Kirikuelu tere õhtust, head kuulajad. Ilusat esimest adventi kõigile. Tänase saatega läheme külla teoloog Toomas Paulile. Räägime advendiaja tähendusest tänapäeva inimesele advendiajast kui paastuajast, jõulude ootamisest ning kingituste tegemise vajalikkusest. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Astume nüüd üheskoos luteri kiriku vaimuliku Toomas Pauli elutuppa, et teada saada, kuidas tema advendi ja jõuluaega meie aja inimese jaoks lahti mõtestada. Me teame, et on inimesi, kes ootavad advendiaega, võtavad jõuluaega väga seda valget, ilusat aega ja teisi jällegi, kes kardavad hirmsasti, et nüüd tuleb hakata jälle kingitusi otsima ja tuleb teha palju ettevalmistusi. Et kumba rühma nüüd te ise kuulute, kas te ootate või kardate neid jõule ja seda advendiaega? Kui nõndamoodi sõnastada, et kes ootavad, et lund ja teiselt poolt, kes kardavad kinkimise kohustust, siis on selles mõttes sissejuhatuseks väga ilus dihhotoomia, sest ma ei mahu kumbagi nendest. Sest jõulud on praegu muutunud, et niisuguseks üldrahvalikuks ja isegi mitte rahvalikuks, vaid ülemaailmseks globaliseerunud, nõnda et neid saab pidada vähemalt Kaug-Idas, ilma mingisugused tõrked Jaapanis niisama suure ostu ja kinkimise tähe all muhameedlaste muidugi on siin omad väiksed tõrked, aga üldiselt ongi nõnda, et jõulud on ikkagi suur kaubanduslik ettevõtmine ja Eestis on see tagasihoidlikum, siin ikkagi advendiküünla süütamine linnades suurtel puudelise puuduvaksega ikkagi alles novembri lõpul paigale. Aga mujal on ju see tingeltangel ja jõululugude Leyerdamine juba täies hoos, nii et mida seal oodata üldse olla? Ma ütleksin nõnda, et oodati kunagi varem, aga praegu ma küll ei leia üldse, et keegi midagi ootaks. Aga üldiselt mulle tundub, et ega neid väga ei häiri ka see, et on selline suur sigin-sagin nüüd jõulude ümber ja juba advendiajal on väga palju seda jõulutemaatikat, jõulumuusikat ümberringi korstnas. See on ainuke asi, mis kristlusest järgi on jäänud kogu rahva jaoks, sest et jõulukirikusse kahju väga palju ei tulda ja lõpuks on see täiesti mõistetav, et kui sa seda püha ööd oled kaubanduskeskuses igasugustes tipp esitustes kuulnud, et juba kaks kuud mis hädapärast sa siis mingisuguse kohaliku koori või siis veel kogunisti mitmehäälse rahvahulga esituses teda lähed, isega karaoket tegema? See tähendab, ega meilt kõike head ei saa, keegi ei pea suurt reedet niisugusega devusega see jää ristirahva jaoks, kui me midagi on niisugust üldist ja kui seal ei ole ta niivõrd vaimulik, kui me tahaksime. Gabist kõike head korraga ei saa. Kui rääkida nüüd veel advendiaja tähendusest sellest kiriklikust poolest, siis me teame, et alates tänasest on kirikus kasutusel paastuaja värvid või siis kannatusaja värvid violetne. Miks see nõnda? See on üks relikt, mida tõepoolest peaksid ja võiksid küsida kõik teisedki, kes kiriku uksest sellel ajal sisse astuvad. Õigeusu kirikus on väike paast tõepoolest enne jõulu. Ja niimoodi ta oli ka katoliku kirikus. See tähendas ettevalmistust, seismist, ettevalmistust nii nagu paastumine ikka. Paastumine ei ole jumalale meelepärase teo tegemine, nii nagu teda juutluses tõlgendatakse, vaid pigemini võiks teda võtta psüühika teisendamise jaoks. Kui inimesel kõht ei ole liiga täis, siis teadvus mingil määral kah on teistsugune, nii nagu hingamisharjutused annavad teadvuse teisenemise ja veel palju lühema aja jooksul. Aga kui praegu hakata rääkima sellest ärge advendiajal nii palju sööge, siis tundub see liiga sarnase naastu vaba päevaga või autovaba päevaga. Ühesõnaga ajuvaba jutt. Sest mida tähendab üks päev pärast suurt tänupüha Brassingut USA-s? Jätta siis need poodi minema, et see on nagu peaparandus. Ja, ja see tähendab, et kui öelda