Käes on kaunis laupäeva pärastlõuna ja eetris on kultuuriga ja saade. Mina olen Riho Lauri Saar. Tänane saade sõidab üle Soome lahe ja tagasi kiiremini kui tiibur, laevad ja turbolennukid. Filosoof Leo luks paljastab silosoof või see süü Soome koolitulistamises. Ning Akadeemia toimetaja Toomas Kiho ning kirjanik Arvo Walton arutlevad Soome vabariigi 90. aastapäeva eel kuidas soomlaste ja eestlaste enesetajumise mustrid kattuda võiksid. Ent alustame siiski siitpoolt Soome lahte ja vaatame, mille kõigega on nädalal ümmargust viiekümnendat sünnipäeva tähistav lavakunstikateeder pidanud aja jooksul kohanema. Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikool ehk rahvakeeli lavakas on paik, millega mitmetel põlvkondadel omad unistused seonduvad. Teatrilaval aset leidva maagia juurde viis aastaid uks ainult sellest koolist. Nüüd on lavakas saanud pool sajandit vanaks, tema kõrval aga on vahepeal tekkinud teisi koole, kus näitlejaks õppida saab. See, mida ootab publik näitlejalt täna erineb üksjagu sellest, mida ootas publik aasta eest. Kuidas näitlejakoolitus suutnud aja ja publiku nõudmistega kaasas käia ja mis on selle põhjuseks, et publik ikka veel mõnikord näitlejat laval ei usu, rääkis Hendrik Toompere. Andres Noormetsa, Juhan Ulfsakiga, Urve Eslas. Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikool saab 50 aastaseks. Selle puhul oleme kutsunud eesti teatrihariduse üle arutlema näitlejakoolituse kolme erineva suuna esindajad. Stuudios on lavakunstikooli 24. lennu juhendaja ja sama kooli 13. lennu lõpetanud Hendrik Toompere ning Viljandi kultuuriakadeemias õppinud ja sealsamas praegu teatriüliõpilasi, õpetab Von Krahli teatri näitleja Juhan Ulfsak. Telefoniliini pidi on meiega ühendatud ka kolmas külaline Andres Noormets, samuti lavakunstikooli 13. lennu lõpetanu, kes tegeleb praegu teatrisuunaga, mida Action teatriks nimetab. Kõigepealt alustades juttu teatrikoolitusest. Mis on selle põhjuseks, et eesti näitlejat iseloomustab laval kohati ikka veel sunnitud kõnepruuki mängitsemine? Miks ei saa vaataja paljusid professionaalseid näitlejaid laval uskuda? Kas viga viisis, kuidas on näitlemist õpetatud? Hendrik Toompere. Ma arvan, et seal üks väga selline oluline nüanss on see, et kuskohast seda näitlejat vaadatakse, kaasajal on teatrid rohkem kolinud sellisesse intiimsemasse ruumi ehk siis sellisesse ruumi, kus on vähem publikut ja see mängupind ehk siis lavapind on iseenesest nagu väiksem oma mahult, ühesõnaga et näitlejad on publikule tunduvalt lähemal. Et see võimaldab sellist noh, kuidas öelda nagu ehedamalt ausamad vähem nii-öelda nagu jõulisemat teatrikeelekasutust mis teeb asja hoobilt nii-öelda nagu lihtsamaks ja loomulikumaks. Aga endistviisi on ju alles jäänud veel suured lavad suured saalid, kus Tarzan 500 inimest mõnel pool on isegi noh, 700 kui Vanemuises näiteks teisi suuri saale küll ja küll et see on lihtsalt olude sunnil paratamatult näitlejatehnika ja näitleja nii-öelda, nagu mängulaat teiseneb suures ruumis mängides, mis ei ole võib-olla enam kaasajale ajakohane, et ta täidab ikkagi ajalooliselt mingeid kaugemate aegade eesmärke, kus inimesed tulid ühte suurde ruumi kokku ja neid pidi palju korraga koos olema, et väikseid teatriruum oli palju vähem. Et see on ka selline noh, see tehniline põhjus, miks need asjad niimoodi tunduvad, sest needsamad näitlejad, kes mängivad nii suurel laval teinekord väga teatraalselt, ütleme niimoodi mis esimestes ridades vaadates tundub eriti koomiline, seda pritsib tatti ja, ja nägu on kuidagi nagu väga aeglaselt ümber muutuvates maskides siis needsamad näitlejad vaikses ruumis öelda mõjuvat ikkagi ehedalt ja päriselt nii nagu noh, ükskõik kes meie seast loomuliku inimesena. Et seetõttu ma arvan, et küsimus ei ole siin, ei ole üldse mitte niivõrd koolituses, kuivõrd teatriruumi muutumises teisenemises. Loomulikult ma ei taha jätta ütlemata seda, et ka nii-öelda nagu kaasaegsed nõuded näitlejale on sootuks teistsugused, kui need olid aastad tagasi. Ja spetsiifilisematel teemadel rääkides on kindlasti küsimus ka tegelikult näitlejaõppes. Andres Noormets, kuidas teile tundub? Tähendab, see maailm on palju oluliselt teistsuguseks läinud, kui ta oli mingisugused 50 aastat tagasi siis räägiti täis tõsiselt taolisest asjast nagu sõnakunst ja ja sellel sõnakunstil on olnud läbi aastate väga palju esindajaid, kes kasutasid sõna häält kui niisugust kunstivahendit iseeneses. Nende salvestasime, võime siiamaani kuulata raadiotes ja, ja näha nende nägusid vanadest filmides ja tõepoolest see on midagi hoopis teistsugust, sellepärast et elu ei Monteerunud nii kiiresti, nagu ta praegu seda teeb. Praegu öeldakse, noore inimese silm püsib kaadri küljes umbes kaks sekundit ja, ja pikem stseen tohib kolm minutit pikk olla, et ta suudaks köita, sest popkultuur on selle formaadi meile juba