Tervist siin maris Johannes keele kõrvas alustame täna vestlusringi värvinimedest, mis on põhivärvinimed. Kui universaalsed on nad keeli ja keelkondi pidi. Eesti keele instituudis on päris mitu inimest selle uurimistööga tegelenud. Ja õige pea on neil ilmumas ka raamat. Värvi teemat jätkub kahte keele kõrva. Alustame täna ja jätkame kahe nädala pärast. Stuudios on Eesti keele Instituudi direktor tor Urmas Sutrop ja keeleteadlane Marius küla. Keele kõrval õpetab teine peatükk Asta Õimu koostatud kujund Keila-aabitsast, kus juttu on seoloogismide päritolust. Räägime värvinimedest, tegelikult on see ju jutt sõnavarast, kuidas selle teemani tänapäeval üldse jõutakse, värvinimed, need on ju ilmselgelt kõigile, mis neist veel uurida? Värvinimed ei ole ilmselged, asjad üldse mitte. Ja neid uuritakse sellepärast, et see on üks väheseid valdkondi keeleteaduses, mis on rangelt teaduslik teaduslikule alusele. Ja siin on tagapõhjaks 20. sajandi suur vaidlus laatevismi universalismi vahele ning raatilism positsioon, mis eriti tugevnes 1900 viiekümnendatel aastatel, oli selline, et kõik keeled moodustavad värvinimed. Isemoodi tõlkimine ei olegi peadvat võimalik kuidagi võimalik vastavusse panna ja sellele stock kaaluks. 1969. Avaldati teooria põhivärvinimede evolutsiooniteooria mis universialistlike väidab kahte asja. Et põhivärvinimed ilmuvad keelde kindlasti järjekorras. Ja teiseks implikatiivne saame sõnastada reeglid, et kui näiteks mingis keeles on olemas põhivärviga punane, siis on seal ka mustvalge. Eelkõige on see küsimus ranges teaduslikus meetodis ja psühholingvistilises reeglites. Nii, aga et kuule siiski aduks, millest me räägime, oleks ju päris hea teada, mis need põhivärvid on. Mari põhivärvinimed on siis defineeritud nende samade teadlaste poolt, meil on siis universaalselt kuni 11 ja alustame siis sellistest Lõvi nimedest nagu must ja valge siis järgmisena tuleb keeles juurde punane ja siis lisandub kas kollane või roheline seejärel sinine, siis pruun. Ja siis vabalt võivad juurde tulla veel lilla, roosa, oranž, hall, vabalt tähendab siis seda, et järjekord ei ole enam rangelt piiratud. Aga kust te teate seda kõike? Kust me teame, see oligi see. 1969. aastal ilmunud Brent Berlini ja pool Key uurimiste põhines umbes 100 keele võrdlusel. Seal olid need oma uurimismaterjali kirjandusest võetud materjali ja selle kaudu leiti sellist universaalset teed. Ja praeguseks on teooriat muidugi täiendatud muudetud küll psühholingvistilisest osaste, mitte lingvistilisest. Esimene eestiuurija kui eesti soost uurija oli Ants Oras, kes kirjutas magistritöö värvinimedest shelli põemides. Aga värvinimedest Ast esimene raamat. Tõsiseltvõetav annaks tõlgi hoopis Norra värviraamat aastast 1900, kus on hästi palju värvinimesid ausele. Uurimus. Baltisakslased on uurinud, värvinimesid saksa keeles. Eesti teadlastest veel on Elsa oksar uurinud värvinimesid eelkõige saksa keeles nende motivatsiooni, kuidas liitori nimed moodustatakse. Aga ta ei ole uurinud põhivärvinimede teooriast lähtuvalt inimest. Aga see valdkond, see on ikkagi nagu lingvistide pärusmaa või on need taju, uurijad või kes, kes seal nii-öelda kaasa löövad või ilma teevad. No kui me räägime põhivärvinimedest ja, ja selle metoodikaga uurimisest, siis see on ikkagi lingvistide pärusmaa. Aga samas ka psühholoogide just Aga noh, muidugi värve või puurida ju erinevatest teooriatest lähtuvalt, et meie uurime siis neid põhivärvinimesid ja, ja kui lingvistid ja või psühholingvistiline, võib-olla siis huvitav lugu sellest, kuidas te selle teemani jõudsite. Jah, seal kuskil aastal 1993 võib-olla või ma olin Saksamaal tööluba ei olnud, võisin oma abikaasat saada ja siis ma lubati ülikoolis õpetada eesti keelt. Õpetasin seal ühte kursust, aga see kursus kukkus läbi sellepärast et seal oli üks üliõpilane, jutumärkides. Professor Frans plahukesse, tol ajal ka dekaan ja keeleteaduse osakonna