Tere, siin toimetaja maris Johannes. Täna alustame juttu Wiedemanni keeleauhinna vastse laureaadi, rahvusvaheliselt tuntud maineka lingvistid Ilse lehistega ja see vestlus jätkub nädala pärast. Esimesel saatel on keelefüüsiku nägu asjalik ja loogiline, maailmapilt domineerib. Teise, saatesse jäävad emotsionaalsemad jutud. Ilse Lehiste kodu on Ameerikas. Kohtusin temaga Tallinnas 24. veebruaril. See on päev pärast seda, kui tal oli pidulikult üle antud Wiedemanni keeleauhind. Eesti keele foneetika ja fonoloogia uurimise, Eesti keeleteaduse arendamise, väliseestluse toetamise, eesti keele rahvusvahelise tutvustamise tulemusrikka, teadusliku juhendamistöö ning eestikeelse ilukirjandusliku tegevuse eest. Eesti vabariigi 91. sünnipäeval intervjueerida vana daami, kes on 87 aastane ehk neli aastat noorem kui meie oma riik. See on uhkeim kink, mida saatus ja asjaolud võivad ühele küsijale ette mängida. Ütleme ausalt, mul on kaks teenitud kraadi Hamburgi ülikoolist Saksamaalt, filoloogia alal ja siis Michigani ülikoolist Ameerikas lingvistika ja eksperimentaalfoneetika alal. Aga siis mul on neli audoktori kraadi selles järjekorras, esimene oli Essexi ülikoolist Inglismaalt siis Lundi ülikoolist Rootsis Tartu ülikoolist, siin ja minu oma Ülikool ajassettini prosseti andis mulle samuti audoktori kraad, nii et mul on kaks väljateenitud ja siis neli audoktori kraadi. Ma soovin teile palju õnne sel puhul, et te saite Wiedemanni keeleauhinna. Mida see auhind Teie jaoks ütleb, tähendab Wiedemanni auhind, ma pean ütlema, tuli mulle täieliku üllatusena. Mul ei ole praegugi olnud võimalik teada saada-le küsitlenud inimesi. Kes minu selleks kandidaadiks seadis, seda ma ei tea, aga mõni auhind, kui selline üldse üles seati, minu meelest on suurepärane, see paneb inimesi mõtlema sellele, et traditsioon on ka olemas. Meil ei ole tarvis seda traditsiooni otsast hakata rajama. Peab muidugi. Las ma lähen natuke filosoofiliseks. On selliseid teadusi, vabandan oskussõnadest mul eesti keeles puudus. On üks niisugune sõna inglise keeles kumulatiiv, mis tähendab, et üks kasvab teise peale ja läheb ikka kõrgemaks ja kõrgemaks on selliseid teadusi, kus generatsioon uus põlvkond ehitab sellele, mis eelmine põlvkond tegi ja siis muidugi läheb ikka kõrgemaks ja kõrgemaks ja keeleteadusnäiteks on just üks sedasorti teadvus. Ning et on hea teada, et on selliseid, mille peale võib ehitada, et ei pruugi nullist alata. Aga näiteks kirjandus, see on selline, et iga generatsioon peab seda uuesti loovat, kui meil oleks, ütleme, võtame seks. Kui sellest saadik oleks olnud kirjandus samamoodi kumulatiivne kui füüsika, ei tea, kus me praegu oleksime kirjanduse alal. Aga ma ütlesin, et seda peab iga generatsioon uuesti loova, aga keeleteadus on selline, kus pigem uus generatsioon seisab eelmise generatsiooni õlgadel. Ja sellepärast võib-olla need praegused kõrgemal natuke kui need, kelle õlgadel seisavad. Selles kontekstis nii-öelda kirjandus versus keel, kas see oli ka põhjus, miks te nii-öelda heitsite kirjanduse ja võtsite keele sest olite te ju ikkagi teda noorenaga luulet armastanud ja ise kirjutanud ja see oli teie jaoks nii oluline olnud, aga millest siis selline partnerivahetus? Ma arvan, et see oli täiesti, olenes keelevahetuses, sest et peab siiski olema keelega elavas kontaktis ja välismaale mineku puhul pagulusse mineku puhul, nagu ma olen ise seda öelnud, poeetiliselt lugeson kuivas kinni. Ma olen küll tõlkinud eestikeelset luulet inglise keelde kaunis palju ja mõnda