peadesse istutavad. Ja ilmselt vaat niisuguse meediamaailma ja muu maailma teisenemine sunnib ka vaatama või kuulama näitlejaid teistmoodi ja sunnib neile peale teistsuguseid väljendusvahendeid, kui nad on olnud aastakümneid tagasi. Ja see samane nagu Hendrik ütles, paiknemine suurte ja väikeste lavade piiril, et noh, öeldakse ka teatri sees, et see on suure lava, näitleja, see on väikese lava näitleja. See on niisugune teatriaeg, mis asub mingil kombel piiril. Jaa jaa, kuhu poole ta kaldub, sõltubki minu meelest väga palju teatrikoolitusest või mitte niivõrd koolitusest, vaid sellest mõtlemisest, mis on nende õpetajate peades ja, ja millisena nemad seda ette kujutavad, kuidas see asi olema? Juhan Ulfsak võib-olla lisaks niisugused nüansid, et et kindlasti on küsimus ka konkreetses lavastuses selles selles etenduses, mida seal mida seal suurel laval siis tehakse, et möödujate küsimus taandub ainult sellele, et kas kuuleb vaid kindlasti on konteksti küsimus ka, et, et kindlasti on on lavastusi, mille puhul kõik on õieti ükskõik, kuidas seal räägitakse ja, ja lavastusi, mille puhul kõik tundub ebaloomulik. Kui me, kui me räägime realismist, siis istub, job teed laua taga, räägib hirmus kõva häälega, et sul pole, tekivad mingisugused kääridega. Aga kui on mingi teine teatrilaad, eks ole, siis siis seda probleemi ei ole, et see jutt, mis enne öeldi kõik on õige, aga lihtsalt, et ilmselt on küsimus ka selles, et mis konkreetset etendust vaadatakse, tehakse, Hendrik Toompere olete kirjeldanud oma toonast konflikti lavakaga kui äkki hakkasite taipama, et teist vormitakse sealt pelgalt käsitöölist ja sisu esile loomise asemel õpetatakse asju efektselt vormistama. Kui tõsine see probleem lavakas on tundunud. Kas tõesti on eesti teater saanud endale näitlejate asemel vaid tehniliselt heal tasemel kunstiliselt nõrgad liinitöölised? Ei, see kindlasti nii ei ole minu omaaegne selline protestidele kindlasti tingitud ka sellest, et need noore inimesena ikka vaatad asju nii-öelda nagu tahaks nagu kaugemale näha ja kõrgemale ja võimsamalt ja ägedamalt, aga aga ega ta nüüd päris vale ka ei olnud, kuidas ta nüüd kirjeldada? Tegelikult on aastaid on teatrikoolidest tulnud näitlejaid, kellel siis vastavalt nüüd anda laadile on seda läbilöögivõimet ja loomulikku ehedust, et me noh, mõned on kooli lõpetades juba kunstlikud ja mõned on kooli lõpetades kohe väga andekad, sobivad igale poole ja nii edasi. Et noh, see on selline paratamatus, et mis ei sõltu õieti nagu ausalt öeldes minu meelest isegi õppemetoodikast. Küll üks selline moment asja juures, mida ma olen aastate jooksul märganud, et teatrikoolist tulevad näitlejad, kes tegelikkuses ei oska iseendaga midagi peale hakata väljaspool prooviaega, ehk siis näiteks et kui on nelja lavastaja, kes neid mõtleb ka nende nii-öelda perspektiivi peale, käsitleb neid teatri lavastusega, kui kooliperioodid õpetab uusi nüansse, proovib avada teise kandi pealt, et, et siis on nagu kõik hästi. Aga nii-öelda nendel hetkedel, kui see konkreetne isa nii-öelda lavastajana Raco jäävad nad hätta, jäävad ootama. Mis tähendab seda, et näitleja ei oska tegelikult enam suhestuda selle ajaga, mis valitseb peale proovisaali proovisaali ümber? Ta ei ole saanud sellist koolitust, mis õpetaks iseseisvalt iseendaga tööd tegema, sest ma mäletan, omal ajal, kui mina kooli lõpetasin, meile räägiti kogu aeg, mingit sellist juttu, et näitleja peab suutma iseendaga tööd teha ja mina ei suutnud sellest mitte kuidagi aru saada, see oli noh, praktiliselt võimatu, sellepärast et mind ei olnud õpetatud seda iseseisvad tööd tegema noh, et käia kuskil nurga taga viima oma muu tegemas kõneharjutusi ja joogat ja painutamas, et, et see ei ole ju üleüldse mitte see, et, et see on hoopis üks teine asi. Ja siis pidi selleks nii-öelda nagu kõvasti ise uurima ja, ja noh, õnneks viis elu kokku nagu selliste teatrimeestega, kes oli, olid nende asjade peale mõelnud. Nii et praegusel hetkel mina koolis oma tudengitega ja nüüd ka nendega, kes praegu ju lõpetavad sel aastal olen proovinud siiski läheneda nüüd näitlejaõppele sellisel kujul, et kui nad, et iseseisvasse ellu lähevad, et siis nad ei ole päris kassidenanid, neid nagu vette ujuma ei visata, et noh, mingisugune aimdus, et mida siis teha, kuidas tegevus peaks edasi käima, mille peale mõelda ja missuguseid külge iseendas nii-öelda nagu proovida avada ja kuidas seda teha, et nad võtaksid selle ellu kaasa ja jääks ainult ootama. Sest see selline initsiatiivi puudus ja tegelikult ootamine, lootmine hea õnne peale või juhusliku joppamise peale, et sa peaosa. Et noh, see on tegelikult see on väga kurb vaatepilt, vahepeal olnud Andres Noormets, teie olite Hendrik Toomperega samal kursusel. Kas on see emotsioon tuttav, et veidi justkui vormiti käsitöölisi? Ma nagu ei tahagi selle aja peale enam või ma