Tere päevast, ilusat emakeelepäeva, väliskuulaja soovib toimetaja maris Johannes, seda päeva tähistada olen ma ikka tahtnud luulega siis luule on keelekodu, kõige ilusamad, intrigeerivad ja huvitavamad keelekohad, olen ma ikka leidnud eesti luulest ja saate lõpus loebki Mikk Mikiver Kaplinski tekste, aga tänasel tähtsal päeval alustame me ka ühe uue rubriigiga keele kõrvas. See on kujundkeele aabits ja selle aabits on meie jaoks köitnud Cockup, keeleteadlane Asta Õim. Ja see töö on saanud võimalikuks, kas tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile meie kujund, kelle aabitsas on 20 peatükki, nii et see rubriik algab meil täna ja lõpeb alles juulikuus. Ikka keele kõrva lõpus. Sissejuhatuseks teeme väikese intervjuu. Aasta hõimuga. Kujundlik keel on meie igapäevane keel, me lihtsalt ei taju seda, et see on kujund, sest ega siis keeles ei ole objekti jaoks omaette nimetust ehk sõna, vaid ikka üks ja sama asi käib mitmes tähenduses. Ja kui me näiteks ütleme, keemia asemel pähkel, siis võib-olla see on nüüd natukene erksam kujundit, võib-olla isegi tajume seda, aga kui ma ütlen, katus jookseb, siis ei ole ju selline ütlemine, mille inimene peaks kohe nagu teadvustama, et nüüd ma kasutasin mingit kujundit, et see on keele omane, kus see, kes valdab keelt, kasutab seda automaatselt. Küll aga on nende erksamate ja ilmekamad kujundite kasutamine küll erinev. Vaadake osa inimesi, kas ta on siis nüüd välja treeninud või võtnud endale põhimõtteks, aga mõnel tuleb see ka loomuldasa ja vabalt, et ta kasutabki palju kujundlikumalt ta räägib palju huvitavamalt me vahel ei teadvusta, miks ta räägib nii huvitavalt, aga kui järele mõelda, siis just sellepärast, et ta kasutab nagu värskeid värskeid kujundeid mis on täpselt samasugune keel nagu kõik, aga me millegipärast räägime igavalt hallilt, nii nagu seda Vaidine seal ikka on. No mina olen kohanud ka näiteks seda varianti, kui inimesel on tõesti see nii-öelda see väga kujundlik keel fraseologismiga fraseoloogilist taga, aga mõte kaob ära, et see muutub juba nagu asja meeles, eks, ja, ja, ja vahel on see ka selline hämamise koht. Ja inimene kasutab keelt teadlikult, kui tal ei ole midagi öelda, küllap ta siis oskab selle mittemidagiütlemise peita sõnade taha, nii et inimene kasutab keelt ikka sel eesmärgil, milleks ta suu lahti teeb. Sest ega need väljendid ei ole ju ka millekski muuks kui ainult oma mõtte väljendamiseks peitmiseks. Või kui ta soovib anda hinnanguid või nii, nagu keelekasutus ikka. Eesmärk mida tahetakse öelda, kellele räägitakse ja kuidas seda takse siis oma mõtte selgeks teha. Pigemini on asi ehk selles, et meil kiputakse ekspluateerima teatud kujundeid see hulk, mida kasutatakse sage palli on liiga väike, väga palju paremaid ilmekamaid ja sobilikumaid on kümnete ja sadade kaupa ka kõneleja või kirjutaja lihtsalt kas läheb kergema vastupanu teed või, või ka nii nagu keeles. Mõni sõna on ühtäkki nii päevakorral, et enam ükski kirjutaja ei saa üle ega ümber sõna piisavalt. Tavaliselt on, nii, on selle väljenditega ka sama lugu. Kui keegi leiab mingi ilusa väljendi, siis võin kihla vedada, võta üks vastu, et sellel nädalal kõik arvestatavad samalaadsed kirjutised seda kasutavad. Aga see on ilmselt nisukene enim mõtlemise omadus, nii nagu ajakirjanduses, et kui keegi ajakirjanik Nick leiab hea inimesega saab hea intervjuu, hea kirjutise, siis täpselt see inimene läbib kõik ajakirjad ja väljaanded justkui enam kedagi teist ei ole. Siis ta ei saa siin kritiseerida või pahaks panna. Aga nii see üldiselt käib. Keel muutub, kuidas muutuvad fraseologismiga, kuidas nad on muutunud. Üldiselt loetakse, et