Keelekõrv, kui on liberaalsus või konservatiivsus, siis tekib küsimus, kumba peaks rohkem olema. Ja kas ei ole siis nii-öelda ühe professori arvates need kukuki tema suust ja sulest näppudest ainult kuldmune selle järgi tuleb eesti keele õpetaja. Rohkem peaks olema igal juhul konservatiivsus. Tasakaalu ei vii meid ja viis. Ilgelt. Legendi mina leian seda, et nii nagu on valdkondadega on valdkondi, kus on vaja rohkem liberaalsust, on valdkondi, kus vaja rohkem konservatiivsust on ka ajalises mõõtmes, et on perioode, kus on vaja rohkem konservatiivsust ja perioode, kus on vaja rohkem liberaalsust. Tervist siin toimetaja maris Johannes Se kirglik arupidamine toimus ajakirjanike liidu keeletoimkonnas kus möödunud nädalal peaesinejaks oli semiootik ja kirjastuse tänapäev, toimetaja ning keelekaitseühingu ajakirja koostaja Priit Põhjala. Annamegi teile kuulata helilõike arutelult vaheldumisi Priit Põhjala ettekandega teemal keeleline konservatiivsus ja liberaalsus. Meie vestlused Taustaks, tuletan meelde, et äsja on ilmunud keeleteadlase Arvi tavast artikkel mis soosib keelelist liberaalsust ja kunstiteadlase Jüri Kuuskemaa konservatiivse hoiakuga kirjatöökeelest mõlemad ajalehes Postimees. Aga alustame Priit põhjalaga. Konservatiivsus liberaalsus keeles. Aga võib-olla natuke abi sellest, kui ma defineerinud, mida mina täna liberaalsuse ja konservatiivsuse all mõistan. Keeleline konservatiivsus on minu jaoks ennekõike alalhoidlikkus keeles kirjakeele lembus ettevaatuskeele muutuste suhtes ja püüa neid muutusi hästi teadlikult suunata. Keeleline liberaalsus seevastu on keele spontaanse arengu õigeks pidamine peamiselt kõnekeele pinnalt võrsuvatesse keelelistesse muutustesse tolerantselt suhtumine. Ja mis seal salata, hästi sageli. Ehitataksegi keelelise konservatiivsuse, keelelise liberaalsuse vahele kõrge müür. Need ongi justkui kaks äärmust kaks äärmust, millel ei ole teineteisele mitte kui midagi pakkuda. Hästi sageli taandub keelelise konservatiivsuse-liberaalsuse problemaatika Sis vastastikusele ärapanemisele kasutada seda viimasel ajal populaarset mõistet. Ja mitu keeleteadlaste hulgas või keeleinimeste hulgas. Et see, see temaatika on ju sage arutlusainega inimeste hulgas kes ei ole keelega seotud väga tihedalt erialaselt, kellel ikkagi meeldime nende probleemide üle arutada. Just nende puhul on neid vigu, millest ma nüüd hakkan rääkima, väga tihti märgata. Ja asi on nimelt selles, et sageli liberaalid süüdistavad konservatiive keelelises agi vallas. Konservatiivid aga arvavad, et liberaalid teevad keelega surmasõitu. Liberaalid nimetavad konservatiive halvasti varjatud põlgusega keele valvuritegsburistideks. Siis tiitlid, millega ka lennastan teinekord õnnistatud. Samas kui keelevalvurid arvavad salamisi, et liberaalsed vaated keelel on tegelikult seotud oskamatusele viitsimatusega keelt vormingute kohaselt hallata. Et kui ei suuda või ei viitsi keelt nii-öelda õigesti, see tähendab normingute järgi kasutada, siis on ju lihtne viidata keele või sõnavabadusele oma liberaalsetele vaadetele. Hea on öelda, et ma ei ole keeleliselt küündimatu, ma olen lihtsalt liberaal. Minu arvates on just vajalik mõista, et keele normaalseks funktsioneerimiseks on ühtaegu vajani, konservatiivseid kui ka liberaalseid vaateid. Selleks, et seda mõista, tuleb võib-olla alustada pisut kaugemalt vaadata uurida keelt natuke teistsuguses teistsugustest tahkudest. Ja siis me paneme tegelikult