Tervist Meie tänane saatekülaline on Ilse Lehiste, kellele Eesti riik äsja annetas kõrgeima autasu Wiedemanni keeleauhinna saates räägib Ilse Lehiste ise. Sõna saavad ka tema sõbrad kolleegid, muusikateadlane Jaan Ross ja keeleteadlane Karl Pajusalu ja professorite kõrval on ka kaks doktorant Pärtel Lippus ja Tuuli Tuisk. Tema ise. Ilse Lehiste alustab. Keel on universaalne muidugi, eesti keel on üks, üks nendest kuuest seitsmest 1000-st võimalusest. Kuivõrd see keeleuurimine on seotud kodumaaga ja selle kõneleva rahvaga või kuivõrd see on selline universaalne tegevus. Ja me läheme nüüd natuke siin emotsionaalseks, aga seda on ka vaja, raadiot. See fakt, et ma eesti keelega üldse tegelema hakkasin, seal muidugi näitab seda, et see oli minu jaoks äärmiselt tähtis. Ja selle juurde kuulus ka veel aeg ja ümbruskond. Aeg oli selline, kus me olime juba maakaardilt kadunud. Ja ma leidsin, et mida rohkem meist teatakse, seda raskem on meid surnuks vaikida. Maakaardil meid ei olnud, aga vähemalt tahtsin kaasa aidata, et inimeste teadvuses siiski see säiliks, et on olemas selline asi nagu eesti keel, mis muidugi tähendab, et on olemas selline asi nagu eesti rahvas. Selles mõttes oli jah, teadlik saanud. Endaga kõneldes kasutasin seda väljendust. Et mul on metsa ei istuta ja perspektiiv, et ma tean, et ma ise neid puid ei näe, mille seemneid istutada. Aga metsa istute ja istutab ikkagi seemneid, kuigi ta võib-olla neid puid ei näe. Aga mõnest puust, keda hoolsalt kastetud, hakkab juba asja saama. Pärtel Lippus. Tuuli Tuisk. Tihtipeale, kui ma käin mõnel prosoodiaga seotud konverentsil kohtuma mõne ameeriklase või ükskõik kust pärit profoneetikuga prosoodia uurijaga ja kui ta kuuleb, et ma olen pärit Eestist siis tihti peale küsitakse mult, et kas ma Ilse Lehiste töödega olen tuttav ja kui ma siis ütlen, et olen Ilse lehistega endaga kadutav, siis see avaldab väga muljet. Ilse Lehiste on just prosoodia uurijate hulgas. Kuidas seda nüüd öelda, maailma nimi, autoriteet, ütleks veel uhkemini. Prosoodia ima. Ilse Lehiste, ta ise ka ütles eelmises saates, et uued koolkonnad tulevad peale, aga samas toetuvad ikkagi ju eelnevatele koolkondadele ja põlvkondadele, et see, mis nüüd noh, tema on teinud ilma selleta ei saagi meie üldse nagu edasi tegeleda. Teisest küljest keeli muutub pidevalt niimoodi, et seal tuleb asju impe hinnata mitte ainult teooria seisukohalt, vaid ka sellepärast, et et keelekasutus on lihtsalt vahepeal muutunud. Eesti lingvistika seisukohalt see, et Ilse Lehiste elas ja töötas oma parimad ajad väljaspool Eestit väljaspool nõukogude liitu Ameerika Ühendriikides, kas see tuli kuidagimoodi ka meile kasuks või vastupidi, me ikkagi tahtsime väga pikaks ajaks enda jaoks sellise väga helge, terava pilgulise lingvistid. Ei, ma ei usu, et me kaotasime, sidemed Eestiga on, tal on tal ju alati püsinud. Ja tol ajal väljaspool Eestit võib-olla need võimalused suuremad isegi, aga see, et ta nagu Eesti teades jaoks kadunud oleks olnud, et ei, seda ma küll ei usu. Noh, ja kui vaadata tema uurimisvaldkondi, siis ju eesti keel on üks olulisemaid. Ma arvan Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu Foneetika on selline väga täppisteaduslik asi, võib-olla küsimus on selles, et kellel on kui aparaat tuur ja noh, tänapäeval on siis tarkvaraküsimused, aga ka tõenäoliselt tänu Ilse Lehiste toetusele ja innustusele võib öelda, et foneetik, aga siiski juba kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel oli Eestis üks keeleteaduse selliseid tippe palasid. No see on kallis ala ja siis, kui on majanduslikult raskem, siis teda ei ole nii kerge viljelda ja, ja võib-olla selline väikene seisak oli 90.-te alguses, aga nüüd jällegi tänu Leeste toet sellega materiaalsetele toetusele ja organisatoorsel toetusele, kui olukord on paremaks läinud ja me võiksime isegi öelda, et kui meil on viimase viie aastaga tulnud kuu suud foneetika doktorit, et nii palju pole neid kunagi varem Eestis olnud. Aga mõtlen, et see foneetika on tõesti selline ala seal nüüd rääkida, et kuidagi Eestis oleks teistmoodi keeleteadus olnud kui Läänes. Seda ma ei oska öelda. No mu enda kogemus on ka see, et kui ma läksin ise Ameerikasse õppima 90. aastal ja, ja siis Ilse lehistega seal mind vahendas, juhendas mingeid väga suuri üllatusi ei olnud, see oli ikka seesama maailm. Kuivõrd üldse grammatika on teie arvates selline, mis käseb, poob ja laseb või vastupidi, peaks grammatika lähtuma sellest elavast keelest, et kumb oli siis ennem, kas keel või grammatika? See küsimuse esitamine ei ole õige number üks, number kaks, keeleteadlane ja kooliõpetajaid ei pruugi olla üks ja sama isik. Kõik keeled puutuvad keeleteadlane kirjeldab seda, kuidas keel muutub, kuid te tahaksite küsida, et keel ei tohiks puutuda. Et reeglid peaksid keele hoidma sellisena, nagu ta on, siis võiks öelda, et itaallased