Pärast mõningast vaheaega on vikerraadio kõrvaline, jälle Toronto Ülikooli ajaloo professor Jüri Kivimäe et sügisel läheb töö jälle teisel pool ookeani lahti. Aga sa oled maininud, et, et sind on huvitanud üks Soome ajaloolane, kellest Eestis kindlasti palju ei teata, aga kes on olnud värvikas isiksus, kelle töö tulemused on väga kaalukad ja siia juurde tuleb kohe ära öelda, et ta langes talvesõjas. Ta jõudis elada, no ütleme siis laias laastus 35 aastat, aga, aga tulemused on tõesti kaalukad. Nii, ja selle mehe nimi on Gunnar Mik vits. Jüri Kivimäe, kuidas sa tahaksid teda tutvustada? Praegu ma olen mõelnud selle üle, et kui keegi küsib, et millist raamatut ma soovitaksin lugeda teaduslikult raamaturiiulilt Tallinna hiliskeskaja 16 sajandi kaubanduse kohta siis on endiselt ainukene tõsine, arvestatav, huvitav, põnev, lausa raamat Gunnar mikritsid, saksakeelne raamat, mis ilmus 38. aastal Helsingis mis tänaseks on muutunud tõeliseks harulduseks. Esiteks sellepärast Saksa keelt loetakse vähe teda vastu, kui ei tunta. Teiseks raamatut ei ole järele trükitud. Ja kolmandaks muidugi 38. aastal ilmunud raamatud on muutunud antikvaatseks harulduseks, aga paremat sellest siiamaani Tallinna keskaegse hansakaubanduse kohta ei ole. Aga ma ise tormasin Gunnar mikritsa jälgedele kunagi läinud sajandil, eks ole hea öelda, kuskil aastatki ei tea täpselt, kui ma pidin oma väitekirjatöö teemal arhiivimine Venemaa. Ja see oli mulle silmi avav raamat, mille ma tookord Tallinna linnaarhiivi raamatukogust endale lugemissaali välja laenasin, seda lugema hakkasin. Tõele au andes, ma olen seda raamatut lugenud päris mitu korda ja erinevatel sihtidega ning ma ei ole siiamaani saanud lahti Gunnar mikritsid lummusest. See lummus muutus üha suuremaks, kui minu huvi süvenes, ma natuke laienesin ja siis ka läinud sajandil Soome ajaloolased äkki kutsusid mind ühele seminarile, kus ma pidasin mikrit, sest neile ettekande miskipärast ja päris täpselt ma ei tea, tänaseni on soomlastel endil olnud natuke ühte ja teistpidi suhtumist mikritsesse, aga nüüd on tegemist ju fantastilise mehega. Ma täpsustaksin siin tõepoolest, ta langes Karjalaga kannases 40. aastal talvesõjas. Ta oli 33 aastane. Ainult ainult ajaloolane, kes teenib leiba ja pühendunud vanema ajaloo uurimisele. Liiati nii nagu Gunnar Mekvits alustas antiikajaloolasena Rooma majandusajaloouurijana ja siis liikus ajapikku edasi läbi keskaja 16.-sse sajandisse. On see täiesti hämmastav. Ma olen võib-olla väikese ülepingutusega nimetanud Gunnar Mekwitzi Soome ajaloo teaduse imelapseks. Ja tema muidugi kõik see, mis juhtus viimases sõjas Soomes talvesõjas, siin viimase sõja ajal, Saksa okupatsioon, kõik see kõik on nagu mingisugune murdekoht, no lõpuks ka 40. 41. aasta esimene nõukogude aasta. See peksab segamini kõik senised suhted, isiklikud kontaktid ja selle tõttu meil on väga vaevaline minna tagasi sinna aega, mis oli siis 30.-te aastate teine pool. Aga võib-olla natuke vähemalt mikrit son, huvitav veel, mitme kandi pealt esimene pool on ju ebahuvitav, no mis seal ikka, ta on sündinud 1009 kuuendal aastal Turus rootsikeelsest perekonnast. Tema isa oli Aleksander Mikvidsoli doktor fill. Ja ema kuulus väga kuulsasse Soome. Nii et parimad eeldused kodust väga hea haridus ja 24. aastal Helsingi Ülikooli. Kust täpselt need jõujooned kõik tulevad antiikaja majandusajalugu, meie imestame siin ütleme näiteks Soomes valitsenud antiikajal huvi, aga kui lähemalt vaadata