Kirikuelu tere õhtust, mina olen Mehlis. Ja algavas saates räägime oma põlvkonna ühest värvika hammast kirikutegelasest Tallinna Oleviste koguduse vaimulikust Ülo Niinemäest. Ameteid on mehel palju pastor evangelist, Tallinna pereraadiosaatejuht, kristliku popmuusika asjatundja ning tagatipuks ka paljulapselised Pereisa. Küsisin Ülo Niinemäelt, missugune ameti ta kõige rohkem iseloomustab. Kõigepealt ikkagi olen ma pereisa, aga, aga võib-olla tõesti väljapoole, siis on nagu rohkem kuulda see, mis raadiolaineid edasi kannavad. Ma olen siin iga nädal, teen saateid ja hommikuprogramme ja ja, ja siis olen nagu selle raadioga, sest raadio oli üks, üks selliseid erilisi kutsumisi minu elus. Nimelt jumal kutsus mind raadio tööle, see oli aastal 91, me olime siis tolleaegsed kodugrupid, neid võiks kutsuda veel põrandaalune koguduski. Olime siis ühe grupiga Oleviste koguduse inimestega koos õismäel ja, ja korraga juhtus see, mida iga palvegruppi rahvas tahaks näha ja nimelt seal jumala au langes. Jumala au langes ja samas tuli sõnum jumala käest. Sõnum oli selge, nagu häälega öeldud, sõnum diktsiooniga, sõnum, anna kõik au mulle. Ja alusta tunniajase saateid Eesti raadios. Kuna see oli selline aeg, et, et mulle ei antud luba isegi mere ääres koguduse pastor Reino suvemaja külastada, olin mustas nimekirjas ja ja olid liikumispiirangud. Ja kuna mina olin siis ja julgeoleku komitee asjameestele jäänud hammasrataste vahel ja seal ja igasugused keelud peal, siis ma mõtlesin, kuidas mina, mees, kes olen mustas nimekirjas või minna Eesti raadiosse ja kui ma selle sõnumi edasi ütlesin, siis teised olid veel rohkem ehmatanud kui ma ise. Aga samas me tundsime, et see oli kuidagi jumala külastus, jumala kohaloleku moment. Ja palusime, sellepärast palusime jumalat ja mina palusin ja. Mõnevõrra välismaalt, et siin käinud muusikutega oli olnud ja üks ja teine oli kinkinud plaati, seal hingasand ikkagi mõnelt poolt seda muusikat ja niimoodi juhtus, et ma sain päris kodus miksida seal oma helikassetile juttu ja nii ongi, mikrofon oli ja tegin sellise näidissaate ja kirjutasin kirja, läksin Eesti raadiosse, mõtlesin ise, raadiosse minek ongi. Aga noh, väga lahked inimesed võtsid mind seal vastu, sattusin nendest reklaamiosakonda ja väga lahkelt võeti mind vastu ja lõika. Aga nad, keegi ei saanud mind aidata kahjuks traadi aega mulle pakkuda, muidu oldi väga huvitatud kõigest, mis mul südamel on ja mis ma räägin, mis ma teen ja niimoodi ma läksin uuesti ja läksin jälle uuesti ja lõpuks, kuna ma käisin ja, ja püüdsin helistada ja erinevatele inimeste kontakteeruda, ma olin kindel sinijumala hääl. Et jumal saatis mind Eesti raadiosse, siis lõpuks juhtus nii, et ühel päeval, kui ma jälle seal tülitasin neid Eesti raadios, siis keegi pakkus välja, et aga et kui et võib-olla Erilaid ja, ja nii juhtuski, et viidi meid Ko Helgi Erilaiu, aga kes siis oli tuntud oma mõningate tissidentliku teemade ja, ja teemakäsitluste pärast siis tema lahkel sõbralikul tere ütlemisel ajasime juttu mikrofoni taga ja, ja sellest siis selgus, kes ma siis oleme, et ma lähen, hipi, endine hipi, kes on leidnud uue elu ja et maailmas on väga palju inimesi, kes on leidnud USA jumalasse ja uue muusika selle läbi. Rääkisin siis neile Jeesus liikumisest, mille osaline mina siin Eestis olin ja Jeesus liikumisest Ameerikas ja kuidas tekkis täiesti uus