksid naad, mida suurem kuumus, seda parem sulatis. Kellel meist saab õnn osaks kuuluda ka ühe molekulina sesse, uude ja puhtasse sulatesse. Ja kelle saatuseks on põletisainena koksiks jääda. Kes seda teab? Ja võib-olla ei tulegi, sest ahjust midagi panevat tuld aina juurde, kuni ahi lõhki. Ja tulevik vormitakse veest ja koksituhast piltusena pudedena ja naeruväärsena hõõguva päikesesäras. Muide, tol õhtul mängiti Estonias krati ja nüüd käib rahvasuus jutt kratt pannud põlema teatri. Kõikjal pakitakse asju kõikjale, puuritakse, kõikjal kolitakse ikka lääne poole, ikka õhtupoole. Kursuseõde käis eile minu juures paljaks põlenuna ja ütles, et kahju, hirmus kahju on möödunud elust. Kogu aeg on hoitud, kogu aeg on säästetud nii vaimselt, ihuliselt kui ka majanduslikult ja milleks, kellele nii kahju hakkab elatud elust, et sülgaks ja ei ajaks jalaga laialigi. Huvitav, minul pole möödunust hetkegi kahju. Minul on kogu aeg kahju tulevikust, elamata elust, mida võiks täita säärase töö, säärase sisukuse ja mõttega. Ma tunnen, et ilus ja suur on alles elamata. Kogu minu töö ja anne, mõtted ja visioonid, need ootavad täitmist, Neile tuleb sisu ja vorm anda, need tulevad peeneks jahvatada nagu Iisraeli kuldvasikas ja rahva sekka laiali laotada. Need peavad ometi kord helisema hakkama ja kaja tekitama, mida hiljem võib kuulda ja millest hiljem võib rääkida. Ja kui see kõik jääb olemata ja tegemata. Ja nüüd tollest saksa valitsuse häbiväärsemat sammust teatrid suleti, muusa sunniti vaikima. Näib olevat reegliks kujunenud, et kui lakkab kunst, lakkab ka riik. Nii oli see roomas, nii oli see meil, kui venelased lahkusid, näitlejad mobiliseeriti. Nii oli see nüüd ka. Ja nii läheb see vist ka Saksamaal. See oli valu sõim hetk, kui näitlejad kogunesid seljakottidega draamasse, komisjon toodiseks puhuks reaalkoolist teatrisse ja õhtul pidi algama sõit Viljandisse. Eelmisel õhtul korraldati igas teatris teatri matused. Liisupoisid ilustati lilledega janti viina, valisid omale lauakaaslased ja algas jooming, tants ja laul. Seda õhtut ei unusta vist küll keegi. Mind taheti mitu korda ära võtta. Olin juba kindralinspektori poolt määratud Viljandi tagavarapataljoni meelelahutustrupp sest haridus, direktooriumi palve keri Panso vabastamiseks, millele isegi Litzmann alla kirjutas sai Riiast eitava vastuse. Kõik lavastused tühistati, näitlejad peavad minema sõtta. Mauh. Aga siis aitas mind jälle mu õnn. Mind kutsuti ringhäälingusse. Olime seal diktorid, ajagaja lugejad, kuuldemängude mängijad ja mina konferantsee avalikkudel õhtutel. Kaks nädalat saime seda ametit pidada, kui tuli korraldusringhääling, läheb Saksamaale, sest on tulnud kõrgem käsk Baltikumi sillapea maha jätta. See oli metsik, mis siis algas, näis, nagu oleks kõik hullunud, pakiti kohvreid, veeti asju, voorid liikusid ööd ja päevad lääne poole. See põgenemine oli nakkav. Võib-olla sellepärast, et ta tuli nii ootamatult ja ka seepärast, et anti avaraid võimalusi kaasa põgenemiseks. Mindki nakatas. Põhjus oli ka see, et kuulusin ringhäälingu perre ja seal võtsid mineku paberid 95 protsenti. Ja et mind määrati Waterlandi esimese ja suurima ning mugavaima laeva peale. Aga need paar päeva olid jubedad jubedaid mu elus. See painav kahtlus, see kahevahel olek, mis teha. Nüüd mõistan alles Hamleti piinu ja traagika suurust, mis on õigem. Keegi ei tea vastust anda, isegi oma isa ja ema mitte. Viskasin kulli ja kirja. Ei, aga hiljem viskasin kolm korda veel iga kord ja seda ei tohi kunagi teha. Ajame isaga viimasel ööl vastu kahekümnendat septembrit viinapudeli juures juttu. Hans ütleb. Tee