Möödanov Järbati kihutasid autod katkematu voona maa-alust käiku pidi jõudsin õigele tänava poolele ja leidsin otsitud maja hiiglase ootamatult kerge vaevaga. Olin muidugi hirmust eksida, liiga vara kohale jõudnud, nagu alati tuli mul piisavalt aega edasi-tagasi kõndida ja ümbrust uurida. Avaldas ikka muljet küll. Lisaks varasele liiklusele rahvamassile ja sellega kaasnevalt lärmile Moskva ühel olulisemal tänaval virvendasid silme ees ka lugematud kasiino ja tont teab mis reklaamid veel. Kõnniteed olid kohati autosid nii täis pargitud, et käia seal ei saanud. Tuli kuidagi mööda lume ja porisegust sõidud äärtukerduda. Ja ometi oli selles kõiges midagi. Sedasama ütles hiljem ka tänase saate kangelane. Esimese hooga mõtlesin küll, et seesuguse müra ja kaose sees elab siis praeguse Venemaa üks tipprežissööre Pavel on kinni inimene, kes kodus olles vajab ehk tavalisest sagedamini vaikust. Eesti kinopublikule peaks siinkohal meenuma eelkõige 2003. aastal meilgi linastunud oligarh, ent kuulsust on kogunud ka niisugused filmid nagu pulm, vaesed sugulased, Eli oks, eriti aga kultuslikuks muutunud saar Bioter Mamoonumiga peaosas. Andsin kella ja tagasihoidlik olekuga härrasmees avas ukse. Meie jutuajamisest koostatud keskööprogramm sai pealkirjaks Pavel Lungin kinovisiitkaart. Ning arvestades minu vestluskaaslase teatavat seost prantslaste ja Prantsusmaaga, on seekordsed laulud viiv Montaanilt. Ent muusikat mängime ka režissööri kuulsaimas filmist Saar ning Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal jätkule. Razdoti Paavel Klongil. Meie kohtlemise hakatuseks oli mul teada fakt, et napilt kaks päeva tagasi sai meie tänase saate kangelasest Vene Föderatsiooni rahvakunstnik. Seega uurisin ette, missuguste emotsioonidega ta siis ise ka selle uudise vastu võttis. Loomulikult rõõmustasin Olilongin siiras lõpuks riiklik tunnustus ja sinnamaani ma nagu ei uskunudki, et üldse kunagi mingi ametliku austamise osaliseks saan. Polnud mul medaleid, tiitleid ega midagi, ega ei pidanudki ausalt öelda oluliseks küll, aga olin pärjatud prantslaste poolt. Noh, ja nüüd siis üllatus-üllatus, märkas mind lõpuks ka kodumaa. Nõnda kõneles tänase Venemaa kuulsamaid režissööre Pavel Lungin, kes oli alles hiljaaegu ajalehe Novaja Izvestija korrespondendil teatanud, et elame erakordselt Ta vaesel ajal mil vähesed viitsivad juurelda, kes nad on ja miks nad on. Palusin oma vestluskaaslasel seda pisut lähemalt selgitada. Noh, eks ma püüan ikka ise ka jätkuvalt elule mõtteid leida ja loomulikult jagan kõiki avastusi oma vaatajatega sest tõepoolest ühiskond elab praegu üle mingit eriti tuima perioodi, kus kadumas arusaamad heast ja kurjast ning süstidest, kuhu edasi minna. Kõik seesugused filosoofilised küsimused on kuskile haihtunud. Ma arvan, et taoline vaimuelu kriis algas tunduvalt varem kui majanduslik ja võimalik, et enamgi veel majanduslik langus oli kõige selle loomulik jätk. Noh, see on nüüd küll puhtalt minu isiklik spekulatsioon, naeratas long in vabandavalt. Edasi uurisin, kas Pawellungindavatseb siis vahel ka nukralt vanu aegu meenutada, kui vaimsus tihedus olid ikka väga suure au sees kas või vastukaaluks ümbritsevale Nõukogude tegelikkusele. Loomulikult, ja mulle tundub, et terves maailmas on toimunud mingi nihe, mis teatava eemaldumiseni vaimsete väärtuste juurest. See pole mitte üksnes Venemaa, vaid kogu tsivilisatsiooni kriis. Aga kuna Venemaa on kord selline ekstreemne maa, siis igasugune kriis võtab siin ka eriti intensiivse vormi. Sellepärast ma räägingi alati, kui tahate mõista, mis maailmas toimub, vaadake, mis toimub Venemaal. Käteasja kontsentraati. Nõnda arutles tänase keskeprogrammi kangelane ning