tähele, et keel ongi üks paradokse tullis fenomen. Võiks öelda dialektiliselt seaduspärade kogum ja nendele dialektilistele seaduspäradele ehitub kogu keel. Ükskõik kas me räägime siis keeles kui süsteemist või keeles kui funktsioonist. Toimetaja käes on käärid. Katkestan omavoliliselt Priit Põhjala jutu, et kuulatada keeletoimkonna arutelu, mis järgnes ettekandele. Minu nimi on Heido Ots, kes heid, otsan heid, Otson kirjastaja, toimetaja, tõlkija, hariduselt insener ja sedakaudu suhtub keelesse kui niisugusesse loodusliku ilu nähtusesse natukene skeptiliselt ja pigem pean keelt inimestevaheliseks suhtlusvahendiks, mis peab seda suhtlust võimaldama, mitte häirima, mitte hägustama. Ja vahel öeldakse selle kohta karikeerivalt oponentide poolt, et noh, teadagi keele kui tööriistamees sellega on asja olemust peaaegu tabatud, tähendab keel, tegelikult on ikkagi vahend tööriist. Seega inimestevahelises suhtluses sellise vähe müstifitseerima lähenemise puhul minule tunduvad need jõudude ägedad rünnakud tähendab konservatiivide, liberaalide ägedad rünnakud üksteise vastu võrdlemisi mõtet. Sest neid võib lugeda vastandite võitluseks siis, kui keelt kujutada, ette ühe suure kastina sisust ründavad liberaalid, teiselt poolt konservatiivid. Tegelikult räägitakse eri asjadest. Kahjuks ei saa siin eesti terminitega praegu edasi minna. Sellepärast et meil on õnnetud terminid kirjakeel ja kõnekeel pandud tähendama täiesti erinevaid mõisteid. Kirjakeel ei tähista kirjutatud keelt ja kõnekeel ei tähista kõneldud keelt. Ma kasutaksin praegu siin jällegist standardkeelt ja Kollokviaal keelt nagu inglased seda kasutavad ja see keele stratifikatsioon on osutunud võrdlemisi viljakaks. Ja kui võtta nüüd normikeel selleks keele ülemiseks kihiks siis see konservatiivsus alalhoidlikkus on suunatud põhiliselt sellele kas teadlikult või alateadlikult jaa, liberaalsus, kaitse. Kaplinski räägib emakeelest, vastandades seda nagu korrastatud keelel, et see on niisugune spontaanne looduslik, nagu metsataoline asi ja see, mille vastu tema kirglikult võitleb, on on siis pargitaoline asi, eks ole, mis, kus on inimese korrastav käsipuid väänanud, vägistanud ja nii aga pargilonama funktsioon olemas. Teine paralleel oleks riietuses, tähendab kui inimesel on see niinimetatud käsu või lohakas kodune riietus, väljaveninud dressipüksid, võib-olla ka mitte väga välja veninud kodune kittelkleit, eks ole, see on niisugune looduslik, iseenesest tekkiv mugav asi. Ja siis on viigipüksid ja kuidagi niuksed, teravat kraed, kus lipsudega, eks ole, rääkimata veel vrakist kikilipsust. Ma ei usu, et looduslikus eest võitlejad tahaksid ära keelata selle korraliku riietumise või tahaksid ära keelata pargid. Aga nad kuidagi hoogsalt ründavad neid nähtusi ja vastandavad neid siis sellele looduslikkusele. Inglased suhtuvad oma Kollokviaal ja standard Stodifikatsiooni väga rahulikult. Nad ei hoia kokku ilusaid väljendeid koloniaalkeele suhtes, et see on loomulik, looduslik, elav, pulbitsev keelekatel, kuhu ei ole kellelgi asja ühelgi keele korrastel, tänapäeva Johnsonitel ega, ega ühelgi laske sellel olla lasta keeb ja sealt on aeg-ajalt väga ilusaid asju noppida, mis on mõistlikud, kasulikud keelele ja neid saab ülendada siis. Standard võtta sealt üle need asjad, mitte kõik, kõik niisugust sopast vahtu sealt ei tõsteta kulbiga otsekohe automaatselt selle looduslikkuse pärast standardkeelde üle. Nii et sedakaudu jääb arusaamatuks