Tere rõõmus laupäev on enam kui pooles vinnas ja käeeluvaimupulsil asetab kultuuri, kajab mina olen Riho Lauri Saar. See nädal tõi kultuuri vallas rõõmustava teate. Eesti Televisioonis alustab 18.-st veebruarist igapäevane kultuuri, uudistada sellise saate vajalikkusest, rääkisid kirjanikud, rääkisid kunstnikud, rääkisid muusikud ja pehmeks, rääkisid pikka aega kultuuriuudiste põua, kui õhupuuduse all kannatav ETV saab igapäevase sõõmu kultuurid kopsudesse. Kultuuride aja soovib, et värske uudistada. Vaata hingetõmbed ikka pikad ja sügavad oleks. Jääd viieminutilisest saatest kasvaks vähemalt sama mahukas igapäevane kultuurisaade, kui seda on praegused ETV spordiminutid. Aga tänases saates uurime, kes seisab Tartus vaimuvabaduse müüril, ajame taga Eesti Arhitektide väärikust ja küsime, mis saab siis, kui dokumentaalfilme hakatakse ära keelama. Head kuulamist. Arhitektuuriaasta polnud õieti veel alanudki, kui juba kaks aasta tähtsamate ehituskunstivõistlust läbi said jooma. Võitjad leidsid viimase paari nädala jooksul on lõppenud kaks arhitektuurikonkursi Eesti saatkonnahoonele millest üks peaks hakkama kerkima Pekingisse ja teine Riiga. Arvestades, et sama palju on saatkonnahooneid ehitatud kogu iseseisvusaja jooksul kokku, on tegu märkimisväärse hulgaga. Ühe riigi saatkonnahoone ei ole üksnes poliitiline, vaid arhitektuuriline visiitkaart. On heaks tavaks, et oma maa esinduse välisriigis projekteerivad just selle maa enda arhitektid. Ometi jäi konkursist arhitektidele mõru maik suhu ja vimm südamesse. Kuigi mõlemad konkursid võitsid eestlased neis osalenutele, et konkursi tingimustega püüti eelistada just välismaalasest arhitekte. Kuidas lood tegelikult olid ja kas Eesti arhitekt on piisavalt väärikas tegelane oma maa esindushoonet projekteerima või on tegu taas näitega rahvuslikust alaväärsusest, seda uuris arhitektide liidu esimehelt Ülar margilt arhitektuurikriitik Urmas Oja. Tere ümar, tere. Viimasel mõnel nädalal on avalikkuse ette toodud kaks uut Eesti saatkonnahoone konkursi tulemust. Üks on siis Eesti saatkond Pekingis, teine Riias. Eesti vabariigi ajaloo jooksul on Eesti ehitanud ainult kaks saatkonda, siiamaani eesti ajal Helsingisse umbes 10 aastat tagasi Vilniusesse. Vilniuse saatkond sai päris head vastukaja nii Eestist kui välismaalt ja on olnud mitmes päris tähtsas raamatust, kus on kogutud, ütleme, mingi 1000 parimat maja maailmas. Tahaks küsida teie kui arhitektide liidu esimehe käest, et missuguse tasemega need Pekingi Riia konkursid siis nüüd olid. Arhitektuurselt tasemelt, ma arvan, ei saa ette heita, et küllaldane aitäh hulga juures tekkis kindlasti valika, mida žüriil valida, et seda võib igaüks oma silmaga vaadates arhitektuurimuuseumis, kus näitusest veel lahti. Aga, ja küsimus on alati selles, et kas saab veel paremini või et kas kas tehti kõik võimalik selleks, et, et need oleks väga head tingimused, et see selle koha pealt kindlasti oli väga palju sellist muret ja vaeva, justkui see kõik oleks esimest korda juhtunud, aga tegelikult kaks korda tehtud. Ma ütlen, et algatus hea, lõpptulemus, hea, aga, aga vahe vahel oli natuke liiga palju pisaraid selleks ei pidanud olema. Viimane konkurss on siis Riia saatkonnahoone, mille võitsid noored arhitektid, Lembit-Kaur, tööre, Ülo-Tarmo Tüür. Miks just see töö huvitav. Esikohale tuli? Ka saatkonnahoone on üks ääretult keeruline hoone, et see arhitektuurne osa selles on palju teistsuguse tähendusega, kui on tavalise objekti puhul. Esiteks on ta tehniliselt väga keeruline koos kõikide turvanõudmistega ja ühes hoones peavad olema turvalised saatkonna ruumid saadiku residentsi, ehk siis tavaliselt eluruumid, lisaks kontoriruumid, siis avalikud saalid, kogunemisruumid, nii et seal on võib öelda, et selline funktsioonide segu on nii suur, et nad alati võistlevad omavahel, et millest rohkem lähtuda kui sellist arhitektuur, sest tuleb välja riiklik olulisus või või pigem püüda tabada seda, mida me tahame kuskil teises riigis Eestist välja paista, näha, mida see seal erinevaid diplomaadid või selle riigi inimesed arvavad Eestist, kui nad näevad esimesel hetkel sellist. Ja nii et, et ma arvan, et nende puht pragmaatiliste ja siis imagoloogiliste küsimuste, kaalumise ja võrdlemise teel nad võitsid, kui ilmselt kõige parim kombinatsioon nendest. Et saatkonnahoonetüübile nagu selline väga märgiline ehitis Kindlasti on ka selliseid riike, kes nagu igale poole oma hooletuse suurt agentuuri võistluste tee tehakse ka selliseid rahulikumaid kontoreid. Aga kindlasti on kõik riigid suurriikides esindatud ikkagi kõige parem, aga mis neil on ja see on reeglina üldiselt kokku lepitud ka selline arhitektuuri ekspordi teema. Arhitekt saab projekteerida teise linna, siis on tal seal teatud kompetents, tekib seal teatud usaldus, tekib seal teatud sidemed, mille pealt edasi võib hakata järgmisi töid võib-olla tegema tulevikus. Enne Pekingi konkursi oli ajakirjandus selline müra nagu justkui need korraldajad välisministeeriumi poole pealt ei oleks väga soovinudki eesti oma arhitekte näha seal konkureerimas. Minu arust Eesti välisministeerium tegi väga tubli ja julge sammu ja