siinkõneleja leidis, et oleks aeg esitada traditsiooniline küsimus, kuidas Pavel kinnistule üldse režissöör sai? No see oli nüüd küll nii ammu, ajab lausa naerma, nagu väga heade asjade puhul, ikas sündis kõik puhtjuhuslikult, ehkki alguste algus oli ju loogiline. Minu isa oli nimelt tuntud stsenarist Simon Lungil. Tal oli kaasautor Elianosiinov, kellega koos kirjutati terve rida väga õnnestunud stsenaariume. Küllap nende põhjal tehtud filmid on jooksnud ka Eesti kinodes nagu näiteks tere tulemast võõrastele sissepääs keelatud. Kilpkonn ja kindlasti agoonia, mis oli pühendatud kuulsale res Putinile. Keskealine ja vanem publik ehk mäletab veel. Nõnda siis kirjutas isa häid stsenaariume ning tasapisi hakkasin ka ise midagi proovima. Eelnevalt olin lõpetanud vatilise lingvistika Moskva ülikooli. Seda mõistsin üsna ruttu, et teaduslikku töötajat minust ei saa. Noh, alustasin siis oma stsenaristika ja arvan, et esimesed katsetused olid päris koledad. Vähemalt tulid neist üpris jubedad filmid. Totter mõelda ka nõukoguliku tsensuuri tingimustes, Nad kuidagi sobisid. Ma nimelt ei osanud end alguses nagu eriti avada, panin kirja mingeid suhteliselt ilmetuid, inimesi ja olukordi. Ja huvitaval kombel see kõlbassest riigivastasust polnud seal kuskil. Elu samuti mitte, oli Lungin eneseirooniline. Kuuldu oli väike helilõik filmist saar ja režissöör Pawel angiini Edgar, siit oma meenutustega. Kui algas perestroika, õnnestus mul lõpuks kirjutada üks päris korralik stsenaarium iseendast, minu põlvkonnast meid ümbritsevast reaalsest tegelikkusest. Sellest sai film nimega takso bluusrokkmuusiku Bioterma Moonoviga peaosas, keda muide olen jätkuvalt oma filmima olles kasutanud nii saares kui ka praegu teoksil olevas Ivan Groznõis taas peaosalisena. Aga mis sellesse taksopluusi puutub, siis jah see lugu kippus täiesti avangardistlikuks tära. Vastates neile tormidele ja tungidele, mis meie ümber kaheksakümnendad saate lõpus 90.-te alguses keesid. Kuskilt ilmusid välja prantsuse kinoinimesed, kellele meeldis must stsenaarium ja minu kõrvale tekkis väga hea produtsent, kes teatas, et see film sündigu üksnes minu Pavel Lunginny režissööri käe all. See aga oli midagi niisugust, mida olingi ammu oodanud. Võimalust panna iseenda kirjutatud karata Derrida oma ettekujutuse järgi paika, nii et vedas. Ja selgus, et minu amet ongi olla filmirežissöör. Stsenaariumid edenesid mul visalt, filmi tegemine läks aga uskumatu kergusega. Pealegi oli inimestega töötamine märksa innustavam kui üksi olles arvutiga tõtt vahtida. Nii et taksopluus sai tehtud. Sain selle eest 1990. aastal kannis parima režissööri auhinna ja uus ajajärk minu loometöös oli alanud. Nüüd küsisin, kas Pavel kinno pärast oma õnnestunud debüüti end rezis suuri alal ka kuskil täiendanud võib olla suisa põhjalikult asja õppima läinud. Arvestades, nagu eespool mainitud, sai. Hoopis matemaatiline lingvistika oli see, mida ta omal ajal Moskva ülikoolis õppis. Olen lõpetanud kaheaastased, stsenaristide kursused, režissööriga on nii, et sa kas valdad seda või mitte. Õppimine ei pruugi asja kuidagi mõjutada. Aga loomulikult pole see lõplik tõde õppida, vaid ikka kasvõi terve elu ja omal moel teen seda minagi. Sammast on ka piisavalt näiteid vägagi haritud inimestest kellest paraku režissööre pole saanud. Aga mina alustasin hilja, olin 40, kui taksopluus ekraanile tuli. Millised enda filmidest eriti armsad ja tähtsad tunduvad? Armsad ongi taksopluus, aga ka pulm ja loomulikult ka saar, mis tähistab täiesti uut etappi minu filmides. Aga pulm oli kannis edukas, muide saar samuti. Filmi peale kulub mul kaks aastat ja see on normaalne. Ebasobivate asjaolude kuhjumisel võib minna ka viis