Tere, rõõmsat laupäeva eetris on kultuuriga ja mina olen Riho Lauri saar. Alustuseks olgu kohe öeldud, et meie teame kõike. Näiteks et Brasiiliast leiti just äsja-äsja seni muust maailmast täitsa eraldatuna elanud indiaanihõim. Ja kui te ikka veel ei usu, siis võime selle kinnituseks öelda näiteks, mis on kauneim lause eesti keeles. Selleks on üle oja mäele läbi oru Jõela hoialgu vastu. Kes söandab aga kultuurikojad ja muidki asju peale ilusate lausete kas või seda, et kes on see kohe-kohe eesti keelestki loetav, vihane prantsuse kirjanik, kes vihkab seksrevolutsiooni, islamit ja hipikommuuni. Ja muidugi teame kõike sellest, mis on õnn ja ministrite teeb fotograafia inimeste mäletamis võimega kõiki neid teadmisi jagamegi lahkelt järgneva tunni jooksul. Hääd kuulamist. Tänapäeval mõõdetakse inimeste väärtus tema majandusliku efektiivsuse ja erootilise potentsiaali järgi. Need sõnad kuuluvad Michell Elbeckile kes on praeguse aja kõmulisemaid ja loetamaid prantsuse kirjanikke ning kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivset sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Kolm aastat tagasi eestikeelsena ilmunud romaani võitlusvälja laienemine kõrvale tõi lõppev nädal teisegi Elbeki eestinduse. Sedakorda läbilöögiromaani elementaarosakesed. Sellest mind kirjanikust, kes vihkab üle kõige kolm asja seksrevolutsiooni, islamit ja oma hipi kommuuniga liitunud ema, rääkis kirjanduskriitik Kätlin Kaldmaaga Urve Eslas. Katkendi raamatust elementaarosakesed loeb Tõnis direl. Kasutada ühe kirjaniku kohta sõna skandaalne, see ei ole ju õigupoolest midagi enneolematut, aga prantsuse kirjanduse üheks esimeseks staar, kirjanikuks nimetatud Michel helbekist räägitakse tõepoolest jätkuvalt ja üsna palju. Ühed kriitikud nimetavad teda infoajastuga, müüks, teised jälle ütlevad, et temas on sama paljuga müüd. Kui Benny Hilli sketsides aga ometi helbet mõjub, väidetakse, et tema provokatiivseks tuleneb lihtsalt Ta õpitud tehnikast oskusest vajutada just sellele nupule, mis lugejas kired vallandub. Kätling Kaldma, kuidas siis on, kas helbek on geenius või on ta lihtsalt manipuleerija? Iga kirjaniku geenius eelkõige seisnebki selles, et oskab vajutada nendele õigetele nuppudele, mis inimestes mõtted käima panevad ja meele Ta panevad. Nii et ma arvan, et kindlasti võib öelda, et helbeke on geniaalne kirjanik aga miks mitte? Ei võiks olla geniaalne kirjanik ka suurepärane manipuleerija, sest kahtlemata kõikide oma raamatutega ta manipuleerib ja ühiskonnas välja kujunenud olukordade arusaamadega, kui ka nii-öelda indiviidi tasemel laskub inimesi isiklikes valikutesse ja kisub halastamatult tükkideks. Nii teostab elusolendi lahkamise. Tal on selleks ilmselt ka üsna valusad põhjused. Valus mälestus omaenda lapsepõlvest, helbeke on väga keerulise eluga mees. Väidetavalt sai ta sel aastal 50 aastaseks, väidetavalt sellepärast et ei ole päris kindlalt teada isegi mitte tema sünniaasta, mis on ju 20. sajandi kirjaniku kohta üsna kummaline. Tema teravad suhted temaga kohati lausa pulbitsev viha ema vastu, kes ta vanavanemate kasvatada jättis. Jäise hipi kommuuniga liitus kaevadi vastu ka tema uues raamatus elementaarosakesed kus üks tegelane on suisa ema pealt maha kirjutatud seksuaalrevolutsioon määrmonstrum, kest oma lapse koju surema jätab. Siin raamatus on jah, kaks meest, kellel on ühine ema, dženiin, võitjein uue nimega, kes tõepoolest ühe lastest koju lihtsalt oma väljaheidete ka nii-öelda olelema ja tõenäoline on, et see on mõnevõrra tema enda ema pealt maha kirjutatud ja selline väike kättemaksutorge on seal sees, aga samas see raamat ei räägi mitte ainult sellest naisest. Raamat ei räägi mitte ainult selle naise lastest, tema meestest, tema suhetest ülejäänud maailmaga. Tegelikult see naine, see ema on üks elementaarosake kõigi teiste elementaarosakeste hulgas. Mis on need elementaarosakesed, mida helbed nende all silmas peab? Ta peab silmas peaaegu kõike, et inimese elu elementaarosakesed algavad kusagilt vanavanematest, kuidas need elasid, mis nendega juhtus, kuidas sai kokku ema, kuidas kokku isa, mis mõjutas ühe elu teise elu ja kuidas need mõjud omakorda avaldasid laste peal, et see on põhimõtteliselt nagu omamoodi pisikene psühhoteraapia ringkäik ka. Ja teistpidi on need elementaarosakesed, ta võtab neid nii geeniuuringutest, Ateenast, biokeemiast, kvantmehaanikast, siin on ka väikesed lühikursused kõikvõimalikesse erinevatesse teadus harudesse. Aga vaadates selle inimese üksildust, kes nii selles raamatus kui tema teistes raamatutes esindatud on, siis tundub, et need osakesed omavahel praeguses hetkes on üsna lõdvalt seotud. Jah, seda võib öelda küll, et pärast seda teismelisuse puhanguti ja nii-öelda