Eemalt hakkas paistma kerges udu hämus veepinnal hõljuv kirikukomplekte ja kellatornide linn. Siin-seal krooniks mõnivermorist pühak või kullatud ingel. Paate aeglustas käiku Kõime linnale, lähenesime, siis lipsas väikesesse varjulisse kanalisse. Väärika aeglusega edasi liikudes libistasime mööda kanali kohal rippuvatest rõdudest ja ilmastikukulutatud kivifiguuridest. Kõikjal murenev tellis jästuk. Lahtistest akendest tabas pilk maalitud lagesid ja klaasist liftreid. Kõrvu ulatus põgusaid, muusika ja jutukatkeid, kuid mitte autopasunat tuututamist, pidurite kriginat ega mingit mootorimürinat. Peale meie endi paadi summutatud papsumise. Inimesed kõndisid üle jalakäijate sildade, kui meie nende alt läbi sõitsime. Paadi kiiluvesi jooksis sammaldunud astmetele, mis viisid alla kanalisse. 20 minutiline paadisõit kandis meid kolm miili üle laguuni. Ja 500 kuni 1000 aastat ajas tagasi. Jonberand langevate inglite linn. Langevate inglite linn Veneetsia paikneile õlistamiseks, kirjanikele poeetidele iial sõnadest kahju pole olnud, vahest on neid isegi puudu jäänud kogu Veneetsia lugu alanud, aga õieti ühel laguuni kaugemal saarel, mille nimi on Tartšella. Ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kõigepealt oli Veneetsia laguuni tohutu 550 ruutkilomeetri suurune laguun tekkinud jää pool üleujutustest, mille põhjuseks saanud alpides diabenniinidest alla voolanud tohutud veehulgad. Lumi seal üleval usulas küllap puuristes veevool madalat mandrit ning tekitas niimoodi lugematul hulgal saari. Kirjutatud on ju, et Veneetsia rajatud 118-le saarele, millest paljude esmalt päriselt vee alla jäid on teada. Juba neljandal aastasajal tuli mehi rannaasulatest tihti laguuni saartele, et siit soola ja kala varuda, kuid elule kuuni kallastel polnud hoopiski rahulik. Pärast Rooma impeeriumi langemist ründasid barbarite jõugud ikka ja jälle laguuni ranniku asulaid. Ning aastal 452 hävitas hunnide pealik Attila täielikult rikkaltiinomy linna ümber seisnud külad. Kallaletungides väsinud laguuni elanikud hakkasid vähehaaval laguuni saartele kolima, et vesi oleks vahel mandrilt. Lahkujate hulgas oli ka altino piiskop ja ilmselt tundus temale tol ajal kõige ohutuma na laguuni põhjaosas asuv Tartšel Osar. Sellele saarele ehitati aastal 639 Santa Maria sonta kate ning tornidega kindluse müürid nende tornide Torri kehakatudki saat tortšellaks kutsuma. Õieti tähendavat sello torni ja taevast ja siia jäänud altina piiskopi ametlik asukoht, piiskopi tool rohkem kui järgnevaks 1000-ks aastaks altiniumi elanikud toonud siia ka esimese altino piiskopi püha Heljo tooruse reliikviad, kellest saanud Tartšel saare kaitsepühak, mis oli vaid üks väidetavalt tuhandetest saartest keset ääretut madalat rohelist vee välja. Süüdi selles, et armastan ilu rohkem kui headust, ütles Katerina. Et armastan naudinguid rohkem kui hinge. Saad aru, meie Veneetsia lased, oleme palju sajandeid mõelnud ainult iseendale, kas sulle, mida võime ülejäänud maailma pealt lõigata? Meteisklesime, et armastame jumalat, mehitasime palju kirikuid, kuid ei armastanud teda. Me armastasime ainult oma ehitatud kauneid kirikuid, kuid nii nagu ihnuskoi armastab raha. Me armastasime marmorit ja kulda ja värvilist klaasi ilu rohkem kui headust. Naudinguid rohkem kui hinge. Robert Shirardi vappareta 13. Alteeniumi linna elanikud polnud tegelikult