ja lugeda, siis soome humanitaartraditsioon on niivõrd palju pikem eesti humanitaarteaduste traditsioonist, et see on sügavalt sissetallatud uuritud rada. Antiikajal uurimine soometeaduses. Ma kujutan ette, et Rootsi traditsioon Toetada suurest ja me nimetame seda täna päeval Soome traditsiooniks, aga tegelikult on seal loomulikult Soome, Rootsi, sest et me päris haritlasi suguvõsade ja klemmide puhul ei teegi seda õieti, seda vahetud on kakskeelsed enamasti. Nüüd 32 tuleb tema esimene raamat ja see on raha ja majandusRooma riigis neljandal sajandil pärast Kristust. Nüüd üllatav on see võib-olla, et Soomes oli muidugi teaduslike uurimuste ilmutamise puhul harjumus seda teha võõr keeltes. Mik metsa puhul on nüüd üsna tavapärane, et tema suured teosed ilmuvad saksa keeles. Pärast pikka aega 36, alles saab ta selle eest doktorikraadi ja kui mõelda, et see esimene suur raamat 32 silmust oli siis 26 aastane. See on nüüd raamat, mis tõi talle kuulsust ja on säilitanud Gunnar mikrit, sale kuulsus, sõda on uuesti järel trükitu teel. Järgmisel aastal, nagu jätkuks eelmisele teosele, ilmus saksa keeles uus uurimus Rooma hõberahasüsteemidest. Neljandal sajandil pärast Kristust olen natuke lugenud, tundmata nii põhjalikult rooma majandusajalugu. See on üks väga eriline vinge valdkond. Aga allikate rohkus on hämmastav, kaasa arvatud papüürused. Nii et materjali on küllaga hulganisti nüüd sellega ta tõmbas endale tähelepanu. Prantslased tundsid huvi tema vastu, 34. aastal ilmus tema esimene artikkel kuulsas prantslaste ajakirjas adminaalides või nõndanimetatud majandus- ja sotsiaalajaloo Annalid. Selle artikli pealkiri oli kullaprobleem antiikmaailmas. Selle vastu tundis erilist huvi kuulus prantsuse keskaja uurija Mark plokk, Annaalide koolkonna alusepanija ja loomulikult Mikvitsjaid, kirjutanud need ise neid artikleid, mis tal Annaalide silmusid tollal prantsuse keeles, need tõlgiti. Aga ikkagi, kui ma mõtlen niimoodi, et Eestist või Baltikumist või eestlaste hulgast keegi ei jõudnud tollal moodsasse prantsuse ajakirja, aga kuna see oli nii, et selles mõttes ta oli juba 30.-te aastate keskpaiku olid tuntud teadlane ja, ja tema tuntus oli suurem Kesk-Euroopas ja Lääne-Euroopas mitte põhjamaades. Kuidas selle kulla ja hõbeda suhe võis olla antika Roomas? Jään siin vastuse võlgu, sellepärast et see küsimus on õieti, mida Mikvits käsitles, oli, et kui palju käibis kuld, kui palju kuld oli väärtusvahendina ja tegemist oli ikkagi hõberaha, aga sellest hiljem tema uurimused on numismaatikas väga arvesse tulevad. Ta kirjutab Mass Graha implatsioonidest, keiser Djokletsiaalne ajal. Nii et selles mõttes oli, oli mikrits väga sügavalt nendesse probleemidesse sisse läinud. Nüüd sel ajal toimub mingi ootamatu nihe ja äkki 36. aastal, kui ta on juba nagunii päris niisuguse kuskil antiik ja keskaja piiril ilmub tema suur raamat, uus raamat, saksakeelne Suntide kartellifunktsioonid ja selle Ühendus tsunfti korra kujunemisele. Absoluutselt teine teema. Ja tegelikult, millega ta tegeles, selles raamatus on üks väga keeruline küsimus siia Nonii vaieldav, et kus siis Euroopa käsitöö tsunftid oma alguse sai, kas Bütsantsi, ütleme, tsivilisatsioon tunneb sellist käsitööorganisatsiooni vormi, kas sellel oli mingi mõju. Ja ma peaks ütlema, et sina tulema välja? Kuivõrd antiikajalugu oli nii pika uurimistraditsiooniga, siis Mikvitsa selles tsunftiraamatus hakkab tulema tema eriliselt terav intuitsioon. Ta näeb