keel on sedavõrd ökonoomne süsteem, et ta liiasusi eriti ei harrasta, kõnni võida ütelda. Jaa, kelle areng liigub vähemasti ühes osas selles suunas, et saada lühemalt konkreetsemalt ja täpsemalt öelda. Kui me räägime keeleteaduslikus mõttes füsioloogiast, siis kahtlemata eriti kõneldavas keeles ma ei ütle, et just kõnekeeles, aga just kõneldavas keeles kasutatakse lihtsalt väljendi fragmente sellises ulatuses, et kuulaja parasjagu aru saab, millega on tegemist. Aga kirjakeeles siis kasutatakse pikemaid ja täpsemalt nii nagu ikka kirjakeeles väljendatud ollakse pisut teistmoodi, kui inimene väljendub siis, kui ta räägib Näed sa selles ohtu näiteks kirjakeelele? Ei hoopiski mitte, hoopiski mitte. Ajalugu on täis selliseid näiteid, kus vanasõna fragment muutub väljendiks. Väljendi fragment muutub sõna tähenduseks. Üks hea näide on selle kohta näiteks kas või seesama kõva, kel mis tõepoolest vähemasti sajandi alguses oli kindlasti loetud füsioloogiliseks väljendiks. Noh, siin metafoor on ju mõistetav, eks ole, pähkel on kõva koorega pähklid puretakse ja nii edasi, see tähendab siis keerulist või raskeid probleeme, mille lahendamine ees seisab. Aga kui vaata sellesama väljendi kasutust ütleme viimase kasvõi kümne-kahekümne aasta jooksul, siis üha sagedamini on eestäiend see kõva hakanud ära jääma, eriti kõnekeeles jaga kõneldavas keeles. Mul tuleb see pähkel lahendada, selles ei ole ju midagi valesti ega halvasti öeldud. Ja kui meil nüüd kasutame, et mul on ees lahendada suur pähkel, siis metafoori tekke seisukohalt ei ole seal mitte midagi valesti, sest pähkel füüsiline pähkel ei ole mitte ainult kõva, vaid ta võib olla ka suur või väike või ta temaga võib veel midagi olla juhtunud. Isegi eesti kirjakeele seletava sõnaraamatus on sõnal pähkel juba see tähendusvälja toodud. Nii see keele areng liigub. Lahendada kõva pähkel. Mina oleks öelnud, et katki hammustada pähkel. Ja see on ka täiesti õige, kui tänapäeval veel keegi Jambaga pähkli kallale läheb. Too pähklit võib ka pureda ja nii edasi. Kogu see sõnavara, mis selle füüsilise pähkliga meiegi käes toimuda võib, on mõistetav ka metafoorselt üle kanderliselt, ehk siis kujundina ja meile täiesti arusaadav, kas kujund. Keel on kuidagi ka moe. Tõmbetuules, kas mood ka mõjutab? Kindlasti mõjutab selles mõttes tas noorte keel näiteks on väga mõnusalt uusi metafoore nagu üles soojendanud, mille me oleme unustanud või oma korrektse väljenduse juures ei ole pidanud vajalikuks kasutada või mis iganes põhjused seal võivad olla, see oli noorte kõnepruugis kasutatud sõna mimm, mis tegelikult oli Võrumaalt üles kirjutatud sajandi alguses ei tähenda seda noort tüdrukut. Ja kui me nüüd 21. sajandi alguses äkki leidsime, et see on meil mingi väga slängi lik sõna siis nii see nii see ei ole, aga väga et keegi sealt üles otsisid, meelde tuletas, või kuskil ta pidi olema elav, vaevalt nii noored inimesed nüüd kuskil uurisid väga neid murdetekste või sellist keelematerjali. Asta Õim, oled keeleteadlane, oled koostanud, sõnaraamatuid, sa veel teinud oled, kuidas üldse see sinu ja kujud keele suhe kujunenud? Nii nagu paljud asjad elus, sattusin ka mina eesti frasioloogia juurde ehk siis arusaadavas keeles kujundlike väljendite juurde juhuslikult no mitte päris juhuslikult selles mõttes, et see ikka üks ja see sama keeleteadus, millega ma olen terve oma eluaja tegelenud, vaid just seetõttu, et Eesti keele instituudis oli suurepärane radioloogiauurija Felix fakk, kes paraku lahkus meie hulgast ebaõiglaselt vara ja Talga. Kurb. Ta ei olnud ühtegi järglast ja see töö jäi seisma, kui te mäletate, hea kuulajad säiliks, fakalt on