Eesti sõduritund. Avinurme kirikukell kutsub kutsub mälestama ja mäletama, sest tema on näinud sõja nii jubedat nägu kui ei ükski teine pühakoda eestimaal. Avinurme lahingus. Ka üle mööda. 60 aastat. Paljud jäljed laevades on alavoolu ära uhutud. Veel elab neid kes selles lahingus videol odavaid või oli selle huvitaja. Ikka veel. Tahad Avijõest kiivreid või läbi metsatukkasid roostetanud relvi ja laskemoona. Ja siingi kirikus olgugi et vahepealsed remonditöö paljudki sõja armid on kinni katnud on säilinud siiski paljugi silmaga nähtavat, mis osutavad, et ka see, kui te Cyrizzee ei jäänud Avinurme lahingus puutumata. Kiriku torni ülemine osa on täi suurtüki mürsukildude jälgi. See kirikusaalis aga olla mitmete pinkide, seljatugede automaadivalangud ja granaadikildude jälgi. Altarimaal ei ole jäänud puutumata. Kui aga vaadata tähelepanelikult põrandaaltariastmete ees ja seal, kus nüüd asuvad Igal laha põrandasse imbunud vereloikudesse kontuur. Külapaljugi. Avinurme lahingut täpsemalt ei tea. Panete küsima? Miks siin kirikus küll hoorajupp? Ma olen päris mitmete inimeste käest kuulnud versiooni et Avinurme lahingu ajal olevat hoopiski saksa armee sõdurit tapnud vene poolel sõdinud. Kuid nüüd oleme küsinud, et kust selline informatsioon siis on meenutatud oma lasteaia või koolipõlvepäevi. Meil seda siin eile räägiti kati kasvatajate või õpetajate või komsomolitöötajate poolt. Ja teie kohutab taas kord sellele, kuidas nõukogude ajal armastati ajalugu vassida. Kuidas juba väikestele lastele räägiti valet tõele. Ma arvan, et Eestimaal on paraku veel üksjagu selliseid inimesi. Meile, Eesti ajaloo käsitlus ripub ära nõukogude aegsed propagandistlikud liiga. Ja sellestki seoses on sellised päevad nagu täna siin äärmiselt olulised. Et meie rahva, ka siinne kohalik Avinurme rahvas kasvaks ühte oma minevikupärandi tõe mõistmiseks. Ja ka Lihula sündmus ja sellele järgnev diskussioon näitab et paljuski paktid meie lähiajaloo on need teile eneselegi lahti rääkimata. Kõnelemata siis, et muu maailm ei võida. Aga tulles Avinurme lahingu ja kirikus juhtule juurde tagasi. Siin tõlgib vastakuti ühelt poolt punaarmee väeosad kelle hulgas oli palju eestlasi ja teise niinimetatud saksa poolel peamiselt eesti sõdurit, kes kandsid küll jah, paka mundrit. Ja nende kõrval olid vähemal määral ka sakslasi. Saksa poolel võidelnud eestlased ei sõdinud aga mitte Suur-Saksamaa ammugi mitte latuse Nile vaid oma vaba eiti koduma e. Ehk kommunistliku okupatsiooni. Nagu on kirjutanud üks lahingust osa võtnud leitnant Valdo, palju. Me lootsime, et lõpuks ometi lõhutada, nõustutakse sellega, et meie ise võiksime oma poliitikute ja vilunud sõjaväe juhtkonnaga oma väikest maad ja rahvast kaitsta. Ega pruugi enam valada verd nüüd juba üpris üpris jõuetuks jäänud Suur-Saksamallid. Olime kindlad, et kui me ka ei suuda kaitsta Mandri-Eestis siis Muhu, Hiiu- ja Saaremaa suudame külg ulataja hoida kuni peatselt saabuva sõjal. Siia kirikusse paigutati Avinurme lahingu ajal Saksa poolel sõdinud haavatut kellest enamik, kui mitte kõik, oli. Kui pärast ägedaid lahinguid sai selgeks et punaväelaste ees tuleb taanduda siis oli neli. Des valutasid südant basiini kirikus lamanud haavatutega. Palun, leitnant Waldo kanjoni poolt kirja pandud, tsiteerides. Tõmbasime oma meestega tagasi kiriku juurde. Seal valitses täielik