mis tahad, aga pea meeles, poiss põlevasse linna lähed. Ema pakib kohvreid ja seljakotte nutab, käed värisevad, pärib, mida panna, mida panemata jätta. Kontrollin, annan nõu, aga olen külm, loid, sees keeb. Öeldakse, et võib-olla ei näe me enam iialgi. Ära augusti pärast muretse, vastan hamsoni sõnadega, tema kerkib jälle esile kuskil oma maakamaral ja niikaua, kui tal on ta odaga kepp ja merevaigust piip, on ta igavene härrasaugusti pärast muretse. Ja siis on pakid valmis. Seljakott toiduga, suurus omad on riietega ja väike kohver, portfell käsikirjade ja gladedega. Suurim parandus. Heidan voodisse, palunenud hommikul kell viis äratada, ent ise emaga vean suitsu ja mõtlen, tahaks minna. Sest mind võlub augusti veri, uusmaa, uued seiklused. Kardan ka kommuniste. Ei, mitte sellepärast, et nad mulle midagi teeksid, polema ju nende vastu töötanud, kuid hing ihkab läände kõigi tema vigade, ühiskondlikud, vahede ja sotsiaalsete pahede ja mis peaasi, suure demokraatia ja vaimse vabaduse pärast. Et see kõik on romantiline. Idas tahaks küll käia, aga Läänes olla. Tahaksin laevale minna, aga kodu ja perekonda kuuluvus nii kenasse, perekonda nagu see vähestel on seegi sealt tagasi. Ja nii võideldes olen tukkuma jäänud ja tunni aja pärast ajab ema juba üles kell olla viis, tõusen, istun pesu väel, köögis, palun pakkimine lõpetada. Aga ei tea ikka, mida teha. Algas jubedaim ja raskeim hetk mu elus. Kuulen. Öeldakse, et aega on vähe, aga ma ei kiirusta. Imelik, ka ema ei sunni mind taga nagu harilikult neil juhtudel ta mõistab mu hingevõitlusi. Õde on ka üleval poole ööni nõelus sokke ja nüüd lubab mind sadamasse aidata. Tunnen nii väga kuist ta mind armastab. Ja siis tuleb ema kahe kokku keeratud paberitükiga üheloney ja teisel ja võtan ja. Ja siis tõusen köögist ja lähen oma tuppa riietuma. Ma ei ole inimene, vaid automaat, väga tuim automaat. Tulen kööki, riietatult, isagi ärkab, annab kaasa maa tubakat ja Plotski paberit. Ja siis ei räägi ma üldse midagi. Ka teised ei räägi ainult hädatarvilised küsimused ja nendele Meghan Jaava jäiga. Aga imelik, tunnen, et nohisen, õhk voolab raskelt läbi, sõõrmeta, nii pole ma kunagi teinud. Ei teagi, kas rongile on aega, tuleb ta kohe või on juba läinud. Panen seljakoti selga, ema aitab, see on raske. Võtan kohvri, see on veel raskem, aga nii hea kanda rasket asja, kui süda on raske, ei pane südant nagunii väga enam tähelegi. Lähen nagu fiks, idee teadmata, põhjendamata, nagu oleks sees käima pandud mingi masin, mis veab. Ütlen uksel vaikselt. Hüvasti, tead. Ta ei jäta jumalagagi, ütleb ema ja hakkab nutma ning suudleb mind suule. Isa seisab tummalt keset kööki. Kui sa tunned, et see sulle raske on, tule tagasi, võitleme koos, sureme koos või elame koos, hõikab ema järgi. Ära sa augusti pärast muretse, ütlen aga seda väga vaikselt ja rutusest hääl väriseb ja silmad kipuvad vett täis. Lähme õega Jaama sõnatult lohiseni ähin, ähin sisemisest nutust südamenutust. Aga õele ütlen vaikselt ja katkendlikult pakid, sindrid rasked ja tihu edasi. Rong pole veel tulnud. Toetun seljakotiga raudteemaja äärde ja ootan. Ema jookseb järgi, ma olla ju söömata jäänud, pistab präänikuid palitu taskutesse ja sibab tagasi. Rong peab varsti tulema, tema kirun maailma. Miks ei anta käsku, et lähed või jääd, miks lastakse endal valida? Ei tohi ju nii julm olla, inimese vastu teatakse ju maailmas, et inimene on lõhkise hingega ja mina kõige enam. Ning peetakse küll väga rahulikuks ja arvatakse küll mul on kerge elada, aga seda nad ei teagi, et igal hommikul jääb kammi piidele peotäis juukseid. Et parukas on suur, aga