muusika, kaasaegne kristlik muusika tänu Jeesus-liikumisele ja pika juuks sellistele. Ja, ja tänapäeval on see valdavalt kristlikku ristirahvamuusika, just see kaasaegne kristlik muusika, kus siis tänapäeva helikeeles antakse edasi jumala sõnumit ja vaimulikke mõtteid. No nii oli minu esimene intervjuu siis selge Erilaiuga selleks lindile ja sellest, kes ma olen, kuidas ma olen leidnud uue muusika ja uue elu ja seda muusikat ei ole Eesti raadios mängitud ja esimene lugu, mis siis kõlas, oli Stahli Tõmule Akselt toovalt pillija Sarast käins ja nende pala uija ool vest, rajamfid, me oleme alati võidukat, oli siis esimene pala, mis teatas, et Eesti raadios hakkavad tulema keske gospeli, tead ja sain omal regulaarse aja. Helgi Erilaid andis siis oma keskkavast mulle ühe tunni ja see oli täielik revolutsioon. Seli siis kaheksas märts, aastal 1991 oli esimene saade keske gospel Eesti raadios ja selle järel siis kõlas kaks aastat. Küll käis seal väga palju huvitavaid inimesi lärnel Harrise saateansambel, Frens käis seal päris stuudios, käis Beria Porbois ja tekitasid elevust sellist see raadios ühed punkarid ja teised on sellised, eks klassiivsed, tõmmunahalised lauljad ja sain sinna intervjuud, et tuua Inglismaalt isegi härra Clif Richardil, kes nüüd on söör, siis. Nii et põnevaid momente ja, ja see saade kuidagi läks ladusalt, oli meie Eesti muusikutega ja ja nõnda siis oli minu tulek raadiotöö juurde. Et see raadio on tõesti olnud nüüd juba 11 aastat minu selline kutsumis, jumala poolne kutsumus ja mitmetrohveteeringud, mis ma olen saanud, on seotud olnud meediaga. Aga muidugi kogudus samaaegselt, sest et selle koguduse töö peale kutse oli ka päris päris lapsepõlves, kui ma olin oma töölaua taga, olin oma meie mittekristlikus kodus oma õppimislaua taga ja korraga tuleb nagu selge hääled, et sinust saab õpetaja õpiõpetajaks, aga ma ei saanud sellest aru ja ma ei osanud selle järgi teha, kuna keegi osanud mind nõustuda selle häälega ja ma ei osanud seda jagada seda kogemust kuule usklike seal läheduses Muugas, Rakvere Muugas, kus ma tol ajal olin, üldse ei olnud ja siis võttis õige pikka aega kuni läbi siis minu eksirännakute hipikommuunis põgenemine Venemaale, Armeeniasse ja kus ma tahtsin omakorda veel Türki põgeneda, siis tänu jumalale ebaõnnestus, et et mind lõpuks ikkagi Eestisse tagasi toodi ja see oli pikk tee siis, kuni ma leidsin lõpuks Jeesuse Sis Oleviste kirikus üheksateistaastasena ja siis hakkas see osa jumala plaanist aitama, et ma hakkan jumala sõna õppima. Ja õieti see õppimine võib-olla on alles praegu alanud, kus ma olen siis astunud metodisti seminari ja püüan seal kaugõppes täiendada end nii, nagu siis ajaliselt võimalik on. Ja ka see pereisa olemine võib-olla alles nüüd hakkan taipama rohkem seda isa vastutust ja isa kohustust ja kõike seda, mis sinna juurde käib. Mis sind köitis hipiliikumise juures, kui sa mõtled tagasi nüüd oma minevikule? Epiliikumises ikkagi vabadusahelad ära allavaba ja kõik. Need loosungid, Flower, Power, Meyclav, not voor, kõik need sobisid, mulle, sobisid pikad juuksed see vabameeleolu, kuna ma olin kasvanud üles biitlite ja Rolling, et ega see virus Rolling Stones need olid just siis, kui mina algklasside poiss olime ja siis sain need raadiojaamad küll, kel soome pealt kätte, et mis seda mängisid, seda muusikat kui kaugemalt ja ja üsna sellises nooruses. Alguses ma