juhataja, kes tahtis aru saada eesti keelest, et mitte ära õppida, vaid lihtsalt aru saada. Ja siis ta hakkas ütlema, et eesti keel on imelik, et roheline on nii pikk nimi ja kompleksne, nii palju morfeeme seal, et see ei saa olla põhivärvi nimi, et eesti keel ei saa vastata sellele teooriale, kui see roheline ei ole põhivärvi nimega 11-ga primitiivne keel. Ja siis me hakkasime vaidlema, jäimegi vaidlema ja lõpuks ma hakkasin tema juhendamisel doktoritööd kirjutamas põhivärvinimedest ja muudest asjadest. Nii ja see teie doktoritöö teema oligi just eesti keele põhi. Keele põhivärvinimed lõhna ja maitsestamata temperatuuril sõnapalüsaatja, Uurali taustaga kõik. Ja milline teie tausta laulnud Mari mind on mõjutanud kõige rohkem Urmas Sutrop ise, kes oli minu juhendaja ja juba kaheksa aastat vist on meie koostöö kestnud, nimelt ma õppisin bakalaureuseõppes ungari keelt ja kirjandust Tartu Ülikoolis. Ma tahtsin teha midagi sellist, mis oleks natuke nagu kunstiga seotud, kuna ma olen kunstnike perekonnast pärit ja ma mõtlesin, et värvid on ju tegelikult mingi huvitav väli, mida uurida lingvistikas ja mõtlesin siis, et no vaataks siis, et kuidas neid värvinimesid, siis nimetatakse ungari keeles ja siis võtsin siis suured, paksud sõnaraamatud ette, hakkasin sealt siis vaatama, neid kirjutasin seminaritöö siis, kui ma olin Ungaris 2001. aastal. Pärast seda siis ütles minu tollane juhendaja dotsent Tõnu Seilenthal, et tema mind nii hästi enam aidata ei oska, aga ta teab ühte inimest, kes on kirjutanud magistritöö just värvinimedest ja siis minu teegi kokku. Meid Urmas Sutrop iga ja sellest ajast peale on siis Urmas Sutrop olnud minu minu suur juht. Ma ei tea, kas sisse jätta või mitte, aga mari uusküla neiupõlve nimi oli juba katkine, eks ole. Kas oleks võimalik siis pisut ka selgitada, milline näeb selle värvinimede uurimise metoodika välja? Tegelikult oleks ju parem, kui me saaksime siin televiisorit kasutada, aga kuna me oleme raadios, siis tuleb anda see edasi kuidagi kõnes. Et ma siis proovin, kuidas see siis käib. Kõigepealt alustame sellest, et kui me uurime mingit keelt, ütleme, et me uurime eesti keelt siis me võtame näiteks ühe inimese ja palume, Ta osaleks meie intervjuus ja intervjuu näeb siis välja selline. Esitatakse küsimus, olge nii kena ja nimetage nii palju värvinimesid, nagu te teate ja siis uurija kirjutab need üles selles järjekorras nagu inimene. Peab ütlema, et kui teie nimetate punane kollane, roheline, sinine, siis just needsamad nimed mina üles kirjutan. Kuna see järjekord on ka selles metoodikast tähtis. Kuna me ei tea, kas inimene äkki värvipime, siis on olemas ka selline värvib see test, mida me näitame, kontrollime siis, et inimene ei oleks värvipime. Nüüd läheme edasi, on siis järgmine selline test, kus me siis näitame värvitahvleid viis korda viis sentimeetrit ja millel on siis peale kleebitud sellised värvipaberid, mis on siis vaetud koloreid Corporationi värvipaberite komplektist, mis on mingi standard. Standard. Ostaldi värvidel standardil põhinev Tartu ülikooliga seotud kuidagiviisi. Ja seal on siis 65 värvitahvlit, mis enam-vähem siis katavad selle nii-öelda värviruumi. Ja seal on siis erinevaid, selliseid klotsikesi, seal on siis üks valge, üks kollane ja, ja üks must ja erinevad hallid ja, ja erinevad rohelised, lillad, roosad, nii et enam-vähem kataks need, need kõik need värvinimed siis ära. Ja neitsid näidatakse Ühele, siis me nimetame keelejuhtideks neid ühele inimesele ja küsitakse, et kuidas te seda nimetate. Ja siis kirjutatakse jällegi üles need vastused, mis siis inimene Teie vastust ette ei anna, et see on elli, minu oma enesetunde ja hoide ja te võite öelda ükskõik mida ja mina uurijana lihtsalt protokollin seda, mis teie ütlete, kui te mulle ikkagi ütlete, et see on mingi hõõguv oranž, siis mina panen selle kirja ja nii see ka jääb minu andmebaasis kuhugi süüdistuste seal teha saab. Sellise