segadus. Meditsiinipersonali polnud kusagil näha. Haavatud olid kirikus, kõik oma pead sidemeid tegid neide terved võistlus kaaluda. Raskelt haavatud olid asetatud kirikupinkidele või altariäärsete paremasse nurka põrandale lamama. Olime ainuke ohvitser kirikusse tulnud nagu mingi sisemise hääle kutsel. Vaipasid, et on viimane aeg ära viia Kalavatult kes veel vähegi oli antud olukorras transporditavad anti kirikus viibivatele ja läheduses olevatele meestele käsu aidata haavatut taganema. Koori Valtutele haavatud Valkritele paigutanud ja teele tahku. Läksin veel kord pooltühja kirikute. Sinna oli jäänud vaid 10 15. Väga raskelt haavatut kellest ainult üksikud polit täie teadvuse juures. Senini algul selgelt silmade ees, tollane pilk kirikus ja kõlbud nende palve kaasa võtmiseks. Kainet võitudest lähtudes tajusid, et nende jaoks oli see võimalik. Lohutasin leid ja palusin vaid loota vaenlase galatusele jao tegelikkusele. Seda enam, et kuulduste järgi on nende hulgas ka Eesti üksusi. Veel praegugi näen oma mälupildi klint palunud noore poisi avastust täis silmi. Kui ma jumalagajätuks ta Kätuudi nagu hiljem selgus, jäigi see käepigistus talle viimaseks inimlikkuse tunnetuseks enne seda jubedust mõnekümne minuti pärast seal jumala poja järgi. Peagi pärast Saksa poolel sõdinute taandumist jõudis siia kiriku juurde punaväelaste luuresalk. Üks punaväelane kapten vanadel ja on meenutanud teda nõnda. Kiriku juures ja isegi selle esikus laiatavad granaadiplahvatused kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad, peitu pugenud hitlerlaste grupid. Punaväekool nimetas seega seda, mis siin kirikus juhtus peitu pugenud hitlerlaste grupi likvideerida. Tegelikult lavasid ju nii raskesti haavatud relvadeta abitud eesti tooteni. Tolleaegne kirikuteener oli lahingupäeval teinud kiriku kellatornis. Tali kuulu, kuidas haavatud oli eesti keelelt, palun. Poisid, poisid, ärge laske. Aga ikkagi abituid, haavatuid, Remmituid elu ees paluvad. Võimalik, et laskjate või vastavate käsuandjate seas olid ka kaotavad. Ma nägin seda kõike tehti uusi kirikus jumala pojad, kus ammugi midagi läbi meil olid toime pannud. Ja õigusega on minu meelest nüüd mälestustahvlit neile kes siin turi pandud sõna siin mõrva siin. 18. septembril 2004 avati Avinurme kiriku seinal kaks mälestustahvlit vabadussõjas langenuile ja kirikus mõrvatud haavatud eesti sõduritele. Seal aga, kus 60 aastat tagasi oli eikellegimaa kahe vaenupoole vahel seisab Avinurme rahva pandud mälestuskivi, millesse raiutud ristatud mõõgad. Nüüd saab sõna Avinurme lahing. Kus taga võtnud Ants Kõverjalg, palun, valitsus ja elanikud. Väga raske on rääkida, praegu olin seitsmeaastane noormees, kes pidi selle lahinguhommikust õhtuni läbi lööma. Aga tõsist head meelt teeb see, et avatakse tõeline Eesti ajalugu siin. Et tõepoolest ükskord räägitakse tõtt, tõtt rääkisid kirikuõpetajatena kirikus, mis siin toimus ja Avinurme ja kohalik rahvas ikkagi mälestab neid noori mehi, me olime noored seitsme 18 aastased. Ja kui ma käisin esimest korda siin oma võitluskaaslase valdu kaljuniga, kelle abikaasa on ka praegu siin, vaatan temale otsa, tuleb meelde see, kui Valdo laulis kirikust oli väga häälega laulis kalla kallis isa, isa käsi oma langenud kaaslastele, ta oli viimane mees, kes tõi ära kirikust haavatud sõdurid. Ja mul tuli ka saata üks parim sõber haavatuna ja