kõnelevad kohutavalt halba ladina keelest. Siin on ikkagi küsimuse keele konservatiivsusest või, või keele innovatiivsus, eks, eks ole, kumba toetada või kumba põlata, et kuidas teile tundub praegusel hetkel teadlane ei kasuta väärtushinnanguid, aga mis me ütleme siis kooliõpetajal, eks ole, temal peavad ju need need kindlad reeglid olemas olema. Meil on siin oma see õigekeelsussõnaraamat, Eesti normikeele alus. Kas keele normeerimist on seda vaja? Ma arvan. Meerimine jah, seda võiks olla vaja küll, sellepärast et see kuulub teatud mõttes tsivilisatsiooni juurde. Tsivilisatsiooni juurde kuuluvad ka igasugused muud käitumisreeglid. Esiteks ja teiseks teatud käitumisviisi omandamine annab inimesele kindlusetunde, et ta kuulub sellesse gruppi ja kirjakeelte kujunemine, näiteks see annab tunda, et sa kuulud sellesse gruppi ja väga paljudes keeltes on teatud niisugune ülemineku vormis, kogu aeg minnakse ühelt Murr teisele, aga siis tekib teatud kultuurikeskus selle kultuurikeskuses. Köeldaval keelel on suurem prestiiž, teised tahavad sellest kultuurist osa võtta, tahavad kasutada seal käibel olevat keele vormi ja niimoodi võib teatud süstematiseeritud keelel kujuneda kultuuriline roll. Ja selles mõttes ma olen reeglite poolt ja kui tahad olla selle kultuuriliige, siis kasutad seda keelt, mis iseloomustab seda kultuuri ja mõnikord sümboliseerib seda kultuuri. Aga kas te näete praegu ka ohtu, et meie keel läheb kuidagi uppi või kraavi selle tõttu, et inglise keel on väga jõuliselt nii-öelda igal pool meie elus? Keelepoliitilistest asjadest ma tõesti eesti keelepoliitikast ma tõesti ei oska osa võtta ja teiseks otsuseid saaks siis teha, kui ise oleksin tagajärgede eest vastutavad ja mingit võimalust pinud vastutusele võtta, sellest pudinaid seda ütled. Aga ma tahaksin natukene seletada minu meelest laensõnad keelte rikku keeram struktuur, keeled on alati lahendus on vastu võtnud laensõnade uurimine on selles mõttes väga huvitav, et see näitab kultuuriliste mõjude suunda, sest tavaliselt lähenetakse uus mõiste ja sõnana üheskoos ja niimoodi, et see uue mõiste ja uue sõna laenamine keele ära rikuks, seda ma ütleks. Kui rikkumine on juba jällegi väärtuse hinnang noodi subjektiivselt, mõni asi võib meeldida või mitte meeldida objektiivselt seda lihtsalt vaadatakse ja kirjeldatakse aga et inglise keele surve, esiteks sõnade laenamine, uute mõistete laenamine, kui neid rakendatakse eesti keeles struktuurile vastavalt, siis on ta lihtsalt uus sõna. Hea küll, trükkimine oli ka laenatud, sõna tuli uus mõistet ja sellega koos sõna sõnavara muutumine. Mulle mulle muret ei tee, mis mulle teeks muret, on see, kui teise keele mõjul keele struktuur muutuma hakkab, sest et igal keelel on oma teatud niisugused võimalused varjundeid väljendada, mõnes teises keeles puuduvad. Eesti keeles on palju selliseid huvitavaid asju, mis indoeuroopa keeltes, mida ei ole üks asi, mis mind alati on lõbustanud. Kahju oleks, kui need kaks on sellised väljendid ta olevat või ollakse ja tullakse. Ja kui teise keele mõjul selliseid vorme enam ei osata kasutada, siis oleks minu meelest vaesemaks jäänud. Aga näiteks olevat olnud niisugune ilus vorm. Ta ei võta vastutust oma peale, kas see on õige või vale. Hea küll, aga sellega võib näiteks kahtlustada. Ta olevat ülikooli lõpetanud. Eks ole. Öeldakse, et mina ei vastuta selle eest, kas see on tõsi. Ja kui teie läksite hauakivi, kus öeldakse, et see mees olevat aus inimene olnud ja olevat taevale. Eesti keel annab selliseid võimalusi, näiteks võisi, umbisikuline tegumood, mis on suurepärane, see ei ole passiivse, tab passi viisa tõlkida seal jälle niimoodi, et tegevus toimub, oma tegevus sünnib omaette, oli üks ilus, väga ilus eesti. Mulle meeldib sund. Umbes Pearu ja Andrese poodi kaks talu kõrvuti ühes talus muidugi püütakse teisest uhkem olla, siis ühes talus on matused naabritmatuse lõigutsuta ja tuleb see suur uhke matuserong tuleb sealt välja ja teine mees seisab oma uksele välja, ütleb küll meil ka surra. Kas see kaunis näide on tegelikult ju oma artiklis kirja pandud, nii et kõrvaldada lugeda? Siis ma ise ka mõtlesin, et oot-oot, et kui palju siis see keel ikkagi seda meie reaalselt edasi annab, sest tegelikult kui siit edasi mõelda, siis ongi nii, et et me nagu täpselt ei taha midagi öelda, me nagu pisut udutame, rahame nagu kõik otsad lahti jätta, on mingisugused tihedus, siis võiks ju olla. Aga päris täppisteadus ei ole. Aga arvestades seda, et minu vestluskaaslane on siiski armastanud ja tahtnud kirjutada kirjanduslikke tekste kirja pannud, et, et siis võib sellel teemal ka ikkagi natuke mõtiskleda. Et, et kui palju siis see keel on ikkagi selle Selementaalsuse peegel. Ma ei ole selle üle palju mõeldud tõesti, nii et ma ei tahaks teha selliseid selliseid väiteid, mis kõlaks, nagu ma oleks mingisuguse aks jobi. Seda, seda ma ei tahaks