pealegi hakkab hõredaks jääma. Tallinnast tuleme maha ikka edasi. Piinlik, ainult, et on pakid ja inimesed vaatavad ka, see on mineja arg Isamaa reetja. Perroonil märkan karmi. Mis kurat see siin nii vara otsib? Eile tulime, koosjaamad oli täis kui tinaajas peale, et mine Panso järgmise lausega ratsakurat, mine. Jätan hüvasti. Helistan talle prääniku pihku. Sadam läheneb Rannavärava teel hakkab väike õde nutma. Vesi jookseb sorinal, enam ei näe ta mind iialgi. Ära augusti pärast muretse, Tihun, edasi jõuame sadama tehasteni. Aga seal seisavad moonavoorid, liikumine on seisma pandud, võib-olla pooleks tunniks, võib-olla kauemaks. Aga ma pidin juba kell seitse olema kohal, näitan SS mehele paberit. See ütleb ei saa, aega on. Ei saa, ei saa. Panime kompsud maha ja istume relisest posti otsa. Ning kui me seal nii istume, präänikuid, sööme, ema protski, teise järgi keeran. Palun ma taevast, et mitte läbi ei lastaks, sest niipea, kui läbikäik on vaba, olen kindel, et võtan pakid ja lähen mine kõrvalt, keegi ei keela. Aga mina ei lähe, ei, enne mitte, kui on ametlik korraldus. Ja kui ma seal prügikasti kaanel protskedgeerija Sinavat merd ning laevamaste vaatan, mõtlen, läheks õige pealegi, mina, august maailmapurjetaja ei Ärgunud kodus augusti pärast muretsegu missitama, siin ikka teen. Aga siis tuleb laevalt helbemäe, naeratav ja lõbus fotoaparaat kaenlas, viigu maa, aga asjad peale tema läheb veel korraks linnalaev minevat alles kell kuus kell kuus, siis kurat on Joaega. Paneme pakid sadamatehaste väravavahi juurde ja lähme koju sööma. Ja kui jala hakkan linna minema ja teel kohta nii palju tuttavaid, kes kõik siia jäävad, siis hakkan minagi nende mõttega kaasa minema. Hiiul kahtlen veel kõvasti. Nõmmel kahtlen. Rahumäel juba õige vähe. Ja järvel olen kindel, et jään. Ja siis hakkab korraga nii lahe. Lähen teatrisse, seal tehakse suured silmad, sina siin, mind olla nähtud laeva mastikorvis, kiikuvat ja joodeldavat. Nii tulevad. Küll lille rohuga. Ah, ilm, seisatas hetketaat seal päikese taga, miljonid päikesed. Levita päikesesse taga relionid, Pillerit päikesed. Aga triljonit piljonite praga? Ära päri, sured noorelt ära. Surma taga. Aeg ja ruum, vanataat. Anna mulle natuke aega ja ruumi. Kulge ja võta sa täitmatu laps. Lõpmatud tahtsin taevad tagant seina käsill minna katsumaie ilma otsa otsidel sõrmedel sorkimai inimlaps. Hiiglane läks maailmaruumi kui päkapikk sealt tema kukkus, siis ilmale, mis nägi saiakesi. Päkapikk hõõrub imetledes silmi ja astub esimesi arglikke samme, lõpmatusse, aega ning ruumi tähtedes sillutatud teel. Meil aiaäärses tänavas. Minu nimi on Britta Vahur ja ma loen Voldemar Panso loo mäng. Jõngermann käis igal hommikul mu kaela peal. Onu volli, mängime midagi. Ta ei väsinud kunagi mängimast. Aga mina väsisin mõtlemast. Mõtlesin välja niisuguse mängu, mida näis võimatu mängida. Lootsin sellega ta mängutuju kaotada ja temast vabaneda. Hästi, mängime, mida? Hakkliha masinat. Tegin tähendusrikka pausi. Aga jõngermann, hõiskas onu, mängime. Ja ta lapse silmades säras 20 päikest. Oleks jõngermann pisutki erapooletumalt mind vaadanud, ta oleks märganud, et mu nägu oli talle vastunäidustatud. Olin vahel, vahtisin abitult ringi. Kuidas kuram saab täie aruga inimene, mängida hakkliha masinat. See on sama loll, kui kord, tuli raadios lastetükis mängida turvast ja niiti. Aga siis oli ainult kuuldemäng ja ma ise olin lapsem. Ja raadio oli lapsem. Meis mõlemas oli veel peidus jõngermanni püha, mängime, onu. Tuli mängida. Pea töötas nagu peaproovil. Võtsin tooli, panin kummuli ja lükkasin vastu seina. See on