ei oska sellest ajast mõelda päris adekvaatselt sest kui inimese elu on, on pikk, siis ilusas inimese mälu on valikuline, siis kuidagi palju on sealt nagu maha kustunud. See, mis tundus tollel ajal nagu hästi võib praegu teistmoodi paista ja mis oli halvasti, tundub praegu nagu hea ja ja ma ei oska seda nagu asjalikult paika panna. Aga ma tahaks. Vaat just mida, Hendrik ütles. Et vetteviskamise jutt, seda vetteviskamise jutt oli palju ja ma olen selle üle järele mõelnud, et et üldiselt, kui inimene Te visatakse ja loodetakse, et ta välja ujub, siis üldiselt on talle kaasa antud mingisugused niisugused oskused, et ta justkui ta peaks oma elu eest võitlema. Aga ma arvan, et vot taolise suhtega ei saa väljendada ideid või mõtteid. Suhtumisi ei saa nagu ühendust maailmaga, kui sul on suhtumine, et ma pean oma elu eest võitlema. Ma arvan, et sellisena saadaksegi niisugused välja rabelejad, kes mõtlevad, et küll täna õhtul tuleb külma välja, ujun külma, selle elu veel sellel korral ära. Päästan, et ma arvan, et teatrikool peab kas kasvatama spordi analoogiat kõrvale tuues, mis on küll veidi niisugune kohatu, aga ta peaks ikka triatlonis kasvatama. Niisuguseid inimesi, kes on võimelised väga pikka maad läbima, aga et nad peavad seda oskama mõtestatult teha. Mitte viis aastat peale kooli, kui, kui sa oled veel noor ja ilus ja aga see peaks kestma ikkagi kuni surmani välja, et sa oled, sa oled võimeline sinna finišisse ennast välja vedama. Ja mul on küll tunne olnud, et tihti on, on meie õpetus olnud just niisugune. Sprindi õpetas, et ta oskad olla edukas ja hea sprinter. Jääd ellu ja saad auhinna. Aga see, mis tuleb distantsi teisel poolel, sellest ei tea tihti me mitte midagi. Kui elus veab ja sa suudad kokku saada inimestega või ideedega või, või juhustega, mis sind aitavad, siis saate sellesse teise poole distantsi sisse ja, ja ma ütlen, et see on hoopis teistsugune. Ja see on väga põnev pool, nagu öeldakse, et maratonis ikkagi seal viimases osas just tõeline võistlus algab või seal just hakkab midagi juhtuma. Juhan Ulfsak kui palju teie ettekujutus heast näitleja koolitusest heast näitlejast kattub sellega, mis on rääkinud, näed siin sellise traditsioonilise näitlejakoolituse esindajat? Ja ma arvan, et seda ütlevad kõik ka väljaspool Eestit. Eesti näitlejakoolituse mure ei ole kindlasti mitte tehnilistes oskustes, et pigem vastupidi, pigem on need traditsioonid siin siin hästi säilinud ja selle poole peal. Mina arvan, ei ole see probleem. Et, et see, millest enne ka räägitud, minu jaoks võib-olla taandub küsimusele, kas näitleja on siis autor või interpreet, eks ole. Ja kui näitlejana autor, siis see kestabki kogu elu, niikaua kui tal on inspiratsiooni, viitsimist, seal asjaga asjaga tegeleda, et kui ta interpreet, siis ta sõltub teistest. Asjata võib olla väga hea näitleja, loomulikult selle selle küsimuse sealt tulevadki mänguliselt need asjad, mida, mida teatrikool peaks andma või õpetama või, või lihtsalt suunama noori peale selle konkreetse näitleja näitlejaõpe ja ja selles suhtes ma ei tea, kas seal kooli küsimus või on see kuidagi üleüldse nagu meie noorte küsimus, aga et mitte jääda nagu subjektiivseks, siis ma käisingi seal väiksel teatri jutustamisel mingi nõupidamisel, kus Anneli sara kes laseritega mingi küsitluse võrdles Meie ja inglise ja kaaslasi siis teatrikooli õpilasi ja tõi välja väga konkreetse nagu erinevused. Kui meie kooli õpilased siis unistavatele, kooli lõppu, sellest, et saaks tööle heasse teatrisse häid rolle, siis nende inglise ja kaaslased tahavad maailma parandada ja siit läheb minu jaoks nagu põhiprobleem. Mida aeg edasi, seda rohkem nagu vot-vot, see asi jääb nagu jalgu. Kui me vaatame seda, mida ootab tegelikult kaasaegne teater, näitlejad kui autorilt siis kui meil tuleb nagu kümnete kaupa interpreet, kes ootavad, mida nad võiksid need mängida siis ei, tegelikult ei täida neid neid ootusi praegu, mida vaja oleks. Ka milliseks peaks teatri kordus muutuma, et ta suudaks kasvatada just neid autoreid rohkem ja vähem interpreteerida? Ilmselt tuleks juba esimestest kursustest alates inimestel rohkem iseseisvuda. Teatrikoolis on ikkagi väga lapsed, noh seda nii ealiselt kui, kui nagu oma teadmistelt ja maailmanägemiselt, et kuskilt sealt maailmapilt ja, ja siis iseseisev mõtlemine peaks olema nagu nagu tähtsamal kohal ehk siis hinded näiteks kas üldse peaksin neid panema, kuidas on võimalik valesti arvata mingisugusest asjast, et inimene õpiks nagu enda enda nägemust maailmast ja asjadest nagu ise hindama ja siis sellega võimaluse korral teistele jagama. Ja see ei ole enam nagu näitleja tehniline probleem, seda peab õpetama. Hendrik Toompere kui palju selle pagasi nende saite omal ajal lavakunstikoolist. Kui palju sellest on sellist, mida edasi anda praegustele tudengitele. Ja kui palju selle juures olete