on sellest ka avaldatud ühe romaani tõlkinud, inglise keelde viirlaiu ristida tahavad ma tõlkisin selle inglise keelde ja et ma olen olen kirjandusega sidet jätkanud ja pidanud, aga eriala siiski läks täppisteaduste peale ja see on ka muuseas teine asi. Doktorikraad, mis ma tegin Hamburgis, see oli filoloogia alal filoloogia, vaatab keeled, eelmisi staadiume, nii hästi keeleteadlased kui ka kirjanduse seisukohalt. Aga muud spetsialiseerumine toimus akustilise foneetika alal, sellel on ühendus täppisteadustega, nii et selle koha pealt on filoloogia mahajätmine, kulub sellel samal bluule mahajätmise juurde. Nonii nüüd on truudusetus markeeritud aga seesama Wiedemanni, milline on teie arvates tema roll meie keele elus, kuivõrd ta on nii-öelda kuju minevikust, kuivõrd ta on tänapäeval meid kõnetav, mis ta teile tähendab? Ma imetlen seda, mida tema oli võimeline sellel ajal tegema mõlged sellel ajal ta pidi ju paberi ja pliiatsi Essedelikestega tegema seda 50000 sõnaga sõnaraamatut, mis on tõesti imetlus, värkel ta suutis teha ja et talle see idee üldse tuli, see on lugupidamist väärt ette. Selles mõttes on ta üks nendest sammastest tugisammastest, millel eesti keeleteadus seisab. On ta lihtsalt selline üks nii-öelda tükk alusmüürist või, või saab teda ka tänapäeval kasutada? Oma selles lühikeses sõnavõtus näitasin just, kuidas saaks käsutada nimelt keelemuutustel Aja sündimise täpsustamiseks. Ma toon ühe paralleeli, mida ma olen ka kasutanud. Ma olen töötanud palju serbograatia keelega, seal oli siis niisugune teatud muudatus toimunus keeles mida saab täpselt sellepärast kindlaks määrata. Säilinud on pikad eepilised luuletused Kosovo lahingust. Me teame, et see toimus aastal 1389, kui räägitakse asjast, mis toimus pärast 1389 siis saad teada, et see on üks aasta, mis määrab kindlaks, millal teatud asjad sündisid ja niisamuti võib, nagu ma ütlesin, võid Wiedemanni rähmadhabil vaadata, mida aastal 1869 öeldi, kuidas seda väljendati ja siis praegusega võrreldes võib öelda enam-vähem, et nende kahe kuupäeva vahel on sündivus toimunud, mitte varemete, hiilib. Aga teil oli seal selline imearmas rahvaetümoloogia Tallinna kohta kätte ei tahaks seda korrata, seda juttu. Tallinn on tal öelda, siis oleks tallilinn ja siis ta kirjutab seda ta ühesõnaga Tallinn, aga ta kirjutab kolm EL-iga. Esimesed kaks Elliannatlastroofiga, mis temal on palatalisatsiooni väljenduseks ja siis linn, osa algab ilma hapostroofitta. Tall ja linn kuuluvad kokku. Issi ütleb sealjuures veel ka niimoodi, et küll tavaliselt arvatakse, et see tuleb sõnast taanilin. Aga temal on ta Tallinn. Aga kui palju üldse keel võimaldab sedalaadi mänge on see selline noh, nagu veidi pseudoteadus või looming või mis see on? Pseudoteaduseks ma seda ei nimeta ja üks asi, mida ma nimetasin ka oma ettekandes, oli see, et temal paistis olevat täiesti küll sõnadesse panemata, tal paistis olevat teadmine sellest, mis on lingvistiline kontrast, foneemi kontseptsioon, sest ta esitab nõndanimetatud minimaalpaare, mida kasutatakse just selle näitamiseks, et on tegemist omaette üksusega keele foneetilises fonoloogilises struktuuris nagu sõnades nagu tall, Jädal kirjutatakse küll ühtemoodi, aga nad on iseseisvad foneemid. Selliseid minimaalpaare kasutatakse kogu aeg eesti keeles, on ilusaid selliseid minimaalpaari olemas millega saab ka näidata mitte ainult palatalisatsiooni, vaid näiteks tähendate vahet ütelda eesti keele välted on üks asi, mis mind on lõpeta huvitanud. Jätame praegu Wiedemanni