hakklihamasin. Näitasin toolile. Klaara, ütles jõngermann lihtsalt, nagu näeks ta iga päev selliseid hakklihamasinaid. Kes mina olen? Sina oled liha, Klaara ja mina ajan sind masinast läbi, näed siit Molgust Klara ja juba oli ta kõhuli tooli korjal stardivalmis. Alustasin kujuteldava vändaga väntamist, just nõnda, nagu ma praegu väntan, anna võim masinat. Vingerdades aeglaselt ägisedes ja kägisedes hakkas jõngermann narmasteks minema. Oleksite te näinud tema lapse silmade, fanaatilist tõetunnet ja usku, kuidas ta teisest otsast hakituna välja pudenes. Närisin huult, et mitte rikkuda seda hiilgavat mängu. Kui ta viimase killuni oli masinast läbi käinud, oli terve ta olek vastunäidustatud sellele, kes masinast sisse läks. Hiilgav. See on näitlemise põhinäitleja, ande ürgelement, usud ja teed. Aga 10 aasta pärast me enam ei mängi. Kindlasti mitte. Jõngermannist on saanud noormees, ta on jõudnud oma unistuste maale ja õpib Tallinna suurkoolis masinaid. Kui ütleksin talle, siis kuule sina masinist, mängime hakkliha masinat. Vastaks ta kindlasti. Hakkliha masinat. Vabanda onu, aga sa oled loll. 10 aasta pärast pole ta enam laps ja näitleja temas on kadunud. See omadus võib kaduda näitlejaski. Näitlejas kaob näitleja ja sünnib tegelinski. Sellest hetkest algab näitleja raugastumine. Olgu aastaid või 24. Kui keegi suudaks selle jubeda reaalsuse visiooni Coya suge stiivsusega paberile panna. Näitleja kannab oma laipa üle lavaõhtust õhtusse. Tõkistüki. Teatris on surnudki talutavad, kui nad kannavad elava maski. Aga hakkliha masinat maskiga ei mängi. Näitleja on see, kellele ütled tulekahju ja ta tunneb kõrbelõhna. Ütled armastus. Ja talle meenub kogu elatud elu. Ütled üheksandalt korruselt sügavusse paiskuv lift ja ta kasvatab. Aga teine küsib. Kuhu jäi siis ohutustehnika? Ei pool nii armas olnud, seal mängivad vaikselt kõrged lainetavat registrid. Siis tulid Hercule sambad, muu. Maailma lõpp. Säält tema kukkus siis ilmale, mis nägi, sala käsi. Ei poolt, nii armas olnud seal. Et nagu peegeldas silmale kui küla tänavas Külatänavasse tagasi. Aegamisi kujunenud. Tulles tõuseb suurem tarkus missi minnes mehikesel arglikest lapse sammudest seitsmepenikoormasaabastega kanuusse. Vaiba lapse unistustest, lennumasina nii on läinud areng. Ja kõik on saanud alguse lapsest, kes tahtis teada, mis on seal taga. Olen Lembit Peterson. Loen Voldemar Panso portree, Paul Sepp. Paul Sepp kõndis nõnda, et iga sammu juures pea käis. Ta ütles Tadić noogutades ettepoole nagu oleks ta vana õndsa Rühka esimesest näitemänguõpetusest juhendusi saanud, et venelane käib pardi moodi külgede poole. Eestlane kalkunimoodi ettevoole. Paul Sepp. Ta oli enamiku oma elust Venemaal elanud. Nii et emakeelepruugis ei kõla see Venemaa. Tema hinges põles Slavilik temperament ja see, mis temas väärtuslikku oli teatrikunstnikuna. Selle oli ta kaasa toonud Vene teatrist. Tead, on saanud alguse kirikust ja kirikusse läheb tema tagasi. Hüüdis Sepp, lõkendades vaimustusest teatrikoolitunnis. Aavo Sepp oskas vaimustuda ja oskas teisi vaimustada. Ta tunnid lõppesid sageli aplausiga. Õlad on tunnete termomeeter, hüüdis Sepp ja tõstis õlad kõrgele. Ja me kõik tõstsime õlad kõrgele ning hüüdsime kooris talle järele. Ebasünnilinnarahvas, vaata, too Oidipus samasuguse hooga nagu vaimustus peale tuli, samasuguse hooga läks tagaseppa pealt minema. Ja sest sa tujutult nagu tubakakott. Härra Sepp, rääkige midagi Venemaast, tuli sel puhul sepale öelda ja sepp virgus jälle ja rääkis. Ikka olid need ootamatud lood, ikka olid nad pöörased draamad ja ikka lõppesid nad kummalise mõrase poendiga. Ning