pidanud muutma või veel tahaksite muuta? Kui nüüd iseennast kuulata siin ja kõiki neid teisi sõpru ka siin ümberringi, et siis hakkasin äkki mõtlema selle peale, et aga põhimõtteliselt samade küsimustega on tegelikult tegeletud ja kogu aeg, et kasvõi Panso tegi oma kooli, siis ta tegi seda eelkõige sellepärast, et seal ajastule vastavaid näitlejaid, nii et tal oli nagu vaja seda teha ja kui lugeda neid vanu kirjeldusi. Aeg jah, muutub meie ümber ja me peame seda aeg-ajalt käsitlema natuke teistmoodi, lähenema talle teise nurga alt, õpime lihtsalt selle ajaga nii-öelda nagu ühes samas keeles rääkima. Aga et vastata täpselt nüüd sellele küsimusele, mis sa küsisid, on see, et ikka päris palju maga. Ausalt öeldes kasutan sellest ajast, mis on mulle koolis õpetatud või külge jäänud. Loomulikult töödeldes oma oma nii-öelda kandi pealt vaadates. Aga see on üks naljakas asi, et, et see, kuidas sind on õpetatud, see on üks selline jälg, see on nagu nagu kuumase hobusemärk, mis põletaks hobusele sisse, kari oleks äratuntav, sellest märgistanud, võimatu lahti saada, ta on, ta on nii tugevalt sisse põletatud. Aga ma pean ütlema, et ma ei ole sellesse õpetusse, mis ma olen koolis saanud või hiljem teatrist saanud. Ma ei ole suhtunud pealiskaudselt, ma olen, suhtun küllaltki kriitiliselt, ma olen enda peale üritanud järgi proovida ja väga ausalt mingisuguseid asju, et mis toimivad ja mis ei toimi, töötamise töötaks, Ma tulen, sellega toime, ei tule ja kui ma ikka ei oska neid mingeid asju õpetasime, ei õpeta ka neid asju edasi. Omal ajal seal kolmeteistkümnendas lennus olime, siis ma mõtlen, me olime kõik maailmamuutjad, aga see oli aeg selline, tähendab seda maailma tuligi muuta. Tähendab, see oli selline, noh, õudne oli nõukogude aeg tuligi ära muuta. Et praegune aeg on niimoodi, et päris täpselt ei tea, mis osa sellest ajast tuleks ära muuta või mida siin tuleks muuta. Et nad võib-olla praegu keerulisem seda teha, aga noh, ilmselt noortele on alati vajadused aega muuta. Näiteks selline. Näide, et Helsingi linn, ta muidugi suurem linn kui, kui Tallinn seal on 70, teadaolevalt teatritrupp, et siis suurte majade väljaspool olevat teatritrupi ja siis 70 seltskond inimesi on noh võib-olla mõnedel ei ole jagunud tööd nendes suurtes majades, aga vähemalt suur osa nendest on leidnud, et nemad sinna ei mahu, nemad peavad tegema oma värki. Et neil on oma nägemus teatrist, Nemad viivad ellu. Kus meil need inimesed on, et, et see on võib-olla see küsimus. No meil on kas koolist kuskilt, aga ma ei tea, kuidas täpselt, võib-olla asi selles ka, et millise riiklik süsteem on ikkagi niivõrd soodne teatriinimeste jooksja teatriüliõpilaste jaoks, et, et lihtsalt on nagu ära hellitatud. Ja tõepoolest noh, Inglismaal on ikka olukord ju selline, et, et sa lõpetad teatrikooli, tahad oma lavastust teha siis no mitte sulle ei pakuta seda kohta, et kui sa seda teed, vaid sa paned oma, kui sul on mingi korter, isiklik, sa paned selle panti, et raha saada ja tähendab, see on nagu tunduvalt keerulisem asi ja siis loomulikult siis tekib nagu vajadus juba sealt sõna võtta karmimatel teemal, et me oleme liiga ära hellitatud, iste. Andres Noormets Et ma mõtlen seda, et kui ütleme ida võitluskunstid, mis valdavad tehnikaid, mis võivad olla noh, inimese elule, letaalsed neid õpetatakse tavaliselt kohtades, mille nimed on kloostrid. See tähendab seda, et need inimesed, kelle kätte antakse mingisugused tehnikad ja ja võimalused teiste inimeste elu muuta peavad saama enne ise muudetud, see tähendab, et Nende vaimne olemine peab olema piisavalt kindel selleks, et nende kätte niisugune tehnika anda. Tihti on mul tunne, et meil tulevad teatrisse inimesed, kelle kätte on antud tehnikad. Ja nad ei oskagi nendega midagi peale hakata, sest seal taga pole veel inimest kes selle tehnikaga oskaks midagi teha, selle tehnika läbi kõneleda. Selles suhtes on Jaanil väga õigus, et on vaja näitlejat kui autorit. Sest autor ei saa olla ilma selleta, et sul oleks millestki kõneleda. Ja teatrikoolis ongi võimalik tegeleda minu meelest selle kahe poolega väga edukalt. Ühtepidi on see tõesti anda piisavalt tehnikat neile kätte ja teiselt poolt ikkagi välja puhastuda seda inimese tegelikku olemust. Seda niisugust kullatera seal sees mitte seda öelda, lämmatada mingisuguse tehnika hulgal. Või samas, et noh, ainult puhastada ja öelda, et sa oled nüüd vaimsel kõrgusel ja mittevääristada seda tehnikaga, ta ei oska selle kullateraga teatrilaval midagi peale hakata, seal niisugust niisugust kahepoolset tasakaal on ilmselt väga vaja ja ilmselt see, mis kraadiseks seguneb, parajasti tempidavad. Oleneb sellest õpetaja elutunnetusest, sellest, missuguse külje aeg parajasti, et on keeranud. Lõpetuseks, mida võiks lavakoolile soovida oma 50. sünnipäeva puhul? Andres Noormets. On hea meel, et see Panso kool