seda maksimaalset välismaailmaga suhtlemist inimesed tõmbuvad endasse tagasi. Aga kuivõrd tema tegelased üldse on väga väikesed välismaailmaga suhtlejad, siis pärast seda tihtipeale nad satuvadki isolatsiooni ja elavad oma pisikese piiratud korteri pindala peal edasi? See on ka üks olemisviise. Kui võrrelda nüüd seda elementaarosakeste raamatut eesti keeles varem ilmunud võitlus välja laienemisega, siis on ju märgata peategelaste puhul üsna suurt sarnasust. Mõlemad on seksuaalselt väheaktiivsed, peaaegu aasseksuaal, haalset eraklikud, endast tõmbunud. Kas see on helbeki puhul üsna tavaline karakter? On küll jah, selline mees, kes ühelt poolt justkui ihalex mingit sellist lähedust ja teistpidi tal ei õnnestu seda kuidagi saavutada. Aga siin raamatus on siiski kaks peategelast ja kui üks neist on aseksuaalne ka täiesti ära seletatud põhjustel, sest et tal ei olnud nii-öelda suhet oma emaga, siis teine neist jälle üliseksuaalne, kellel ei õnnestunud kuidagi oma seksuaalsusest välja elada, sest ta lihtsalt niivõrd kole, et keegi ei taha temaga lähemalt tegemist teha, kuni ta leiab oma unelmate naise ja, ja mõlemad vennad, päevad sellist teatavat maksimaalselt lähedust ja oma nii-öelda soovide täideminekut enne kui kõik untsu läheb. Tihti on selles raamatus helbekil kogu selle masenduse ja kriitika sees olemas justkui positiivne programm. Kui teadusrevolutsioon tappis jumala ja seksuaalrevolutsioon tappis inimese või vähemalt kõik inimliku, mis inimeses on, mille perekondlik sanda siis helbeki arvates võiks sellele kõigele järgneda uue inimliigi loomine. See ongi omamoodi utoopia, see raamat, kusjuures see on utoopia, mitte niivõrd ideaalsest inimühiskonnast, kuivõrd ideaalsest ühiskonnast, kui sellisest üld, see siin tema puhul, siis ta läheb niivõrd kaugele selles ideaalses ühiskonnas ei ole enam inimesi, et inimesed põhimõtteliselt surevad välja ja harmoonilist ühiskonda jäävad loomakloonid, kes on tehtud inimestelt võetud geenipärandi alusel. Et selle raamatu puhul ongi huvitav see prantsuse keeles ilmus 1998. aastal mil ta pani selle tegevuse nii-öelda 10 aastat edasi ja me oleme praegu aastas 2008 ja 2008 2009 on selle raamatu järgi siis need pöördeaastad, kus hakkab toimuma üleminek inimestelt kloonidele. Et elame murrangulise ajastul. Seda raamatut lugema hakates olin ma üsna skeptiliselt seisukohal, sest sellised liiga liiga üles haibitud autorid tekitavad kõhklusi ja kahtlusi, et kas asi on ikka nende kogu seda pasundamist väärt. Ja selle konkreetse raamatu järgi võib nüüd küll öelda, et helbeke on oma koha seal prantsuse kirjanduse Barnassil välja teeninud. See on ühelt poolt väga keeruline raamat, siin on tohutult palju teaduslikku temaatikat, siin on tsitaate, teadusartiklitest, kvantmehaanika kokkuvõte ja kõik võimekesid väga keerulisi keerulisi asju, mida tõtt tunnistada, tõlkija on väga hästi ära tõlkinud ja kõik on suhteliselt arusaadav. Kui nii-öelda natuke suuremad tähelepaneku lugeda. Aga siis sellega läbi põimuvad inimeste elud ja nende arengulood on kohati niivõrd valusad ja kriibivad ja panevad mõtlema nii-öelda kõige selle peale, mis meid ennast siin pisikeses Eestis ümbritseb ja mis elu siin inimesed elavad. Tekib selliseid ootamatuid paralleele ja äratundmisi. Et see on mõjuv lugu ja see on mõnus järg neile kõikvõimalikele utajatele, üks teiste hulgas ja üks väga hea utoopia teiste väga heade tootjate hulgas. Kella 11 paiku hakkas palavamaks minema. Koju tagasi jõudes võttis Michell end halvasti ja heitis pikali. Järgneva kolme nädala jooksul liigutas ta end minimaalselt. Me võime ette kujutada, et kala, kes pistab aeg-ajalt pea veest välja et õhku ahmida silmad mõne sekundi vältel enda omast täiesti erinevat paradiisliku õhu ilma. Muidugi mõista peab ta naasma oma vetikate keskele, kus kalad 11 õgivad. Kuid mõne sekundi vältel tajus ta, et on olemas teistsugune täiuslik maailm, meie maailm. 15. juuli õhtul helistas ta ruunale kuuli džässi taustal, edastas poolvenna hääl talle peene teise tasandi sõnumi. Poronol oli päris kindlasti keskea kriis. Ta kandis nahkmantleid ja kasvatas habeme ette. Soovides näidata vaata et tunneb elu, käitus ta nagu teisejärguline krimiseeria tegelane. Ta suitsetas iga Rillusid ja treenis rinnalihaseid. Enda puhul aga ei uskunud Michell absoluutselt keskea kriisi niisugust seletust. Keskeakriisi käes vaevlev mees tahab lihtsalt elada, natuke aega veel elada. Ta soovib lihtsalt veidike pikendust. Tema puhul aga oli asi selles, et tal oli kõrini. Ta ei näinud mitte ühtegi põhjust jätkamiseks. Samal õhtul leidis ta Shar nii algkoolis tehtud foto ja hakkas nutma. Koolipingis istuval poisil oli käes avatud õpik. Ta silmitses vaatajat naeratades rõõmsalt ja