aastat. Üldiselt huvitun ja innustan paljust. Hea meelega tahaks teha niimoodi, et viimased aastad olin ametis Ivan Groznõi ka ja töö pole praegugi lõpp lõppenud. Tehniliselt väga keeruline film. Pööraselt põnev on minu jaoks konflikt võimu ja seda võimu mõistusele kutsuva hääle vahel ehk siis Groznõi ja metropoliit Philipi vahel. Erinevad vaata et võimule ja jumalale Venemaal teevad filmi üsnagi filosoofiliseks, nii et pidasin vajalikuks sinna tublisti tegevust juurde tuua. Et igav ei hakkaks, naeratas longin rõõmsalt. Edasi, meenutab siinkõneleja. Kui palju häid sõnu on filmirežissöör pühendanud näitlejaile olles ühes intervjuus lausa teatanud, et ta armastab neid kõiki? Ta kaasus on erakordne väärtus siin ilmas, seega kuidas ta oma kallihinnalisi näitlejaid siis ka leiab? Puhtintuitiivselt mõistagi käib see näitlejate leidmine jah, nii ja filmi saatuse ju üldiselt määravadki näitlejad. Kui valik on õnnestunud, läheb kõik hästi. Arvan, et üks põnevamaid suhteid on mul juba eelpool mainitud Biotermoonoviga. Tal oli peaosa taksopluusis, kusjuures mees mängis sama hästi kui ise Ennast. Ainsa vahega, et olles tavaelus rokkmuusik, kehastas ta filmis muusikut. Aga kõik need isiksuse lõhenemised ja alkoholism ja muu sinna juurde kuuluv poolid isiklikust elust üdini tuttavad ja leian, et filmi kangelane õnnestus Mamonovi kehastuses lihtsalt fantast kunstiliselt hästi. Seejärel läksid meie teed lahku, mees tegi läbi põhjaliku elumuudatuse, hakkas usklikuks, loobus muusikast ja kolis Moskvast ära maale. Uuesti kutsusin ta filmisaar hingepiinade käes vaevleva munga rolli ja see oli jälle täiesti uus lehekülgteatri näitleja ja fenomenis ning saarevõte perioodil märkasin ma monoviskaa, tehke, mis tahate, Ivan Groznõi valget samade baas, mis peidab endas seoseid seostamatutest asjadest. Nii et jah, Ivan kroosneid kavandasin ma Mamonovi järgi ja tema eeldusi arvesse võttes. Ja üldse minu näitlejad lihtsalt mängivad hästi ja kõik. Võib-olla sellepärast, et ma näidata vastan, naeris Pavel. Longin. Naisnäitleja-ist on minu jaoks konkurentsitult number üks marjamironova. Olles küll Kuuse Andrei Mironov paranda oma legendaarse isa varjust ammuilma välja astunud. Masha mängis pulmas ja oligarhid näiteks, mida ma näitlejate juures hindan täpsust ja filigraanse ust. Nii, ja ainult nii saabki rollile läheneda agarast emotsioonidega vehklemisest ei oska nagu midagi arvata. Vali äkki see. Käärse poole VII. Siinkõneleja mäletab, Pavel on kinni ja tema vanemaid tegelikult juba 70.-te aastate olete algusest, kui nood kord Käsmus suvitamas käisid. Oli täiesti eriline augustikuu ja nimetatud seltskonnaga sai päris tihedalt läbi käidud. Ehkki vanusevahe oli märkimisväärne. Tundsidki need huvi, kuidas Pavel logeen ise tollele kaugele suvele tagasi vaatab. Käsmus rabas mind too metsik ja põhjamaiselt võluv loodus. Tollasel vene intelligentsile oli kombeks suurte puntidega puhkama sõita ja võimalikult kaugetesse liidu kantidesse. Siis oli see võimalik, muigas longin. Krimm töötas tasapisi oma meeletute massidega ära ning üha sagedamini hakati Baltikumi suunas kiikama. Ja Eesti oli ikka väga ihaldusväärne sihtpunkt. Meie valisime kellelegi soovitusel Käsmu ja loomulikult saab siinjuures rääkida vaid kõige soojematest mälestustest. Edasi viis saatetegija juttu jälle, Pavel on kinni töö peale. Ta on korduvalt rõhutanud oma koogoli kiindumust ja see kiindumus sai lõpuks ka realiseeritud. Jah, ning ma armastan seda tööd väga. Kaheksaseerijalist telefilmi, surnud hingedeainetel. Stsenaariumi kirjutasin koosi, uuri Araamoviga väga võimeka inimesega. Pidime temaga seesuguse triki, lõime ühe tegelaskuju mitmest kokku, seega sai ekraanil näha