esimesed tordsel saare asukad. Mäletan leitud aegade märke juba viiendast ja kuuendast sajandist, mis jutustavad kalapüügi ja klaasivalmistamisega tegelenud saare elanikest. Pärast piiskopi Saarele kolimist hakkas elu siin kiiresti ülesmäge tõusma. Sellest sai nii usulis poliitiline keskus kui tähtis kaubalinn. Ja 10. sajandil elas saare keskuses juba oma 10000 inimest. Tort selle oli siis hoopis mõjukam ja jõukam kui tollane Veneetsia laguuni. Soolasood olid siin palju kaasa aidanud soola tootmine, hoidistartšellad kenasti vee peal ning saare sadamast muudkui seilas soola, lastiga laevu nii ida kui lääne poole ja nii kerkisid saarekeskused sellesse uhked ballatsud Santa Maria sonta katedraal ehiti Bütsantsi Mose iikidega. Selle kõrvale tõusis Santa Foska kirik ning Saarele mahtus veel ka 16 kloostrihoonet. Kuid 12. sajandil ei hoolinud loodusjõud enam taevalik jõude. Kummardavastor tšellosaarest. Laguun saare ümber muutus aeglaselt, aga vääramatult tehase Oisemaks laevadel. Need hakkasid vähehaaval kinni kasvama. Hedor tšello, hiilge pead läbi saama. Lõpuks laiuski saare ümber mudane lagunev Morta, surnud laguun ning üha kasvavad sood, ähvardasid saare elanikke tõsisema Laariaga. Mis neil siis üle jäi. Vähehaaval koliti teistele laguuni saartele, moranosse, murranosse ja Veneetsiasse. Erinevatel aegadel välja antud sellost jutustavad allikad näevad erinevaid arve praegu saarel elavate inimeste kohta saada 60 ja värskeim internetimaterjal tšello püsielanike arvuks umbes 20. Ameti oli siin kunagi kogu võrratu Veneetsia sünnipaik ja laguuni süda. Hiilgava minevikku vaikivate tunnistajatena seisavad siiski oma kohal 639. aastal rajatud Santa Maria sonta katedraal 11.-st 12.-st sajandist pärit Santa Foska ikk ning kaks 14.-st sajandist pärit hoonet Palazzadel arhiivia Jabalatsedelgan silla. Siin tegutses kunagi kohalik valitsus. Itaalia kirdenurgas Aadria mere rannikul laiuva Veneetsia laguuni süda tuksub tänapäeval muidugi Veneetsias eneses, mida läbib tagurpidi S tähe kujuline suur kanal, täis paate, pargasid veebusse, barretosid kondleid, siis igasuguseid asju, millega veebel lõikuda saab. Ja püha, kui see väljak ning ligi tuhandeaastane kullaga ehitud San Marco kirik oma ümarate kuplite ja fassaadiga, milles vaimustaval kombel on ühinenud ida ja lääs bütsantsi, arhitektuur ja gootika. Ja võrratu salapärase minevikuga tootšide palee. Aga need on vaid kõige tuntumad paigad selles kanalite linnas. Kui Veneetsia laguuni kaarti vaadata, et siis selle südamest Veneetsiast kulgeb hulk vaporeto marsruute teistele lähedal paiknevatele saartele looduslikult ülikeerulise liigendusega, kummaliste düünidega piiratud laguuni ala laiub pikalt kahele poole Veneetsiat kaugemale Veneetsiast nii ida kui lääne poole on puistatud lugematu hulk suuremaid ja väiksemaid kaardil tühje ja nimetuid, saari ning laguuni aladel vahetama piirkonnad, millel kirjad. Laguna viiva ja Laguna Marta. Elav laguun, surnud laguun. Törtsel saar jääb Veneetsiast ida pool laiemale laguuni alale. Laguna Marta on siin ja kaardil on see kõige kaugem nimega saar. Päev oli selge ja külm varahommikused, vihmad olid merele läinud. Dolomiidi paistsid ähmase sinise siluetti nagu unenäomäed. Paat lõikas ühtlase podinaga laguuni klaasiatret, möödusime Sandmik keelest, moraanust ja teistest saartest hüljetutest nimetatutest. Tunni