söakalt. Ja nii arusaamatu, kui see ka ei olnud, see poiss oli tema ise. Too poiss tegi koduseid töid. Õppis oma koolitükke tõsiselt ja usaldavalt. Taastusmaailma, avastas maailma. Ta ei kartnud maailma. Ta oli valmis asuma oma kohale inimühiskonnas. Kõike seda võis lugeda poisi pilgust. Ta kandis madala kraega kitlit. Michel hoidis pilti mitu päeva käeulatuses, see toetus vastu öölampi. Aeg on lihtlabane saladus ja kõik on korras, püüdis ta end veenda. Pilkustub rõõm ja usaldus kaovad. Puldakse madratsile lamades harjutas ta edutult kaduvust. Lapse laupäeval oli väike ümmargune süvend tuulerõugetest jäänud arm. Too arm oli kõik need aastad temaga kaasas käinud. Kus oli tõde? Keskpäevane kuumus täitis. Mis on õnn? Läinud nädalal toimus Tartu Ülikooli eetikakeskuses konverents, kus osalesid teadlased Eestist ja Soomest, kes on läbi viinud õnnealaseid uuringuid vaadelnud õnne ajalugu ning püüdnud vastata küsimusele, kas inimesel on võimalik saada senisest õnnelikumaks kultuuri kandja jaoks, mõtiskles õnneni jõudmise võimaluste üle üks konverentsil osalenu. Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor Tõnu Viik. Mis on õnn tavaliselt õnne on määratletud läbi asjade, mida inimesed ihaldavad. Nende asjade nimekiri on ka juba antiikfilosoofiast alates enam-vähem kõigile teada. Õnn arvatakse seisvat sellistes siis olukordades ja asjades nagu tunnustus, võim, raha, ilu, tervis, Aristoteles ja Platon lisavad siia veel sõpruse. Aga see on vist tänapäeval asendunud niisuguse läheduse otsinguga võib-olla kõige sagedamini seksuaalse läheduse otsinguga ja kõrge sugupuu. Aristoteles ütleb otse välja, et ilma kõrge päritolu ta nagu õnnelik võimalik olla ei ole. Meie vist seda enam niimoodi ei arva. Selline õnne määratlemine läbi asjade viib siis selleni, et me ütleme umbes nii, et juhul kui me need asjad on siis ma olen õnnelik, kui ma nüüd ei ole, siis ma ei ole õnnelik. Aga teiselt poolt võib õnne määratleda hoopis millegi sisemise kaudu. Nii arvatakse näiteks tänapäeva psühholoogias ja ja nii arvasid näiteks toikud ikkagi seletab, et õnn seisneb mingites meeleseisunditest milleks on tema arvates siis rahu ja tasakaal. Tänapäeva psühholoogid tahaksid siin rohkem näha niisugust rõõmu ja, ja joovastust, aga aga rahu ja tasakaal on selle meeleseisundi osad. Igal juhul on õnn siis midagi subjektiivset, midagi niisugust, mille ma peaaegu et saan ise tekitada ka seeneka ütleb ju, et küsimus sellest olla või mitte olla õnnelik, sõltub, aga mitte sellest, milline on olukord nende objektiivsete asjadega, mille ma siin enne ette lugesin, vaid see sõltub sellest, kuidas ma nendest asjadest mõtlen. Teiste sõnadega, mul on võimalik ennast õnnelikuks mõelda, kui ma muudan oma suhtumist asjadesse Kreeka puhul, noh näiteks loobun seal liigsetest ootustest ja lepin sellega, et kõik on kaduv ja möödub ja aga selline subjektiivne õnnetunne, seda peavad silmas vist ka need lugematud eneseabi õpikuid päeval nii palju on ja mis ka soovitavat sisuliselt ennast erinevate harjutuste abil õnnelikuks mõelda. Sagedasti pakutakse mediteerimise vormi, hingake niimoodi rahulikult ja sügavalt või kujutlege ette, et te olete mererannal ja laske päikesel oma keha soojendada. Naeratage endale peeglist harjuge endale naeratama, paitagi ennast. Sisuliselt ütleb see teooria siis õnne, subjektiivne teooria. Et õnn on suhtumise küsimus. Ja kui me soovime õnnelikud olla, siis tuleb meil enda sisemusega tööd teha selleks lihtsalt aega võtta ennast õnnelikuks nii-öelda. Ma arvan, et kumbki need variandid tegelikult ei tööta, sest nad mõlemad viivad meid niisuguse stimuleeriva praktikani. Näiteks sel hetkel, kui ma sisestan endale, et ma olen mererannas ja, ja hingan rahulikult või, või naeratan endale peeglist. Siis ega ma ju ei ei võlu ennast ära, ma ei hüpnotiseeri ennast, ma mäletan väga hästi, et ma olen ikkagi kodus diivani peal rannas. Loon ainult niisugusi, Immoginaarseid objekte oma oma kujutluses, mille kaudu ennast siis õnnelikuna tunda. See on simuleerimine selles mõttes, et ma läbi mingisuguste tunnusmärkide sinna juurde kuuluvad näiteks päikesepaiste, mererand, rahulik hingamine. Tahan luu õnne olukorras, kus seda võib tegelikult mitte olla. Ma arvan, me kõik oleme elu jooksul selliste õnnepraktikatega kokku puutunud. Kas siis psühholoog on meile rääkinud, et hea elu on suhtumise küsimus, muutke oma suhtumist asjadesse. Elu hakkab paremaks minema või oleme proovinud mediteerida. Ja teame, et need, need efektid on kõik ikkagi lühiajalised. Meid võib-olla tõesti saadab teatava astme meeldiv tunne nende praktikate ajal, aga, aga me kõik teame, et nad pärast on kõik nii, nagu enne mis viiks meid justkui tagasi selle õnne objektiivse määratluse