Eesti sõduritund. Eesti ajaloost huvitatu on saanud ühe väga väärt raamatu. Laidoneri muuseumis esitleti kindral Aleksander Tõnissonile pühendatud kogumikku unustamatu. Kuuleme kõnelemas kirjastaja Sirje Endre. Lugupeetud Leo Tõnisson, austatud koostaja. Peab ütlema, et raamatutel on oma saata, mis nagu inimeselgi aga mõnikord see saatus jääb nagu ajale jalgu. Jala mõtlesin nii aasta tagasi või algasid meil need läbirääkimised raamatu üle isegi poolteist aastat tagasi. Igatahes esimest korda astus Justin Laidoneri muuseumis minu juurde. Lugupeetud härra Leo ja ja rääkis oma mõttest ja plaanis, millest mina sattusin kohe vaimustusse. Sest ma olin lugenud legendaarsest, kui lubate seda sõna kasutada. Legendaarses kindral Aleksander Tõnissonist artikleid, mõnedes raamatutes katkeid, mälestusi, kuid pakkus väga suurt huvi ja väljakutset anda välja see raamat isikuraamatuna. Ja kui meil töö täpsustus ja hakkas juba edasi minema. Me kohtusime korduvalt Leo Tõnissoniga, Leho Lõhmusega, rääkisime Hannes Walteriga ja tulidki artiklid. Ja lugedes neid artikleid, avanes meie ees seda, et päris sügaval see osa Eesti ajaloos, kus iga v on tundmatuid kohti aja ise, ei ole enda jaoks tundmatu, aga ta on selle rahva jaoks kellaajaliselt on ja see raamat avab väga sügavalt neid tundmatuid kohti edasi ja taastab. Mälestusi oma isast oli sõduri tunni kuulajaga lahkesti nõus jagama kindrali Tallinnas elav poeg Leo Tõnisson. Mäletan teda väga-väga hästi päris juba oma elu alguses Pärnus kolmanda diviisiülemana. Ilmselt ta ei olnud sinna määratud mitte juhtumisi. Kah ehk mitte muu vajaduse ajel, kuivõrd ta oli pärast vabadussõja lõppu tugevasti muutunud närviliseks. Ja ilmselt see mõjus tema tervisele sedavõrd, et otsustati tema siis saata kolmandas diviisid Pärnu. Pärnu on ju puhkuse ja suvituslinn. Ta on seal natukene siis pisut kosuks või või oma tervist taastaks. Kindral Tõnissoni juhatada oli ju vabadussõja ajal kõige raskem. Pigem rinne Viru rinne, seda räägitakse ja et seal olevat peaaegu et otsustatud vabadus saatus, kuivõrd viimased kuud. Vabaduse viimased kuud olid eriti eriti pingelised, ta on ise sellest rääkinud ka kodus poistele tähendab minule ja minu vennale. Et väga raske periood oli siis kui loodearmee, kes esialgu meie kaitseväge sõjas toetas siis ta murreliseerus ja tulirelvad loovutada rõhutas kinni, aga selle hinnaga, et ega see kergesti ei toimunud. Tähendab küllap oli ikka vastu hakud siin ja seal. Kõige halvem oli see, et Lewis nakkuslikke tüüfus, mis ohustas ka meie elanikkonda, eriti meie rinnet, meie tagalaväeosi ja loodearmee sõdureid, tuli interneerida, koondada need laagritesse. Ja isa on sillem maininud seda oma mälestustes, et see oli tema, oli üks raskemaid perioode üldse, sellepärast et meie tagala meerinde tagala Narva jõe joonel oli tugevasti-tugevasti ohustatud. See kirjustas jõudusid ja nõudis inimestelt tõest tekkis tookord seda hirmsat nakkusohtu pildid kõrvaldama. Neid mehetegusid, rääkis. Lisage kuuldule mõned read sõjaajaloolase Hannes Walteri sulest kes vaatleb raamatus kindral Tõnissoni vabadussõjaväejuhina. Tsitaat. Olukord oli nii halb, et