ilmunud väga huvitav väike raamat. Miks just nõnda, kus ta just räägib lahti, mis peituvad nende väljendid taga, mida me iga päev ise sagedasti kasutame, olgu selleks siis kasvõi nagu lepase reega või valge vares ja nii edasi ja mul oli tuline kahju, et see töö nüüd jäi sõna otseses mõttes toppama ja ega siis muud ei olnudki teha, kui mõtlesin, et teen prooviks ise ja sellest kujunes pikemaks ajaks oma huvi. See on siis alates aastast 1985 tasapisi ja üheksakümnendatel juba tõsisemalt kuni siis tänapäevani välja ilmunud, on mul siis sellel talalt Fratsioloogia sõnaraamat? See oli päris 90.-te alguses, seda toetas veel avatud Eesti fond ja täiendatud trükk juba peaaegu kümmekond aastat hiljem. Ka uurimisteema on viimastel aastatel olnud seotud just kujundkeele ja konkreetsemalt siis fraseoloogiale. Ajaliselt kui pikk see meie teadmine meie kujundkeelesaamise kujunemisloost on lugu. Kujund, kelle all mõista laiemalt seda ainest, mis sinna alla mahub siis meil on küll väga pikk traditsioon. On ju ilmunud eesti vanasõnade teaduslik välja anda, mitmes köites on selle põhjal ilmunud rahvaväljaanne vanasõnaraamat, millega kuulaja kindlasti on kursis, on koostatud Eesti mõistatused ja see ju kõik põhineb samal asjal kujundlikult ütlemisel ühel või teisel viisil ja harva manni eestvedamisel on seda tööd siis tehtud siiamaani välja ja väga heal rahvusvaheliselt tasemel, nii et traditsioonid Eestis on olemas. Kui nüüd väga lihtsustatult läheneda, et keel ühest otsast haarab uusi sõnu, väljendeid olgu siis tõlgete kaudu või kui tekivad uued mõisted seoses tehnika üldse elu arenguga neljandat tarvis anda nimetused siis need nimetused, kas luuakse nüüd oma keele baasil võid nad laenatakse või ükskõik mil viisil nad siis saadakse ja toimub nagu keele areng selle keele teine ots, neitsa tagumine ots, see on neid just see osa, kus kogu aeg toimub pisukese haaval äralõikamine, kogu aeg midagi jääb maha aru saada vastavalt, kui meil on kadunud väga palju selliseid töid ja esemeid ja, ja mida kõike elus, mis enam ei ole aktuaalsed, siis koos selle sõnavaraga kaob ka väga palju ilusaid ütlemisi. Juba sellepärast, et inimesed ei tunne neid realiaid ja sellest on mul natukene aeg-ajalt kahju. Kas võib öelda, mõned sõnad on nagu produktiivsemad nii-öelda kujundiloomes. Kahtlemata kõige kõige igapäevasemad meid ümbritsevad asjad elusolendid ja eluta olendid, see, mis meil iga päev nii-öelda ette jääb. Eesti keeles on näiteks haruldaselt, et palju ekspluateeritud sõna otseses mõttes loomi, koduloomi ja metsloomi, puid, teist inimest iga päev silma jäävad asjad muidugi iga kord vastavalt sellele, mida on tarvis väljendada sellesama floora või fauna esindajad jätud külge teatud omadust, mida kõik teavad näiteks kõik teavad ju, et rebane on kaval, eks ole, või kõik teavad, et karu on tugev ja rumal, millegipärast stereotüüpselt ühesõnaga mingid külge siis ära kasutades, et kui seesama nagu karu, siis sellel me võime leida Ta ikka päris mitu tähendust, et kõigepealt ta on suur magaja tahab nagu karu, eks ole, siis ta on tugev nagu karu, siis ta rumal nagu varu öeldakse, et tal on üheksa mehe ramm ja ühe mehe mõistus, eks ole, seesama idee on ära kasutatud siis, kui võrreldakse inimest karuga ja tema kohmakusest ja suurest jõust rääkimata. Ma olen selle peale mõelnud, et kuidas nad ikkagi tekivad. Ma arvan, et see tuleb ikka vist inimesest, kes neid kasutab, kui teraselt tema ühte või teist objekti iseendale jaoks nagu lahti mõtestab või hindab? Täpselt seesama, miks üks inimene räägib väga huvitavat, ilusat kujundlikku keelt, teine räägib väga kuiva ja ametlikku keelt. Et see tuleneb