Kaplinski raev niisuguste korrastatud süsteemsete terminite suhtes. Et neid ei tohi olla, tähendab, peab olema lillehernes ja peab olema mis tal, seal nad kõik on enamasti nad genitiivset liitumist. Kohe kuulete ka vastuväiteid, Heido Otsale, aga praegu jätkab Priit Põhjala. Ja kui keele kohta on üldse mingit tõde, siis see tõde ongi vastandlike protsesside seisukohtade vasturääkivusi ühenduses. Ja nad on selle kohta äkki mõned näited. Et esiteks loomulikult. Keel on ühtaegu nii individuaalne kui ka kollektiivne et ühest küljest on oma arengus üksikisikuülene tema tahtest sõltumatu ühiskondlik nähtus aga samas on ta iga inimese oma. Keelata ei ole mõeldav indiviidi sisemine ei ole mõeldav TEMA subjektiivne keeleline väljendus. Aga ometi see individuaalne väljendus. Indiviidi keel allub kollektiivsele keelekasutusele. Mitte küll sajaprotsendiliselt, aga suurel määral siiski. Ja kollektiivne keelekasutus on kõikide indiviidide keelekasutust summa. Nii et keel on ühtaegu nii individuaalne kui kollektiivne. Veel üks paradoks keel on ühtaegu nii lihtne kui raskem. Keele lihtsusest rääkides räägitakse tihti sellest, kuidas lapsed keele omandavad. Nad omandavad selle kiiresti ja märkamatult sangeel, millesse nad sünnivad. Kui me räägime, siis nende esimesest keelest. Just see on üks põhjuseid, miks me sageli nimetame eesti, vene, prantsuse ja muid rahvuskeeli just loomulikeks keeldaks. Loomulikult ainult sellepärast, et me omandame nad nii iseenesestmõistetavalt tähelepandamatult aga samas miks keel on raske kilo raske sellepärast, et on täiesti võimatu mingit keelt isegi emakeelt, rääkimata mõnest võõrkeeles täiesti selgeks saada. Ma arvan, et isegi kogenum eesti filoloogi ei ta kõik eesti keele reegleid, sõnu, nüansse ja isegi parim keeletoimetaja põrkub aeg-ajalt mingitele tekstikohtadele, kus ta kaotab enesekindluse, tunnetab oma nõrkust. Et igal keeletoimetajal on keeles mingid alad, kus ta ei tunne ennast nii kindlalt. Ja veel üks keelele omane vastuolu, et igas keeles leiavad aset 92 vastassuunalist protsessi eemaldumine teistest keeltest ja nendele lähenemine miks need protsessid pidevalt toimuvad põhjused on kindlasti palju, näiteks võib tuua siis sellelt eemaldumise põhjuseks on identiteediloome, mis toimub suures osas keele kaudu. See tähendab vastandumist võõrale enese identifitseerimist võõrale eristudes. Ja üks vahend, mida selle abil teha on just siis oma keel. Lähenemise aluseks on aga loomulikult keelekontaktid uute keele elementide ülevõtmine koos uute elualade ülevõtmisega näiteks tehnika arenguga. Nõnda edasi don üha keele vastuolu veel natukene konkreetsem. Võiks arvata, et mida enam on keeles reegleid seda vähem on selles vabadust. See kusjuures on üks selline aksioom, millele suurest ehitub keela liberaalide ja konservatiivide vastuolu millele nad ise ehitavad selle vastuolu, aga paradoksaalsel kombel kehtib ka vastupidine. Mida rohkem on keeles reeglid, seda rohkem vabadust. Näiteks kui lauseehitus normeerid kahe reegli asemel 20 reeglit on sõnade lausesse rittaseadmise võimalusi tervelt 10 korda rohkem. Millest võib järeldada, et meil on ka 10 korda rohkem vabadust. Selline huvitav paradoks. Tuleb noor keeleteaduse doktor jällegi peaaegu niisuguse looduslikkuse loosungiga välja ütleb, et aga keda häirib väga väheseid häirib Elion Ettevõtted ja kogu see nominatiivse ees täiendiga firmanimed ja see on nii loomulik ja miks ta ei võiks ka olla, praegu