juurde. Sinna õnnelikuks teevad, mida asjad teised inimesed, tunnustus, raha rikkusid. Aga, aga mulle tundub, et ka see ei tööta. Jällegi inimesed, kellel need iha objektid olemas on. Ja mõned neist vähemalt mõned neist on meil kõigil olemas. Teavad ju väga hästi, et see iha objektidest saadav nauding on väga ajutise loomuga. Kõik, kes me oleme midagi ihaldanud ja selle ihaldusväärse asjaga saanud. Me kõik teame, et see õnnetunne haarab meid ja, ja siis jätab. Daniel Gilbert, üks Ameerika psühholoog on esitanud niisuguse huvitava ja selle õnneobjektide kaudu õnne saada võtamist nagu relatiiviseeriva väita, et see on niisugune seeria seeria katseid, kõigepealt küsitakse inimestelt, et mida te tahaksite, kui teil valida oleksid. Praegu on valida kahe objekti vahel, üks neist on paraliseeritus eluaegne, teine on miljoni dollari suurune lotovõit. Kellelegi ei tule pähegi sellises olukorras midagi valima hakata. Niigi on selge, et selleks, et hästi elada on parem omada ühte ihaobjekti, milleks on siis raha, kui olla ilma teisest iha objektist, milleks on tervis? Kui nüüd uurida inimesi, see, mida teine sellepärast tegin pool aastat hiljem uurida inimesi, kes on jäänud kogu kehast halvatuks ja inimesi, kes on võitnud suure lotovõidu, ta on vaadanud just nimelt inimesi miljon dollarit rohkem võitnud siis tuleb välja, et need kaks gruppi on täiesti ühe õnnelikud. Ja nad on täpselt sama õnnelikult nagu keskmine inimene. Miks nii? No ikka sellepärast, et nende ihaobjektide lisandumine või, või äravõtmine meid püsivalt õnnelikuks ega õnnetuks ei tee. Mulle tundub, et see õnne otsimine nii läbi subjektiivsete meeleseisundite kõigel läbi objektiivsete asjade ei toimi, sellepärast et otsime seda õnne vales kohas. Muidugi on õnnelikuks olemiseks maja meeldivaid hingeseisundeid. Ja ma arvan, et ei ole võimalik õnnelik olla ilma iha objektideta. Aga see, see koht või asi, mis võiks olla õnnelik või mitte, on ikkagi pigem inimese tegevus. Õnn on midagi, mis iseloomustab tegevusi, mitte meie asju ega meeleseisundeid. Õnnelik võib olla mingisuguste tegevuste, mingisuguste rutiinide, mingisuguste tööde juures. Mulle tundub, et nii psühholoogides Toigud kui ka Platon ja Aristoteles on õnne vale koha pealt otsinud, kui nad neid neid kas asjade kaudu või või või meeleseisundite kaudu taga ajanud. Kui me mõtleme nende hetkede või aegade peale oma elus, kus me oleme õnnelikud olnud, siis on vist üsna selge, et meile meenuvad mingisugused mingisugused olukorrad, kus me midagi teeme. Neile menud ajal, kus me oleme võib-olla üsna üsna hõivatud, kus meil võib-olla ei olegi meeleseisundi mõttes väga meeldiv olla. Meil ei pruugi olla kerge, meid ei pruugi vallata niisugune joovastav rõõm, aga, aga meid on õnnelikuks teinud ikkagi mingisugune ihaobjektide seotus meeleseisunditega läbi tegevuse. Võtke seda tegevust, vahel ei ole siis esimesed õnne leia. Peeter linnapon, fotokuru ja mõtleja. Ühel hetkel pani linnap oma fotoalased mõtisklused kirja ja nüüd on need ilmunud raamatu kujul pealkirjal fotoloogia. Ei, sellest raamatust ei saa teada, kuidas sättida säriaegu või teha efektseid kunstilisi pilte. Küll aga tuleb raamatus juttu sellest, mida pildistamine inimese mõtlemisega teinud on. Miks inimkonnal tekkis üldse vajadus hakata pilte tegema, kas ja millist ohtu võib endast fotograafia võtmes kujutada digiajastu ja milline kommunikatsioonivorm võib fotograafia tulevikus üldse olla? Sellest räägib raamatu autor Peeter Linnat. Fotoloogia ei ole kindlasti mitte pildi tegemise õpetus aga võib-olla oleks meie vestlust mõttekam alustada ennem, kui me räägime sellest, mis fotoloogia on, kuidas on pildi tegemise tähendus aja jooksul üleüldsegi muutunud näiteks miks üldse tekkis fotograafia ja mida või millist muutust näiteks inimese mõtlemises ei ole, üldsegi näitab see, et inimesel tekkis vajadus mingisugust hetkepildi peale kinni püüda. Ja mismoodi see protsess? Muutunud on, see ongi tegelikult keskne küsimus, on väga hästi formuleeritud küsimus, sellepärast et tähtis ei ole mitte see, millal leiutati fotograaf, kohvi või televisioon või helisalvestus vaid tegelikult juured niisugustele nähtustele palju, kaugemale, palju sügavamale. Küsimus võiks kõlada siis umbes niimoodi, et millal tekkis vajadus fotografeerida või siis idee fotografeerimisest? Jaa jaa, vastates sellele küsimusele, see on väga pikk ja mahukas küsimus, kõigepealt ühiskond on alati püüdnud oma varasemat kogemust salvestada siis mälu funktsioon puhtalt. Ja teine oluline küsimus siis salvestatakse ju mitmesuguseid asju, helisid, pilte, lõhnu kahjuks ei osata salvestada, kindlasti salvestatakse, lõhnaga hakatakse. Küsimus on põhimõtteliselt selles, et on olemas ühiskondi, kellele