sellega palju tegemist. Palun kui nüüd jälle teie radadele jalutama minna ja jätta see Wiedemanni, siis kuidas te jõudsite nende oma keele ja füüsika kokkupuuteradadele? See on teatud mõttes, on siin juhus. Ma leidsin esiteks oma saksa doktorikraadiga Ühendriikides. Ainukesed kohad, mida võisin saada, olid kolledžis lugeda saksa keelt ja ei tahtnud elu lõpuni saksa keele õpetaja olla. Ja siis Michigani ülikooli ligidal ja mõtlesin, et proovin midagi muud. Ja juhuslikult samal ajal tuli sinna üks professor Bell, telefon labortorist ja kellel oli võimalus sealt kaasa tuua ülikooli. Üks nendest esimestest originaalsete spektrograafidest, millega saab teha akustilist, helilaineanalüüsi ja seep, laboratoorium oli seal olemas ja kuidagimoodi see järsku nagu avas mu silmad. Aga mind laboratooriumi töö on mind juba lapsena huvitanud, näiteks koolipõlves Tallinnas seal pedagoogilises muuseumis olid sellised laboratooriumi kursused. Võib-olla mõni vanemast generatsioonist mäletab seda. Ja ma käisin seal kolm aastat laboratooriumi kursustel, esimene oli aasta otsa, oli zooloogia kus muuhulgas seda on patt öelda, lahkasime ka. Ja siis kaks aastat eksperimentaalset keemiat Kemi eksperimente tegemas, nii et mul oli huvis selliste eksperimentide vastu oli mul olemas ja muidugi Petrus rahvali nagu avastus. Spektrograafi abil on võimalik helilainet analüüsida dema, komponentideks, osadeks ja laboratooriumis oli meil selline meeleolu. Et see oli umbes nagu oleks bioloogile esimest korda antud mikroskoop. Ükskõik liha sa vaatad, keegi teine ei ole seda enne näinud. See oli täiesti sellel ajal täiesti uus. Aga ikkagi maailmas esimene. Maailmas ja, ja graafiline analüüs, see oli üks üks keskusi, kujunes üheks keskusteks sellel ajal ja siis muidugi kõige muu kõrval, mida ma analüüsisin, siis hakkasin ka eesti keelt vaatama ja seda polnud tõesti Specrograafikad keegi vaadanud. Lingvistide ringkond tunneb ja hindab Ilse Lehiste teadlase tööd. Aga meie siin raadios ei tee saadet keeleteadlastele, vaid kõigile, kellele keel ja kultuur kallis. Seetõttu küsime eesti kolleegidelt kommentaari selle maailma teaduses ilma teinud naise kohta. Jaan Ross on Eesti muusika ja teatriakadeemia muusikaosakonna professor. Ma usun, et Ilse Lehiste kui ma esimest korda kohtusin 1900 kaheksakümnendatel aastatel. Ilse Lehiste nimelt kuulus nende pagulaste hulka, kes ei vältinud kontakte Eestiga. Ta käis siin üsna tihti. 70. aastal toimus Tallinnas fennougristika kongress, ta oli selle kongressi esinejate hulgas aga muidugi kõige suurem kongress, nüüd, mis on otsapidi ka minualaga seotud, siis foneetika, teadlaste kongress, see toimus Tallinnas aastal 1987 ja võib kohe kindlasti öelda, et kui Ilse Lehiste ei oleks olnud, siis seda konverentsi siin poleks toimunud, seal oli üle 600 ja osavõtja kasvõi näiteks praktilistes asjades, me olime tihti ilmselt üsna kogenematud, aga siis sellel foneetika kongresside korraldamise komisjoni istungil siis Ilse Lehiste oli öelnud oma legendaarsed sõnad. Tont, vurri võldovid ja tahaks niisugune emotsionaalselt väga oluline moment oli, kui see kongress oli läbi ja seal võttis sõna kadunud professor Peeter Ladefagetkes, siis tegi lühikokkuvõte sellest loost, tsiteeris Lehiste seda tema lauset. Huvid. Ja ütles siis omalt poolt indiid, Judiidid, sellele järgnes üsna mitu minutit kestev aplaus, nii et see oli küll üks suur rõõm kõigi nende inimeste hingele, kes sellest konverentsist korraldamisest siin Tallinnas osa võtsid. Ja see oli tegelikult