tegi seda hästi, et ta neid võistlusi üldse sellisel kujul ette nägin. Et oleks võinud ju palju niimoodi kasinad vähemalt või tagasihoidlikult ja korrektselt lihtsalt midagi teha tellida. Aga see, et nad ikkagi läksid sellise suure sündmuse peale, oli, on kindlasti noh, au välisministeeriumile. Aga sealt edasi hakkas asi küll pisut viltu kiskuma, kui välisministeerium tellisarhitektuurivõistluse tingimused siis tavaliselt eraettevõttelt konsultatsioonibüroolt, kes kunagi ennem ei olnud Arthuri võistlusi teinud ja püüdis neid siis väga kiiresti ja odavalt valmis saada ja sealt tulid küll sellised noh, ütleme mitte suurriiklikku mõtlemist kandma vaat sisu ja otsused. Nii et, et seal oli terve hulk selliseid poleemilisi asju, üks nendest, jah, see, et võistlus on avatud kõikidele maailma arhitektidele, vähemalt Euroopa Liidu kõikidel arvutitel kindlasti ja selle vastu otseselt ei ole ju ei arhitekte liitega Eesti Arhitektide, las konkureerivad aga siiski teised, et riigid päris nii tee. Et suurriigid leiavad, leiavad oma võimalused, mismoodi oma näiteks Holland, kes teeb oma saatkonna mujale, tema võtab Hollandi harjunud põhimõtteliselt süvenemata sellesse, kas see on riigihange või mitte, ütlen ma, et nad teevad seda nii, et see on võimalik siis meile küll sellega eriti peade murtud. Kuigi me püüdsime rääkida ka sellest, et et nad üks samm veel edasi ja välisministeerium võtab Austraaliasse kaasa eesti rahvatantsuansambli, mis leitakse rahvusvahelise riigihankega. Et kes kõige odavamalt pakub Eesti rahvatantsuansambli, ilmselt kuskil on piir, kus ikkagi käiakse esindamas oma rahvust ja see ei kuulu nii-öelda bürokraatlikku. Kõik võivad riigihankest osa võtta süsteemi. Kas nende pekingi ja Riia saatkonna konkursi võidutööde juures on näha midagi siis rahvuslikult? Ma arvan, et pekingi saatkonnahoone on võib-olla selline skandina Araabia või Põhjamaade funktsionalismist vaimust kantud või pisut selline põhjamaine. See on selline kindla peale minek väga kindlate kokkulepete Khanoritega, mida ma kujutan ette, mida paljud riigid üle maailma arvavadki, et seal põhjas ongi selline askeetlik kasin arhitektuur, nii et noh, ilmselt toidab seda, seda legend ilmselt edasi. Riia puhul oleme kontekst täiesti teine, selles mõttes, et Riia nii lähedal, et ka need diplomaadid ja inimesed, kes kokku puutuvad teavad Eestist märksa rohkem. Seetõttu siin peaks seal asju kuidagi teistmoodi vaatama. Riia puhul on ka vast julgem töö, võib öelda. Eriti arvestades seda, et asukoht Riias on väga hea ja selliseid juugendjala selline tühi hammas juugendmajade vahel sisuliselt ette heidetakse. Nüüd selline Eesti saatkonnahoone projektiga, siis see on pigem julgem, aga mida nad räägivad? Ma ei julge seda kommenteerida, ma ei tea, eks seda seda kuuleb kohe valmis on. Kui saatkonnahoonete juures Ekresilase arhitektuuri eksporditeemat, mis peale saatkonnahoonete arhitektuuri ekspordivõimalused on? Eesti haridus on läbi aegade võtnud osa rahvusvahelistest konkurssidest on ju olnud ka päris tõsiseid võite kui ikkagi kas või Künnapu padrik võitsid teise koha ikkagi maailmakonkursil Ameerikas siis sellest praegu vähe räägitud ja vaevalt et seda paljud üldse mäletavad. Omamoodi nad Soomes võitnud võistlusi, teised eestlased on jaapanivõistlustel võidetud, kohti on, on Euroopas Austrias võidetud kohti, Europanis saadi rooparatuuri, võistlus, saadi koht, nii et teiste arhitektid, arvestades nende hulka, kui palju meil on, on, ma arvan, päris korralikult esindatud. Iseasi on, on see, et et arhitektuur on seotud alati rahaga investoritega väga, otseselt väga ja väga otseselt. Siis noh, kui kõikjal maailmas on ikkagi loomulik viis, on see, et investor läheb koos oma maa arhitektiga teisele maale siis. Meil on seda ka samamoodi tehtud, aga ikkagi riik on niivõrd väike, et sellises mastaabis nii haritud eksporti, mida suudab endale lubada Inglismaa või Saksamaa, kindlasti meil ei ole. Aga Eesti arhitektid ei karda välismaale projekteerida. Ei karda, ma arvan, et selles mõttes mingit aukartust küll ei ole ja ei ole ilmselt ka mingisugust muret sellega, et ei suudaks või saaks hakkama. Pigem on küsimus, et see kogu kollektiiv kokku saaks. Tellija, insenerid, arhitektid, konstruktsiooni insenerid, kõik see on selline ikkagi üks komplekt või, või tervik, mida ei saa päris üksikult lahti lahata. Et need arhitekt läheb, teeb ühe asja ja sellega on lõppenud. Nii, nii lihtne see ei ole. Disainis on teistmoodi, et võib disainida ilusamad lagi ja hakata seda jaemüügis müüma, välismaale aga jaemüügis projekte müüa üldiselt ei ole võimalik. Kas Eesti-sugusel väiksel riigil üldse on vaja spetsiaalselt ehitada omale esindushooneid või ta peaks rohkem kohanduma igal pool? Ma arvan, et on küll sellised kindlad pidepunktid. Nüüd igavesti tahame olla Helsingi-Riia, Peking ja ilmselt ka London. Rooma sellistes kohtades ilmselt on mõtet, kui see on võimalik rahaliselt loogiline, tõenäoliselt siis siis kindlasti peaks olema just sellepärast, et Eesti peab oma nägu kõikide võimalike vahenditega tuttavaks tegema, kõiki võimalikke vahendeid ära kasutada, rikkad maad võivad mõisaköit lohistada