noh, nii-öelda kauni kauni külaliste värvide Rivedeks, kujulikum kui teine. Isegi mitte, ma toon näite, sest eesti keele uurimisest et kui minul oli 80 keelejuhti, kellelt ma küsisin, needsamad küsimused Siis loetelukatses nimeta 285 erinevat värvinime ja nimeandmiskatses 638 erinevat värvinime kokku muidugi nimesid oli Jaakot vist 7000, mida nimetati, aga, aga need enamiku absoluutset enamikku nimetatakse ainult üks kord kaks korda kolm korda ja siis on, on need põhivärvinimed 11, mis siin eesti keeles välja tuli. Mida nimetasid siis peaaegu kõik küsitletud inimesed, nii et see on selline statistika, siis on hästi palju arvutamist. Aga primitiivselt öeldes on see põhivärvinimesid, kasutavad kõik inimesed ja need juhud nimed on poeetiliselt nimed, sekundaarsed nimelt, need on täiesti individuaalselt. Kas eestlastel on ka siis selline esimestest esimene värv? Eks ta sinine, punane kipub olema väikese sooerinevus, aga, aga see ei ütle iseenesest mitte midagi, aga aga mis on üllatav, et eesti keeles on neid tõesti erakordselt palju, et kokku on siis 759 erinevat värvinime kahe katse peale kokku. See on erakordselt suur arv, et eesti keelevärvist on väga rikkalik ja kas lingvistilise antropoloogia müütad, eskimod on hästi palju lumenimesid, jää nimesid. Tänapäeval Ma tahaks, et neil ei olegi ühtegi, võib-olla siukse naljapilti isegi, et vaatab iglust välja ja küsib, et huvitav, kuidas seda nimetatakse, mis sealt taevast alla sajab. Aga kui me võtaksime saarest Eesti keele mõistelise sõnaraamatu ja võtame sinna juurde klausli, et need sõnad, mis seal on kokku kogutud, neid ei ole kunagi räägitud ühes Eesti geograafilises punktis ühes ajahetkes korraga lihtsalt Eestis erinevates murretes siis me saame lume jää kohta tuhandeid nimetusi, mis on tõesti palju ja need Eskima paarkümmend oletatavat kahvatuvad. Kõhus võib-olla ainult Eskima nimesid ei ole kõigiga üles jõudnud, kirjutada või uurida? Selline anekdootlik tähendamissõna, et tüüpiline eskimo perekond koosneb viiest inimesest. Isa, ema, kaks, lasteantropoloog. Kuidas siis Eestisse suhe on? Keelematerjal kogutud on teistmoodi. Keelematerjali hakkasite koguma tegelikult rahvaluulekogujad 19. sajandil hort ja Eisen. Saareste jätkas 20. sajandil väga intensiivselt ja seda kogutud kunagises keele ja Kirjanduse Instituudist praegultki Eesti keele instituudis Tartu Ülikoolis emakeele seltsis. Meil on palju kogutud. Teie oma uurimismeetodist peate ikkagi nagu nii-öelda uuele ringile ka kogumisringile minema. See jääda, see minevikupagas ei aita teid. Selle teooriaga koos, aga meil on värvi juurde ja päris mitu Eesti keele instituudis. Vilja Oja näiteks on, just uurib värvinimesid eesti murretes ja läänemeresoome murretes või keeltes kus ta just kasutab varem kogutud materjali, mis on arhiivides kartoteekides ja saab ka väga huvitavaid tulemusi. Üks asi, see tegelete siin eesti keele uurimisega, no see on normaalne ja nii peabki olema, aga et sedalaadi uurimismeetodiga haaratakse kaasa ka teised keeled, seletage nüüd kuulajale, mida see annab, kui tütarlaps töötab seal ungari keelega või tšehhi keelega Nad uurigu ise seal, mis meie sinna toimetama läheb, meil on niigi vähe inimesi, eks ta on muidugi põnev ja, ja sellepärast ka, et võrdlusmaterjali saaks, et kui nüüd Urmas ütles siin, et eesti keeles on väga palju värvinimesid, siis siis ma ei tahaks talle küll otseselt vastu vaielda, aga ma tahaks seda kinnitada, et jah, eesti keeles on küll palju värvinimesid, aga kui me vaatame nüüd seda massivärvinimesid, mis ka koomnes näiteks Ungari värvinimed kogumisel või, või siis või siis miks mitte ka soome keele, siis me võime kinnitada seda, et see on nagu universaalne tendents, et soome-ugri keeltes on üsna palju värvinimesid ja kindlasti siis rohkem kui, kui näiteks. Ma pakun välja, et inglise keeles ja oluliselt rohkem ja siis küsib lapsesuu. Aga võtame teise näite, kui palju on