Ida-Virumaad koos Eesti ülemjuhataja ja rindejuhatajaga 21. jaanuaril 1920 külastanud Ameerika Punase Risti juhid kartsid kogu Euroopat haaravat epideemiat. Päeval andis ülemjuhataja Narvas käskkirja, mille täitmise eest asetas vastutuse kindral Tõnissonile, kes said audiga võitlemiseks diktaatori volitused. Ja Aleksander Tõnisson viis käskkirja ellu talle omase täpsuse ning hallastamatusega seati sisse absoluutne karantiin, millest lahkujad lasti tabamisel kohapeal maha. Elementaarne kord loodi nädalaga. Haigusele pandi piir. Venelasi muidugi suri hulgaliselt, kuid Eesti kodanike haigestus vaid 5400 koos meditsiinipersonaliga ja neist suri alla 500. See oli kindral Aleksander Tõnissoni viimane ja võib-olla eesti rahva ja kogu Euroopa jaoks suurim võit. Vabadussõjas. Ka siis seda ma mäletan ka, et isa võttis alluti poisid kaasa kasarmusse inspekteerides, kasarmuid, poisid kaasa, noh, tal oli sellest ma alles hiljem hiljem sain aru, et tal oli kindel kasvatuslik eesmärk. Et poisid näeksid, tutvuksid ja nende tekiks ka mingisugune soov pürgida samas suunas tema elukutse suunas. Tähendab sõjaväeelukutse suunas. Tegelikult see minul oligi, hiljem avastasin selle oma juures väga ehedamal kujul. Aga noh, kõik läks teisiti ajalugu, pöörase nast hoopis, hoopis teises suunas. Nii, aga tookord, kui me käisime kasvanutest, siis juhtus alati midagi. Isal oli missugune veendumus, et kõiki asju ei saa käsu käsutamise korras paika panna, vaid tuleb võtta abiks ka huumorimeel. Sest keegi ei taha olla naerualune, keegi ka teda Nardutaks. Ja seda ta kasutas hinnaku innukalt. Ja eks vist mõni kavalpea sõdurite hulgas jõudis kah nende niisuguste saladuste jälile. Ja siis nad näitasid oma osavust, kuidas oleks võimalik siis pälvida kiitust kindla nüüd et kasvõi pääsetud paariks-kolmeks, päevapäevaks kojusõit. Ja nii oligi, et üks sõdur, kui muidugi isa ilmus kasarmusse, siis korrapidaja ohvitser on muidugi vajalikud käsklused püsti, valvel ja kõik muu. Ja lõpuks siis vabalt istuda. Aga üks noormees kohe meie ees istus taburitest mööda põmdi põrandale, nii et päris kohe kolksuga. Isa juhatus vaatas, vaatas, mõtles ja ütles nii. Kaheks päevaks puhkusele, Koihu oma ravitsema. No muidugi, suur naeruhoog käis selle terve ruumi meeskonna hulgas seal. Ja ma usun, et küllap hiljemgi kasutati niisugust võtet. Aga temale vist meeldisid kah. Niisugused seigad. Ja üks oli nüüd päris kohe silmaga nähtav ja tookordki paistis silma juba nii väikene olin et sõdurite suhtes oldi leebem, aga väga nõudlik oldi ohvitseride suhtes. Kohe mindi kööki kasarmust. Vaatama minnes toidud on valmistamisel ja mida sõduritele antakse, süüa tehti, võeti toiduproovid ära ja siis järeldused ka nii kokkade suhtes kui ka rändlusjuhataja ja ohvitseride suhtes. Neid jutamised võisid kõlada hoopis teises toonis. Aga iseasi juhtus seal väga sageli. Laidoneri muuseumis on fotosid tervelt fotosid sellest Pärnu perioodist, mille tõi sinna kolmanda diviisi staabiülema poeg. Härra Tuuksam. Kui ma neid fotosid vaatasin, siis tõesti elustusid väga paljud momendid, väga paljud seigad, sellepärast seegi, millest ma rääkisin, tuli