palju pikemalt. Meil on see Eesti selline pigem selline lühike särtsakas sprinter, et ta ühtegi viga ei tohi teha ei siis starti, hilinemise, segakiirendusega ega keskel, aga lõpus see on, on ma arvan, Eesti ainus võimalus, sest vastasel juhul ta ei paista üldse silma. Moks on kunsti ja sotsiaalpraktikakeskus, mis asub Põlvamaal Moostes. Moksi eesmärk on sisuliselt kunstnikele töötingimusi luua. Ehk lihtsamalt öeldes lodjale antakse purjed Tartu kunstikuu raames hormoks, purjed ratast ja liitrite vastu vahetanud ning vallutab järgmisel nädalal Tartu kesklinna projektiga kultuurijaam kus muuhulgas kombataksega tartlaste sallivuse piire lastes mustanahaliseks võõbatud vabatahtlike linna peale liikuma. Et mida peale selle kultuurijaamast oodata ja mingisugustele üldsegi kultuurijaam, mida see tähendab, räägib projekti koordinaator Evelyn Müürsepp. Ma arvan, et Tartu on juba kultuuri ja iseasi on see, et millised rongile, millised liinid siit välja nii-öelda sõidavad, millised siia sisse sõidavad see nädal, mis siis toimub Tartu kunstniku raames Moksin nädalane nime all ehk siis laiema pealkirjaga kultuuri ja selle idee on nagu siis, et juba olemasolevat kultuurikeskused asustada ja sõnastada nii-öelda ümber ja siis nendesse tuua nagu teistmoodi tegevusi. Et siis Moks, kes on nagu väljastpoolt, kes epaseeru Tartus. Et meie siis nii-öelda pakume uue programmi ja pakkumiseks oma nägemuse olemasolevatest jaamadest, nende jaamade ühendamisest. Kuidas see nüüd siis tegelikkuses välja võiks näha, mis hakkab näiteks teistmoodi olema, võtame kasvõi Antoniuse gildis või Genialistide klubis. Antoniuse gildis ei ole midagi, sisuliselt on veel tegelikult ainult neli jaam pluss siis viies ja on selline mobiilne ja miks üldse kultuurijaam, et tegelikult see asi algas nagu pikema ajalooga selles mõttes, et esialgu oli meil kavas särav teha hoopis Tartu raudteejaamas ja teha siis nii-öelda rongiliinil Tallinn-Tartu-Valga. Et idee oli just see, et pigem kasutada nagu Tartut, mitte kui sellist nagu kokku sõlmimise punkti, vaid pigem kui nagu väravad, kus siis nagu nii-öelda transport või liinid jäävad siis seoste välja joosta. Aga kuna siis raudteejaam nagu valmis ei saanud, siis me mõtlesime, et see idee iseenesest on nagu hirmus tore, et lahendaks selle siis nagu sellisel omamoodi kujul ära. Kui tõrje mõnes mõttes nagu võib-olla oponeeriv kultuuridele lihasele selles mõttes, et kui kultuuritehase idee on panna püsti sihuke mingi uhke hoone ja panna sinna sisse midagi kultuuritegevad inimesed ja organisatsioonid, siis siis meie ei tee, on see just, et siin on kõik juba tegelikult olemas tavakülalisele selles mõttes nähtav, et nendes kohtades tegutseb teine organisatsioon, kes seal tavaliselt tegutseb, see on siis maks. Ja me nii-öelda lahendame selle siis nagu tõesti sõna otseses mõttes ka jaama võtmes, et, et meil on seal nii-öelda jaama sildid ja teistmoodi tegevusel seal tavaliselt on seal igas jaamas on nagu mingid erinevad tegevused, no näiteks on töötoad see on nagu nii-öelda võõrustab oma programmi ja kunstijaamas on näiteks siis tegevuskunsti töötuba, Heli jaamas on põhiliselt helile keskendunud tööd vaatus siis kontserdid ja siis ujula tänav sisendile Arci hoone, seal on siis potipesas on siis art security baas ja dokumenteerimise töötuba ning keskjaam, mida tuntakse Y galerii nime all, see nii-öelda koht, kus saab ennast siis toidupeole registreerida, kus on, saab muidu mõnusalt aega veeta, sest et see on, seal on ka näitus olemas. Seal toimuvad siis filmiõhtud ja ümarlauad, kus on siis külalisteks antropoloogid ja kunstnikud. Ning samas saab siseneda nädalalõpul, nagu näha seal ka töötubadest tehtud. Et sisuliselt asja mõte ongi selles, et juba olemasolevatesse keskustesse paneme nii-öelda oma Muxi programmi sisse või siis meie nii-öelda partnerite programm. Mis asi on, näitas sündmuste arheolooge. Jah, selle idee nagu on selles, et vaadata seda, kuidas ühte või teist sündmust kunstisündmus nimelt on nagu dokumenteeritud. Et selleks on väga erinevaid viise, et on põhiliselt küll noh, muide videopilt fotod, helid, aga, aga miks mitte mõned muud võimalused noh, nagu näiteks kas või kirjavahetus või kui selle asja nagu korraldatud, et mis on nii-öelda, mis sellest sündmusest järgi jääb või mis seda nagu dokumenteerib. Kui te ütlesite, et Tartus on tegelikult juba kõik olemas, ei ole vaja näiteks mingisugust kultuuritehast luua, iseenesest siis jääb küsimus sellest, et kas kultuuri oma nii-öelda olemas tähtsus on selles, et näiteks Moksi programm tuuakse ainult kunstikuu raames, tuuakse lihtsalt Tartusse või on sellel ka mingisugune laiem tähendus, et küsimus on selles, et kui see kõik on juba tartus olemas, miks seda üldse teha? Pigem on selline mudel nagu, mida võib ma arvan, keegi teine üle võtta lihtsalt, et nii-öelda tähtsustada võib-olla seda, et neid olemasolevaid keskusi, mis siin on ja, ja nende nii-öelda koostöö vajadust. Ma ei üldse ei eita seda, et siiani juurde vaja, loomulikult mõnes mõttes on, on Tartus, on tunne, et siin on nagu midagi, temas on midagi olemas, aga ma arvan, et asja nagu lahendamine või see, mis