Eestis lastel erinevaid nimesid ja kui palju on erinevaid nimesid venelastele Eestis. Nojah, nendel on need nimed seotud ka nende usulise traditsiooniga. Nad kasutavad rohkem põhimõisteid, sellist varieeruvus on vähem võtta autoritaarsem, riik. Asjad kindlad nii nagu peab. No mis see siis selle värvinimedega on, see individuaalsuse Se varieeruvus. Kus on individuaalsuse son, keele varaid, seal rikkus, sõbrad, me ei keela, ongi inimeste peades. Ja see, mis on kirja pandud, niimoodi me saamegi võrrelda. Meie grupp on teinud ka eesti viipekeele värvinimesid, uurinud udmurdi keelega tegeleb soome-ugri keel, me peame seda tegema. Ja seal on küll pilt väga kurb, seal on näha, et osamurdjat on ikkagi veel emakeel, on säilinud, osa mõtleb vene keeles ja osas murti Ast lihtsalt, et näha, kuidas taand või, või liivi keelt olen ma küsinud paari liiblast. Aga seal on näha kohe, et värviline, kasutuses olnud seal õpitut, keel. See ei ole loomulik keel, mida kasutavad. No eesti keel on teatavasti ka selline liitsõnaaldis või et me saame panna neid sõnu kokku täpselt nii, nagu need klotsid, meile meeldivad, et eks võib-olla see annab meile ka sellist mängurõõmu juurde. See annab mängurõõm, aga see annab varieeruvuse. Noh, näiteks ma loen mõned ette pleekinud merilaine värv, kunstlik kollakasroheline kreemikas hallikas-tumeroheline, hästi trikk helelillakaspunane hallika tooniga, valge nimesid on ka õunapuu värvi ja sellised lihtsamad tõesti palju. Aga põhinimed ikka kontsentreeruvad need, mida kõik kasutavad, neid on vähe. Üks suur suur hämmastus on see, et, et tõesti need 11 või 10 nime on kõigil ma vaatan välja, mulle tundub, et see õhk, mis on siin, on viisteistsugune ja teist värvi kui see, mis on kuskil Itaalia päikese all, et ma võiks arvata, et, et see värvinimi saab kuidagi inspiratsiooni ka selles, milline meil on, meil on hall, ma arvan, veel võiks all olla tugevasti, et millest on see universaalsus nagu tingitud, kas seda oskab tänapäeval seletada või spekuleerida? Spekulatsioon on küll, aga ma parem loobuksin sellest, sest ma ei usu ühtegi seda spekulatsiooni, mis on nüüd kollikest kepikest ehitusega silmas seotud värvipigmentidega vaid vaid ütleme, et see on tulevaste uurijate välja selgitada, mis on seal universaalsuse alus. Aga päris selge on see, et mustvalge akrobaatilised värvid on bioloogiliselt determineeritud. Ja edasi sinine, punane, kollane, roheline, järgmine grupp. Seal saab ka bioloogilise aluse tuua, kuidas saad juba roosa või lilla varansiga. See on täiesti spekulatsioonide maailma kuuluv küsimus. Kas sedalaadi uuringuid on ka näiteks kuskil troopikas ette võetud, kus on neid värve nagu oranž ja roosa ja ikkagi nagu looduses olemas meil aretatud seda rohkem. Tähendab evolutsioon tähendab seda, et värvinimed tulevad keelde koos kultuurilise ja tehnoloogilise tõsistumisega. Ehk kindlasti reaalühiskonnas on neid maksimumilähedane arv põhivärvinimesid ja loodusrahvastel on neid suhteliselt vähe. Posid imesid, see ei tähenda, et neil vähe värvinimesid oleks ja tegelikult loodusrahvastel ennem koloniaalvõimudega kokkupuutumist, nii Aafrikas, Okaanias Neil ei olnud sinistel, põhivärvinime oli küll must, valge, punane, kollane, roheline, võib-olla mõni kompleksne nimetus, aga sinises tuli juba koloniaalvõimudega ja kui me võtame eesti ja läti keele, siis näiteks tehnoloogiline areng, 19. sajandi vaniliin värvid leiutati, juudi kaupmehed käisid talust tallu siis tulid nii Eestis kui Lätis, kus selle kindlasti alles roosa ja lilla. Ennem nad ei olnud põhivärvist nime, staatusi hall näiteks on nimetusena vana, aga ta ei olnud põhivärvi nimetab, tähistas mingit loomakarva ja ta põhivärvi nimeks muutunud hiljem. See, et põhivärv nimeks muutub mingi värvinimi hiljem võib-olla siiski saate keskel oleks või lõpupoole mõistlik defineerida veel kord seda, et mis siis teeb värvist põhivärvi. Jättes tehnilise definitsiooni kõrvale