öelda. Ma arvan, et suured kirjanikud kasutanud Sa pead selle keele võimalusi, milles nad kirjutavad. Ja siis, kui keegi teine vaatab seda suure kirjaniku tööd ja siis sellest üldistab kõigi peale kahtlane. Meil on inimesed hinnanguid andes uljamad, et ka teie hinnanguid ei, ei kipu väga kergesti andma või et võib-olla see ongi see nii-öelda see teadlase distsipliin, mis teil seda ei luba teha. Inimesel peab olema vastutus oma sõnade eest ja arvamusi avaldama nõksasid factetestanud, enes. Tartu Ülikooli doktorant Pärtel Lippus. Tean, et oma doktoritöös jätkate seda teemat, mida ise lehistega on uurinud. Vastab see tõele. Jah, nii see on ja mis see on eesti vältesüsteemi foneetilised iseärasused eesti välted, maailma keelte kontekstis on selline unikaalne teema mõnes mõttes, et eesti keeles on kolm väldet, tavaliselt maailma keeltes on kuni kaks väldet ja seeder. See on selline müüv teema, et sellega on lihtne pääseda konverentsidele. Niiet kasud sees teil jah, et, et selles suhtes on jah, kasud sees, sellepärast on seda ka maailma keelte kontekstis väga hea uurida. Esimest korda tõstsin Ilse lehistega, kui ma olin kolmanda kursuse üliõpilane. Ilse lehistele oli käimas koostöös Tartu Ülikooliga vähem uuritud sugulaskeelte prosoodia uurimisprojekt. Mind võeti selle projekti juurde tehniliseks töötajaks, tegin akustilist analüüsi, tema oli selle projekti ellukutsuja ja nii-öelda mentor. Kui ma olin pool aastat selle projekti juures olnud ja, ja Nad paari ersa keelejuhi kõnet siis tema tuli seda raamatu kirjutamise protsessi üle vaatama ja arutama. Siis me kohtusime esimest korda. Mis mulje ta teile jättis? Väga ilus, rõõmus ja no ta on väga asjalik. Ta tahab rääkida tööst ja asja sisust ja ärgitab kõiki tagant, et ikkagi asjad edenesid ja need kohtumised on olnud kõik väga töised. Ma olen temaga kohtunud ka näiteks 2007 aastal rahvusvahelisel foneetika kongressil, mis tookord tihti saag põkkenis Saksamaal ja mind väga üllatas, kui vapralt istus kõik need pikad päevad vaat ja aktiivselt osa võttis sellest konverentsist tema eas viis päeva jutti hommikust õhtuni istuda, aktiivselt kuulata ja asjalikke küsimusi esitada kõigile ettekandepidajatele. See on imetlusväärne. Kuidas teie lahti mõtestate seda ametit nagu keelefüüsik, nagu Ilse Lehiste enda kohta öelda tahab? Kuivõrd foneetika, eriti just akustiline foneetika, need parameetrit keele juures, mida me vaatame, on väga füüsikalised mõõdetavad, eks ole, jah mõõdetavad suurused, aga foneetika on keeleteaduses selline raske valdkond. Foneetika kasutab väga palju täppisteadust, uurimismeetodeid ja, ja statistikat, inimesed, kes tulevad keeleteadust õppima nüdini, humanitaarid, mistõttu nagu kardavad seda, eks see keele siis kehtivad samasugused loodusseadused nagu ka füüsikas või looduses. Ilse Lehiste algatusel alustati Tartu Ülikoolis soome-ugri keelte prosoodia uuringuid, jutustab Karl Pajusalu. Selle 10 aasta jooksul on asi väga hästi edenenud, alguses tõesti initsiatiiv tuli Ilse lehistele ja temaga lausa sponsoreerisid teda projekti ja palusid minult otsida tartust noori magistrante doktorante, kes oleks huvitatud nii, et me teeme võimalikult põhjalikud kirjeldused, prosoodia tähendab neid häälikusüsteemi põhiomadusi nagu häälikute pikkust kused, rõhk, põhitoon, kõik see, mis keeles teeb ja annab sellele sellise kõla, nagu tal on. Ja me mõtlesime, et eesti keelt ja soome keelt on rohkem uuritud. Muidugi murded on huvitavad, aga et me just vaatame nagu neid vorme ka eesti keelega seoses, mis ei ole päris kirjakeel, vaatame ka sugulaskeeli, millel on mingi kontakt eesti keelega olnud ja mida on seni väga vähe uuritud. Kõigepealt me võtsime mordva keeled, mida loetakse siis läänemeresoome keeltele kõige lähedasemaks nendest nii-öelda idapoolsetest sugulaskeeltest ja siis järgmise, sellise suurema uurimuse me tegime niidumari keeles. Nii et see raamatust ilmus kongressiks aastal 2005 niidumari prosoodia siis teha sellised ingliskeelsed ülevaateraamatut, kus on keele häälikusüsteemi kirjeldus väga selgelt ja siis ka mõõtmised, me oleme sinna juurde pannud suurte lisadena. Et siis järeltulevatel, uurijatel ja uurijate põlvkondadel oleks ka võimalik siis neid meie andmeid kasutada. Milleks meil seda kõike vaja, on meil siin oma eesti keele asi ajada teie siin oma mordva ja ersa ja mariga ja. Vaja mitut pidi vaja on lihtsalt selleks, et aru saada, mida põhimõtteliselt inimene võib kehakeelega ja millised võivad inimkeeled olla, aga no seal ütleme selline väga üldkeeleteaduslik lähenemine, aga ka eesti keele ajaloo seisukohast. Need keeled on huvitavad ja ka soome-ugri keelte ajaloo seisukohast üldiselt näiteks ersa keel, millega me alustasime. On väga põnev olnud selles mõttes, et, et osa uurijaid on öelnud, et seal ei olegi rõhku. Sestpeale on rõhk sõnal väga liikuv. Igaüks ütleb, kuidas tahab, vaid. Eesti