probleeme, mida teised ei olnud näinud. Tal ei ole vaja istuda 10 aastat ühe materjali kuhja taga, et kirjutada üks raamat. Ta näeb probleemi, kui ta on vaevalt süvenenud materjalidesse, nii et tal on erakordne intuitsioon, erakordne andekus. Kas sa saad mingi näite tuua või natuke konkretiseerida, ma läheksin edasi siis oma nii-öelda kodumaa ajaloovaldkonda, kus ma näen täpselt samu samu nähtusi tema puhul. Ma ei tahakski pikemalt sellel tema üldise ajaloo valdkonnas, mis kuulub ju tegelikult natukene Soomele, ta on üldise ajaloo dotsendina kirjas Helsingi Ülikoolis, ta õpetaja on, turust on mitmel pool. Aga no mis tähendus on tal Eestile ja kuidas ta siit kujuneb. Ja nüüd tuleme me ootamatu ja sugugi mitte väga üllatava ühendusjoone peale. Et see Mikwitzi nimi võiks ju midagi öelda ka eesti vanemas kultuuriloos. Ja see on tõsiasi, oli selles, et Gunnar Mekwitzi kauged esivanemad tulid kunagi Preisimaalt Königsbergist ei kuhugi mujale kui Tallinna. Sellest sai alguse suur suguvõsa, kus on hulgaliselt pastoreid juriste, advokaat, et kuni hiljem ajakirjanikena ja väga palju haritlasi igal juhul. See on seesama suguvõsa, kellest üks osa sai aadli patrikli. Nii nendest said fon, mikritsid neist on baltisakslaste hulgas. Nii et mis me siis teeme, me näeme nüüd Soome Rootsi päritoluga noore õpetlase juured ulatuvad tagasi Eestisse ja vähe sellest saksa suguvõssa. Nüüd võib sealt kohe edasi mõelda, aga kas siis mikritsi kauged sugulased olid selleks ajaks juba Eestis välja surnud kolmekümnendat aasta keskpaik? Sugugi mitte. Kui natuke tema sigu võsa vaadata, siis temal lihane tädi Kerda Lutter pidi elama tollal veel Tallinnas neid sugulasi siin pidi olema kaugemalt sugulasi pidi olema päris hulgemini, enne kui sakslased 39. aastal hakkasid ära minema. Niisiis olid olemas isiklikud kontaktid, sest sellele juhtis minu tähelepanu, et sellest samast Suntide raamatus avada. Sissejuhatuses avaldab Mikvits ootamatult tänu saksakeelse korrektuuri lugemise eest ja keeleliste paranduste eest Artur plastelerile või preester erile. Kes oli kummaline mees Moskvas töötanud kaua aega ja pärast seitsmeteistkümnendat aastat Moskvast tulnud ära Tallinna olnud siin Saksa gümnaasiumis ajaloo ja kirjanduse õpetaja ja baltisakslaste laulu seltsi esimees. Aastaid suri, kui ma õieti mäletan, 36. Ilmselt kuna ka Mikwitzi vanemad olid elanud Moskvas omal ajal, see kontakt on väga vana, aga igal juhul on üllatav, et see kontakt Tallinna ja, ja siis Helsingi või Tallinna ja Turu vahel kammikwitzi perekonna liinis oli olemas. Nii et Gunnar mikrit, see oli kindlasti varem käinud Tallinnas, enne kui temal omal ta eestlastest ametivendadega sidemed tekkisid. No ma olen otsinud neid esimesi sidemed 36. aastal, Mai lõpus, 30. Mai esimene juuni peetakse Helsingis, teised Eesti-Soome ajaloolaste päevad. Sellest oleks suur foto järelejäänud, mida kolleeg Tiit Rosenberg hiljaaegu uuesti publitseeris. Ja kui sealt hoolikalt vaadata, siis me leiame noorekonnad, mikrite ümmargused teadlase prillid selle pildi pealt täiesti kindlalt äratuntavad. Nüüd meid huvitab muidugi, kellega ta kontakti pidas eestlastest ja näib, et siin on huvitav liin seotud Tartu noore andeka ajaloolase ka praktiliselt Gunnar Mikwitzi ja kaaslasega üks aasta vanem Ottoliiv. Kellega ja neil on mõnevõrra ühesugune saatus, mõlemad hirmus andekad mehed. Nii et sealtkaudu aga ikkagi läbi oma nende Tallinna tutvuste toimub nüüd see pööre, mis meile peaks suuremat