kirikusse kõrval haavata sai. Mis ta sai? Seda ei tea meist keegi, arvatavasti tapeti nii nagu teised noored mehed halastamatult. Ja tõepoolest süda tilgub verd, kui mõtled sellele, et vend toppis venda veel kord suur, suur aitäh, kallis, Avinurme rahvas, et te mäletate neid noori mehi. Essein siis tõepoolest oma elu kaalule. Suutsid midagigi ikkagi teha ka meie kodumaa heaks, olgugi et me lahingu kaotasime tol ajal, aga praegu me siiski oleme midagi võitnud. Täname veelkord teid südamest. Sõduritund palub nüüd kõnelejal meenutada kõike lähemalt. Ants Kõverjalg. Mina olin tol ajal 20. suurtükiväerügemendi diviisi rügemendi kolmanda Abdo elundi kolmanda grupi staabis kapten erase juures olin tegelikult ametlik nimelaris river, aga ma vastu on kogu selle staabi varrastusestki Irja materjali. Siis edasi veel vastuse eest ja oli väga hästi kursis sellega, mis toimus rindel, sest ma tõlkisin ka iga päev tol ajal need vermas päris või sõjateated, mis tulite peakorterist ega meelt. Ja 25. juuli, kui oli see tulelöök Narva all, olin ma Soldimine, jaama juures oli meil staap, mees on tohutu mürsu valingu kaela ja jääb ühene piiramisrõngasse ja tulime välja tänu sellele, et meiega oli kaasas üks auvere mees, kapten Tamm. Hiljem oli põllumajandustöötas, tulime välja mädasood, jõudsime Laagna jaama juurde, aga vahel juhtus ka niuke hiljemal kapten Tarmo kirjutas ja küsis, kas sa tead, miks ma pidin pidama 16 autokoormat mürske ära Narva alt sinimägede piirkonda põllule maha panema, Metu autod lasti õhku. Miks, kes andis selle korralduse kahjuks ma ei teadnud sõja, aga tulemus oli see, et kui 25. juuli hommikul, sest turmtuli algas. Turmtuli selline, mida ei tea sõjaajalugu, et nii lühikese ajaga oleks ruutmeetrile nii palju mürske, lennukipomme ja miine alla lastud kui tol ajal hommikul. Ja Meie Abdo, nende tulejuht, leitnant Otsman nõudis kogu aega, andke tuld, andke tuld, andke tõkketuld, venelased tulevad üle, aga meil ei olnud enam anda, meil ei olnud. Ja siis me pidime nende. Ta on suurtükkidega taanduma ja kõrvasoos olime kuni nende pööranguliste sündmusteni. Õieti see oli siis seitsmeteistkümnes september, september juba ja et venelased on tulnud Tartumaalt üle ja on hädaoht piirataks, siis jäme, lasime siis seitsmeteistkümnel vastu Kaheksateistkümnenda, lasime välja 7000 mürsk ja lubati jätta ainult igale suur tuttile ainult viis mürsku. Aga valdu, kaljune, rea sõber, seitsmenda patarei tuleohvitser, noor ohvitser, tema jättis siiski rohkem ise õnneasi, et ta jättis meil Avinurme lahingus läheks neid vaja Üheksateistkümnendal öös ühe tulepositsioon, rindejoon tuli maha jätta, see 19. päeva jooksul läksid need poorid kõik öös, õieti sealt hakkasid Venemaa ja läksid läbi Tudulinna ravi, Rannapungerja Avinurme poole. Teel olid autosid täis, mitte autosid, voore, kõik hobustega peamiselt ja ja, ja tegelikult olid seal väga tugevad üksused, ma lihtsalt võib-olla kahe sõnaga ütles komissar, oli seal 45. esimene pataljon, rügemendi 416-l patraažissöörivaator, Narva pataljon, esimene julgestus, 228. ja 92. politseipataljon, teine, kolmas, neljas ja kuues piirikaitse rügement. 