käisin ikkagi läbi selle piltniku tee, kus sõid laiad püksid ja, ja suured kuued ja, ja suured nööbid ees ja sest petnikud ees siis kuskil 16 aastasena, kui ma siis põgenesin ära sinna jerevani, siis ma hakkasin nagu enam stipi eluste asjast kuulma. Ega nendest nippidest ju ei räägitud eriti siin-seal võõrsil olles ja sealt tagasi tulles järjest enam nagu nendest nippidest hakkas kostuma, muidugi narkootikumidega sain tuttavaks võib-olla et see oli just seal Armeenias olles, kuna hažis oli 50 kopikat kah kas või see kogus, mida siis algaja võis seda mitmeks teha, segades seal seda siis mõne teise tubakaga ja suitsetades Hassist aga sealt, et jah, see oli nagu teeviidaks sinna hipi ellu ja õieti siis kui ma selle suurema noorte mässu paides korraldasin noorte ülestõusu 70.-te alguses, kui ma olin siis kolmandat aastat õppinud seal maakutsekeskkoolis ja kevadel, siis kus ma olin lõpetamas, siis järsku tärkas minus selline õigluse meel, et selle vastu tuleb võidelda, mis siin koolis on ja mis seal siis oli, kes olid üleannetu, neid pandi koolis kükki tegema, pandi ümber koolimaja jooksma, võeti toidul maha, sellised karistused olid, me tahtsime tõesti saada muudatusi ja tahtsime pikki juukseid ja tahtsime, et mõnitamine koolis lõpeks ja toidud mahavõtmine ja, ja igas, kus sellised vana aja kombed ja selline legendaarne katusse streik toimus ja selle algataja tõesti olin streigi juurde sellepärast et see tegelikult nagu sundis või suunas mind hipide sekka, kuna pidin ennast peitma siis Lätis, Leedus, kus ma põgenesin, seal leidsin stippide seas sellist head keskkonda, kus siis redutada ja tagasi tulles ma seon ta siin kaelas pikajuukselise hipidega ja pikkamööda sammult tuli nagu nende ideede ja põhimõtete osa omaksvõtmine tagasilükkamine, aga siis jah, nendes tippides said nagu need, kellega siis sai suheldud. Kuni ma siis nende seast pikajuukselise na ja päris oma sisemaailmas, segaduses ja meeleheite piiril leidsin süstee Oleviste kirikus, kus ma siis leidsin jumala. See ihaldatud vabaduse ei saabunud ikkagi hipiliikumise kaudu. Ei, ei, ei vabadustega armastus, sest et tegelikult Me me olime oma keskel vabad. Me saime kõike öelda ja me saime, me saime vihata seda halba ja ka meie keskel oli, oli siiski seda näiteks kasvõi see, et otsida armastust, siis siis ma olin valmis abielluma esimese inimese, kes ütleb, et ta mind armastab, aga aga ma ei leidnud seda, kõik inimesed põgenesid, mu hüüdnimi oli fanatt. Et ei leidnud, epide seast ka ei leidnud, käid seal lillekimbuga, püüad kellelegi anda ja minu puhul küll ei leidnud sealt seda armastust ega seda vabadust, kuigi vabu suhteid ja kõiki seal oli, aga armastus on midagi muud ja vabadus on ka midagi muud kui vabadus žestide, peediveiniga, tabletipuru omal veeni, mida me ka tegime, mis küll ühe korra sai proovitud, niisugust äärmuslikku Kaaeffi saamismeetodit, aga aga hea, et ellu jäi ja ja noh kõik võimalused kasutati ära selleks, et kaifi saada, sest et epidel kuidagi meil siin oli selline põhilause oli, et, et kaif. Peab olema. Kuidagi see, see maailmapilt nagunii päris kainena ei meeldinud vist paljudele. Ja samas oli neid, kes seal lihtsalt tinistati kitarri ja ja liitusite, lugesime Herman Hesse seal. Aga see oli jah, selline periood, mis muutis mind ja kust ma siis lõpuks otsisin välja teed tõelisesse, vabadusse ja tõelisesse, on. Mis sind siis