viimane kaader oli ikka, kui sepp kõndis hinges määrat Tuvalu lumi tuiskas ja tal olid kasukahõlmad lahti. Need määratud draamad juhtusid määratul Venemaal, kord Peterburis, kord Moskvas, kord lihtsalt kusagil lõunas või siinsamas Luuga jõe kaldal. Vahel läks draamaks vaja vaid mõnda pooljaama ja kahte rongi, mis ainult hetkeks kohtuvad ja kaovad. Ja kaduva rongiuksel seisab tema kadunud arm. Katkenud unistus välja põdemata valu. Silmad tunnevad juhuslikult südamed, näevad kogemata üks rõõm, üks valu, üks karje, aastad asjata otsinguid. Ja äkki on ta seal seal lahkuval rongil. Sepp jookseb meeletult pööraselt, rong võtab kiirust, temake vaguni uksel hüüab midagi, mida, mida? On vaid ahastus ja kihutavad vagunid. Rong kaugeneb, kaugeneb koondudes silma, piireid mustaks täpiks. Ja selle kõrval on valge täpp. Tema lehvitav taskurätt. Kadunud on pooljaam. On vaid ääretus, stepp ja määratu valu. Lumi tuiskab ja sett kõnnib. Ebasünnilinnarahvas vaata, toon Oidipus. Siis seisame suure peegli ees, mis muretseti sepa palvel. Saarti süsteemi õppimiseks. Teeme jaatavaid ja eitavaid žeste. Vajutame, tõstame õlgu, sest õlad on, tunnete te momeet? Siis õpime improvisatsiooni ja improviseerima seal säilinud komediandid lartis stsenaariumi järgi õhtut täitvat etendust pulsin Ella äpardused, oleme pulsi näljad, tattaliad, Koviellodiakolon piinad, improvisatsioon on aus, keegi midagi ette ei tea. Sepp Camite tõlgib stsenaariumist järgnevaid etteasteid ja meie improviseerima akrobatiseerime, tantsime, laulame, peksame, kukume, armastame. Improviseerimissepp sulab meie improvisatsiooni Kuikovi ellu ja Colombiina nii rängalt kukuvad. Et mäng peatub, peab sepp sütitava improvisatsiooni kõle kunstist, mis nõuab ohvreid. Ja kui saatus ütleb Sanna oma elu kunsti eest siis tuleb anda nagu tema, Paul Sepp on andnud oma õpilastest kasvatanud teatrijuhid. Ja nüüd töötab ise koplis ja teeb telliskive. Teater on saanud alguse kirikust. Ja kirikusse läheb tema tagasi. Aplaus. Pulsin Ella ähvardused jätkuvad, jätkub, improvisatsioon ei tea, kas improviseerisimendid kirikust liiga kaugele või tüdines Paul Sepa improviseeritud hing itaalia rahvakomöödia totakas improvisatsioonilist. Või juhtus kõik üldse kogemata nagu ikka improvisatsiooni. Aga sepa järgmine sütitav kõne, mis algas pulsi nälvaste kapitaanost, lõpes vaese Firsiga, kui see kunstiteatri laval Suwema lukustatakse. Sepp on vahel ülbe Lopachin vahel vanake Firs vahele, raiub kirsipuid, vahel kehastuks talvislawskiks režilaua taga. Peab mõistma, et neile teise ilmasõjaeelsele noorele põlvkonnale oli see kõik tavatu ja kummaline maailm. Sepp tundis endaga ülimalt kodusena, kui tema ümber vehklesid Stanislavski vahthankovi Ameerholdis uued varjud. Meer hoidjat armastas ta ikka hüpata saksa Meerholdi Biskaatori juurde Biskaatoritele Jesneri ja kortneri, Reinhardini ja Moissini. Ja siis Berliin, viin, Moskva Stanislavski ja sotsiaalabi juurde tagasi. Oli Sepp loomult sümbolist müstik või sattusid tema kujunemise kokkupuuteaastat kunstiteatriga just sümbolismi perioodi, ei tea. Aga Stanislavski seostus meil ikka inimese elu. Sinilinnu ja sügises viiulitega. Surev Firs sulas kokku inimese sünniga, kui nurgas kummitas keegi hallis. Tegime etüüdi inimese elu. Sinilinnu motiividel olime kass, koer, suhkrupea, keegi hallis tainas ja inimene. Sepp häälestas meid kilgi laulu ja sügis viiulitoonidega saatuse saladuslikule sordiinile. Me hakkasime itsitama sepajus kokku nagu tubakakott. Vaikus. Jutustage midagi Venemaast sepistub liikumatult tujutult. Huuled liiguvad abitult, kongus nina all, silmad