300. eridiviis ja meie 20. suurtükirügemendi kolmas aptailong, kolmas Abdul neli suurtükki tähendab, ühesõnaga 12 suurtükituld tuhanded ja tuhanded mehed või kümned, vaadatakse seal üldse. Narva rindel oli umbes 150000 meest, seal praegu. Sakslased, osa sakslase põgenes sinimägedesse, põgeneda Narva maanteed ja pani meid imestama, et seal oligi täiesti ummik, mis seal all oli. Kardeti, et me lähme, võib-olla vennastumine sellelt teiselt poolt tulevate eestlastega või milles asi oli. Ja veel arusaamatu oli see triipalu, kes pidi ise taganema stri operatsioon naanaster, tema maavägede ülem oleme taganevat, aga ta oli 18-l juba kadunud ja sõitnud diviisi taapisooli Koerus. Üheksateistkümnendal lõuna paiku 20. diviisi ülem Augsburg lendase Hitleri peakorteris jällegi omaalgatuslikult. Faktiliselt jäigi sõnale Saksamaale ja faktiliselt jäi see asi koguse operatsioon küllaltki suured jõud hoidmisel. Narva Artuid jäi ilma juhtimistsentraalse juhtimiseta üheksani. On hilisõhtul äkki vooriliikumine takistus, juba pime oli. Ja Külli Tee käsundusohvitser ütles mulle niimoodi mälestiseks vimm, vaagen või riivautot, kõvem auto rügemendi ülema, selle autojuht, minu koolivend Elmu Paju. Ja ta ütleb, sõidad kaasas, õieti auto tuli selleks vaadata, kuidas tagantjärgi tulevad. Ja istusime peale Puurans korralduse trass hobusega minna ja vaadata, mis on ees juhtunud. Ja vaadake, siis oli meil ausalt öelda jällegi juhus, et seal ellu jäime. Me sõitsime mööda teed, oli kohati ummiku, osa oli kõrvale tõmmatud, osa mehe olid seal kats kaitsel võetud, juba võssa läinud. Ja jõudsime Värniku teeristile. Naberlikudeeristele hargneb tee kolmas suunas, üks Rakvere üks mustes ükse Avinurme. Avinurme poolt tulime ja oleksime keeranud musta musta ristile. Läbi sõitnud leer oleks sõitnud otse vaenlasele suhu. See juhtus sama öösel natukene hiljem kui sõitis sealt õieti läbi 111 10. julgestusrügemendi staapi jõudis viis kuni seitse autot, lasti kõik puruks, need olid sakslase, saksa see rekvireeris õieti meie ühelt, eks ole. Jaa. Jaa. No tulime muidugi tagasi, pöörasime ja tegelikult selle Varangu andis meile grupi luuregrupp, millest räägib ka siin teised vastavas poole kirjelduses luuregrupid jõudsid öösi sinna ja olen mitu korda mõelnud. Kõige huvitavam oli see, et selle ulmegrupi oli ülem tol korral polkovnik major ulm või sandi sõjalist õpetust. Seal tipiskumal tudeng olin ja me olime parajasti Stroomi rannas, lõpus tehti vaheaeg, panin suitsu ja ja siis tema rääkis, et jõudsime öösel luuregrupid, ülema üksus jõudis ja, ja siis tuli ta Assisi närakad oma autodega ja nii kui me selle automaaditule peale tõmbasime ja ütles otse niimoodi neil püksid paska täis pöörasid otse ümbrise panid hirmuga tagasi. Meie ülesanne muidugi, ega meil püksid päris täis küll ei olnud, aga õnn oli, et nad valanud läks maa regusseti vastu autot. Meie oleksime edasi sõitnud, kindlasse surma sõitnud, selge oli see teeristtuli kinni, et sealt läbi me ei teadnud, kui palju seal vastas on. Salla koondasid valituid, tangid. Hommikul vara, läksime siis oma positsioonidel, meie positsioon oli vana koolimaja taga, praegu on punane maa, dollari, kruusa praegu Antsla staadion. Läksime sinna osaleja teispool teed, me jääme selle kiriku polüliteed. Udu oli nii meeletu, et me mingisugust vaatluspunkti, nagu kirjutab siin vana selle oma raamatusse vastase vaatluspunkt oli kirikutornis. Ma lasen kirikule puruks, on absoluutne jama, Jutrustad vanasel ja oli korpuse polku, poliitjuht, poliitjustjust jah, nojaa, Vanaselja kirjutavad lassi seal puruks, seal oli