praktiliselt kogu tolleaegne keele ja Kirjanduse Instituut. Kas need ise, Lehiste, foneetikauuringud on andnud tuge ka näiteks meie kõnetehnoloogidele? Oi, kindlasti nii tema ise kui ka teised inimesed on nimetanud võib-olla kõige tähtsama tema teosena raamatud, supp, Brazegmentaalid, silmust 1970. aastal Massachusettsi tehnoloogia Instituudi kirjastusel, mis on silmapaistev fakt, sellepärast et Massachusetts Institute of Technology siin, nagu nimigi ütleb, on eeskätt tehnikaülikooli tehnikaülikooli Kirjastus võttis avaldada lingvistika poolt kirjutatud raamatu, see on iseenesest märkimisväärne. Mis asjad on suprasegmentaalseid, me võime natukene lihtsustada ja öelda, et suprasegmentaalseid ongi tegelikult prosoodilisi parameetreid ehk siis raamatu nimega suprasegmentaalseid lehiste kirjutab keele prosoodiast siis sellistest asjadest nagu, nagu keele põhitooni muutumine lausa intonatsioonis kogu aeg te kuulate, kuidas ma räägin, oma hääl käib üles-alla siis edasi kestuse nähtused, mis, nagu ma ütlesin, on ka meie emakeeleprosoodias väga olulisel kohal ja kolmas prosoodiline tunnus, parameeter, see on, see on, intensiivsus on, võib öelda, et, et selle Eesti raamat on mõjutanud nii Funeetikat kui ka kõnetehnoloogiat, et nüüd selle raamatu ilmumisele järgneva aja jooksul ja ma hästi lühidalt püüan seletada, millesse mõju avaldab või kuidas mina seda keeleuurimise ajalugu näen, et kuni 20. sajandi keskpaigani foneetikud olid põhiliselt huvitatud häälik üksikute häälikute kvaliteedist. Jaa, Lehiste oma raamatuga nii-öelda juhtis foneetikute tähelepanu sellele, et lisaks häälikutele on olemas ka mõned teised kõnesignaali seisukohast olulised parameetrid, mida me ei saa ignoreerida. Selle raamatu sõnum võiks öelda, langes väga viljakas pinda just keeletehnoloogide seas, kes olid avastanud, et kui tahame sünteesida mõnd sõna või lauset keeles, et siis esimesed katsed põhimõtteliselt tehti niimoodi, hüüti, püüti nagu doominokivisid, lükkida üksikuid häälikuid üksteise otsa, kui meil on sõnaema, siis võeti arvutist häälik koos selle tunnustega emm, häälik, selle tunnustega ahelik, selle tunnustega. Ka sellise sünteeskõne kvaliteet osutus erakordselt viletsaks. Ja selge on see, et kui me võtame arvesse suprasegmentaalseid tunnuseid prosoodilisi tunnuseid keelas, et siis me saame lihtsalt parima kvaliteediga sünteesi nagu loomulikum. Jah, jah. Katkeb siin Jaan Rossi kommentaar jätkab Ilse Lehiste ise. Las ma ütlen natuke veel seda, mismoodi pettur töötab seal hätlounis nii täpseks seal on kolm faasi, kõneleja produtseerib helilaine artikulatsiooni abiliad Fonatsiooni abil produtseerib helilaine ja kõneleja Encodeerib lingvistilise teate keelelise teatri sõnumi. Helilainesse. Ja helilaine langeb kuulaja kõrva ja kui kõneleja ja kuulaja jagavad sama koodi kui nad mõistavad sama keelt, siis kuulaja dekodeerib helilaines oleva informatsiooni. Aga kogu informatsioon on helilaines olemas, seda võib lindistada, taskusse panna. Helilaines on kogu informatsioon ja nõutöös. Graafiline analüüs või üldse akustiline analüüs seisneb selles, et vaadata, uurida, mismoodi on keeleline informatsioon Encodeeritud helilainesse. Ja seda saab kasutada muidugi iga keele uurimiseks. Oleneb koolist, et koodi peab teadma, võib analüüsi, ükskõik millist keelt. Ma olen uurinud küll vähemalt kahtekümmet keelt niimoodi graafiliste meetoditega ja ütlen talis tehniliselt seda. See on akustilise Energia jagunemine, võitis tributsioon Fecklentsi sageduses Fektrumis. Aja