ilmselt inimesest. Vaadake nii palju on meie murret üles kirjutatud ja ikka need murde kogujad ütlevad, et seal külas on see väga hea keelejuht. Tal on väga hea jutustamisoskus, täpselt sedasama põhjus. Inimene paneb tähele ümbritsevast rohkem kui teine ja ta oskab selle sõnadesse valada, kuulajale siis välja pakkuda. Ja kui nüüd eesti fraseoloogiale üldplaanis hinnata vähemasti selles ulatuses, mis minu käsutada, siis meie selline päris nüüd füsioloogiline keel on, on ikka väga rahvalähedane, väga selline igapäevane, suuri filosoofilisi mõtteid ja ideid me sealt ka ei leia ja teiselt poolt on siis tõlgete ja mitmesuguse literatuuri kaudu tulnud väljendid nagu need achilleuse kand ja Gordioni sõlm ja aga see selline meie oma päris noh, ei saa öelda, kas kõik päris oma on võib-olla mingid idee laenutalis kindlasti sees. Ta ei ole nii üheselt nunn ühtegi. Aga ta on hästi rahva keele lähedane, selline lihtne ja enamasti on ikka võimalik jälile saada, mis on see reaalne maailm või selle reaalse maailmaobjekt, mis on andnud tõuke selliseks kunstlikuks kasutusele. Et ikka sisse juhatada meie kujund, kelle aabits, millest sa lähtusid nii-öelda neid aabitsa peatükke koostades? Minu põhieesmärk oli see, et anda kuulajale mingisugune terviklikum vaade nendest valdkondadest, mis on tihedamalt kaetud väljenditega, seda ühelt poolt ja teiselt poolt ka anda mingisugune ettekujutus sellest millised on need objektid, mis on need tõukejõud, millele siis meie kujundlik keel toetub ja kust see tuleb. Ja, ja vahel ka, miks see nii on? Kas keele enda kohta on ka fraseologismiga kujundlikkust? Waforism on küll vist mitmesuguseid inimese kõige suurem vaenlane on keel. Et eestlane on ikka pidanud vaikimist paremaks kui lobisemist. Keeles ei ole nii, et ühe asja kohta. Ta on ainult üks või paar kujundlikku ütlemist, vaid on teatud mõiste piirkonnad, mis on hästi tihedasti teatud kujundliku keelega ja samas on ka selliseid valdkondi, mis on jälle hästi hõredalt kaetud. Kujundliku keele ühe kõige iseloomulikumaks tunnuseks on see, miks inimene seda kasutab. Sest kõik need väljendid sisaldavad mingit hinnangut, suhtumist sellesse asjasse, et selle kujundiga inimene näitab, mis tema asjast arvab. Mäletate seda kurikuulsat rongaema, eks ole? Meil eesti keeles ei olegi otsast terminit selle tähistamiseks, siis me peame hakkama, ütleme pikalt ema, kes ei hoolitse või hoolitseb halvasti oma lapse eest või midagi taolist. Aga rahvakeeles on see rongaema, kuigi ronk ei pidavat üldse olema paha ema ega halvasti hoolitsema oma lasteaiast, aga nyyd selline liitsõna on metafoor, ta on ja tugev metafoor on ja ei saa ju ometi salata, et ega see heakskiitjaid ei ole ju pikem eestlane tajub seda ikkagi, et midagi on vajaka jäänud sellest, miks teda muidu nii nimetatakse. Aga eks millegi paljususe või rohkuse kohta on mitmesuguseid grammatilisi konstruktsioone alates lihtsast võrdlusest, et kui midagi on palju nagu juuksekarvu peas või nagu liiva mere sääres nagu tähti taevas, aga samas ka nendel ei ole aru ega otsa, ta on ühtepidi küll mitte ainult füüsiliste asjade kohta, vaid ka juba mentaalsemate arusaamade kohta või näiteks üteldakse, kui kihulasi või nagu muda või nagu raba. Kõige lihtsamad kujundid on nüüd võrdluslikud, kujundid, aga teistsugused, näiteks midagi on jalaga segada, kui varem tunti seda ainult sellises kontekstis, et et tüdrukul on nii palju peigmehi jalaga segada. Ilus tüdruk, mis tal viga peigmehi jalaga segada, või vastupidi, siis ka poiss võis nii-öelda siis aja pikkuse jalaga segada, iseloomustab palju rohkemaid asju, kui nüüd ainult seda ühte väljavalitud või näiteks kus