olemas on, et see nagu ei kuule hästi palju vist nagu kritiseeritakse või kurdetakse, et et Tartule noorele loomeinimesele eriti atraktiivne paik, et ta on üsna selline sumbunud või niimoodi, et siis ma arvan, et lahenduseks ei ole see teha mingisugune tehas. Ja, ja siis, et linnavalitsus tellib sinna midagi sisse, vaid lahendus on pigem see, et tuleks lihtsalt silmad rohkem lahti teha ja seda potentsiaali nagu näha. Kultuurijaamade juurest viib tee meid Riiga tegelema meie oma probleemidega, siin kohapeal. Tahate näha Kadri Kõusaare filmi Magnus siis sõitke Riiga. Eestis kohtu tõkendiga keelatud film, mis seni osalenud mitmel filmifestivalil üle maailma jõudis reedel esmakordselt kinolevisse Riias. Kui mängufilm saab tõkendi, kuna sarnaneb liiga palju tegelikkusele, siis mis saatus ootab tulevasi filmitegijaid või veelgi enam, mis saatus ootab dokumentaalfilme? Riiga esilinastusele teel olnud Kadri Kõusaare püüdis telefoni otsa Urve Eslas. Kadri, ma saan aru nii, et selleks, et Eesti vaataja saaks näha eesti režissööri Eestis eestlastest tehtud filmi peab ta sõitma Riiga, sest Eestis on filmi keelatud näidata üsna absurdimaiguline lugu, kas pole? See on täiesti absurdimaiguline, aga elus on igasuguseid katsumusi ja meie tugevust näitab see, kas me suudame neid üllatada. Nii et jah, eestlasele on küll lähim koht hetkel Riia, kus seda vaadata, kuigi eks seda näidatakse vahelduva eduga nagu kogu maailma. Ma armastan tõepoolest näidatud paljudel filmifestivalidel lisaks kannile ka Soomes, Koreas, Venemaal, Hollandis, Poolas, Leedus, aga Läti on esimene riik, kus Magnus linastub väljaspool filmifestivale. Miks just Läti, kas Läti filmilevitajad ei karda kohtulooga filmile kaela saadud pidalitõbise staatust? Riia on osalt juus, aga ka osad lihtsalt seetõttu, et tõesti lätlased võiksid juba õige varakult filmi vastu huvi juba. Nad lähenesid siis leviõiguste omanikule, küsisid, et kas oleks võimalik seda levitada, meile väga meeldib ja leiavad, et seda on oluline näidata ja lihtsalt, et kohtuasi on nagunii ebaõiglane ja juriidiliselt ebakorrektne. Tegelikult ei ole probleemi seda näidata. Ka sina ise oled juba Riiga teel, kui suurejooneliselt on esilinastus plaanitud. No ta on tegelikult valitud seal ühe kohaliku festivali, mis tutvustab Euroopa uuemat väärtkino avafilmiks. Nädala jooksul näidatakse neid erinevaid filme ja, ja siis alates 15.-st on ta siis regulaarseanssidel, et see siin on maa Riiga on umbes nagu meie Tallinna sõprus, minu teada on nad ka isegi koostööpartnereid. Et selline art house kino, kus jooksebki üks film korraga. Magnusson, avafilm sellel festivalil. Reedel, kaheksandal veebruaril ja nädala pärast on ta seal kinos siis täiskuningas selles mõttes, et seal neid muid filme ei ole. Kui suur on Eestis huvi selle filmi vastu, praegu ma tean, et Reagan minemast terve bussitäis eestlasi. Jah, aga seda siseorganiseeri mina vaid vaid organiseeribki Tallinn film. Et noh, seal on enamasti filmihuvilised ja ajakirjanikud, et et muidu ma ise ei julge loota, et nüüd inimene noh, mingi filmi pärast viitsib naaberriiki minna, et ma tunnistan, et näiteks ma ise ei ole küll kunagi midagi sellist näinud. Aga samal ajal saab seda ühendada muu meeldiva kasulikuga. Et Riia näiteks on, ma arvan, kõige ägedam linn Baltikumis. Kas sa kardad veidi ka selle pärast, kuidas film Riias vastu võetakse? Varem oled sa saanud küll positiivset tagasisidet filmile, aga siis oli nagu öeldud, tegu filmifestivalidega. Praegu on film aga Riias kõigile näha, kas vaatajad oskavad hinnangute andmisel arvesse võtta ka seda, et film on valminud suhteliselt väikese eelarvega. Jah, no vot, siin ongi see, et, et ega ma ei tea, et nüüd ongi huvitav kogemus, et vaadata, et kui ta seal tavavaataja salavastu võtab, noh sest enamasti tõesti kinofestivalidel on nagunii juba selline teadlikum publik, et, et see on ju raske film, tegelikult teda ei ole kommertsilm selles mõttes, et ma olen vaadanud isegi sellist asja minu filmis on kogu filmi peale vähem lõikeid kui mõnes tavalises reklaamis. Et, et seal on pikad plaanid ja ja sellised ärevad, pingelised psühholoogilised hetkel, et ma ei tea, kuidas seda läheb ja läheb, aga samas tõesti inimesed on tulnud pisarsilmi tänama ja noh, ega festivalidel satub ka noh, nii-öelda juhu, vaata et kõik ei ole ju kriitikud. Et tulla pisarsilmi tänama, televäga läks korda ja, ja midagi pillad vaatavad seda asja või noh, näiteks oma lapsi hoopis teise pilguga, et noh, seal on lihtsalt see lihtne sõnum, mis mõnikord ära unustatakse, et et lapsed vajavad meie tähelepanu ja hoolt. Et vanemad vead võivad hiljem väga-väga traagiliselt kätte tasuda. Aga no ma olen üritanud seal seda teha niimoodi, et ta üle nüüd seen sünge piid vaataja kaela kohal, et see on selliseid naljakaid ja helgemaid momente. Aga nojah, vaat et Riia nüüd on selles mõttes proovikivi, et pärast kogu selle festivalide tuuri anda nüüd siis esimene koht, kus ta on normaalses kinolevis, et vaatame siis, kuidas inimesed võtavad seda vastu muidu muidu minu enda tulemus on see, et Ida-Euroopas saadakse paremini aru sellest filmis, et võib-olla ikkagi loeb