aga teinud. Me lasime kaardi järgi otse selle järgi, arvestades et kus neid vastan, võis olla. Nüüd edasi juhtus siis järgmine asi. Kell viis hommiku olin tegelikult esimene kokkupõrge, tõsisem kokkupõrge, kus oli juba võib rääkida juba lahingus mingil määral. Kell seitse kuni 10 30 tuli esimene lahing, kus tegelikult rünnakulõks rünnakujuht oli Julius Põldmäe, kes juhtis piirikaitse rügemendi kompanii. Tema sai korralduse läbi, abiveskitammil hüppasid vette, rääksid läbi havi rünnakusse ja vaadake, mis oli nüüd, mis saatus siin juhtus? Me andsime tõkketuld ettepoole ja Nad jõudsid küllaltki palju edasi. Aga siis juhtus niimoodi, ta andis meile korralduse, et me kannaksime tõke, tule kaugemale edasi. Ja vasakpoolse Venemaa miimidele tulnud jõudis edasi ja andis korralduse ka oma käsk lõhmusele Mullen Juliusega sellest palju rääkinud, aga Lõhmust taganemisel sai haavata ta jõudnudki meele ja vaene Julius oma kompaniiga sai kahelt poolt Kahekordse tule alla. Ta jõudis meie kate, tule Allani välja ja teiselt poolt on nii-öelda lihtsalt sai tulema, siis sa üks haavatu pidas kirikusse ja tema haavatud kirikus, sama vedas haavatu kirjandusega ja nii ja, ja siis juhtimine oli täiesti käest ära. Ja siis ma mäletan, tuli major Lille ühes, väike lühikest kasvu näos olid punakurradi kurradi. Sakslased panid külje pealt, lasid venelased tiblad sisse teatud kurradi kurrat, ütlevad hädas, tema võttis viisiliselt üleselt nii-öelda piirikaitse rügemendi ülem, pea just tuli, eile andis korralduse edasi järgmiseks rünnakuks ette valmistada. Aga jälle vaadake mürsu tööasine välja seal ja enne, kui me Kaljulaidil õnneks oli seitsmendas pataljonis. Teine rünnak oli kell 11 11 30 lühikest aega seeläbi õnnestunud ja kahed kell 12 hakkasid juba vastased peale tulema. Nad tulid. Ühelt poolt üks, üks grupp tuli espot ühte prioriteet, see oli vist, kui ma ei eksis nodingu šotingu kiriku tagalt naudingu juhtimisel. Pataljon ja vili kiil, ütles murratsioonid esimese n. Tunned automaa või 100 kuulipildujatest, võta siia kruusa väärel positsioon, siis ma kardan, et meid teadke, piiratakse küljelt sisse. Oli teada, et nad juba tulevad. No ja ma ütlesin, et Muhumaa ei, mitte muhust, vaid Vormsist noormehe kaasa, läksin sinna kuulipilduja läbi tohutu udu. Näen kräkki, et mingid kogud tulevad sealt. Aga nii palju ma nägin, et nad ei ole nagu meie hallis mundris, vaid rohekad. Punaarmee, vajutasin päästikule, kuulipilduja päästikule. No näete, siin on 42 tohutu kiire tule üle 1000 1002 taskulasi minut panin tõriin ära. Ilmumisele tõrina lasin. Nii saime kõva miinipilduja, tule kõva minitule rukkiraki toitsweedee peali viljarõugu tallinlased vastu taevasse, kõrval poisse pihta hakkas käes kinnakse oigama, ma mõtlesin selle kuidagi, vedas endale üle õla, siis ma olin natuke tugevam. Praegu ma tegin natuke sporti, pidasin tassida kuuri nurga taha ja, ja teised Basilista kirikusse. Ja läksin tagasi sinna, see oli täiesti sodi. Kuulipildujad ei olnud enam siis lilli, karjunud mulle, mine jookse kohe lase meiega reidi vanker õhku. No seal oli meil käärpikksilma kõige tähtsamaid dokumendid. Kaardid väga täpsed. Jooksin sinna, viskasin silme karnistist bensiin ja laadisin otse koguse, järsku lendas vastu, pääses põlema. Ja see oli selle, kui ta andis mulle mingist südamerahu maa, teadsid, meie poiste dokumentaal ei