koheselt koheselt meelde, kes võisid olla isa sõbrad, kõrgemate sõjaväelaste hulgas. Oli neid jah, oli jaanituli, peamiselt on need mehed, kellel kadaka uus õppis, oli koos sõjaväeosades või siis ka rindel lahingutegevuses tihedas kontaktis ja sind turiks kohe nimetada. Kindralmajor Ernst Põderit, kellest sai minu venna, tema nimi oli Aleksander Venno ristiisa siis kindralmajor Jaan Unt, kellest said minu ristiisa noh, üks sõber, kellega ta oli olnud juba maast madalast ka ühes väeosas teeninud, ühes sõjakoolis olnud ja hiljem ka saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta jooksul pagenduses Soomes oli Andres nurka. Ja sellest on mul meeles küll üks seik. Nimelt Larka käis sageli meie juures külas, perekonnad käisid omavahel läbi. Ja kui siis jõudis kätte aasta 1933 34. Meil kindral Andres Larka oli üks vabadussõjalaste liikumise liidreid siis ta käis eriti mitmel korral meie juures kodus. Alati muidugi võeti teda hästi vastu ja, ja jutuajamised, mis toimusid, olid küllaltki avameelsed. Aga siis ma olin juba muidugi suurem. Enam ei olnud niisugune väikene tillukene vaid ikkagi noormees juba ja selle tõttu on ka rohkem neid jutuajamiste sisuliselt mulle arusaadavamad olnud ja hiljem olen mõelnud. Sellepärast, et eks see sõprus kindral Andres Larka ka sai talle ka hiljem saatuslikuks. Kas te peate silmas oma isa errusaatmist täpselt niimoodi, olgugi temale seda õiget põhjust ei teatatud. Aga seda võis lausa arvata, et see oli nii, et ta kindral Larka ettevõtmistes olid teadlik, mõneti teadlik, võib-olla detailides mitte, sest tema on vabadussõjalaste liikumise ei kuulunud tai kulunud sellesse organisatsiooni. Ta keeldus. Ta ütles, et tema poliitikaga ei tegele. Sest ta tõepoolest taunis poliitikaane kõikvõimalikke tookord meie esimese vabariigi aegu ja hoidis nendes lausa eemal. Aga Larka hakkas sellega tegelema, siis on mul oma koduses arhiivis üks protokoll kus tema hoiatab Larkalt ja ütleb Elarkale. Andres, sa tead seda, et siin on tegemist võimuvõitlusega sinu ja ka teiste vahel. Aga hoiatan sind, et sina võid seal kaotajaks pooleks jääda. Sest sinul, sinu verb reaalsus on ikkagi tagasihoidlikum saada tegudega teha. Aga ütlen sulle, sa pead olema ettevaatlikum ja ega seal vist palju vahet ei olnudki. Juba mõne aja pärast luges isa ajalehest, et tema on arvatud erru. Talle isegi ei teatatud sellest ametlikult. Ilmselt see oli sedavõrd kellelgi piinlik teha. Nii võib ainult Bostoleerida arvata, aga nii see, kuis olla. Sest et tookord isa ei astunud mingeid samme vait rahulikult, taandus sellelt kohalt välja arvatud, et see, et ta saatis kaitseministrile. Tookord oli kaitseministriks kindral Lill märgukirja et kummaliselt on tema erru saadetud, millega tema ei nõustu vanuseliselt ta veel, ehkki ei oleks erru arvatud seal on mingid teised faktorite koorid, mis seda mõjustanud. On tema neid niisugusi arvamusi kah, mida võib lugeda, sellest välja lugeda, sellest tema errusaatmise otsusest võib järeldada, neid ei pea paika. Kindral Tõnisson arvati erru esimese diviisi ülema teenistuskohalt ja see oli tookord esimese diviisi staap, asus tookord juba