vaatavad tühjalt läbi akna. Istun oma aknal, vaatan igavalt tänavale, nii nagu praegu, alustab sepp vaikselt ilmetult nagu kobamisi. Kus see juhtus? Peterburis istun oma kolmanda korruse aknal ja vaatan tänavale. Igav. Ja äkki märkab mu pilku vastasmaja kolmanda korruse aknal imeilusat naist. Telepaatia viib meie pilgud kokku ja me leiame teineteist sellest hetkest nagu Julia ja Romeo. Ma kirjutan otsekohe kirja, et armastan teid ja nii edasi. Annan oma toapoisi kätte ja sellid kirja üle teemajja daami toatüdrukule, et see üle anda tema armulisusele. Varsti toob toatüdruk minu toapoisile vastuse, tema mind ka kujutlege. Kirjutan uue kirja, et me peaksime teineteist nägema. Toapoiss jookseb, toatüdruk jookseb kiri sinna kiri tagasi. Me näeme ju iga päev, aitab sellest. Miks te aknast aknasse ei rääkinud? Mulle vaar oli määratu lai, ainult silmside telepaatia, südamete tuksumine, püha noorus ja määratu kirg. Seppoljendajaga tuliseks rääkinud toapoiss ja toatüdruk, Aila lippasid roosad ja sinised kirja poognad, õhkasid armuiha, lootusi ja pettumusi, sest igale sepa palvele kohtuda järgneb eitus koos meeletu armastusega. Ja kui sepp kirjutab, et tuleb siiski keeldude kiuste, kuna uni on kadunud ja süda murdunud. Saabuv toatüdrukuga vastus ma ei saa teid takistada, aga see oleks meie armastusele. Kas on keegi kolmas meie tee peal ees? Sepasalka potella? Pöörane armukadedus riisub niigi kadunud une ja võtab söögiisu niigi nälgivalt sepalt. Ka toapoiss on kõhnaks jäänud veel paar lõkendavad kirja veel paar valusat eitust ja siis lõpuks kiri sõnadega. Tulge, kui teised ei saa. Jumal andestagu Teile. Nagu keravälk, tormab sepp ühest trepikojast alla üle bulvari ja teisest trepist üles, avab ukse ja ta ees seisab sama taevalikult kaunis naine. Tan jalutu. Loo lõpukaader ampull varrel. Lumi tuiskab. Sepp kõnnib, pöörane valu hinges. Ja kasukahõlmad on eest lahti. Kas see oli enne või pärast rongid raamat küsib üks vaikne hääl. Seppa maigutab kitsaid huuli, kongus nina all. Silmi sigineb kaval helk, kui ta muigamise ütleb. Kes nii uudishimulik on? Sureb noorelt ära. Sepp suri sõja aastatel. Matsime ta metsakalmistule. Matuseliste järgi sai näha, kui palju oli sepal õpilasi. Ja palju oli leinajate hulgas neid, kellega ta oli teinud vana, see Draamateatris oma kuulsad klassikalavastused. Esimesed ilmutuslikud vabaõhuetendused. Mäletan Liina Reimani, Eduard Türi imposantseid kogusid. Mäletan Ruut Tarmo valust kokku, tõmbuvad nägu, kui ta huulte tupsutades pisaraid neelas. Kõik olid sõnatud. Kolme Tallinna teatri näitlejate auvalved vaheldusid. Kõneleja ütles. Sellel, kes nii palju mänge juhtinud, lavastab täna viimne mäng. Kuid siin ei ole, tähendab lavastaja vaid mängib ise peaosa. Lavastajaks on surm. Mäng on läbi. Eesriie langes. Teatririik kaotas ühe huvitava kodaniku. Kes oli Paul Sepp kui juhtus, et inimene, kes kahekümnendail aastail oli meie teatrielu A ja O muutus 30.-te aastate lõpul ametnikuks Kopli Telliskivivabrikus. Ma usun, et nii suurt intriigi ei olegi, kui suur võib olla Anne ja usun, et nii suurt annet ei olegi, mida ei suudaks pidurdada sombune karakter. Aga karakterisse on programmeeritud inimese saatus. Küllap nii vaene ja sumburne oli meie teatrielu, retsept võis mõjuda kui ilmutus. Küllap paarikümne aastaga astuti nii hoogne samm, et paigal olev sepp mõjus sumbuursena ja vaesena. Sepa saatusest peegeldus aegade ning kunstijärjepidev muutus ning kunstniku järjepidevuse ja pideva uuenemise puuduse traagika. Mittesepp oleks olnud traagiline figuur murtud tiivaga lind. Vastupidi, sepp oli liiga palju kõik, et jääda