funktsioonina. Aga öelge, kui palju teie töö tulemusi saab tänapäeval juba edasi arendada ja kasutada selles, kui nii-öelda arvuti hakkab meiega kõnelema? Arvuti on ainult meetod, seda kasutatakse praegu igal pool, näiteks mida nimetatakse automaatne keele. Jällegi puudub mul tehnile sõna automaatikaga Knesson kõnest arusaamine, automaatselt arusaamine, kõik niisugused signaalid, mis antakse, ütleme, et ukse avamisel ei ole vaja nupule vajutada, vaid lihtsalt öelda avane. See on programmeeritud niimoodi, saab aru sellest helilaines sisalduvast sõnumist ja samuti keelesüntees. Seda ei saa jälle enne teha, kui ei tea, mismoodi see signaal peab välja nägema. Nii et sellest on väga-väga suur praktiline kasutamine, on seal praegu, ta oli ikkagi nagu alusuuring. Need on põhilised uuringud ja missugust instrumenti kasutatakse, see on umbes nii nagu füüsika põhimõtted ja siis inseneriteaduses nende rakendamine, mida mina tegin, vastaks füüsikale. Kui palju te meie kõne tehnoloogidega olete koostööd teinud? Ma olen keele ja Kirjanduse Instituudi juures töötanud, tegelikult on mul olnud abiks taju testide tegemisel mitmesugused tajueksperimendid kuluvat selle juurde, et kindlaks teha, kas teatud osa signaalist, kas võtab osa lingvistilisest signaalist. Ma olen täiesti nendele väga tänulik kõigi kogu selle suure abi eest. Ja siis, nüüd päris hiljuti, viimased kuus, seitse aastat olen töötanud Tartu Ülikooli foneetikutega soome-ugri keeleteadlastega, aga meil on ka taastööliseks olnud Einar Meister küberneetika instituudist, nii et tema on olnud abiks teatud eksperimentide kavandamisel ja läbiviimisel. Nii et ma olen Eesti teadlastega töötanud kaunis kaua. Meie teaduslik koostöö sai alguse 80.-te aastate lõpus. Mol kasutasin Ilse Lehiste katseisikuna ühes oma töös ma tegin seda, et ma võtsin ühe eesti rekkiversilise rahvalaulu, palusin seda noodistada mitmel inimesel ja üks uudisteostest oli muusikateadlane, teine noodistajates tuli lingvist Ilse Lehiste ja selgus, et kaks inimest panid selle laulu viisi kirja mõnevõrra isemoodi ja siis minu artikkel keskendus sellele, milles need erinevused seisnesid ja mis võis olla nende erinevuste põhjuseks, tähendab, miks siis muusikateadlane kuulab ühte riisi ühtemoodi ja miks lingvist kuuleb seda, seda teistmoodi. Me oleme kirjutanud Ilse lehistega koos ühe raamatu. Ilmus aastal 2001 Berliinini New Yorgi kirjastuses muutunud kruiter. Inglisekeelne raamat on see, selle raamatu pealkiri on The temporanspraktsio of Estonian ruunik song ehk siis eesti keeles eesti Maarahvalaulu või eesti regilaulu temporaalne või siis ajaline struktuur ja selles raamatus. Me püüame selgitada, mis juhtub siis, kui jutumärkides rahulikult peavad, koos eksis teerima muusika, nii noodipikkused kui ka sõnad keeles, sest keelt lauldakse rahvalaulus ja on teada, et eesti keeles pikkus suhteliselt mängivad väga suurt rolli. See on siis eesti keele väldete süsteem ja, ja siit tekib siis terve rida huvitavaid küsimusi. Kuidas väldete süsteem sinna muusikasse mahub, et kas ta saab kannatada ja, ja vastus on, et teatud niisugune neutralisatsioon temaga tõepoolest seal toimub. See oli väga huvitav selles mõttes, et esiteks edukaks kaaslaseks mõlemal inimesel peab olema teise tööst küllaldane arusaamine, mind huvitab muusika, mind huvitab rütm ja Jaan on psühholoogs muusikapsühholoog. Eksperimentaalpsühholoogial on jällegi palju lõikumisi selle tööga, mida mina teen, mis meid huvitas. Kui me koos töötama hakkasime, oli see, et on olemas sellised