aja pärast jõudsime tor tšello tuulealusesse külge laguuni põhja kitsusse. Läbi siinse madala vee kulgevad laevateed olid kitsad, halvasti märgitud hundinuia, rist ja pilliroost ummistunud. Sellist teekonda kirjeldab robelczyrardjama Veneetsia romaanis raporeta 13. Mootorpaat sõidab mööda vaikset laguuni veel ligi tunni, et jõuda saanud Mariano saarele, kus peaksid oma uhketes vanades palatsudes elama Veneetsia iidsete aadliperekondade järeltulijad. Vähemasti on nii raamatu peategelasele kinnitanud tema öisest Veneetsiast leitud salapärane armastatu Katerina. Kuid selgub, et kaugel sander Jaanol pole midagi muud kui wet uppuva varisevad ärandiku igivana müür ei hooneid ega ühtki elavat hinge. See on sajandite jooksul toodud vaid surnud Veneetslaste luud, sest Veneetsias eneses pole matmispaika ning kalmistusaar seal keele ei suuda kõiki lahkunuid mahutada. Lugege veel veidi raamatut Faporeta 13. Ühtäkki olin ma väsinud iidsetest kirikutest, ajaloo kurbadest, sosinatest, Veneetsiast, kogu tema kadunud hiilgusest ja vajuvatest, paleedest, haisvatest, Lagoonidest ja pilliroogu kasvanud saartest, mida tõusud pikkamööda olematusse õhtusid. Nihkusime oma paadiga vesi väravast välja. Möödusime kurva näoga kivi inglist, kelles ma nüüd tundsin ära surmaingleid. Keerasime sügavas vees ringi, varsti asendusid kitsad laevateede ääretu haaval kuuniga tot, sellaste Boranost möödunut põhisesime täie kiiruga laiakanalisse ning Veneetsia kerkis meie ette silmapiirile, nagu unenäol linn. Tumerohelise vee kohal üleni roosa, kollane ja seep ja karvatornid jagub. Plid helkisid talvepäikeses. Niisiis, kui mitte arvestada kurva saatusega hirmuäratavad sander ja natu umbes tunni mootorpaadi tee kaugusel Tartšellast on viimane kaardi isegi kõige kaugem elavia nimega saar Veneetsia laguunis. Tegelikult päris suurkanalitega liigendatud roheline saar, kus elu on vaid iidse keskuse ümber alles jäänud. Tõenäoliselt päris vaikne saar, kui kohalike elanike vaid paarikümne ümber alles on. Kuid turismi kõrghooajal leiavad laguuni, saari mööda rändavad turistid ka siia tee. Tartšella kõrval laiuvalt Burano saarelt on vaporetel vaid viie minuti tee tortšello sadamasse. Juba kaugelt merelt on näha toriks sel iidsete kirikute siluett, punaseid kivikatuseid ja kõrget kellatorni. Hooned ümbritsevad väikest maalilist peatsat. Ta jutustas saare hiilgavast minevikust Santa Maria sonta katedraali hakati tor tšellosaarele rajama aastal 639, nagu kinnitab ka iidne rait. Kiri vasakul pool altarit. Kirik ehitati 639 Bütsantsi imperaator tori Heraakluse valitsemisajal. Sajandite jooksul seda muidugi täiendati ja parandati seni, kui ta seal veel elas ja õitses. Kirik on lihtne ja suurejooneline, peasissekäigu ees avar, lahtine, sammaskoda varikatuse all. Kahelt poolt tõusevad kaldkatused viivad kõrge kolmnurkse viiluga kesklöövi osani, mida ehivad fassaadil kõrged ümarkaanelised aknad. Võimas ja suursugune iidne hoone. Selle taga kõrgub 12.