see, et kust me tulema Peamine probleemi alus, mis filmile kohtusaaga kaasa tõi, olevat balansseerimine dokumentaal- ja mängufilmi piiril. Enesetapu teinud poisi isa mängib ka tegelikkuses enesetapu teinud poisi isa mida praeguseks kohtu Tõgendiga päädinud kadalipp võib tähendada tulevastele Eesti filmitegijatele. Sarnast saatust ei soovi oma filmile küll keegi. Jah, ma arvan küll, et ei soovi, ma ei ütleks seda, balantseerib dokumentaalfilme, mängufilme piiril isegi sellepärast, et kuigi on inspiratsiooni saadud seal reaalelulugudest seejuures mitte ainult ühest loost noh, ütleme võib-olla tõesti, et põhiliselt nagu ühest loost, et siis mina olen lisaks noh, mingid teised lood, pluss mu enda seal mingit kinnismõtteks. Et siiski nostasti raudselt regu mängufilmiga, et mõtlengi seoses sellega on siis üks peaosatäitjatest, kes mängib isa, eks ole. Et kuna tema endaga sarnane asi tema enda elus kunagi juhtunud siis ka sellepärast ikkagi on jabur, et, et noh, mis asja näidat. Et näiteks, kas ma siis ei tohi autobiograafilist romaani kirjutada või noh, mis siis, et tal on see asi kunagi endaga või sarnane asi temaga juhtunud, et see annabki talle selle psühholoogilise usutavuse seda rolli väga hästi mängida või ta teab, mida ta teeb. Jumalakene sõda on nagu varem ka filminduses kasvatada 1000 et seal näiteks mingeid lapsurresid isegi mängivad lapsed, kes on ise kunagi sõda pidanud kannatama või siis noh, ütleme, et see ei ole esimene kord, kui võetakse rolli mängima inimene, kellel on endal analoogne asi juhtunud minevikus, sellepärast et amatöörnäitlejate puhul eriti, et see võib osutuda määravaks, kuna see inimene tõesti teab missid John oli või et noh, tema ütleme emotsionaalses mälus on see on see asi olemas. Ja seal talletub tema. Ühesõnaga ma leian, et see kõik on, on pseudoprobleem ja teisi filmitegijaid mõjutab kahtlemata selles mõttes, et olgu siis kohus otsustab, et jah, sest ilm rikub isiku yks privaatsust. Siis võib tulevikus olla oht, et absoluutselt iga film saab endale kohtuasja kaela. Selle pärast ikka leiab keegi seal ennast ikka tunneb seal keegi kedagi ära. Noh, mis siis, et võib-olla tegelikult pole sellel mingit pistmist reaalsusega oimu naabrimees aitaks, on tal noh, mina leian, et see on nii või noh, mina leian, et hoopis mina olen seal, mis siis, et seda mängib hoopis, ma ei tea, näitleja Merle Jääger, eks ole, aga ma arvan, et sa oled mina, mis siis, et ta on noh, näitleja Merle Jäägeri poolt kehastatud karakter. Et noh, üks asi on kurde jabur. No ma ei tea, nagu maailmas pretsedenti, kus, kus selline asi oleks saanud nagu lõpuks kohtus õigeksmõistva otsuse, et noh, et senimaani ei ole sinna libedale hääle mindud, et noh, et hakatakse seal mängufilmi või ilukirjandust ära keelama. Et justate kriteerium on see, et kas seal siis on imede isikuandmed ei ole. Kui ei ole, siis noh, pole midagi rääkida ja noh, ma mõtlen, et isegi selle keeramisega seoses, et et kui mängufilmide on selline probleem, et mida me siis teeme dokumentaalfilmis andega selle võib ju täiesti kinni panna sotsiaalsaju täiesti raudselt opereerib reaalsete nimede faktidega alati siis kellelegi meeldivuse tungib kellelegi privaatsusesse tehakse jugo, dokumentaalfilme, tsoonidest, kes selleks luba ei anna. Žanr on ka siis nagu erilises ohus, kui, kui mängufilmiga tehakse, selline asi. Praegu on selles mõttes varavel halada, et otsust ju ei ole tõkend, et võib-olla siiski absurdum kukub kokku esimese otsusega, aga noh, ma ei tea seda. Ega sekeldused Magnusega ei ole sinult võtnud soovi järgmise filmi peale mõtlemiseks. Kuulsin, et sa kirjutavat juba järgmist stsenaariumi. Jah, selles mõttes tõesti kirjutan, et see on ka hea moodus, kuidas unustada seal ongi, tegu on ühe autobiograafilise ideega või noh, ütleme osata autobiograafiline seal 50 protsenti ja ülejäänud on on fantaasia, et et võib-olla see siis nagu kindlustab praegu natuke tagalat seal on ainult iseennast kohtusse kaevata. Aga jah, et vaikselt valmib, aga on nii palju sekeldusi siin igal pool siis on, on lihtsalt raske seda keskendumisaega leida, aga aga ma ikkagi üritan, et ma ei kiirusta ennast selles mõttes takka, et tuleb nagu tuleb, et noh, ainult väga siiras PEAB stsenaarium olema, et noh, selline teenlaini või käsu peale kirjutamine, seda noh, ma nagunii ei salli. Aga noh, eriti seal romaani või filmi puhul Kas sa veidi sisuga juba paljastad? Vastan võib-olla veel liiga vara, aga noh, ütleme et seal on nagu selline ebatraditsionaalne armulugu. Ja noh, ütleme vana probleem labasus versus tundlikus ja seal versus erand või, või noh, mingid sellised teemad, et ühesõnaga, ma rohkem ei tahaks nagu kaarte lauale lüüa, et praeguses staadiumis on liiga vara seda teha. Tänan sind väga, ja edukat esilinastust Riias sulle aitäh. Vahest öeldakse, et kui mõistlik jutt ei aita, tuleb pasunasse anda. Nii mõtleski seltskond Tartu ärksa vaimusõpru, et aeg oleks välja anda üks tasuta regulaarselt ilmuv ajaleht, mis räägiks ka asjadest, mis igapäevaajakirjanduse külgedele miskipärast mahtuda ei taha. Ajalehe nimeski oli alguses plaanitud üheselt mõistetav pasunamehe nimetus. Aga tärksal