on siiani edasi kandnud mingisugust Akadeemilisemat olemist, aga hea oleks, kui ta sellesse Akadeemilisus ei, ei takerduks. Ma soovin talle väga suurt jõudu ja õnne ja, ja ma arvan, et asjad saavad ainult paremini minna. No mis seal ikka, tuleb lihtsalt olla rahul sellega, et Eestis on noorte huvi teatri suhtes on ikkagi jätkuvalt kõrge ja näete seda tegelikult tasubki nendele koolidele soovida, et see noorte huviliste hulk, et see ikka vähemaks jääks, ta kasvaks, sest iseenesest on see väga tore, nii et jätkuks andekaid noori nagu kõikidele meie erinevatele koolidele, et nii siia kui sinnapoole, et võib-olla tõesti, et lavakool, eks ole, ta vastutab ühe teatud akadeemilisel seest ja, ja et see on nagu tema selline noh, kaubamärki ja Viljandi koolil võib-olla teine ja, ja nukuteatril teine ja et igalühel peab olema küll jah, mingisugune oma Worf asja juures. Et noh, eks neid noori jätkub ja jätkub, aga teine asi on ka see, et, et üldiselt on ikka hädasti vaja ka ärksad uusi õppejõudusid, sest ega siis Panso kaasaegsed ei pea enam nii väga kogu aeg kõike edasi õpetama. Et seda sooviks siis koolile ja muidugi palju-palju raha sooviks teatrikoolile, sest et finantsiline pool on ka kuramuse oluline, nii et, et kui raha ei saa, olen teatri kinni. Ärni. Muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli 50. sünnipäeva puhul rääkisid näitlejakoolituse muutumisest näitlejad ja teatripedagoogid Hendrik Toompere, Andres Noormets ja Juhan Ulfsak. Edasi liigume Soome suunas. Kogu ühiskonda vapustanud sündmustele järgneb sageli aktiivne süüdlaste otsimine. Kaheksa ohvrit nõudnud Soome koolitulistamise puhul on nõiajaht jõudnud järjega filosoofideni. Kui tõsiselt saab võtta Soome haridusametnike arvamust, et just Kreeka antiikaja mõtlejad 21. sajandil Soomes toimunud veriste sündmuste süüdi olid ja kas see ka Eestis antavat filosoofia haridus puudutada võib, kommenteerib filosoofia õppejõud Leo luks. Platoni teose riik totalitaarsete süüdistustes ei ole tegelikult midagi uut. Juba Karl Popper oma teoses avatud ühiskond ja selle vaenlased tõmbas sara paralleele. Tõepoolest käsitleb Platon oma ühiskonda teatud viisil klassi ühiskonnana kuid oluline on siin mõista, et Platoni eelduseks on inimese loomuse erinevus. See tähendab, et inimesed on loomu poolest erinevad ja igaüks peab elama oma loomuse järgi oma loomust ellu viies. Ja see on siis plaatanlikus osa mas õiglus. Tõsi küll, see tähendab ka seda, et mõned inimesed, kellel hinges möllavad ihad esmajoones ei kõlba valitsejateks kuid samas ka näiteks leiad või filosoofid ei kõlba sõduriteks oma loomuse tõttu. Selline käsitlus loomupoolsest ebavõrdsusest tundub tänapäeva kontekstis poliitiliselt ebakorrektne poolest valgustusfilosoofia mõjul. Selle arengute kaudu, mida me kõike siniläbi teha käsitletakse tänapäeval inimest kui olendid, kelle loomuseks on kasutada ise oma mõistust oma elu sihi määratlemisel. See tähendab, et inimene on siis autonoomne olend, kes mõtestab ise oma eksistentsi. Loomulikult selline kontseptsioon on paljude filosoofide poolt kahtluse alla seatud, kuid vähemalt normatiivsel tasandil tahame nii mõtelda. Siit võiks siis ka tulla. Rate eelis demokraatia on selline ühiskonnakorraldus, mis annab võimalikult palju vabadust ehk võimalust ise oma elu üle otsustada. Võib juhtuda, et välised tingimused ei võimalda inimesel elada nii, nagu ta loomulikuks peab. Aga paljud inimesed elavad päeval kindlasti nii, et nad pidevalt Erreflekteeri oma elu mõtte üle elavad siis normi järgi nii tehakse, nii elatakse. Filosoofiaoht seisneb selles ja kaheldamatult on filosoofia Loht stabiilsele elule. Filosoofiaoht on selles, et ta ärgitab meid mõtlema miks-küsimusi küsima miks-küsimusi ka selles osas, kas minu elu praegu on, on õige elu, kas ma elan hästi. Kas mul on sisemine mõte? Kui inimene Neid küsimusi küsib ja leiab, et ta elab valesti või on senini valesti elanud, siis see on kindlasti suur šokk, mis võib viia ka vägevalt Nonii ja on viinud ka vägivalla inimesi. Kas me peaksime selle ohu tõttu filosoofiat taunima miks-küsimusi taunima, näiteks koolihariduses? Ka seda on Eestis arutatud. Kunagi kümmekond aastat tagasi peeti tõsine diskussioon, et kas need teemat oleks filosoofiast välja jätta või koolist tõrjuda. Mina seda küll ei poolda, mina arvan, et pigem mida kauem inimene mõtestamata elu elab, seda suurem on oht, et kui ta ükskord ärkab, siis ta näeb, et on elanud valesti ja hakkab käituma kuidagi efektiivselt. Mida varem harjutada? Inimest sellega, et ta ise määrab oma elu, teeb valikuid. Seda suurem lootus võib meil olla. Et sellised efektid jäävad tulemata. Aga garantiid ei saa muidugi anda filosoofia esimesse klassipanemisega ega ka tema ärajätmisega. Lisaks teoreetilistele õpetustele loeb selleks, kelleks inimene kasvab, loeb just kasvatus, eeskuju ja keskkond, milles