keele puhul võib rahvalauludes näha, kuidas rõhk läheb liikuma mõned lausele struktuuris ja ütleme, Lõuna-Eesti murretes, seda juhtub rohkem kui Põhja-Eestis, aga no me teame, et meil on küla alguline rõhk. Ersa keeles on ka niimoodi, et see sõnarõhk on alguses tavaliselt, et ikkagi, kui sõnu eraldi hääldatakse, aga lauses võivad need rõhul rändama minna ja see on olnud selline probleem, millega on palju tegeldud ja ka soome-ugri keelte ajaloos on nagu selle üle arutletud, et kas nende soome-ugri keeltes oli algselt, et sõna alguline rõhk või või oli see hoopis vabarõhk ja sellega seoses näiteks Kalevala meetrikkad. Kas see on selline skandinaaviamõjuline uuendus või on see hoopis vana soome-ugri värsisüsteem olnud ja need küsimused tegelikult lähevad nagu väga fundamentaalsed nii soome-ugri keelte uurimise mõttes kui ka eesti keele ajaloo mõttes ja Ilse Lehiste ise nagu oma töödes ka pidevalt seda rõhutanud, et tema tahab tegeleda põhiliste asjata ja tema tahab uurida olulisi asju. Kas te olete eesti keelt õpetanud ka kunagi kellelegi? Ma olen eesti keelt väga palju õpetanud teise generatsiooni noortele eestlastele ja muide, nemad on tulnud minu juurde iseid paluma, et ma neid õpetaks. Ma olen elanud tänarbolis jätkalumbuses ja mõlemas kohas on mul olnud eestlaste grupid. Noorte eestlaste grupil. Teise generatsiooni eestlaste grupid, kes on eesti keelest huvitatud, tahavad eesti keelt õppida vabatahtlikult tulevad kokku umbes poole tosina tosina vahel on mul olnud aastate kaupa eesti keele õppijaid. Kui te neid oma teise generatsiooni eestlasi õpetasite, siis mis on nende jaoks olnud eesti keeles see kõige keerulisem? Me tegime ühe uurimise eesti keele sihitise käänetest, kus me saatsime välja küsimust lehemis, koosnes lihtsate lausete tõlkimisest inglise keelest eesti keelde ja laused olid valitud selleks, et panna inimesi kasutama kõiki võimalikke sihitise käändeid, mis on kas nimetav, omastav või osastav. Umbes niimoodi, et ma ostsin ajalehe või et ma lugesin ajalehte. Need oleks need vastused pidanud olema või osa ajaleht, kolm võimalust, eks ole, et inglise keeles on üks ja sama sõnad ja siis oli sinna vahele pandud nihukesi lauseid, mis pidigi inimeste tähelepanu mujale juhtima, nii et nad ei teaks täpselt, millesse eksperiment seisis. Ja siis me leidsime, et oli kolm generatsiooni erinevalt kõige vanem generatsioon, kes oli Eestis saanud hariduse vähemalt algkooliharidus, isegi nende teinud üldse vigu. Keskmine generatsioon teadis, paistis tundvat vahet täissihitise ja osasihitise vahel, aga ei teadnud, millal täissihitise puhul kasutada nimetavat ja millele omastavat kõige noorem generatsioon ei tähenda üldse mingit vahet. Niimoodi on võimalik näha, mismoodi struktuurse täissihitise ja osasihitise vahese mõiste paistis kuskil olevat. Aga just see reegel, täiesti formaalne reegel, käskivas kõneviisis ja nii edasi eitavas kõnes. Formaalsed reeglid ei olnud nendel selged, aga idee oli olemas. Aga muidugi kõige nooremat seda ei olnud, aga mis on praegu sagedasti ka, vaatan üle eestlaste poolt kirjutatud inglise keelt ja peamised vead selles seisnevad artiklite kasutamises. Inglise keeles on kolm võimalust, eesti keeles ei ole üksainus võimalus. Ta nimetas seda eksituseks, seal on alati lihtsalt inglise keelega mitu sobivat vormi valid. Keelt emakeelena kõnelev inimene ei pruugi neid reegleid teada. Need reeglid tuletatakse emakeelena kõneleva inimese keelekasutusest, tuletatakse need reeglid, et reeglite õpetamine sellest on kasu. Intellektuaalselt on inimesel tasu, võib tulla niisugune ahaa-elamus, et ahaa, niimoodi see on, on olemas teatud üldistus ja siis hakata seda üldistust kasutama. Aga reeglitega õpetakse surnud keelitz. Elavaid keeli õpitakse siiski selles ühiskonnas ennast arusaadavaks. Kui räägime keelemuutusest, siis kus muutus toimub kergemini? Morfoloogia on minu meelest keele kants. See puutub, siis see on kõige raskem muutumat, mis muutub kõige rohkem. Kõige kergemini on sõnalaenude ja uute sõnade näol ja ja siis sõnade tähenduse muutumine kultuurimuutuse tõttu. Aga ütleme, olukord, kui sinu keelde tuleb väga palju neid, kes räägivad sinu keelt võõrkeelena, et kuidas siis need muutused võivad emakeelt mõjutada, no ütleme, meie praegune olukord, kui me õpetame ja tahame, et kõik venekeelsed inimesed hakkaksid eesti keelt rääkima, et kas selles teie näeks Te ka noh, mingisugust sellist olevat momenti või ohtu eesti keelele, Eesti sisepoliitikast ma ei kavatse osa võtta. Ta ei, poliitikast ei ole isegi vaja osa võtta, ma tahan nagu keeles teada, et ütleme, Lähme toosis Eesti näiteid, te olete uurinud ka ka teisi, kas või Iirimaal või kuskil seal Normandias. Keelemuutused on toimunud keelega. Kontaktidel on mitu võimalust, on üks võimalus, on see, et teatud kogukond ütleme, kes kõneleb keelt A võtab üle juurdetulijate keele, mis