Ja nüüd on meil telefoniühendus maestro Eri Klasiga, kes on praegu jöötaja, Boris Jaak Oja ütleb nii palju raadiokuulajatele veel, et me oleme juba aastaid sina peal, nii et mõtlesime, et ei hakka siin eetris ka nüüd teineteist teietama. Tereeri vedeleb, no sinu kui maailmaränduri käest tuleb vist kõigepealt küsida viimaste aegade kohta. Kust tulek, kuhu minek ja mida praegusele Boriss teid. No praegu ma olen siia juhatan siin täna viimast korda Prokofjevi balleti Romeo Julia ühete pargi uues ooperimajas. Aga kust tulek, kuhu minek siis ta on üks kõvarändamine olnud viimase kuu jooksul küll, sest et saabusin ma siia hoopiski Singapuris soojas Singapuris, kus sümfooniakontserte siis kogu aeg vahepeal tiirutanud Göteborgi ja Tallinna vahet, sest Tallinnas on olnud nii televisiooni salvestusi, kammerorkestriga kui ka Valgre kontsert kui ka ooperimajas Travjaata. Ja eks eks, eks ta niisugune rändamine on olnud viimasel ajal. Nagu ma aru saan, need lennupikkused on nii suured ajavahed, et vahel võib mõni kellaaeg ka ära, ununeb. Tavaliselt just naelapea pihta, sest et selle lendamise ja ajavahega oli mul just paar päeva tagasi juurde kopsakas eemaldus, sest et tulin Tallinnasse ja Tallinnast Göteborgi nendest läbi Helsingi täiendava pidime tõusnud Tallinnas kell viis hommikul jõudsin kurgi kell kaheksa ja noh, enne kõik need üle ülelennud sealt lõunapoolkeralt siia mõjusid ka minu peale, sõitsime õhtupoole magama ja kui helises kell, siis kell sain aru, et see pole keldrisse telefon ja võtsin telefonitoru ja mis lahti? Kas sa oled juba teema, see on teel, kuhu 10 minuti pärast hakkab etendus. Saatke mulle kiirabiauto või politsei kui no igaüks auto siia tõid, tulija, ma tormasin sinna ja ja kohe see orkestri inspektor hoidis uksi lahti ooperi, ma jooksin takso pealt otse orkestri süvendisse ja nagu ma olin särgi väel, hakkasin kohe juhatama. Nii et eks üllatusi on igasugused. No see oli siis orkestri süvend, nii et seal võis särgi veel katsetada. Ta ei oleks võib-olla frakis, aga mul polnud aega, praaki vahetu või ma mõtlen, et publik seda ei näinud. Noh, nägi muidugi, aga, aga teiseksuaalses null Fraxil. Selge, aga läheme nüüd siis selle põhiteema juurde. Muidugi, kuna sa nii vähe oled siin kodumail, siis vaevalt sa tead, et me teeme siin Jaan Jansa Elgulaga vaheldumisi pühapäeviti sellist saadet nagu mul meeles veel. Ära unusta ära, ma olen iga kuu vähemalt nädal, kui mitte rohkem. Ahhaa ja seal siis korjame nii raadiokuulajate kui ka erinevate elualade inimeste käest neid muusika meenutusi, mida sinul jagub muidugi. No ma ei tea, mitte kilode, vaid tonnide kaupa. Järsku jagad mõned siis meiega? Muusika tegelikult minu elu palju palju muust ei koosnegi muusikaga tegelemisest, olgu see siis kammersümfooniline, ooperi või kergemuusika. Ja eks see elu jooksul on, on olnud küllaltki palju kõikvõimalikke lugusid. Võib-olla sellepärast see minu raamatki võrdlemisi menukalt rääkisid nii Tallinnas kui ka Soomes, sest et ma seal oma õnnestunud esinemistest rääkisin neid lugusid, mis on olnud enne ja pärast kontserti, mitte kontserdi ajal. Jah, lugusid on tõesti palju olnud ja on, jätkab edasi, sest et noh, on vägagi erinevaid lugusid, noh näiteks üks lõbus lugu oli, kui kunagi teatris pidin juhatama pajasite proloogi lenko valla paest, proovime, ta pidi laulma, Georg Ots ja see hakkab niukse. Ja siis vahelt pissis Georg Ots pea välja, küsisid, kas võib siis kas võib ja siis hakkas see proloog. Ma tulin teatrisse ja selgus, et geolgurile hääl ära ja et seda laulabki täna õhtul hoopis Tiit Kuusik. Läksin kuusiku juurde ja küsisin, kuidas läheduses noh, nagu noodis on, ära sina