huvi pakub, kui ma muidu on see lihtsalt ühe andekas soome õpetlase jutt ja rohkem midagi. Gunnar Mekvits jõuab Tallinna, miks hakkab teda huvituma Tallinna linnaarhiiv ja vanad kaupmeeste raamatut seda ei oska ma päris lõpuni ära seletada, sest et võrreldes tema varasema tsunftiraamatuga. On see suur hüpe ajas edasi. Kolmekümnendatel aastatel ei olnud nii nagu võib-olla tänapäeval on rohkem tavaks, et kui kutseline ajalooline hakkab tööle, siis ta töötab peaaegu kuni nii-öelda surmatunnini või viisakas oleks öelda pensionini minekuna oma aias. Ta harib oma põldu usinalt, kasvatab, kastab ja, ja kultiveerib. Ja ta on oma eriala kitsama eriala esindaja. Sa vihjad sellele, et ühesõnaga, et see valdkond Tanel on lõpuni, no enam-vähem, Gunnar mikrit seda ei ole, ta võtab nagu kolm trepiastet korraga ja ootamatult, no täiesti arusaadavalt, ta võis Otto Liiviga või Artur Plestoreri kaudu saada teada, kui rikkalik on Tallinna linnaarhiiv käia ekskursioonil seal. Peale selle Artur Plestorale töötas koos 34. aastal Tallinna linna arhiiviks nimetatud Paul Johansoniga arhivaariks arhi ja tähendab ja nad andsid ühiseid publikatsioone välja, nii et Gunnar Mikvits pidi kindlasti teadma, mis head raamatut siin on. Nüüd, kui ma mõtlen niimoodi, et tuleb noor soome õpetlane ja läheb Tallinna raekotta või pärast siis juba õieti rüütli tänavale linnaarhiivi ja hakkab uurima midagi, siis mida ta peaks uurima, kui ta tahab kaubandust uurida? Kõik peaksid jooksma esimesena tormi kuulsale Peking House annete kaubaraamatute seeriale 15.-sse sajandist, mis on kõige hinnalisem hansakaupmeeste üksikarhiiv põhja pool Alpe, mis üldse säilinud on? Nüüd seda ta ei teinud. Miks, miks Gunnar mikrit seda uurima ei hakanud, ei pakkunud talle võib-olla pinget või teadis ta juba laias maailmas ringi liikudes, et sellega tegelevad paar sakslast ei saa ju teise aeda minna. Ja tulemus oli see, et ta hakkab hoopi suurimat, täiesti tundmatut valdkonda. Need on 16. sajandi Tallinna hansakaupmeeste arhiive ja need päratult suured. Võib ju tekkida küsimus, et mis oli see jumalik või saatuslik sõrm, mis toob nüüd Gunnar Mekvits noore mehe põhjakaldalt Soome Vabariigist Eestis pealinna uurima selliseid asju, et kas siis omal ei olnud veid jõuda. Kummaline on see Paul Johansen, kes oli võrratu Tallinna keskajatundja. Kunagi ei tundnud nii sügavat huvi konkreetse kaubandusajaloo vastu. Miks on omaette küsimus igal juhul see nende kaupmeeste arhiivide, Tallinna raehärra Johan sel Horsti ja Tallinna bürgermeistripoja toni Schmidti arhiividele keskendus mikrit suure huviga. Moodne prantslane, Derrida kadunud suur teoreetik postmodernismist on kirjutanud raamatu arhiivipalavik ja ma natuke parafraseerisin seda mõistet ja, ja mõeldes seda, kui lühikest aega Gunnar Mekvid sai Tallinnas arhiivis istuda, siis see oli fantastiline arhiivipalavik, suvisel ajal abikaasa kaasas abikaasa kirjutab üles nopitud andmeid, siis võiks öelda naise tööekspluateerimine tabelitesse valmivad tabelit, kõik loet Gunnar mitmeid materjale ja kohe hakkavad artikli ideed peas idanema. Nii ongi kõige kummalisem, 36. aastal ilmub Gunnar mikritsi esimene artikkel sellest Tallinna linnaarhiivis töötamisest ja see ei ole mitte otsekaubandusest, vaid selle pealkiri on uusi andmeid eesti anima raamatuajaloo kohta. 