oleks, ütleme, keel B siis moodustab nendel nõndanimetatud substraadi ja substraadi mõju on tavaliselt aktsendi hääldamises. Kui p kõnelejad võtavad omaks siis A nendele substraadiks. Ja see on siis see olukord, nagu näiteks meil on eestlaste ja venelastega, kui eestlased on siin oma emakeelega ja, ja vene inimesed, kes tulevad siia elama, õpivad ära eesti keele, siis see ongi siis meie oleme siis A ja nemad on siis niimoodi. Või vastupidi oleks niimoodi näiteks rooma riigi lagunemisel nõndanimetatud romaani keeled. Kohalikud elanikud on ladina keele üle võtnud nüüd selles ladina keeles on algelanikude keel on nendele substraaliks, aga näiteks ütleme niimoodi, tead prantsuse keel ja võib-olla rumeenia keel nad erinevad üksteisest mitte sellepärast, et nende sissetulejad ladina keelt kõnelejad oleksid omavahel erinevad vaid sellepärast, et seal oli rahvastikust erinevat keelt või teine võimalus on see enam, mis juhtus Inglismaalt, kus nad jätkasid oma keele kõnelemist. Kui normaaniv kallilsijad tulid paar generatsiooni kõvelt ikkagi veel kõrgemates klassides normanni keelt, mis on üks romaani keeltest, aga siis nad hakkasid kõnelema algasutajate keelt. Ei, inglise keel on tublisti muutunud, see ei ole enam see keel, mida kõneleb Alfred suurt. Ja siis veel üks võimalus on see, mida esineb näiteks Balkani poolsaarel, kus inimesed elavad sajandite kaupa, grupid elavad sajandite kaupa üksteise kõrval ja kõnelevad edasi oma keelt. Kumbki ei jäta oma keelt, ei ütle ennast oma keelust lahti, aga keeled mõjutavad 11 mõjutavad 11 vastastikku. Selliseid mõjutamise võimalusi, neid võimalusi on, on igal pool ja nende kohta on näiteid, võib leida igasuguseid näiteks Balkani keeles, mis muutused on keeled? Nad on päritolult erinevad, aga nad hakkavad tüpoloogiliselt muutuma sarnasemaks. Tuuli Tuisk, te olete Tartu Ülikooli doktorant, mis ala inimene te olete? Minu eriala on läänemeresoome keeled spetsialiseerunud olen ma konkreetset liivi keelele? Ilse lehistega ma kohtusin esimest korda aastal 2000 siis, kui toimus Tartus üheksas rahvusvaheline fennougristika kongress ja mina olin tol ajal bakalaureuse üliõpilane, üliõpilasi kutsuti sinna kongressi nagu korraldustoimkonda ja mina sattusin olema abiliseks just nendes sektsioonides, kus oli ka Ilse Lehiste üks sektsioon oli just soome-ugri keelte prosoodia sektsioon ja tema oli selle sektsiooni juhataja, kus ma nagu konkreetsed silmast silma nägin ja siis oli selline võimalus kõrvalt kõrvalt vaadata. Tol ajal ma olin ütlemas kuulnud ja tema tema kirjutisi lugenud ja esmamulje ikka on selline väga aukartust äratav. Lähemalt me hakkasime suhtlema just seoses selle soome-ugri keelte prosoodia projektiga, kui hakati tegema liivi keele prosoodia raamatut. Väga oluline kogemus minu jaoks, mida nagu aeg edasi, seda enam ma nagu hakkasin aru saama ise Lehiste metoodikast meetodist, tal on vaja andmeid, konkreetseid andmeid ja selle põhjal ta näeb seda ja süsteemi näha just sellist üldist pilti, et et mida need numbrid ja mõõtmised ja mida see kõik meile nagu tegelikult annab. Et see on nagu tajuda tervikut, just et nagu näha nende okaste taga ka mingit sellist mets või kuidagi niimoodi Karl Pajusalu kommenteerib. 2007 sai valmis liivi prosoodia raamat, mis nüüd ilmus küll eelmisel aastal 2008 Helsingis selles suures soome-ugri keelte, monograafiate sarja ja järgmine raamat, mis meil nüüd on valmis saamas, on moksa maksa on siis kõige lähedasem keelersale nendest mordva keeltest. Üks aga kui me läheme, ütleme siit läänemeresoome keeltest ida poole, kes Venemaale, Sid, esimene keel ongi moksa keel, mis vastu tuleb ja ja, ja selle häälikusüsteem nüüd on ka rohkem. Tegelikult ütleme nii Lõuna-Eesti moodi, kui, kui seda isegi ERSO on, aga on ka selliseid põnevaid erinevusi, mille puhul siis ja mõlemat pidi saab arutada, et kas ta on läänemeresoome keeltes uuendused tekkinud või, või seal Aga nendes töödes, kui paljude tegelete üldse sellise keele fikseerimisega kogute ja korjata neid viimaseid pudeleid, mis keelest veel järel on või, või on need ikkagi keeled, mis on täies elujõus ja te jälgite selle keele arengut? Meen niivõrd jällegi arengut, kui me fikseerime siis selle ajahetke, millal me lindistusi teemia, tegelikult foneetiliste mõõtmiste tegemine on päris suur töö, seda saab küll järjest automaatsemalt teha, aga seal on ikkagi tuhanded ja kümned tuhanded mõõtmised, millalgi üldistused põhinevad. Aga näiteks me teeme ka nende keelt andmebaasi, et kui ütleme kasvõi ersa keel ja, ja moksa keelgi, nad on nii-öelda suured keeled, et kahepeale kokku nende kõnelejaskonna läheneb miljonile, on tegelikult täpselt usaldusväärset statistikat meil ei ole, aga igal juhul neid keelte kõnelejaid on veel sadu, tuhandeid. Aga liivi keele puhul. Me lindistasime küll kõik viimased. Liivlased jaga keskmisest põlvkonnast, keda me nii-öelda