praegu inimestele, et ärge ostke, ärge sööge nii head, et siis jõulupraad paremini maitseks. Mis tema usule tähendab, et kui mõelda, et kõik asjad ajaga teisenevad, siis praegu võiks see paastumine ja see on tõenäoliselt palju raskem kui mõnedest toiduainetest loobumine olla näiteks teleka kinnikatmine. Et kui paneks täna tükikese peale ekraanile ja lahti, teeks alles jõululaupäeval, et vaadata jõuluülekannet, kui on juba jõulukirikus käidud enne seda ma ei mõtle, et nüüd see ainukene võimalus oleks, aga kui rääkida paastust kui millestki loobumisest, et oma vaimu teisendada, kas peab iga õhtu vaatama seda niinimetatud uudistesaadet, kus on täpselt seesama kuskile midagi üle ujutatud, et keegi on pantvangi võetud? Mingi pomm on jälle kuskilt plahvatanud nii rutiinselt igast õhtust teise või siis kõike seda muud, mida me sealt näeme, kuuleme. Tähendab, kui üldse rääkida paastumisest, siis ma arvan, et võiks selle külje pealt otsida. Kas ise panete teleka kinni nüüd kuni jõuludeni? Eks minuga ole nii nagu tohtriga, kes ütleb, et suitsetamine rikub teie kopse ja tõmbab ise edasi see tähendab, et noh mina teda peaaegu ei teegi lahti ja sellepärast siin ei oleks mul ka mingi probleem, kui ma üldse ei vaataks teda, aga tahaks ikka omme vaadata osooni saadet. Nii et ma arvan, et siin ma ei tähtsustaks ka seda teleka kinni või lahti olemist, sest siin küsimus on ehk pigemini selles, et kui me tahame midagi meie elus võiks muutuda või et me saaksime üldse eeldusi selleks, et, et natukenegi kõrvalt vaadata, siis peaks leidma selle, millest me sõltume. Mis meid rutiinselt mõjutab. Ja siis selle koha pealt edasi minema. Paljudel on kindlasti see heaks tõukeks näiteks loobuda suitsetamisest võiks ju olla? Võiks olla küll, aga üldiselt on see oht vist ette religiooni katsutakse kasutada mingite muude asjade läbisurumiseks või, või levitamiseks või. Ma tooksin natukene Butaalse võrdluse kui noormees ei taha kuidagimoodi hambaid pesta, ema manitseb küll, sul tuleb suust paha lõhna. Ja, aga kui ta siis armub ja kui siis ta taipab, et võib-olla tüdrukud ei lase teda ennast suhtlema. Ma arvan, et siis ei ole eriti palju vaja teda manitseda enam, sest nüüd ta näeb selle asjaga küll ja küll vaeva. Ja see tähendab, et kahtlemata võiks usk ja suhe jumalaga mõndagi inimeste elus muuta. Aga me ei tohiks sellest otsast alata. Ta, sest Jeesus ütleb ikka väga selgesti nõudke esiti jumala riiki ja tema õigust ja seda kõike muud antakse teile pealegi midagi leida, mida peale antakse ja sealt hakata siis küsima, et kas siis seda asja ennast kalka vaja läheks. Siis on lihtsalt teisipidi pöörata. Mõned kombed, ka kirikus süüdatakse täna esimene küünal, tegelikult juba süüdati ja järgmisel päeval teinegi minul, et kust see komme tuleb? Möödunud sajandist õieti ülemöödunud sajandisse tähendab 19. sajandil, kui advent muutub niisuguseks perekondlikuks ja hubaseks koosviibimise ajaks ja kui lastele hakatakse rääkima jõulude ootamisest ja koos lastega ise jõulupühi ootama. Sest adventus ladina keeles on tulemine ja algselt seda sõna ei kasutatud üldse jõulupühadeootuse suhtes, vaid epifaania, see tähendab Kristuse ilmumise püha kuuenda jaanuari. Nii et sinna tuleks kuus advendipühapäeva. Nii et see on niisugune, nii nagu kirikuaasta kujuneminegi olnud protsess, mis aeg-ajalt täieneb või teiseneb. Ja need küünlad on nõnda, et nende arvu järgi on ju lihtne kohe näha, kui kaugel see advendiaeg on oma järjega? Oli siin juttu juba sellest ka, et see jõulumuusika ümbritseb meid juba kõikjal kaubanduskeskustes ja polegi midagi erilist enam, kui me jõuluõhtul kirikusse läheme. Aga millist jõulumuusikat teie kuulata, kui üldse advendiajal? Jõulud mingil kombel viivad tagasi lapsepõlve