ta on. Ja jätkame Soome-Eesti teemadel, tõsi küll, hoopis teises võtmes. Eestis on juba jõudnud puhkeda isegi pisuke vaidlus selle üle, kas me peaksime tähistama omariikluse algusena 28. novembri maapäev päeva 24. veebruari ja muidugi ei maksa unustada ka 20. augusti toetajaid. Soomlastel on need asjad juba ära vaieldud ja viies detsember on vabariigi aastapäevana kindlalt paigas, nagu energiatamme Otepääl. Ajakirja akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho räägibki kolmapäeval oma riigi üheksakümnendat sünnipäeva tähistava soome taustal. Milline tähendus on omariiklusele väikerahvastele ja kuhu mahuvad selles tähenduses üldse sekeldused kuupäevadega. Kui me räägime Eesti-Soome suhetest, siis üheks märksõnaks selles suhtes on kindlasti alati olnud, et Soome on Eestile olnud vanem vend kõikide heade ja halbade asjadega, mis sellega seoses kaasneb. Toomas Kiho. Millise kujundi on eestlased ise loonud Eesti Vabariigist nii see endale kui ka võib-olla inimestele, kes vaatavad meie vabariiki väljastpoolt? Eks eestlased on ju palju ja samuti neid silmi, kes vaatavad meid väljastpoolt sest ühte kujundit tõenäoliselt raskete tuua. Aga ma arvan, et mida kauem me nüüd iseseisvad oleme, seda tõhusamaks kujund läheb, mis meie enda oma riigist oleme ise loonud endale, kui kõht on täis ja janu ei vaeva ja Riia on seljas, siis inimesed kipuvad ikka paremaid mõtteid heietama, kui kui väga vaestel aegadel ja mida rohkem on inimesi, kes ei ole väga vaesed, siis seda rohkem võib loota ka riik, et tema peale mõeldakse hästi. Eks tõenäoliselt sellest on ka tingitud see meie tavaarusaam, et soomlased peavad oma riigist rohkem lugu kui eestlased. Aga ma arvan, et tegelikult peavad ka meie inimesed oma iseseisvast riigist küllalt palju lugu, et et soome muidugi olnud paljude jaoks, eriti nende jaoks, kes on olnud sunnitud elama nõukogude ajal on olnud selline vaba maa ideaal, mille poole püüelda ja aken Soome televisiooni kaudu, mis Põhja-Eestisse tuli ju Vene ajal. See aken oli ju kogu aeg, mitte kogu aeg vallaga ikka pikki aastaid valla. Et seetõttu ju teate, kuidas ja mis Soomes on. Aga eks soomlased ise ei ole ju ka olnud ilmtingimata rahul oma tolleaegse eluga, nende omakorda vaatasid kaugemale Nõukogude Liidu tollasest piiridest veel kaugemale, et eks siis see finnandiseerumine ja seega see ei, ei olnud ju ka mitte probleemideta, Soome jaoks võiks nii-öelda Eesti ja Soome mõlemad riigi jaoks on omad tõusud ja mõõnad olemas olnud, aga muidugi nii sügavat mõõna nagu meil oli viiekümneaastane okupatsiooniperioodil soomlased jumala abiga pidanud kunagi läbi elama. Mis Eestit ja Soomet me ei ole ju alati paralleelselt kulgenud ja kui vaadata veel kaugemale tagasi okupatsiooniperioodi eelsesse aega, siis riikluse loomine jällegi ja see võitluses vabadusvõitluses kätte võidetud iseseisev riik, mis meil siiski andis selgelt vabadussõjanimed, kogu eesti rahvas oli sellel hetkel seda meelt, et mingisugust sellist suurt lõhet valgete ja punaste eestlaste vahel ju. Mis Soomes oli see, palju kirevam, see iseseisvuse loomise lugu, et kui Soomet ja Eestit uuesti kõrvutada, et ajaloos on ilmselt olemas olnud aastasadade taga ka aeg, kus Eesti ja Soome rahvas oli rahvaarvu poolest umbes võrdne ja samas on rahvaarv, oli tõenäoliselt Liilastel tollel ajal, nii et kui me vaatame seda, mis on liivlaste saanud, millised sotsiaalsed muutused ütleme, kuhu on jõudnud liivlaste areng, on jõudnud soomlastama. Ja kui nende eestlaste oma, siis jumala abiga võid praegu tõdeda teistest oma siiski palju, palju sarnasem soomlaste arenguteega kui põlivest omana. Mis siis, et hiinlaste geeni tõenäoliselt kusagil lätlastest soontesse Peri edasi voola, palun arenguteid sarnaselt lähtepunktid võib-olla võib olla mitmeid ja kokkuvõttes on Eesti ja Soome vabariikide teemat siis ma arvan, et nüüd, kui mõlemad riigid pühitses oma üheksakümnendat iseseisvuspäeva et nüüd on nad päris kenad partnereid üle Soome lahe. Meie oma vabariigist rääkides, siis noh, meil on siin juba jõutud isegi pisut vaielda selle üle, et kas me võiksime hakata meie vabariigi algust tähistama siis näiteks oleksime võinud juba täitsa näiteks või kasvõi sellel kolmapäeval juba maapäev, aga või siis tuleks seda ikkagi tähistada veebruarikuus. Aga sellega seoses te mainisite ka põgusalt juba vabadussõda kui sümbolit. Kas te oleksite nõus nende inimestega, kes meenutavad nii-öelda siiski veel seda vana head eesti aega ja räägivad, et siis ikka peeti nagu riigist rohkem kui riigil oli ka teine tähendus inimeste jaoks? Igaühe nooruse aeg on kõige ilusam aeg, et sellest paljuski tulnud käse ajuti lahvatav jällegi nõukogude nostalgia, et kui inimene on noor ja veri pulbitseb ja puberteet on läbi saanud, see on ikka kõige ilusam aeg lõpuks inimese elus, et ja need, kes on toonud meile mälestused sõjaeelsest