selle lolluse ots või kus selle tarkuse ots või kus selle, no ma ei tea millegi ots, eks ole, otsa ei ole näha hoopis teistsugune konstruktsioon juba kolmas, eks ole, nagu siis oli see jalaga segada siis kus selle asja see on või tunneme ju kõik rohkem kui rubla eest vaatamata sellele, et meil on kroonid ja ilm. Või näiteks üks eelpool nimetatud pähklitüüpi kujund aega mereni, see käib aja kohta aga mereni, selline käände vorm, see on ju lõpuks juba sõna tähendusega seotud mitte enam ei ole väljendiga, sest ta tähendab, ma just vaatasin vanemas keeles naerumereni tööd on ette tehtud mereni. Ma arvan, et enam ei tuntavast sellist ilusat ütlemist, nagu musta kuiva. Kuulen esimest korda, muresid on mul musta kuiva. Seletasin nii, et maa must võib olla ja see must selles tähenduses kannab mingit sellist ideed, et midagi peab olema siis halvasti ja palju ja enamasti ta tähendabki selliseid murede kohta öelda, et musta kuiva muresid on üks neist, mis on nüüd sellest, nagu ma ütlesin, keele tagumisest otsast nüüd raha ära pudenenud. Näiteks hästi palju väljendid on suuruse, väiksuse iseloomustamiseks. No kõik me teame nagu emalaev nagu padakonn, aga võib-olla vähem juba nagu ahi. Nagu maakera on ka hästi tuttav, eks ole. Aga nagu opmanni kapiuks ei ole, enam ei ole nii, kusjuures, ja see märgib enamasti inimese kehaosi, kas siis kõhtu või näo kohta öeldakse endal nägu lai peas nagu opmanni kapiuks või siis saunakeris kerisele ei, hinnangu, keris, seal on teine asi, see läheb nagu kerisele, tähendab seda kõikud näevad ette, et kui viskame leili, siis on korraks vaid juba läinud, eks ole. Aga kui keegi on nagu saunakeris, siis ta on suur ja lai, sest kui me nüüd mõtleme nende saunade peale, kus käidi eelmise sajandi keskpaigas sky veel mitte tänapäeva soome saunad pisukese kerisega ja veel elektriküttel siis muidugi enam ei sellest aru, aga päris korraliku saunakeris on ikka veerandik, leiliruum ei saa ja väärib võrdlemist. Nii. Või siis nagu vaese mehe saun, juss, vaesel mehel väiksemat sorti saun oli ja kui inimest sellega võrreldes, siis me kohe saame aru, et Peab, ikka ei hakka kogukas inimene olema, eks ole. Või mis huvitav asi, mis nüüd sealt eesti keele, don Aganud maha teema on see, et üsna tüüpiliselt on eesti keeles näiteks pinna mõõdud on iseloomustanud mitte ainult seda valdkonda, vaid läinud üsna kaugele, näiteks vakamaa. Meil on tänapäeval hästi, ei teagi, mis saab hakkama, on, aga nii palju ikka teame, et mingi pinna Ta oli. Aga kui me ütleme pool vakamaad, siis me ikka ei saa üldse aru, mida see tähendab. Aga kui ma ütlen teile silmi terve Wakama täis, siis kuskil kuklas hakkab tööle see asi, et need silmad peavad siis ikka õige suured olema, kui neid on terve Wakama täis, eks ole. Nii viisime keelest aru, saamegi, ilma et me seda konkreetset kujundit tegelikult endale teadvustatult nagu silme ette saamegi, eks ole, me ei tea, kui suur saab hakkama on, aga sellisest lausest me saame aru, et silmi terve pakama täis või näit, eks tal on kõht nagu pool pakamad. Täpselt sama mehhanism arusaamises toimub nagu eelmisega, eks ole, et me ei tea, kui suur saab hakkama on. Aga no kui kõht on nagu pool Vagamad, siis see peab olema ikka ei hakka suur. Aga kui siit veel edasi minna, siis teks Puur, Wakamad lapsi, siis ma isegi ajasin siin jälgi, et kas neid lapsi oli palju või vähe ja siis ma otsustasin neid ikka palju on, et nüüd hakkama peale ära mahutada. Sest otseselt ma ei leidnud ühegi keelejuhi seletusest, et oleks nii seda seletatud või kui me ütleme, et jalg nagu vaese mehe Vagama, vaesel mehel maad vähe, aga kui jalga sellega võrrelda, siis, siis on