Rakveres. Aga sealt ta taandus ja siis alles mõne aja pärast kutsus teda välja pressidentu mõjude riigivanem ja tookord riigivanem, vabandust, Konstantin Päts, kes vabandas juhtunu pärast. Seal ta kodus perekonnas, ütles vabandas ja palus teda vastu võtta Tartu linnapea koht. Tal oli usaldus minu isa vastu kellega koos otsustati ühiselt alustada sõjategevust 1918. aastal millest algas sõjas vabadussõda ja. Arvata võib, et ka hiljem mõni aasta hiljem, kui minu isa määrati Tallinna linnapeaks tookordse nimetusega ülemisena peaks siis oli sama ajend ilmselt see ainukene põhjus, miks seda tehti. Võib arvata niimoodi. Me ant saame seda arvata, kui midagi säilinud ei ole, sellest ajast. Ei protokolle, ei mingeid muid kirjalikke andmeid. Et ta lootis, et suudab ehk veel midagi päästa, mis päästa annaks. Aga muidugi siis oli juba hilja. Otse elavana ilmub kindral Tõnissoni kuju lugeja kujutlusepisoodis, mille on kirja pannud tema poeg Leo üks raamat koostajaid. Lugu ise pakub aga mõtteainet järeldusteks kindrali isiku kohta kaugelt avaramaks plaanis. Lugu on siis järgmine. 1932. aastal istutati Narva jõe paremkaldale vabadustammik põlistamaks vabadusse kunagist lahingupaika. Linna garnisoni väeosad rajasid tammiku keldrimäe kõrgendikule riigipiirile suunduva raud ja maantee vahelisele lõigule. Park kujunes linnarahvale meeldivaks väljasõidukohaks. Sinna istutati rohkesti ilupuid, põõsaid ja lilli. Taastati ka kunagised kaevikud varjendid. Paraku äratas pargi rajamine ka idapoolse naabri tähelepanu. Kohale saabus saatkonna sõjaväe atašee. Isa võttis delegatsiooni vastu meie korteris Kreenholmis. Antrees aitas külalistel ülerõivastest vabaneda isa kutsar, kes kandis kaitseväemundrit ja valdas laitmatult etiketinõudeid. Saabunud delegatsiooni juht kätlas isaga ja vanemate tähele isa käe viidet kõrval seisva diviisi staabiülema kolonel Triigi suunas sirutas kohe oma direga kutsari poole. Isa reageeris koheselt lausudes. Härra komandör, teie sõbralikkus eeldab meeldivat suhtumist meie eelolevatesse kõnelustele. Saage tuttavaks Eesti kaitseväe kaprallurudienko, minu kutsar, kuid endine tema kõrgeaususe, vene tsaari isiklik kutsar. Tema sõidutab teid Harri hobustega Vabadustammikusse. Aastaid hiljem tuletas isa seda sündmust veel. See tähendas, et kohtumise alguses üle keeva energiaga käitunud külaline olevat seepeale nakatanud ning muutunud rahumeelseks vestluskaaslaseks. Kus oli ühelt poolt humoorika suhteliselt poolt, oli ta ehk küllaltki niisugune keeruline tähenduses. Et kui vabadustammik rajati Narvas Narva jõe parempoolsele kaldale, idapoolsele kaldale, idapoolsele täpsemi siis rajati sinna ka vabadusaegselt tulepesad, aga kindlasti mitte niiskusel kujul, vaid mingil määral juba moderniseeritud kujul ja nii et seal ei olnud ainult kaevikud jooksukraavid, seal olid tulepesad blindaažid ja loomulikult rohkesti ümberringi kasvavaid tammepuid ühesõnaga mitte silmailuks, vaid neil oli rakenduslik otstarve ja kaitseotstarre. See oli nii, tundub, et võrdlemisi kavalalt välja mõeldud. Ja siin tuleb täheldada seda, et kõige lähem väeosa asus sellest samast vabadus tammikus umbes