vaimuldajale rusikaviibutus, midagi enamatki. Siis mõeldi siiski ümber ja nii hakkab peatselt Tartus ilmavalgust nägema tasuta kultuurileht, mille nimeks saab Müürileht. Kellele ja miks, küsis projekti eestvedaja Ivar Põllu käest Margus Kiis. Ivar käivad jutud, et sa teed Tartus konkurenti sellistele ajalehtedele nagu Tartu Ekspress linnaleht. Et kavatsed jälle pensionäridele ahjukütust tekitada? Jah, kuigi see viimane osa ei ole päris tõsisest, proovime teha kõik, et et ükski leht ilma läbi lugemata ahju ei satuks majandada nagu sellistelt Nendel trajektooride alt kõrvale, kus nad otse ahju läheksite. Äkki isegi need inimesed, kes pärast nad ära kütavad, laevad ikkagi läbi. Aga jah, Tartu Ekspressi linnalehega kavatsesime konkureerida küll selle tõttu isegi mõtlesime välja lehele suurepärase nime Tartu kultuuripasuna mees. Aga siis, kuna Tartu Ekspress oleks meid ja linnaletaks niikuinii hakanud pahandama ja Postimees ka, siis me mõtlesime tagasihoidlikuma nime müürileht. Kas see on siis selline Liba loba, kuulutusteleht või siis midagi tõsisemat? Tegelikult see ongi selline leht, kus kirjutavad tegijad, et see ei ole ajaleht, kus ajakirjandustudengid proovivad kirjutada nii nagu päris lehtedes kirjutatakse, vaid vaid me proovime mee tegelikult tähendab päris suurt toimetust või kolleegiumite, kes meil seal esimeses numbris kirjutavad, on ühtlasi ka toimetuses kolleegiumis kõik märg, tahaks, et kuidagi, kas siis öelda, et erinevad seltskonnad saaksid oma häält kuuldavale tuua, saaksid kirjutada asjadest, mida võib-olla muidu näiteks ajakirjanduslikult kobedaks ei peetaksegi, ei avaldataks. Ja mis on siis esimese numbritega Teemad? Mõtlesime, et oleks esimese numbri puhul vähemalt vaimukad ja võtsime teemaks kunstikuu mis on Tartus veebruar ja kuna esimene number ilmub ka veebruaris, siis osaliselt oleks nagu seotud maailmaga, et keegi ei saaks öelda, et see leht tegeleb mingi pilvede vaatamise keelse reaalse eluga ei tegelenud see kunstikuu osa on täiesti täiesti päris. Nii et siis müügil saab siis tasuta kultuurile nõudlikumale maitsele, noorematele nooremate inimeste kultuurist rääkiv ja me loodame, et järgmine number on juba paksem ka ja et sinna mahuks peale sellist ajalooosade ja ütleme siis rohkem kultuuriks peetavate asjade tutvustamise kõrval mahuks rohkem kirjandust ja kunsti ennastki või noh, kas sisalda erinevat subkultuurid, saaksid seal sõna- ja arvata kestab leht vähemalt niikaua kui linnaleht ja Tartu Ekspress see sõltub meist endist. Aga ise ennast tunneme kõige vähem. Ma arvan küll, et see kestab vähemalt paar aastat, kui mittekavale muidu seda polekski mõtet teha. Arvad, et Tartu kultuuriseis on piisavalt hea, et seda tasuta väljaandes reklaamida? See on kahe otsaga asi või pikem jutt, et alguses, kui me seda lehte suvel planeerima hakkasime, siis me mõtlesime, et teha selline nii-öelda kliendileht nagu on Tallinna tsoon, mida annavad välja erinevad teatrid ja kontserdiasutused. No teater, Taali teater, Kanuti Gildi saal ja nüüd ansambel. Et igaüks ajab oma rida ja siis kokku on selline selline teistmoodi lähenemine. Hästi pikad artiklid nendest asjadest, mis neil tulemus on. Aga meil on nii tundlikud autorid, et juba esimese numbriga läks asi nii ühiskondlikuks ja kultuuripoliitiliseks. Ma arvan, et see Lehtsaks väga huvitav, täis ka siis, kui näiteks loobuksime täiesti nii-öelda kajastusest, kuigi on võimalik, et siis muutuks päris kuivaks. Aga samas ma usun, et selle tiraaži ulatuses on neid inimesi, kes leiavad sealt täitsa uusi teemasid, millest nad isegi ei oska nagu ette huvitudagi leiavad, sealt. Tallinnas on ilmunud päris mitu tasuta väljaannet. Viimane on vist metroo, mis on sellised üllatavalt paksud ja tõesti pikkade intervjuudega, mismoodi hakkab välja nägema siis tartu versioon tasuta kultuurilehest. Tartu versioon tasuta kultuurilehest näeb välja vähemalt esimese numbri põhjal on selline umbes A3 formaadis natuke teistmoodi ja siis, kui ta ilmub, siis ta on lahti lõikamata, see tähendab, et kui inimene soovib, siis ta võib ühe selle ajalehe poole tõepoolest püürid lehena seina peale panna. Et siis sellest tekib nagu täiesti terviklik plakat. Aga kui ta ei soovi seda plakatit kasutada, siis ta valib selle kokku nagu ja siis lõikab, lõikab sealt naguniimoodi läbi nagu vanasti raamatut lõigati kus, nagu märgitud, kontuurjundlikesid ja siis ta saab sellise väikse ajalehekese plaanis on tegelikult järgmisest numbrist. Me läheme sihukesele mahu ning mis on plaanis, on kaks kukkusid mingi 32 lehekülg, esimene number on 16. Nagu ma aru saan, siis see leht ei ole selline kinnistunud formaadiga, et võimalikud on ka edaspidi muutused. Jah. Nii nagu hakkavad mingi paari numbri tagant vahetuma ilmselt kujundad. Niisiis kujundas ise, on ikkagi mänguline. Praegu tundub, et võiks paika jääda see, et üks osa sellest ajalehest on kasutatav plakatina siukse suure, korraliku huvitava ilusa plakati ta või siis seesama osale kuidagi teistmoodi kasutajatena oleks ajaleht et see võiks nagu paika ajada, aga samasse, et kuidas see lahendatud on ja võib-olla isegi see, mis selle asja nimi on. Ja mitmevärvitrükis