ikkagi kogu see pilt, mis sellega Meie silme ette tekib, on nelja, kui eestlasel ikkagi aru saada, nii et selles mõttes need vanad asjad päris kadunud ei ole. Niipea kui me paneme need konteksti, nad muutuvad meile kui eestlasele kui eesti emakeelt kõnelevale inimesele arusaadavaks, mis muidugi ei juhtugi, ma arvan nendega, kes, kellele eesti keel ei ole emakeel ja see on loomulik, et see nii on. Miks me muidu vahel oma arust kasutame nii toredat väljendit, aga selles kontekstis situatsioonis? Lämmetsa ei tunne seda, neil puudub alateadlik arusaam nendest kujunditest, kuidas meie keel, mida ta kasutab, milleks? Nii et meid ootab ees mitu vakamaad, kujundkeel aabitsat. Kas ma võin öelda? Ütleme siis, et veerand vakamaad, sest see hulk, mis mina nüüd teile pakun, on ikka õige, õige vähe. Kujundkeele aabits esimene. Võtame niisuguse lihtsa näite, poiss jookseb, katus jookseb ja aeg jookseb, siis me näeme, et tegusõna jookseb on kasutatud väga erinevates tähendustes. Meie teadmised ongi organiseeritud nii et nähtused, mis mingil põhjusel on omavahel seotud, võivad moodustada kategooria, millel on üks muster, esindaja ehk tüüpiline esindaja ehk prototüüp. See on meie edaspidistes vestluses väga oluline term. See, missugune on keel, räägib meile nii mõndagi selle kohta, milline on inimene seestpoolt, eriti niisugustes osades, kuhu röntgenikiired ei ulatu. Vastupidi, inimese olemus avaldub keeles. Tänapäeval käsitatakse keelt kui nähtust, mis põhineb keelekasutaja kogemustel ja teadmistel. Rõhutan veelkord kogemustel, teadmistel. Siit on lihtne järeldada, noh, et niisuguses lähenemises on esikohal keeleväljendi sisuline pool ehk tähendus. Inimene üldistab ja ühtlasi liigitab oma kogemusi ja teadmisi näiteks uute nähtuste nimetata tamisel. Me paigutame need mingi varem kogetud nähtusega samasse kategooriasse ja nimetame selle uue asja. Selle vana järgi. Nimetamise aluseks ongi mingid meil juba varem olemasolevat sarnasused ja seosed uue ja vana vahel. Kui see nii ei oleks, siis tuleks iga uue nähtuse jaoks konstrueerida uue Tähe järjendiga keelend ehk sõna. See aga nagu me teame, ei ole ei võimalik ega otstarbekas. Eestlaste ja ka paljude teiste rahvaste arguse muster, esindaja, nagu me teame, on jänes mustuse ja kasimuse prototüübiks ossiga. Sama oluline on teada, et kategooria sõltub paljugi keskkonnast, kus keelt omandatakse teadusest, milleks seda keelt kasutatakse. Selles põhiliselt peitubki keelte erinevuse võti. Teine näide. Eestlased peavad vajalikuks eristada sõrmi ja varbaid ja loomadel kapioning, sõrgu, venelased aga mitte. Ning selline arusaam asjadest kajastub ka keeles. See ei tähenda muidugi seda, et vene keeles ei oleks võimalik Cap nimetada nii, et aru, et tegemist on kabja ja mitte sõraga vaid seda ei öelda, ühesõnaga vaid öeldakse nii-öelda ümber nurga. Meiega ütleme oma terminitega, sõrm, varvas, kabi ja sõrg. Maailma asjade, nähtuste ja muu sarnase ning keele vahel ei ole otseühendust, vaid nende vahel on ühenduslüli, kuhu me oma musternäite konstrueerime ja seda me nimetame mõiste ruumiks. Me kasutame, mõistame keelt vähemasti osaliselt tänu oma võimele erinevaid mõisteruume omavahel seostada ja suhestada. Oskame keerulisi abstraktseid asju ning nähtusi võrrelda lihtsamate ja konkreetsematega ning nende mõistetega sõnastada. Meenutagem eelpool toodud näidet, aeg jookseb, milles me kasutame ühe mõiste ruumi ehk mõiste valdkonna sõnu teise mõiste valdkonna asjade ja nähtuste iseloomustamiseks. Nii nagu poiss jookseb, otseselt aga Aegi otseses tähenduses ei jookse, vaid ta kulgeb kiiresti, kui me ütleme, et aeg jookseb ülekandeid konkreetse