mitte rohkem kui kilomeetri kaugusel. See oli suurtükiväeosa, kes pidi siis konflikti korral võib arvata niimoodi kohe mehitama selle positsiooni, kuivõrd see positsioon, nõndanimetatud keldrimäe, kad, killi mäeks nimetati, need olid valitsevad antud maastikul. Nii raudtee. Kingissepa praeguse Kingissepa suunas viiva raudtee ja maantee vahel. Täielikult oli see positsioon siis kontrollitav ja tookord oli tõesti niimoodi, et see delegatsioon, kes tuli siis nüüd kontrollima millised kindlustused on Narva jõe idakaldale rajatud siis tuli seda momenti leevendada kuidagi. Isa võttis abiks siis kahvikuma huumorimeele ja vähemalt lõunalauas istumine oli küll sõbralik ja naerune kogu aeg ja see pidi ilmselt seda pingeseisundit pisut leevendama. Olgugi et oli oodata, et sellest tulevad tõsised järeldused. Ja eks isal oli ka ikkagi sellepärast Tallinnas Toompeal pisut vahe taluda seal etteheiteid, sellest episoodist võib mõndagi järeldada kindral Tõnissoni iseloomu iseloomuomaduste kohta. Tiire leidlik otsuse langetamine ja tegutseme seejuures vaimukalt. Ja teil on õigus, tema omaaegsed kaasaegsed sõbrad-tuttavad, õpingute kaaslased ja kellega ta koos hiljem sõjaväes kaitseväes teenis, mis iseloomustasid teda ka, et tal oli väga kiire reaktsioon. Nad ütlesid laadi oskas alati õigele nupule vajutada, kiiresti otsustada ja tema otsused olevat hämmastavalt realiseeritavad olnud. Nad lihtsalt oli noh, nimetasid teda isegi mõnikord selgeltnägijaks. Kuidas sa tead, kuidas sa oskad niimoodi ennust nii-öelda ja ometigi. Läks asi täpselt nii, nagu sa ütlesid ja rääkisid. See oli huvitav küll. Ma isegi olen tagantjärele, nüüd hakkad mõtlema, et see võis tõesti olla mingisugune niisugune harvaesinev. Igal inimesel seda kahtlemata ei ole, aga harvaesinev nähtus, kus inimene suutis õigesti taibata, õieti reageerida ja selle juures kähku väga kiiresti. Kas kindral Tõnisson võis ette aimata Eesti saatus aastate sündmusi? Sellele annab jaatava vastuse nii Leo Tõnisson kui ajaloolane Kaupo Teemant raamatu peatükis murranguliste sündmuste keerises 1000 939941. Tsiviilametikohtadel töötavad eesti ohvitserid, sealhulgas Aleksander Tõnisson jälgisid murega poliitiliste äikesepilvede kogunemist Euroopa kohale. Hispaania kodusõda, Austria ja Tšehhoslovakkia vabariikide võitluseta anastamine natsliku Saksamaa poolt, millele lisandus leedult Meemeli piirkonna ära võtma mine 1939. aasta märtsis. Tõeliseks poliitiliseks pommiks oli Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimine 23. augustil 1939 mille salasätted olid elukutselistele, poliitikutele ja kõrgematele sõjaväelastele aimatavad. Aleksander Tõnissoni poeg Leo mäletab üsna selgesti, et paar päeva pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist sõitis ta Tartu linnapeast isa linnavalitsuses autoga ootamatult Riiga. Kaasa võttis ta mõlemad pojad ja linnainseneri. Usaldusväärse Antoni Riiga jõudes läks ta kohe Lätti ral staapi, jäädes sinna mitmeks tunniks. Ma arvan, et see oli ka seoses mingisuguste kavatsustega meie tookordse presidendi poolt sest see oli tema palve, et isa sõidaks Riia kindralstaapi, sest seal olid juhtivatel