minevikukogemus on tähtis ja neid, kellele see on vähem tähtis ühtedele ühiskondadele, mida me tunneme siis progressi ühiskonda täna. Just see minevik on tähtis. Et seda ühelt poolt jah, endaga kaasas vedada, kassett kanda ja et sellest õppida, seda ületada järgmistel ajal etappidele ja põlvkondade poolt. Just nii palju seda salvestust vaja on, et kui ma võtan niisuguse klassikalise näite ajaloo või rahvamuuseum või mõni muu niisugune muuseum siis enamasti lihtsalt seletamisega, et vanasti elati, niimodi kaasneb ka enda teatud ülemuslikkuse rõhutamine, et me nüüd elame palju täiuslikumad ühiskonnas, vaadake, kui primitiivselt need asjad olid ja, ja nii edasi ja nii edasi. Teine küsimus, et miks just fotograafia on seotud puhtalt visuaalsuse ajalooga laiemalt eksis vaatamise ajalooga, nägemise ajalooga sellega, mis üldse tõmbab ühiskonnas tähelepanu ja mis ei tõmba, need on kõik asjad, mis on ajaloo jooksul väga tõsiselt muutunud. Ja konkreetseks minnes kuskil seitse-kaheksateist sajand. Ehk siis päris sellisele uuel ajal kujunes just välja olukord erinevate inimestega, aitäh ehk tunnetamise meelte vahel kus nägemine muutus hüppeliselt tähtsamaks kui, kui näiteks kuulmine või, või haistmine või, või kompimine võib-olla ehk siis see on ajastu, mida me tunneme laiemalt kui populaartsentristlikku ajastut. Nägemine hakkas lausa olema nii väärtuslik nägemine, tähendas teadmist. Nägin järelikult see asi oli olemas, järelikult mul on asitõendid, järelikult ma tegutsen faktiivse, informatsiooni kategooria orjatega. Järelikult see on väga tõsine informatsioon, mis on nähtud. Kõik niisugused mõisted nagu pealtnägemine, kõikvõimalikud tunnistused, mis on antud pealtnägemise tagajärjel, kinnitavad seda päris päris kindlasti ja teiselt poolt, kui me vaatame tehnoloogiaajalugu, siis just alates seitsmeteistkümnendast sajandist teevad hüppelise populaarsuse tõusu läbi just nimelt kõikvõimalikud skoopiad ja skoobid. Kuni selleni välja, et 19. sajand on selline vaatamishullu ühiskond, kus ühtaegu võetakse kasutusele stereoskoop, kaleidoskoop, endoskoop võetakse hiljem küll natukene kasutusele kõik võimalikud skoobid, mida me, millest me täna mäletame, ainult mõningaid üksikuid tähtsamaid. Nii et ka tehnoloogia ja, ja idee, mõlemad on tuletatud kuskilt mingisugusest suuremast vajadusest. Ja kui me küsiksime, millised institutsioonid või tegevusalad neid kõige rohkem ja siit sellest Fotograafiat tehnoloogiat siis kindlasti on ühelt poolt seotud mäluga ja teiselt poolt on see seotud teaduse ütleme, empiiriliste staadiumite jaoks vajaliku toormaterjaliga. Just siis pildid hakkasid tähendama fakti ja tõesti informatsiooni ja kummalisel kombel näiteks ajakirjandus ehk siis trükisena kirjapandu hakkas tähendama just sellist väljamõeldis või sellist fiktiivselt informatsiooni, nii et inforežiim, nagu Fucooseda väljendaks, jagunes teatud hetkel fiktiivseks atraktiivseks ja fotograafia kaldus pealtnäha just sellesse faktiivsesse dimensiooni, ehk siis see informatsioon pidi olema, mis oli fotograafilisel pildil oli tõsiseltvõetav, oli faktiliselt kontrollitav ja tema üle vaieldud, eriti nüüd kirjas, aga just nimelt ajakirjanduse puhul on seda rõhutatud, sai teha ükskõik mida ja tundub, et, et just see kirjasõna siis teenistada väljamõeldise poolt. Tegelikult on asjad märksa veel keerulisemad, sest et fotograafilise pildi tavus selline kultuurimärk, nagu tal on algusest peale küljes olnud võimaldas just selle varjus teha kõikvõimalikke, vähem rohkem häbematult pettusi. Niisugune valdkond nagu vaimufotograafia võis pirita tõugraphi või siis kaiste photography saksa keeles mis oli täpselt 20 sajandi alguses üllatavalt polaarne, kasutas just ära kõikvõimalikke trikke käia ja võtteid selleks, et fotograafilise usutavusega veenda meid võimatute või väljamõeldud asjade olemasolus. Et selles mõttes mäluga seotud asutused. Kui me nüüd rääkisime ajakirjanduses, siis massikommunikatsioon tungis peale just 19. sajandi lõpus Kann sajandi alguses. Massikommunikatsioon vajas sellist odavat pilti rohkem kui midagi muud. Kui juba lehed ilmuvad tuhandetes 10 100000. dist iraažidest, siis selge, et need käsitsi illustreeritud on väga keeruline. See on selline kommunikatsioonipositsioon või vajadus selle järgi ja loomulikult siis väike osa seltskonnast, keda me tunneme kunstnikuna, kes ei olnud nii väga tähtsudega massiliselt, võtsid fotoaparaati või kinoaparaati kui uut ja enneolematut eneseväljendusvahendit. Selles on väga hästi näha 20.