muretse. Küll läheb noodi järgi. No ja nii ma siis läksin sinna orkestri suhetesse kõrgesse auku ja hakkasin. Lasin tirid redelile, siis kuuliga tuli, kas need võimalused nüüd võib? Niisugune lugu neid lugusid nende? Muidugi palju ütleksin kunagi, kui ma muusikakoolis käisid minuga üks kursus minust eespool õppis Arvo Pärt, kes oli tollase veieria lõbus, lõbus ja mootorrattaga sõitja ja olime Ütlemata tõsist, sest pühakust on ta siiski üks lõbus ja normaalne inimene, tuleb meelde temaga. Kui ta saatis, oli kuskil Mineralnõje voodis, oli sanatooriumis, saatis mulle rahakaardi filharmoonia valvelauda maimesse, see raha kartuli ühele kopikale. Kuidas te saate ühte kopikat, oli ta kõvasti vaeva näinud, aga selle rahakaardi taga oli kirjutatud, kui ma läksin poest koti seda ühte kopikat, nii-öelda toom seal kirjutatud kalliseeri, saadan sulle raha. Mille peale raiskasid? Lugu, lugu oli rohkem väärt, kui ükskord tikutoos võib-olla maksis ühe kopika tol ajal? No ja võib-olla selle muide, viimasel ajal oled ka temaga kohtunud. Huumorisoon on veel ikka sealsamas. Seal samasugune seal üks üks ütlemata südamlik ja heatahtlik ja inimlik siia ja mitte mingisugune mingisugune erak nagu võib-olla teda ehk mõne pildi või jutu järgi kujutakse. Üks ütlemata soe ja hea inimene. Ja temaga on mul palju lugusid, ma mäletan, kui kunagi oleks üks ala või üks, üks pool minu. Minu võrdlemisi mitmekülgsed muusikaharrastusest puudutab ka kinomaailma, nimelt ma olen sisse mänginud üle 100 filmimuusika nii Tallinnas kui Moskvas ja Leningradis. Muuseas, Pärdi muusikast on seal päris palju. Kuni viimase filmi muskis oli pärlid seal pöörderiaadile. Kuid kuid üks silma lihtsalt mäletan, kui me tegime seda näiteks Nukufilmi ja temaga sinna muusil väike korstnapühkija ja sedapidi laulma. Himma. Aga Els Himma need kuupäevad sassi ja lindistamine juba algamas midagi teha ei olnud ja arvas, et laula sina nüüd nii kõrgelt kui saad ja ma siis laulsin tütarlapse häälega. Mul oligi muidugi kõrgemäel. Tolle 60.-te aastate ütleme noorte heliloojate põlvkond sinna kuulub just nimelt Pärt aga Venemaal sellised praegused suurkujud nagu niitke Kubai tuulina tennisist, Karetnikov, siis nende sissetulek oligi peamiselt just kinomuusikast ja väga tihti ohviv nende muusikas dirigeerimise eest vastutab ja juhtus ka väga-väga palju kõikvõimalikku trassi lugusid ka, ütleme isegi laulmisega. Mäletan üks selline populaarne televisiooni seriaal oli kesktelevisioonist oli, et juurdlust viivad läbi asjatundjad ja seal oli jälle kajal, see laulja ei tulnud kohale ja laulnud selle tiitel meloodia sisse. Venemaalt vene keeles. Nii et ka selliseid tumedaid lehekülgi minu ütleksin klassikalise muusika kino muusika vallas. Aga need leheküljed on nüüd sellised, et siit Eesti Raadio fonoteegist, neid ei ole üldse eriti kerge leida, selleks tuleb võib-olla Moskvasse sõita. Ma ei tea, kas me lõpetame ühe lauluga, mida ma tohin ise, et pakkuda sulle, mis on meil fonoteegis täiesti olemas. Esituses. Kuidas sa arvad, kas see võiks olla Chaplini tuntud small? No ei, mul selle vastu ei ole mitte midagi, sest et Chaplin annaks fantastiline inimene, kes lisaks oma filmirollidele kirjutas oma filmidele ka ise muusika ja, ja see smil, keda, mida tuntakse maailmas seda naerats, et seda peaks tema hingesoojuse ja ütleksin isegi praeguse jõulueelse meeleoluga ka ühendama, sest et mis siis rohkem rõõmu tuua nii meile endile kui ka meie peredele ja lähedastele kui üks, üks südamlik naeratus, nii et tehke, ühendame sellega ka minu jõulusoovid kõigile teistele ja homme olengi juba Tallinnas, nii et palju palju rahulikke ja rõõmsaid jõule kõigile. Aitäh, Eri Klas.