kõige kõik inimesed peavad teda kasutama nad peas, seda kasutame ühtemoodi ja kõikide asjade puhul. Me ei saa kasutada blond põhivärvi nimena, kuna blond tähistab ainult juuste värvi või natuke tähistab ka konsultatsioonid on, eks tal tarkusega seotud midagi. Aga just see on, see põhivärvinimi on on universaalne selles mõttes, et ta kasutas kõik ja sealpool Niilini taevas maa, lilled, Toas, esemed, kampsunid, kotid, mööbel, kõikide puhul võib kasutada Et see on selline rusikareegel või? No on mõningad piirangud, aga noh, näiteks eesti viipekeeles on kohe piirang. Tahkete asjade jaoks on üks punase värviviibe ja vedelate jaoks on teine viipe ja selle meetodiga ei saa seda teist punase viiped, kuna kuna lihtsalt värvitahvel ei ole kuidagiviisi vedela värvitahvlid kandilised ja siis kasutad kandilise klassifikaatori sinna juurde, siis võimelisele meetode kätte satub näiteks klassikaator, keel on hiina keelt, aga ei saa öelda vihmavari, vaid alati tuleb lisada teooria tähist, olla sõnal pikk-pikk. Või siis mesoameerika keeltes on väga tähtis arvu kuuluvus, mitu neid on nii et kui me ühte tahvlit näitamist liitub alati üks sufiks, mis tähistab ühtlasi ka keele, kui seal tõesti klassifikaatori kolmnurga kandilise asja ümmarguse asja jaoks. Et see sõna ja see võib liituda sõna alguses, seda lõpu vahel minna keskele, kui keeles klassifikaatori, mis kasutab eraldi sõnu kandiliste asjade jaoks, siis võimelisele meetode kättesaadav. Aga see, kui värvivarjundeid eristatakse nagu venelastel on siini ja kalu poi don ka itaallastel see sinise eristamise tugev soov, et mis seda tingib sedalaadi asju või samuti kui on ka nende punastega ungarlaste ja tšehhi keele. See on pikk lugu erinevates keeltes täiesti erinev. Ma räägin ungari keelest kõigepealt, kuna see võib olla kuulajad kõige rohkem huvitab, kuna meie sugulaskeel et ungari keeles on siis tõesti punase jaoks on kaks nimetust üksn Piros ja teine on veres. Nüüd mõlemad tähistavad punast siis pärast see ei ole mitte nimetus tumepunase jaoks, nagu siin mõningad uurijad on arvanud või sõnaraamatut tihti ka defineerivad, et võõrasson, tumepunane Pirosson uuem sõna kindlasti, kui, kui pärast veres on see see sõna, mis on meil lõunaeesti keeles, on siis verev, veider. Võib-olla lõunaeestlased andestavad, kui ma siin midagi valesti hääldasin, kuna ma ise olen ikka täiesti põhjaeestlane. Aga, aga see on seesama sõna. See on olemas ka teistes soome-ugri keeltesse see veres. Aga Pirosson siis uus sõna, mis on tekkinud sellisel sünesteetiline sel viisil, et, et see on tegelikult Ta ilmselt lihavõileivapraadimise helist tulnud selline selline heli nagu Pirbir, Pirv või midagi sellist ja poeetiline täpselt olematu poeetiline tünni, mis on siis ja sinna on pannud sisse Ossa lõpp juurde ja ongi tulnud Piros ja Pirosson nüüd see nimi, mida võime ungari keeles pidada tänapäeval põhivärvi nimeks Pirosson senini, mida kasutatakse kõikide asjade jaoks, et mida me võime öelda, et on, on kampsun, on Piros ja on kott, on Piros. Aga tõresson, senine nimi, mida kasutatakse ainult teatud objektide jaoks, näiteks veresson, endise nõukogude liidu lipp oli veres. Et seal tulevad värvis mingit hinnangut ja sealt tulevad sellised konsultatsioonid juurde siis ja Pirosson näiteks siis Ungari lipu esimene värv on siis Piros, mitte verashita veres, mitte kunagi. Et see on huvitav ja see vajab kindlasti edasi edaspidist uurimist. Ise nad nagu aduvad väga täpselt ära, mida, mille kohta öelda jah, neile juhi, neil on absoluutselt kindlalt reeglid, mida tohib ja mida ei tohi kasutada mingi asja suhtes ja kui sa ütled valesti, siis nad saavad aru, et sa oled välismaalane, kui asi on Piros, sina kasutad sõnaveres? Muidugi näiteks vein on võõras veres, koor on siis vein, punavein. Aga Pirospor öeldakse jällegi Transilvaaniast, mis oli siis kunagi Ungari, Ungari ala Transilvaania murretes kasutatakse pilosbur. Millegipärast ei