Eesti Vabariigist, sest nad kipuvadki olema ikka sellest et nende mälestused on selle tõenäoliselt Pätsi režiimi viimastest aastatest, kus riigikord oli hoopis teistsugune kui, kui praegu, et praegu me oleme ikkagi parlamentaarse demokraatia tingimustes, aga toona oli valitsemisvorm seose säravate aegadega maailma poliitikas ju hoopis teistlaadne. Seetõttu ütleme, need ideoloogilised propagandistlikud üritused, mis toonastele elanikele kindlasti turvatunnet sisendasid ja millest on tulnud tänaseks kuldse Eesti aja mõiste. Üks väga tähtis asi on see, kui te mainisite nüüd sünnipäeva kuupäevi, et et mis on otsustava tähtsusega, et me saame aru, et Eesti riigil on siiski üks üks sünd, et et see, mis 91. aastal juhtus, et see ei olnud mitte uue riigi sünnitamine, vaid sama riigi taastamine, et selles oleme ühte meelt, siis lõpuks ei ole ju nii-öelda pikas perspektiivis vahet, et kas me peame kõige armsamaks kolmekümneid aastaid või üheksakümnendaid aastaid või hoopis kahe tuhandendail aastaid. Need on kõik meie riigi arengus olulised ajad olnud. Ja sellega on selge. Kui räägime muudest tähtsatest päevadest Eesti ajaloos, siis kahtlemata pärast seda 24. veebruari selleks, et tegelikult kuigi deklareeriti Eesti riigi sündi 18. aastal sai ju Eesti riiki hakata ehitama alles pärast seda, kui äsiteks sakslased olid lahkunud 18. aasta lõpul. Nii et november 1918, kus kohas valitsusasutused said tegelikult alustada oma tööd ja siis sellele järgnes vabadussõda samuti muide alguses oli 28. novembril, aasta, siis hiljem ja vabadussõja lõpp kolmandal jaanuaril relvarahu ja, ja teisel veebruaril 20 Tartu rahu allakirjutamine, need on väga olulised päevadest tegelikult alates pärast vabadussõja lõppu sai alles normaalse riigi ülesehitamisest juttu teha. Ja täpselt sama oluline päev tegelikult on pärast okupatsiooni lõppu on 20. au 100 991, kus kohas deklareeriti jällegi iseseisvuse taastamist, nii et see on ka väga oluline kuupäev meie riikluse arengus. Pärast iseseisvuse kaotamist uuesti riik taastada. Ja muidugi oluline kuupäev on lõpuks ka 31. august 1094, kui Vene väed viimased Vene väed lahkusid Eesti baasidest, et need on. Need on nagu sellised positiivse poole kuupäevad. Kuupäevad, mis ajaloos on pöördepäevad, on olulised, aga tegelikult riigi kestmise seisukohast on oluline iga päev. Kui lähtuda, et Soome on Eestile vanem vend, siis tuleb kohe mängu tuntud tõde, et vendade suhted ei pruugi alati kõige lihtsamad olla. Kirjanik Arvo Walton arutleb järgnevalt selle üle, millised on kummagi venna suhted omariikluse algete tekkimisest saati olnud ja milline võiks olla selle suhtlemise tulevik. Ma räägiksin Soomest kui vanemast vennast. See kujund on väga mitmetahuline ja seejuures mõtlen soome all kindlasti mitte geograafilist mõistet Camite riiki, pigem rahvast või midagi kujutlusliku meie peades, kuidas me näeme Soomet kui mingisugust, väga kompleksset mõistet. Ja et Soome on meile nagu vanemaks vennaks olnud ajaloo väga paljudel etappidel olnud eeskujuks õpetajaks. Selles ma arvan, ükski eestlane ei kahtle, mul endal on pojad, on pojapojad, tütrepojad, ise olen peres noorem vend ja seepärast Need venna suhtled, on kogemuslikult olemas ja nad on muidugi väga erinevad. Teatavasti oli prantsuse revolutsioonis sellised hüüdsõnad vabadus, võrdsus, vendlus, mis minu meelest räägivad üksteisele vastu pigem kui et nad kompleksselt koos on, aga mõiste vendlus on olemas. Aga see ei pruugi üldsegi mitte katta vennad suhteid. Soome on meile jah, vanemaks vennaks, aga see läbisaamised vanema vennaga ei ole võib-olla mitte selles mõttes tüüpilised, et me teame, et vanemad vennad kipuvad õpetama kiusama sageli mõlemad koosõpetamine saab kiusamiseks ja vastupidi siis seda suhet meil nagu Soomega pole kunagi olnud. Meie läbisaamine on olnud väga ja väga rahumeelne. Iialgi pole meil nagu midagi eriti jagada olnud. Ja kui vahel kostab Eesti poolt mõni arvustav sõna- või püüd üleolev olla, siis see väljendab kindlasti vaid alaväärsus kompleksi, pigem mis ka tuleb nooremate vendade puhul arvesse. Nooremad vennad püüavad alla vanema venna sarnaselt püüavad olla sama tublid ja see teeb Neid iseäranis püüdlikuks, iseäranis tubliks olen ka seda oma poegade pealt näinud. Ja see tubliduse annab kindlasti tulemusi. Kas see nüüd kehtib ka meie suhetes Soomega? Seda võib-olla alati kindlalt väita. Aga vähemalt ideaalis seni võiks olla. Ja kui Soome poolt kostabki mingisuguseid ülemuslike, noh, ma mõtlen just venna mõttes hääli teine kord, siis on nad omamoodi põhjendatud. Ja igatahes ei tee Soome või soomlased seda kunagi avalikult lärmakalt, ei näita välja seda üleolekut või paremust, mis kahtlemata on olemas. Vahel muidugi teeme ju meie nägu. Me oleme ise targad ja meil polegi midagi õppida ja samas vaikselt ikkagi õpime. Ei mäleta, et kunagi oleks soome suhtunud