ei öeldavat veel vend raamat. Aga noh, kui hakatakse ütlema, mis siis ikka siin inimene kaitseb hoopis teistsugust looduslikust, eks ole, ja et noh, mis seal nii väga närvitseda ja segada vahele on? Mina leian, et on põhjust hoida püksid viigis, on põhjust hoida standardkeel korras, tõhus suhtlemisvahend, mis ei eksita, mis on alati kindel, millega võib lagedale tulla nii mõtestatult üles ehitatud essees või teaduslikus artiklis seal ei kõlba hästi see looduslik, nii-öelda ise kasvanud tuusad, tekitaks palju vääritimõistmist. Aga keegi ei ütle, et selle pärast peaks hakkama keelekorraldaja või kes iganes vahele segama sellesse pulbitsevast elavasse, keelekatlasse. Ja kõik see seostub muidugi ka situatsioonide rakendustega, tähendab, keegi ei tohiks öelda, et et ajakirjanduse keel peab olema näiteks standardnormikeel. Ajakirjanduskeel peab peegeldama kogu spektrit, seal juhtkirjas oleks imelik, kui seal kasutatakse niisugust noh, seda pulbitsevast elavat keelt, seal tahetakse selgelt väljendada toimetuse seisukohta, see peaks olema normikeel. Aga hakata redigeerima lugejate kirju, eks ole, või mingisugust luuletaja mõtteavaldust rangete standardkeele reeglite järgi ei mitte. Ja ma usun, et näiteks Kaplinski poolt näiteks toodud Soome president Halonen on öelnud Mäo kirjutanu. Halonen ei öelnud seda kindlasti riiginõukogu ees esinedes, vaid ta võis seda öelda ajakirjaniku les niisuguses muhedas vestluses ja kirjutanu, no mis seal siis ikka, mina olen kirjutanud. Ja ma usun, et ka meie president on võimeline. Neid keelekihte vaheldama ja kikilipsuga rääkides peaks olema korrektne ja mõnes teistsuguses vestluses võib öelda, katma, midagi paberile visanud. See ei tohiks minna pureluseks, et ainult üks ja ainult teine keelekihte tuleb austada, neid tuleb ühte, tuleb hoida, teist tuleb, teine tuleb rahule jätta ja siis ongi see konservatiivsus liberaalsus keele summas tasakaalus. Ah, ma ei tea, kas ma suudan ennast kokku võtma, sest et nii palju korraga kõigest sellest, mis minu elu ja mõtteruumi kogu aeg täidab. Kõigepealt, kui esineja lõpetas, oleksin ma tahtnud plaksutada või ehk aplodeerida. Siis oleks mõranenud aplaus, aga kui plaksutamine, missis? Plaks, plaksutus, laksutamine, nii et aplaus oleks hea, kõik plaksutasid ja kõlas aplaus. Me ei teinud seda, aga ma tahtsin seda sellepärast, et see oleksin tahtnud plaksutada, sest see jutt oli palsam minu hingele ja nagu kokkuvõte sellest, mida mina jätsin tutvustavate mõneaegne keelesaate toimetaja Eesti raadios Mari Tarand. Olen mõelnud pikemat aega siin enne selle koosoleku algust kõlas korraks meil omavahelises vestluses pidin ütlema, et oi, mina olen kõigega nõus ja siis kohe kõrvalt, ei Toots, kes äsja rääkis leppisime siin vaikselt, kokkuhoid, nii selgrootu ei saa ka olla, et kõigega nõus. Ja siin ilmnebki kõik see, et see, mida me ettekandest täna kuulsime et selle spontaanse ja loova keele kooslus, selle reeglistatud ja meie väljatöötatud ja, ja töödeldud ja arendatud ja ehitatud kultuur keelega. Et see on võimalik ja näiteks minu ühe inimese sees on need mõlemad olemas. See õudne konservatiiv, mis on mulle kasvanud lapsepõlvest sisse korralikust tolleaegsest, heast eesti keele õpetusest, koolis ja kodu suhtumisest, kus õiget ja head keelt väga tähtsaks peeti. Teadmata või teadvustamata oma murdetausta läksin ma kooli ja vaidlesin õpetajaga mõne sõna üle, sest minu ema oli niiviisi rääkinud ja minu meelest see oli