oska öelda, mis on selle taust ja veresson veel huvitav sõna, sellepärast. Ta on seotud selliste emotsioonidega. Tegelikult mõlemad on seotud Pirozny, nii, Pirozgveresson on seotud emotsioonidega, täpselt samamoodi nagu tsehhi keeles annetservena ja Ruda. Olen ka neid uurinud. Ja, ja siis näiteks Pirosson, kui, kui siis punased põsed või midagi tüdruk punastab, sitan Piros. Aga siis, kui keegi on vihane, siis Tamperes sellist vahet tehakse? No olgu, üks on siis soome-ugri keel ja teine nii-öelda slaavi keelte gruppi. Aga kas nad kattuvad ka need Ungari ja Tšehhi näitas need nii-öelda need punase tähendused. No millegipärast on nii, et selles geograafilises piirkonnas ilmselt on olnud sidemed Ungari ja Tšehhi vahel riikide vahel siis juba juba sellest ajast peale, kui ungarlased asusid Karpaadide basseini elama ja aastal 900 nii umbes ja selleks nad tulid ju tegelikult slaavlaste keskele sellel ajal siin ja neil olid, need olid tsehhide kaalid, olid sidemed ja, ja tõepoolest on näha neid tendentse, kuidas, kuidas siis Piros mõnikord vastab sellele järvena sõnale, mis on siis tsehhi keeles põhivärvinimi ja veres, mõnikord vastab sellele Ruda sõnale, mis ei ole põhivärvi nimi tšehhi keeles ja mida väga vähe kasutatakse õigupoolest seda sõna võras kasutatakse Ungari keeles oluliselt rohkem kui sõna Ruda tšehhi keeles tänapäeval. Barry selleks, et tšehhi keelt uurida, prindi tšehhi keele ära õppima keelejuhtidega tšehhi keeles rääkida saaks. Et see uurimine ise käib ikkagi selline karm välimeetod, et sa lähed sinna koha peale ja võtad ette inimesed ja hakkad kõiki neid katseid tegema nendega, millest siin eelnevalt oli juttu, eks ole, ja selleks peab ikkagi olema mingi minimaalne keele teadmine olemas, et, et ikka ikka ilma selleta. Kui sa üldse keelt ei oska, siis on täiesti inglise. Inglise keelega ei saa, sest sa ei tohi nagu ideaalis sa ei tohi oma keelejuhte mõjutada, sa ei tohi mõjutada neid inimesi, kellega sa räägid ja ideaalis on siis nii, et sa räägid nendega ainult emakeeles. Loomulikult on vaja mingit teise keele abi, aga, aga mina ei ole seda teinud ja ma arvan, sellepärast et mul tulemused on sellised, nagu nad on, et, et nad on nii-öelda võltsimatud, et ma ei ole kasutanud mingi teise keeleabi ja sa oled olnud seal kohapeal, sa ei ole võtnud seda rahvusvaheliselt kogukonnast, vaid ikkagi keele, keele, kes rahvusvahelises kogukonnas või inimestega, kes elavad nüüd kuskil välismaal. Näiteks mõne tšehhiga, kes elab Eestis, on võimalik teha küll pilootintervjuu, mida me siis hiljem ei kasuta, mille teatame hiljem kõrvale, mis töötab, mis ei tööta just just et, et selles mõttes, et andmetesse siis andmebaasis. Me koostame ainult nendest andmetest, mis me oleme kogunud Tšehhis või Ungaris. Hooldus Itaalias. Siin on juba juttu olnud sellest, kui, et need andmebaasid on see ikkagi nagu opereerinud mingite tuhandetega, et selleks, et üldistusi teha, nii sul on need 1000 eestist 1000, Ungarist tuhast tšehhist ja no mis sa sellest targemaks tegeleda. Sõnu ma peangi sõnu, seal on ikka tuhandeid, ütleme nii, ikka ungari keele kohta on mu andmebaasis üle 10000 sõna kokku ei ole muidugi kõik erinevad, aga kirjeldan, milliseid üldistusi saab sealt teha, mida need mänguasjad sulle annavad, et sa pead hakkama nende pealt mingeid mudeleid nähtavasti konstrueerima või välja pakkuma mingeid teooriaid? Esimene asi, mis on, siis me oleme, me oleme sellest konkreetsete keelte kohta Vena eesti keele kohta, kui palju me siis tegelikult põhivärvinimesid on, sest enne seda olid ainult hüpoteesid pakkumised, mõned taga, naiivsed intuitsiooni said, Mauno Poski olid olnud pakkumisega, mis päris täpselt ei olnud ka soome keele kohta ilmana baskid leidunud ainult oletus ja keegi kontrollinud, need ei olnud mari tööd näitaski, et, et kuidas asjad. Tegelikult on must mahlakovski oli kasutanud küll ütleme murdematerjali ja sellist materjali, aga ta