püsima kõigena seppa rahutuses ning ideede rikkuses ja ebajärjekindluses oli midagi taolist homsoni august maailma purjetajaga. Ta tõi uued ideed ja rahutuse, aga kui aeg sai täis, pidid ära minema. Sepal puudus augusti odaga reisikepp, merevaigust, piip ja aarete kapi võtmed Indias või kusagil seal ümbruses. Aga muidu oli ta meie teatririigi August millega Seppe katsetanud stuudiod, draamastuudio erastuudiod, vabaõhuetendused Tallinnas, Viljandis, Otepääl, masside ratsutajad see kõik oli uus. Ta oli esimene lavastaja, kes kasutas oma lavastuses lennukeid. Ta rääkis Stanislavski ja tegime air. Holdi katsetas laval kõikvõimalikke võtteid alates Rembrandti valgusest, mida meil veel ei tuntud, kuni plekk pesuni, mis pimestas saalisistujate silmad liikuvate peadeni ning kolme inimesega masslavastuseni peeglite peegeldus süsteemis. Ta koostas tähtraamatut. Ta kirjutas filmi stsenaariumi, Kristuse tagasitulekust ja andis kohviku neidudele käitumiskursusi. Pidas maal kõnesid teatrist ning näitekunstist. Lavastas raamatuaasta filmi tegi kontserdisaalis huvitava katse, lavastades ministeeriumi Cain ja Abel. Ja eduga, arvestades mängijateks olid asjaarmastajad, kuna näitlejad ei tulnud end narriks tegema. Sellest rääkis mulle mu palatikaaslane diisikusse surev näitleja jori otssepa kasvandik, kes seal kaasa mängis. Ta jutustas humoorikalt. Aabel oli Lasnamäelt ja kain oli koplist. Pinna rahvateatri näitleja. Vana Kleius oli peaingel. Laval olid dekoratsioonid, orel mängis, rahval olid laululehed ja saalis lehvis Jehoova vaim. Siis tekkis ajalehtedes kõmuuudis. Paul Sepp alustas mitme autoriromaaniga. Kaaskirjanikud, tuntud avaliku elu tegelased, igaüks kirjutab ühe peatüki, arendab faabulate, juhib tegelaste hingeelu oma südame ja fantaasia järgi ning annab käsikirja kui teatepulga edasi järgnevale, kes läbi loetust ammutab uue inspiratsiooni. Kuid siis alustas elu ise kahe autori romaani. Kusagilt ilmus mullina veepinnale Paul Sepa naine Maria Sepp. Lehetserveeresid skandaali kohtus, Paul Sepp lubas teatraalse meeleliigutusega. Miljoni sõnast võeti kinni. Uuete draamad, sissetulekute varjamine, möbleeritud korterhotell, raha, päevad, rahata, päevad miljon. Aga huvitav ikka jäida noobliks ikka oli ta soliid ikka kandist, aga mass ikka oli ta raseeritud, lõhnastatud ikka puhta kraega. Isegi kui krae kulunud oli. Ikka ilmus ta kohvikusse ideedega, kummardas paremale ja vasakule, kirjutas, vestles filosofeeris. Ikka jättis ta jootraha, kui ei olnud, siis laenas või võitis piljardimänguga ikka õlide raskustes püsti päile, dramaatik, esteet, arbiiter, elegandiaarum ainult kõndis nii kalkunimoodi nagu eestlane. Seppoli müstik ja idealist uskus ennustusi ja armastas ennustada. Daamide kübarate moe järgi ennustas ta maailma saatust. Ta uskus minusse ja ütles mu tulevase elutee kohta paar sellist asja, mille puhul mul praegu hakkab kõhe, kui see on täide läinud. Kinos nägi ta 20. sajandi müüt hose kümnendat muusat millega võideldes leidvat teater oma õige arenguvedru ja sihikujunedes müste reaalseks templiks, millest ta pärit on. Mahateater, mis on esteetiliste gurmaanide päralt, kirjutab seppa ajalehes ja hoiatab teatrit sootuks praegu veel aimamatu hädaohu eest. Ta ütleb, et kino viis meid tänavale. Võib-olla raadio viib koju tagasi. Kuid pilt raadio on tulemas. Kui sõda algas, kartis ta pööraselt habemeajamist, ta laskis ikka habet ajada. Ta ei kartnud, et pommikild võiks seda tabada. Ei, ta kartis, et pomm kukub kusagil eemale. Habemeajaja lõpetab ja lõikab tal kõri läbi. Ometi see nõnda ei sündinud, vähemalt seppa surmani mitte. Ja