õige. Aga hiljem selgus, et see siiski oli murdejoon ja ei olnud õige see konservatiivsus ja teiselt poolt tegeledes kirjandusega ja luulega väga palju väga palju luulet lugenud. Olen ma aru saanud, et luule ongi see keele ülim võimalus kõik need imed, mida keelega saab teha ja kui ma keeles toimetasin, siis pidin ma väga sageli olema see kuri politseinik, sest seda nõudis enamus kuulajatest. Et miks nad nii valesti räägivad ja kirjutavad. Ja teisest küljest see, mida ettekandjaga toonitas, seal oli üks koht täpselt meelde, see oli umbes nii, et keelt ei saa parandada mitte noomimisega, vaid asja huvitavakstegemisega oli umbes nii, eks ju, see oli just see, mida mina seda keeles tehes püüdsin natukene silmas pidada ja nüüd tulles oma parempoolse naabri väga lugupeetud ka omaaegse kaastöölise eide otsa jutu juurde, kes nimetasin Jaan Kaplinski minu omaaegset nooruse ülikoolikaaslast suurt eeskuju paljudes asjades ja tema väljaütlemisi, siis ma ütleks, et üks sõna oli siin, et Kaplinski raev näiteks vodka, see lause juba ei peegeldanud seda, mida me siiski oma sisemuses oleme. Mina üldse Kaplinski puhul sõnal Rajev üldse ei kasutaks, minu arust ta on teistsugune inimene. Räägi nüüd sellest samast. Ta oli jutt, eks ole, et kas me peame tingimata tülli minema. Põrandaks? Kaplinski on sallimatu, sallivuse apologeet. Nonii, aga ma mäletan, kui ilmus väga palju aastaid tagasi Kaplinski esimene selleteemaline artikkel sirbis ja võib-olla ka vasarast tol ajal ja selle pealkiri oli minu emakeel ja mul on see hästi meeles ja mul on hästi meeles minu sisemine protest selle vastu, sest et. Ma nägin selles siis kallaletungi sellele, et koolis õpetataks korralikku eesti keelt ja kuidas ikka saab propageerida niisugune inimene, nii tark inimene, nii suur luuletaja, niisugust asja. Et nüüd on aastaid möödunud paarkümmend või 30 aastat sellest, ma olen aru saanud, mida Kaplinski tol ajal sellega mõtles. Ja mõtleme nüüdki, kõigil on õigus, aga keel on nii suur ja nii huvitav ja nii p ja nii keeruline. Et me ei saa eluilmas teda suruda niimoodi kastidesse, et kõik teavad, mis on õige, mis on vale. Seda vastuolude paradoksid, dialektikate loetelu saaks suuremaks vaata jätkata, aga mõte on siiski sama. Et keel on paradoks. Ja paljudele keelega seotud küsimustele puuduvad ühesed vastused ja seesama kehtib ka keelelise liberaalsuse-konservatiivsuse kohta. Olenemiseks arenemiseks vajab keel mõlemat, nii vabadust kui ka reegleid ning selles mõttes on pahatihti vastas leeridesse seatud konservatiivid ja liberaalid tegelikult ühes paadis. Ma meenutan siin ühe tuntud keeleteadlase tegelikult tänapäevase keeleteaduse ühe alusepanija sõnu nimelt Ferdinand usus süür ehitas oma keeleteooria suuresti sellele, et keelemärgid pidasin silmas just sõnu, peamiselt on ühtaegu nii muutumatud kui muutlikud. Muutumatud, stabiilsed, annad selleks, et inimestel oleks võimalik nende adekvaatseks suhtluseks üleüldse kasutada. Sest kujutage ette, kui me ükskõik, kas siis ruumis vajas liikudes põrguks pidevalt väga kiiretele aga sagedastele keela muutustele. Et täna räägitakse siin niimoodi, homme seal teisiti üks inimene räägib nii teine inimene naa. Kui adekvaatne võimalik kommunikatsioon, siis oleks. Et kui ühel päeval kasutame ühe objekti kohta üht sõna, teisel päeval hoopis teist sõna- ja nõnda edasi. Aga samas on ilmselgelt vaja ka seda, et keelemärgid oleks muutlikud, muutlikud sellepärast, et ühiskonna areng