köitis jumala juures või kirikus kristlaste osaduses? Eelkõige see, et üldse oli olemas uskujaid, juba see oli vaimustav. See kuulutus oli mulle arusaadav, see laul oli mulle arusaadav, vanaaegsed gooti kirjas, laulutekstid olid mulle ka loetavad, kuna ma olin õppinud gooti kirja ja ja lugenud kollast kirjandust omal ajal ja siis oli mulle suureks abiks, et ma oskasin ka kirikuraamatust lugeda ja laulda sellest vanast alle kiitusest. Nii lahkelt ulatati kirikus mulle. Ole lahke, pojake, laula ja mul on hea meel, mõtle keegi, pane pahaks minu pikki juukseid ja koledaid kaltse, mis võisid olla inimeste silmis tõesti koledad, kuna see paigad peal looma nahk ja süda ja narmad ja kasimata pesemata, nagu me epid olime. Aga see kõiki tähendanud midagi kiriku inimestele, nemad võtsid lahkelt vastu ja väga sõbralikult suhtusid. Ja ühel sellisel kirikuteenistusel üks vanaemake patsutas mulle õlale ja ütles need jaoks elu muutvad sõnad pojaks. Anna oma elu jumalale. Just see oli see, mida ma vajasin, just see oli see, mida mul kõige enam vaja oli. Elva andmist jumalale, aga kuna ma ei teadnud seda, siis ma küsisin, kuidas seda teha. Sest kõigega ma olin kursis, aga selles suhtes ma olin teadmatuses, kuidas inimene oma elu saab jumalale anda. Ja siis mulle selgitati jätmine ette, õpetaja tuleb seal ja palub sinuga. Õpetaja tuligi, õpetaja Oskarolvik tuli kohtuma minuga seal altari ees ja küsis, mida ma soovin, mõtlesin, ma soovin oma elu jumalale. Sellest kõige vähematki aru ei saanud, mis tähendab. Ja siis õpetaja naeratas väga lahkelt, küsis, kas seal mu tõsine soo mõtlesin. Ja siis ta viis mind selle peale nagu oli, oli pettumuski, et viis mind nagu kantseleisse, pani mind uhkesse nahktoolist ja küsis, mis elu epid elavad, ma rääkisin ja ta raputas ikka pead ja mina raputasin ka siis ja huvitav, kuidas õpetaja ei tea ilmaelu. Aga igal juhul nii see oli. Meie sellest vestlusest kujunes välja palve ja, ja siis ta küsis, et kas soovid ka, oled nõus jumalat paluma, mõtlesin ja, ja siis kohe palusime, sealsamas põlvitasime tema kantseleis ja ma ei mäleta sellest palvest palju, mäletan vaid, et mina ka palusin. Ja ma sain kaasa Taaveti laulud gooti tähtedes, üks eraldi välja antud piibli osa Taaveti psalmid, kõik laulud ja käisin nendega ringi mööda hipide paiku ja ma ei saanud veel aru, mis mu elus toimunud on või mis peaks toimuma ja lugesin, et kõiki mu vaenlasele öelnud seevastu lõugu ja mõtlesin, et küll on toredad sõnad, aga ma ei saanud nagu arukeekest asjast, rõõmustasin kõigest, mis ma lugesin. Ja siis ühel päeval tuli see otsuse hetk, kui ma olin nagu epidega, jälle jorutan siin ja seal ja, ja mererannas ja, ja õhtul oli siis kuskil kohvikus laual morfiumi tabletid ja. Ma tajusin, et ma olen väga vales seltskonnas. Korraga tajusin, ma olen väga vales kohas, ma ei taha seda ja ma lausa jälestasin seda hetke ja põgenesin sealt ja läksin otse kirikusse. Sellel päeval ma tahtsin paluda, ma tahtsin paluda, et ma saaksin vabaks kõigest. Ma tajusin, et ma olen tegelikult ori. Ma olen narkootikumide, ma olen alkoholi, ma olen kõige ori. Ma küsin, kas võib jumalat paluda sel päeval siis õpetaja Oskarolliks selgitades mulle näitas alter realistile ütles. Jeesus Kristus kandis sinu sõltuvuse sinu alkoholi, sinu narkootikumid kõik ja küsis, kas sa tahad vabaks saada ja küsis mõnda patu, mida inimene oleks ehk oma