-st sajandist pärit lihtne nelinurkne kellatorn, mis oma kõrgusest kogu saart ja selle ümbrust näib valitsevat. Sellegi tipus lahtine sammastik, jäima red, kaared ja kohe Santa Maria son. Ta kõrval seisab väike lühikeste harudega kreeka risti kujuline Santafoska kirik. Madalad kolmnurksed viilud keskerist löövi otstes. Nende ristumiskohalt tõuseb madal jätte ümartorn. Kuid hoone kõige alumine osa on toredasti kaheksanurkne, ümbritsetud avara sammaskäiguga. Sambaid ühendavad ümarad kaared, mida asjatundjad bütsantsi stiili aluseks on nimetanud ning kirjutanud, et Santa Foska kaheksanurkse portikkuse ümarad kaared on otsekui sillaks islamiehituskunsti ja kristliku arhitektuuri vahel. Aastal 235 oli kristlus Rooma riigis taunitud ja tagakiusatud usk sellest hoolimata leidnud samal aastal Roomas sündinud tütarlaps Foska enda jaoks just selle usu kõige õigema olevat tema riigitruu isa andnud oma 15 aastased Tre kristluse pöördumise eest võimude kätte. Foskast sai märter ja kristlaste pühak Santa Foska, kelle säilmete hoidmiseks olnudki tortšello Santa Foska kirik algselt rajatud pühale Foskale on mitmeid imetegusid omistatud Tartšello kaunist väikest ametivõimelise mulje. Jätvat Santa Foska kirikut võiks kahtlemata üheks selliseks pidada. Santa Foscan sammaskäigu abil tortšella katedraal iga ühendatud Maarja uinemis püha kiriku lihtsa ja suursuguse välisilme taga on üllatavalt rikkalik ja kaunis interjöör. Kesklöövi eraldavat küljel nööridest pikad sammaste read. Koori osa ehivad 11.-st sajandist pärit pühapildid. Madonna lapsega 12 apostlit ristilöömine. Sammaste vahel leidub Bret, Bütsantsi marmortahvleid, ebasümmeetriliste lõvide ja paabulindudega pealt tere kõrval seisvas roomaja sarkofaagi, sonaltiinumi esimese piiskopi püha Heljo tooruse reliikviad. Kõik kõige imelisemateks peavad asjatundjad katedraalis säilinud ikka veel säravates värvides iidseid mosaiiki. Maarja kuulutus madonna lapsega ikka ja jälle jumalaema ja Kristuse elu värvilises klaasmosaiigis idapoolsel aknal akende vahel apostlid kõndimas keset pilliroogu. See on taim, mis kellakuuni saartel kasvad. Inglid ja pühakud ja lillemosaiigid ja linnud ja loomad. Okkad, merekotkad, lõvid, härjad paabulinnud ning tor tšello, Santa Maria sonta katedraali tähtsaim mosaiikhoone tagumises osas. Viimane kohtupäev 13. 14. sajand. Aga enne viimast kohtupäeva ehk Väike-gondli reis Veneetsia kanalitel koos klassikuga. Nad sõitsid mööda kanalite labürinti möödusid kaunitest Marmor Balkanitest, mida eristasid lõvikujud libisesid ümber müüri nurkade mööda leina, ilmelistest palee fassaadidest, piss, peegeldusi, töötsuval, veel tillukesest kõrgele ülal asuvatest aedadest rippusid muredat müüri pidi alla mandlite järele lõhnavad õies agarad alged. Jabur. Porsed keset hämarustelendasid araabia aknaraamid. Ühe kiriku marmortrepp ulatus veeni. See oli Veneetsia. Meelita rikutud iludus, pooleldi muinasjutt, pooleldi püünislinn, mille läppunud õhus puhkes kunst kunagi priiskavat kohades õitsele ja mis sisendas muusikusse hällivaid meelitavaidi hõimastavaid helisid. Thomas Mann Surm Veneetsias. Konsoleerib pikka laguuni sõitu Tartšello saarele vist ette ei võtaks. See on ikka päris kaugel päris kaugel turistidest ummistunud Veneetsiast oma Santa Maria sonta basiilikaga mille tagumises osas seisab imeline mosaiik. Viimane kohtupäev. Õiglus näib viimasel kohtupäeval võimule tulevat kui keerulise mosaiigi kirjeldust lugeda. Siin on neist küll kõik, nii nagu ilmselt tundmatuks jäänud loojad umbes 700 paar aastat tagasi viimast kohtupäeva kujutleda oskasid. Kristuse surm ja ülestõusmine üle ausas kohtumõistmine alumises. Kõik on kohal, apostlid, peainglid ja pühakud. Viimase kohta taevapasunaid puhuvad inglid kutsuvad välja