olis teinud seda hoopis teise meetodiga, et ta ei olnud ilmselt inimeste käest küsinud, küsinud siis, või, või noh, vähemalt mitte kasutanud seda meie meetodit oli võtnud sõnaraamatust, võib-olla sõnaraamatust ka on võimalik, täiesti on võimalik, aga tulevad hoopis teised tulemused ikkagi, aga ütleb, et nüüd on siis need eri keelte andmebaasid teil käes, teil olemas, mis edasi? Huvitav on ikkagi seal areaalne tab Ungari, Tšehhi areaalis, kuidas on see punast, jagunes selle põhivärvinimed Theodest välja. Kollokatsioonidest teooriasse, süntargmaatiliste paradigmaatilised konsultatsioonide juurde. Ütleme natuke eestikeelsemad Dagmar selline noh, ütleme, et ühed on need, mis on fikseeritud kollokatsioonis, kus on kohustuslik, et Vene lipp on kindel punane ja Ungari lipp on teine punane. Mõne pärli puhul võib ka vahetada võib-olla mõne mõne asja puhul võib-olla nii üks kui teine Need on siis paradigma, kus võib vahetada süntaga, on, kus on fikseeritud, nii on, nii jääb see on erakordselt huvitav probleem, seda ei ole selle teooria raames üldse käsitletud. Kuna ungari keelt on ühe emigrandist keelejuhi ütluste põhjal peetud 12 põhivärvi nimega keeleks, mida ta mitte üks raas ei ole sul niukestest põivereeme itaalia maril erakordselt huvitav, seal sinised lagunenud siinsed üldse kipuvad lagunema. Vene keeles on huvitav, et no ei ole lõpuni selge, kas need on 12 põhivere nime või, või 11. Ja mida me edasi teeme, mina tähendab, vähemalt tegelen püüanud ühelt põhivärvinimede semiootiliselt teooriat, konstrueerida semiootik ka väga armastab põhivärvinimed, teooriad, struktoralistlik teooria, aga sinnamaani sasi jääb, tsiteeritakse kahte asja, pöörlingei põhivärvinimede ilmumise hierarhiat, mis järjekorras nad ilmuvad siis Jelslevi, keldi ja inglise keele värvinimede vastavuse, sellist pisikest tabelit ja, ja rohkem midagi tehtud, aga tegelikult on siin võimalik oluliselt edasi minna ja seda teooriat arendada. Semiootika. Keelekõrv. Keeleteadlased Urmas Sutrop ja mari uusküla jätkavad värvi jutu ülejärgmises keele kõrvas neljandal aprillil meie avamega kujund Kelavitsa teine peatükk fraseologismiga päritolu. Kuidas ja mille põhjal need on tekkinud, mis on oma, mis võõras? Asta Õim. Brasioloogia arvatakse olevat universaalne keelenähtus. Kui lähtuda tõdemusest, et inimene on üldjoontes sarnane olgu ta valge või neeger või kollane rääkigu ta mis keelt tahes ning tema psüühikas ja sedakaudu ka käitumises ja maailma suhtlemises valitsevad mingid seaduspärasused mis mõjutavad ka keelt, siis ei ole midagi iseäralikku, et on olemas ka universaalsed keelenähtused. Samas ei tohi unustada, et keel ei ole lihtsalt vorm, mis võimaldab väljendada suvalist sisu. Ja keelevormi ei määra omakorda väljendamist, vajab sisu. Ainuüksi iga üksikkeel on sisu ja vormi ühtsus mistõttu on loomulik, et selles kajastab seda keelt kõneleva inimese tunnetus, mis on mõjutatud keskkonnast, milles ta elab ja kogemustest ning teadmistest, mis tal ümbritsevast maailmast on. Iga keel võib vormida sisu erinevalt. Ehkki maailm on meil kõigil sama. Kui palju on keeles fraseologismiga. Tänaseks üldiselt arvatakse, et suurusjärguks võiks olla 10 kuni 15000. Nüüd te võite kohe küsida, et millest tuleb nii suur kõikumine. Aga see tuleb asjaolust, et selle keelenähtuse fikseerimiseks ei ole väga selgeid, väga objektiivseid kriteeriume, palju sõltub sellest, millised hoiakud ja arusaamad on uurijal. Pealegi ei saa unustada, et elavate pidevas arenemises ja muutumises olevate keelte puhul on raske, kui mitte võimatu üldse lõpliku seisu fikseerida. Väljendeid kaob ja tekib juurde, nii nagu sõnugi Eesti Kirjandusmuuseumi fraseologismiga ja kõne käänduda andmebaasis on väljendeid ligikaudu sama palju, nagu ma eespool nimetasin, oma päritolult ontrasologism, kas algupärane oma genuin või laenuline teistest keeltest mingit teed pidi tulnud sealhulgas siis tõlgete kaudu või vahendajakeele