ainult kätte saime ja, ja siis nendest valisime nagu kaheksa sobilikumad enda mõõtmisteks välja. Ja liivi uurimuses me ka kasutasime. Viktor Bert oldi keelt, käisime mitu korda tema kõnet lindistamas ja üle küsimas ja erinevaid struktuure lasime tal mitmeid kordi hääldada. Tema oli selline viimane liivi jah, keelerääk ja kes elas seal Kuramaal Liivi rannas ja oli alles kooli minnes läti keelt õppinud, nii et temal selgelt liivi keel oli esimene keel ja läti keel oli siis teine keel või võõrkeel ja läti keelt rääkis ta selge liivi aktsendiga. Et me Liivi raamatu puhul ka tegelikult natukene uurisime läti keelt kõrval, et teha kindlaks seda, et, et kui suur see läti keele mõju on ja siis selgus, et vanemal põlvkonnal oli ikka ikka läti keel, oli Liivi aktsendiga kasid järgmisel põlvkonnal muidugi olid juba liivi keeles teatud läti mõjutused, aga Victor tolt tõesti suri alles nädal aega tagasi ja eelmisel laupäeval olid kolkas tema matused. Ja pärast teda nüüd Liivi rannas ei olegi ühtegi sellist inimest enam. Kelle kohta me võiksime öelda, et on liivi keele emakeelne rääkija, on küll neid inimesi, kes mõnevõrra oskavadki, aga jah, sellist head keelejuht ei ole. Maailm on kummaline, niimoodi on kokku seotud see viimane liivlane ja Essexi londi Tartu ja Ohio ülikooli audoktor emeriitprofessor Ilse Lehiste. Jätkame lapsepõlvega Eestis. Ma ei usu, et see oli väga standartne, oleks näiteks lugema õppimisest, vend oli mul viieaastane ja vanemad arvasid, et aeg poissi lugema õpetada ja siis nad avastasid, et kolmeaastane plika oskab ka lugeda. Ma ei ole kunagi lugema õppinud. Aga siis pisar leidis, et hea küll, et ladina tähti oskab lugeda, siis ostis mulle venekeelset aabitsat, see on siis esimene keel, mida ma olen lugema õppinud. Ja mul on praegu meeles silmade ees kaks pilti sealt nendest tähtedest, millel eesti keeles puudub häälikuline vastu. Üks oli sukk. See oli üks suurpõrnikas, oli umbes kaheksajalaga ja teine oli, helises ja see oli, see oli, see oli jänes, need on mul silma ees, praegu need, nii et ma olen kolmeaastaselt ka õppinud lugema kirillitsa, aga siis mind pandi Lenderi gümnaasiumi ja seal saksa keel algas teisest algkooliklassist. Ja muidugi kestis siis kuni viimase klassini ja seda kasutati, mida siin nüüd praegu kutsutakse keelekümblus. Eks keelekümbluse meetodit. Klassis kõneldi ainult saksa keelt klassides, õpikut toodi Saksamaalt vastava paralleeli, klassi õpikud. Nii et omavanuste sakslastega rääkides me oleme lugenud ühesuguseid lasteraamatuid. Aga siis Lenderi gümnaasiumist neljandas klassis algas inglise keel, vabatahtlikute õppeainetena sai võtta vene keelt ja soome keelt ning ladina keel algas siis vist gümnaasiumi esimeses klassis. Ainuke asi, mis puudu jäi prantsuse keelt. Milline roll oli eesti keelel selles koolis eesti keel oli. Aga ma pean ütlema, kahjuks mul on ka üks kogemus, me just rääkisime enne reeglitest, mul on lapsepõlvest üks niisugune mälestus, mida ilmselt jättis sügava mulje. Ma pole seda saanud siia saiti unustada. Meil oli üks kooli lugemisraamat, mille nimi oli huvitaja ja seal oli üks rookeane, mille pealkiri oli aids metsas. Minu suguvõsa on pärit maalt ja seal kasutatakse kolmandavältelist seesütlevat. Ja mina lugesin klassi S-i metsas ja õpetaja ütles mulle, et see on vale. Ja ütleb, et see on vale ja vaadake nähte, seal ka üks põhjus. Reeglite õpetamine ei ole mitte alati iga kord õpilasele kõige ja täitsa metsas oli selle loo nimi. Aga kirjandust õpetati meil väga põhjalikult ja väga hästi. Ühelt poolt siis reeglid ja teiselt poolt see omalooming, et kuidas seda soodustati. Medalite bluule võistlused olid sellel ajal ja ma vist ükskord võtsin ka osaliselt Tallinna koolinoorte luulevõistlusest ja auhinnaks oli arbujate raamat ja ma sain teise koha ja see on ainukene raamat, mis mul kodumaalt kaasa tuli, minul kodumaalt lahkumise maksu, ma kardan, et need luuletused kõik peas, mis luule üldse tähendas teie põlvkonnal teile endale? See oli minu meelest kõige õilsam kutse, mis võiks maailmas olla inimesel. Kui te tänase elu teadmisega mõtlete, siis kas sellel ajal oli see eesti keel Eestis kui valmis saanud või kultuurkeeleks kujunenud siis kui teie nii-öelda teadliku noore inimesena siin õppinud? Seal polnud üldse mingit küsimust, ei ole kultuurkeel muidugi oli kultuurgi. Siin juba oli näide sellest, kuidas te nii-öelda vältega metsaläksite ja ikkagi sedasama murdetausta. No sel ajal vist oli ikkagi olukord selles, et, et murret tuli välja juurida ja suund oli sellele ühtsele kirjakeelele. Mina olin koolilaps, mina ei tea sellest midagi, milline suhe oli teil Noor-Eestiga ja näiteks Johannes Aaviku ka minu jaoks oli eelajalugu. Käisime sellega teaduslikult tõsiselt, ei osanud mitte midagi sellesarnast võtta, aga Noor-Eesti oli tõesti eelajalugu. Te keeldusite olemast kaasaegne arbujatega. Aga kes olid need