saaks keeles kajastuda. Et keel oleks vajadustele vastav, kommunikatsioonivahend mitte ainult olevikus, vaid ka tulevikus. Sest lõppude lõpuks, mis on keeleesimene funktsioon kelle esimene funktsioon on edastada ja talletada meie mõtteid ümbritsevast maailmast. Ja kui muutub ümbritsev maailm, siis on ju loomulik see, et, et muutub ka keel. MINA OLEN kede kõrv peab olema hääl natukene ära juba praegu hetkel vabakutseline tõlkija, toimetaja, kuma kirjastuses töötasin, siis oli meil selline juhus. Me koostasime ühte suurt luule antoloogia, et ja me andsime selle oma kirjastuse küllalt teenekale ja ja, ja meie arvates väga hoolikale keeletoimetajale siis nagu korrektooriks. Ja kui me selle tagasi saime, oli meie imestus kohutavalt suurt Taali parandanud ära nii Koidula kui Paul-Eeriku kui no absoluutselt kõik. Sest ta ütles, aga siia käib koma. Ja siit ei saa alustada suure tähega rida. Ja niimoodi oli ta siis niimoodi korralike korrektuuri kidega kõik niimoodi siia külje peale toonud kõik need oma kavadi suured-väiksed tähed. Ja, ja no muidugi me ei hakanud seda kõike tegema ja ta oli pärast tükk aega meie peale pahane. See on sissejuhatuseks minu küsimusele teile. Et kuidas on teie seisukoht, kas liberaalsus ja konservatiivsus läheb mingil moel põlvkondi mööda või ei lähe? Sest praegu on tulnud nii palju uusi termineid ja, ja, ja need on tulnud ju põhiliselt kõik inglise keelest. Osa on väga lühikesed ja väga, väga suupärased. Aga muidugi keeled, konservatiiv ei taha neid ühtegi keeles näha, ei tiimi ei keissi, hitt ja, ja kõik niisugused asjad. Aga neid on kõnes ju noh, niivõrd lihtne tarvitada, kõne on poole lühem kohe. Ja, ja vaat et kuidas Te arvate, kas selle tõttu, et nii palju uusi asju ja nii palju inglise keel on tulnud sisse, kas see lõhe läheb põlvkondade vahel? See põlvkondadevaheline lõhe, teinekord pisut ülepaisutatud, aga kahtlemata olla. Parim näide on muidugi just inglise keelest laenatud sõnad. Et kui me räägime Täiesti tavapärases aktsepteeritud ajakirjanduses standardkeelde on tulnud juba väga palju inglise laene. Peaasjalikult majanduse, tehnika. Reklaami turunduse vallast. Millest keskmine lugeja saab aru küll, saavad aru nooremad inimesed, inimesed, saab aru, keskealine põlvkond. Aga ma tean, millest ei saa aru, vanem põlvkond. Juskui tellib ajalehest, võtab selle kätte, loeb ja tal oleks justkui õigus aru saada sellest, millest kirjutatakse, aga väga tihti mingite teemade puhul, nagu ma ütlesin, tehnikamajandus tulevad liiga palju sõnu, millest ta ei saa aru. Et see piir on kindlasti olemas. Aga kas ei ole ka mõnes mõttes selline eluga kaasas käiv, et kui ma olen noorem, siis ma olen liberaalsem, mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma seda konservatiivsust endasse nagu kogun, sellepärast et ma tahaksin, et see, kus ma olen elanud, et see nagu oleks koos minuga, Kaplinski on ju ka, kes meil siin kogu aeg nagu näitlejana ja väga markantse näitena on väga hea selles mõttes, et küll ta oli ju väga suur isemõtleja, aga nüüd ma olen mitmel puhul kohanud tema sõnavõtte, kus ta ütleb, et tal on oluline, et emakeelt mõistaks tema lapselaps ja tema vanaemakeel oleks arusaadav ka nii-öelda järgmistele põlvkondadele. Keel on, mõnes mõttes ka käib nagu koos inimese arenguga või inimese enda looga, on see keelelugu ka? Ja siin on juba küsimus, et kuidas see piir jookseb hoiakute mõttes jah. Et enne oli rõhuasetus sellele, et kuidas ta jookseb