35. aastal oli Eestis pühitsetud ja eriti Paul Johansoni tegeval osavõtul pandrat Källi katekismuse trükkimist 1535. aastal ja seal oli nendes lugudes, mis sel puhul ilmus, oli mitmeid oletusi, kes, mis trükis ja kes mis ja kust teda trükiti. See oli teada. Aga kuidas valmis, kuidas kirjasta tiraamatut, kui palju raha anti, kuidas rahad liikusid? Seal olid vahepealsed intriigid, sellest ei olnud enne teada, kui Gunnar mikrits Tallinna linnaarhiivis lõi lahti Johansen kell on varsti arvete ja Sandovi ja, ja seal Horsti kirjavahetuse kaustad ja hakkas sealt välja lugema, noppima ükshaaval asju. Loomulikult see artikkel valmis väga kiiresti. Tõenäoliselt ta kirjutas selle kas ilmselt rootsi või soome keeles, tõlgiti eesti keelde ja ilmus samal 36. aastal ajaloolises ajakirjas. See oli esimene 37. aastal on ta juba ja esinemas Tallinna teema Tallinna materjalidega kahel suurel konverentsil. Kõigepealt hansaajaloo ühingu korralisel konverentsil Helsingis või see on praegune Poola Elblong kus ta räägib uute hansakaubandusühingute funktsioonist kõik Tallinna materjali põhjal. See ilmus 38. aastal ja 37. aastal on ta augustis 16 kuni 20 august Riias kus toimus kuulus priimusconventus ehk balti ajaloolaste esimene kokkutulek ja ta peab seal ka väga põhjapaneva ettekande kaubandussidemetest hilisel keskajal. Nii. Kõik on nagu mingid ime tormakusega ja siia vahele mahub veel see, et tema põhiline aeg ei veetnud Tamite Tallinnas, ei veetnud ta mitte toru, sega Helsingis vaid hoopis Münchenis. Mul on kuri kahtlus, mida on väga raske detailselt tõestada, et tema suur raamat Tallinna kaubandusajaloost on peamiselt kirjutatud Münchenis, Müncheni Ülikooli sotsiaal- ja majandusseminaris. 37. aastal sellest kirjavahetusest säilinud sisse tulnud ja välja saadetud kirjade register, mis on ainus sellest ajast ka Tallinna Linnaarhiivis säilinud näitab neid postiaadressi, kuhu läkitati kirju Mikvitsale ja sellest selgub, et ka suur töö tõenäoliselt toimus parimas raamatukogus ja parimate asjatundjate kolleegidel nõuandjate juures. Paistab, et üheks suureks mõjutajaks Gunnar Mekwitzi teoreetilistesse aruteludesse oli tollane Müncheni Ülikooli majandusprofessor Jakuks Strider kes suri küll 36. aastal, nii et ta seda suurt raamatut vot ei näinud. Mis niklit seal kavas oli, nii et igal juhul selle kuulsa kaubandusajalooraamatu saamislugu on väga kummaline. Juba 37. aastal on kirjavahetusest märke, et raamat hakkab valmima ja tõepoolest 38. aastal see kuulus raamat saksa, kelle teos Austria handers pühian Tallinna kaupmeeste raamatutest või kaubandusraamatutest. Läänemerekaubanduse tehnikast on alapealkiri 16. sajandi esimesel poolel. Aga see ei ütle palju. Tegelikult raamat ise on päris huvitav, ta on Tallinna kaubandust sellisel moel avab, mis on võib-olla tõesti Soomest tulnud, õpetad lastele nende puhul väga ise iseomane, mis nimelt neil ei ole mingeid probleeme sellega, et kas keegi on sakslane või keegi on eestlane. Neil ei ole selliseid eelarvamusi. Nemad vaatavad asjade peale, nii nagu nad on. Niisiis sellest samast Tallinna kaubaraamatute uurimusest saame me üpris selge pildi, milline oli Tallinna kaubanduse roll Eesti alal Liivimaal tervikuna, Läänemere ruumis laiemas mõttes. Millised kaubad, kuidas liikus raha, kuidas kujunesid hinnad, kes olid tähtsamad kaupmehed või kaupmeeste kaubaühingute rajajad. Mis materjal on, kuidas toimus tööorganisatsioon? Mis moodi toimus transport ja mismoodi töötas kaupmees oma? Ma ei tea, kuidas tänapäeval peab ütlema moodsalt eesti keeles oma Office oma kontoris, aga kontor on sama hea sõnaga off-is, sest see on ka saksa