ole. Vahemärkusena, et läks nii, kus me teada saime, et meil vastas eestlasele. Alguses tulime sinna kiriku juurde, siis ma nägin äkki kiriku varaseks mees punaarmee mundris sõdiselt võis olla, eks need kahe-kolmekümneaastane käed värisevad. Mis sul viga selles suhtes, et ma ei tea, kas ma eksisin ära. Ma arvan, et siis Krist luura võis olla jänesepoiss ja see vahele ja ja vaat mind lastakse maha, mõtlesin maha lastaks. Mis sa teinud oled siis? No aga siin on, vastas kõik kõik fašistlikud kõririkkad, need ei halasta ühelegi selle peale ma ütlesin, et noh aeg, et ma räägin eesti keelt, me räägime kõik eesti keelt ja naersin ka, kes seal teispool olevat venelased ei ole, seal on kõik Eesti korpuse mehed suurem osa Eesti korpusena, vaat siis esimest korda ja saime teada, et see nii oli. Ja kõige huvitavam võib-olla on see nii. Ülikooli kokkutulek ja ülikooli kokkutulekul oli vastas lavastuse kutsealune, kes oli olnud sõja ajal, oli punaarmees lugeda raamatut, kus ma räägin selles situatsioonis, miinipilduja tule ja. Ta ütleb mulle hästi, eks ole, Ants ja mina olin see mees, kes surres miinipilduja tuld, kes seal vastas oli. Ütlesin talle selle peale, et kuule, kas ma nüüd siis annan sulle lava vastu lõugu käed ja anname käed ja ütleme, meil mõlematel on edu. Õnn olnud, et me oleme ellu jäänud. Ja seal ei olnud mitte üksinda minu juht, vaid seal oli vend venna vastu ja oli isa poja vastu. Aga see, mis juhtus kirikus? See, mis juhtuks kirikusse andestamatu patu Kaljon viisat kirikust ära. Umbes neli 50 kergemini haavatud hobustele vankritele ja saatis minema. Valdo ütles pärast, et sinna võistlus 10 15 neid jääda veel pinkidel raskest haavata, ütles, et ma ei saa neid, neid ei saanud transportida. Venelased olid juba teispool mitte kaugele. Praeguse mälestusmärk püstitati just kaheeikellegimaale, aga see vahemaa võis olla seal kolm, 40 meetrit. Need olid raskesti haavatud, hõõritsaid puhas sõjakuritegu. Kes seda laskis, kes selle korralduse andis, seda me ei tea, aga teada on muidugi nende väejuhtide mehed, kes on olnud üks, on selge. Haavatud sõdur lasi isiklikult mahapolku tolling Stockmann. Nikolai Nikolajev Eduard Trump isiklikult maha ja sellest rääkis otse inimenegi, seda nägi pealt. Sõduritunni jätkudes kuulete üht Võrumaalt saadetud helikirja. Viimasel ajal on vaidlused Ljulat lõhutud ausamba aparaat läinud juba üle võistluse bee vaidlevad kommunistliku minevikuga poliitikud. Möödavad ajaloolased ja noored, kellel sõjast aimugi ei ole. Ei anta massimeedias sõna, aga Eestimaakaitsjatele sellepärast pöördungi Teie poole ehk avaldate memuaaride saates. 1944. aastal kaitselahingutes osalenutele. Paljudest rahvustest ajaloovõltsija sealhulgas eestlastest müüdavad hinged ründavad üha ägedamalt Eesti kaitsjaid. Viimases suures sõjas ei jäeta rahule Eesti kaitselahingutes langenud sõdurite haudu ega mälestusmärke. Mõnitamata Eesti kaitsel osalenud ellujäänuid. Nende nimed leiate, trükkis ja kuulete raadios. Kes aga selle Eestimaa kaitsjate vastu suunatud laimukampaania kinni maksab? See on meie 1000 aastane surmavaenlane Venemaa kes on läbi aegade jäänud samaks nagu ta oli väikeste rahvaste ärritajaks naabermajade vallutajaks. Venemaa vallutuspüüded ja rahvusmõrv Tsetseenias kestab. Rindel kahekümnendas diviisis Narva ja Tartu lahingutes. Kuni Eestimaad veel kaitsta oli. See aeg on