ta on. Et kõik see iseenesest võib ju hakata muutuma vastavalt sellele, mis sisu on. Ilmselt me hakkame päris paljudega Miri numbreid, tundub nii. Aga vastutajaks, jääd sa seda ajalehe lõpuni ikkagi sina ei ole selles üldse kindel. Ma arvan, et kui me paar numbrit ära teha ja meil hästi läheb, siis tuleb juba tark inimesi, kes täpselt teavad, kuidas seda lehte teha. Me praegu ei tea üldse, kuidas seda lehte teha. Meil tundub sihuke täiesti huvitav ja avastamata maa, kus saab proovida selliseid asju, mida ei ole elu sees kuskil ise näinud. Kui valdav osa Kultuurkapitali auhindadest on selleks aastaks juba jagatud, siis kirjanduspreemiate kätte jõuab kord emakeelepäeval 14. märtsil. Kolmapäeval kuulutati välja kirjanduspreemiate nominendid, kelle hulgast žürii lõpliku otsuse teeb. Kuid mis veel toredam. Otsuse tegemisel võtab žürii nõuandva häälena arvesse ka lugejate endi hääle oma eelistuste saates žüriile teatavaks teha alates esmaspäevast Kultuurkapitali koduleheküljel. Wwwaa Kulka punkt ee. Et teil kergem otsustada oleks, palusime kirjanduspreemia nominentidest anda ülevaate Kirjanduse sihtkapitali nõukogu esimehel Ilona Martson-il. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital on siis välja kuulutatud tanud 2007. aastal ilmunud loomingu eest nominendid erinevates kategooriates, proosas, draamas, luules, lastekirjanduse sessistikas tõlkes eesti keelde ja tõlkes eesti keelest ja tegelikult antakse välja ka üks preemia veel, see on niinimetatud vabaauhind ja selle nominent, et tänavu välja ei kuulutatud, vaid see on siis nagu üllatus, kes saab, miks neid nominente üldse välja öeldakse? See on seetõttu, et siiski esiteks, mis on kõige tähtsam põhjus, on viiese preemia natuke lähemale lugejale millest lähtuda, kui sa nagu valida endale lugemiseks kirjandust, siis tegelikult see nominentide nimekiri, see nagu näitab ütleme seda kirjanduse paremiku või seda tippantud aastal. Ja, ja sellest võiks nagu ka raamatuvalikul või ütleme, lugemise valikul lähtuda. Proosa-aasta on olnud üle aegade üle mitme aasta eesti kirjanduses üsna tugev. Ühtäkki on kõik Eesti tugevamad jõud jõudnud oma romaanini, ilmselt on see ka juhus olnud. Aga hästi õnnelik juhus sellisel puhul. Ma loeksin ette kirjanduse nominendid proosa kategoorias, siis saavad kõik aru, millest jutt. Mehis Heinsaare, rändaja õnn, Andrus Kivirähki mees, kes teadis ussisõnu Ene Mihkelsoni katkuhaud, Jaan Kaplinski, seesama jõgi, Toomas Vindi mäluauguga naine ja üllatusesinejana siis ka Valentine Nõlvaku raamat, ellujääja mille puhul on juba ka natukene hammas teritatud, et kas ongi tegu proosaraamatuga või kirjandusega? Draama puhul üldiselt on enam-vähem samad nimed, mis on olnud praktiliselt igal aastal, eriti Kivastik, Kivirähk Kivirähki puhul, siis kandideerib ainult näidend Voldemar. Kuigi Andrusel on ka teisi näidend, ei tulnud sellel aastal Mart Kivastiku puhul siis tema kõik näidendit, siis ehk siis sõdur, kangelane ja eesti asi. Aga siis oli üks esimesi kordin ta selle preemia jagamise ajaloos on siis võetud ka need elusad nii-öelda äsja lavastatud tud näidendid, mis võib-olla ei olegi siis nagu trükki jõudnud antud hetkel ja Hendrik Toompere kommunisti surm ja Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi, Eero Epner ja kogu no teatritrupp b koostöös valminud kepp karjatšestonski Barni mõlemad, no teatrilavastused on siis ka sellest preemiate nimekirjas. Ja samuti on väga hea meel mulle Don kavaariuse teater jõudnud nominentide hulka. Heidi Sarapuu on vaikselt, aga sihikindlalt ajanud oma asja ja ja jällegi ma pean ütlema, et, et ükskõik kes saab selle draamapreemia kõik nominendid on seda väärt, et see preemia saada. Ja nüüd siis lastekirjanduse juurde kandideerivad jällegi nii päristi bütandid kui ka vanad tuntud tegijad. Aino Perviku raamat, suleline puhuja, must munk. Aidi Valliku, mis sinuga juhtus, Ann? Jaanus Vaiksoo, onu Heino eksis ära. Ilmar Tomuski tere Volli. Ilmar trulli järvevaht ja joogivesi, Triinu Ojari, suur must koer, suur must pini. Luule puhul muidugi see valik, mis on nüüd lõpuks kokku saanud, on, on ka hästi kirju. Siin on nii vanad tegijad nagu Kivisildnik ja Doris Kareva Kaare pilv, kelle luulekogu ja oluline on väga palju kiidusõnu pälvinud. Aga siis ka päris sellised nooremad tegijad nagu maarjakanga, tule mu koopasse mateeria ja Andra teede, saage üle. Nii et jällegi hästi erinev, vaat tekstid, mis eeldavad hästi erinevat lugejat. Jällegi ka üks selline natuke ootamatu külaline Shaliis. Kell laulud, tekstid plaadil, taevas ja perse on ka siis žürii tähelepanu pälvinud. Soliis on noor andekas jõuline mees ja ja ma usun, et see on ka talle rõõmus üllatus. Noormees, Sulev, sinu saate mind korra siiski kõik teha, mis mul on. Seotud mõtted peas ei saa enam nii töötaja, ärge nähke toite rahulikult. No. Vaatame, mis on nii külm. Pühableib lets on ju raskekujuline, nikuna? Ei ole midagi muud. Käivitame vallas mälu. Vallas. Teate seda tunnet, mil vahel pole kindel, kas te olete unes või ärkvel või kuskil vahepeal. Kui selline kahtlase hetk tekib, siis tasub ennast natukene näpistada. Ja näpistustes võib-olla isegi suurem