arusaamise mõttes. Aga need on juba küsimus hoiakutes. Et see stereotüüp, et nooremad on liberaalsemad ja vanemad konservatiivsemad, eks ta on õige küll, sest kus need stereotüübid muidu tulevad, mis puudutab seda, et, et see ongi loomulik vanem põlvkond ei, ei saagi keeleuuendustest aru, siis nii ongi, et et igasugused uuendused on alati teatud määral valulikud ja peab olema mingi sisseelamisüleelamisperiood. Ja keele puhul ma usun, on samamoodi. Et uued sõnad paratamatult tulevad keelde ja me ei saa oodata, et kõik inimesed neist kohe hakkavad aru saama. Kas ei võiks sellesse üldse suhtuda natukene filosoofilisemalt sellesse HiKindusse sest meenutagem, et kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel, kui palju oli saksakeelseid niisuguseid sõnu, kes mäletab praegust laagrit, eks ole, mis oli hiti asemel ja kõikvõimalikke võimalikke sporditermineid, millest me praegu ei tee midagi, see niisugune jooksev laenu vabandage väljenduse eest, praht levib aja puhul minema ja sealt kinnistub standardkeelde norm keelde väga vähe, nii et ei maksa närvitseda nende hittide ja kuulide ja. Parim näide sama trükkimine või printimine, laensõnad malevad. Liberaalid räägivad teinekord keele loomulikust arenemisest loomulikult siinkohal jutumärkides ja ütlevad, et konservatiivide püüdlused keele korraldamise vallas on ebaloomulik, keelevastane vägivald. Mina siiski kaldun arvama, et päris niimoodi see ei ole, sest. Kui nüüd järele mõelda, siis keeleline konservatiivsus On keelelist liberaalsust tasakaalustava jõuna sama loomulik kui mis tahes muu jõud keeles. Selle tunnistuseks on kas või asjaolu, et nii kaua kui Inimesed on kasutanud mingeid loomulikke keeli on alati olnud ka need konservatiivsed vaated, seal olemas kiitset grammatikat ja nii edasi. Konservatiivsuse-liberaalsuse puhul on ehk oluline märgata sedagi, et mistahes vaadata me ise ei esinda. Mis tahes leerima ise ei kaldu mingil juhul ei tohi laiendada seda kõigile keelekasutusvaldkondadele. Loogiline mõistus ütleb, et siin ja seal tuleb aeg-ajalt teha ruumiga alternatiivsetele vaadetele sest on ju selgelt iga keelt, sealhulgas eesti keelt kasutatakse paljudes eri kontekstides. Ning sellest johtuvalt on igas keeles kasutada ka mitmeid kontekstist sõltuvaid erikujusid stiile, dialekte släng, oskus keeli mida tahes, kuidas iganes neid nimetatakse. Mõnes valdkonnas ju ongi justkuinii, et konservatiivsus võiks anda teed vabameelsusele. Kõige tüüpilisem näide on poeesia. Samas kui mõnes valdkonnas võiks liberaalsus et rohkem ruumi alalhoidlikkusele jällegi hästi tüüpiline näide on seadused, et oleks narr lugu, kui oma loomingus keelelise vabadusega harjunud poeet hakkaks nõudma samasugust keelelist vabadust ka seaduste kirjapanijale. Ja samamoodi narr oleks see, kui keeletoimetaja hakkaks luuleteksti remontima kirjakeelenormingut järele ajades näpuga õigekeelsussõnaraamatust järge. Et, et see oleks suurima tõenäosusega selle luuletuse surumine progruuslase sängi. Kokkuvõtteks võib-olla siis paneksingi kõigile südamele, et mõista keelt tähendab mõista, aktsepteerida keelega seotud vastuolusid. Et keele rohkem või vähem kontrollimatu areng ei tähenda, et ei ole vaja keelelist konservatiivsust. Ja konservatiivide sõnum ei tohiks kunagi olla see, et keelt peaks hoidma isolatsioonis muutustest kaitstuna. Et keel ei tohiks arendada spontaanselt, et igal juhul on keeleline liberalism teretulnud aga ainult siis, kui