kaudu või muu sarnane näiteks piiblitõlgete ja antiik kirjanduse tõlgete kaudu on eesti keelde tulnud suur hulk väljendeid kuid samas tuleb öelda, et see allikas on ekspluateeritud ka väga paljudes teistes keeltes. Nimetagem siis eesti keeles selliseid piibli päritolu väljendid nagu Paabeli segadus palehigis tuliseid süsi oma pealaele koguma, tolmu jalgadelt raputama, silm silma vastu ja hammas hamba vastu käsi puhtaks pesema. Pole kuskile oma pead panna tühi töö ja vaimu närimine või antiikkirjandusest Achilleuse kand, Gordioni sõlm, Augeiase tallid ja seda ridade ja kuulaja oskate isegi väga edukalt jätkata. Mõistagi on eesti keeles palju saksa ja vene päritul väljendeid, aga tuleb öelda, et enamasti nad on ka hästi eesti keelde mugandunud. Kui me võtame näiteks sellise väljendi nagu puru tolmu, liiva või tuhka silma ajama see tähendab siis, et kedagi sihilikult petma, võides orienteeruma, siis selles variandis on nii saksa kui vene eeskujusid saksa keeles puistatakse või aetakse silma liiva, enamasti vene keeles, aga tolmu ja meil nii ühte kui teist ja lisaks veel ta oma puru ja tuhka. Need viimased kaks on kahtlemata meie oma mugandused ja puru silma ajama ongi tänapäeva eesti keeles nendest kõige populaarsem ja kõige kasutatavam variant. Frasioloogia põlisus jääb sageli ka uurijale üksnes oletuseks sest kunagi ei saa välistada võimalust, et sama idee ütleme antud juhul siis puru või tolmu või liiva silma puistamise idee või motiiv on lähtealuseks väljendi rööpsele tekkele erinevates keeltes ka isegi sellistel rahvaste puhul, mis geograafiliselt üksteisest väga kaugel asuvad. Mida läbi nähtavam igapäevasem lihtsam on fraseologismiga aluseks olev lähtepilt, seda tõenäolisem on ka võimalus. Sama või ligilähedane väljend võib olla omatekkeline. Sellised väljendid erinevad keeltes enamasti vaid oma vormilise külje poolest. Teiselt poolt kui mingis keeles tekkinud väljend ei ole vürtsitatud kohaliku koloriidiga. Tema mõte on terane ja selge. Võib oletada, et see väljend kandub väga hõlpsasti keelest keelde ja on raske, kui mitte võimatugi tuvastada, kust liikumine alguse sai. Toome ühe näite pidevalt vaenutsevate tülitsevate inimeste suhet võrreldakse paljudes ja ka eri kihelkondades kuuluvates keeltes, kellega kassi ja koerasuhtega elavad nagu kass ja koer. Venefrasioloogia uurijas olo Tupp nimetab vene keele kõrval kuutteist keelt seal hukas türgi ja vietnami keel, kus selletaolist väljendit tuntakse. Selle võrdluse erinevus puudutab üksnes väljendi välist vormi. Meie ütleme nagu kass ja koer, aga on ka keeli, kus öeldakse nagu koer ja kass ja ega Eesti kellelegi see võõras ei ole või nagu, kas koeraga või nagu koerad ja kassid või elab koera ja kassi elu. Aga üks on kindel, kõigis neis on sama kujund koera ja kassi kujul. Neis kassi koera võrdlustes on esikohal vaenupidevus, alalitsus aga näiteks mongoli keeles on selline väljend, kus vaenupoolteks on hoopiski lammas hunt ning esikohal ei ole enam vaenupidevus, vaid tugeva ja nõrgavaheline vaenu motiiv. Võib-olla ei olegi alust igale lihtsakoelise metafoorile, nagu seda on koera ja kassi metafoor tingimata otsida mingit ürgset, eksootilist tekkelugu. Näiteks isegi piibli kratsioloogia kohta märgib Kristiina Ross, et sageli ei ole võimalik otsustada, kas nad on tulnud eestik keelte luterliku kirikukeele, ladina kirikukeele või hoopis rahvakeelest suulise traditsiooni vahendusel. Niisugused on näiteks palehigi sees ehk tänapäeval lühem variant palehigis või oma südames või endale nime tegema, väga tavaline väljend või häält tõstma või näost ära langema või oma suu sisse võtma. Ma tahaksin ka uskuda, et need on pigem meie reformatsioonieelse eesti keele väljendusvõimalused. See oli teine peatükk Asta Õimu kujund Kela aabitsast mis valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni. Kõik küsimused ja kommentaarid on teretulnud meiliaadressil maris punkt Johannes.