omalaadset sünteesi lestaku vist Chitšikovist ja mõnestki kujust veel. Vaatajate silme all elustub tõeline kogukondlik maailma ühe peterburi väikese ametniku silme läbi sisaldades motiive revidendi, surnud hingedest ja teistest geniaalse kirjaniku teostest. Aga olgu öeldud, et liiga hästi seda seriaali just vastu ei võetud. Näiteks valitsevad ringkonnad panid pahaks, et tegu on Satkiiriga. No nuta või naera, aga seda panevad valitsevad ringkonnad vist tõesti läbi sajandite pahaks ja sõltumata oma staatusest. Nii-öelda alalhoidlikud kirjandusinimesed olid aga solvunud, miks me mitu tegelaskuju üheks kokku panime? Olevat tekkinud koogoli, ideede ja visioonide pea valepööramine. Noh, arvamuste paljusus on nii-öelda mõistlikus koguses täiesti normaalne, isegi konstruktiivne nähtus. Nii või teisiti tunneb ja armastab vene kultuuri ja vene keelt, see ei saa mitte tunda ja armastada koogolit. Kes on sellesama keele ja kultuuri tõsiseks alustalaks meil siin, nagu saate alguses mainitud, toimus meie kohtumine, Paavel on kinni kodus. Aga see kodu asus keset Novõi arvat ehk Moskva südames. Nojah, kui täpne olla, siis ühes suurlinna südametest Sesteks hiigellinnal ole neid tõesti teisigi. Aga uuel Arbatil kees mõistagi pöörane, eluaknal sõitsid mööda sajad autod, värvilised reklaamid Plinkisid vastu klaasidel. Küsisin, kuidas mu vestluskaaslane end kõige selle keskel tunneb. Nii naljakas kui see ka pole, saab see korter varsti 100 aastaseks ja mina olen elanud siin terve oma elu alguses koos vanemad ega nüüd abikaasaga. Elu on vahepeal ümberringi muidugi kõvasti muutunud, mäletan, kuidas siin lammutati võluvaid majakesi 19.-st sajandist kõik selleks, et rajada teed Kremlini ja ehitada välja nii-öelda valitsuse trass. Esimese hooga tekkisid siia trassi äärde näotult hallid majamürakad, kuhu paigutati ministeeriume ja teisi ametiasutusi. Nüüd näen aknast välja vaadates mingit põhjamaist Las Vegast. Kümned ja kümned kasiinod peibutavad oma värviliste tuledega, kõik kutsub raha raiskama või seda võitu. Ma mammonahimu on üles köetud viimase piirini. Nii et ühest küljest haarab kõike seda vaadates õudus. Teisest küljest on kogu see kupatus no näiteks lumesajus ka omamoodi lummav. Kujutlusvõime hakkab tööle korraga näed selles Kozmaaris mingeid uusi tasandeid omal grotesk sel moel, ehk isegi esteetilisi. Et kõigile siin eksisteerimise puudustele vaatamata on see ikkagi minu kodu ja olen temaga harjunud. Küsisin, kas Pavel kinnil vahel ka vaba aega leidub. Kui jah, siis millega ta seda sisustab? Aga vaba aega mul mõistagi sama hästi kui pole, sest lisaks regi suurile olen aeg-ajalt ametis ka provotseerimisega. Aga nappi puhkuseaega proovin sisustada oma uue hobisukeldumisega. Nii et võimalusel sõidan koos sõpradega seda harrastama. Nüüdki on meil plaanis Egiptusesse põrutada, oleme juba Linnutee menis paali saarel Indoneesias ja veel tulevad tõepoolest hoopis teistsugused mõtted. Eranditult veealuse maailmaga seotud, naeratas Pavel longin. Oli aeg küsida, mida soovib Vene tuntumaid filmirežissööre meie kohtumise lõpetuseks Eesti raadiokuulajaile. Soovin sedasama, mida iseendalegi ühest küljest mitte järele anda tsivilisatsiooni kiiska vaja glamuurse poole ahvatlustele, vaid elada oma igapäevast elu, hinnates sõpru, raamatuid, kunstiharidust. Teisest küljest aga äsjast loetelu arvesse võttes Te kapselduda oma mätta otsa, vaid tunda end ka maailmakodanikuna iga päev ja iga tund. Kuuldud helikild oli taaskord pärit filmist saar. Tuntud vene režissööri Pavel kinniga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna. Muusikat aitas valida Ain Saarna, helioperaator oli Viivika lõdvik ja laulma jääb Montaan kuulmiseni.