-te aastate vene kinos. Kuidas kuulutatakse lõpp peale kogu varasemale, ütleme monograafilise käsitsi tehtud kunstile ja öeldakse, et uus ajastu kunstis vajab uusi vahendeid ja uut väljendust ja selleks sobib kõige paremini just nimelt kaamera. Seega ta on ka kommunikatsioonivahend. Tegelikult loomulikult on ennekõike kommunikatsioonivahend, sest ka kunst on kommunikatsiooniliik, tal on teatud eritunnused, aga ta on ka kommunikatsioonivahendeid kasutav. No ütleme siis väljendusele rõhku asetab kommunikatsiooni loomulikult loomulikult, et see oleks selline Lotmani kolmikmälu kommunikatsioon väljendus, kui me siia liidaksime, veel mõned asjad, millest Lotman ilmselt nõukogude ajal kirjutada, kas olnud või teda ei huvitanud need valdkonnad. Ehk siis liin, mida kutsutakse Bukooja nitse omaks, ütleb, et ühiskonnas on alati olnud kaks suurt tungi üksn teadmistung ja teine võimutung vajadus võimu haaramiseks ja teiseks siis teadmiste. Noh, kui me vaatame siis teadusFotograafiat, mis just nimelt hakkas mikroskoobi jäädvustusi, teleskoobi jäädvustusi populariseerima sellel perioodil, siis me näeme, et jah, tõepoolest teaduse populariseerimiseks ja teatud uuringute tegemiseks oli fotograafia ja kõikvõimalikud skoopiad täiesti fantastiline vahend ja võimuga, täpselt sama lugu. Võimuelement, mis Fuko arvates on igasuguses inimtegevuse, sealhulgas massikommunikatsioonis ja isegi loomingus ka piltide abil fotopiltide abil hakata ennast kehtestama. Kõikvõimalikud ütleme, kui me toome Eestist mõne näite tähtsate inimestele kultuuritegelaste portreegalerii, nagu ütleme, Reinhold sahker seda tegi, August Sander Saksamaal seda tegi. Et kõik valivad teatud inimesi välja, kes on olema Väärt, kuuluma teatud pildi kollektsiooni ja vastupidi teatud osa ühiskonnast, mida ühiskond peab justkui ütleme, ohtlikuks endale, ütleme, kurjategijad või liiklushuligaanid tänapäeval või, või kes iganes just ka nende kartoteegid tekkisid sellel perioodil, ütleme Londonis, politsei, arhiivid ja kõik niisugused asjad, kuhu kuulumine tähendas vastupidi, olemist ühiskonna madalamal välja tõrjutud väljatõrjumise piiril olevates kategooriates ja need ei olnud ainult mitte kurjategijad, vaid ka rahvused, keda Euroopas põlati või siis haiguste põdejad nagu epi, lepikut, kellele vaadati kui lootusetutele isenditele kodutud lapsed, taskuvargad, kõik nad kuulusid teatud galeriides, nii et see võimuregulatsioon läbi fotograafiliste kartoteeke ja stendid on väga hästi näha. Sellesama kommunikatsioonivormina kommunikatsioonivahendina taas on kindlasti teinud mitte kindlasti, vaid nagu ka sinu jutust selgus, on teinud läbi igasuguseid muutusi, aga milline on see kommunikatsioonivorm tänapäeval, mis, mis tähtsust sellel on tänapäeval kannab eri eriti kui arvestades seda digiajastu, mis on nagu muutnud tegelikult just kui me räägime nagu piltide paljundamise võimalust kasvõi juba ja kõikvõimalike igasuguseid spekulatsioone, mida on võimalik fotograafiaga läbi teha, tegelikult. Et ma ei paneks digitaalse sulle isegi nii suurt kaalu nagu, nagu seda tavaliselt tehakse, seepärast et kaamera ja objektiiv ja see pool, mis kujutisi tekitab, on jäänud samaks, sisuliselt digitaalsus ei, olemegi vastanud objektiivistega sihtimisestega inimeste jälitamisest kaameraga näiteks Ta on lihtsalt muutnud salvestamise viisi. Seda, kuidas nähtu, millises formaadis ta salvestub ja võib tekkida petlik mulje, et nüüd on võimalik siis tõde imekergesti pea peale pöörata, lihtsalt pilte ümber kombineerides ja nende nii-öelda autentsust rikkudes pärast see kõik oli võimalik. Tegelikult varem oli oli väga palju niisugusi Pimi, kus töötavaid riikilembelisi fotograafe ja väga osavaid käsitöölisi, kes suutsid pildiliselt inimesi kaotada, see oli hästi levinud, ütleme Natsi-Saksamaal ja Venemaal Stalini-aegsel Venemaal, kus ebasoovitavad ja nii-öelda pahad tegelased piltidelt lihtsalt ära koristati, väga edukalt terveid raamatuid on sellest pettusest ilmunud. Digitaalsus, aga ei ole muutunud veel mõned asjad, nagu näiteks see, et inimesed kaamerat ikka kardavad ja, ja ikka neil on kaamera käitumine on selline noh, praktiliselt samasugune nagu ta oli ennem kuigi, kui me kõik usuksime paugupealt päevapealt, et fotograafiline pilt ei ole enam selline veerum, factum, selline kahtlusteta tõde, siis me käituks niimoodi enam, eks ole, me teaksime digitaalsus, noh, kõik on läinud juba selline usutavus, selline tõeväärtus ometi see nii ei ole. Digitaalsus on muutnud piltide reprodutseeritavuse leviku jah, palju kiiremaks, pildistamise VEEL massilisemaks, kui seda, ütleme kuidagi kunagisi rullfilm, kaamerad ja mõnes mõttes jääb isegi mulje, et see, millest kunagi kirjutati kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul pensionini kuulus essee 30.