kõik lahkunud hinged, nende elud ning teod saavad kaalutud, vasakule poole saadetakse ja õiged parema lebatused. Viimaste tee viib kohutavasse põrgusse Lutsiferi juurde ja mis nendega seal juhtub, selle jätaksin pigem kirjeldamata. Kuid maa peal õiglast elu elanud hinged jõuavad külluslikku paradiisi, mille väraval tervitab neid igavese armusümbol. Neitsi Maarja ise. See oli hädine katsemuseid piltide sisu kuidagi ära tutvustada. Tegelikult on see kuus 700 aastat tagasi elanud meistrite imeline looming säravates värvides kummaline fantaasia. Uskumatu hulk piiblitegelasi ja viimase kohtupäeval lugu, nagu tolle aja inimesed seda endale ette oskasid kujutada. Kunstiteos, mis noil ammustel aegadel nii imetlust kui põlgust kui hirmu äratanud ja mosaiikkild killu kõrvale. Miljonid värvilised killud, mis kõik oma õige koha peavad leidma. Keeruline ja põnev kunst, mida nii paljudes Itaalia kirikutes leida võib. Eriti uhked mosaiigid on Ravennas ja muidugi Veneetsia San Marco särav kuldsed lõpututena tunduvad mosaiikseinad. Törts Ello säilinud ehitistes on iidsetesse kividesse kätketud tarkust ning sümboleid nähtud ristimiskabel uue luu, kristlik sümbol, katedraal elu ise, nii pikk kui meile antud ja Santafoska kirik märg trihm, matmispaik. Surm, mis viib igavesse ellu. IRA Viioirell ära. Iraavi Irel. Roog. Kaarel tuurajeega Leenul Alme Moore Irel. Jälbja varal. Törts sellest ei tohiks lahkuda, kui sa pole kõndinud üle saatana silla pantedel teav olla. See on üle kitsa kanali viiv sild laiadest kiviastmetest koosnev, aga fotol ei paista tal teps mitte käsipuid olevat. Ja see pole hoopiski ainus saatana Sililt siin maa peal. Tuleb välja, et sellist nime kannab kakskolm tosinat vana sill, tahtis kohaliku rahvauskumuste kohaselt on saatana enda ehitatud või saatana abiga ehitatud või ka vastu saatana tahtmist. Saatena sildu leidub peamiselt Euroopas ning tavaliselt on tegu kivistega Arsildadega ja enamik arvatakse keskajast pärit olevat umbes aastatest 1000 kuni 1600. Saatana nime kandvate sildadega on teadagi hulk legende seotud. Osas legendidest on saatan ja sillaehitaja vaenlased, näiteks Šveits issand, Kotherdi mäekurus viib üle kõrge kuristiku Toifelise trükke. Seda olnud kohutavalt keeruline ja raske ehib teda tundunud lausa, nagu oleks saatan iseehitajate tööd takistanud. Mõnes legendis olevat saatan nõus ühe ööga silla raskesse ülekäigu kohta valmis ehitama tingimusel, et esimese üle sillakõndija hing kuuluks temale. Igatahes olevat kõik saatana nime kandvad sillad millegipärast tähelepanuväärsed ülikeerulised rajada või ebatavaliselt kaunid või lausa saatanlikult kõrge vete kuristike kohal. Itaalias tundubki saatena sildu kõige rohkem olevat. Nimekirjas on üheksa, Pontedel tea vallat Prantsusmaal seitse, Bountud Aabli Inglismaal kolm Evil pritsi. Vähem on neid Portugalis, Hispaanias, Šveitsis ja mujal Euroopas. Mööda veeteed tor sellest sellest kunagisest Veneetsia hiilguse hällist tagasi tolle kummalise laguuni peasaarele Veneetsiasse, enesesse. Ahjaa, tor tšellosaarest olnud võlutud ka Ernest Hemingway, kes kirjutas siin 1948. aastal mõned osad oma raamatust üle jõe ja puude vilus. Hemingway pidas ka Veneetsiast väga lugu, kirjutades suure kanali ääres istudes ning kirjutades sealsamas, kus seda on teinud, naeran Browning ja ta nons ja tunnen, et olen jõudnud paika, kuhu pidingi