kasutegur, kuivaid ülesäratamise efekt. Selle nädalakommentaar tuleb Rein pakult teemaks kunst ja näpistused. Täna ma mõtlesin rääkida võib-olla natukene liiga avameelselt ja võib-olla pisut liiga üldistavalt. Ja siis veel on mul täna see häda, et ma vist selle jutuga nagu riskin, olla sentimentaalne. Aga tõtt-öelda on hullem, agagi ristitud, nii et pole viga. Niisiis otsustasin vahelduseks vastata küsimusele, mis on kunst. Ja siis veel paratamatult mõnele haakuvale küsimusele. Näpistamine on kunst. Iga inimene on kõigeks võimeline, õigemini, igaüks on võimeline igaks asjaks. Et see on umbes mitte umbes, vaid täpselt nagu Agatha Christie raamatutes on. Mõrvar võib olla ükskõik kes ja tavaliselt ongi mõrvar, see, kellest seda kõige vähem oodata võis. Et inimesed on kõik väga potentsiaalsed. Mina usun, et inimisiksus ei olegi midagi püsivat. Põhimõtteliselt ei ole inimisiksus midagi piiritletud või määratletud igaüks võib muutuda. Sinul ja minul ei ole mingit vahet. Sina võid muutuda minuks, mina sinuks, olime kõik inimesed sügaval meie kõigi sees, nagu ütleb meid hiljuti oma külaskäiguga rõõmustanud David Lynch laiub üks ja see sama piiritu puhta teadvuse ookean. Ja kui me erineme üksteisest millegi poolest, siis ehk ainult selle poolest, kui kaugel me üksteisest oleme või kui kaugele me üksteisest olla võime. Mõni võib-olla kõigist teistest väga kaugel ja kaotada võime teisi mõista ja võime näha asju nii, nagu need on. Sest teised inimesed ja objektiivne tegelikkus on tal kättesaamatus kauguses. Et mis on objektiivne tegelikkus? See on väga lihtne, objektiivne tegelikkus on niisugune pisut paradoksaalne nähtus. Objektiivne tegelikkus ei olegi tegelikult midagi nii väga objektiivselt see tundub olevat üks niisugune kokkuleppeline või ütleme kokku puuteline, pidevalt muutuv punkt või hetk või punkti hetk sel suhe ümbritsevasse. Ja see on niisugune suhe, mis kattub võimalikult paljude teiste suhetega sellesse samasse ümbritsevasse. See teebki ta objektiivseks. Ja seda saab kontrollida kommunikatsiooni kaudu ja seda tulebki pidevalt kontrollida, et mitte jääda isolatsiooni. Et mitte muutuda selleks üksildaseks tüübiks, kes teisi ei mõista ja keda teised ei mõista. Sest kui keegi sinust enam aru ei saa, siis sind ei ole enam olemas. Itaalia filmirežissöör Pasoliini ütles, et surm ei ole mitte siis, kui sind enam pole vaid siis, kui sind enam ei mõisteta. Nii et selles mõttes võib surm saabuda ka kunagi alles peale elu lõpu või ka enne jõule. Ja võib saabumata jäädagi. Ja oma suhteadekvaatsust ümbritsevasse tuleb kogu aeg kontrollida. Tuleb olla võimalikult objektiivselt tegelikult pidevalt tuleb mitte ainult iseennast näpistada, et kontrollida oma ärkvelolekut, vaid lasta pidevalt ka teistel ennast näpistada. Mida rohkem inimesi meid näpistab, seda parem, seda selgem on meie pea seda kirkam, meie teadvus, seda lähemal. Me seisame teineteisele ühtlasi sellele objektiivsele tegelikkusele või tõele, kui soovite. Et mis seal tõde, tõde on ka väga lihtne asi, tõde on kuskil vahepeal, mitte Londonis, mitte Pekingis, vaid Hongkongis. Tõde, nagu kõik muu siin päikese all on suhteline. Ja mida rohkem suhteid, seda tõeliselt tõde. Ja vot siinkohal ei maksa segamini ajada suhtelist suvalisega. Sellest on meile ka Chaliis laulnud. Sellest, kuidas suhteline ei ole, suvaline suhteline on suvalise vastand, suhteline on tegelikkuses karastatud, hästi kõvasti läbi näpistatud. Vaat selline näpistamine ongi kunst. See ei ole mitte mingi oskus, vaid kunst selle sõna traditsioonilises tähenduses. Kunst kui osa kultuuris loominguline eneseväljendus. Ja mida siis kunstnik niisuguses käsitluses loob läpistamine, suhte loomine, kommunikatsiooniakt ja mida objektiivsemalt näpistada ja mida rohkemaid inimesi korraga näpistada. Mida suuremat auditooriumi, seda suurem üldistusjõud näpistusel on. Mida suurema hulga äratusi kunstniku näpistus esile kutsub, seda kvaliteetsem kunstiteos on. Et, et mis on äratus? Ärgata võib väga erinevalt, mõnikord ärgatakse ainult korraks ja siis jäädakse kohe jälle magama. Mõnikord ärgatakse, tõustakse püsti, hakatakse toimetama, vot niimoodi nagu need inimesed, kes hommikul hästi vara peab tööle minema. Ärgatakse, tõustakse püsti hakatakse toimetama, kuid ei saada ikkagi veel tükk aega millestki aru. Ja mõnikord ollakse aastaid sisemises unes elatakse omaenda elu sellest osa võtmata. Aga mõnikord ärgatakse nii ülesse saadakse nii virgeks teie jäädagi enam kunagi magama. Mitte iialgi. Toimub niisugune igavene sisselülitus ja vot see nupp mitte niiviisi lülitada on meil kõigil olemas. Selles mõttes oleme me kõik täpselt ühesugused. Kultuurikoja lõppenud saates oli juttu eesti arhitektide solvatud väärikusest dokumentalistika pretsedentidest ning sellest, kuidas ärgas vaim vajab pasunat rohkem kui kunagi varem. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Saate teemadel saab jätkuvalt arvamusi avaldada ning teemasid saata e-posti aadressil kultuuriga, et R punkt. Ee. Varasemaid kultuurisaateid on võimalik kuulata ka vikerraadio koduleheküljelt kuulmiseni juba järgmisel nädalal ja seniks ikka meeldivaid näpistest.