tasakaalustava jõuna on olemas ka keeleline konservatism. Las liberaalsed keela muutused teevad läbi selle konservatiivsuse tuleproovi. Ja siis jäävadki neist alles ainult parimad. Elle Narnower selle teoreetilise jutu pealt tahaks kohe pöörata konkreetsemaks ja küsida alates tapage keelekonverentsist, kuidas teie arvamus, et kuidas need kaks pooldust omavahel on toiminud eesti keele elus? Eesti keele puhul on alati jagunud küllalt liberaale koos väga mõjukate eeskõnelejatega nagu konservatiive kellel on omakorda tuntud ja mõjukad eeskõnelejad. Et sisuliselt on need kaks poolust üsnagi tasakaalus toimivad eesti keele säilimise ja arenemise seisukohast väga hästi. Küsimus on pigem selles, kuidas need inimesed omavahel hakkama ja läbi saavad. See ei ole nii hea. Aga selles kontekstis on üldse dialoog võimalik selle kahe pooluse vahel konservatiivide ja liberaalide vahel. Kindlasti on võimalik, seda dialoogi on aeg-ajalt juba üritatud ette võtta, et kasvõi eelmisest aastast mulle meenub mitu sõnavõttu Eesti Päevalehes ja sirbis olid püüded mingit dialoogi algatada aga lõppkokkuvõttes eriti kommentaariumide põhjal taandesse ikkagi teineteise maa tegemisele ja ma rõhutan siin just kommentaarium ja mitte keeleprofessionaalide seisukoht ehk need on sama olulised kui keeleinimeste omad. Just nende puhul on see lõhe liberaalsuse-konservatiivsuse vahel minu arust eriti tunda. Aga siiski ei ole ta nagu me otsime seda aia- ja pargi kujun kujundit pargi kujundiga püüame rääkida siis minu meelest ei ole paremat kohta kui Andrus Saareste kaunis emakeeles võetud jõe kirjeldus. Ja seal on just see olemas, et jõgi, vaba, looduslik keel voolab läbimaastikule haarates kord kusagilt midagi kaasa ka risu ja ebavajaliku kraami õgvendada mõnda kohta. No ma ei oska seda nii ilusasti peast tsiteerida, aga see on minul alati juhiks olnud see Saareste õpetus ikkagi need mõlemad mahuvad see konservatiivsuse, püüa seda meie meile nii kallis seda, mis on kunagi olnud ja minu kodus räägiti nii ja minu vanem Nad rääkisid nii, meie õpetaja õpetas meile nii. Ja siis see uus ja minu meelest on meie keelekorraldajad näiteks Eretid suutnud küllalt hästi väljendada seda, et kui peab olema üks institutsioon või organ, kes selle õigekeelsuse piiri hoiab ja ütleb, et vot nüüd nii ja mitte teisiti. Et nad siiski jälgivad seda ja kui Pole midagi parata, kui mingi koha peal kogu rahvas on ühe sõna väljenduse või viisi ära muutnud siis mingil hetkel ilmselt tuleb seda hakata lubama. Aga vaat kui nüüd just kus see piir on? Ühe korraliku haritud inimese au või väärikus või see on üks suur varandused. Kas te ei tahaks seda rõhutada, keeldaks siiski säilitama kommunikatiivse oma tõhususe suhtes? Ei tohi ära rikkuda ühelt poolt selle ülima looduslikkusega, eks ole, lillehernes nii süsteemsesse peenendunud väljenduslaadis ja teiselt poolt sissetulevate nende nende Vend raamatud. No Velmet raamat minu meelest tava, kui ütled, vend raamat on õige, ta teisele proua minu ette mõtlema ja arutama ei ole ja juttu jätkus kauemaks. Ajakirjanike liidu keeletoimkonda, kus peaesineja oli semiootik Priit Põhjala ja arutelus lõid kaasa Heido Ots, Mari Tarand, Ede Kõrgvee ja teised veel puudutasime ajakirjanike liidu keeletoimkonnas emakeeleharidust koolis nimede küsimuste ortograafia probleeme. Ajakirjanike liidu keeletoimkonda juhtis Tiit Maksim, salvestas Meelis Pungas ja tänase saate toimetaja oli maris Johannes kuulmiseni. Keelekõrv.