ammu käes ja ühena vähestest ellujäänutest olen ma seda kibedat tõtt ka avaldanud kuigi see meeldi eesti vaenlastele ega nende poolt palgatud ajaloo võltsijatele. Neile aga, kes tõtt teada tahavad, on mul kui sõjasündmustes osalenu avaldada järgimist. Kui Nõukogude Venemaa 1000 900 39. aastal esitati Eestile ultimaatumi paatide lepingu sõlmimiseks ei esitanud ükski riik maailmas Venemaale protesti. Kui Venemaa okupeeris Eesti 16. juunil 1940 oli maailma riikide suhtumine sama. Peale juunipööret. 1940. aastal tekkisid üksikud metsavennad nende hulgas ajus oli Eesti peaminister Jüri Uluots kes taipas Riigimehi ähvardavat ohtu. Kuni sõja alguseni üksikute metsavendade arv suurenes. Peale sõja. Kes hoidis ära vene partisan sõja Eesti pinnal vabastas Lõuna-Eesti juba enne sakslaste tulekut üksainus aasta kommunistlikku terrorit. Juunipöördes sõja alguseni nõutis eesti rahva suhtumist sakslastesse niivõrd, et seda oodati ja sakslasi tervitati kui vabastajaid. Paljud eestlased, kelle omakseid olid hävitanud kommunistid astusid vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Kohalikud omavalitsused moodustati eestiaegsetest ametnikest ja elu muutus turvalisemad. Seda julgestas Eesti politsei ja omakaitse olukord Eestis sõja alguse momendil. Kogu Eesti riigi juhtkond oli vangistatud, mõrvatud või Venemaale viidud 14. juuniküüditamisega, ka nende perekonnad. Rahvas oli peata relvadeta ja surmavaenlase võimuses. Ajaloovõltsija ja surnutega sõdivat haudade rüüstajad. Marrodorit heidavad Eesti kaitsjatele ette sõdimist võõras mundris kuid vaikivad sellest, et esimese okupatsiooniaja aasta kestel vedas punane okupant Venemaale kogu Eesti kaitseväele kuulunud varustuse, riietuse ja relvastuse. Lisaks veel eesti rahvale enne sõda õnnest ostetud esmatarbekaubad. Kolme aasta tagavara. Eesti kaitsjaid süüdistavad Ajaloo vürtsijad kuulumises SS-vägedesse. Teadlikult jäetakse mainimata Etti Wehrmachti kuuluda võidid vaid saksa riigi kodanikud. Kõik teised välisriikide kodanikud, nii vabatahtlikud kui mobiliseeritud said kuuluda vaid Waffen-SS-i. Ka sellest vaikivad ajaloovõltsija kui 44. aasta kolmandal üheksandal veebruaril toimunud mobilisatsiooni ka kokku tulnud mehed jaotati kahte liiki. Need, kes olid teeninud Eesti kaitseväes, saadeti kohe rindele piirikaitse rügement idesse. Noored nagu mina, kes polnud sõjaväes teeninud koondati Kloogale ja sealt mitmele poole Waffen-SS-i õppelaagritesse tehnilise haridusega poisid kerra autokooli. Miks Waffen-SS-i õppelaagrisse siis juba enne sõja algust oli punane okupant hävitanud eesti sõjakooli juhtkonna ja enne sakslaste Eestisse jõudmist Eesti sõjakooli enam ei olnud. See oli juba vene värk. Miks eesti mehed aastatel 41 44 sõdima läksid kommunistliku Venemaa vastu? Sest alistumine surmavaenlasele 1939. 40. aastal ei toonud kaasa avastuste ohvrile? Ühe ainsa okupatsiooni aasta kestel oli kommunistlik Venemaa suutnud hävitada Eesti riigi ja parima osa eesti rahvast. Nimelt need, kes olid loonud Eesti riigi vabadussõjas saavutatud võidu tulemusena. Kui punaarmee 1943. 44. aasta talvel saksa rinde läbi murdis, rippus surma oht Eestimaa kohal. Ainus Eesti seadusliku valitsuse ellu jäänud peaminister Jüri Ulu tegi õige otsuse, kuulutades välja üldmobilisatsiooni ja üle 50000 mehe tuli kokku, et kaitsta Eestimaad. Tuhandeaastase surmavaenlase vastu.