kohtadel isad teenistuskaaslased juba tsaariajast Vene sõjaväes. Ja teine võib olla põhjus oli see, et mitte ainult seal ei olnud tema tuttavaid, vaid ta valdas perfektselt läti keelt. Ta oli Lätis Tsaariajal teeninud väeosades ja seal oligi keele selgeks õppinud. Siis tema käisimegi seal maskeering oli kah ikkagi olemas, kuivõrd poisid võeti kaasa ja võeti kaasa ka. Üks usaldusisik Tartu linnavalitsuses, see oli insener Anton. Ja kui me sõitsime tagasi Tartusse, Me käisime seal, sõitsime autoga, siis nägime tee pääl mööda maanteed Riia, Pihkva maantee, mis oli tookord sellutustel transpordi Arteriks kujundatud. Seal tulid vastu kolonnid, mobiliseeritud läti sõduritega. Noored mehed olid need kõik. Lätis viidi läbi osaline mobilisatsioon ja muide ka sõitsime mööda kohast, kus oli juba mobiliseeritute laager moodustatud. Seal oli hulgem mehi koos. Samal ajal Eestis ei olnud veel midagi mitut, oli kuulda, et ainult meie rannakaitse patareide, see oli mobiliseeritud siis mõningal hulgal täiendust. Kohe järgmisel päeval, isa sõitis Tallinnasse kohtuma, ilmselt presidendiga tagasi tuli ta, moodne kahju on muidugi see. Ja seda väljendus ka isa. Et kolmel balti riigil on erinevalt huvid ja arusaamad meie sõprade ja vaenlaste suhtes. Lätlased kardavad sakslasi, saksa riiki, leedulased Poola riiki, aga meie arvatav vahend, viimane on hoopis keegi kolmas. Isa. Kui siis lõpuks ühel viimasel koosoleku õhtul sai teate ametliku teate. Tookord oli põllumajanduse rahvakomissariaat praeguse nimetusega muidugi põllumajandusministeerium. Seal said teate, et tema peab sõitma oma tallu talu üle andma kui aadlikule kuuluv Mõis. Ja siis isa sõitiski järgmisel päeval jõhvi lähedale esise tallu. Mina saatsin ta veel rahumäe jaama nõmmelt. Me kudunud. Ja sealt mina küsisin isa käest, et see talu ju, mis sulle anti. Vabadussõja autasuna tähendab vabadussõjas osutatud teenete autasuna, see ometi ei ole ju ometi mõisniku ega aadliku valduses. Ja siis isa ütles esimest korda, et tead, sa Vene tsaar andis temale päritava aadlikutiitli, need ka aadlik. Ja seda ma kuulsin esimest korda, kui ma olin juba nii vanaks saanud ja ma olin siis 18 aastane, sest ta pidas seda seni siiski häbiplekiks küljes, oli. Aga nii ta oli ja süttiv sellisele ja juba järgmisel päeval arreteeriti. Muidugi andis oma talu siis natsionaliseerimist aktile ja pärast seda kohe vahistati, Ard jäeti ja läks tema teadmatuse teed. Eesti kaitsevägi hoiab paljuski elavana esimese iseseisvuse aja kindral Tõnissoni aja sõjaväelisi traditsioone. Ja nii võime tänagi kuulda kindral Tõnissonile pühendatud esimese diviisi marssi meie kaitseväe orkestri esituses. Kuuldu oli esimese diviisi marss pühendatud selle looja, omaaegse sõjakooli muusikalembelise ülema kapten Siimanni poolt kindral Aleksander Tõnissonile. Kaitseväe orkestrit juhatas peadirigent major saan. Mis noodid on kaitseväeorkestris dirigendi puldil? Praegu? Praegult on just hakanud peale viimane ettevalmistus ehk selle aasta võib-olla kõige suuremaks sündmuseks suuremaks kontserdiks. See on siis 11. ja 12. novembril toimuv Estatu 2004 ehk siis järjekordne vigur mardifestival