meisse kiuslikult aga vahel ise kiusame end soomega. Kui laulva revolutsiooni järel oli Soome valitsus üks viimaste hulgas, kes meid riigina tunnustas siis ei tähenda see sugugi nagu soome või sellise üldmõistena või Soome rahvas oleks meid hilinenult tunnustanud, otse vastupidi. Soome toetas meid igal alal ja seda just nagu nüüd on kombeks öelda rohujuure tasandil, inimeste tasandil läbikäimise tasandil. Ja võib-olla ainult väliseestlased on Eesti riigi taasloomise jaoks rohkem ära teinud kui soomlased, kuid kindlasti mitte keegi võib olla maailmas enam kui soomlased. Ei loe ju mingite üksikute, olete riigijuhtide ettekirjutused teistele riigijuhtidele, mis on olulised kahtlemata ajaloos ja ka meie riigi taas tekkimises. Aga see ettevalmistus, mis tuli meile soomlaste kaudu, ma tahaksin Soome televisioon ja nii üle tähtsustada, nagu seda sageli tehakse. Aga just ikkagi nende inimeste kaudu ka televisioonis on ju inimesed, kellest Lähme eeskuju, kellega me arvestame. Ja selle kõige eest, ma arvan, et meil on põhjust olla soomlastele kui vanematele vendadele tänulikud. Tänu plikus ja öeldakse küll ei ole väga iseloomulik enim suhetes sageli. Aga see oleks ka meie endi suuruse väljendus, kui me ikkagi oma tänulikkust ei varja. Meid toetasid mitte ainult üksikud inimesed, sel ajal, kui meil raske oli, vaid ka terved organisatsioonid. Ja kui mingeid diplomaatilisi kanaleid hoidusid avalikult rääkimast meie olukorrast, siis tuli sellest loomulikult aru saada. Aga see moraalne panus, mis Soome meile andis, on kahtlemata tohutu vahel tavaliste selliste suhete tasemel pool irooniliselt. Aga iroonia on eestlastele iseloomulik. Vihjatakse sellele, et me käisime seal kirpu toril või et soomlased käivad siin meie head õlut ostmas ja purjutamas siis. Ma arvan, et sellele ei tohiks erilist tähelepanu küll pöörata. Me oleme nüüd juba palju aastaid korraldanud igasuguseid ühiseid üritusi soomlastega ja seal samuti meile olnud oluline. Pidustus Eesti vabariigi 90. aastapäeva tähistamiseks ja siis lausus ühe asja, mida ma ei teadnud mu sõber Matti Päts. Et veel nende äraküüditamise eelpäeval olevat Konstantin Päts teinud Soomele ettepaneku kui liitriigi moodustamiseks, mis muidugi oli lootusetult hiljaks jäänud asi riikide tasemel on jah olnud mitmesuguseid probleeme. Ja see vanema venna roll võib-olla ei avaldu mingis väga kauges ajaloos, kui me räägime sellest, et soomeugrilased olid paigutatud peaaegu kogu Euroopas igal juhul tema põhjaosas kohe jääaegade taganemisel valgusid nendele aladele ja indoeurooplased tulid sinna palju-palju aega hiljem. Kindlasti oli siin veel mingeid rahvaid ja muide ka neid ürgelement keele suurivad nimelt just Soome noored teadlased praegu. Nii et sel ajal võib-olla meie olime natuke vanemad, sest lihtsalt põhja poolt läks jää kaugemalt ära ja räägitakse ka, et osa soome hõime on lähtunud Eestist Virumaalt ja sellest on ka see Viro nimi eestlastele külge jäänud. Aga ma kindlasti räägiksin ka minu lemmikteemast soome-ugri uuringutest. Suhetes teiste vendadega, kelle suhtes ka meie sageli tunneme ennast vanema vennana ja ka siin on soomlaste edumaa olnud tohutult suur. Ma mõtlen siin just juba 19. sajandil 20.-te alguses olnud teadlaste uurimisretki soome-ugri aladele. Jah, meil on Wiedemanni, meil on Julius Mark on Ariste. Aga soomlastel oli selliseid mehi tohutult enam ja kase rahulik suhe on olnud alati soomlaste poolt heatahtlik, sama nähtav nagu suhe eestlastesse. Ja see on võib-olla soome-ugri klaste üldine joon, et nad on rahumeelsed. Harva, kui nad on omavahel sõdinud, on salud murdeid ja mari, võib-olla mingite maade pärast natuke kakelnud, mansid on olnud sõjakad, isegi Moskva näid kartnud 15. sajandil näiteks ja nii edasi, aga üldiselt jah, kõik. Me oleme nagu silmatorkavalt rahumeelsed rahvad ja see on täiesti selgelt tuntav ka meie venna suhetes. Soomlastega. Noh, võib-olla veel siis lisaksin, et vähemalt seda, mida mina tunnen, on see, et Soome on igati oma kõik see, mis seal on, loodus pisut teistmoodi romantika see tore tõsidus ja ka meie erinevused on meile kuidagi meeldivalt nähtavad. No kasvõi see, et soome huumor on enamasti ikka heatahtlike eesti huumor, natuke kibe, irooniline ja sageli sellel pinnal nagu teineteisest ei saa hästi aru. Aga ikkagi see meie vendluse vorm on tõepoolest olnud, ma arvan, ideaalilähedane. Kultuurikaja on tänaseks läbi. Saates oli juttu lavakunstikateedri katsumustest, koolitada publiku nõudmisele vastavaid näitlejaid viimase 50 aasta jooksul ning sellest, mismoodi on omariiklus mõjunud eestlastele ja soomlastele. Saate panid kokku kätkenud Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Saate teemadel on arvamused teretulnud e-posti aadressil kultuuriga ja et R R punkt ee. Saade on samuti järelkuulata vikerraadio koduleheküljel kuulmiseni juba järgmisel nädalal.