jõudma. Jaa, marssal praost Veneetsia annab nii palju rõõmu ja enesekindlust, et isegi surm jätab see siin ükskõikseks. Ja keete, äkki tundsin end Aadria merevalitsejana nagu tunnevad seda kõik Veneetsia, lased oma kondlitesse astudes. Saladustest ja legendidest tulvil Veneetsiat on luules ja proosas ülistatud ju siis anda ka seda väärt ja tõesti on võrratu lugeda seda linna tundvate kirjanike mõtteid ja nägemusi miks mitte siis endale veel veidi seda naudingut pakkuda. Robergherardi vappareta 13. Ma ei saanud Veneetsia sundlinna ilu, tegi mind ärevaks. Sibul, ümarik, päike langes igal õhtul saluute kiriku suure rohelise kupli taha, värvides kanali fantastiliselt sügav, roosaks. Igivanade kergelt murenevate balleede fassaadidel kumas kaunis hüljatud valguses allasurutud kurbus. See oli talumatu. Ilule on mõistagi oma koht raamatu lehekülgedel muuseumi maalidel, aga igapäevane iludieet on kurnav. Püüdsin töötada hilisõhtul, et mitte näha piinarikast loojangut. Aga Itaalias on võimatu hilisõhtul töötada. Veneetsia lased nimetavad kella kuue ja seitsmevahelist tundi uura Tooroks kuldseks tunniks, kui surev valgus värvib kogu linna igatsuse karvaliseks. Püha Markuse väljaku kohvikud on tulvil turiste. Kohalikud Tõnglevad realto silla ümbruse veini poekeste plekkleid idees. Üliõpilased valguvad mise rekordia paaridest kaldapealsele. Aga siis ilm läks jahedamaks, iga päev 100. külma vihma hommikuti ja päikeseloojangul alati. Ladinal oli akvalta kõrgveeaeg, mis ujutas linna igal talvel üle. Madalad platsid uppusid Püha Markuse väljakule ja mujale ilmusid kitsad plankudest järebublokkidest, jalgteed, Veneetsia, külm, nukker turistidest, viimaks hüljatud. Aina vajus laguuni pimedasse, mõne aasta või mõne sajandi pärast. Arvamused erinesid, ujuvad kalad ka tuura suure kanali ääres seisva kuldse maja imetletud kootilikest akendest sisse ja välja. Midagi pole parata. Ta on jälle on surm Lafenitšesse. Just hilisõhtutel võis tema läbi ja lõhki Veneetslane aduda selle linna kunagist hiilgust. Ööpimedus peetis endasse suure kanali äärde rivistunud Palazzade treppe, Ta aina ülespoole rühkiva sammaldunud kihi varjas praod kiriku müürides ja paikas augud hoonete fassaadi kraavis, nagu paljud teatud ikka jõudnud naised vajaska, linn maskeerivat valgust, et saada tagasi oma kadunud ilu. Ja roodi luu, kunas? Info. Terri. Kus ma siin ka saale Ja lõpuks veel kord, Jean Berend, langevate inglite linn. Tuntumad romaanid ja filmid, mille tegevus toimub Veneetsias, näivad käsitlevat tegelasi, kes on läbisõidul. Nende lugude peategelased pole Veneetslasedega linnas elavad pagulased. Nad on läbisõitjad. Minu vaatenurk on fokuseeritud inimestele, kellest suurem osa elab selles linnas. Miks Veneetsia? Sellepärast, et minu arust on Veneetsia ainulaadselt kaunis isoleeritud, sissepoole vaatav ja võimas timulant meelte, intellekti ning kujutlusvõime jaoks. Sellepärast et hoolimata oma miilide pikkust kusest tänavate ja kanalite sasipuntrast on Veneetsia palju väiksem ja haaratavam kui esmalt paistab, sellepärast et minu jaoks on iga veerand tunni tagant löövate kirikukellade heli lähedal ja eemal soolo ja kontserdi, noh igaüks omaette isiksus erguti kõrvadele ja närvidele. Ja sellepärast, et kui uskuda kõige mustema stsenaariumi merepinna tõusu kohta ei pruugi Veneetsiat kuigi kauaks olla. Arodeeru. Kultuur.