ometi see kõri talle saatuslikuks kõrisse ronis, vähk. Läksin teda Narva maantee haiglasse vaatama. Lootsime eest leida lustaka, ennustaja. Leidsin luukere. Aga pealuus töötas, selge aju. Ainult luukere ei tulnud enam pealuule, järeleseppa suriga tegid koordineerimata žeste ja huuled püüdsid öelda mingit salasõna, nagu see beebidega vahel on. Siis katsus näpuga seinale kirjutada. Andsin paberi, pliiatsisepp tõmbas kummalisi kriipse, andis mulle lugeda. Raputasin pead. Ta võttis paberi ja pliiatsi uuesti enda kätte. Uuris kortsus, kulmu kirjutatud nagu korrektuuripoognad, avastas siis vea ja vedas tühja lehe nurka absurdse kapsaraua. Võtsin paberi tagasi mis jäi mul muud üle kui noogutada. Kassepp noogutas rahuldunult, nagu oleks ta oma viimse saladus avaldanud minule, oma õpilasele. Kuidas ma haiglast lahkusin? Ei ole mu teadvuses. Märkasin ennast alles Viru väljakul. Oli pime, oli pimendus, tihkuse nutta, tuiskas lund ja palituhõlmad olid eest lahti. Heli niitidega jääb professor tulipunkti kinni. Kogu olemusega. Küll 75, professorisent õudselt veel ägedam. Kas häid silmad on suletud, et paremine? Neli manuaali takkuvadendid välja võtta, võtta kõik võttaga mustad klahvid. Valgetes tähe on professor haaranud kõik klahvid, manuaaliga, pedaalid oma võimsesse. Lõng on vajunud sügavale rinnale. Ta kätel liigutustes on kuningliku suuksugusest. Jalgade tobedus on kadunud. Pedaalid vajuvad aeglaselt. Raskelt assid kavad. Kus midagi sellist varem läbi elanud ja kui seisin hiigellaululaval 30000 laulja keskel ja ka professor tuletab kedagi meelde. Muidugi oli Gustav Ernesaks, kuidas hiigelkoorile oma tahet nägemus sisendas. Ja tema ka. Aga veel keegi teine oli veel hallim, veel suurem, veel laulusse sulavam, õigus, see oli väike ööbik paides surnud Vaide nurgas, toomingel, silmad kinni, kogu väriseva kehaga muusikale, andudes, laulistama armastuse, ülemlaulu. Küll üle aia tahtsin ma ta kombel vaadata. 70 registri Eli kuur. Lausa nõudis seda oma käsulaulus. Nad sulasid ühte. Heli ja helilooja on ja aeg oli, ainult tõusis helide kaos, mis lasi aimata uue maailma tekkimise võimalust. Siis vaikisid, kiljuvad metallhääled. Ja sumedas sügavusest otse palgus aastate tagant. Ta nõudis, värelevas põbinas passide koor. Laps, oota. Ütlen ma, see aeg on kiir küll tulema. Ja siis äkki vaikus, professor pikk ning kõhna istub tahapoole, kookus, nägu liikumatult ülespoole, nagu vaataks seda viimastele helidele laotusesse järele. Nii määratu ja ääretu nagu laotus. Aga see pole valge valikus, vaid tumetume. Nii tume, nagu oleks ta määratu jää ääretu. Ja sealt siravat miljonid kiirgavad täpid sealt tumedast määratust, jääretust. Ma seisan kaptenisillal reelingu ääres. Laev lõikab laineid läbi tumedat tumeda Atlandi, mis sulab laotusega nii määratuks ja ääretuks. Mu kõrval seisab füüsik Moskvast pikk kõhna tahapoole kookus, nägu liikumatult ülespoole. Lõpmatut ruumi lõhun suure vaikuse. Ta vastab liikumatult tahapoole, kookus. Lõplik oleks veel kohutavam. Nii rääkis meiega Voldemar Panso ja nii kõnelesid tema õpilased. Selle aasta detsembris möödub 30 aastat Voldemar Panso surmast. Tema sünniaastapäeva eelõhtul. Meenutame, et 30. novembril tähistab Panso loodud kõrgem lavakunstikool oma suurt juubelit. Täna lugesid Panso tekste tema õpilased Merle Karusoo ja Lembit Peterson seitsmendast lennust. Ning Britta Vahur lavakunstikooli seni viimasest 22.-st lennust. Salvestised jõudsid Eesti Raadio arhiivi tänu projektile. Eesti teater 100. Helirežissöör oli Külli tüli. Palju õnne sünnipäevaks, pantsakad kuulmiseni. Stuudios oli toimetaja maris Johannes.