keelest laenatud. Niisiis selle kõige kõrval ei ole ja see on see eestlaste tuntud rahvuslikud alaväärsus, kompleksid. Et tuleb mõelda, et noh, et mis loll oli eestlastelt mikrit, seal ei ole see mingi probleem. Talvisel ajal töötab suur hulk Põhja-Eesti, iseäranis Järvamaa põhja Tartuma talupoegi hansakaupmeeste teenistuses voorimeestena. Ja ka siin on, miks seal niisugune esimene esmaavastaja roll, kes pani need esimesed niisugused kontaktid kirja oma raamatusse. Nüüd 38. aastaraamat oli muidugi väga oluline ja tõsine, võiks öelda, et no nüüd on saavutatud, nüüd tuleb kohe professuur, mitu raamatut vahepeal ilmunud, nii lihtsalt need asjad ei lähe. Üldajaloo professuur küll oli päevakorras Helsingi ülikoolis, aga tundub, et Mikvits isegi võib-olla ei tunne tohutu suurt huvi akadeemilisele püsivale sellele musta tööle orienteerumises, tema tahab uurida, sa mõtled teda loengute pidama ja tema tahab uurida, tema tahab kirjutada, tema tahab reisida, olla alla stipendiumite ka välismaal ja nii et selles mõttes me näeme praktiliselt noort ja üliandekat ja oma oma tunnustuse saanud Gunnar mikritsee seiklema sõjaeelses Euroopas kõikjal ta on Inglismaal, konverentsidel, Taani, Itaalias, ta on üks nendest, kes hakkab rajama Soome ajaloo instituut, tee või nii-öelda Soome instituuti Roomas mis ju tänaseni eksisteerib villalande imekaunis kohas Rooma linnas ja kus ka Gunnar Mikwitzi mälestust on väga tõsiselt jätkatud ja, ja alal hoitud. Kõrvaltvaatajale tundub natukene ootamatu, et München on see koht, kus ta sai seda tuge kõik need hansa ja Läänemerejõu joonide, need käivad tunduvalt põhja pool. Need käivad küll, kuid tookord tuleb arvestada, et kolmekümnendad aastad on niisuguses kitsamas valdkonnas nagu majandusajalugu väga tormilist vaidluste aeg. Ja Müncheni ülikooli juures kujuneb üks selline tugev tuumikrühm just nimelt Strider ja tema õpilased Clemens power, lähedane kolleeg Mikvitsele ja huvitavate ideedega. Milles seisnes see niisugune, see diskussiooni mõte tollal oli ikkagi selles, et kuidas sündis kapitalism? See oli peamine, aluse olid pannud selleks ühelt poolt Werner sombart, kuulus sotsioloog ja ma võiks öelda ka ikkagi majandusteadlane oma mitmeköitelise suure seeriaga. Ja nüüd, kolmekümnendatel aastatel tekib niisugune rühm noori ja teraseid ja kriitilisi uurijaid kes hakkavad ründama nii-öelda neid vanu kindlusi. Strider ei olnud nii-öelda vananenud kindlus, vaid tuleb arvestada ka seda, et need kindlused olid rajatud kuskilt pandi algus, ma pean silmas siin ka äsja eesti keelde tõlgitud maks Veeberit Max Weberi töö ja tema paar muud töödel, lisaks sinna juurde Need olid kuulsad nimed ja nüüd tekib niisugune olukord, kuidas noored kujunevad teadlased 30. aastal hakkavad niimoodi kergelt kritiseerima, ründama, püüavad midagi tõestada ja nii võiks öelda ka, tegelikult suures osas on ka mikrit, kes näitab, et vabandust kaubanduskaubandusele on täiesti iseseisvat väärtust. Ta ei jõua päris sinnamaani välja, miski ajas taga Mikwitzi mingi võidujooks ajaga. Miks oli tal vaja 38.