ellu jätnud ja siis ma palusin kõik oma patud andeks ja see palve muutis minu elu. Palusin kos õpetaja Oskarolvikuga, tema palus ennem ja siis kui mina palusin, siis toimus see kirgastamise moment, mida ma kunagi varem elus ei olnud kogenud seda jumalaga kokkusaamise hetk. Selline valgus tuli mu sisse ja ümberringi oli mu valgus ja, ja see kiskus kõik pimeda ja musta must ära, ma värisesin üleni poole minuti jooksul. Kogu see pimedus mu elust oli välja kistud, jumal oli ära võtnud kogu ängistuse, kogu aastate koorma ja patusüü ja kõik selle rikutuse mu pealt oli teinud mind puhtaks, oli teinud mind uueks. Ma olin uus inimene, peale seda ma püüdsin kohe lendu tõusta ja lehvitada oma käsi, jumala oli minuga õpetaja, naerisega lennata ei saa ka, et sa oled vaba. Me läksime hiljem, kõik maailm oli teistmoodi. Korraga tundsime seal igat inimest, armastada ükskõik kes, tantsisid, hipid, armastasid omi hipid, armastasid neid, kes nägi välja nagu nemad ja kes jagas nende mõttelaadi, aga ega epidi sõltuda, armastan mingit ühiskonna, tavaliiget või mingit lipsu kandjat või veel vähem mingit miilitsat, aga ma tundsin, kes iganes oli. Dali jumala loodud oli armas. Kogu maailm oli muutunud nii kauniks ja see kauniks muutunud maailm nüüdsest on sellest möödas 30 aastat, esmalt ma asusin kõikjal kogu maailmale teada andma sellest muutusest ja sellest rõõmust, mis mu sees oli bussides, trammides, rongides, valjuhäälselt rääkisin, käikel tahtsid kellega iganes, hakkasin jumalast rääkima. Siis tahtsime vaguni ja bussitäis otsese kostaks ja mõnel olen ehk meelehärmi valmistanud oma valju häälega ka võib-olla mõnel õnnistuseks olnud alguses muidugi. Lähikondlased olid hirmul, et mis sellest asjast kõigist tuleb ja mis sellest kõigest saab ja emaga oli mures, et kas töökoha kaotab ja aga, aga pikkamööda hakkasid minu asjad arenema ja ja pikkamööda ma hakkasin taipama kristlikku elualuseid, sest ega minu tule, kali, see tasand oli üpris algtasand. Näiteks ma ei osanud rääkida nii nagu peab ja vaimustuse juures võisin tarvitada kohatuid sõnu. Aga siis mulle, eks väga püüdlikud ja sellised järjekindlad inimesed koguduses õpetasid ja üks neist õpetlased. Palu jumalat, et ühtegi halba sõna ei tule suust. Palusin jumalalt, jumal kuulis palvet ja tõesti, kõik halvad sõnad võeti ära ja ja niimoodi jumal tegi täiesti uueks ja tõi mind läbi kõigist katsumustest, mis iial oli siis igal juhul kõigest jumala läbi see algusaeg olnud kerge, kuni ma ei olnud püha vaimuga ristitud ja kui on inimene, kellele on kõik käega löönud, siis mina olen üks nendest, nii oma usu õelu pöördudes alguses, kui siis ka enne usule tulekut Mis nendele vanematele kirikus olijatele ei meeldinud alati sinu juures. Kui sa nüüd olid hipi ja pöördusid jumala poole siis mainisid nagu, et esimesed aastad olid väga rasked, mille poolest siis? No eks tuli leida see oma tee suures kirikus ja oma nišš ja tuli leida see riietus ja mina lasin omale õmmelda vist isegi mingisuguse triibulise kuue ja hiljem arvati selle kohta, eks ole ka varas, hipi vald, et veetsin hästi korralikuks hakata, aga eks võttis Käega käisin palvegruppides ja siis mul alguses mõtlesin, et no ma pean ikka jeesuse välise sarnasse ka säilitama, pikad juuksed ja habeme lasin veel ja see oli selline periood, et kristlased püüdsid veidi ikka julgustada ja tänu jumalanna päris kohe, enne kui ma usule