rahvusvaheline seekord pühendatud Baltikumi koostööle. Meil on külas lätlased-leedukad loomulikult oma orkestrit plussis rahvusvaheliselt külje pealt veel üks showgrupp Saksamaal saksa politsei showgrupp. Niisiis mitu pillimeest marsid ja mängib kui lugeda seda kokku kõik osalejad, kes mitte ainult marsivad ja mängivad, vaid ka laulavad. Meil on kaasas väga suur koor kes esineb ava- ja lõputseremoonia ka seoses. Ja Meil on rahvatantsijad, meil on sellised karaktertantsijad, meil on võimlejad kõik kokku, lõpudefileel peaks olema üle 600 inimese. Tähendab, külalised toovad meile ikka kaasa oma programmi, mille nad on ette valmistanud spetsiaalselt vigurmarsiprogrammi. Traditsioonilise, seal on marssi, seal on svingi, seal on sellist tantsulist muusikat. Loomulikult on see täiesti erinevusest huvitaval kombel küll leedu ja läti keel on sarnased, aga Leedu ja Läti sõjaväemuusikakultuurid on väga erinevad ja traditsioonid on väga erinevad. Lätlased tulevad pigem meie poole sellise Saksa ja Põhjamaade stiiliga, siis Leedu orkestritele on rohkem selline slaavi Poola ja Vene stiil, et nad on Nemad programmid. Aga erinevalt ette valmistatud ja orkestrid on eri suurusega, leedukatelt tuleb meile külla Leedu peastaabiorkester, mis on suur orkester, 55 mängijat ja lätlaste poolelt on Lätimaaväeorkester, mis on siis väiksem, see on kolmekümneliikmeline. Kas vastab tõele, et see toimub Saku Suurhallis ja see vastab tõepoolest tõele, et see toimub Saku Suurhallis, sest et nii võimast show'd ei kannata välja ükski teine maja meil Tallinnas on esmakordselt praktiliselt esmakordselt siis kogu sõu viidud katuse alla, mis annab võimaluse mängida ka tule ka, ehk siis valgusega annab mängida. Võimendustega annab mängida igasuguste lisaefektidega. Muidugi, kui me veel räägime siis nendest lisanumbritest, mis lisaks orkestritele on, siis meil on viimase paari aasta maailmameistrit rühmvõimlemises klubi piruett, nende eliitgrupp oma gladiaatorikavaga, mis on olnud nii Edinburghis, kui just sellel viimasel suvel oli Edinburgh selle kavaga melon külas siis saksa politseigrupp Hamburgist nimega lendavad vanaisad, nad teevad väga efektseid trikke batuudiga läbi huumoriprisma. Siis on meil meie enda Eesti maagiline tulešõu koos nende taustaks esineva trummide orkestriga trump, power, need väga palju efektseid efektseid asju, ka see kava, mis oli ESTO-l, valguspeol tulevad Pärnust rahvatantsugrupp, kes siis esineb meile nii et ütleme, kõik võimalused kõigile erinevatele huvigruppidele, kindlasti me võtame salvestame sellega televisiooni tarbeks, mis televisioonis ja millal ta täpselt esitusele tuleb. Ma usun, et ta tuleb vabariigi aastapäeva paiku arglikult reklaaminud seda praegult, et 11. on meil õhtul kell seitse täis peaproov, läbimäng, kuu lastakse sisse ka publikut, teatud määral oma paar 1000 inimest. Seal on küll selline asi, et kes ees, see mees, midagi vaata aga 12. kontserdipiletid on praktiliselt läbi. Siin on veel üks variant, et nad tulevad järgmisel nädala jooksul üks väike väike kogus võib tulla veel müüki, aga tegelikult on praktiliselt kogu maja 12.-ks juba välja müüdud.