-ks aastaks ilmtingimata anda oma Tallinna kaubandusajalooraamat välja sellises olukorras, kus sellel raamatul ei ole kokkuvõttet? Tulemusi ei ole ta viitsinud sõnastada, ainult vihjab ja kui aega veel on, et siis ma kirjutan kindlasti eraldi uurimusi ühe kaupmehe ja teise kaupmehe kohta detail, uurimusi, mida kunagi ei tulnud. Ta üritab seda teha, aga miks pidi ta 38. aastal ilmtingimata selle raamatu väljas on, see jääb mulle arusaamatuks, kui sellele ei ole praktilisi põhjuseid, et keegi ütles, et sa pead nüüd selle raamatu välja andma, sest 39. aastal hakatakse nimetama Helsingi Ülikooli üldise ajalooprofessorid selle ajani, nüüd tekib see küsimus, et, et sellega nüüd ei lõppenud. Gunnar Mikwitzi teaduslik karjäär tal on veel terve rida teisi vähemaid uurimusi, üllatus-üllatus Sinima, Taani oli ta tegelenud rooma ajalooga või siis ütleme Tallinna kaubandusega Püts, Antsiga käsitutsuntidega. Äkki nüüd Tallinna materjalide najal ilmuvad tema esimesed lood, mis on pühendatud Soome kaubandusajaloole 16. sajandil, jõudis ringiga koju tagasi, jõudis ringiga koju tagasi ja seal on temal leiud, materjalid, mida ta leidis Tallinnas ja lõppkokkuvõttes tema üks suuremaid uurimusi, mis on natuke naljakas, ta on monograafia mahus, aga tegelikult kujuneb, on 80 protsenti tabel üks tohutu suur tabel, seal materjal, mille ta Rootsi riigiarhiivis Stockholmist ammendas, oli Viiburi kaubanduse kohta väga lühikesel ajal, kui Viiburi kaubandus 16. sajandil õitses. Ja kui Vene tsaar Ivan Groznõi käskis, et vene kaupmeestel, minge nüüd Viiburi ja tehke sealt suurt äri. Seda ta on nüüd selles hiigelsuures tabelis väga ilmekalt näidanud, see on väga huvitav uurimus ja see on nüüd ka otseselt nii-öelda Viiburi ja, ja need paar lugu, mis ta on kirjutanud. Aga TEMA otsiv vaim läheb edasi, sest 39. aastal ilmub temalt üks vähetuntud huvitav pisikene artikkel mida saksa keeles, mida seal nimetatakse, mis elliks väikeseks kirjutiseks. See on nimelt majandusajaloo ajakirjas. Ja see käsitleb küsimust, kas hiliskeskajal oli Kalevikaubandust nii-öelda kalev oli kaugkaubanduses, luksuskaup või massiga. Mitmed saksa ajaloolased olid käsitlenud natukene romantiliselt idealistlikult ja selgelt üle hindavalt. Kalev muutub massikaubaks juba hilisel keskajal, mida Gunnar Mekvits kritiseerib teravalt kuulsaid saksa hansaajaloolaste, eriti Fritz röörichiti ja tema õpilast Wilhelm Koppet. Ning mis seab sellele vastu mõned näited konkreetselt kalevikaubandusest, mis on pärit eesti materjalidest. Ja ta ütleb, vabandust, kui me vaatame, mis maksid Tallinna turul maavillase küünartähendab siis siin kootud villane riie ja mis maksis sisseveetud Kalev hansakaupmeeste poolt sisseveetud Kalev, siis ei ole siin mingit probleemi üldse mingit küsimust ei saa olla Kalev massikaup väga terav, väga huvitav artikkel, jällegi nagu idee, mis vajaks tegelikult ma ei tea rühma uurijaid, kes võtaks selle ette ja teeksid seda pärast viis-kuus aastat ja sellest saaks üks suur paks raamat. See jäi tema viimaseks sellisel kujul. Nüüd 39. aastal siiski juhtub nii, et Kunnar Mekres, sest ei saa professorit, ta küll kandideerib, aga ta kaotab vanemale kolleegile Arvi korpusele. Arvi Korhanen on väga mainekas Soome ajaloolane, ka sõjaajaloolane rahulikum natuur, soliidne Väljapeetud teaduslikult tugeval põhjal. Aga natuke kahju on. Starvi Koronen oli muidugi ka poliitiliselt hästi Ankažeeritud akadeemilises ja poliitilises Helsingis. Nii et siin muidugi oli. Võib-olla Gunnar Mik mütsil natuke seal on niisugune ampaanto piiblimaine juures. Aga see on juba 39. aasta nüüd 40. aastal juba 39. aastal, ta ta läheb vabatahtlikuna sõtta, kaitsmaks Soome vabadust. Ja Ta langes juba varsti pärast rindele minekut. Nii et 20. veebruaril 1940 langes Gunnar Mikvits Karjalaga tänasel see oli suur löök. Mitmel pool jõuti veel kirjutada nekrolooge. Aga kui ma vaatan