autorid, kelle kaadeega lausa põlvkondlikult ennast kaasaegseteks? Tjah noh, rabanud generatsiooni kaaslane ja kui me hakkame siin enne sellest koolinoorteklubis sel puhul, sest seal me kirjutasime kõik lörtsi Aga kuidas Laabanlik modernism toonastele kaaslastele sobis ja meeldis, see oli hoopis midagi muud, kui, kui need eelmised arbujad olid olnud. Meil oli nii suur uudishimu kultuuri vastu ja selline intellektuaalne mäng esse mänglevust meeldis igaühele. Kas seda heaks kiita või hukka mõista, see ei tulnud üldse üldse küsimus, kõik, mida, mida sai intellektiga teha, oli huvitav. Oli põnev. Ta on väga selline ratsionaalne, niimoodi otse räägib asjad, et jah, see võib isegi ära ehmatada, otse öelda, et kui sellega ei ole harjunud, aga kui sellega hiljem harjuda ja ka selles koostööprojektis, et et tegelikult see tähendab seda, et suhelda on väga kerge ja kõikidele on selge, et kuidas asjad lähevad ja ja kuidas nad on ja, ja, ja samas muidugi tema puhul on ka see tüüpiline, tal on selline väga järjekindel, ütleme selline lihtsust nõudev ütlemine, et ta ei milleski ei luba liigseid oletusi teha ja ja ikka tahab seda, et kõik, mida väidetakse, oleks põhjalikult kontrollitud, tõestatud, et et tõesti selles mõttes nagu ta ise ütleb, et on kõne füüsid, et, et sellist füüsikalist lähenemist tal on, aga samas ka kriitilistes olukordades ta siiski oskab nagu vägagi toetada, et mul tuleb praegu esimesena meelde, et me alles eelmise aasta lõpul korraldasime koos ühte suurt rahvusvahelist doktorikooli Meie keeleteaduse ja tehnoloogia doktorikooli raames ja sellel seminaril, justkui see algama hakkas, sama päeva hommikul. Peaesinejad teatas, et ta on haigeks jäänud ja, ja kuidagi ei saa tartlaste tulla. Ja mina olin väga nõutu ja murelik, et mis nüüd saab ja siis Ilse Lehiste kuidagi väga niimoodi pant ütles, et aga noh, et intelligentsus tähendabki ju kohanemisvõimet ja pakkus kiiresti välja, et mida me peame tegema, et seminar õnnestuks ja ja tõepoolest, me saime selle ära korraldatud nii et ka kõik need doktorandid, kes välismaalt Tartusse tulid, nad olid vägagi rahul. See oli professor Karl Pajusalu Tartu ülikoolist. Jätkame muusikateadlase professor Jaan Rossiga, kes on kokku pannud Ilse Lehiste artiklite kogumikku Eesti mõtteloo sarjas. No tõesti on olnud hästi mitmekülgne uurija, aga ka looja selle ilmuma, raamatu pealkiri on keel kirjanduses ja see viitabki sellele, et et tegelikult seal raamatus on kaks peamist poolt, et siis Lehiste kui keeleuurija. Aga lehistega kui kirjanduse uurija ja kirjanduse osa on võib-olla paremini esindatud kui keele osa. Aga teiselt poolt on ka selge, et lõhiste tööde hulk ulatub sadadesse, pole üks kriteerium, oli siis ikkagi ka see, kas see artikkel nagu tänapäeval armastatakse öelda, kõnetab Eesti Eesti lugejat, niisugused olid need, need valikuvalikukriteeriumid Mida annab selline võimalus vaadata kõrvalt seda eesti elu? Lehiste ise armastab rõhutada seda, et kui me vaatleme üht nähtust, olgu see siis ühiskond, olgu see keel, olgu see kultuur, et siis on alati kasulik eristada kaht positsiooni, üks on seest vaataja positsioon, see on siis ütleme selle kultuuri kandja, selle keller, keele rääkija, selle ühiskonnaliige ja teine on väljastvaataja positsioon siis inimene, kes vastavalt ei räägi uuritavat keelt, kes ei kuulu sellesse kultuuri, rühma või areaali kes ei ole selle ühiskonna liige. Ma usun, et, et kõigi pagulaste puhul saab rääkida sellest Nad põimuvad, tähendab, ühelt poolt nad on inimesed, kes räägivad sama keelt, mis meie, mina olen 52 aastat vanaisale, helistan minu ema generatsiooni inimene, umbes see võiks, võiks meid lähendada ja samal ajal on ta Kui mina ja töötanud hoopis teistes tingimustes ja seetõttu mul lehistega alati väga huvitav rääkida, sellepärast et tema vaade Eesti kultuurile, Eesti poliitikale, ka eesti keelekorraldusele või keelepoliitikale ma peaksin ütlema, see on ikka olemuselt väljastvaataja vaade ja meie jutuajamised, kui me koos lõunat sööme, nagu siis pärast seda Wiedemanni preemia kätteandmist, me läksime siis korrekta restoran ja ma usun, et see jutuajamine meil venis vist õhtul kella kuueni, niiet Meile meeldib teineteisega rääkida, ma loodan, et see naudingu on vastastikune ja ei saa olla huvitavamad keskustelu ainet kui kaks partnerit ei arva mõnest asjast täpselt ühtemoodi. Aga kui nad on samal ajal koos tegutsenud üle 20 aasta, et siis ei ole ka erilist, et ohtu, et nad võiksid oma vaidlustes tülli minna, sest nad tunnevad teineteist juba piisavalt hästi. Tuuli Tuisk Tartu ülikoolist räägib Ilze lehistest. Tema kutsel Me tegelikult käisime kolleegi ja sõbra Pire terasega eelmise aasta suvel käisime külas Ameerika Ühendriikides kalumbuses, me läksime sealt edasi konverentsile, aga, aga tema nagu võõrustas meid. Noh, see oli tõesti väga innustav külaskäik, et see ikkagi näitas