abstraktse vahel, nimetame metafoorseteks kujutlusteks keelelist tulemit, ehk siis keelendid, mis selle tulemusena meil tekib üle kantud, tähendusega sõnaühendiks või, või keelendiks. Kui me rääkisime siin, et me kõrvutame, suhestame erinevaid mõiste valdkondi, siis üheks väga selgeks näiteks on, elu on d ehk teekond. Ja kuna selline metafoor on omane väga paljudele keelte, siis me nimetame seda põhimetafooriks ehk kontseptuaalseks merdaboriks eesti keeles, me ütleme ju elutee elurada ka elumeri, sest meri on ka samamoodi üks võimalusi, millel toimub liikumine. Samuti me kasutame sellel päris füüsilisel teel liikuvaid liiklusvahendid elu märkimiseks elu, ratas, eluvanker, elulaev. Nii nagu tee pealgi, on ka elus ummikud, David, kuhu võib sattuda ja nii edasi ja nii edasi. Veel üks näide emotsioonidest on, tavatses rääkida vedeliku terminoloogias ehk kasutada neid sõnu, mida me tavaliselt kasutame füüsiliselt Konkreetse vedeliku iseloomustamisel, näiteks teevesi või võib-olla külm, soe, leige kuu, tuline supp võib olla hapu, magevedelik meil keeb, ajab üle tere ja nii edasi ja kui te nüüd panete tähele, siis samu sõnu me kasutame ka viha ja armastuse ja teiste emotsioonide iseloomustamisel. Armastus võib olla kuum, armastus võib olla jahtunud. Armastus võib olla leige. Suhtumine, mis on emotsioonidega seotud, võib-olla leiged, viha võib-olla tulineb, pulbitseb Ülle keeda ja nii edasi. Poi hapu maitse omadus, aga kui me ütleme, et keegi on hapu näoga, siis me saame aru, et tal on kas paha tuju või, või muu sarnase Õiga muie. Trimass võib olla hapu, sest emotsioonid väljenduvad teatavasti meil ju miimikast samuti ka siis verbiühendid hapuks minema. Kui supp või kalal hapuks läinud, siis ta tuleb teadagi kuhu panna. Aga kui me räägime, et su jutt on hapuks läinud või see oli nüüd küll hapunali või uudis, kui tuju on hapu, siis eestlane vist küll ei vaja selgitust, mida selle all on mõeldud. Selliseid kliendid nagu me rääkisime armastusest või emotsioonidest ja neid täiendid hapu, leige ja kuu metafoorselt, eks täienditeks ja kokku neid sõnaühendeid metafoorselt, eks sõna ühenditeks. Nüüd jõuame kohe metafoorselt keelendist selleni, et mis vahe siis on metafoorselt sõna- ühendil fraseologismiga? Kõige lihtsam ja kõige üldisem vastus oleks sellele järgmine. Brazelogism on selline metafoorne keelend, kus on aset leidnud selle keelendiga kirjutatud situatsiooni ümbermõtestamine. Kui eelpool esitatud näiteid iseloomustasid ainult selle täiendi üle kanda vist iseloomu, siis fraseologismiga puhul peab terve see väljend tervikuna olema tähenduslikult ümber mõtestatud. Lihtne näide. Esion ahjus. Kui me maname silme ette Pärnu ja selle lähiümbruse üleujutuse, siis ilmselt mõnes majapidamises tõepoolest juhtuski. Nii et vesi tungis kaminasse või lausa küttekoldesse ahjudesse ja oma kogemustest. Me teame, et kui selline asi juhtub, siis me enam seda küttekollet kasutada ei saa. Samuti teame me alateadlikult, et kui me ei saa sooja, siis on ühtlasi särgi alla seatud meie põhjamaaelu üks olulisemaid tingimusi soojus ja siit ei olegi sugugi keeruline järeldada, et tõepoolest, kui ka füüsiliselt vesi on ahjus, siis olukord on täbar. Ja nii me seda väljendit kasutamegi ja keegi ei mõtle selle peale, et tegemist ei ole otseselt ei veega ahjuga, vaid nad on ümber mõtestatud või meeldivam näide mett moka peale määrima. Mesi seostub iga eestlase kujutluspildis millegi magusaga ja heaga on meie mee sünonüümgi linnumagus ja ei ole ka raske ette kujutada reaalset situatsiooni, et keegi kellelegi paneb met huulte peale. Eks me ikka lastele vahel paneme, kui neil on ohatis ja sama