natuke laiemalt, siis sõda, mis tuleb peale viib minema terve rea noorem andekaid ajaloolisi. Ja ma mõtlen ainult ka selles mõttes, et tema lähedane kolleeg, kes tegelase tekkinkuusenite kaubaraamatut Tallinna arhiivi uurimisega oli Klaus Hartman, kes langes Ševial tankilahingus loomulikult saksa armee koosseisus, nii et nüüd järgneb sõda, viib terve rea väljapaistvaid noori kujunevaid uurijaid. Aga ma tahaksin võib-olla veel tulla ühe küsimuse juurde tagasi, et see tekkis mul siis, kui ma lugesin raamatut inglisekeelse pealkirjaga mäles, miks Orwellilon tähendus tänasel päeval ja siis mul tekkis parajasti tegeledes Gunnar mikritsega küsimus ka selles mõttes, et miks siis mis tähendus on Gunnar Mekwitzil veel ja kust see tähendus on alles ja see on väga huvitavaid nii-öelda järelmõtteid tekkis sellega seoses. Esiteks, ja ka see küsimus, miks Gunnar Mikwitzi raamat Tallinna kaubandusest on jäänud püsima püsima sellepärast et 44. aastal juhtus suur katastroof viidi ära suur osa Tallinna linnaarhiivimaterjale sõja ajal, sakslaste poolt. Ja sõja lõpul ja need materjalid jäid õpet lastele väga pikaks ajaks kättesaamatuks. Emadele lääne omadest on kõige kummalisem söed esimesed, kes need kastid Saksamaal, kes tundsid palavikuliselt huvi ja kellel oli piisav jutumärkides sisu, tähendab Soomes sisu olid Soome ajaloolased Need, Jorma ahvanainen ja ennekõike muidugi Wilhonyydema. Vanad soomlased tundsid huvi, et kus siis Tallinna arhiiv jäi, mul oli au kohtuda Wilhoni temaga vene ajal, kui ta käis Eestis ja Tallinnas arhiivi tööl. Ta rääkis, kuidas ta noore mehena käis enne sõda Nilla Gunnar Mikwitzi jälgedes nagu otsimas võimalust, et kus tema uurimisteema hakkab peale Tallinna Linnaarhiivis ja siis tuli sõda peale. Soomlased olid esimesed ja tegelikult nad ka viisid edasi Gunnar Mekwitzi uurimistraditsiooni. Villu nii, tema ise siis peale selle Jorma ahven ainen ja ei tahaks päris unustuse hõlma jätta üht väga huvitavat Soome ajaloost, kes otseselt sellega seotud. Paralleel Gunnar Mikvitsale, soome naisajaloolane. Alles viimastel aastatel on hakatud tõsisemalt tähelepanu pöörama. Kun Workercunen. Konvorkercunen oli väga noore uurijana juba praktiliselt varsti pärast seda, kui, kui Gunnar mikrides esimest korda käis Tallinna linnaarhiivis samamoodi istumas siin ja tema uurimused pärast on olnud põhjapanevad eriti talupoja purjetuse kohta, need soome talupojad, kes käisid oma pisikeste purjepaatidega üle Soome lahe, nii nagu nagu täiesti tavaline liiklus juba 16. sajandil. No ja seda me oleme praegu, sa hakanud uuesti enesestmõistetavaks pidama, kuidas liigutakse üle Soome lahe, 16. sajandil, suvalise tavapärane asi. See on siis selle sõbrakaubanduse ellu. See on selle sõbrakaubanduse mitte ainult eellugu, vaid ta on juba üks osa sellest sõbrakaubandus ja algus kindlasti mitte päris selle algust ei tunne. Nii et siin on niisugune huvitav ja et aastakümneid ei ole puututud nüüd neid samu materjale. Alles hiljaaegu on noor saksa uurija võtnud ette ja kirjutanud oma pikema habilitatsiooni TÖÖ sel Horsti kohta ja ka veel teisi, nii et võib-olla võiks öelda, et pika pausi järel on nüüd uuesti see tulnud mitu uurijat tagasi ja hakanud vaatama samu radu kus kunagi töötas palavikuliselt Gunnar mikrits. Sõber muuhulgas eesti keele valdaja õppis kiiresti keele ära. Me püüdsime pilku heita ajaloolaste töömaadele, aitäh, professor Jüri Kivimäe jälle stuudiosse tulemast. Kuulaja rollis oli Martin veerand.