seda suured teadlase nagu teistpoolt, millest minul ei olnud aimugi. Me sõitsime ju autoga. Ilse Lehiste ise oli roolis siis kui me sõitsime kole Umbusest bluumingtoni sinna konverentsile, et noh, Ameerika kiirteedel, noh, see ei ole sugugi lihtne. Mina julge Eestiski Tartust Tallinnasse sõita. See oli jah külalislahkus ja see oli, see oli muidugi äärmiselt meeldiv ja, ja ta tõesti hoolitses, hoolitses sest ma arvan, et just see, mis teda nagu väga ja hästi iseloomustab või mis teda nii erksana hoiab, on just huvi ja mitte ainult keeleteaduse vastu, vaid nagu üldiselt kõige vasted. Väga laia silmaringiga inimene, see uudishimu seoses Eestiga, et temal, see Eestist äraminek kunagi loomulikult see on oma jälje jätnud ja see oli midagi väga valusat ühe korral, ma olen tähele pannud, kui ta on meil siin loenguid käinud pidamas ja ta mõnikord loeb luuletusi, mis on ka minu meelest nagu fenomenaalne, lihtsalt oma lemmikluuletused, pikad luuletused, endal kõik peas, aga mõned luuletused on sellised, kus ükskord ta jäigi vaikseks. See üks konkreetne luuletus oli seotud millegi noh, millegi väga isikliku ka ja selle eestist äraminekuga võib-olla hoidis nagu pisaraid tagasi, et siis sa näed, et kui, kui korda see täiesti tallele ikkagi läheb minu jaoks ja noh, eriti pärast pärast seda Ühendriikides käimist on ta daam suure algustähega. Et igal põlvkonnal on nagu oma luuletajad, mari tarandit ja me oleme seda asja arutanud, et kui tulevad järgmised põlvkonnad, siis nendega enam nii väga koos ei jaksa tuksuda, et kuidas teil on olnud. Minul Betti Alver on teie hinge jutustaja, on, jäägu teistele alandlik jaatus tahta võimatut saatust. No eks seda väliseesti retseptsiooni on ju inimesed kirjanduses ka kirja pannud. Aga kui palju tähendas teie jaoks üldse see, mis kirjutati Eestis ja, ja kui palju te jõudsite kursis olla sellega, mis teie pagulased kirjutasid? See oleks üks väga pikk jutt, aga enne kui me sellest räägiksime, sest inimestel ei ole siin absoluutselt ettekujutust, mida pagulus tähendas. Ega ei ole küll jaa. Ma lugesin hiljuti ühte niisugust väljendust, et paguluses mugandutakse heaoluühiskonnas ja see on niivõrd absurdne väljendus, selle kohta ei oska, ei oska tõesti öelda midagi sõnu, inimesed ei valinud omale elukohta, elukoha valimisest ei ole ainult mitte midagi. Esialgu oli vaja söögi ja peavarju. Ja mis oli veel üks asi, mida inimesed siin ei näe, on need pagulased, kellel hästi ei läinud, siin nähakse ainult neid, kes tulid kodumaale ennast näitama neide nähta, kes enesetapu sooritasid, jätta sellest oleks farmist mitte rääkida. Aga mida teile tähendas see, et ei oma oma inimesed kirjutasid teie oma keeles eesti kirjanikkonna koorekiht, oli teil ju isegi nagu kaasavõetu turisti, Kivib Kangrot lepikud. Need suured muidugi tuli, muldad, tellisime, aga ma ei olnud mingis suuremas eestlaste grupis need, kes olid näiteks kas Torontos või New Yorgis või Taago, sul olid suuremad eestlaste grupid. Mina elasin alati niisugustes, kus eestlasi oli vähe. Head kirjanduslikku juttu oli vaevalt lõiga ei olnud inimesi, kellega sellest rääkida. Et see eesti keel nagu alles jäi, tänu millele, kuidas teil õnnestunud? Ei tea öelda, seal olid materjalid, inimestel oli ellujäämisega, oli küsimus ja oli ka selliseid eesti perekondi, kus vanemad rääkisid lastega oma hirmust puujalgadega, inglise keelt, et lastel ei oleks koolis raske ja esimene generatsioon vaatab minevikku, teine generatsioon kohane peal, kolmas assimileeriv, võib-olla ta nagu oleks haigustest midagi õilsat ja pühalikku, ütleb, aga räägi hoopis midagi naljakat. Üks asi, mis mind praegu lõbustab ja mida ma teen, ma loen õhtuti internetist eesti lehti ja iseäranis huvitavad mind lugejakirjad. Mõnele artiklile reageerib 100 lugejat. See huvitab mind nii hästi sisu poolest kui keele poolest. Mul on muretsetud uus eesti slängi sõnaraamat. Sest et muidu ei saa sellest peaaegu üldse aru, sest internetis kirjutatu vastab umbes rääkimisele, et ma olen kursis sellega, missuguseid väljendusi kasutatakse, kui midagi heaks kiidetakse või halvaks vargse seal number üks, mis on huvitav ja teine asi, mis on huvitav, on see, et Eestis valitseb ikka tõesti suur sõnavabadust. See teeb rõõmu. Sest niisuguseid sõnu, mida seal valitsuse kohta öeldakse, vaevalt suhtes seda ette kujutada, kuidas sellises situatsioonis, et sõnavabadus on olemas, keel ilmselt arenev, selle üle võib ainult rõõmu tunda ja ma tahaks näha seda, et inimesed oskaksid hinnata Ta, et nendel on võimalus, et võimalus riigi kohta selliseid arvamusi avaldada. Ja et keegi seda võib-olla pahaks paneb, aga et see vabadusel olemas. Tänane saatekülaline oli Wiedemanni keeleauhinna laureaat professor Ilse Lehiste. Oma õpetajast ja sõbrast rääkisid Karl Pajusalu, Jaan Ross, Pärtel Lippus ja Tuuli Tuisk. Saate seadis kokku toimetaja maris Johannes kuulmiseni.