asjad, mida nimetatakse prosoodilisteks süsteemideks. See termin on kirjandusteaduslik, aga seda kasutatakse ka foneetikas fonoloogias. Prosoodia eesti keeles on näiteks väldete süsteem ja väldete kasutamine, prosoodia aga siis luule tassi mõõt on ka prosoodia. Ja mul on üks niisugune hüpotees, et keele prosoodia on kristalliseerunud selles keeles loodud rahvalaulude rahvaluule prosoodilistes süsteemis. Ja need on niisugused laulud, millel ei ole autorit, mis on kuidagi nagu ise tekkinud eesti rahvalaulud on siis see kuulus nõndanimetatud neljajalgne rohevust, mis on üks võimalus seda nimetada. Aga näiteks ladina ja kreeka hädzameetri süsteem, need on jällegi oma keelele vastavad. Ja muidugi rahvalaulu puhul lauldakse seda kolme prosoodilise süsteemi kogu eksistents ja mismoodi need kolm süsteemi 11 mõjutavad, ütleme, kolm tükki võistlevad võimu pärast, kes jääb peale. Selles mõttes hakkas huvitama veid. Ja muidugi, Eesti arhiivides on sellist huvitavat materjali, kus folkloristid, etnograafid, kes panid kirja, lindistasid neid viimaseid rahvalaulikuid. Nad oskasid nendelt ka ühtlasi küsida sedasama teksti, et nad seda räägiksid ja et meil on samad laulja kõneldud tekst ja lauldud tekst on olemas ja see on otsekohe võimalik võrrelda, võrrelda muusikat, siis rahvalaulu, värsimõõtu ja keele prosoodiat ja mis on siis selle koosesinemise tagajärg, nii et seal olid intellektuaalselt äärmiselt huvitav küsimus. Võiksid nagu lapsesuuga küsida sedamoodi ka, et kui palju siis see muusika on keelt kujundanud või keel muusikat? Võistluses jäi muusika peale, nii et esiteks värsimõõt on ühtlasi sündinud keele prosoodiast aga teisest küljest siis kui ta juba olemas on, siis kohandatakse uusi tekste sellele olemasolevale prosoodiale. Nii et see mõju on selles mõttes vastastikune. Aga siis muusika jällegi ei ole täiesti isoleeritud, ma ei tea, kas rahvamuusikat võib öelda, et ta on tekkinud lauluna või on ta tekkinud ilma sõnadeta, aga teksti ja muusika vahel ei ole järsku piiri, see on niisugune samm-sammuline üleminek, näiteks laulame sõnadega ja rütm on olemas, aga on tantsulaulud ja sõnad ja muusika on koos, aga tantsule pruugiga sõnu olla puhtaks öelda ainult tralla tralla alla, eks ole, nii et sõnade kursis, näidanud sinna juurde, isegi kui retrosilbid ära jätta, siis oleme jõutud muusika juurde ilma sõnadeta. Nii et see üleminek on sujuv või teisest küljest laulu võib sõnadega laulda, aga viisi võib ka ümiseda, eksisteerivad kõik korraga, nad on, ütleme niisuguse mitmetahulise kuju erinevad tahud ja olenevad üksteisest. Veel kord sõnajärg muusikateadlasele Jaan Rossile. Kuna meie tutvus on küllalt pikk, siis on meil välja kujunenud ka mõned isiklikku laadi tavad või traditsioonid ja nendest võib-olla kõige olulisem on see, et kui mina sõidan osaiiasse Ilse lehistele külla, siis tema tuleb võimalust mööda mulle alati lennujaama oma autoga, astuja viib mind siis hotelli ja ära sõites võtab enda hotellist peale ja viib mind lennujaama ja mina püüan seda jõudumööda siis Tallinnas või ütleme, Eestis vahel vahel ka Tartus selle lennujaama sõitmisega kalumbluses Kolumbus on ju miljonilinn. Loodan, et Ilse Lehiste pane mulle pahaks, kui ma räägin üsna toreda seiga. Nimelt kui üks järjekordne minu lahkumine oli Ameerika ühendriikidest ja Ilse Lehiste hakkas mind oma autoga lennujaama viima, siis ta eksis ära. See oli niisugune äärelinn nagu Ameerikas on suhteliselt sarnased tänavad ja sarnased majad. Ja me tiirutasime seal ringi. Kell hakkas juba üsna