lihtne on sellestki aru saada. Me ei mõtle seda reaalselt otseselt. Mis siis tehakse, kui keegi kellelegi mett moka peale määrib? Mõistagi pole Fratsioloogias kõik sama lihtne ja selge, nagu selle kahe näite põhjal võiks järeldada. Tavalisem on see reaalse füüsilise maailma asju, nähtusi ja situatsiooni mõistetakse ümber kõige ootamatumatest külgedest kõige erinevatel viisidel ja sageli mitmekordselt. See oli esimene peatükk Asta Õimu koostatud kujundkeele aabitsast, mis valmib koostöös Eesti Rahvuskultuurifondiga. Ja nüüd algab emakeelepäeva keele kõrva pidulik osa. Jaan Kaplinski tekste loeb Mikk Mikiver. Pille mujale teel sündisid lapsed ja enne päralejõudmist said nad nimed. Maa, mida veel ei olnud, sai tõeksmetsad ja maa, rohelised nõlvad ja tuul kaugelt merelt. Lilled, mida meil polnud aega noppida. Aga lastele jäid nad meelde. Lilleti äärest, kus kevad oli suveks saamas. Diavallutas rohi tuleasemed tagasi ja kitsed ei nuusutanud varsti enam õhku. Sest meie olime läinud oma teed. Vankrid lagunesid ja lapsed õppisid rääkima enne päralejõudmist. Vanaisad ja vanaemad matsime tee äärde. Vahel oli pühapäev. Kaevasime sügavad hauad, panime käed kokku. Lagendikud andsid meid metsade ulu all metsad, lagendikud, ele maad. Maad oli otsata, palju vaba maad. Poleks uskunudki. Keegi meist poleks uskunud. Taga. All jäid oma kõrbe oma kõndudele jagama ja valitsema. Meie tulime ära. Meie jälgedes kasvab kõik, mis varem. Meie tulime, teed, mis polnudki tee. Mida saab vastata neile, kes sinult vastust väikesi. Kõik, mis sai valmis eile täna sõrmisey pisi sihidmis raadasid ise on võõrad ja tummad ja kurjad jättes otsimise taas kummuvad mägede turie. Must mets, hõikas tagasi. Vead. Juured vaikivad jalus. Asjata jälgisid ajad. Sest sild, see vastus ei ole vaid sildadel. Põletamine ladvad kõiguvad. Pilved lähevad, tõuse ja mine. Ja valgus siin tabab, kui piik, üks valgus murdub su silma, jah. Tõesti. See kuningriik ei mahu ühte maailma. Meie varjus on väga pikad kui tuleme õhtul heinalt ja me ise oleme lühikesed. Kirikakar paneb palveks käed kokku üle pea. Naine sirbiga ronib üles nõlva. Nagu 1000 aasta eest. Ussaia taga on nõmm, nõmme, tagamets, kanarbik, kanarbikukarva. Kuuse lendad mesilind. See taevas on nii lage ja suur. Läbisest valest läbisest, valust laiuke kevadist metsaalust. Lihtsalt niisama olla see võitkes minu jänesekapsad Admerites, kadunud kodu, kesk ruumi ja aega, linnulaulu seal lehtival aega. Homse hirmust ja punase vaevast kõrs kerkib üles vaatama taevast. Kõik, mis mulla lootusi elamas avab silmad. Ja ongi siin sammas. Põrmule põrmus puhkevat Lohtu kannikesi ja kopsurohtu. Savist sai ihu. Tuulest sai hinge, muud ei olegi. Tõuske ja minge. Vaadata mastimände teisel pool lainetust. Vee ja valgusemänge. Vaikivad oma ja marjad leib, suhkur ja sool. Oli surmalletena puhast. Seda ma, kus me kohtume kõik. Üle latvade Laila pükshõik. Eks lind sündis enese tuhast. Ka selles, mis meid ei puutu, pesi terake, meie sild. Ja aja ja tegude ümber kasvab ringi järel ringpuu, vangi ja hauakamber mille südames elab hing kus südames elab seeme, mis tuulega siia lendas. Kõigest, mis teame ja teeme, jääb alles jälg iseendas jääb miskit, sest seest ja vaevast mis kirjutab eluloo enne kui puudutad taevast ta sulg kägistab kasvuhoo. Vaid mõni kõrge ja kange näeb kaugele tuules. Elusalt maetud vange puu pimedas südames. Meie emakeelepäeva keele kõrva lõpetas Mikk Mikiver, kes luges Jaan Kaplinski tekste. Täna alustasime ka kujundkeele, aabits aga abiks keeleteadlane Asta Õim. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni. Nädala pärast, ütleb toimetaja maris Johannes.