-test aastatest, tegelikult toimub alles nüüd sellepärast, et ütleme, mobiiltelefonikaamerate ja muu niisuguse funktsioonilt teistsuguste hübriidmasinate väljatulekuga, satume väga huvitavasse olukorra ühelt poolt kuidas sa keelad enam kuskil pildistamist, kui seda tehakse mobiiltelefoniga, ei ole ju võimalik kõigilt inimestelt ära korjata mobiiltelefone näiteks rokk-kontserdil või, või kaubanduskeskuses või, või nii edasi ja nii edasi, et kõik pildistavad igal pool. Niisugune mulje jääb esialgu küll vähemalt aga digitaalsusega on kaasas jälle omad teistsugused veidrused ja ja hädad niimoodi, et ma arvan, et see ei ole tingimata väga suur revolutsioon ja kas ta üldse on nii võrdeline, see selgub kindlasti alles vähemalt 10 20 aasta pärast, kui selgub failide säilivus, kui selgub, palju muid asju, kas on ajalooarhiiv vahepeal ümber tehtud digitaalsete vahenditega simuleerida, sest need on endiselt ehtsad ja, ja nii edasi ja nii edasi. Praegu on väga raske haarata, mida see kõik endaga kaasa toob, massilisus kindlasti. See, et fotograaf on midagi erilist, kindlasti läheb, veel taandub, muutub vähe tähtsamaks. Ja tõepoolest, kõik pildistavad absoluutselt kõik pildistavad, võib-olla see pildi hirm kaob rohkem ära. Seda on kõik kõikvõimalikud võimalikud stsenaariumid. Mälus erinevuse küsimus on nüüd ikka väga tõsine stsenaarium, sellepärast et kui sedasama paljukiidetud digitaalsel ajastul inglise Parlamendi dokumendid või õieti valitsusasutuste dokumendid endiselt kirjutatakse, nagu ma olen kuulnud pärgamendile käsitsi säilivuse huvides, see juba viitab isegi usaldust veel ei ole, et me ei tea, võib-olla see osutub väga kehvaks salvestamise viisiks. Ajalise vastupidavuse mõttes. Nüüd teiselt poolt see, et pildiga saab teha kõiki absoluutselt, on ka ilmselge ja seda saab teha kergesti. Näiteks Photoshop on see keskne mõiste, siis tavaliselt selle juures vastab tõele loomulikult ja see kõik kinnitab nüüd ühte teist liini. Kui varem foto puhul räägitud foto on pilt, mis kujuneb nii-öelda väljastpoolt välisest maailmast kaamera sisse ehk siis väljast sisse liikumise abil siis nüüd Nelson Goodmani vana idee, et igasugune pildi tegemine ükskõik milline, kui reprodutseerub on tegelikult uue objekti loomine ka ikkagi objekti loomine, millele ei ole sarnaseid, ei kasva looduses neid fotosid, kuigi nad võivad sarnaneda loodusega, on uue objekti loomine, nii et need aspektid nüüd nihkuvad esiplaanile. Ehk siis uuesti Photo teatud antoloogilised küsimused, mis fotograafiline pilt ikkagi on, kui need küsimused unustati vahepeal ära siis nüüd hakkavad nagu natukene naasma või tagasi tulema, mis ta siis on, kui ta on ikkagi uue objekti loomine mitte lihtsalt teisiku loomine, aga täiesti uue objekti loomine siis tuleb ju filosoofiaga selle ümber natukene ümber mõtestada niimoodi, et ma otsustasin, et ma olen tüdinenud 90.-te aastate selliseid lemmik väitest. Fotodeerid sellistes tekstides pildil ei olegi peaaegu olemas fotograafilisel pildil, vaid foto on see, kuidas teda kasutatakse. Praegu tundub, et ikkagi on nii, et need kaks poolt tuleks liita ja seda ma olen püüdnudki teha. Ühelt poolt küsides, mis foto on ja teiseks, kuidas teda kasutatakse, mis siis juhtub? Homme esimesel juunil saanuks 60 aastaseks Juhan Viiding. Luuletajale omadussõnu lisada ei ole vaja, sest niikuinii jääks sõnadest puudu. Paari mälupilti lapsepõlvesõbrast ja hilisemast mõttekaaslasest oli nõus kuulajatega jagama ajaloolane David Vseviov. Kui rääkida Juhan Viidingust, siis tekivad millegipärast pausid. Pausid sellepärast et on inimesi, kes sunnivad sind meenutades mõtlema, mitte rääkima tühje sõnu, vaid kuidagi kuidagi asjast. Minu tutvus Johaniga ulatub kuskile väga kaugetesse aegadesse sest meid ühendasid natuke ka vanaema. Me käisime vist koos Trükikoja kommunisti klubis uue aastaõhtutel. Aga mis puudutab seda varasemat aega, siis seal on üks märgilise tähtsusega koht meie mõlema jaoks. Ja see koht on Valkla pioneerilaager kus me hakkasime tihedamalt läbi käima. Ja meenutades Valklat, tuletasin meelde ühte vahetust, kus olid tolle aja jaoks oli erakordne lapsed Soomest ja Rootsist jooned olid siis Soome, Rootsi kommunistide sotsiaal demokraatide lapsed. Ja ilmnes, et seal oli üks tüdruk. Eks pank Tõduk ja see tüdruk meeldis mulle. Tagantjärgi jutust ilmnes, ega selles vanuses oma südamesaladusi keegi ei avanud ja Juhanil. Ja me ei suutnud selle tüdruku nime meenutada mõõdus, kui ta võib-olla aastaid ja olud muutusid ja arhiivis ma otsustasin, et vaatan huvi pärast oma KGB toimikut, võtsin selle välja. Ja ilmnes, et need paar post kaardikest, mida ma pärast laagrit olin selle tüdrukuga vahetanud, nädalid kõik KGB toimikus fikseeritud ja seal oli loomulikult kirjas ka selle tüdruku nimi, Anna Karlson. Ja siis ma mõtlesin, et no nüüd ma sulle, Juhan, näitan koha kätte. Sina räägid suurest