need laulud, mis on kunagi seal õpitut, mida peast oskad. Mis on kõrvus, ei tahaks just ja täpselt niisugusena. Ja see tähendab, et kui ma midagi kuulan, hea meelega, siis kahtlemata uusi asju ka. Aga need vanad head olgu või naiivsed jõululaulud on ikkagi need, mis selle fiilingu annavad. Kuulamegi siia Toomas Pauliga jutuajamise vahepeale üht naiivset jõululaulu 19. sajandi keskpaigast, aga et praegu on aasta 2007, siis mõnevõrra uuemas kuues teeks Sixon esitaja ja laulu pealkiri eesti keeles, oh Petlemm väike linnake. Jätkame vestlust teoloog Toomas Pauliga advendi ja jõuluaja teemal tema kodus. Advendiaeg on nüüd see periood ilmselt, mil kõige aktiivsemalt käiakse poodides ja ostetakse oma lähedastele midagi ilusat, midagi, mis võiks jääda võib-olla kauaks, võib-olla midagi praktilist, mis härra kasutatakse. Aga see kinkimine ja jõulud ja kristluse tulek, et kuidas teie olete mõtestanud seda läbi enda jaoks, mismoodi see tervikuks muutub? Kui Paulus õhutab Korintose kogudust, et nad Jeruusalemma vaeste jaoks midagi kokku paneksid siis ta kasutab kõikvõimalikke asju, et nende südametunnistusele koputada. Ja selle lõpul on nii, nagu Pauluse puhul tihtipeale juhtub, et ükskõik kui halbadest või ebamugavatest asjadest ta räägib siis, kui ta oma pilgu ülesse tõstab, tuleb sealt midagi tõeliselt ilusat. Seal on aga tänu olgu jumalale tema ütlemata suure anni eest. See ilmselt on olnud niisuguse kinkimise ja sellest tuleva rõõmu taga rõõm jumala kingitusest, et tema tuleb ja meist hoolib, et meile antaks konkreetne lootuse alus. Ja selle niisuguse abstraktse rõõmu väljenduseks on Ta katsud siis ka rõõmustada, teisi lapsi on, seda oli vähemalt kergem siis, kui nad veel ei kirjutanud nii pikki kirju ja nii konkreetsete tellimustega. Sest üks on need liiga konkreetseks minevat soovid, mille puhul jääb ootuse üllatuse moment täna. Aga seal tuleb lisaks see külget. Arenenumatas maades on kauplused, mis ostavad tagasi kingitusi ja mind täitsa üllatas, see on 30 aastat tagasi või siis, kui ma raadio kaudu soome keelt hoolega õppisin. Et seal neid teatati kuu kohta saad viia oma tarbetud kingid. Ma arvan, et käpikud, mida oli tädi kudunud ja mis seniste paigatud tasemele said rõõmustasid võib-olla isegi rohkem saajad. Aga ega me sinna tagasi saa. Kui me oleme juba niisuguses üle söönud, ajas sisse, siis rõõmustage selle üle, et mõlema niisugused rõõmsad, paksukesed ja kõike saanud, mida Me tahame. Sest kui see tagasiminek oleks, siis on niimoodi, et Ameerika majanduse hindamine käib selle järgi, kas jõuluostud on eelmisest aastast suuremate rahasummadega või väiksemad, aga, ja seda nimetatakse ikkagi suureks löögiks, kui jõuluööl ka joosta. Sest just angloameerika maades on niisugustest tarbekaupadest kolmandik jõulueelsesse müüki kuulub. Ma olen ise olnud kimpus selliste jõulukingituste valimisega tuttavatele, et ma tean, et kõik on inimestel olemas, raha tegelikult inimestel ka üha rohkem ja rohkem ja need tarbeesemeid, mida mina võib-olla ostaksin kingituseks on ka ilmselt ammugi olemas. Et mida ma siis kingin, mida näiteks teie tahaksite jõuluks kingiks? Jah, see ei ole üldse kerge küsimus, sest see on iseloomulik, et päris kõike ei raatsi endale osta, aga teiselt poolt jälle Need on ka nii kallis, mida ei saa vägagi. Jah, just, ja, ja nende väljaütlemine, kingiküsimine on, on ka parasjagu delikaatne, lapsed teevad seda muidugi ilma igasuguste tõrgeteta. Ta, aga täiskasvanutega on see hoopis teistsugune, nii et. Eks kinkimisega ole sedasi vistet kingid ikka seda, mis endale meeldib. Ja neid inimesi, kes suudavad tabada teise inimese maitset, vajadust tema olukorda sisse elada on üsna vähe ja nähtavasti see on üks heategevuse niisukese elavustamise