tulin, mindi hakanud julgustama juuksuri juurde minekust oleks sinna läinud ja jumala juurde mitte leidnud teed. Ja ega mul ei olnud kuskile saada, õieti ma jäin silma ühele meie Oleviste koguduse töö tegijale, kes oli vaja hoidja ja kes oli kirikus ööd ja päevad otsa ja ja ta vaatas mind edasi, püüdlevad noort meest, kes on jumala leidnud ja ja hakkas muga pikkamööda vestlema ja kutsus külla. Ja siis, kui ma rääkisin talle, et ei ole nagu kuskil elada, elamist ei ole, siis pakkus mulle öömaja ja tegelikult ma pean sellest hetkest peale tõelist usuelu arengut ja kasvul, kui mind võeti kristlikus kodus, kus tegeldi ainult jumalateenimisega, millal sind kantseleisse lasti? Kantsesse lasti mind 1986. aastal 84 oli mul väga kurb, no Mölderi korduvalt üle kuulatud ja korduvalt kinni võetud ja küll siis püüti mind salajaselt kaastööle meelitada ja Palazzy hotelli kutsuti, aga, aga hiljem, kui tuli välja, et ma olen sellest kõigile rääkinud. Nad olid näost punased ja viskasid mind sealt välja ja ja siis nagu see esimene ülekuulamiste voor päris usuelu alguses jäi nagu pooleli nende poolt, et julgeoleku komitee organite poolt ja siis tuli pilligreiame emale, kes siis kuulutati ebasoovitavaks isikuks meie maal kurjategijaks siis minu kodugaa langes läbiotsimiste lainesse. Meie kodust viidi ära kõik praktiliselt, mis oli kõik trükitud usuraamatut, isiklik kirjandus, kirjavahetus üle 500 makilindi, magnetofonid, kõik raadiomakid, mis iganes seal oli isegi valge paber kui kuritöövahend ja taheti mulle anda siis kaks aastat vangistust ja see oli hästi raske ülekuulamiste laine ja kui ma siis selle katsumuse olin läbi teinud paljude silmapisaratega jäänud ustavaks ja mitte teinud kompromisse, mitte ühtegi nime andnud välja ega ega mingil moel enda nahka päästnud. Ja kui inimesed minu eest hakkasid seisma ja Tallinnast helistasid, paides oli ülekuulamisele, me anname teada maailmale, mis te teete, Me seisame Ülo eest ja, ja kui ma siis lõpuks vabaks pääsesin, siis, siis ma nüüd väga väga rasked südamehaavade läbielamised sellised sisemised nähes, et mõned inimesed mõistsid sind hukka ja teised tunnustasid ja, ja mõned lihtsalt liiga palju tegid, see oli hästi valus. Nii valus oli seda, et et sellel tunnil kõiki toetanud sind ei julgenud toetada. Et sa oled nagu selline äramärgitu vaenlase poolt ja kuidagi siis sellel hetkel nendel aegadel just tuli see tunnustus 1986 siis oli Oleviste kantsli kasutajate vendade nimekirja pikendamine ja mina olin siis üks nendest, kes siis hakkas sinna kogu aeg üles pääsema. Ja 1989 oli mina siis üks esimesi eesti noori vaimulikke, kes täie ajaliselt jäi jumalariigi tööle, sest et nõukogude ajal pidi olema kõik vaimulikud tööl, selle sulaga perestroika glasnost iga sain ma kohe kasutada ära ka seda, et tulla siis oma neljandast ehitusvalitsusest remondi ja restaureerib erimis tööde juurest täie ajaga asuda jumalariigi tööle. Mind ordineeriti diakoniks 1989 ja eakoni ametis, siis võisin Pea kõiki vaimulikke talitusi teha peale laulatusele. Aga see õigus tuli ka neli aastat hiljem. Kirikuelu tänases kirikuelu saates oli külaliseks Tallinna Oleviste koguduse pastor evangelist Ülo Niinemägi. Rääkisime tema seiklusrikast eluteest, mis võiks olla nii mõnelegi julgustavaks eeskujuks. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja soovin teile kauneid vana aasta viimaseid päevi.