palju saama. Äkitselt lendas meie kohalt ülelennuk, mis ilmselgelt hakkas maanduma Kolumbuse lennuväljale ja selle lehita, hüüatas rõõmsalt nüüd, ma tean, me sõidame selle lennuki järel. Väga-väga marka lugu, aga arendame seda kujundit edasi. Eesti poolt vaadatuna on Ilse Lehiste ise olnud justkui see lennuk seal nii-öelda vabas taevas. Et ilma temata, mis oleks nagu puudu selles eesti keeleteaduses või, või üldse Eesti teadusmaastikul, et milline on tema roll või panus või, või see tema lennukaar. No hetkel oleks eesti keeleteaduses puudub see väikeste soome-ugri keelte prosoodia uurimise projekt, mida eilsel Eesti koos Tartu Ülikooli professori Karl Pajusaluga juhib. See projekt on käinud varsti vist ligi juba kuus või seitse aastat ja mõtleksin. Ülimalt tähelepanuväärne on see, et Ilse Lehiste alustas koos Karl Pajusaluga seda projekti siis, kui selle eest oli saamas 80 aastaseks. Selle projekti raamides on ilmunud praegu kolm raamatut, mis on pühendatud vastavalt ersa mordva liivi keele prosoodiale ja niidumari keele Orosoodiale ilmumas ka neljas raamat pühendatud moksa mordva keele prosoodiale. See toimub tänu Ilse lehistele nii heal teaduslikul tasemel, kui üldse üldse saab olla, ehk siis Lehiste osalus selles projektis annab sellele tööle omamoodi kvaliteedimärgi. Professor Karl Pajusalu Tartu ülikoolist on lubanud neid tegemisi meie järgmises saates kommenteerida. Aga las nüüd veel, räägib Ilse Lehiste ise oma teaduspõhimõtetest. Mikrofon on meil juhuslikult lahti ununenud ja annan teilegi kuulata. Inspiratsioon peabki olema, ideed tulevad kuskilt, eks ole, vanadus, kreeklased, oskused tulevad taevast kellegi poolt. See on, see loob osas teaduslikust tööst, kes oli apasimens või kes ütles. Heureka niisugune, äkki äkki midagi jääb silmades selgeks, seda lahust on küll olnud ja mul on niisugune omadus on olemas, et kui ma vaatan fakte, punkte ja siis järsku ma näen, et seal on teatud struktuur, sellel ma näen Manastas struktuuri, täppisteadused, vaatepunkt, seda ma olen ise rakendanud ja seda ma olen ka kõigile oma üliõpilastele seletanud. Inimene ei hakka mitte hüpoteesi tõestama seal täiesti vale arvamus, inimesed mõtlevad, tead, et ma tõestan seda. Hüpoteesi ei, tõestatavaid testitakse. Kui sa juba kavatsed ainult hüpoteesi tõestada, siis sa võid olla eksperimendi kavandanud niimoodi, et ta toob sulle jaatava vastuse. Ja mul on muidugi tihti tundunud teadvuses see, et ma püstitan hüpoteesi, mida ma siis tõestama hakkan, jälle imestan seda, mida ma tahan saada. Teadlane katsub järele ja mul on alati hea meel, kui tagajärjed mind üllatavad, sest see näitab mulle, et ma isegi alateadlikult ei plaanitsetud seda niimoodi teatud tagajärge saada. Aga mul oli kohe alguses plaan, kui Ilse Lehiste jutule läksin, et teen temaga kaks saadet ja nii kohtumegi me järgmisel nädalal jälle selline oli esimene saade ise lehistest, kes sai äsja Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. See on riigikeeleauhind, mis määratakse igal aastal ühele inimesele väljapaistvate teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel. Kuulmiseni nädala pärast ütleb toimetaja maris Johannes ja lõpusõnad kuulugu Ilse lehistele. See kulub tõesti teadusfilosoofiasse, ütlen, et mingisuguse nähtuse mõistmiseks on tarvis ühtlasi seestpoolt vaataja intuitsiooni ja väljastpoolt vaataja perspektiivi. Ja mul on võib-olla eesti keele suhtes Sestolt vaataja intuitsioon säilinud ja ehk olen väljaspool eladus saavutanud väljastpoolt vaatleja perspektiivi.