tagamaid. Miks jõuluajal hea meelega antakse ja ohverdatakse, sest kui sa nendele oma lähedastele midagi ei saa niikuinii teha, siis annad neile, kelleni võib olla, isiklikult ei ulata, aga mingi organisatsiooni kaudu ehk jõuab see mida nemad vajavad, sest ega siin otse ei ole kerge leidagi seda, keda keda saaks ja võiks toetada. Huvitav ka, et inimestel just selline soov aidata vaeseid tekib jõulude ajal. Essesoon nähtavasti mitmest komponendist koos. Ja kui tahta õel olla, siis võib seda tõlgendada nii nagu ühena sellest, et üle ajab, et see kinnitab seda, et mina ei kuulu nende hulka, kes vajavad, kes tuttavad, et ometigi saaks ka humanitaarabipakikese, noh nii nagu 15 aastat tagasi oli suur asi, kui said kohvi näiteks või või, või siis snickerseid, mis küll olid tähtaja ületanud, aga kõlbasid täiesti süüa. Nii et siin on tõenäoselt nii sellist tõelist headust kui ka hooajalist, et noh, praegu ongi hea tegemise aeg. Toomas Paur, mida te ise nüüd sellel advendiajal ja jõuluajal teete, olete emeriitõpetaja, aga ma saan aru, et päevad on sellegipoolest tööde tegemisi täis. Eks osalt on siia-sinna võimalik minna ka Tallinna jaanis ja mu oma Sutlepa kabelis vabaõhumuuseumis pidada seal otse jõuluteenistusi või advenditeenistusi. Ja mõned lood tuleb kirjutada ajakirjandusele. See ongi minu enda jaoks olnud nüüd selle uue elufaasi üsna oluline komponent. Ja ega väga palju kõike ei suuda ka, nii et nendest tegemistest täitsa jätkub. Nii et jõuluõhtul lihtsalt kirikusse minna ei saa. Või saab juba? Saab ikka jõuluõhtul lähen ikkagi kirikusse, sest mis erinevus on senisega ja arvatavasti on ta praegu ka nendel, kes on täie koormaga ametis, on see jõuluõhtu jutluseks, tahtsin hoida ikkagi midagi mingisugust poendiga mõttekest ja küll seda on raske, kui tulevad koolid, palun peo meile jõuluaktus ja igasugused jõulupuud, tähendab need kõik jõulud peetakse ju enne jõule ära. Ja katsu sa siis hoida seda oma mõtetest, nii et sa seda kah kogemata ära ei räägi. Nii et jõulud on vaimuliku jaoks muidugi niisugune väga ühest küljest tihe aeg, aga teiselt poolt ka aed, kus pead kartma, et sa kordad ennast. Ja noh, kui võtta näiteks vaikne nädal, seal on sündmustik seal asjad arenevad ja edenevad, aga rääkida ainult ja ikka ja jälle jõuludest, jõuludest, jõuludest. Noh, see on, see on omaette ülesanne jälle. Esimesel advendil sõideti täna juba küünlad mitmel pool Eesti linnades, olevites jällegi vaimulikult, pidin midagi ütlema ja midagi rääkima, midagi head soovima. Mida teie sooviksite esimese advendi puhul raadiokuulajatele mõrvasid? Et seda on siin raadio kuulajatel isegi kergem soovida kui niisugusel kombel linnaväljakul. Kui esimest korda Tallinnas Raekoja platsil küünal süüdati, siis ma olin ka seal kohal ja seal olid tere kohal ja kandis selle üle ja see oli noh, niisugune uus ja põnev sündmus ja seal väga ilusasti oli see kuidagimoodi ilma lavastamata välja tuli. Niikui küünal sai põlema pandud kas sadama lund, ilusat paksu lund ja noh, valgustusega oli see tõepoolest niisugune väga efektne. Mida soovida on, et kõigist nendest väikestest muredest ja rõõmudest, mida jõuluaeg meile kaasa tuua võiks püüaksid inimesed sammukese selle sündmuse enda mõistmise ja, ja niisugusse oma ellu saamise poolastuda, sest lõppude lõpuks on see ju Jeesuse sünd, mis tähendab, et jumal tõepoolest nõnda inimestest hoolib. Nii palju nendelt loodab, et ta ise on nõus inimeseks saama inimlapseks sündima, et meist võiksid jumala lapsed saada. Soovin, et meist kõigist võiksid jumala lapsed saada. Aitäh Luteri kiriku vaimulikule, teoloog Toomas Paulile tänase kirikujalu salvestasime Toomas Pauli kodus. Rahulikku jõulude ootust sellessegi perre soovib saatejuht Meelis Süld.