armastusest, aga ise sa ei mäleta isegi tüdruku nime, aga mina, näed, nüüd sain, saite jälle tagasi. Aga see jäigi Juhanile ütlemata, sellepärast et see oli vahetult enne seda traagilist sündmust võib-olla isegi päev-kaks. Nii et see Valkla pioneer laagre ja ta on ju märginaga siin-seal Johani luuledas lauludes olemas, see on üks oluline, oluline on niisugune moment. Aga hiljem läbisime me ikkagi väga tihedalt ja vähem neid inimesi, kellega koosolemine pakub sedavõrd suurt naudingut, et kuidagi iga hetk on oluline. See on nii tähtis. See on nii tähtis, on kuidagi emotsionaalselt nii tähtis on inimesi, need ei ola palju, kes suudavad kuidagi nii palju anda ja sind mobiliseerida, vastu andma. Koosolemised, aga neid oli suhteliselt palju, need olid alati niivõrd kosutavat, nad ei olnud alati positiivset, kaugeltki mitte. Nad võisid ajada mõnikord tohutult närvi ajada sind vihaseks, aga nad alati olid mingisuguse märgilise tähendusega. Üks väga oluline ja vaat mida me ju koos tegime perioodi asi. See oli 80.-te lõpp, ma arvan, ei ole ju praegu kaasas mingeid märkmeid, et vaadata ja täpsustada. Aga see oli kooperatiivide sünniaeg ja me kohtusime. Mina kohtasin Juhanit ja Tõnis Rätsepa kuskil draamateatri lähistel ja me rääkisime ikka natukene poliitikast ja muutunud oludest. Ja Juhan ja Tõnis leidsid, et peaks midagi tegema, peaks midagi tegema nendes uutes oludes ja tegema just nimelt seal vallas teatrimaailmas, kus kõik oli täpselt samuti nagu nõukogude ajal ikka piiratud igasuguste määruste seadustega normidega, reeglitega. Kuni selleni. Ta ei saanud ju kaks inimest otsustada, teatrit teha, minna kuskile ruumi, seda ruumi üürida, piletit müüa, see kõik oli ju tol ajal võimatu. Hakkasid tekkima need esimesed kooperatiivid ja siis me tegimegi sellise kop narratiivi. Juhan, Tõnis, mina ja Vambo kääri, kes hiljem töötas ka Draamateatris mingi aeg. Ja see kooperatiiv sai endale nimeks tühi ruum. Ja selle kinnitamise protsess oli väga naljakas, sellepärast et see oli üks esimesi kooperatiiv üldse Eestis. Meiega koos oli Tiiu Silves ja minu meelest härra Kaaristo. Ja kui Juhan aselinnapea peale põhjendas, millega tegeleb kooperatiiv tühi ruum, sest üks tegeles kohvikute arendamisega, teine metallikorjamisega, siis oli neile väga-väga keeruline keeruline seda seletada, aga see oli jälle üks nendest momentidest, kus Juhan oli oma hiilguses nii lummav ja nii vastuvaidlematu et üks linnaametnik, kui kaks esimest kooperatiivi tekitasid väga palju küsimusi, siis Juhanilt ei sobinud loomulikult mitte midagi küsida, sest kui tühi ruum, nojaa, siis ma mäletan, et kõik noogutasid väga arusaadavalt ja nii ta sündis. Peske puhtaks, neegrit ange kokku kogu tutta kra, võtke kaasa elu näinud peegi kitsas kast, kus pooleks saeti ta. Tuldi ma trapetsi otsa viimast korda karu trummeerile. Tsirkust ei veel linna oli vana alevi klouni härra. Meil on kauniski. Juhan oli selles mõttes imeline inimene, et ta lõi atmosfääri. Vaat me kuidagi oleme ju kõik kõik inimesed, aga meest on väga vähe neid, kes on võimelised loomaruume enda ümber mingisuguseid vaimseid ruum, Juhanud tohutult distsiplineeris. Seda oli nii huvitav vaadata kui mõni mees, naine, valdavalt mees, Kuku klubis oli joonud hästi palju veini ja muid jooke ja ta võis lällata igal poollauas. Dawest olla ükstasköit, kelle juurde Väljapaistva kunstniku kirjaniku seal istus ju väga palju erinevaid inimesi patsutada teda õlale emmata, aga Juhani puhul oli see täiesti välistatud. Nad hetkega kainenesid söenaljakas ja sümpaatne tähendab kuidagi see oli mingisugune. Vahel ei töötanud enam teadvus. Alateadvus ütles, et vot see praegu, see hetk on nii oluline mas suhtlen Juhan Viidinguga seal imeline. Ta istub mälupildi sügavuses suure laua taga. Pää nupukene paistab üle laua ka selja taga, kamin suure suuga ja suvevaade kohe akna taga. See suvevaade püsib väga kaua ja kõigub ühes igivana puuga seal mererannas mis ka nüüd ei maga. See mehekene mõtleb oma käega. Ta puutub kokku kurjaga ja hääga. Neil aastatel, mis nüüd on selja taga. Ja üle lauaplaadipäevinäinud pruuni, on helevalge. Igavene juuni. Kultuurikaja on lõppenud. Saates leidsime lõpuks üles, mis on õnn? Rääkisime ühest vihases prantsuse nihilistist, kes võib-olla polegi see, kellena ta ikka paistab ja proovisime raadio kaudu fototeadust teha. Kuidas see kõik õnnestus, saate meile teada anda ikka e-posti aadressil kultuuriga ja ät r punkt. E-kuulajate soovidele vastu tulles on meie saated jätkuvalt järelkuulatavad vikerraadio koduleheküljel. Kultuurikoja valmimiseks ühendasid täna oma jõud Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri saar. Aitäh meiega olemast ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal.